Õhtul oli pikk elektrikatkestus - kella neljast südaööni. Kõikjal mürisesid generaatorid, millest tsikaadid üritasid üle laulda. Unustasin eelmises postituses öelda, et Kathmandu lennujaam oli seekord väga rahulik, viisasaba lühike, pagasi ülesleidmine kerge. Enne Thamelisse jõudmist sõitsime mööda uuest kuningapaleest, mis nüüd on muuseum. Tänaval lookles pikk külastajate saba. Vahetasin 270 dollarit, mille eest sain 21140 ruupiat, enamus neist on veel kuninga pildiga. Söömas käisime tai restoranis Ying Yang, mis on üpris kallis, kuid väga hea. Võtsin mingit kana, pärast veel magustoitu. Ja loomulikult Everesti õlut. Arve tuli ligi 1500 raha. Pime Thamel on kummaline, valgustatud on vaid poed, mille ees või taga müriseb sageli generaator. Kohtades, kus kauplusi pole, on päris pime, näiteks hotell Vaishali juures oleva tänava tagumises otsas oleks tahtnud lampi kasutada.
Täna üritame käia Bakthapuris, läheme vist taksoga, tagasi tuleme bussiga. Muide, homme tuleb Besisahari sõita liinibussiga, mis saab olema üsna kannatusterohke ettevõtmine. Kaitti väitis, et mul saavad pärast nende grupist eraldumist olema oma giid ja kandja. Päris uhke tunne võib olla kahe saatjaga matkates. Hotelli lähedal sebib palju varblasi, kes on täpselt eesti suguvendade moodi.
Kaks saatjat? Kui tore! Nii saaksin minagi mägedes matkata - raskematel tõusudel kannaks üks turjal mind ennast. Ma kaalun vähem kui korralik seljakott.
VastaKustuta