Päevikud, päevikud

Leidsin internetist ka Pavel Portnjagini ja Konstantin Rjabinini päevikud. Loen neid vaheldumisi, lisaks otsin samade kuupäevadega sissekandeid Jelena Roerichi päevikust. Hämmastav, kui vastuvaidlemata täitsid missiooni liikmed Jelena Roerichilt saadud korraldusi. Ma pole varem kordagi kokku puutunud sellise fenomeniga, mille puhul seltskond haritud intelligentseid inimesi järgneb kõhklematult "häälte" poolt antud nõuannetele, viies need ellu pisiasjadeni. Tegelikult on ju kogu missioon esile kutsutud Jelena Roerichi poolt vastu võetud õpetussõnadest. Aga päevikupidamise kohta, tänu millele on meil nüüd nii rikkalikult materjali ühe teekonna uurimiseks, kirjutab Jelena Roerich 12. juunil 1927:

Öelge Ljudm(illale), et ainult Minu nimega võib ülenduda. Ainult Minu õpetus võib tugevdada nende elu. Ainult soov olla kasulik Minu asjades viib nad kindla kaldani. Puhas maailmakorraldus jõuab nendeni Ur(usvati) kaudu. Järgides Ur(usvatit) järgivad nad Mind. Öelge doktorile: Roerichi Muuseumi Sõprade Ühing soovib saada avaldamiseks tema päevikuid. Võib oodata suurt edu. Elu iga joont õpitakse tundma ja see kinnistatakse elukirjeldusse. Samuti on vaja teatada Portn(jaginile). Muuseum omandab kõik teie üleskirjutused, mis võivad avada teil ukse Ameerikasse. Palk ei välista teenimist märkmetega. Uue ehituse ilmnemine annab teile materiaalse baasi. Eredalt võite edasi anda teekonna ebatavalisust.

Tuleb imetleda, kui osavalt manipuleerib Jelena Roerich inimestega. Ühele tõotatakse kuulsust ja au, teisele materiaalset kasu ning võimalikku pääsu Ameerikasse.

Juba järgmisel päeval (13. juunil) kirjutaski Pavel Portnjagin:

Täna luges J. I. mulle ja doktorile oma vihikust Õpetaja sõnu, millega soovitatakse meil pidada meie Missiooni teekonna päevikut. Enne proovisin mitu korda päevikut kirjutada, kuid kaotasin varsti huvi selle tegevuse vastu; nüüd alustan uuesti (Ариаварта. 1998. № 2, c. 14).

Kohusetundlikult alustab Portnjagin kirjutamist ning annab tagasivaate missiooni senisele teele alates Ulaanbaatarist lahkumisest 13. aprillil. Kuna Portnjagin oli missiooni transpordiülem, leiame tema päevikust väärtuslikke kirjeldusi just edasiliikumise viiside kohta, näiteks:

Meie karavan oli jagatud kolmeks ešeloniks – esimesena läks koormaešelon, selle järel Missiooni liikmed koos relvastatud valvega ja seejärel taas koormad. Relvastus koosnes 8 Mauseri karabiinist, kahest vene vintpüssist, ühest Mauseri automaatpüstolist J(uri)N(ikolajevitšil) ja mitmest eri süsteemi revolvrist (lk 16).

Doktor Rjabinin on aga ennegi päevikut pidanud. Tema pühendab oma märkmetes palju ruumi arutluse üle Himaalaja Vennaskonna või Himaalaja Õpetlaste Kogukonna kohta, keda siiralt usub eksisteerivat. Nikolai Roerichi "Aasia südamest" leidsin ka selle usu aluse:

"Shanghai Timesis", hiljem ka paljudes teistes ajalehtedes ilmus pikk artikkel dr. Laojini allkirjaga tema käigust Šambhala orgu. Dr. Laojin jutustab palju üksikasju oma teekonnast Nepaali joogi saatel läbi Mongoolia kõrbete ja kaunite mägismaade orgu, kus ta leidis suurepärase kõrgemat tarkust uurivate joogide asunduse. Ta kirjeldab raamatukogusid, laboratooriume, hoidlaid ning ka torni. Need kirjeldused langevad hämmastavalt kokku selle tähelepanuväärse paiga kirjeldustega teistest, raskesti kättesaadavatest allikatest. Dr. Laojin kirjeldas suurejoonelisi teaduslikke katseid tahtelevi, pika maa taha telepaatia, magnetvoolude ja mitmesuguste kiirguste kasutamise kohta. Oli huvitav näha, kui suurt huvi need teated paljudes maades äratasid. (Lk. 296.)

Nüüd on selge, kust pärinevad Jelena Roerichi Vennaskonna tegevuse kirjeldused ning tema päevikus sageli mainitud torn. Ilmselgelt pidi viidatud kirjatükk olema ilmunud vähemalt enne ekspeditsiooni teeleasumist Mongoolia pealinnast, sest vaevalt Roerichil õnnestus kõrbes lugeda "paljude maade" ajakirjandust.

Paar huvitavat tsitaati Rjabinini päeviku algusosast:

9. V. (1927) Pikapeale selguvad meie teekaaslaste tunnusjooned. Näiteks mongoli laama Lamadžan. Selgub, et varem oli ta röövel, seejärel salakaubavedaja, sõdur, nüüd kahetses pattu ja läheb laama haridustee lõpetamiseks Lhasasse. Teine – Dava Tseremnilov on endine salakaubavedaja, Suhe-Batori partisan, pärast punaväelane, kes laulab Šambhalast. Mõlemaid soovitati väga teatud tuntud isikute poolt. (Ариаварта 1996. Начальный выпуск, c. 45.)

Selgub, et mitmel missiooniga liitunud laamal või mungal on selja taga kirju ja üldsegi mitte budistlik minevik.

18. VI. Palav päev, öö oli soe. J.I. sai Õpetajalt teate, et kätte jõuavad tähtsad maailmasündmused. Oma tavalises vastuvõtmise olekus nägi ta lühikeste juuste ja teraselt suunatud pilguga võõra inimese laia nägu, kelle kohta oli öeldud, et see on B., kes meie peale mõtleb ja meid huviga jälgib ning kellel on suured võimalused presidendiks saada, kui ta ei anna alla püüdlemise survele. --- Teele asume õhtul mitte enne kella viit pärastlõunal, et olla vähem päikesekiirte käes, mis on ülimalt ohtlikud J.I.-le, kes tegeleb psüühiliste katsetega (50).

Väga huvitav sissekanne, kus esimest korda viidatakse Jelena Roerichi olekule õpetajaga suheldes. Lisaks selgub siit ja ka teistest kirjutistest, et kogu missioon suhtub Jelena Roerichisse kui äärmiselt hinnalisse instrumenti, kohandades tema järgi kogu liikumise. Ka Jelena enda päevikus on sel ajal läbivaks teemaks kuumus ning nõuandja soovitused varjata ennast päikesekiirte eest.

3. IX. Eile tuli kaks laamat kuue hobusega – ühinevad meie suure karavaniga Tiibetisse, hakkavad meid aitama teel loomi valvates. Sel kombel on tänasest päevast karavanis 29 inimest ja 101 koormalooma, peale selle on veel 16 lammast ja kaks koera (lk 61).

Viimase sündmuse kohta kirjutab ka Nikolai Kordaševski:

3. IX. Päeval tuleb laama, üleni kollases. Ta toob vältimatu kollase räti – khatagi ja kotikese rosinaid kingiks. Palub luba koos meiega Tiibetisse minna. Luba on antud ja meie laagrisse lisandub veel üks telk. Kaks püssi, kaks inimest ja viis hobust. Mida suuremad on karavanid sellistel rännakutel, seda parem. Inimesi loetakse püsside arvu järgi.

Huvitav on kõrvutada ka 5. augusti (1927) ufovaatluse kirjeldusi, mille kohta kirjutasin juba natuke 5. aprilli postituses.

Rjabinin:

5. VIII. Umbes pool üksteist hommikul märkasime suurt musta kotkast, kes lendas läänest itta – nii suured linnud on siin haruldased; seejärel nägime, et burjaat Tsultim vaatab kirde suunas. Tema juurde jõudes märkasime väga suures kõrguses erksalt helkivat eset, mis kiiresti ja sujuvalt liikus lõunakaarde Humboldti aheliku suunas. Jõudsime tuua kolm binoklit ning kõik selle grupi siin viibinud seitse inimest vaatlesid hoolikalt seda nähtust. Kuigi ese juba kaugenes, paistis see binoklis heleda ümara pikliku kujuga kehana, mille üks külg oli valgustatud ja mis pikkamööda eemaldus ja äkki, samuti seda vaadelnud N. V. sõnade järgi pöördus nurga all kindlalt lõuna suunas. (Lk. 57.)

Portnjagin:

6. augustil. Eile hobuste rautamise ajal kell 10.30 hommikul märgati kõrgel õhus mingit kummalist valget laiku, mis liikus kiiresti kirdest edelasse. Binoklist võis vaadelda selle värtnakujulist vormi. Tehti oletusi, et see on mänguõhupall, mis on lendu pääsenud lähimast hiina linnast, kuid täna selgus, et see oli Vennaskonna lennuaparaat, millega üks Vennaskonna liikmetest pöördus Tiibetisse tagasi pärast Taši-Laama külastamist, kes teatavasti on Mukdenis. See aparaat liigub „segajõu A” abil. (Lk 27.)

Samasuguse kirjelduse leiame ka Kordaševski päevikust. Vaatlema õppinud sõjaväelase ja missiooni konvoiülemana annab ta kõige ulatuslikuma pildi nähtust:

5. VIII. Täna toimus laagri kohal kummaline nähtus. Seisime koos J(uri) N(ikolajevitšiga) lasipuu juures ja rääkisime Tiibetist ning selle vaimsetest õpetajatest. J. N. on suurepärane Aasia ning selle maa asjatundja – Harvardi ülikooli ida keelte magister. Äkki hüütakse: „Kotkas!” – „Kus on kotkas? Must kotkas on laagri kohal!” kostsid erinevad hääled. Vaatasin tõstetud peade suunas , kuid ei näinud kotkast, vaid hiigelsuurt kollakasvalget päikese käes helkivat kera. „Mis kotkas see on, see on ju õhupall,” ütlesin lähenevale N(ikolai) K(onstantinovitš) R(oerichile) ja tormasin telki binoklit tooma. Sellega leidsin varsti jälle üles õhus lendava kummalise eseme. Täiesti selgelt, umbes poole kilomeetri kõrgusel meie kohal liikus taevas kera. Välisküljel polnud näha ei nööre ega gondlit. N.K.R., J.N., mitu mongolit ja mina jälgime ebaharilikku nähtust. Kera liigub mööda sirgjoont idast läände ja äkki , pöördunud täisnurga all lõunasse, kaob üha vähenedes lähima mäeaheliku taha. Burjaadid kinnitavad, et algul lendas kera ja maapinna vahel hiigelsuur must kotkas, kuid teda ma enam ei näinud. Pudeneb oletusi alates sellest, et see oli Suzhoust lendu läinud laste õhupall ning lõpetades sellega, et üle meie lendas hiina lennuväe aeroplaan – muuseas, olematu. Kuid esiteks oli täiesti selge, et see, mida ma ei saa nimetada kuidagi teisiti kui sfääriline aerostaat, muutis kurssi, kuuletudes rooli täpsele pöördele, ja teiseks – kogu oma ehituse poolest ei sarnanenud ühegi mulle teadaoleva õhulaevaga. Ei saa oletada ka seda, et tegemist oli euroopa aeroplaaniga. Mida oleks see teinud tuhat versta võimalikust baasist eemal ja Himaalaja suunal, millest ülelend on õhusügavike tõttu täiesti võimatu. Alles hiljem saime teada, mis see tähelepanuväärne nähtus tegelikult oli.

Nagu näeme, aktsepteerisid Portnjagin ja Kordaševski Jelena Roerichi tõlgendust, et tegemist oli Vennaskonna poolt pantšen-laama juurde saadetud lennuaparaadiga.

Tänase postituse lõpetuseks tahaksin esitada lõigu veel ühest Kordaševski sissekandest:

19. VIII. (1927) Pärast lõunat läheme N.K.R.-ga laagrist kaugele. Küll siin, küll seal on laiali paisatud kivilammaste hiigelsarved – just nagu mööda raugenud lahinguvälja laiali puistatud sõjasarved. N.K.R. osutab neile sarvedele, looduse töö peensusele. „Me läheme mööda erilist teed,” ütleb mulle N.K.R., „kui Blavatskaja pidi kunagi minema salaja ning tungima Tiibetisse põhukoormasse peidetult, - siis meie läheme avalikult ja pidulikult, lehvivate lippudega. Iga meie samm saab osaks legendidest, mida luuakse meie retkest. Ja kes teab, milliseid. Kuuenda rassi lävepakul peavad ka sündmused olema erilised.”

Minu jaoks pole siin oluline mitte legend Blavatskaja Tiibetis käigust, vaid suhtumine käesolevasse missiooni. Kuuenda rassi kohta kirjutab Kordaševski järgmisel päeval:

20. VIII. Edasi räägib N.K.R. kuuenda rassi ilmumisaja lähenemisest. See peab välja vahetama meie, viienda, intellektuaalse rassi. Kuues saab olema vaimse kultuuri kandja ning selle ees avanevad hoopis uued võimalused.