Kihnuskäik

29. juuli ennelõunal sõitsime kolmekesi Kamsult Pärnu poole kindla plaaniga veel samal päeval Kihnu purjetada. Ilm oli üsna kuum, tuul nõrk. Prognoosid, milliseid ka ei uurinud, lubasid maksimaalseks puhangute kiiruseks 5 - 6 meetrit sekundis. Pärnus varusime enne sadamasse sõitmist provianti, see võttis veidi aega. Nii juhtuski, et hakkasime laeva mereklaariks sättima alles kolme paiku. Enne imetlesime sadamas seisvat hollandi alust Stamper Shock.

Et tuul tundus endiselt leebe, otsustasin valmis seada suure genua, millega pärast Vassilissa Soomest toomist purjetanud polegi. Liikuma saime 15.26, kui treenerite juhendusel krüssas mere poole päris mitu Rs Fevat. Püüdsime neid mitte takistada. Enne muulide vahelt välja jõudmist üllatas üsna kõrge laine. Imelik – tuult ju ei lubatud. Hiljem sadama ilmajaama tuuleinfot uurides selgus, et siis oli puhangute kiirus juba 8 m/s, suund üsna SW. Hakkasime krüssama, algul kursil 263 – 267 (tõeline), siis 152 – 165. Tegime endi meelest üsna head sõitu, nii 5 – 6,3 sõlme. Tuul muudkui tõusis ja umbes kaks tundi ja nelikümmend viis minutit peale sadamast lahkumist leidsime, et on viimane aeg eespuri väiksema vastu vahetada. Meie üsna kogenematu meeskond sai selle ülesandega kenasti hakkama, pärast tegime kursil 266 ikkagi kohati oma 6 sõlme. Laine käis päris kõrgelt, tuul kandis veepritsmed vihinal mööda. Kell kuus näitas sadama ilmajaam tuule kiiruseks kuni 11,5 m/s, merel oli see kindlasti suurem. Usu siis prognoose. Paari paudiga õnnestus sõita kuni Kakra sääre otsani. Sinna jõudes oli juba päris pime. Pöörasime sadama suunas, õnneks hakkasid varsti paistma nii teljepoi kui sellest maa pool oleva rohelise lateraali tuled. Panime mootori käima ja tuksusime kenasti sadamasse. GPS näitab saabumise ajaks 22.45, ise taipasime kella vaadata nii üheteistkümne ajal. Otse suure kai ääres seisis Jenny Kruse, meist vasakul ja paremal kaks suuremat soome jahti. Loomulikult oli kodus ka Liisi. Teekonna pikkuseks kujunes 30,1 miili, keskmiseks kiiruseks 4,1 sõlme, teel olime 7 tundi ja 15 minutit.

Järgmine päev kujunes üsna tuulevaikseks ja kuumaks. Rentisime sadamast jalgrattad, sõitsime esimese hooga kuhugi Rock City taha randa, kus madalast veest hoolimata ujumas käisime. Pärast sõitsime Kurasele, võtsime mõned jahedad õlled. Edasi Kihnu muuseum ja kirik, siis tiir Linakülla ja uuesti Kurase kohvikusse, seekord sööma.

Kella viieks viisime rattad tagasi, pärast jalutasime lappajate ja väikeste traalide juurest Rock City manu. Mulle pakkus asi huvi seetõttu, et olin 1971. aastal seal paar-kolm ööd maganud. Isa, kes töötas sadamate ehitusel, võttis meid suvel sageli kaasa ja tol aastal saadeti ta Ruhnu sadamat taastama. Sõitsime mingi imetillukese praamiga, kuhu mahtusid vaid kallur ja kraana, Pärnust välja, kuid olime tugeva tuule ja lõrge laine tõttu sunnitud Kihnust varju otsima. Rock City suur maja nägi välja enam-vähem nii, nagu vanasti (kui õigesti mäletan), kõrts aga haises kuuma ilma tõttu jubedalt. Jõime terrassil mõned õlled ja astusime edasi Kakra siäre poole. Metsa veeres seisid telgid, ent rand oli mõnusalt tühi. Veetsime seal aega kuni loojanguni.

Oli teada, et 31. juuli kujuneb tuuliseks. Nii oligi, juba hommikul ulus tuul taglases, kella üheteistkümnest hakkasid lääne poolt pilved üles tulema. Kuigi olime tahtnud Ruhnu edasi purjetada, puhus üha tugevnev tuul merelemineku mõtted peast. Isegi rattaga ei tahtnud sõita. Mare parandas käepäraste vahenditega ära väikese genua tagaliigi lahti hargnenud õmbluse, siis hakkasime kõmpima saare lõunatipu poole. Paraku ei jõudnud me kaugemale Lohu poest, kui kõuekõmin ja kiiresti üles kerkiv tume pilv andsid märku, et targem oleks varju otsida Kuraselt. Vaevalt jõudsime sinna, kui taeva luugid lahti tehti ja tuul täie rinnaga puhuma hakkas, nii et vesi katuste kohal lausa tuiskas. Sadas nii kõvasti, et polnud võimalik varjualusest majjagi joosta. Nii istusime vihma lõpuni õues, pärast läksime kohvikusse kalasuppi sööma. Õhtul molutasin laevas ja rüüpasin õlut, Mare ja Mikk käisid poest leiba toomas. Kai pealt ostsime ahjusooje suitsuahvenaid.

1. augusti hommik oli jälle vaiksem. Sõime kõhud täis ja hakkasime tagasi purjetama. Ruhnu jaoks kahjuks seekord aega enam ei jätkunud, juba homme pidin olema Seto kuningriigis. Õhtul vaatasime kaarti ja otsustasime, et võtame kohe teljepoi tagant kursi 40,5 (kompass), et jõuda kusagil ida pool Tammepakku laevateele, ent selgus, et sel kursil puhus nüüd tuul otse tagant. Seega tegime ikka saki Kakra otsa juurde, ent saime korralikult purjetada. Kihnu väina laevateel liikusime päris jõudsalt Pärnu laheni. Tuult võis olla nii 6 – 8 m/s, kuid laine poolpõiki ahtrist ja kiirus hea. Kihnus sadamast väljusime 9.15, kell 14.45 panime otsad kodusadamas kinni. Tagasitee pikkuseks kujunes 25,4 miili, keskmiseks kiiruseks 4,4 sõlme.

Õhtuk koju jõudes avastasime, et tuul oli murdnud ühe suure kase ladva ja pirnipuu keskmise haru.

Ladakhi matk kaardil

Mõned gps-i andmete põhjal Google Earthi poolt joonistatud vaated:

Kogu matk

Ganda La (4969 m) ületamine

Markha orus Hankari lähedal

Tõus Zalung Karpo La kurule (5190 m)

Zalung Karpo La'lt alla

Dati kandis 4300 m kõrgusel

Tso Kari soolajärvest Kartse La'ni

Kolm viimast viietuhandelist kuru

Ladakhi matk 5

7. oktoober, esmaspäev. Öö 5200 meetri kõrgusel möödus üllatavalt hästi. Hommikul oli jõeke muidugi üleni jääs, kokapoiss pidi vaeva nägema ja jääd raiuma, mida siis priimuse peal sulatati. Aga päike hakkas kohe soojendama, juba enne kaheksat võis sulejope seljast ajada ja jääda õhukesemate rõivaste väele. Kindaid ma välja ei otsinudki. Möödusime nomaadide laagrist. Kaks valget telki teineteisest mõnesaja meetri kaugusel, kari sealsamas. Üle kolme tunni võttis tõus Yalung Nyau La’le (kaardi järgi 5430, gps 5460 m). Jälle polnud see järsk, kurule viiv org hakkas paistma üsna varsti, oli selline madalate nõlvade vahel käänduv vagu, keskel osaliselt jäätunud oja. Viimaks muutus org üsna kitsaks, kuid nõlvad jäid muudkui madalamaks, ees aga kerkisid kumeruse tagant lumised tipud. Väga kõrgeks need ei kasvanudki, sest enne jõudsime kurule, kust juba paistis Tso Moriri järv. Muidugi tegime jälle usinasti pilti ja filmisime ning istusime niisama kurulippude juures. Piip demonstreeris, kui pungis oli Nõo täissuitsuvorsti pakend. Aga kõik need lood purskavatest või plahvatavatest hambapasta tuubidest (juba 3500 m kõrgusel) on vaid kalamehejutt. Eelmisel aastal, tõsi küll, läksid mul juba esimese üle 5000 kuru ületamisel kotis lõhki Coldrexi pakikesed, aga muud hullu pole kunagi juhtunud.

Laskumine kurult oli pikk ja küllalt järsk, Konchoki hoiatust kuuldes olin isegi saapad jalga pannud, kuigi sandaalidega oleks tegelikult mõnusam olnud, sest miskeid erilisi ohte rajal silma ei hakanud. Teel alla pildistasin korduvalt ees mägede vahel lebavat järve, sest vaated muutusid vastavalt meie edenemisele. Võtsin tempo üsna maha, et täiel määral nautida kaunist panoraami sel viimasel matkapäeval, kõnelesin mõttes (ja vist valjustigi) mägedega, sest olin tõesti tänulik võimaluse eest nende suursugust ilu näha ja sooritada kogu teekond täie tervise juures. Kui viimaks alla jõudsin, tuli veel oma poolteist tundi kõndida väga avaras orus, kuni viimaks jõudsin meile laagripaigaks valitud kohta umbes 4650 meetri kõrgusel. Lähikonnas paistis mitmeid nomaadide telke, ka musti.

8. oktoober, teisipäev. Hommik oli rahulik ja uimane, enam polnud kuhugi kiiret. Söögiisu oli ka äkki kadunud, nagu oleks organism mõistnud, et edaspidi kulutab ta palju vähem energiat. Mingil ennelõunasel ajal läksime järve äärde ja Korzokki, kes jala, kes autoga. Otsustasin auto kasuks ja tegin hästi ses mõttes, et sõitsime asulast päris kaugel paiknevale künkale, kust avanesid järvele suurepärased vaated. Jalgsi sinna poleks viitsinud (ega osanud) kõndida. Seal seistes ja ümbrust vaadates oli mul tunne, et Tso Moririst vägevamat pilti on raske ette kujutada. Muidugi oli ka mullune Phoksundo äärmiselt muljetavaldav, eriti vaadates kolmesdaja meetri kõrguselt kaljunukilt, ent Tso Moririst õhkus mingit erilist suursugusust ja rahu. Ja muidugi – lumised tipud ümberringi, needki lisasid oma osa vägevust. Otse vastas Shamser Kangri (6600) ja Lungser Kangri (6650), selja taga Mentok Kangri I (6250). Tippude valge, nõlvade kõrbelised toonid ja vee sinakasroheline neile kontrastiks. Vesi näis kalda lähedal üsna madal ja vapustavalt läbipaistev. Laskusime kaldale, pistsime käed vette. See polnud nii külm, kui olin oodanud, vesi maitses väga nõrgalt soolakas.

Seejärel sõitsime Korzokki, läisime üle 300 aasta vanas kloostris (taas drukpa), mille õuest mungad sinna tunginud loomi välja ajasid. Wikipedia kirjutab, et Korzok oli nomaadide kuninga residents aastani 1947, mil Indiast sai demokraatlik vabariik. Veena Bashin nimetab oma töös „Life on an Edge among the Changpas of Changthang, Ladakh” nomaadide feodaalseid valitsejaid Rupshu goba’dek. Rupshu gobad residerusid Korzokis. Pärast seda, kui nad oma võimu 17. sajandil kaotasid, hakati külades valima pealikke, keda samuti gobadeks kutsuti. Korzokis paistis olevat mitu poodi ja vähemalt paar võõrastemaja. Sellel kõrgusel tegeletakse ka põlluharimisega, kasvatades otra, mis igal aastal küpseks saada ei pruugi.

Õhtul otsustas Sonam, et tuleb korraldada pidu, sest homme jaguneb grupp kaheks, tipumehed lähevad õnne proovima ühega Mentok Kangri tippudest, ülejäänud aga sõidavad tagasi linna. Mõeldud, tehtud. Kokk valmistas järjekordse koogi kirjaga „Eestlane 6200 meetri kõrgusel”. Alf leidis, et selline kook on halb enne, aga teha polnud enam midagi. Pärast õhtusööki pani autojuht muusika mängima ja algas tants autotulede valgel. Varsti süüdati pappkastidest ja muust põlevast materjalist lõke. Pealampide valgel saabusid esimesed nomaadid. Filmisin lustimist veidi aega, siis läksin telki. Kui ma südaööl ärkasin, oli pidu täies hoos. Nüüd kostis kõikjalt ümberkaudu ka naiste naeru ja kilkeid.

9. oktoober, kolmapäev. Pärast õhtust pidu magasid mõned meie kohalikud abilised päris kaua. Sedavõrd viibis ka ärasõit. Pikkamisi pakiti laager kokku. Hobusemehed rautasid loomi. Viimaks, umbes poole kümne paiku, tehti viimased grupipildid. Siis hakkasid Alf, Kaitti ja Madis eemal terendavate lumede suunas liikuma. Nendega ühes linnast selleks tähtsaks ettevõtmiseks kohale toodud mägigiid, lisaks veel Konchok koos abilisega, kes kavatsesid ka tippu tõusta. Kogu laager pidi järgnema 5600 meetri kõrgusele. Meie ülejäänud istusime koos Sonamiga autosse ja hakkasime Lehi poole sõitma.

Esimene peatus tuli teha kohe Korzoki taga, kus püssimees peatas meid dokumentide kontrolliks India-Tiibeti Piirivägede (Indo-Tibetan Border Force - ITBF) laagri väravas. Piibu pass äratas kahtlusi, mees kamandati autost välja ning tal kästi anda allkiri mingisse paksu raamatusse. Pärast seda lubati meil edasi sõita. Järgmise peatuse tegime Tso Moriri otsa juures, et veel kord järve ilu imetleda. Edasine tee oli pikk ja vaevaline, esialgu maastiku tõttu, hiljem aga, kui jõudsime Induse orgu kusagil Mahe kandis, tuli sageli peatuda tee-ehituse pärast. Paistis, et Indial on tuli taga selle Tiibeti suunas mineva tee rekonstrueerimisega. Vanade, seitsmetonnise kandejõuga metallsildade asemele rajati uusi palju suuremaid, millest osa olid juba valmis. Teed laiendati ja võimaluse piires ka õgvendati. Ühes kohas toimus lõhkamine. Nagu me autost välja saime, käis eemal põmakas ja kive varises alla. Org oli pea Upshini välja väga kitsas ja järskude kaljuseintega, ent laienes siis kiiresti. Karus sõitsime pool tundi militaarsetel aladel läbi mitme väeosa. Aga siis juba Thiksey, Shey ja Leh. Oli pime, kui ööbimispaika jõudsime.

10. oktoober, neljapäev. Sisustasime päeva Lehi vanalinnas hulkumisega, käisime ka kuningalossis, kuhu ma varem polnudki sattunud. Igal sammul oli näha, et turismihooaeg on lõppemas. Poodides pakiti kaupu, tühjendati vitriine. Tihti prooviti meid kauplusse meelitada kinnitades, et ollakse viimast päeva avatud. Korra õnnestus ka internetti kasutada, ent mõne tunni pärast oli ühendus jälle katkenud. Popular Eco Resordi paplid olid üpris kollased, ent õunapuud endiselt punaseid õunu täis. Muuseas otsisin üles tiigi, mille kohta Nikolai Roerich kirjutas: „Mina kuulsin ühe Ladakhi ametiisiku käest, et Hemi kloostri endise eestseisja sõnade järgi olnud Lehis puu ja väike tiik, mille ääres Jeesus õpetas.” Hiljem ta lisas: „Leh on suurepärane paik. Siin on pärimus ühendanud Buddha ja Issa teed. Buddha läks läbi Lehi põhja poole. Issa vestles siin rahvaga Tiibetist tulles.” Ja veel: „Ladusime kaua koormaid jakkide selga. Hobused, muulad, jakid, eeslid, lambad, koerad – terve piiblirongkäik. Karavaniajajad – lausa etnograafiamuuseumi kapitäis. Möödusime tiigist, kus pärimuse järgi Issa õpetas esimest korda.”

11. oktoober, reede. Tipugrupp jõudis pärale juba kella kahe paiku. Koogile kirjutatu oli tõeks saanud ses mõttes, et üles jõudis eestlastest vaid Alf. Kaitti oli hulga varem loobunud, Madis aga istus oma võimaluse maha kuue kilomeetri kõrgusel, oodates, et giid unest ärkaks. Aga kui too viimaks jalad alla võttis, oli juba hilja edasi minna.

Õhtul oli veel üks, seekord viimane pidu, kus jagasime kõigile abilistele rohkesti jootraha. Hobusemehed, kes linna ei tulnud, olid oma osa juba varem kätte saanud. Kõik olid rahul ja õnnelikud.

Ja mis sai edasi? Järgmisel päeval lendasime Delhisse, kus autod meid taas lennujaamas ootasid. Seekord viis sõit hotelli Singh Palace Karol Baghi linnaosas, ca kolmekümne kilomeetri kaugusel lennujaamast. Taas jättis Delhi mulle hea mulje. Kui asjad tubades, sõidutati meid mööda rohelist kesklinna ja viidi viimaks sööma Lodi pargi restorani. Selle hinnad tundusid meile pärast Ladakhi küll pöörased, kuid toidud olid maitsvad. Õhtul kõndisime veel hotelli lähikonnas ringi, Kaitti käis tuk-tukiga õlut toomas.

Kolmeteistkümnenda hommikul lendas Lee tagasi koju, kuus meest aga edasi Kathmandusse, kus sai oldud kolm ja pool vihmast päeva. Oli Dashaini kõrgpunkt, rahvas linnast koduküladesse läinud, paljud poed ja söögikohad suletud. Mullu olin samade pühade ajal seigelnud koos Nabiniga Pokhara lähistel, nüüd hulkusime Thamelis ringi ja otsisime kuivemaid paiku, kus miskit hamba alla saaks. Käisime Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari ateljees. Kuna vihma muudkui kallas ja takso ootas, ei olnud aega seda suurepärast linna imetleda. Peale Aldo olid kõik teised seal korduvalt käinud ka. Külastasime vana tuttavat Nava Raj Dahali, kellest oli hiljaaegu saanud Eesti aukonsul ja vaatasime ta uusi esindusruume. Kohtusime mu töökaaslase Janno Simmiga, kes oli meiega ühel päeval Nepaali saabunud vaatleja staatuses ja pidi sinna jääma nii kauaks, kui valimised on läbi. Koos Nipernaadi matkaklubi rahvaga, kes järgmisel päeval Annapurna-Mustangi retkele suundusid, istusime õhtul tai restoranis Yin-Yang. Kõige selle ette, taha ja vahele veel hulk kauplusi, ka Jamuna teepood. Ja just siis, kui ilm ilusaks muutus, lendasime meie tagasi Delhisse. Veel üks öö Singh Palaces ja siis juba Helsingi lennukile.