reede, 20. november 2020

Tõejärgne maailm ja Lenini vaim

 


Eks olnud Lenin see mees, kes kunagi kuulutas, et kapitalistid valmistavad ise selle köie, millega neid üles puuakse. Eks kinnitati Nõukogude Liidus kuni viimase hetkeni, et Lenini ideed elavad edasi. Võib-olla leiti juba siis, et parim köis läänemaailma poomiseks on sõnavabadus, üks fundamentaalseid vaba maailma väärtusi, mille puudumist idabloki maadele pidevalt ette heideti. Kui Lenin oleks elanud, oleks ta käsi hõõrunud ja öelnud: „Me näitame teile veel sõnavabadust, nii et te lämbute selle kätte!“ Tõsi, möödunud sajandi viimastel kümnenditel puudusid totalitaarsete riikide ideoloogidel head võimalused sõnavabaduse kui poomisnööri kasutamiseks. Oma kontrolli all olevas meedias võidi ju kirjutada ükskõik mida, ent see ei jõudnud suure lugejaskonnani. Võidi ka rahastada lääneriikide komparteide ajalehti, et nende kaudu segadust külvata, ent neilgi väljaannetel polnud kuigi suurt levikut. Asi muutus interneti arengu ja sotsiaalmeedia ning suhtlusvõrgustike plahvatusliku kasvuga. Nüüd oli võimalus olemas ning sõda võis alata!

Kujutan ette Lenini vaimu ütlemas: „Nüüd, seltsimehed, topime me läänele sõnavabaduse kurku! Alustame sobiva tausta loomisest. Selleks külvame järjekindlalt mõtteid, mis kinnitavad, et kõigile maailma asjadele on olemas alternatiivsed seletused, mida ametlik meedia rahva eest varjata püüab. Pole oluline, kui ebareaalsed või isegi jaburad need on, kui need ainult kahtlusi ja segadust suudavad tekitada. Seltsimehed, meie kätte on antud kinokunstist palju võimsam relv! Me ujutame maailma üle infosõdalaste hordidega, kes kõik peavad tegema vaid üht – kõigutama inimkonna tõeni jõudmise võimalikkuse usku. Tõejärgne maailm – need sõnad saagu nüüdsest me lipukirjaks. Ja siis, kuulake hästi, siis on läänel valida halva ja veel halvema vahel. Ühiskond lõheneb, ühele poole satuvad need, kes siiski tahaksid millessegi uskuda ning keda pidev infomüra rõhub sedavõrd, et nad hakkavad pikapeale igatsema karmimat korda. Ja see, seltsimehed, on vesi meie veskile! Teisele poole jäävad need, kes ei usu enam millessegi, eriti aga riiklikult rahastatud meediasse ega teadusse, sest oma miljardite kommentaaridega oleme loonud ettekujutuse neist kui müüdavatest kanalitest. Sellised inimesed on üldjuhul segaduses ning kalduvad pigem soosima vandenõuteooriaid. Ja see, seltsimehed, on taas meie huvides! Siis jõuab kätte aeg, kus ühed ei taha ja teised ei saa vanaviisi edasi elada. Tuleb kas lämbuda sõnavabaduse kätte, mille kaugemaks tagajärjeks on üldine mäss ja kaos, või rakendada tsensuuri ja piiranguid. Ja siin, seltsimehed, rõhutan ma, et mõlemal juhul oleme me võitnud!“

 

neljapäev, 19. november 2020

Toitev käsi

 


Tule taevas appi, tahaks järjest rohkem hüüda. Aga taevas ei aita, tal pole meie sebimisest sooja ega külma. Aga mis teha, kui pole võimalik aru saada, kuidas 21. sajandi teise aastakümne lõpus leidub hulgaliselt inimesi, kes arvavad, et kerakujuline maa on Sorose ja tema käsilaste või vabamüürlaste või NASA või reptiilide või mingi salapärase süvariigi väljamõeldis. Et koroonaviirust pole olemas, et vaktsiinid on mõeldud inimkonna hävitamiseks või allutamiseks. Et lennukid lendavad selleks, et piserdada meie peale paljunemist takistavaid mürke. Et 11. 09. 2001. oli Ameerika salateenistuste vandenõu oma rahva vastu, et 17. 07. 2014. Amsterdamist Kuala Lumpurisse lennanud Malaisia lennuki lasid Ukraina kohal alla ukrainlased ise või neid toetavad NATO struktuurid, et Donald Trump on kogu inimkonna päästja ja tema vastaskandidaat Saatana enda kehastus. Kõiki jaburusi ei jõua kokku võtta, sest enne läheb Issanda päike looja.

Mis teha olukorras, kus omadussõna alternatiivne on omandanud igasuguste lolluste levitamist õigustava tähenduse. Kus järjest süveneb arusaam, et igale uurijate või teadlaste põhjendatud seisukohale tuleb vastukaaluks esitada kümme muud, alternatiivset, sest argumenteeritud ja tasakaalukad arvamused on nagunii kellegi tellimusel kirjutatud ja kinni makstud. Kui tuhanded teadlased püüavad 21. sajandil (sic!, mitte Katariina Suure ajal) endiselt selgitada, et vaktsineerimine on pandeemiatega võitlemiseks hädavajalik, siis leidub ju ikka kusagil paar-kolm nii-öelda diplomeeritud tegelast, kes väidavad midagi muud. Ülejäänud tuhanded on ära ostetud ravimifirmade ja tont teab kelle poolt, aga kes maksab nö alternatiivsete seisukohtade levitajatele? Mis rahaga eksisteerib näiteks Telegram.ee? Mis rahaga kirjastatakse kõikvõimalikku pseudoteaduslikku pahna, mille peamine eesmärk näib olevat külvata usaldamatust teaduse vastu. Kelle huvides on sogane vesi ja mis kalu sellest püüda tahetakse? Aga seda ei tohi küsida, sest saad kohe harja sada trolli, kes heal juhul suudavad järjestada paar lihtlauset, ent oskavad neid vürtsitada mahlaka sõimuga.

Aga mis seal ikka imestada, kui meie endi poolt valitud juhid annavad igal hetkel mõista, et valijate arvamus huvitab neid uuesti alles enne järgmisi valimisi, seni aga võib rämedustega tähelepanu koguda, valetada ja vassida ning varastada otse või varjatult. Minu jaoks muide ei ole suurt vahet sellel, kui minister laseb oma lapsi riigi raha eest kooli sõidutada, ega sellel, kui valitud eurosaadik kurdab, et ei saa kodus normaalselt töötada, sest pole printerit. Just sellisest suhtumisest, et riik ja maksumaksja peab kinni taguma ametniku või poliitiku iga ninanuuskamise, algabki tee otsese varguseni. Mina, vaene eesti teadlane, saan oma palga eest osta endale arvuteid, printereid ja muid vajalikke seadmeid, et oleks võimalik töötada ka kodus, aga rahva poolt valitud ja kordi rohkem teeniv isend ei saa. Mis teda takistab?

Illustratsiooniks 2019. aasta kevadel Pamplona tänaval pildistatud seinamaaling, mis kuulutab baskide solidaarsust Donetski Rahvavabariigiga. Kes on see salapärane призрак (viirastus) ja mis raha eest tegutseb? Miks haaravad suurvene šovinistide käe tänulikult kõik Euroopa paremäärmuslased? Vast on see ka toitev käsi.

esmaspäev, 21. september 2020

Teadlased on tõestanud...

Miks küll ei salli ma neid kirjutisi, mis algavad sõnadega teadlased on tõestanud, teadlased asuvad uurima, teadlased leidsid, teadlased ütlevad jne. Aga eelkõige selle pärast, et pole olemas mingeid anonüümseid teadlasi, kes Valge Vennaskonna kombel kusagil tornis maailma juhiks. Mõelge, kui ajakirjanikud spordist kirjutades kasutaksid jalgpallurite, mitmevõistlejate, ratsutajate, rallisõitjate, purjetajate ja teiste asemel kogu aeg sõna sportlased – sportlased ütlevad Türgi ralli kohta, sportlased jahivad curlingus kõrget kohta, sportlased astusid matile, sportlased jooksid tõkkeid, sportlane võitis Tour de France’i… Loomulikult toimetab spordialadel sportlane ja teaduse valdkondades teadlane. Sportlaste saavutused on pigem individuaalsed või võistkondlikud ega avalda inimkonnale tervikuna suurt mõju. Kummalisel kombel ei saa sportlast keeleliselt ta tulemustest lahutada, seetõttu paistavad spordiala kõrvad tekstist isegi siis, kui sellele alale konkreetselt tähelepanu ei juhita. Teadlaste saavutused on enamasti kollektiivsed, nende mõju ühiskonnale laialdane ja pikaajaline. Teiste sõnadega öeldes tähendab see, et sportlase tulemusi saab müüa vaid enne võistlust, võistluse käigus või vahetult pärast seda, teadlase omi aga kaua pärast tulemuse saavutamist. Samas pole kõik teadlased leiutajad ja kõik sportlased jahimehed, kuigi ajakirjandus püüab asja vähemalt keeleliselt nii esitada. Mida küll sportlased viimastel aastatel jahtinud pole? Ja mida pole leiutanud teadlased? Kui lause, mis algab sõnadega sportlane on öelnud/leidnud/kinnitanud ei tähenda veel teadmiste uut tasandit, siis lõik, mis algab sõnadega teadlased on tõestanud, pretendeerib juba uuele kvaliteedile. Kahjuks on just neid kolme sõna tänapäeva massimeedias tohutult kuritarvitatud. Mida kõike anonüümsed teadlased tõestanud või leiutanud ei ole? Ma ei ole selle üle arvestust pidanud, aga võin üsna julgesti väita, et teadlased on tõestanud nii vaktsineerimise kasulikkust kui kahjulikkust, 5G andmeside ohutust kui kahjulikkust, kliimasoojenemise kiirenemist kui inimteguri ülepolitiseeritust, COVID-i viiruse erakordset nakkuvust kui ka selle ohtudega liialdamist jne. Igal juhul on minul, humanitaarteadlasel, tunne, et kui loen, mida teadlastel jälle õnnestus tõestada, et tegemist on pigem reklaami või propagandaga, kui pole lisatud, mis teadlased ja kus konkreetselt on uurimusega seotud. Soliidsele ajakirjandusele on üks soovitus: jätke pealkirjad, mis algavad sõnadega teadlased on tõestanud, uhhuu-saitidele ning püüelge konkreetsust saavutada juba pealkirja tasandil. 

kolmapäev, 16. september 2020

Märkmeid tagurpidi majast III

 Aga võib-olla peaks kõigest sellest kirjutama näidendi? Hoiatuseks kõigile. Peategelaseks oleks ministeeriumi tähtis ametnik, kelle lapsepõlv möödus suures osas muuseumi koridorides ja hämarates nurgatagustes, sest ta ema oli väga kohusetundlik töötaja ega jõudnud oodatud ajaks koju. Ehk kohtus tulevane ametnik ka õhtusel ajal ringi kõndiva kummituse – Lilla Daamiga? Lapsepõlvetrauma ei unune, läbi elatud alandus või hirm (?) nõuab kättemaksu. Ministeerium oleks kui lohemadu, kes päris hästi ei saa aru, millise varanduse otsas ta lebab. Kättemaksuhimulise ametniku võimu alla on sattunud Minister – heasüdamlik pereema, keda ei huvita mitte miski peale ta algkoolis käivate laste.

Seepärast, armsad kolleegid, mõelgem ka sellele, mis mulje me jätame oma lastele. Ema ei tule kunagi töölt koju, sest peab tähtajaks kirjutama vastikut võõrkeelset artiklit. Maksaksin isale kasvõi viiskümmend raha, kui ta jätaks projekti koostamise ja tuleks minuga jõe äärde jalutama. Kui lapsed kasvavad ja hakkavad kunagi töötama ametikohtadel, mis mõjutavad kultuuri- või teaduspoliitikat, kas neile siis ei tule meelde üksi kodus või vanemate töökoha nurgatagustes mööda saadetud masendavad tunnid?

Märkmeid tagurpidi majast II

 Kui natuke fantaseerida sel teemal, kuidas näeks Kirjandusmuuseumi rolli teised teadusasutused ja laiem üldsus, siis pole vist väga raske aimata, et neile inimestele, kellele meie maja ja arhiivid üldse vajalikud tunduvad, on esmatähtis just kogumise, süstematiseerimise, säilitamise ja edasiseks kasutamiseks kättesaadavaks tegemise sfäär, ehk siis kogud, andmebaasid, tekstikriitilised ja populaarsed eestikeelsed väljaanded, mitte aga ingliskeelsed 1.1 artiklid. Ja miks peaksid teised teadusasutusedki tahtma endi kõrvale konkurenti? Nemadki eelistaksid Kirjandusmuuseumit kui klassikalist mäluasutust, arhiivi või muuseumit, materjali ettevalmistajat, mitte aga tipptasemel teaduse tegijat. Võib-olla näeksid nad võimalust mingiks riigi poolt rahastatavaks uurimistööks, kui selline rahastus tuleks. Ent olen kindel, et ei turul kauplev tädi Maali ega ka teadlasest onu Mait ei mõtle Kirmuse kui suure teaduse tegemise koha peale. Teie tippkeskus saab läbi ja tore on, mõtleksid nad rõõmuga. Muidugi, kui suudate Euroopast raha hankida, siis võite selles liivakastis edasi mängida, kui ei, siis pange pillid kotti. Jäägu arhiivid koos arhivaaridega, jäägu arhiivraamatukogu oma bibliograafidega, jäägu need teadlased, ilma kelleta pole võimalik kogumisstrateegiate loomine, Monumenta Estoniae Antiquae jätkamine ja rahvaväljaannete tegemine. Kui leidub neid, kes euroraha sisse toovad, siis need võib koondada eraldi teadusosakonda, mis ei oleks majaga nii tihedalt seotud, et saaks rahast ilma jäädes tõsta praegusele sarnast hädakisa: Eesti Rahvaluule Arhiiv on hädaohus. Asutuse tervikuna võiks aga üle anda Kultuuriministeeriumi haldusalasse, kus ongi tema õige koht.

Ma ei oska ette kujutada, et rahvaküsitlus või mis tahes sotsioloogiline uuring Kirjandusmuuseumi rolli kohta võiks kaasa tuua teistsuguseid tulemusi. Kas teie kujutate ette, et Eesti kõrgkoolide humanitaarid seaksid esikohale näiteks rahvusvahelise teadustöö ja loeksid meie arhiivides säilitatavaid materjale teise- või kolmandajärgulisteks? Miks siis üldse sellise mõttega mängida? Kas ainult seepärast, et oleme natuke liiga palju kära teinud ja nüüd tuleb näidata, et Kirjandusmuuseumit ees ootavad ümberkorraldused vastavad kogu rahva tahtele? Kas ametnikud soovivad, et meie, Kirjandusmuuseumi teadlased, ulataksime neile ise selle köie, millega meid pooma hakatakse? Mina seda igatahes ei tee.

Märkmeid tagurpidi majast

 19. juunil kuulutas teaduspoliitika komisjon Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ametikoha konkursi läbikukkunuks ning tegi haridus- ja teadusministrile ettepaneku määrata Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ülesannetesse kohusetäitja. Teaduspoliitika komisjoni seisukoha järgi peavad ministeerium ja kirjandusmuuseum koos oma sihtrühmadega põhjalikult arutama, milline on Eesti Kirjandusmuuseumi roll ja tulevikuvisioon Eesti teadusmaastikul ning mäluasutuste seas. Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna nõunik Martin Eesssalu astus ametisse 1. juulil, jäädes ühtlasi tööle ka ministeeriumi. Kaks ja pool kuud on möödunud, milliseid arenguid olele meie, kirjandusmuuseumi töötajad, selle aja jooksul näinud?

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Martin Eessalu jaoks ei oleks muuseum pidanud olema päris tundmatu, sest ta on esindanud ministeeriumit Eesti Kirjandusmuuseumi teadus- ja haldusnõukogus juba 2015. aastast. Järelikult peaks tal olema aimu ka sellest, mis asutusega on tegemist. Kirjandusmuuseum on ju riigi teadus- ja arendusasutus, mitte mingi nurgatagune putka, mis ühel päeval tekkib ja järgmisel kaob. Meie arhiivid olid olemas ammu enne seda, kui nõukogude võim kirjandusmuuseumi nimelise asutuse ellu kutsus. Arhiivraamatukogu rajati Eesti Rahva Muuseumi raamatukoguna 14. aprillil 1909. Hiljem lisandusid Eesti Rahvaluule Arhiiv (24. 09. 1927), Eesti Kultuurilooline Arhiiv (6. 04. 1929). Arhiivraamatukoguga liideti 1965. aastal bibliograafiaosakond, mis alustas tööd juba 21. 11. 1921 Eesti Bibliograafia Asutise nime all. Aastal 2000 liideti Kirjandusmuuseumiga 1947. aastast Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis töötanud folkloristika osakond.

Meie asutuses tegutses aastatel 2001 – 2007 Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus ning Kirjandusmuuseumi juhtimisel töötab aastast 2016 Eesti Uuringute Tippkeskus (CEES). Muuseumil on oma teaduskirjastus, mis annab välja rahvusvaheliselt tuntud ajakirja „Folklore“ ning eestikeelset teadusajakirja „Mäetagused“. Igal aastal avaldavad Kirjandusmuuseumi töötajad mitukümmend raamatut ja sadu artikleid, esinevad raadios, televisioonis ja ajalehtedes, peavad ettekandeid ja loenguid, annavad konsultatsioone jne. Ja nüüd äkki ütlevad ametnikud, et üldsus ei tea, mida me teeme, et Kirjandusmuuseumil puudub selge funktsioon ja arusaam oma ülesannetest. Meile saadetakse inimene, kes peaks ametikoha ja ülesannete tõttu olema majas tehtavaga hästi kursis, kuid kes ajab sedasama juttu.

Mulle paistab praegune olukord tagurpidi majana. Ministeeriumi ametnikud, kes peaksid esiteks hoolitsema oma valdkonna hea käekäigu eest ja teiseks tundma hästi nende haldusala asutustes toimuvat, väidavad äkki, et me ise oleme kõiges süüdi – meid ei tunta piisavalt, me ei suuda raha hankida jne. Oleme kogu iseseisvuse aja esitanud pikki põhjalikke aruandeid oma tegevuse kohta, kuid paistab, et need on ministeeriumi võlvide all rännanud lugemata arhiivikaustadesse. Sageli ei tea ametnikud sedagi, mis asutus Kirjandusmuuseum on ning kus asub. Kunagi, kui direktor oli veel Janika Kronberg ning mina võtsin osa muuseumi juhatuse ja nõukogu koosolekutest, juhtus näiteks selline lugu, et majaga pidi tulema kohtuma Eesti Teadusfondi tähtis tegelane ministeeriumi esindaja saatel. Ootasime neid direktori kabinetis, kuid külalised hilinesid. Kui nad viimaks saabusid, siis selgus, et kõigepealt oli põrutatud Veski tänavale, kus tollal asus veel Eesti Rahva Muuseum. Kommentaarid on liigsed.

Mis siis ikkagi on viimase kahe ja poole kuu jooksul juhtunud. Suures plaanis mitte midagi. Üks lühike tutvumistiir majas, kohtumised juhatuse liikmetega, igateisipäevased koosolekud. Üks maailmakohviku formaadis seminar. Ja ikka vana jutt, meid ei tunta, me ei tööta piisavalt hästi, me ei tea, mida tahame. Lisandub ka uusi süüdistusi, otseseid ja kaudseid – me võitleme süsteemi vastu, kuid ei tunne seda, tahame, et meile antaks raha, millega võiksime ükskõik mida teha. Signaalid on vastuolulised: ühelt poolt öeldakse, et head tsaari pole, teiselt tuuakse näiteks KBFI, kellel olevat valitsuses oma mees. Rõhutatakse rahvusvaheliselt kõrgel tasemel 1.1 kategooria artiklite olulisust, samas aga antakse mõista, et neist ei pruugi sõltuda nii palju, kui oleme arvanud. Isegi heade projektide kirjutamine ei pruugi aidata. Kinnitas ju 30. jaanuaril Tallinnas toimunud humanitaarteaduste rahastamise vestlusringis HTM-i teadusosakonna juhataja Katrin Pihor: "...aga näiteks, mis on ju ETAG-i hindamisnõukogule ülesandeks pandud ja mida seal hindamises tuleb tegelikult arvesse võtta, on see, et me peame hoidma teaduse mitmekesisust, mis tähendab ka seda, et me peame humanitaaria sees hoidma mitmekesisust, ehk siis see tähendab seda, et me ei saa ühte ja sama teadusvaldkonda kahel järjestikusel aastal rahastada ei ole väga mõistlik, et me peamegi, onju, sellist rotatsiooni seal tekitama." (Stenogrammist).

Aga jah, kui Kirjandusmuuseumi eelmine direktor Urmas Sutrop kordas, et ainus mis aitab, on 1.1 kategooria artiklite kirjutamine, siis praegu tundub asi kalduvat teises suunas – me peaksime pigem korraldama sotsioloogilisi uurimusi teemal, mida inimesed Kirjandusmuuseumilt ootavad, peaksime minema tänavale selgitama, mida ja miks me teeme ja kuhu maksumaksja raha paneme. See on tõesti tagurpidi maja: kui teaduse rahastamine pole piisav, peavad teadlased järjest rohkem tõestama, et nad pole kaamelid. Selle asemel, et teha oma igapäevast tööd ja lasta ametnikel seista hea valdkonna arenguvõimaluste materiaalse kindlustamise eest, peame ise välja mõtlema, milleks Eesti riigil meid vaja on, peame leidma ise vahendid selleks, et elus püsida, ametnike osaks on aga käsi laiutada. Tegelikult võiks hoopis nemad aru anda, milleks nad maksumaksja raha kulutavad, kui ei suuda või ei taha kursis olla oma haldusala asutuste tööga.

Ja niisugusel taustal vastatakse küsimusele, millal saabub majja töörahu, et tõenäoliselt mitte sel aastal.

pühapäev, 6. september 2020

Tulevikunägemus



Möödunud aastal Hispaanias palverännakul olles kirjutasin 15.03.2019 Logroños järgmised read: "Teed käies olen mõelnud, et kõnnin siin Hispaanias nagu kodus. Kes oleks seda võinud ette kujutada nelikümmend aastat tagasi. Siis, kui oleks olnud õige aeg jalgsi Euroopat avastada. Muidugi pole siin mu kodu, kuid oluline on võimalus vabalt liikuda. Paraku saab meil tõenäoliselt valitsusse partei, kes ajab isolatsioonipoliitikat. Mida küll mõtlevad need kapseldumist propageerivad inimesed?"

Raamatus on asi veidi teistmoodi sõnastatud: "Teed käies olen mõelnud, et kõnnin praegu Hispaanias nagu kodus. Ei mingeid viisasid ega formaalsusi. Kes oleks seda võinud ette kujutada nelikümmend aastat tagasi. Just siis oleks mul olnud vanuse poolest õige aeg jalgsi Euroopat avastada. Aastal 1979. Mida ma siis õieti tegin? Elasin Elvas üürikorteris, kust suveks tuli verandale kolida, et Moskva suvitajatele ruumi teha. Töötasin ülikooli raamatukogus laadijana. Augustis käisin koos kolme kaaslasega Mansimaal Sukõrja külas ja salvestasin seal oma esimesed rahvaluulepalad. Aasta lõpus läksin tööle Eesti Rahva Muuseumi. Lugesin Erno Paasilinna raamatut Timo K. Mukkast. Kirjutasin luuletusi ja esimesed proosatekstid. Võitsin ülikooli kirjandusvõistluse. Ma ei oska ettegi kujutada, mis oleks võinud olla, kui juba siis oleks olnud võimalik vabalt kogu Euroopas ringi rännata. Kas ja kuhu oleksin läinud, mida kogenud, millest kirjutanud? Ma ei mõista inimesi, kes nutavad taga nõukogude vangla aega, sest mulle on väga oluline võimalus vabalt liikuda."

Sellele järgnes lõik, mis raamatust välja jäi.

Tulevikunägemus.

Satun hotelli, kus olen olnud juba aastate eest. Siis salvestusid head mälupildid, mida võib-olla uuesti otsin. Aga võib-olla sattusin siia juhuslikult ja nüüd tulevad vanad asjad meelde. Mitte midagi stamplikku. Ei kuuvalget sooja ööd, tantsivat kaunitari või muud sarnast. Kuigi kõrvus kumiseb Chris Rea „On the beach“. Siin pole ju randagi, mis ma sonin. Oli lihtsalt üks rahulik hetk enne maailma muutumist. Peatus palverännuteel, mille võtsin ette veel ühinenud Euroopa ajal ja teel, mis kunagi aitas kokku saada eri rahvastel. Jaakobitee, nii seda nimetati. Camino. Olin matkast väsinud ja otsustasin puhata palverändurite öömaja asemel odavas hotellis, kus on rohkem privaatsust. Saab mõtiskleda ja kirjutada.

Nüüd, aastaid hiljem on piirid kinni ja viisad passis. Hotell küll sama, isegi mitte väga luitunud. Inimeste omavaheliste otsesuhete asemel on arenenud virtuaalne suhtlus, mis näib asendavat ka vaba liikumist. Vastuvõtus pakuti mulle uut unenägude programmi. Väidetavasti tähendab see oskuslikult kujundatud unenägusid. Meistri käega loodud pilte. Öeldi, et see on imelihtne – paned pea padjale, mõtled ükskõik millest. Samal ajal laaditakse su mälestused üles ja luuakse nende põhjal meeldivad unenäod, mis öösel sulle tagasi saadetakse. Mõtlesin, et miks mitte, äkki saan unes uuesti läbi elada palverännu aegu.

Kustutasin tule, panin pea padjale. Mõne hetke pärast olin juba poolunes. Hommikul – ma ei saa öelda, et öö oleks halb olnud ja unenäod ebameeldivad. Kuigi ma neist möödunud aegu ei leidnud. Kuigi neis oli liiga suur tähelepanu mõnedele mu praeguse elu probleemidele, mis unes hästi lahenesid või tähtsusetuks muutusid. Muidugi oli mulle kinnitatud, et kõik salvestused kustutatakse pärast mu lahkumist, nii et sõin rahumeeli hommikust ja kuna oli aega, siis otsustasin endise elu mälestuseks natuke caminot mööda kõndida. Hakkasin tasapisi Navarrete poole astuma. Suurt seljakotti mul nüüd polnud, kõndida tundus mõnus. Õhus leidus veel hommikust kargust ja lõokesed laulsid nagu siis...

Minagi kõndisin Jaakobitee
kiviklibuseid radu
aastate pärast lähen ehk veel
kotis palvehelmeste kee
olgu päike või sadu…

Aga San Juan de Acre kloostri varemetes enne Navarretet – seal tegin peatuse ka aastate eest – leidsin müürijupile söega kritseldatud sõnad:
cuidado, tus sueños ahora son criminales.

Täpselt aasta eest Visbys raamatut viimistledes jätsin selle teksti kõrvale, sest väljamõeldud olukord tundus liiga pessimistlik, selle jätkamine ükskõik mis suunas liiga masendav. Täna imestan aga, kuidas ma asjade käiku ette ei suutnud või ei tahtnud näha. 12.03.2020 ehk kolm päeva vähem, kui aasta pärast Logroños kirjutatud ridu kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra. See on küll lõppenud, kuid maailm endiselt kinni. Ehk tuleks mul nüüd teemat edasi arendada?

PS. Raamat "Minagi olin Jaakobiteel" jõudis trükikojast kirjastusse 24. märtsil 2020, aasta ja üheksa päeva pärast "Tulevikunägemust".

 

kolmapäev, 2. september 2020

Kirmuse maailmakohvikust

Kui eesti humanitaarteadustes napib raha, siis on ametnike arvates õige käivitada arutelu teemal, kas ja kuidas mõni teadus- ja arendusasutus peaks oma samme edasi seadma. Nagu lahendaks see probleemi. Olgu, oletame, et koondame 1/3 või 2/3 Kirjandusmuuseumi teadlastest ja otsustame, et Vanu Kandleid ja teisi Monumenta sarja väljaandeid pole vaja teha, sest see pole päris teadus. Jätame ära ka muud laiemale lugejaskonnale mõeldud väljaanded. Kohustame kõiki allesjäänud teadlasi 24/7 kirjutama ainult ingliskeelseid artikleid. Kohustame neid kõiki igal pool ja igal ajal (NB! avalikult) selgitama, milleks nad kulutavad iga senti maksumaksja rahast. Võib-olla liidame eri arhiivide teeninduse, eeldades, et külastajad peavad ise täpselt teadma, milliseid allikaid mis kogudest nad vajavad. Ehk õnnestub veel keegi lahti lasta. Lõpetame kogumistöö ja kogutud materjali läbitöötamise. Kui palju lisandub sel juhul raha süsteemi? Kas tulemus õigustab seda, et eestlane lõigatakse ära oma juurtest. Olgu, ma saan aru, et ca 75 % elanikkonnast ei huvitagi mingid kuradi juured koos regilaulu, muinasjuttude-muistendite ja vana või isegi uuema kombestikuga. Aga kas kodumaa ajalugu huvitab neid rohkem? Või geenivaramu probleemid? Või superkondensaatorid või imeliste omadustega materjalid? Miks peab just rahvaluule ja kirjandusteaduse puhul nõudma, et selles vallas tehtav kõnetaks iga vastutulijat? Ametnikud ei väsi korrutamast – rahvas ei tea, mis te teete. Kas tädi Maali teab materjaliteaduse alastest uuringutest rohkem? Spektroskoopiast? Papilloomiviiruse genoomist? Siluri-aegsetest vetikatest? Vaatame raadio- ja telekavasid – pea iga päev esineb kusagil mõni folklorist. Iga nädal ilmub mõni raamat, populaarne artikkel või videoloeng. Aga ametnikud ei taha seda näha või kui juhuslikult näevad, siis ütlevad, et see pole see, mille eest meile makstakse. Paraku ei makstagi eriti, sest enamus laiemat ringkonda kõnetavaid asju saab teoks tänu eraldi tehtud taotlustele. Ministeeriumis ei viitsita tutvuda meie aruannetega, need olevat liiga pikad ja põhjalikud. Kas meie oleme selles süüdi, et ametnikud ei taha lugeda? Nüüd otsustati korraldada ameerikalik arutelu väikeriigis, kus teadlasel pole isegi „rammusatel aastatel“ võimalik mingeid tagavarasid soetada tagasilükatud projektide päeviks. Riigis, kus omakultuuri teemadega tegeleb järjepidevalt nagunii vaid väike arv uurijaid. Äkki õnnestub inimesi omavahel tülli ajada, äkki õnnestub neile nende endi sõnastatud seisukohtade abil näidata, kui mõttetud tegelased nad on. Kui mitte seda, siis vähemalt panna osalejaid tundma, et nad ise on praeguses olukorras süüdi. Mina ei osalenud tänases maailmakohvikus seetõttu, et kõik arutlusele pandud küsimused vihjasid, et viga pole süsteemis, vaid Kirjandusmuuseumis ja selle töötajates.

teisipäev, 4. august 2020

Ruhnuskäik, juuli 2020

reede, 29. mai 2020

Sada viimast sekundit



Seni avaldamata luulet ajavahemikust august 2019 - märts 2020

teisipäev, 26. mai 2020

Koroonakevad



Uitmõtteid ja pildikesi isolatsiooni päevilt

Unenägudest ja rahvaluulest



Katkend raamatust "Minagi olin Jaakobiteel".

Minagi olin Jaakobiteel


Samanimelise raamatu tutvustus

teisipäev, 5. mai 2020

Kirjandusmuuseumi direktori konkursist

5. mai. Tuleb taas blogi ja Facebook appi kutsuda, sest kuidagi ei saa aru, miks on direktori valimised ühes Eesti teadusasutuses nii salajased, et isegi selle asutuse töötajad ei tohi teada, kes kandideerib. Jutt muidugi taas Eesti Kirjandusmuuseumist. Personalijuht andis aprilli lõpus teada: „Oluline on meeles pidada, et enne direktori väljavalimist ehk enne seda, kui minister kinnitab teaduspoliitika komisjoni otsuse, ei ole meil õigust kandidaatide nimesid ega muud infot levitada ka mitte majas sees, aga kui kandidaadid soovivad ajakirjanduses ise omal algatusel oma programmidest rääkida, siis peavad nad eelnevalt selle kooskõlastama HTM-i personaliosakonnaga.“ Omaette küsimus on, miks peab ühes üsna väikeses asutuses üldse olema personalijuht. Ja haldusjuht ja finantsjuht ja finantsspetsialist ja infojuht ja dokumendihaldusspetsialist. Kas pole liiga palju spetsialiste, arvestades, et asutuse raamatupidamine käib ammu ministeeriumi kaudu? Ilmselt ei toimu ilma ministeeriumi teadmiseta ka personalipoliitika.

Aga see on praegu teisejärguline küsimus. Praegu on esikohal direktori valimine. Või mittevalimine? Sest personalijuhi kirjast võib järeldada, et enne, kui valik on tehtud, ei ole asutuse töötajatel õigust midagi teada. Kes siis valib? Ministeeriumi teaduspoliitika komisjon? Aga miks nad siis ise seda konkurssi läbi ei vii? Milleks etendus, kus asutus kuulutab välja konkursi direktori ametikohale, kandidaadid esitavad nõutud paberid asutusele (mitte ministeeriumile), aga samas peavad iga edasise sammu ministeeriumiga kooskõlastama. Mis huvitav mäng see on? Samas kutsutakse töötajaid üles esitama küsimusi kandidaatidele, kes on anonüümsed. Aga kuidas ma saan esitada küsimusi tundmatutele kandidaatidele? Äkki tuleb mõni neis Eesti piiride tagant, ja sel juhul oleks asjalik uurida, mida ta teab meie kultuurist. Olgu, ma pole täna sündinud, küllap oskan ära aimata ka need kolm direktori kandidaati. Seda enam paneb imestama, miks selline salastamine. Kui konkursi korraldab Kirjandusmuuseum, siis peaks see toimuma ka asutuse oma reegleid ja traditsioone arvestades. Kui aga korraldab ministeerium, siis võtkugi asi algusest peale enda kätte. Siis pole see asutuse prestiiž, mis kannatab. Arvestades mitte väga ammu toimunud meeleavaldusi ja arutelusid meie ja ka teiste humanitaarvaldkonna teadusasutuste rahastuse küsimustes, tuleb nentida, et ka siis oli ministeeriumi esimene reaktsioon – olge vait, muidu jääte sellestki ilma, mis praegu olemas.

Jah, koroonakriis lõpetas selle arutelu ning enam ei sobinud Mirko Ojakivil peaministrilt küsida, kuidas siis on lubatud Eesti Rahvaluule Arhiivi rahalise olukorra pika ülevaatega. Tuletan meelde, et 4. märtsil otseeetris lubas saatejuht: „Nii et järgmises saates kui me küsime Rahvaluule Arhiivi kohta, siis…“ Ja Jüri Ratas vastas: „Teeme siis ülevaate Rahvaluule Arhiivist ja mina olen täisest valmis, minu meelest see on niivõrd oluline teema, et ma ei tea, kasvõi esimene saate pool võime väga süvitsi minna sellel teemal ja ma arvan, et tulekski minna, nii et siis ka raadiokuulaja juba teab ette oodata esimest poolt minut, poolt tundi 30 minutit.“ Muidugi ei tulnud mingit, isegi viie minuti pikkust juttu enam sellel teemal. Arusaadav, meil on kriis ja eriolukord. Aga kas see mõjutab ka direktori valimisi?

Viirus taandub kunagi ja normaalne elu taastub. Väga tahaks, et see jõuaks ka Haridus- ja Teadusministeeriumini. Et minister oleks autoriteet ka teaduse küsimustes, mitte ainult põhihariduse alal. Küsin siinkohal, kas keegi teab kedagi, kes on tänavu kuulnud meie ministri suust midagi teaduse või teaduspoliitika kohta? Kuna olen osalenud mitmesugustel aruteludel ja debattidel teaduse rahastamise üle, võin kinnitada, et minister pole neil teemadel poetanud sõnagi, mis ka teadlaskonnani jõuaks. Mõnikord võtab teaduse teemadel sõna peaminister, eriti siis, kui saab esitada meeldivaid uudiseid. Aga ministeeriumit esindab enamasti asekantsler Indrek Reimand ja pole ime, kui mulle on jäänudki mulje, et just tema juhib ainuisikuliselt kogu valdkonda. Ja mitte lihtsalt ei juhi, vaid ohjab nagu raudse käe ja tahtega mees.

teisipäev, 28. aprill 2020

Isolatsioonist 3

28. aprill. Tsiteerin veel Kaplinskit: „Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas “Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus. Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku.“ (J. Kaplinski. Esimene tõsine hoiatus. Edasi 24. 04. 2020).

Ilusti kirjutatud, kuid kas tõesti on pandeemiad ja epideemiad alles nüüd tekkinud, nagu jääb mulje sellest kirjutisest. Et inimesed on ülbeks läinud, hakanud ignoreerima looduse ja jumala seadusi, seetõttu saavad nüüd haigustega nuheldud. Üleilmastumise Paabeli torn aga suurendab jumalikku raevu.

Dies irae, dies illa solvet saeclum in favilla,
Teste David cum Sybilla,
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus.


Eks ole tuttav motiiv juba ammustest aegadest. Ent kui vaatame asja pikemas perspektiivis, on ilmne, et viiruste põhjustatud epideemiad algasid siis, kui muutus inimeste käitumine neoliitilise revolutsiooni ajal umbes 12 000 aastat tagasi ja maaharimine ühelt poolt sundis, teiselt poolt aga võimaldas rahval elada tihedamini asustatud kogukondades. See võimaldas ka haigustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Nii väidab Vikipeedia. Üks vanemaid inimkonda kiusavaid viirushaigusi võib olla herpes. Lisaks sellele ja veel mõnele juba taltunud viirushaigusele tundis antiikmaailm kindlasti lastehalvatust, rõugeid ja leetreid. Ka gripp on tõenäoliselt iidvana haigus, võimalik, et esimene selle suurem puhang oli Hiina aladel juba 8000 aastat tagasi. Igatahes on gripi sümptomeid kirjeldanud Hippokrates. Oletatavasti oli gripp ka see haigus, mis hävitas 1493. aastal vahetult pärast Kolumbuse saabumist kogu Antillide pärismaise elanikkonna. Esimene kindel gripi pandeemia on dateeritud aastaga 1510.

Lisaks viirushaigustele hakkasid maid ja rahvaid laastama bakterite põhjustatud katkupandeemiad. Neist esimene, Justinianuse katk 541 – 544, aitas oletatavasti kaasa Rooma riigi hävingule. Järgnesid keskaegne must surm 1347–1352, suur katk 1665 – 1666, katk Põhjasõja ajal 1708 – 1712. Lisaks lokaalsemad puhangud, näiteks katk Tallinnas 1571, Itaalia katk 1629 – 1631.

Kindlasti oli ka ürginimestel nakkushaigusi, kuid need külvasid surma vaid väikeste asurkondade piires ega saanud kujuneda väga laialdasteks. Samas näitab Siberi rahvaste hulgast kogutud rõugete teemaline folkloor, et nakkuse eest polnud kaitstud ka väga hõredasti asustatud piirkonnad. Seega, kui panna kokku teadmised nakkushaiguste levikust läbi aegade ja tõlgendada neid Kaplinski vaimus, siis on järeldus lihtne – nii loodusseadused kui jumalik tahe olid inimese määranud elama ürgkogukonna küti ja korilasena. Karjakasvatus aitas loomadel levivatel viirustel ja bakteritel ületada liikide vahelisi piire ja jõuda viimaks ka inimesteni, põlluharimine tõi kaasa kõigepealt taimehaiguste hüppelise kasvu, asustuse tihenedes ja linnade kasvades aga tekkisid soodsad tingimused nakkushaiguste ulatuslikuks levikuks, millele aitasid kaasa sõjakäigud ja kaubareisid.

Mis siis nüüd – kas tagasi koopasse? Kas oleme aastatuhandeid olnud valel teel, esitanud juba esimesi loomi kodustades häbematu väljakutse nii ökoloogiale kui jumala tahtele? Kunagi kirjutasin seoses uusšamanismiga ka õnneliku metslase ideaalist: „Kui mõned XX sajandi esimese poole mõtlejad projitseerisid oma paganlusega seotud ettekujutuste taustale kõigist ühiskonna poolt seatud tõketest vaba inimvaimu, kelle tegevust ei saa mõõta tavainimeste jaoks kehtiva mõõdupuuga, jõulise õpetaja (nt. Zarathustra), kes kõike väikekodanlikku vihates on võimeline valla päästma hävitavad jõud, et inimkonda kannatuste ja surma läbi uueks luua, siis sõdadejärgne purustustest tüdinud aeg vajas uut müüti. Selleks sai vana, paljudes usundites ühel või teisel kujul esinenud ettekujutus sellest, et kunagi elas inimene looduse ja liigikaaslastega harmoonilises ühenduses, austades loodusest endast lähtuvaid vägesid ning mõjutades neid mitmesuguste riitustega. Võib-olla kujundas uut suhtumist lisaks läbielatud sõjakoledustele ka antropoloogide-etnograafide poolt elustatud ettekujutus nn. õnnelikest metslastest.“ (A. Lintrop. Šamanism ja internet. http://www.folklore.ee/pubte/meedia/shamanism.html).

Näib, et õnneliku metslase kujutelm tõuseb seoses koroonapandeemiaga taas tuhast. Kui nüüd tõlgendada viirust (mitte käesoleva pandeemia oma, vaid igasugust) kui puhast geneetilist informatsiooni, rakkude hävingukoodi, siis tekib tõesti küsimus, kes on selle kõige taga ning mida ta tahab sellise info levitamisega saavutada. Kui aga võtta viirust kui rakulise elu eelset, kuid selle tekkimiseks vajalikku astet, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et meie kõrval eksisteerivad ka väga vanad ja meie mõistes elule eelnevad vormid, mis paraku võivad meid kahjustada ilma igasuguse tagamõtte või kellegi kurjade plaanideta. Õnnelikuks metslaseks pole meil võimalik hakata mitte mingil juhul, sest sellist tegelast pole reaalselt mitte kunagi eksisteerinud. Jääb üle püüd õnnelikuma inimese poole.

pühapäev, 26. aprill 2020

Isolatsioonist 2

26. aprill. Veel üks isolatsiooni prohvet on rääkinud. Jaan Kaplinski Edasis: „Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. NATO peasekretär Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual.“ Ja veidi allpool, artiklit kokku võttes: „Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud.“ Et siis nõuka aeg on see ideaal, mille poole püüelda, avatud maailm aga kuritegelik ja hukatusse viiv ja reisimine kõige suurem surmapatt ühes lastesaamisega: „Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju, nii palju kui tahame.“ Mu meelest on just üks esimesi käske Piiblis, mille jumal inimestele andis: „Tehke sugu ja saagu teid palju.“ Laste arvu piiramisest sääl juttu pole.

Aga jah, üks tee ökokatastroofi vältimiseks oleks loobumine ülemaailmsest majandusest. See tooks umbes kümne aasta pärast kaasa nutiseadmete, arvutite ja muu elektroonika kodudest kadumise, päikese- ja tuuleenergia tootmise lõpu, sest poleks vajalikke osi seadmete remondiks või väljavahetamiseks. Pole mõeldav, et iga mees või kogukond hakkab kodus protsessoreid või isegi kondensaatoreid tootma. Selleks pole lihtsalt vajalikke ressursse. Internet kaoks, kaasaegne side tavainimeste jaoks samuti. Valitsused, sõjandus ja eriteenistused peaksid ehk kauem vastu. See ongi asja kurbloolisus, et me tegelikult ei saa pöörduda tagasi hõimude või killustunud riikide aegse sõjaökoloogia juurde, mis ju tegelikult oli üsna mõjuvalt keskkonda säästev, sest ressursse kulutati suhteliselt vähe väärtusi pidevalt jõuga ümber jagades ja rahvastiku juurdekasvu sõdadega piirates. Kardan, et võimu juures olijad on valmis loobuma kõigest peale tänaseks leiutatud relvade, need aga ei võimalda eriti keskkonnahoidlikku sõda.

Vanaviisi põllumajandusega on ka keeruline lugu. Olen ennegi kuulnud ja lugenud mõtteavaldusi, mis kuulutavad vaata et inimõiguseks naabri või suvalise külanaise käest munade ja piima saamise. Milline idüll – linnasaks sõidab maale, peab auto suvalise maja juures kinni ja saab esimese küsimise peale kaevust võetud külma piima. Aga kus on need inimesed, kes praegu loomi peavad? Kui paljud oleksid seda valmis tegema tulevikus? Tuletage meelde seda taga nutetavat nõuka aega. Siis toimus eraviisiline loomapidamine suurmajandite kõrval, mitte polnud põhiline rahva piima, liha ja munadega varustamise viis. Pole mõtet unistada tuhandetest lehma ja kanu pidavatest tädi Maalidest, kes kogu rahva ära toidavad. Pealegi levib järjest rohkem mõtteviis, et inimesel pole õigust loomi ekspluateerida. Võib-olla kuulub see ainult heaoluühiskonna juurde ja ununeb siis, kui nälja-taat uksele koputab. Igal juhul on selge, et praegune põllumajanduslik tootmine pole võimalik ilma globaalse majanduseta. Puid võid kirvega raiuda ja tükeldada käsisaega, aga põldu esivanemate kombel nii harida, et see võimaldaks sajad tuhanded linnainimesed ära toita, pole võimalik muul moel, kui linnasid maha jättes, et igaüks kasvataks ise kõik selle, mida ta elus püsimiseks vajab. Sellist teed ei võta inimkond ette muidu, kui surmahäda korral, pärast suurt katastroofi. Kas jääme siis seda ootama?

Äkki oleks mõtet proovida toetuda just globaalsele majandusele, üleilmsele teadusele? Proovida pöörata praegused vead voorusteks? Kui suudetakse toota järjest uusi ja paremaid nutiseadmeid ja muid vidinaid, saadakse kindlasti hakkama ka pikema kasutuseaga toodete valmistamisega. Väärtustada tuleks mitte uudsust ja kvantitatiivseid näitajaid (töötakt, pikslite arv jne), vaid praktilisust ja kestvust. Moodi peaks minema mitte ainult rõivaste, vaid ka elektroonika ja muude seadmete taaskasutus. Koos sellega ka remont. Et ei peaks mõne pisivea pärast uut asja ostma. Remonditeenuse võiks teha hästi kättesaadavaks ja mugavaks. See on palju lihtsam, kui linnaelanike maale asustamine. Teaduspõhine tootmine kõikjal, ka üleilmses põllumajanduses. Ja mitte üksnes tootmine, vaid ka selle planeerimine. Et ei tekkiks monokultuurseid tervet maailma varustavaid piirkondi. Arvan, et väljapääs oleks veelgi suuremas üleilmastumises ja ühises töös, mitte ajalooratta tagasipööramises, mis meil tõenäoliselt ei õnnestuks.

Isolatsioonist 1

25. aprill. Nii ongi, et pead hakkavad tõstma need, kes tahaksid praeguse olukorra kestmist. Sõrulane Mari Lepik kirjutab: „Ma armastan sinist taevast, ühegi lennukijutita. Hingan ja naudin teadmist, et keegi ei tilguta vähemalt sedakaudu mürki mu kopsualveoolidesse, tuhlistesse, lapse võileivale. Mürki mu õuemurule lihtsalt selleks, et mõni saaks sõita lõunamaale ning lasta jumekal miinimumpalgalisel end toita, katta, mudida ja kasida. Lebada muretult soojal valgel rannaliival. Mitte mõelda näiteks sellest, kuidas ehk veel mõned sajandid tagasi sel samal rannal kohalikus salakeeles vadistavad lapsed rannas karpe korjasid. Kuidas papad olid sealsamas sinisinisel merel, et vaid selle ranna rahvale teadaolevate meetoditega perele toidust püüda. Kuidas kilpkonn sooja liiva sisse oma munad peitis… jajaa, täna peidab jälle. Rand on tühi. Pikaealine elukas, jaksas ära oodata.“

Kummalisel kombel kiidavad teda inimesed, kelle jaoks kas konverentsiturism või ühelt esinemiselt teisele lendamine on igapäevane tegevus. Olen ammu mõelnud, et mingisuguse ürgkogukonna ihalus saab varsti nii domineerivaks, et keegi ei julge lennuki poole enam vaadatagi. Kui lendad, oled potentsiaalne mõrtsukas, laste tuleviku röövija. Aga ega asi ainult kolkluse ja kogukondluse ülistamisega piirdu. Esialgu oleme küll ise ja omaette oma bussiootamise kändude ja külasiluettidega, mida võõrastele näidata ei taha. Varsti kerkivad esile veel radikaalsemad tegelased, kes hakkavad jutlustama, et inimene on kogu elusa (ja ehk isegi eluta) looduse vaenlane, sest ta vajab sööki, kehakatet ja peavarju – kõike emakese Maa arvelt. Häbi on olla selline tegelane, kes peab teisi sööma selleks, et elada! Kollektiivne enesetapp oleks parim kingitus, mida saame keskkonnale teha. Nii tekkibki ridamisi uusi viimsepäeva kogudusi, kes algul ehk püüavad kogukonnana või kommuunina elades ökoloogilist jalajälge vähendada, siis aga sooritavad ühise ohverduse ja tapavad ennast, olles pettunud nii minevikus, olevikus kui ka tulevikuväljavaates. Arvate, et see on liialdus? Olete näinud kõiki neid idüllilisi pilte teemal inimesed istuvad karantiinis, loodus võtab oma positsioonid tagasi. Kõik need linnakanalites ujuvad luiged ja delfiinid, tuppa piiluvad karud, tänavatel uitavad metsloomad, väljakute kivide vahelt tärkav rohi – millest muust need räägivad kui sellest, et inimene on siin maailmas ülearune.

Mõtleme kainelt – praegune idüll läheb keskkonnale maksma rohkem kui kõigi lennukite lennud. Miljardid pakid, mida nüüd koju tellitakse, haa, need ei tule ju ise omil jalul, neid sõidutatakse uksest ukseni. Ja kui palju kulub toidu või asjade pakkimiseks materjali. Äsja käis vihane võitlus kilekottidega, kuid kas pakendi kilekotid, mullikiled ja muu sarnane on siis paremad? Või keskkonnasõbralikumad? Neidsamu randu, kus kujuteldavad kilpkonnad oma mune peidavad – muide, miks peidavad, vast ikka munevad ja katavad liivaga, mis päeval soojenedes aitab poegi haududa – risustavad nüüd ühekordsed maskid ja kindad. Neid toodetakse sadades miljardites juurde, kas õhust? Äkki on selleks ka mingeid muid ressursse vaja? Jätkame samas vaimus, mürgitame ennast lennuki heitgaaside asemel poodides ja bussides desovahenditega. Need on ju head, nende tootmiseks ei kulu ei tooret ega energiat. Kusjuures praegu saastavad pikad piiriületamise järjekorrad, kus rekkad seisavad tossavate mootoritega või liiguvad teosammul. Reisijad ei lenda, kuid kaubad lendavad endiselt. Mu meelest pole ökoloogilises mõttes praegusest jaburamat aega.

Hea küll, viirus taandub, ehk ei muutu ka lihtsalt niisama maskikandmine sotsiaalseks normiks. Aga kui piirid jäävad enam-vähem suletuks ja reisimine põlastusväärseks tegevuseks, hakkab kindlasti veel rohkem kaupu õhu kaudu liikuma. Ma ei usu, et kaob nõudlus hiina elektroonikakomponentide järele. Ei suuda ette kujutada, et pärast praeguse eriolukorra lõppu loobuvad kõik nutiseadmetest, võõraste maade maitseainetest jne. Mis tore idüll oleks muidugi viiekümne aasta pärast Saaremaal – oma salakeeles vadistavad lapsed paterdavad rannas, oodates isasid ja vanemaid vendi merelt. Sööme peeruvalgel kodumaist kala ja maitsestame seda kodumaise mereveest aurutatud soolaga! Aga kas seda kala niimoodi kõigile jätkub, kui peamiseks toiduks ongi kartul ja kala? Kust veganid oma sojatooteid saavad? Meil on küll 2014. aastast kodumaine ja siinsele kliimale vastav sojaoa sort, kuid kas sellest piisab? Kodumaise kartuli ja viljaga saame ehk tõesti läbi, ehk ka köögiviljaga. Puuviljadest jäävad peamiselt õunad, veidi ka ploome ja kirsse. Aga ei mingeid apelsine, banaane ja muud eksootilist kraami. Kui kogu läänemaailm talitaks meie eeskujul, siis turismi lakates taastuksid ehk kilpkonnarannad, üleilmse nõudluse puududes kaoksid paljud banaanide ja õlipalmide istandused ja mets tuleks asemele. Mujal muutuks maailm ehk veidi paremaks, meie keskkond aga läheks hulga kehvemaks, sest kogu rahva äratoitmiseks tuleb põllumajandust kõvasti laiendada. Mets maha ja põld asemele. Või arvab mõni, et koduse permakultuuri harrastusega saab varustada kõik linnade elanikud. Eriti juhul, kui lihasöömist piirata.

Nii näen asja mina, kes ma olen nooruse mööda saatnud väga intensiivse, kuid kehvasti korraldatud põllumajanduse tingimustes, kui piirid olid kinni, reisimine võimalik vaid ida suunas ja taevas vedasid jutte enamasti sõjalennukid.

pühapäev, 19. aprill 2020

Córdoba, kauge ja kurb

5. aprill, palmipuudepüha. Aasta eest olin Santiagos ja täna oleksin pidanud ärkama Córdobas. Aga saatusel juhtus käivituma teine plaan. Nii langetasin eile hoopis vana kasetüüka, mis tehti okstest lagedaks juba 2014. aasta detsembris. Õõnsat tüve olid koduna kasutanud vaablased, mesilased ja mine tea, kes veel, see oli seest kärgi täis. Püsti jätta seda enam ei saanud, oleks võinud kellelegi peale kukkuda. Nii ma siis saagisin ta maha ja tükeldasin ära. Elurikkust jälle veidi vähem. Täna sai marjapõõsastele komposti ja mulda veetud ning tuulevarjus päikesepaistel istutud.

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Must hobune, kõrge täiskuu,
oliivid sadulatorbas.
Kuigi kõik teed mina tunnen,
ei tule iialgi Córdoba.

Nii luuletas Lorca. Nüüd on ka minul selline tunne. Surma kohta ei oska miskit arvata, aga Córdoba kaugeneb üha. Varsti lähen teleri ette rindeteateid vaatama, aga nendetagi on selge, et Andaluusiasse niipea ei pääse. Ja kui keegi peaks ütlema, et kunagi reisin sinna ratsa, siis ma praegu väga ei imestaks.

Juba eristab silm
kollast forsüütia võras
päike soojendab nägu
loodetuul ajab kuhugi
hõredat pilvekarja

metsvindi laulukatke
vatine kuu päeva ajal
hiilimas õitsvate
pajude ladvus

meri on pilvede kodu
tuul nende karjane
mina langetan
mesitaruks muutunud kaske
kuskil on Córdoba
kauge ja kurb

Koroonapühad

3. aprill 2020. Aasta tagasi jõudsin palverännuteel Ponferradasse. Tänavu olen kolm nädalat kodus istunud, planeeritud Andaluusia reis tuli ära jätta. Maailm on uue viiruse küüsis. Muud ei kuule, kui koroona ja koroona. Covid-19. Riigid sulgesid piirid, lennukid ei lenda, laevad ei liigu, bussid ei sõida. Eestis on alates 12. märtsist eriolukord. Kõik, kes saavad, püsivad koduseinte vahel. Minagi käisin viimati tööl reedel, 13. märtsil. Pärast seda olen linnas käinud vaid korra, et kirjastusest oma palverännuraamatu autorieksemplarid kätte saada. „Ilmamaas“ oli Mart üksi, kõik teised samuti kodutööl. Jah, raamat on ilmunud, aga ei jõua kuhugi, sest kaubanduskeskused, kus enamus raamatupoode asub, on kinni ja raamatukogudki ei tööta tavalisel moel. Isegi rahvusraamatukogu kataloogi pole mu uus teos veel jõudnud. Esitlusest ei maksa unistada. Aga mõtlesin, et teen selle veebis, laen üles video, kus loen ette katkendeid raamatust ja näitan palverännu pilte. Miskipärast olen sellega viivitanud. Kolleegidega kohtun skaibi vahendusel korra päevas virtuaalses kohvilauas, kus vahetame uudiseid ja mõnikord teeme ka tulevikuplaane. Paraku kaldub sealgi jutt järjest rohkem viirusele. Praegu on ju iga inimene omamoodi asjatundja viiruste ja epideemiate alal. Kogu sotsiaalmeedia kubiseb vastuolulistest nõuannetest, arvamustest ja prognoosidest. Mustemad neist väidavad, et endine maailmakord ei taastu enam kunagi.

Väljas tuulab. Ilmateenistus andis eile 2. taseme hoiatuse kogu maale, võimalik tuule kiirus sisemaal kuni 25 m/s. Seni õnneks pole nii tugevaid puhanguid veel olnud. Üks pilvevöönd koos lörtsisajuga kihutas just üle ja praegu paistab päike. Aga üks pilvede ahel on veel tulemas ja toob kindlasti uue tugeva tuule ning saju. Olen kodus seni aega sisustanud peamiselt aiatöödega, kui ilm lubab. Kõik õunapuud on kenasti lõigatud. Sellist asja pole Kamsul ammu olnud, mullune kevad välja arvatud. Aga siis olin ma palverännul ja aias tegutsesid arboristid. Eelmise kevade peale ei julgegi mõelda. Siis rändasin Põhja-Hispaanias nagu kodus. Tõsi, mul oli kerge kartus, et ajad muutuvad, aga pigem poliitika, mitte pandeemia tõttu. Hakkasin kusagil Logroño kandis isegi kirjutama fantaasiat teemal, kuidas olen pärast piiride sulgemist ja viisade kasutusele võtmist taas Hispaanias, kus parajasti on autoritaarne režiim, kuid mullu tundus see pilt nii ebareaalne, et jätsin loo katki. Praegu on olukord hullem, sest ei pääse üldse liikuma. Oli unistus jälgida semana santa protsessioone Sevillas, Córdobas, Granadas ja Málagas, hotellid said broneeritud, lennupiletid ostetud – ja tutkit. Hea, kui saab Roiu poes õlle järelgi käia. Suurema osa toidukraamist toob Mare linnast. Ta käib praegu tööl üle nädala, aga veetis enamuse möödunud „vabast“ nädalast siiski linnas tudengitele e-õppe vahendeid koostades, sest ülikoolid on ju ka kinni nagu koolidki. Üldiselt on olukord selline, millist mõne kuu eest ka halvimas unenäos näha ei antud. Rahvaluule Arhiivi probleemid on unustatud, isegi niivõrd, et peaminister, kes kuu aja eest lubas oma järgmisest raadio infotunnist poole meie rahastusele pühendada, isegi ei maininud seda. Ka ajakirjanikud ei tuletanud meelde. Arusaadav, mida sa räägid ühe väikese asutuse probleemidest, kui riigi majandus seisab ja prognoositav eelarve puudujääk ähvardab tulla kahe miljardi kanti. Ja sedagi juhul, kui juunis normaalne elu taastub. Nüüd on oluline lihtsalt ellu jääda ja vee peal püsida, mingit lisaraha pole võimalik kellelegi anda. Tööstuse ja ettevõtluse päästmiseks võetakse küll laenu, aga teadus pole otseses ohus ega saa sentigi. Paistab nii, et meie palgaraha saab juuniks otsa, mis siis juhtub, ei oska keegi veel öelda. Ometi toimus alles 4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis suur toetuskontsert. Üle tuhande kuulaja. Palju tuttavaid, veel rohkem võõraid, kuid meie muredele kaasa elavaid inimesi. Pole kuulda olnud, et keegi oleks sellelt ürituselt nakkuse saanud. Ent päev hiljem tegi Saaremaal toimunud Milano Powervolley ja kohaliku klubi võrkpallimatš koroonaviiruse laiemale levikule tee lahti. Hea küll, ma võin leppida mõttega, et Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi teadusüksusena kaob, kuid ma ei suuda leppida asutuse juhi tegevusega. Sellest on vähe, et poseerida koos Eesti rahva Muuseumi direktori ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse juhatajaga toetuskontserdi eel või naeratada kaamerasse Riigikogu esimehele Eesti humanitaarteaduste toetuseks tehtud pöördumist üle andes.

Nii ma istungi kodus ja mõlgutan süngeid mõtteid, mis kuhugi ei vii ega aita kedagi. Järjekordne pilveahel puistab lund ja teeb kõvemat tuult. Seni on kõik õnneks püsinud normaalsuse piirides, puhangud ka vast kõige rohkem 17 m/s. Pensioniaeg tuli ootamatult kätte. Kell kukkus 9. märtsil, kuid lootsin poole koormusega tööl edasi käia. Aga ennäe – tuli juba neli päeva hiljem koju jääda. Vaevalt ma uutes oludes enam tööle pääsen. Eriolukorra tõttu on koondamised küll edasi lükatud, kuid olen üsna kindel, et endistviisi jätkata pole võimalik. Hea, kui pooled teadlased arhiivi alles jäävad. Pensionärid peavad igal juhul kaduma. Ma ei kurvasta selle üle sugugi, ootan ainult, et praegune ebamäärasus lõppeks. Omal soovil töölt lahkuda ka ei taha, sest ei tunne, et oleksin kuidagi süüdi praeguse olukorra kujunemises. Saaks selguse majja, saaks rahu südamesse.

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Varem öeldule lisaks

Ma ei kirjutanud Kirjandusmuuseumi olukorrast selle pärast, et kedagi konkreetselt süüdistada, vaid selleks, et eesti rahvaluuleteadus ja kirjandusteadus ei kaoks vaikselt meie teadusmaastikult. Et hiljem ei hakataks imestama, mis äkki juhtus. Et oli ju Eesti Uuringute Tippkeskus, olid ju tasemel uuringud ja avaldati palju teadustöid ning laiale lugejaskonnale suunatud väljaandeid. Olid folkloristid, kelle poole sai alati pöörduda kõikvõimalike küsimustega alates rahvakalendrist ja lõpetades armumaagiaga. Kindlasti esitati küsimusi ja kirjandusteadlastele. Ja saadi vastuseid. Saadi uurimusi ja analüüse. Kuhu see kõik kadus?

See, mis praegu juhtub, oli ammu oodatud ja kardetud, sest kasutatav teaduse rahastamise süsteem lihtsalt ei võimalda rahvusteadustel ellu jääda. Kui paneme omavahel konkureerima geenitehnoloogia ja regilaulude uurimise, on tulemus juba ette selge. Oleme jõudnud hullemasse olukorda kui nõukogude ajal, sest siis nõuti vaid väitekirjade vene keeles kirjutamist, nüüd aga tahetakse kogu teadus teha ingliskeelseks. Tuletan siinkohal veel kord meelde, et Web of Science on eraettevõte, mille aktsiad kuuluvad kahele suurele investeerimiskorporatsioonile, kellel on ükskõik, kuhu raha paigutada, kui see vaid kasumit teenib. Teha sellisest firmast ainumõeldav mõõdupuu teadustöö tulemuslikkuse tarvis on mu meelest väga lühinägelik. Meie kõik, humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kes me tegeleme Eesti probleemide ja Eesti ainesega, peaksime võitlema selle vastu. Rahvusvaheline teadus on hea, kuid ei saa püsida ilma rahvusliku vundamendita, vähemalt humanitaarias. Muidugi on poliitikutel ja ametnikel mugav ühe-kahe parameetri järgi hinnatavast teadusest rääkida. Nagu seda tegi ka peaminister Jüri Ratas 15. jaanuaril Postimehes: „Näiteks 2019. aasta maailma mõjukamate teadlaste ülevaates on 6000 enim viidatud teadlase seas üheksa Eesti teadlast. Seda ei tundu palju, kuid ennast lähemate riikidega võrreldes näeme, et näiteks enam kui sada korda rahvarikkamalt Venemaalt pääses sinna sama palju teadlasi, Lätist mitte ühtegi, Leedust kaks ja Poolast kuus. Põhjanaabrite soomlaste seast leidis ülevaatesse tee 21 teadlast, mis annab meile sihi edasi pürgimiseks. Teaduse kõrget taset saab hinnata ka kõrgetasemeliste artiklite arvu järgi miljoni elaniku kohta. Endale selleks aastaks seatud eesmärgid täitsime juba mitu aastat tagasi...“ Viisaastak nelja aastaga! Naabrist parem! No tule taevas appi! Nagu oleks kogu teaduse mõte edetabelites. Kui WoS oleks tõepoolest vastuvaidlematu mõõdupuu teadustöö kõrge taseme määramiseks, nö teadustöö püramiidi tipu peegeldus, siis millel see tipp arvatakse püsivat? Ja mille pinnalt see varsti üldse peegelduda saaks, kui allpool pole midagi?

Mäletan aega, kui meilt hakati nõudma kõrge kategooriaga artikleid. Piinlik oli käia konverentsidel ja öelda headele kolleegidele mujal maailmas, et ma ei saa oma artiklit kogumiku jaoks loovutada, sest selle kategooria on liiga madal. Ometi ma ütlesin seda ja sain imestavate pilkude märklauaks – mis teil seal Eestis ometi toimub. Teame, et olete arvutihullud, aga nüüd see haigus ka veel. Aga siis tunnistati lisaks WoS 1.1-le ka muid palle. Praegu aga tundub, nagu peaksime adresseerima kõik oma kirjutised välismaa lugejale, kes tunneb suurt huvi Eesti kultuuri ja keele vastu. Aga kui palju selliseid lugejaid laias maailmas tegelikult leidub, kes võtavad vaevaks põhjalikumalt tutvuda Henrik Visnapuu loomingu nüansside või regilaulu värsimõõdu detailidega? Mõni vast on, kuid kas mõne pärast tasub kogu uurimist võõrkeelseks muuta. Ning loota lisaks seda, et tulevikus on meie taotlusi hindama kutsutud väliseksperdid natuke asjatundlikumad. Võibolla on see naiivne lootus. Pigem näitavad viimased aastad vastupidist tendentsi. Ehk on asi selles, et varem leiti hindajaid meile lähematest ja sarnasema kultuuriga maadest, nüüd aga kusagilt kaugemalt. Aga sellega võib olla nii, nagu mul kunagi Lõuna-Pranstusmaal konverentsil olles juhtus, kui tutvustasin ennast doktorikraadiga folkloristina. „Kas Eestis saab sel alal kraadi kaitsta?“ imestati. Ja uuriti, millised on mu teadustöö suunad. Kui ütlesin, et tegelen soome-ugri rahvaste usunditega, rahvakalendriga ja eesti vanema rahvalaulu mütoloogilise taustaga, hüüti mulle rõõmsalt: „No miks sa kohe ei öelnud! Sa oled ju antropoloog.“

Kui eksperdiks satub mõni selline tegelane, siis võib tõesti juhtuda, et projektile antud hinnang lõppeb sõnadega: „Paraku on angloameerika teadusilmas folkloristika uurimissuund jäänud pigem tagaplaanile.“ Mis on ju täiesti absurdne väide.

laupäev, 11. jaanuar 2020

Grammi hind


Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
B. Alver

Täna mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet seni veel kätte antud pole, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi, kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha summa kasvab nädalatega ja on jõudnud juba ca veerand miljonini. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kui sellised põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes iga viie-kuue aasta tagant selle valdkonna mängureegleid muuta. Mitte väga ammu kirjutasin:

„Hommikul oli koosolek, arutati uute uurimistoetuste asja. Et sügisel peab hakkama neid tegema, aga keegi ei tea täpselt, mismoodi. Vana süsteemiga olime harjunud, kuigi ka seal püüti iga uue taotlustevooruga kedagi mängust välja puksida. Raha on ju teadagi vähe, kõigile ei jätku. Nii kuulutaski tähtis ametnik viie aasta eest ministeeriumi infotunnis ennast varvastelt kandadele õõtsutades, et kõik ei mahu marjamaale. Tore sõnum, kui marjamaal olemisest sõltub mitte ainult su järgmiste aastate töötasu, vaid tervete uurimissuundade saatus. Aga mis teha, kannatame ära. Humanitaarteadused ongi luuserite pärusmaa, mõtlesin. Tookord veel õnnestus, saime projektile rahastuse, kuigi mitte nii suure, kui küsisime. Siiski oli võimalik edasi elada. Aga nüüd – mängureeglid on muutunud, uued määrused ja juhtnöörid läbi loetud, kuid segaseid kohti palju. Miks piiratakse nende inimeste arvu, keda põhitäitjateks nimetatakse, uue süsteemi puhul viiega? Vana praktika oli selline, et kõik ülejäänud, nii-öelda joone alla kirjutatud töötajad jäidki ilma rahata. Kas nüüd tehakse samuti? Arutelu koosolekulaua taga muudkui hoogustus ja kujunes vaidluseks. Mõned, kes olid kuluaarides luuret teinud, arvasid, et maja peale tuleb kirjutada vaid mõned taotlused, kuhu panna sisse kõik teadustöötajad ja osa tehnilist personali. Suur on ilus, suur on seksikas, suur murrab läbi! Teised, nende hulgas mina, lähtusid kogemustest ja väitsid, et suuri taotlusi on rahajagajatel hõlbus kärpida. Sest raha pole ju rohkem ja olemasolevastki näpistatakse osa jagajate endi ülalpidamiseks. Pange jah projekti kakskümmend inimest ja te näete, et raha antakse paremal juhul vaid kolmandikule. Väike on hea, väike on paindlik, väike võidab! Aga kui maja esitab kuus või seitse taotlust, on imelihtne pooled neist lihtsalt välja praakida, vaieldi vastu. Tõsi ta on, minu meelest kogu reform selleks korraldatigi, et marjamaale pääsejate arvu vähendada. Sest vaadake, seni on enamus ümberkorraldusi viinud ikka koondamise või vähendamiseni, uurige ükskõik millist valdkonda. See klikk, kes riiki valitseb, ei oska lihtsalt mingil muul kombel asju ajada. Reisirongide liiklus muudeti pea olematuks, bussiliine kaotati, postkontoreid ja poode likvideeriti, koole pandi kinni ja ühendati. Muuseumid ootavad oma järjekorda. Miks peaks meiega teisiti minema? Teaduses on välja kuulutatud eelisarendatavad suunad, neile antaksegi raha, teised peavad koomale tõmbama. Kõik, mis ei müü, tuleb kinni panna või ära kaotada. Kultuur ei müü piisavalt hästi, pehmed teadused ka. Pigem on neist tüli, teadlased kipuvad liiga palju irisema ja kriitikat tegema. Milleks maksta sellistele, kes hammustavad kätt, mis neid toidab? Aga mis siis teha? Võtta valge lina ümber ja kõndida surnuaeda, nagu vanasti soovitati tuumasõja puhul teha?“ (Imeline koda, lk 64 – 65.)

Need read on kirjutatud 2012. aastal enne eelmisi suuri muudatusi, kui varasemate sihtfinantseeritavate teadusteemade ja grantide asemel kutsuti ellu institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused (IUT ja PUT), kuid on päevakohased ka täna, sest ainus positiivne nihe on toimunud reisirongiliikluses, mis uuenes ja paranes teatud huvigruppide lobist hoolimata. Ka tol korral õnnestus meil marjamaale pääseda. Vähe sellest, 2016. aastal suutsid Kirjandusmuuseumi teadlased ellu kutsuda Eesti Uuringute Tippkeskuse, ainsa sellise konsortsiumi humanitaarteaduste vallas. Paraku leiti aasta eest taas, et mängureeglid vajavad ümbertegemist, IUT-id ja PUT-id enam ei kõlba ja nüüd tuleb teadlastel hakata taotlema rühma- ja personaalseid grante. Milleks see hea on? Jään vastuse võlgu, sest ainus ja mu meelest negatiivne mõju näib olevat selles, et pidevalt muutuvate reeglite tõttu pole eri perioodide uurimistoetuste rahastamist enam võimalik võrrelda ilma suuremat uurimist ette võtmata. Kord on personaalsed ja institutsionaalsed rahad koos, kord eraldi jne. Proovi siis aru saada, kui palju raha teadlastele üldse anti. Olgu kuidas on, sest ametlikud andmed veel puuduvad, kuid järgnevaks perioodiks ehk aastateks 2020 – 2024 Kirjandusmuuseumi teadlastel ühelegi suurele projektile rahastust saada ei õnnestunud. Mida see tähendab? Aga seda, et teadlaste palgarahaks jääb vähemalt esialgu vaid baasrahast jagatav pisku, millest heal juhul jätkub vaid pooltele. Õnneks ei ole meie arhiivid otseselt ohus, sest nii palju on asjad siiski aastate jooksul muutunud, et kogude säilitamine ja uurijate kõige elementaarsem teenindamine on tänapäeval tagatud püsirahastuse abil.

Teadlase jaoks, kes on elu pühendanud eesti rahvaluule uurimisele ja populariseerimisele, on arhiivi püsimine muidugi lohutav teadmine. Kuigi meeliülendav pole aga näha teadusala hääbumist. Ütlen otse, et kuigi meie folkloristid võivad olla rahvusvaheliselt tuntud ja ka rahvaluule õpetamine Tartu Ülikoolis jätkub, on eesti rahvaluuleteadus praeguse seisuga siiski välja suremas ja asendumas ingliskeelse üleilmse folkloristikaga. Enamus doktorantegi tuleb Tartusse õppima mujalt maailmast ja lahkub siit pärast kaitsmist. Mul pole midagi selle vastu, kui meil uuritakse kõrgel rahvusvahelisel tasemel India või Tiibeti kultuure, usundeid ja rahvaluulet, aga kui selle kõrval Eesti unarusse vajub või välja tõrjutakse, siis ei saa see ükskõikseks jätta. Meie kultuuriga ei hakka ju tegelema ükski hiinlane ega hindu! Muuseas on doktorandid väga kasulikud ka uute projektide puhul, andes ekspertide silmis taotlustele tublisti plusspunkte. Kui eesti doktorante enam peale ei kasva, jäävad meie omakultuuri uurimisele suunatud taotlused sellisest toest ilma. Aga miks peaks keegi eesti inimene tahtma õppida rahvaluulet kõrgemal tasemel, kui praegu eesti folkloristidega tehtav on hoiatava eeskujuna silme ees? Pealegi korratakse mantrana seda, et meie teadus on puhtalt konkurentsipõhine, konkurents üleilmne ja teadustöö tulemustena lähevad arvesse vaid Web of Science arvestuse 1.1 kategooria ingliskeelsed artiklid. Võib-olla on tõesti tulevik selline, et noored eesti humanitaarid hakkavadki eelistama inglise keeles kirjutamist. Paraku peavad nad siis hakkama ka inglise keeles mõtlema, sest kirjanduslikus mõttes heas inglise keeles suudab kirjutada ikka vaid see, kes selles keeles ka mõtleb. Aga nii kirjandus-, kui ka rahvaluuleteadus on sellised distsipliinid, kus lisaks teadusliku mõtte vahedusele on ikka hinnatud head sõnaseadmise oskust. Puuinglise keelega neil aladel kaugele ei jõua.

Üks oluline asi tahab veel selgeks rääkimist. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid on lisaks teaduslikele töödele pidevalt avaldanud ja toimetatud allikapublikatsioone ning populaarseid kogumikke. Selleks on sageli tulnud hankida lisaraha ja kirjutada-toimetada põhitöö kõrvalt. Õnneks rahastasid riiklikud programmid „Eesti keel ja rahvuskultuur“ (1999-2003), „Eesti keel ja rahvuslik mälu“ (2004-2008), „Eesti keel ja kultuurimälu“ (2009-2013) ja „Eesti keel ja kultuurimälu II“ (2014-2018) üsna tublisti ka Kirjandusmuuseumi folkloristide sellealaseid töid. Ent uus riiklik programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul“ (2019-2027) on muudetud puhtalt teadustööd rahastavaks instrumendiks. Sellega lõigati meilt lisaks teadusprojektide rahastusele ära ka vahendid selliste Eesti kultuuri monumentaalteoste nagu „Vana kannel“ ja „Eesti muinasjutud“ koostamiseks. Ehk nagu Venna sõjaloo laulus kuulutatud – esimesed heidetakse, tagumised tapetakse.

Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest. Sest muuseumi direktori Urmas Sutropi poolt pakutav lahendus meenutab hobuse sõnu George Orwelli „Loomade farmist“: On vaja rohkem tööd teha. Otsekui polekski inimesed seni rabelenud mitme projekti raames teadust edendada, arhiivitööd teha, populaarseid raamatuid kirjutada jne. Kui palju rohkem on rohkem? Või pole kõik muu peale ingliskeelsete 1.1 artiklite töö? Ma ei mõista. Ka ei suuda ma aru saada sellest, kas inimesed, kes üheainsa sõnavõtu jooksul võivad jutult, et teadlane olla tähendab karjääriga riskida, lülituda ümber teadlase karjäärimudeli eduka rakendamise küsimustele, on küünilised või küündimatud. Kui teadlane olla tähendab juhtide meelest pidevat riskimist, siis kus on tasu sellise elu eest? Suurema riskiga seotud tööd peavad ju olema rohkem tasustatud, et neid riske kasvõi natuke maandada. Ah muidugi, Ameerikas, kust kogu meie teadusrahastuse ideoloogia paistab tulevat, saavad teadlased vist tõesti nii suurt palka, et suudavad järgmise projekti ebaõnnestumise korral aastakese nälga suremata hakkama saada. Meile selliseid vahendeid ei ole antud. Võin kinnitada, et minu, Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, palk on ikka enam-vähem Eesti keskmise palgaga võrdunud, sageli olnud isegi alla selle. Aga kuna meil pole igas valdkonnas tuhandeid või kümneid tuhandeid teadlasi, nagu Ameerikas, on sellesama töötasu eest tulnud pidevalt kirjutada ka eelretsensioone, projekte, taotlusi, ekspertiise ja kõike muud, mida nõuab ühe suure riigi eeskuju järgi korraldatud teaduselu.

Isiklikult enda kohta võin öelda, et lasen ennast vastupõiklemata koondada. Olen juba ammu otsustanud, et mina kui eesti kirjanik ja teadlane ei hakka enam ingliskeelseid artikleid produtseerima. Kogu senise töö olen samuti suunanud eesti lugejale, kirjutades sellest, millest meie üliõpilastel ja humanitaarteadlastel minu arvates võiks kasu olla silmaringi laiendamiseks ja võrdlusmaterjaliks. Ingliskeelsed artiklid on enamasti olnud vastavate eestikeelsete uurimistööde tõlked. Aga kui pole enam raha tõlkimise jaoks? Oma puuinglise keeles ma küll midagi avaldada ei kavatse. Web of Science absolutiseerimist võtan ühelt poolt kui kultust, teiselt poolt aga kui ametnike küündimatuse ja mugavuse väljendust. Mis võiks olla lihtsam, kui anda asjade üle otsustamine kauge autoriteedi kätte. Aga kas teie, kes te ehk olete ka nõukaajal elanud, kujutaksite ette, et Eesti teaduse hindamine oleks tehtud ülesandeks näiteks Lenini nimelise raamatukogu bibliograafidele? Mina küll ei kujuta. Samuti ei kujuta ma ette, et hakkan taotlema uurimistoetust või ühinen mõne suuremat projekti koostava grupiga tingimustes, kus väliseksperdid nendivad, et jah, teil on tubli ja võimekas kollektiiv, kaasaegne metoodika, hüpoteesid õigesti püstitatud jne, aga paraku, angloameerika teadusmaailmas ei tunta sellise uurimuse vastu erilist huvi. Sest kodumaisel teaduspoliitikal on ka selline eripära, et kõik uurimisprojektide taotlused läbivad rahvusvahelise ekspertiisi, mis tähendab nende hindamist ülemaailmse teaduse kõrges konkurentsis. Ometi rahastatakse neidsamu projekte kodustest nappidest vahenditest.