Kummalisel kombel kiidavad teda inimesed, kelle jaoks kas konverentsiturism või ühelt esinemiselt teisele lendamine on igapäevane tegevus. Olen ammu mõelnud, et mingisuguse ürgkogukonna ihalus saab varsti nii domineerivaks, et keegi ei julge lennuki poole enam vaadatagi. Kui lendad, oled potentsiaalne mõrtsukas, laste tuleviku röövija. Aga ega asi ainult kolkluse ja kogukondluse ülistamisega piirdu. Esialgu oleme küll ise ja omaette oma bussiootamise kändude ja külasiluettidega, mida võõrastele näidata ei taha. Varsti kerkivad esile veel radikaalsemad tegelased, kes hakkavad jutlustama, et inimene on kogu elusa (ja ehk isegi eluta) looduse vaenlane, sest ta vajab sööki, kehakatet ja peavarju – kõike emakese Maa arvelt. Häbi on olla selline tegelane, kes peab teisi sööma selleks, et elada! Kollektiivne enesetapp oleks parim kingitus, mida saame keskkonnale teha. Nii tekkibki ridamisi uusi viimsepäeva kogudusi, kes algul ehk püüavad kogukonnana või kommuunina elades ökoloogilist jalajälge vähendada, siis aga sooritavad ühise ohverduse ja tapavad ennast, olles pettunud nii minevikus, olevikus kui ka tulevikuväljavaates. Arvate, et see on liialdus? Olete näinud kõiki neid idüllilisi pilte teemal inimesed istuvad karantiinis, loodus võtab oma positsioonid tagasi. Kõik need linnakanalites ujuvad luiged ja delfiinid, tuppa piiluvad karud, tänavatel uitavad metsloomad, väljakute kivide vahelt tärkav rohi – millest muust need räägivad kui sellest, et inimene on siin maailmas ülearune.
Mõtleme kainelt – praegune idüll läheb keskkonnale maksma rohkem kui kõigi lennukite lennud. Miljardid pakid, mida nüüd koju tellitakse, haa, need ei tule ju ise omil jalul, neid sõidutatakse uksest ukseni. Ja kui palju kulub toidu või asjade pakkimiseks materjali. Äsja käis vihane võitlus kilekottidega, kuid kas pakendi kilekotid, mullikiled ja muu sarnane on siis paremad? Või keskkonnasõbralikumad? Neidsamu randu, kus kujuteldavad kilpkonnad oma mune peidavad – muide, miks peidavad, vast ikka munevad ja katavad liivaga, mis päeval soojenedes aitab poegi haududa – risustavad nüüd ühekordsed maskid ja kindad. Neid toodetakse sadades miljardites juurde, kas õhust? Äkki on selleks ka mingeid muid ressursse vaja? Jätkame samas vaimus, mürgitame ennast lennuki heitgaaside asemel poodides ja bussides desovahenditega. Need on ju head, nende tootmiseks ei kulu ei tooret ega energiat. Kusjuures praegu saastavad pikad piiriületamise järjekorrad, kus rekkad seisavad tossavate mootoritega või liiguvad teosammul. Reisijad ei lenda, kuid kaubad lendavad endiselt. Mu meelest pole ökoloogilises mõttes praegusest jaburamat aega.
Hea küll, viirus taandub, ehk ei muutu ka lihtsalt niisama maskikandmine sotsiaalseks normiks. Aga kui piirid jäävad enam-vähem suletuks ja reisimine põlastusväärseks tegevuseks, hakkab kindlasti veel rohkem kaupu õhu kaudu liikuma. Ma ei usu, et kaob nõudlus hiina elektroonikakomponentide järele. Ei suuda ette kujutada, et pärast praeguse eriolukorra lõppu loobuvad kõik nutiseadmetest, võõraste maade maitseainetest jne. Mis tore idüll oleks muidugi viiekümne aasta pärast Saaremaal – oma salakeeles vadistavad lapsed paterdavad rannas, oodates isasid ja vanemaid vendi merelt. Sööme peeruvalgel kodumaist kala ja maitsestame seda kodumaise mereveest aurutatud soolaga! Aga kas seda kala niimoodi kõigile jätkub, kui peamiseks toiduks ongi kartul ja kala? Kust veganid oma sojatooteid saavad? Meil on küll 2014. aastast kodumaine ja siinsele kliimale vastav sojaoa sort, kuid kas sellest piisab? Kodumaise kartuli ja viljaga saame ehk tõesti läbi, ehk ka köögiviljaga. Puuviljadest jäävad peamiselt õunad, veidi ka ploome ja kirsse. Aga ei mingeid apelsine, banaane ja muud eksootilist kraami. Kui kogu läänemaailm talitaks meie eeskujul, siis turismi lakates taastuksid ehk kilpkonnarannad, üleilmse nõudluse puududes kaoksid paljud banaanide ja õlipalmide istandused ja mets tuleks asemele. Mujal muutuks maailm ehk veidi paremaks, meie keskkond aga läheks hulga kehvemaks, sest kogu rahva äratoitmiseks tuleb põllumajandust kõvasti laiendada. Mets maha ja põld asemele. Või arvab mõni, et koduse permakultuuri harrastusega saab varustada kõik linnade elanikud. Eriti juhul, kui lihasöömist piirata.
Nii näen asja mina, kes ma olen nooruse mööda saatnud väga intensiivse, kuid kehvasti korraldatud põllumajanduse tingimustes, kui piirid olid kinni, reisimine võimalik vaid ida suunas ja taevas vedasid jutte enamasti sõjalennukid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar