Esmaspäev, 30. märts 2015

Mere sõnad

Mõned viimased read
selles vanas kõlavas keeles
siis sadamasse kus laev
ootab purjede tõstmist
meri hääldub hästi
igal pool nagu lained
loksuvad kivide vahel
koduselt meri meri meri
paiskuvad kaljude vastu
farraige farraige
sumbuvad sisinal liiva
sea sea sea sea aga kaldast
eemal on hääled teised
vesi kõneleb parrastele omi
ahtushääliku küllaseid sõnu
voolavast vulinast kareda
kähinani sekka sügavalt
neelust kostvaid klusiile
kuigi tema märjas jutus ei ole
mitte silpigi inimhingele
arusaadavat kirge
vantideni väriseb laev
mõnikord teda kuulates

Pühapäev, 29. märts 2015

Varakevad Pärnu jahisadamas

Käisime Pärnus Vassilissat talvekatte alt vabastamas. Tartumaal tibutas kevadist vihma, Viljandi kandis ka, aga Pärnus ei sadanud. Kuigi soe ka polnud, kõigest 4-5 kraadi, aga tuul püsis üsna vaikne. Laevale pilk peale heidetud, läksime jõe äärde. Kopp süvendas parajasti C ja D kai piirkonna vahelist ala.


Oli näha, et mõne jaoks on purjetamishooaeg alanud. Kaks Optimisti lõpetasid parajasti treeningut, arvatavasti mitte esimest tänavu kevadel.


Üldiselt ongi nii, et selleks ajaks, kui viimased avamerejahid vette saavad, on svertpaatidel juba mitu regatti peetud.


Vassilissa talvitus tänavu üsna hästi. Teda varjanud koormakatte kinnitusnöörid olid küll osaliselt katki, aga parrastel polnud näha mingeid kriimustusi ega nööridest jäänud triipe. Koormakate ise, kuigi mitte kõige õhem, oli mitmest kohast, kus teravamate nurkade vastu puutus, auklikuks kulunud.


Kai peal on ehitustööd samuti pooleli. Uuendatakse olemasolevat slippi ja külaliskaid ning ehitatakse uus slipp svertpaatidele.


Kõik avamerejahid seisavad veel kaldal. Aga juba kolme nädala pärast on esimesed neist kindlasti vees. Olgu ilm milline tahes, 2. mail avatakse uus purjetamishooaeg, nädal hiljem toimub svertpaatide mairegatt, avamerejahtide kolmapäevakud algavad 6. maist.


Aluste mereklaariks seadmine sõltub ilmast. Kohe, kui sooja lubatakse nii palju, et on mõtet värvima hakata, hakkab elu staapelplatsil kihama.


Reede, 27. märts 2015

Kivid ei sajata

Kõige halvemad unenäod
lähevad täide me laulame
loomine ei lõpe aga valet
tehakse samamoodi kui luuletusi
ühed sõnad neis mõlemais

kuidas sünnib uue ajastu
usk kui oleme väsinud
kalurid sõnademere kaldal
võrgud adrust rasked mõni üksik
kala välgatab seegi roiskunud

päevast päeva ligedat võrgulina
lapata puhastada ja tagasi laintesse
heita kogu läpane püük

liiv ei laula kivid ei sajata
mitte keegi ei tule
hame lehvides üle lainete
ütlema jätke see töö

Kolmapäev, 25. märts 2015

Vassilissa ootab kevadet


Mullu oktoobris pärast laeva väljatõstmist.

Ootus on suurem kui kevade edenemine. Pärast paari nädala tagust kuivanud kreegipuude langetamise ja tükeldamise aktsiooni liigun küll vasakut jalga longates, kuid tahan ikkagi, et ilm läheks sedavõrd soojaks, et saaks laeva juures toimetama hakata. Väga suuri asju seal vast teha polegi, kõigest tavapärased põhja puhastamise ja värvimise tööd. Rauast kiil muidugi roostetab jälle mõnest kohast, kuid selle haljaks nühkimine ja kruntimine võtab loetud tunnid. Siiski on lood teisiti, kui mullu. Sügisel sai mast maha võetud, nüüd tuleb enne selle püsti panemist vahetada vaieritest vallid düneema otste vastu ja hankida mastitoppi uus vindeks. Mõtlesin igaks juhuks välja vahetada ka talrepid. Radaripeegeldi tuleks ka enne masti ülespanemist parduuni või ahterstaagi külge sättida. Uus 100% genua on tellitud, loodetavasti saab selle enne suve kätte, uus viiehobujõuline Honda päramootor vana ja raske kümnese masina asemele peaks Tartusse jõudma juba õige pea. Vassilissa jaoks oli 45 - 46 kilo kaaluv mootor liiga raske ja ega võimsustki nii palju tarvis läinud. Viiene päramootor kaalub oma 17 kilo vähem, see on suur asi, kui on vaja mootorit vees olevalt laevalt maha tõsta ja kaldale kanda või vastupidi, kütusekulu on ka väiksem. Üldse tahaks enamasti purjede abil liikuda, mitte mootorit põristada. Klassivend Jaanus Nõgisto, keda meremessil kohtasin, soovitas 3,5 hj mootor võtta. Tegelikult piisaks vist sellestki, aga vastava võimsusega päramootorid on ainult Mercuri’l. Paraku pole Tartus selle firma mootorite teenindust.

Kui veel meremessist rääkida, siis olen selles veidi pettunud. Liiga palju oli seal paate ja kaatreid, liiga vähe varustust. Mitte ühtki otsa- või purjefirmat, kellega kaupa teha. Instrumentide poole pealt oleksin tahtnud lisaks Simradile, Lowrance’ile ja Raymarine’le näha ka Nexus Marine’t. Vassilissa tarvis sain messilt vaid Lowrance'i GPS-i ja DSC võimekusega käsiraadio, Mare ka Marine Pool’i purjetamisrõivad. Raadioloa taotluse saatsin üleeile ära, eile taheti selle eest juba riigilõivu.

Kui ilm vähegi soodne, tuleks sel nädalavahetusel Pärnus käia ja Vassilissa talvekatte alt vabastada. Spinnakerpoomi peaks koju tooma, et seda veidi sättida. Purjed, madratsid, padjad ja otsad on nagunii Kamsul kuivas toas olnud kogu talve. Värvimise kallale ei tasu asuda enne, kui väljas on vähemalt kümme kraadi sooja.

Esmaspäev, 16. märts 2015

14. märts 2015


Neljapäev, 12. märts 2015

VTK - Vandenõuteooriatest ja kodumaa kaitsest

Äärmused tõmbavad teineteist. Seetõttu pole ime, kui aktiivsest antiglobaliseerumise liikumise tegelasest saab Islamiriigi sõdur. Ta otsib kohta, kus oma ameerika-vastasust kõige paremini rakendada ja leiabki selle ISISe musta lipu all. Või läheb võitlema Ida-Ukraina vabaduse eest. Võib-olla pole tegemist isegi otsese ameerika-vastasusega, vaid arenenud lääneriikide või nende piires tegutsevate korporatsioonide vastu suunatud protestiga, mis kasvab üle kogu lääne kultuuri vihkamiseks. Varjatult on kõige taga siiski USA, nii arvatakse.

Ühendriigid on ise palju kaasa aidanud enda demoniseerimisele. Kõigepealt meeletu kogus ameerika kinofilme ja TV seriaale, millega ujutati üle suur osa maailmast ja mis tegelevad igasuguste vandenõuteooriatega või paljastavad valitsuse salasepitsusi. Tuletame meelde mõned neist: “Kaljukits 1“, „Kondori kolm päeva“, „Vandenõuteooria“. Siia kuulub ka kogu „Salatoimikute“ sari. Nõukogude Liidus levitati just neid ameerika filme, mis paistsid silma ühiskonnakriitilise hoiaku, sõjavastasuse või korruptsiooni ja valitsuse alatusi paljastavate süžeede poolest. Minu põlvkond on selliste filmidega üles kasvanud. Pole siis ime, kui kusagil ajusopis kripeldab kogu aeg küsimus – äkki on kõige taga ühendriikide salasepitsused. Sedalaadi materjal meeldib praegugi vene äärmuslastele, kes püüavad näidata onu Sami karvast kätt kõigi konfliktide niite tõmbamas. Nii kirjutas Irboska klubi esimees Aleksandr Prohhanov klubi poolt välja antavas ajakirjas mullu pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist:

„Donbassi kohal alla tulistatud Malaisia Airlainesi Boeinng 777 toob lähemale kohtutunni, on „maailmalõpu lennuk“, mis koondab oma plahvatuses kaasaegse maailma mürgised energiad. Ta tirib koletusse surmaakti riigid, armeed, eriteenistused, propagandamasinad ja mandrid. See „Boeing“ võib valla päästa kolmanda maailmasõja.

Omal ajal muutis Alaskalt õhku tõusnud Lõuna-Korea Boeing marsruuti, lähenes nõukogude Tšukotkale ja Kamtšatkale, liikus piki Ohhota mere rannikut, tegeldes elektroonilise luurega. Ei vastanud maapealsetele signaalidele ega nõukogude hävitajate hoiatustele. Jätkas kindlameelselt luuret ja tulistati lõpuks alla Sahhalini kandis. See kutsus esile tohutu vastukaja kogu maailmas, mis demoniseeris nõrgenevat nõukogude riiki – vastukaja, mille tõttu võeti maha kogu NSV Liidu sõjalis-intellektuaalne ladvik, erru läks kindralstaabi ülem Nikolai Ogarkov. See oli esimene purustav sündmus nõukogude armee demoraliseerimiseks, ja Riikliku Eriolukorra Komitee perioodil ei suutnudki armee ära hoida riigi lagunemist.

Ameeriklased on suurte provokatsioonide korraldajad. Ristleja Maine õhku lendamine Havanna reidil vallandas 1898. aasta ameerika-hispaania sõja, mille tagajärjel Hispaania kaotas Filipiinid, Kuuba, Puerto Rico ja Guami. Provokatsioonid Tonkingi lahes, kus Põhja Vietnami kaatrid väidetavasti tulistasid ameerika sõjalaevade gruppi, said Põhja Vietnami ja Hanoi massiivse pommitamise ajendiks. 11. septembri „terroriaktid“, kus korralikult ei „vajunud kokku“ mitte ainult lennukite poolt rünnatud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid, vaid ka korpus number 7, mida keegi ei puutunud, aga Pentagoni ramminud Boeing „aurustus“ jäljetult. Täna arvab üle poole USA kodanikest.et 11. septembri sündmused, mille tagajärjel moodustus Manhattanil kaks jubedat musta kraatrit, olid USA eriteenistuste korraldatud ning said ajendiks ameerika vägede paljudeks sekkumisteks kõigil kontinentidel.“
Aleksandr Prohhanov. Boeing 666. Izborskii klub nr 7 (19) 2014.
USS Maine sisenemas Havanna sadamasse 1898.

See demagoogia musternäidis vihjab mitmele vandenõuteooriale. Kõige värskem neist oli see, mille kohaselt korraldas laipu täis topitud lennuki allatulistamise USA, et sel moel saada ajendit sõjaliseks sekkumiseks Ukrainas. Prohhanov, kes muide on kirjanik, laob sinna juurde ritta mitu vanemat teooriat, kusjuures isegi N. Liidu poolt alla lastud Korea reisilennuk rakendatakse läbiva idee teenistusse. Kõik kuri on läbi aegade lähtunud USA-st, ka Nõukogude Liidu hävitamine oli ameerika osav salaplaan, mille esimeseks käiguks sai õnnetu Lõuna-Korea reisilennuk. Just selle allatulistamise tagajärjel kõrvaldati armee eesotsast parimad juhid ja hävitati alamate satmete võitlusmoraal.

Selle kirjutise taustal omandavad minu arvates kindla tähenduse ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme allpool tsiteeritavad sõnad intervjuust Telegram.ee-le, nagu kogu selle portaali poolt levitatav desinformatsioon.

„Kas see oleks teile üllatus, kui tuleks välja, et 9/11 oligi lavastus, et sõjad on lavastused ja nii öelda illuminaatide orkestreeritud.
Mulle see ei oleks üllatus. Sellepärast, et ma olen pidanud üle kümne aasta ülikoolis loenguid Ameerika sise- ja välispoliitikast ja ameeriklaste sõtta sekkumised on üldreeglina kuidagi väga kahtlaselt organiseeritud. Tänapäeval on ju enam-vähem kindel, et Pearl Harbouri puhul oli informatsioon sellest, et jaapanlased ründavad, juhtkonnale teada. Seda lihtsalt ignoreeriti.

1898. alustasid ameeriklased sõda Hispaania vastu, ettekäändeks oli Kuuba ülestõusu toetamine ja ajendiks oli Ameerika kodanikke Havannasse kaitsma saadetud ristleja Maine õhku lendamine. Keegi ei ole suutnud välja selgitada, miks ta ikkagi õhku lendas. Paljud on arvanud ka, et see plahvatus lihtsalt korraldati.

Ka Panama kanali ehitamise puhul korraldati väga selgelt provokatsioon. Või nagu lugu Hawaii saartega, kus kuningas andis ameerika istandustele õiguse maad kasutada ja kui leping täis sai, siis andis teada, et ei pikenda seda. Äkitselt ilmusid kuskilt välja kuningaga väga rahulolematud inimesed, korraldasid revolutsiooni, kutsusid ameeriklaste väed ja tulemus on see, et Hawaii saared on praegu USA osariik.

Kuidagi kahtlaselt paljudel puhkudel on kokkusattumusi, mille tulemusena Ameerika alustab mingit sõda või siis organiseeritud asjad kujunevad alati ameeriklaste kasuks. Selles mõttes see ei üllataks mind absoluutselt. Iseküsimus on see, kas uued uurimistulemused ka kuskile viivad, sest enamus asitõendeid on ilusti ära hävitatud kõik.“
Mart Helme intervjuust Telegram.ee-le

Kahtluseidu pandi muidugi idanema ammu ja tõenäoliselt nii nende poolt, kellele ei meeldinud USA keskvõimu tugevnemine (siseriiklik aspekt), kui nende abil, kes ei soovinud Ühendriikide poliitilise ja majandusliku kaalu suurenemist (rahvusvaheline aspekt), seda toideti usinalt NSV Liidu ajal hoolimata abist, mida USA-lt saadi (ilma milleta oleks olnud raske väljuda II maailmasõjast võitjate poolel) ning selle levitamine on muutunud uue Venemaa doktriini üheks peamiseks koostisosaks.

Venekeelsest internetist leiame Mart Helme seisukohtadele sarnaseid avaldusi. Juba 2009. aasta detsembris kirjutab näiteks ennast ajaloolaseks nimetav Sergei Holodov saidil Narodnoje analititšeskoje agentstvo NA-Russia.Ru:

"Palju aastaid pärast Pearl Harbouri tragöödiat uurisid tuukrid uppunud laevu, eelkõige drednoot „Arizonat“, mis oli jaapanlaste rünnaku peamiseks sihtmärgiks. Ilmnesid imelikud asjad. Selgus, et laeva keres polnud ühtki torpeedo poolt põhjustatud auku, kuigi „Arizona“ hävitati ametliku versiooni kohaselt just sel teel. Veel enamgi – uurijad jõudsid järeldusele, et drednoot uppus laeva sees toimunud plahvatuste seeria tagajärjel. Ainult sel kombel, rebides laeva seestpoolt lõhki, võis uputada kahesaja meetri pikkuse hiiglase.

Tundub, et ameeriklased mitte üksnes ei teadnud jaapanlaste poolt ette valmistatavast rünnakust Havail asuvale baasile , vaid aitasid neil tekitada oma laevadele maksimaalset kahju. [---] Nende esmapilgul kummaliste manipulatsioonide mõte oli lihtne: luua põhjus Ameerika sõtta astumiseks. [---] Ameerika eriteenistused on üldse suured meistrid selliste asjade peale. Näiteks korraldati 1898. aastal samasugune trikk ristlejaga Maine... [---] Midagi sarnast toimus ka 11. septembril 2001. aastal New Yorgis. Nüüd pole enam kellegi jaoks saladus, et kaksiktornid ei varisenud kokku seetõttu, et neid tabasid terroristide lennukid, vaid hoonetes endis korraldatud plahvatuste seeria tagajärjel."
Sergei Holodov, ajaloolane, Moskva. http://na-russia.ru/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=77

Miks peab soliidne eesti poliitik, endine diplomaat, levitama selliseid kuulujutte?

USS Arizona.

Eesti kui väikeriik on üsna ebameeldivas positsioonis. Meile pole kunagi meeldinud suured ja ennast jõuliselt kehtestavad riigid. Ajaloolise paratamatuse tõttu on siinne USA kuvand mõjutatud nõukogudeaegsetest stereotüüpidest, millele nüüd lisanduvad Kremli netitrollide poolt levitatavad seisukohad. Populaarsed on ideed rahuarmastavast väikesest ökoriigist, kus sõjalisel otstarbel ei kulutataks palju vahendeid. Viidatakse Rootsi poole, kes pole sõdinud sadu aastaid. Paraku unustatakse, et Rootsis on ligi kümme miljonit elanikku, neil on kodumaine kõrgelt arenenud relvatööstus (kaasa arvatud lennukite tootmine), et Rootsi ja Venemaa vahel puudub maismaapiir, mis tähendab et Venemaa peaks ründamiseks sooritama löögi üsna Euroopa südamesse jne jne. Seda, mida maksab Venemaaga sõlmitud leping, näeme hästi Ukraina praegusest olukorrast, ent meil on ette näidata ka Tartu rahuleping kui valus ja endiselt aktuaalne meeldetuletus allkirjade ja pitsatitega kinnitatud sõnadest, mille taga polnud jõudude tasakaalu. Seepärast ma ei kurda siia saabuvate ameerika relvade üle ega arva, et Eesti kaitsmist peaks harjutama pigem Nevadas või äärmisel juhul Lätis, peaasi, et me oma kodu lähedal valitseks vaikus. Ehk saaksimegi seda nautida aasta või paar enne, kui NATO lennukite asemel hakkaksid taevas undama Venemaa omad.

Kui tagasi tulla teineteise poole tõmbuvate äärmuste teema juurde, siis tõenäoliselt olid paljud lääneriikide praegu viiekümnendatesse jõudnud globaliseerumise vastased nooruses kõvad kommunistid, kes selle ideoloogia kokkuvarisemise järel endale uut elu mõtet otsima hakkasid. Need noorema põlvkona esindajad aga, kes tänapäeval alustavad parem- või vasakäärmuslike ideedega flirtimisest, jõuavad varem või hiljem valikuni – sulada meinstriimi või sattuda üksteise vastu kaevikutesse, kusjuures vasakäärmuslased võivad vabalt ühte heita roiskuva Lääne vastu sõdivate paremradikaalidega, olgu need ISIS, Novorossia või mõni tulevikus tekkiv relvastatud liikumine.

Pühapäev, 8. märts 2015

Õhtuviiul

Võtaks veel ühe
suutäie praegust kokteili
lõkkesuitsune kergelt niiske
õhk paneb purju
prooviks nüüd laulda
täiest kõrist üle lageda
välja või mängida hoopis
törtsuke torupilli või karjuda
lihtsalt niisama ehhehhehhei

täna õhtul pole isegi pilvi
ainult mõned lennukitriibud
otsekui pillikeeled üle
kevadest heleda kõlalaua
nagu tohutu hobupeaviiul

püüan sättida sõrmi
tema kaelale tundes kuidas
üle mu näppude võngub
olemisse karedavõitu viis
tõustes piki sooni ja luid
häälestades mu kõri kaheti
võõrapäraselt kõlama

laulgõ-ks laulgõ’ ilda
mi õda-kõsõ-kulla

erdene zasgiin unaga ni
eremgii bolod žoro doo


Tänavune kevad on varajane

Nii varast kevadet, kui tänavune, pole kaheksateistkümne Kamsul elatud aasta jooksul veel näinud. Mullu olid ju lilled varemgi väljas, kuid rändlinnud saabusid veidi hiljem. Oli aeg, kui viitsisin kirja pannud, millal rändlinde esimest korda märkasin. Muidugi juhtus enamasti nii, et märkasin või kuulsin neid nädalavahetusel. See on linnas tööl käimise häda - lähed varahommikul, kui linnud veel ei häälitse, tagasi jõuad aga õhtuhämaras.

1999. aastal kuldnokad 26. 03., lõokesed 27. 03.
2000. aastal kuldnokad 01. 04., lõokesed 31. 03.
2001. aastal kuldnokad 30. 03., lõokesed 05. 04.
2002. aastal kuldnokad ja lõokesed 15. 03.
2003. aastal kuldnokad 20. 03.
2004. aastal kuldnokad 23. 03., lõokesed 19. 03.
2005. aastal kuldnokad aprilli esimesed päevad, lõokesed 02. 04, toonekured ca 10. 04.
2006. aastal kuldnokad 04. 04., lõokesed 04. 04., toonekured 10. 04.

2013. aastal olid veel aprilli alguses hanged õues, ent mullu polnud juba esimestel märtsi päevadel lumelaikugi. Tänavu mõni valge laiguke oli, veel paari päeva eest sai jala lumiseks teha. Aga lõokesi ja sookurgi kuulsin juba 7. märtsil ja täna, 8. märtsil nägin põllul ka kiivitajaid. Kuldnokki siinkandis veel kuulda ei lasta, aga osa must- ja hallrästaid pole ära lennanudki. Meil talvitus kummastki liigist üks, aga hallrästaid nägime aialindude talvise loenduse ajal ka kümnese parvena. Täna, naistepäeval näitas kraad maksimumiks +11,4.

Kahjuks pole igal kevadel ühel ja samal ajal pilte teinud. Aga 2005. aastast alates, kui Kamsule digiajastu saabus, on lugu enam vähem selline:

13. märts 2005
11. märts 2006

10. märts 2007

26. märts 2008

14. märts 2009

6. märts 2010

12. märts 2011

28. märts 2012

31. märts 2013

4. märts 2014

7. märts 2015

Lõppu tänase päeva pilt. Naistepäevalilled.


Laupäev, 7. märts 2015

Sama asja pärast

Märtsiõhtu õues kustub
lõke pole enam tarvis
kohendada tuld ma vaatan
hoopis aknast mõeldes
miks ei ole seni tahtnud
kirjutada loomislaulu

uduvihm toob hämaruse
kiiremini kätte mida sõnad
saavad muuta seda on
nad juba teinud mida mõte
suudab korda saata selle
on ta juba kehastanud

näen et õhtu jõuab lausumata
hommik koidab ilma
päeva peale mõtlemata
nende sõnumiseks
piisas ühest korrast
ilmaratas hakkas käima

sellepärast läheb pimedaks ja
kiivitajad saabuvad et hüüda
mida tuleb hüüda varakevadel
küllap kirjutan ka mina
sama asja pärast ega loitsi
uut ja uhket ilma

Reede, 6. märts 2015

Mälu koore all üraskid

Nii ilus raamat
siidine nagu sõnad
mida ta minuga räägib
märtsõhtul kui kasvab
äsja sulanud muld jah
ma tunnen see ongi
kevade lõhn ja kiivitajate
hüüded tulevad alles pärast
kui tõuseb hommik mida
nimetame teise sõnaga
kui sellel päeval
alles on mälu ja kusagil
koore all teadmine
üraskid võrdsustavad
kõikide mõtted nad on
suurimad revolutsionäärid
ja teiseks selle maailma
liiv mis sahiseb
aega mõõtmata vangla
roiete vahele enne ärkamist
kui sünnib järgmine
luuletus otsekui
järgmine elu

Neljapäev, 5. märts 2015

Veidi eeposejuttu

Obinitsas peetud soomeugri eeposte päev pani mõtlema, kes ja miks vajavad eeposeid. 19. sajandil, rahvusromantilisel ärkamisajal, eepose mõttes vist ei kaheldud, vähemalt Soomes ja Eestis. Siis arvati, et kultuurrahvaks saamine käibki eeposekirjutamise vaevade kaudu. Muidugi pidi selline teos olema loodud seotud kõnes, mitte proosajutustusena. Ülelahe hõimuvendadel oli runolaulu kujul sobiv vorm olemas, sisugi sai suures osas sealtsamast ammutada. Tulemuseks teos, mida eheda rahvaluulega mitte kursis olev inimene võib vabalt – ja õigustatult, lisaksin ma – pidada otse rahva vaimse varaaida piimapüti pealt riibutuks. Meil oli küll regilaul, kuid paraku ei tuntud seda eepose kirjutamise ajal veel nii hästi, et punuda kõik jutustavamad laulud kokku, lisades ehk mõned läbivad tegelased ja arenguliinid. Rahvuse sünnivalud piirasid mõttelendu, keegi ei näinud isegi unes võimalust minna veel elavate lauluemade juurde lugulaulu tellima, nagu tegi Paulopriit Voolaine aastaid hiljem. Tulemus – hiiumuistendite regilaululaadsesse vormi luuletamine koos vürtsiks lisatud näputäie ehedate lauluridadega – andis küll vägeva tõuke rahvusliku eneseteadvuse tõusuks ja selle kaudu ka autentse folkloori laialdaseks kogumiseks, kuid jäi ja jääb siiski rahvapäraseks kirjatööks, sedagi mööndustega.

Kui vaadata ida poole, siis on pilt mingil määral sarnane eesti ja soome eeposekirjutamise looga. Need rahvad, kelle folklooris on palju jutustavaid laule, saavad oma eeposed nendest kokku panna, nagu seda on teinud erzad. Kellel sedasorti rahvaluulet napib või pole üldse, tuleb otsida sobivaid motiive muistendite maailmas ning need värsistada, soovitavalt rahvapäraseid väljendusvahendeid kasutades. Võimalik on luua midagi ka lüürikat, muistendeid ja muinasjutte kokku segades. Kõik sellised katsetused ei tekita küsimusi juhul, kui need tulevad seestpoolt, see tähendab kasvavad välja oma kultuurist. Siis peaks meie suhtumine sõltuma sellest, mida antud kultuuri kandjad ise arvavad. Aga mis teha selliste eepostega, mis on koostatud teise kultuuri esindaja poolt ja võõras keeles, kasutades rahvaluulet vaid moe pärast? Tundub, et sel juhul ei saa rääkida isegi rahvalikust tekstist. Ometi on selliseid eeposeid loodud.

Kui võrrelda omavahel Mihhail Hudjakovi „Kõldõsini aja“ ja Mihhail Plotnikovi „Jangal-maa“, ehk siis udmurdi ja mansi kunsteeposte sünnilugusid, hakkab kõigepealt silma ühine joon – mõlemad loodi keskmisest kõrgemal ühiskondlikul positsioonil olevate haritud venelaste poolt. Hudjakov sündis kaupmehe perekonnas (1894), Plotnikovi kohta (s 1892) aga rääkisid kolleegid ajakirjanikud, et tema isale kuulusid Siberi jõgedel liikunud parimad laevad. Hudjakov oli erialalt ajaloolane-arheoloog, Plotnikovi kohta teame, et tal oli kõrgharidus (mõnes kirjutises nimetatakse teda pedagoogiks ja folkloristiks) ning et ta käis välismaal (USAs, Inglismaal, Saksamaal). Mõlemad mehed hukkusid repressioonide käigus, Hudjakov lasti maha 1936. aastal, Plotnikovi jäljed kaovad aasta hiljem. Mõlemad väidavad, et nende lugulaulude aluseks on rahvapärimus. Hudjakov viitab käsikirjas isegi üheksa laulu allikatele (Pervuhhin, Potanin, Gavrilov, Munkácsi, Žakov, Kuznetsov, Tšainikov, Spitsõn). Enamus mainituist on tuntud-tunnustatud udmurdi usundi ja rahvaluule uurijad. Teine asi, mis kujul üsna napisõnalised muistendid eeposeks arendatakse. Plotnikov kirjutab eessõnas „Jangal-maale“, et tugineb mansi folkloorile, mida ta on paljude aastate jooksul kogunud. Mis kujul see kogumistöö toimus, võib poeemi põimitud rohkete „pärismaiste“ sõnade põhjal aimu saada. Laias laastus võib umbes pooltele neist tõesti mansi murretest vaste leida, ülejäänud on handi, neenetsi, permi (tõenäoliselt ižmakomi) ja ehk isegi sölkupi keeltest, kusjuures viiendiku osas napib mul päritolu väljaselgitamiseks teadmisi. Tõenäoliselt on Plotnikov saanud tuge Kai Donneri 1913. aastal kirjutatud artiklist „A Samoyede Epic“, mis oli talle venekeelses tõlkes (1915) kättesaadav ja mida ta eessõnas korduvalt mainib. See andis idee sölkupi jutukangelase Itša või Itte~Itje laadi tegelase loomiseks viitega Donnerile, kes tõesti mainib, et sölkupi uuemaid kangelaslugusid tunti ka Obi ääres. Mansi mütoloogiaga seostuvad mõned tegelaskujud – taevajumal Numi Torum (esineb Plotnikovil ka kui Torm ja Num, viimane on juba neenetsi nimi), kuri jumalus Meik (tegelikult mansi menkv – mesthiid, tegemist pole mitte ühe isendiga, vaid see on üht liiki üleloomulike olendite üldnimi), maa all elav mammut (Plotnikovil muhor ja ves, mansi mahar). Samuti teab ta obiugrilaste kombest karu nimel vandeid anda ning seda, et karu peeti taevajumala lapseks. Kahekümne ühe laulu kohta on seda vähevõitu.

Vormi osas kasutavad mõlemad autorid kalevalamõõdu sarnast värssi, mis udmurdi rahvaluulele päris võõras (sõnades on rõhk viimasel silbil), mansi laulude puhul aga mõeldav. Kuigi udmurdi ja mansi eepose sünnilugudes ilmneb teatud sünkroonsus, on lood kahe teose tagamaade osas erinevad. Udmurtidel polnud märkimisväärset eepilisi ega lüroeepilisigi laule, seega sai autor tõesti toetuda vaid proosale, mida tollaste uurijate venekeelsed tööd sisaldasid enamasti lühendatud kujul või sisu kokkuvõtetena. Manside 20. sajandi läveni või üle selle jõudnud eepiliste laulude hulga kohta annavad aimu Reguly, Munkácsi ja Kannisto kogud. Eepose looja oleks saanud liita müütilisi ja kangelaslaule, vahele põimida karupeo repertuaari lõbusamaid palasid, ehk mõne sobiva isikulaulugi. Autentses folklooris puudus vaid läbiv kangelane, muu kõik oli olemas. Paraku on lugu selline, et mainitud kogudest olid tolleks ajaks olemas vaid Reguli ja Munkácsi omad, kus teaduslikus transkriptsioonis kirja pandud mansikeelsele tekstile lisandusid ungarikeelsed tõlked. Neist köidetest, nagu hilisematest Kannisto – Liimola omadestki (veel täpsem transkriptsioon, saksakeelne tõlge) polnud erihariduseta inimeste jaoks mingit kasu. Seega pole ime, et Plotnikov ei aima mansi rahvaluulest kuigi palju. Ta ei tunne laulude peamisi vormivõtteid – parallelismi, algriimi, vormelkeelt. Ja kuigi ta ise kirjutab sissejuhatuses, et mansi uuem eepika on kõnekeelne ja napisõnaline, moodustavad päris suure osa ta lauludest lüürilised looduskirjeldused. Neid ei tunne mansi rahvaluule üldse.

Teatud sarnasust võib leida ka eeposte käekäigus. Hudjakovi lugulaul jäi kauaks käsikirja, leiti arhiivist 1966. aastal ning avaldati teaduslikus väljaandes 1986. aastal. Selle põhjal tehti kaks tõlget udmurdi keelde, esimene, 2004. aastal ilmunud Vassili Vanjuševi tekst loobus võõrapärasest värsimõõdust, samuti kohandati udmurdipärasemaks sõnastust. Tõlkija ise nimetab seda vabatõlkeks. Teine, Viktor Šibanovi tõlge, mis järgib Hudjakovi originaali, ilmus koos venekeelse paralleeltekstiga 2008. aastal. Nii on udmurdid saanud ootamatult Hudjakovi lugulaulu kaks versiooni. Plotnikovi „Jangal-maa“ ilmus 1933. aastal küllaltki suures tiraažis (10 800), ent pole ilmselt kuigi paljude mansideni jõudnud. Kirjastuse poolt lisatud eessõnas süüdistatakse autorit liigses venevastasuses ja panfinnistlikus natsionalismis. Kui lisada juurde, et poeemi ilmumisaasta detsembris kulmineerusid Kazõmi sõja sündmused venelastest agitaatorite brigaadi ohverdamisega Numto järve ääres, millele järgnesid põhjalikud repressioonid, pole Plotnikovi teose laiem levik eriti usutav. Ka pole seda kunagi mansi keelde tõlgitud. „Jangal-maaga“ samade kaante vahel ilmus luuletaja Sergei Klõtškovi loodud Plotnikovi poeemi vaba töötlus. Nii et mansidki oleksid võinud saada kaks eepost korraga.

Ma ei tea, kas Hudjakov ise pidas oma teost udmurdi eeposeks, kuid Plotnikov nimetab „Jangal-maad“ mansi poeemiks. Eessõnana kasutab ta 1924. aastal kirjutatud pikemat tööd „Mansi eepos“ (lk 9 – 46), kus üritab selgitada poeemi tagamaid. Selle lõpus tunnistab ta ise: „Meie poeem Jangal-maa, mida eespool tsiteeriti, pole mansi rahva vabastaja-vägimehe saaga täpne tõlge, see on kirjutatud hoopis teises värsimõõdus, mis pole omane ei mansi ega handi keelele, mitmed korduvad episoodid on välja jäetud. Üldse oli mansi saaga koos sellesse kuuluvate kihtide ja variantidega ainult poeemi koestikuks, kusjuures kõik lood kangelasest-vabastajast, mis meil õnnestus üles kirjutada, liideti sellega tegelase nimest hoolimata. Tahtsime peamiselt säilitada pärimuse vaimu ja originaalteksti võimalikult täpset edasiandmist ning taastada muistendi kangelasest-vabastajast sel kujul, nagu see oleks võinud eksisteerida kui mansi rahvusliku vabadusvõitluse eepose lõpetatud teos...“ (Lk 46).

Teisipäev, 3. märts 2015

Püstol paukus ja ohver langes

Vandenõuteooria põhiküsimus tundub olevat kasu – kellele ühe või teise sündmuse toimumine kasu toob. Kusjuures isegi vanade juhtumite puhul lähtutakse antud hetke teadmisest, mida oletatavatel teo toimepanijatel kuidagi olla ei saanud. Järjest rohkem tundub mulle, et kasulikkuse järele pärimine sünnitab küsija peas plaani, millel pole reaalsusega palju pistmist. Kasu järele pärides suuname mõtted stsenaariumis ette nähtud rajale, mis peab välja viima meie oma teooriani. See on loominguline lähenemine ja looming, eriti meie oma looming on meile armas. Isegi nii armas, et annab uue nägemise silmade sulgemise kaudu. Jah, oma loomingu nimel paneme silmad kinni ega vaata seda, mis toimub, vaid näeme asju, mis saavad teoks me mõtetes. Võiks isegi üldistada – vandenõuteooria varjab vandenõu, muidugi juhul, kui vandenõu üldse eksisteerib.

Boriss Nemtsovi tapmise puhul pakutakse meile samuti võimalusi oma teooria loomiseks. Tuhanded inimesed reastavad oma peas neid, kellele tegu otsest kasu võiks tuua. Aga kui eksisteerib tõeline vandenõu, mille osalised ei otsi hetkelist edu? Kui tuntud opositsioonijuhi mõrvamine otse Kremli müüri kõrval ei ole otsene kättemaks, vastureaktsioon paljastamishirmule või muu sarnane põhjuselt tagajärjeni viiv otseseos, vaid hoopis ülbe sõnum? Verekiri ilma otsese kasuta. Ja mitte mustsadalaste, putinjugendi, antimaidani ja mootorrattajõukude kirjust leerist, vaid sealtsamast Kremli müüride tagant. Sõnum, mille meieni mitte kunagi jõudvad seigad peavad ütlema tsaarile, kes isiklikult lubab „kätt juurdluse pulsil hoida“ – etskae, isake, jumal ei hoida isegi neid, kelle iga sammu jälgitakse. Kas arvad, et ta suudab hoida neid, kes ennast ise hoiavad?

On laialdaselt teada, et Venemaal leidub palju neid, kelle jaoks Putin on pehmo. Vaadake kasvõi Irboska klubi juhtivate ajude kirjutisi. Kindlasti on ka tsaari lähikonnas neid, kellele ei meeldi Ukrainas kehtima hakanud järjekordne relvarahu. Neid, kellel on kontroll jõustruktuuride üle. Neid, kes võivad oma läkitusi verega kirjutada. Sel juhul võib mõrv sillal tähendada Putinile märklaua kaela riputamist. Sel juhul saab Putin sellest varsti ka ise aru, aga kas on veel tema võimuses ära muuta või lükata edasi hetke, mil tal tuleb rögiseda: „Ka sina, Brutus.“

Neid ridu kirjutades tean, et samamoodi on tõesed Umberto Eco sõnad: „Aga kui sinu välja mõeldud Plaani teevad teoks teised, siis Plaan justkui oleks, või õigemini ongi olemas.“ Loodan väga, et see pole minu Plaan.