Obinitsas peetud soomeugri eeposte päev pani mõtlema, kes ja miks vajavad eeposeid. 19. sajandil, rahvusromantilisel ärkamisajal, eepose mõttes vist ei kaheldud, vähemalt Soomes ja Eestis. Siis arvati, et kultuurrahvaks saamine käibki eeposekirjutamise vaevade kaudu. Muidugi pidi selline teos olema loodud seotud kõnes, mitte proosajutustusena. Ülelahe hõimuvendadel oli runolaulu kujul sobiv vorm olemas, sisugi sai suures osas sealtsamast ammutada. Tulemuseks teos, mida eheda rahvaluulega mitte kursis olev inimene võib vabalt – ja õigustatult, lisaksin ma – pidada otse rahva vaimse varaaida piimapüti pealt riibutuks. Meil oli küll regilaul, kuid paraku ei tuntud seda eepose kirjutamise ajal veel nii hästi, et punuda kõik jutustavamad laulud kokku, lisades ehk mõned läbivad tegelased ja arenguliinid. Rahvuse sünnivalud piirasid mõttelendu, keegi ei näinud isegi unes võimalust minna veel elavate lauluemade juurde lugulaulu tellima, nagu tegi Paulopriit Voolaine aastaid hiljem. Tulemus – hiiumuistendite regilaululaadsesse vormi luuletamine koos vürtsiks lisatud näputäie ehedate lauluridadega – andis küll vägeva tõuke rahvusliku eneseteadvuse tõusuks ja selle kaudu ka autentse folkloori laialdaseks kogumiseks, kuid jäi ja jääb siiski rahvapäraseks kirjatööks, sedagi mööndustega.
Kui vaadata ida poole, siis on pilt mingil määral sarnane eesti ja soome eeposekirjutamise looga. Need rahvad, kelle folklooris on palju jutustavaid laule, saavad oma eeposed nendest kokku panna, nagu seda on teinud erzad. Kellel sedasorti rahvaluulet napib või pole üldse, tuleb otsida sobivaid motiive muistendite maailmas ning need värsistada, soovitavalt rahvapäraseid väljendusvahendeid kasutades. Võimalik on luua midagi ka lüürikat, muistendeid ja muinasjutte kokku segades. Kõik sellised katsetused ei tekita küsimusi juhul, kui need tulevad seestpoolt, see tähendab kasvavad välja oma kultuurist. Siis peaks meie suhtumine sõltuma sellest, mida antud kultuuri kandjad ise arvavad. Aga mis teha selliste eepostega, mis on koostatud teise kultuuri esindaja poolt ja võõras keeles, kasutades rahvaluulet vaid moe pärast? Tundub, et sel juhul ei saa rääkida isegi rahvalikust tekstist. Ometi on selliseid eeposeid loodud.
Kui võrrelda omavahel Mihhail Hudjakovi „Kõldõsini aja“ ja Mihhail Plotnikovi „Jangal-maa“, ehk siis udmurdi ja mansi kunsteeposte sünnilugusid, hakkab kõigepealt silma ühine joon – mõlemad loodi keskmisest kõrgemal ühiskondlikul positsioonil olevate haritud venelaste poolt. Hudjakov sündis kaupmehe perekonnas (1894), Plotnikovi kohta (s 1892) aga rääkisid kolleegid ajakirjanikud, et tema isale kuulusid Siberi jõgedel liikunud parimad laevad. Hudjakov oli erialalt ajaloolane-arheoloog, Plotnikovi kohta teame, et tal oli kõrgharidus (mõnes kirjutises nimetatakse teda pedagoogiks ja folkloristiks) ning et ta käis välismaal (USAs, Inglismaal, Saksamaal). Mõlemad mehed hukkusid repressioonide käigus, Hudjakov lasti maha 1936. aastal, Plotnikovi jäljed kaovad aasta hiljem. Mõlemad väidavad, et nende lugulaulude aluseks on rahvapärimus. Hudjakov viitab käsikirjas isegi üheksa laulu allikatele (Pervuhhin, Potanin, Gavrilov, Munkácsi, Žakov, Kuznetsov, Tšainikov, Spitsõn). Enamus mainituist on tuntud-tunnustatud udmurdi usundi ja rahvaluule uurijad. Teine asi, mis kujul üsna napisõnalised muistendid eeposeks arendatakse. Plotnikov kirjutab eessõnas „Jangal-maale“, et tugineb mansi folkloorile, mida ta on paljude aastate jooksul kogunud. Mis kujul see kogumistöö toimus, võib poeemi põimitud rohkete „pärismaiste“ sõnade põhjal aimu saada. Laias laastus võib umbes pooltele neist tõesti mansi murretest vaste leida, ülejäänud on handi, neenetsi, permi (tõenäoliselt ižmakomi) ja ehk isegi sölkupi keeltest, kusjuures viiendiku osas napib mul päritolu väljaselgitamiseks teadmisi. Tõenäoliselt on Plotnikov saanud tuge Kai Donneri 1913. aastal kirjutatud artiklist „A Samoyede Epic“, mis oli talle venekeelses tõlkes (1915) kättesaadav ja mida ta eessõnas korduvalt mainib. See andis idee sölkupi jutukangelase Itša või Itte~Itje laadi tegelase loomiseks viitega Donnerile, kes tõesti mainib, et sölkupi uuemaid kangelaslugusid tunti ka Obi ääres. Mansi mütoloogiaga seostuvad mõned tegelaskujud – taevajumal Numi Torum (esineb Plotnikovil ka kui Torm ja Num, viimane on juba neenetsi nimi), kuri jumalus Meik (tegelikult mansi menkv – mesthiid, tegemist pole mitte ühe isendiga, vaid see on üht liiki üleloomulike olendite üldnimi), maa all elav mammut (Plotnikovil muhor ja ves, mansi mahar). Samuti teab ta obiugrilaste kombest karu nimel vandeid anda ning seda, et karu peeti taevajumala lapseks. Kahekümne ühe laulu kohta on seda vähevõitu.
Vormi osas kasutavad mõlemad autorid kalevalamõõdu sarnast värssi, mis udmurdi rahvaluulele päris võõras (sõnades on rõhk viimasel silbil), mansi laulude puhul aga mõeldav. Kuigi udmurdi ja mansi eepose sünnilugudes ilmneb teatud sünkroonsus, on lood kahe teose tagamaade osas erinevad. Udmurtidel polnud märkimisväärset eepilisi ega lüroeepilisigi laule, seega sai autor tõesti toetuda vaid proosale, mida tollaste uurijate venekeelsed tööd sisaldasid enamasti lühendatud kujul või sisu kokkuvõtetena. Manside 20. sajandi läveni või üle selle jõudnud eepiliste laulude hulga kohta annavad aimu Reguly, Munkácsi ja Kannisto kogud. Eepose looja oleks saanud liita müütilisi ja kangelaslaule, vahele põimida karupeo repertuaari lõbusamaid palasid, ehk mõne sobiva isikulaulugi. Autentses folklooris puudus vaid läbiv kangelane, muu kõik oli olemas. Paraku on lugu selline, et mainitud kogudest olid tolleks ajaks olemas vaid Reguli ja Munkácsi omad, kus teaduslikus transkriptsioonis kirja pandud mansikeelsele tekstile lisandusid ungarikeelsed tõlked. Neist köidetest, nagu hilisematest Kannisto – Liimola omadestki (veel täpsem transkriptsioon, saksakeelne tõlge) polnud erihariduseta inimeste jaoks mingit kasu. Seega pole ime, et Plotnikov ei aima mansi rahvaluulest kuigi palju. Ta ei tunne laulude peamisi vormivõtteid – parallelismi, algriimi, vormelkeelt. Ja kuigi ta ise kirjutab sissejuhatuses, et mansi uuem eepika on kõnekeelne ja napisõnaline, moodustavad päris suure osa ta lauludest lüürilised looduskirjeldused. Neid ei tunne mansi rahvaluule üldse.
Teatud sarnasust võib leida ka eeposte käekäigus. Hudjakovi lugulaul jäi kauaks käsikirja, leiti arhiivist 1966. aastal ning avaldati teaduslikus väljaandes 1986. aastal. Selle põhjal tehti kaks tõlget udmurdi keelde, esimene, 2004. aastal ilmunud Vassili Vanjuševi tekst loobus võõrapärasest värsimõõdust, samuti kohandati udmurdipärasemaks sõnastust. Tõlkija ise nimetab seda vabatõlkeks. Teine, Viktor Šibanovi tõlge, mis järgib Hudjakovi originaali, ilmus koos venekeelse paralleeltekstiga 2008. aastal. Nii on udmurdid saanud ootamatult Hudjakovi lugulaulu kaks versiooni. Plotnikovi „Jangal-maa“ ilmus 1933. aastal küllaltki suures tiraažis (10 800), ent pole ilmselt kuigi paljude mansideni jõudnud. Kirjastuse poolt lisatud eessõnas süüdistatakse autorit liigses venevastasuses ja panfinnistlikus natsionalismis. Kui lisada juurde, et poeemi ilmumisaasta detsembris kulmineerusid Kazõmi sõja sündmused venelastest agitaatorite brigaadi ohverdamisega Numto järve ääres, millele järgnesid põhjalikud repressioonid, pole Plotnikovi teose laiem levik eriti usutav. Ka pole seda kunagi mansi keelde tõlgitud. „Jangal-maaga“ samade kaante vahel ilmus luuletaja Sergei Klõtškovi loodud Plotnikovi poeemi vaba töötlus. Nii et mansidki oleksid võinud saada kaks eepost korraga.
Ma ei tea, kas Hudjakov ise pidas oma teost udmurdi eeposeks, kuid Plotnikov nimetab „Jangal-maad“ mansi poeemiks. Eessõnana kasutab ta 1924. aastal kirjutatud pikemat tööd „Mansi eepos“ (lk 9 – 46), kus üritab selgitada poeemi tagamaid. Selle lõpus tunnistab ta ise: „Meie poeem Jangal-maa, mida eespool tsiteeriti, pole mansi rahva vabastaja-vägimehe saaga täpne tõlge, see on kirjutatud hoopis teises värsimõõdus, mis pole omane ei mansi ega handi keelele, mitmed korduvad episoodid on välja jäetud. Üldse oli mansi saaga koos sellesse kuuluvate kihtide ja variantidega ainult poeemi koestikuks, kusjuures kõik lood kangelasest-vabastajast, mis meil õnnestus üles kirjutada, liideti sellega tegelase nimest hoolimata. Tahtsime peamiselt säilitada pärimuse vaimu ja originaalteksti võimalikult täpset edasiandmist ning taastada muistendi kangelasest-vabastajast sel kujul, nagu see oleks võinud eksisteerida kui mansi rahvusliku vabadusvõitluse eepose lõpetatud teos...“ (Lk 46).
