Kopan, 28.-30. aprill

28. aprill, retriit.

Kell heliseb
uus päev on alanud
ta kuldne valgus
kumab aknast sisse
taas tuleb tõusta
korrastada
oma mõttemaid
ja siseneda
hetke olemisse

ja vaagida
kui palju rahutust
me oma tegudega
põhjustame ise
ja ette kujutada
kuidas enda seest
me võime leida
uue hingamise

Kaks päeva kestev enesega olek ja mediteerimine on alanud. Hommikune meditatsioon algas mahaheitmiste, mantrate lugemise ja palvetega. Mahaheitmise ajal lugesime Mandžušri mantrat OM NAMO MANJUSHRIYE NAMAH SUSHRIYE NAMA UTTAMA SHRIYE SVAHA. Enne meditatsiooni tuli omaette lugeda veel kaks malatäit Šakjamuni mantrat.

Ikka on mul tunne, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. Siit läände vaadates avanevad uued ja sünged perspektiivid. Meie tarbimisele suunatud ühiskonnas on tehtud suuri pingutusi mõtte väärastumise nimel. Mängitakse inimese enesearmastusel, õhutatakse selliseid negatiivseid omadusi nagu enese teistest paremaks pidamine, võitlusvaim jne. Igal sammul tuleb kellegagi võistelda, konkureerida. See muudab mõtlemist, seab inimese „mina“ maailma keskpunkti. Kuidas muidu saab ta võidelda teistega töö, lõbu, raha, asjade, tähelepanu ja armastuse pärast? Kaastundlik mõistus küsiks, võib-olla on konkurendil seda või teist rohkem tarvis kui mul, võib-olla on tema olukord raskem, võiv-olla on ta üksikum ja õnnetum? Ehk väärib keegi minust palju rohkem tööd, stipendiumit või midagi muud? Meile aga taotakse lapsest saadik pähe – oled parem kui teised. Lasteaiast alates peab olema edukas, et pääseda õppima eliitkooli, ilma milleta otsekui polekski tulevikku. Edu kultus hävitab isiksuse, edu lainetel loksunu ei oska teistmoodi maailma vaadata, kui mõeldes: ma pean seda saama, sest ma olen julge ja tark ja osav, teistest palju parem. Olen väärt head ametit, suurt palka, uut autot, inimeste tähelepanu. Ja kui ei saada seda, mida tahetakse, variseb maailm kokku. Kui järele mõtleme, saame aru, et on loodud ühiskonnakorraldus, kus kehtivad džungliseadused, kus inimesed on viidud looma tasandile, pandud päevast päeva üksteise kõri närima. Ka meie teadusmaailmas pole olukord parem, sest kõik need seadused ja määrused, mis sunnivad teadlast iga viie aasta tagant parimate kolleegidega konkureerima, mis eeldavad pidevat projektide kirjutamist selleks, et saada endale vahendeid – ning järelikult võtta ära teistelt, – kõik need pole paremad džungliseadustest. Ellu jäävad tugevamad, teised pistetakse nahka. Kurb on, kui pole muud valikut, kui võtta ära kellegi töö ja leib või jääda ise tänavale. On väga hea, et maailmas leidub paiku, kuhu võid minna, et pääseda ajutiseltki rattast välja ja kus on aega mõelda asjade üle, mitte neid ahnitseda.

Hommikused meditatsioonid olid täiusliku taassünni ja asjade ebapüsivuse üle. Nüüd on pikk lõunavahe, mida soovitati sisustada õppimisega. Mina käisin poes, ostsin palvehelmed (kodus on neid mitu, kuid unustasin kaasa võtta) ja õhtuse rituaali jaoks teeküünlaid. Poest stuupani on täpselt ühe mala jagu om-mani-padme-hum’e. Ja sealt mu kambrini veel pool malat. Helmed on sandlipuust, lihtsad.

Meditatsioon surma protsessi üle oli vapustav. Mitte ebameeldiv või sünge, lihtsalt raputas kogu olemust. Raamatus on muidugi kirjas, kuiidas see käib ja mida peab kujustama, aga üks asi on niisama lugeda, teine seda sügavalt läbi mõelda ja tunnetada. Öeldi, et mungad ja nunnad teevad seda meditatsiooni väga sageli. Iga meditatsiooni eel oleme kolm korda maha heitnud ja mantraid lugenud.

Keegi küsis, kas väikest rinpotšed (laama Konchogi taassündi) näha saab. Karin ütles, et nii suure rahvahulga ette tulekuks on ta veel liiga väike, aga kes väga tahab, võib hommikul ta koolitee läheduses „juhuslikult“ jalutada. Poisiga võib isegi rääkida nii, nagu lastega ikka räägitakse. Mina nii uudishimulik pole, et teda varitsema minna, üht kahe ja poole aasta vanust tulkut sai külastatud Ladakhis.



Jälle oli äike ja sadas korralikku vihma. Õhtune meditatsioon oli alumiste ilmade elu ja varjupaiga teemal. Pidime ennast kujutama erinevate loomadena ning jõudma veendumusele, et loomariigis pole elu kuigi hea. Seejärel tuli mõelda varjupaiga leidmisele Buddhas, Dharmas ja Sanghas selleks, et aidata teisi elusolendeid. Mul õnnestus päris hästi visualiseerida Šakjamunit ning seda, kuidas ta mu kohal kuldseks valguseks muutub, valgus aga minusse tungib. Jälle oli tunne, et helendan. Teadsin, et kiired, mis minust väljuvad, jõuavad igale poole, kõigi elusolenditeni.

Tänaste meditatsioonide kokkuvõte – kuusteist mahaheitmist, neli malat Šakjamuni mantrat, lisaks vastavad palved iga sessiooni eel ja järel. Just midagi sellist tulingi otsima, mitte lihtsalt sisutut mediteerimist. Mulle meeldivad mahaheitmised ja meeldib retsiteerida tiibetikeelseid palveid. Praegugi ümisen omaette jang chhub sem chhog rinpoche...

Tundub, et retriit on hea. Õhtune valgusovher oli ka südamlik, aga tuul tahtis selle ajal pidevalt oma tahtmist saada. Selleks tahtmiseks tundus olevat pimedus, sest vaevalt sai rida küünlaid süüdatud, kui tuulehoog need kõik jälle kustutas. Seega tegelesime suurema osa ajast küünalde üha uuesti süütamisega, ent Karini juhtimisel sai üheskoos palveid loetud. Karin ütles, et just sellistes pühades paikades, nagu seda on stuupade ümbrus, on hea sooritada valguseohvrit kõigile buddhadele ja bodhisattvatele. Kuid valgusohvrit võib tuua igal pool ning kutsuda mõttes buddhad ja bodhisattvad sellest osa saama. Valgusohver annab pälvimusi, mida omakorda võib pühendada kellelegi, kelle eest palutakse. Meie pühendasime oma ohvri dalai laama pika eluea ning kloostri eestseisja laama Lhundrupi ja Austraalia haiglas lamava laama Zopa Rinpoche tervise hüvanguks ning üldse rahu ja õnne heaks kogu maailmas.




Retriit tundub isegi parem kui eelnenud kloostripäevad. Hea on omaette mõtteid mõlgutada, pole vaja kellegagi suhelda. Ega ma siin väga jutukas olnud polegi, ainult vestlusgrupis tuli suud pruukida ja Oljaga sai paaril korral veerand tunni kaupa räägitud. Eile õhtul teelauas oli meil väike spontaanne pidu venekeelse rahvaga. Igaüks oli täiesti omal algatusel kaasa võtnud mingit näksi või maiust, mida kõigile pakuti. Tegelikult on nad kõik väga toredad, isegi Viktor, kes algul mõjus liiga iseteadliku esoteerilise turistina. Ainult anestesioloog Vadim ei pidanud kloostris vastu, vaid lahkus tema jaoks huvitavamatesse paikadesse.

29. aprill. Terve öö on sadanud. Äike äratas mind korraks, sest kärgatused olid väga valjud. Nüüd sajab juba vaikset sooja vihma.

Tänahommikused meditatsioonid olid täisuliku taassünni ja karma teemadel. Tuli analüüsida enda käitumist olukorras, kus teadlikult oled tahtnud ja teinud kellelegi halba. Olen siin avastanud, et mul puuduvad vaenlased, samuti ei tunne ma kellegi vastu viha või suurt ebasümpaatiat. Kõik sellised asjad on jäänud lapsepõlve, liiga kaugele selleks, et praegu mälust välja koukida. Spontaansed üürikesed vihastamised, mida elus sageli ette tuleb, ei püsi üldiselt meeles. Siiski leidsin viimastest aastatest paar momenti, kus olin teadlikult kellelegi halvasti öelnud ja muidu ka inetult käitunud. Kaevasin need lagedale ja analüüsisin neid ning leidsin muidugi, et mõlemal juhul polnud mul mingit õigust nii käituda. Isegi siis, kui eelnenud olukord polnud sõbralik ja minu suhtes käituti halvasti, poleks ma tohtinud teadlikult samaga vastata. Eriti ei tohi tahta teist inimest teo ja sõnaga alandada, mida ma upsakusest ja enesearmastusest mõlemal korral tegin. Noh, kogu meditatsioon lõppes kahetsuse ja põhjaliku karmajälgedest puhastamisega. Seda viimast on ikka väga raske teha võreldes kristliku pihi ja pattude andekssaamisega. Sest siin tuleb sul endal olla nii pihiisa kui andestaja rollis, ausalt ja ennast petmata. Meditatsiooni ajal aga on ennast päris raske lollitada.

Lõuna ajal tuli see vene tüdruk, kes koos Kirilliga oli meie vestlusgrupis käinud ja kellest tean ainult seda, et tal on kodus noorem vend, kes on suur, tugev ja ülbe ning solvab kogu aeg ema, vot see tüdruk, kelle nimegi ma ei tea, tuli vaikselt mu selja taha ja pani lauale tillukese mälestuseseme. Ja läks sama vaikselt ära. Nüüd on see pisike ripats mu ees laual, vaatan seda ja mõtlen, et iseenesest ju tühine vidin, aga märk sellest, et inimesed hoolivad. Tüdruk sõidab homme koju ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi, aga selle teoga jääb ta mulle meelde.

Kloostris ringi jalutades imetlen pidevalt seda suurt tööd, mis siin on tehtud. Laama Yeshe ja laama Zopa Rinpoche alustasid 1969. aastal tühjalt kohalt, aga nüüd on siin võimas klooster. Ja stuupa ümbrus korrastati alles 2003. aastal. Võib-olla pole vilkuv jõuluvalgus gompas ja Chenrezigi purskkaevu ümber päris minu maitse, võib-olla tundub stuupagi mulle liiga kirev, kuid mina pole siin hindaja. Lääne inimese egoismist lähtuv autentsusekultus tahaks muidugi näha vanu hooneid, mida parimal juhul kinnitab UNESCO maailmapärandi sertifikaat. Tahame ju ikka, et põlisrahvad elaksid meie lõbustamiseks sellistes tingimustes nagu aastasadade eest. Tahame näha lihtsat ehedat elu, mida me ise enam elada ei oska. Seepärast reisime kaugetele maadele. Ja kuna oleme selle tarvis palju raha kulutanud, siis nõuame vastutasuks parajat annust eksootikat. Sest me oleme seda väärt, eks ju. Kui keegi – taevas hoidku – julgeb metsaonnist, püstkojast, savimajast või vanast kivielamust välja kolida, peame teda reeturiks, kes ei austa oma kultuuri, kes tänapäevaste tühiste asjade läätseleeme eest, mida me ise iga päev helbime, müüb maha oma pärisosa. Aga mis on handi või nganassaani või tamangi või gurungi pärisosa? Kas tõesti meie meeleheaks elamine? Kopani kloostriga on nii, et see on ehitatud kindlatel eesmärkidel ja täidab oma otstarvet hästi. Pole minu asi iriseda selle kallal, milliseid värve on kunstnikud kasutanud või milliseid lampe mungad kuhugi riputavad.

Toas tundub täna jahe. Pikutasin voodis, mõtted hakkasid ekslema. Juba hakkasin juurdlema homsete ja ülehomsete asjade kallal. Milleks küll? Homme tuleb nagunii. Isegi juhul, kui peaksin öösel surema, tuleb homme teistele ikka. Dharma praktiseerimine nõuab distsipliini ja jõupingutusi. Siin ei tule miskit niisama kätte, sest kõigis hädades on süüdi meie mõistus, mida keegi teine meie eest muuta ei saa.



30. aprill. Jahedusetunne tuli haigusest. Eile pärastlõunal tabas mind ootamatult ränk kõhutõbi koos kõrge palavikuga. Kohusetundlikult püüdsin istuda õhtustes meditatsioonitundides, kuid keskenduda oli võimatu, sest mitte ainult mõte,vaid ka kogu ümbritsev ilm hägustus. Ütlesin Ani Karinile, et tunnen ennast halvasti ja lahkusin pärast esimese tunni lõppu. Öösel vaevas palavik ühes iiveldustundega, iga natukese aja tagant jooksin vetsu. Väljas möllas taas kõva äike, mille kärgatused vahepeal mu kambri seinad vappuma panid. Hommikul võtsin antibiootikumi, see tundus aitavat. Palavik läks alla, aga nüüd olin väga nõrk ja higistasin meeletult. Vähkresin niiskel asemel. Enne kümmet koputas aknale Olja ja uuris, kas olen veel elus. Kõhutõbi oli tabanud veel mitut kursusekaaslast. Kuidagi vedasin ennast gompasse viimasele koosistumisele, kus Karin meile mitmesuguseid manitsus- ja õpetussõnu lausus. Ma ei saanudki teada, kuidas lõppes retriit ja kui palju inimesi tegi hommikul läbi varjupaiga tseremoonia. Kuna büroo polnud mulle autot järele saatnud, võtsin kogu jõu kokku ja komberdasin kloostrivärava taga ootavate taksodeni. Hinna üle palju tingimata istusin ühte neist ja lootsin väga, et tervis kannatab sõidu välja.

Taas Fuji hotellis. Tuba on seekord väiksem, aknad vaatavad naabermaja poole. Olen endiselt nõrk ega taha sööki näha. Käisin siiski väljas, vahetasin raha ja ostsin vett. Kloostris olin öösel suure hädaga hulga kraanivett ära joonud, sest ei suutnud minna vaatama, kas söögimajas olevate filtreeritud vee nõude juurde pääseb. Haigus ei lase mõelda, peas on nagu mingi kamakas, mis ootab lahustamist.

Kopan, 27. aprill

Milline ilus hommik! Ärkasin kella nelja paiku unenäo peale. Olin millegi eest surma mõistetud. Teadsin, et pean ise, ilma püssimeeste saateta, otsuse täideviimise paika minema. Must ülikond seljas, lips ees, sisenesin suurde ja uhkesse majja ja läksin laiast trepist üles. Poolel teel seisis kiilaspäine mees, kes küsis: „Ootad armuandmist, eks?“ Noogutasin vastuseks. „Sulle antigi armu,“ ütles kiilaspea, hetke pärast aga hakkas hullumeelselt naerma: „Ha-ha-ha, ma tegin ainult nalja!“ Sünges meeleolus läksin edasi ning sisenesin tuppa, kus enne mind oli juba kaks pidulikult rõivastatud meest. Teadsin, et hukkamise hetk on lähedal. Ma ei rääkinud kummagi mehega, kõik me kõndisime väikeses toas närviliselt edasi-tagasi. Pinge muutus väljakannatamatuks, iga hetk pidi avanema uks... Ja ma ärkasin. Oli veel pime, linnud laulsid. Kuulasin varahommikusi hääli ja rahunesin. Lamasin ja püüdsin uuesti uinuda. See ei õnnestunud. Kella viie paiku võtsin kaamera ja läksin kloostri ärkamist jälgima. Veel oli vaikne, keegi ei kõndinud, generaator ei mürisenud. All magas sinakas hägus linn nagu suur ja natuke ohtlik loom, magasid ümberkaudsed külad ja põllud. Aga inimesed olid vist juba ärkvel, sest suvel tõustakse Nepaalis vara ning hakatakse kohe koduseid toimetusi tegema. Seda ma oma vaatepunktist muidugi ei näinud. Mäed olid selged ja sinakasrohelised, taevas nende kohal juba roosatas. Suure gompa ees galeriil hakkas kõlama gong. Algul kostsid üksikud harvad löögid, seejärel rütm kiirenes kuni vahetpidamatu kõminani ning harvenes seejärel uuesti. Vaatasin, kuidas munk tegi viimase löögi ja viis pärast heli vaibumist gongi ära. Ent juba tulid esimesed puudžale minevad mungad, teekruusid käes, üle platsi. Mõni kõndis vaikides ja otsejoones, mõni palveid pomisedes ja tiire tehes. Varsti alustas Lobsang gompas palvet, temaga ühinesid mitmed hääled. Munki üha tuli. Vaatasin üle läve sisse. Lobsang kõndis gompa uksepoolses otsas ja laulis. Mõned mungad juba istusid mattidel, mõned sooritasid mahaheitmisi. Ma ei tahtnud neid segada. Ronisin lähedalasuva hoone lamedale katusele, filmisin mõned kaadrid mägedest ja koidutaevast, siis oli aeg minna hommikust teed jooma. Täna on meeste pesu pesemise päev. Panin oma kaks t-särki ja pikad püksid ukse kõrval olevasse suurde plastnõusse ja loodan neid homme puhastena tagasi saada.




Hommikune meditatsioon oli rõõmustamisest. Tuli mõelda enda kolmele positiivsele omadusele ja nende üle rõõmustada, seejärel tunda rõõmu elu jooksul sooritatud heade tegude üle. Siis tuletada meelde häid inimesi ja rõõmustada nende olemasolu üle, mõelda ka nende peale, kellega on olnud probleeme ja rõõmustada selle üle, et neilgi on palju häid omadusi. Siis mõtlesime nende peale, kes teevad rasket tööd ja aitavad teisi ja rõõmustasime selle üle, et leidub palju selliseid inimesi, kes on valmis abiks olema ka puhkepäevadel ja öösiti, ohtlikes olukordades ja karmides tingimustes. Ning me mõtlesime kõigi nende peale, kes teevad oma igapäevast tööd ja rõõmustasime selle üle, et nad on olemas ja et neil on võimalik tööd teha ja sellega kasu tuua. Ja mõtlesime kõigi meie peale, kes me oleme erinevatest maadest sellele künkale kokku tulnud, et Dharmat õppida ning rõõmustasime selle üle, et meil on see võimalus ja et kokku on saanud nii palju toredaid inimesi. Edasi tuletasime meelde kõiki munki ja nunnasid, kes iga päev Dharmat praktiseerivad selleks, et maailma paremaks muuta ning rõõmustasime nende üle. Ja viimaks tundsime rõõmu suurtest õpetajatest, kes elavad ja tegutsevad kõigi elusolendite hüvanguks.

Rõõm on võimas asi, sellega võib palju korda saata. Rõõmustasin ja rõõmustasin ega suuda seni rõõmustamist järele jätta. Meditatsioonilt läksime munkade laulu saatel söögimajja, päike paistis mõnusalt, kogu maailm tundus kaunis, inimesed naeratasid ning olid head ja ilusad. Tekkis tahtmine jagada seda tunnet, seda rõõmu kõigi sõpradega, kõigi inimestega. See mõte tegi meele veel rõõmsamaks. Hommikusöök – puder ja müsli ja chapati sisse keeratud omlett – tundus taevalik, koer, kes söögisaalis ringi luusis, väga armas ja sõbralik. Selle peale tahaks öelda Juhan Suitsu kombel: „Ja nüüd jääbki nii.“

Ühes hommikul
üle mägede
seda maailmaosa
valgustama
kerkinud päevaga
endasse piiludes
täna märkasin rõõmu
paistis see polnud
kuhugi kadunud
ootaski ainult
et ma vaataksin
kasvõi korraks ta poole
et ma märkaksin tema
naerulohkudes põski

täna ma nägin
täna viimaks julgesin
suunata vaate
tema vallatult kissis
silmade poole
hommikuvalguses
kokku said meie pilgud
otsekui mägiojad
mis pärast lõbusat
üksteise embuses voolamist
suubusid mõlemad minusse
nõnda algas tänane päev
Kopani kloostris
ja minu silmade taga

Gurust ja õpilasest. Dalai laama ja pantšen laama on olnud guru ja õpilase vahekorras neliteist eluiga. Praegune pantšen laama on kuuendast eluaastast saadik viibinud Hiinas koduarestis. Kui ta oleks vaba, oleks dalai laama tema õpetaja. Ning järgmises elus vastupidi. Ani karin rääkis, et läks pärast esimest kursust laama Zopa jutule ja küsis, mida teha, et edasi praktiseerida. Laama Zopa soovitas tal kõigepealt koju ema vaatama sõita. Karin vastas, et ta ei taha minna, aga laama Zopa jäi kindlaks – tuleb minna. Kui Karin asja üle järele mõtles, siis leidis ta, et peab koju minema kasvõi seetõttu, et oma rahaasju korraldada. Õpetaja teab, mida õpilasele soovitab, kuid õpilase esimene reaktsioon on sageli negatiivne, sest tema ei näe seda, mida näeb õpetaja.

Paljud suured õpetajad lähevad nüüd läände. Ameerika on täis suuri õpetajaid, Euroopa samuti. Pole oluline, kuidas õpetaja välja näeb, oluline on, kuidas ta suhtleb, kuidas õpetust edasi annab. Tiibeti budismis ei kõnele õpetaja õpilasele mõistu. Kui te oma gurust aru ei saa, siis tuleb küsida, mitte mõistatada. Peab selgelt aru saama, mida õpetaja öelduga silmas pidas. Õpetaja nõu peale vihastamine on halvim, mida inimene saab teha. Kui õpetaja ei sobi, pole vaja teda kritiseerida või tema peale vihastada, tuleb otsida uus ja sobivam guru. Õpetaja õpetab, aga teil tuleb teha tööd, et tema sõnu realiseerida. Teil tuleb praktiseerida selleks, et õpetus toimiks. Selleks peab teil olema avatud mõistus. Tuleb usaldada õpetajat ja oma dharma-sõpru, mitte arvata, et tean kõike teistest paremini.



Õppetunnid said läbi. Kell kaks käime vaatamas laama Konchogi säilmeid, kell kuus räägitakse retriidi korrast. Pärast õhtusööki, nagu öeldud, on puudža suures gompas. Ilm on palav ja mind vaevab varase tõusmise tõttu uni. Aga võib-olla oli tänane unenägu märk? Karin ütles, et pühapäeval on võimalik läbi teha varjupaiga palumise tseremoonia, see tähendab, saada formaalselt budistiks. Veel on aega mõelda. Selge on, et miski minus tahab pöörata uut lehekülge – vana mina läheb ilma sunnita hukkamisele. Budistid ei kujuta neid asju vist niimoodi ette. Enesetäiustamine on pikk ja vaevaline tee, mitte üks hele sähvatus, mille järel võid öelda, et oled uus inimene. Budistlikust vaatevinklist oli mu tänaöine unenägu pigem kui chöd-rituaal, sümboolne eneseohverdamine uue alguse nimel. Aga siis poleks ma pidanud hirmu tundma. Ei tea, ei tea.

Kõigil neil sadadel munkadel ja nunnadel on oma lugu, miks ja kuidas nad kloostrisse jõudsid. Tihti võis see olla ainus viis mingitki haridust saada või pääseda argielu viletsusest. Tuleb meeles pidada, et Nepaal on väga vaene maa ning ega endine Tiibetki rikkusega silma paistnud. Paljudel juhtudel tagab kloostrisse pääsemine poisile või tüdrukule inimväärilise elu. Pealegi on mungad ja laamad mägikülades väga populaarsed. Eilsest filmist „Unmistaken Child“ sain veidi aimu, kuidas geše Tenzin Zopa Kopanisse sattus. Juhtus nii, et laama Konchogi viimane erakla oli just Tenzini koduküla kohal mäenõlval ning poiss harjus kuueselt käima ja vaatama, kuidas suur laama istub ja mediteerib (lisaks vaimsele suurusele oli Konchog suurt kasvu mees). Paistis, et sümpaatia on vastastikune, sest laama ei saatnud poissi ära, vaid lasi tal enda juures olla. Kuid vanemad soovisid, et Tenzinist saaks talupoeg, neil oli lapse jaoks isegi tulevane naine välja vaadatud. Viimaks ütles poiss nii: „Kui laama Konchog on nõus mind õpilaseks võtma, lähen tema juurde, kui ei ole, unustan kõika ja hakkan põllumeheks.“ Sellised iseteadlikud lapsed elavad mägedes! Tenzinist sai Konchogi õpilane ja laama jättis erakla ning tuli koos seitsmese Tenziniga Kopanisse, sest laps vajab lisaks laamaga koos mediteerimisele ka muud õpetust. Usun, et enamusel kloostrielanikest on samaväärne lugu rääkida.

Muuseas arvan, et kirjutamine on omamoodi meditatsioon. Selleks peab samuti olema motiveeritus, tuleb keskenduda, analüüsida ja järeldusi teha. Viimased pole vast nii selgepiirilised, kui meditatsiooni käigus sündivad, kuid sarnasus on olemas. Väga kahju on mul sellest, et ilmalike laulude laumist hinnatakse praktiseerimise seisukohast võrdselt tühja jutu rääkimisega negatiivsete tagajärgedega toiminguks. Lohutan ennast mõttega, et äkki on rahvalaul erand.

Jälle äike. Reliikviad ei jätnud erilist muljet. Sedasorti asjadesse suhtumine sõltub kindlasti kultuuritaustast. Minu varasema elukogemuse foonil ei paista juuksesalgud, luutükikesed ja isegi neist kooruvad pärlid pühadust rõhutavate detailidena. Arusaamatuks jääb seegi, mismoodi selliseid reliikviaid mõtestatakse budistlikus kontekstis, kus keha on pelgalt ajutine mõistuse eluase. Kas valgustatud mõistus – bodhicitta – õilistab keha, tõstes selle teistest kehadest erinevasse olekusse? On kummaline endast väljas olemise tunne. Nagu vaataksin ennast kui merevaiku tardunud putukat. Pea on tühi, meel rahulik.

Uus päevakava retriidi ajaks:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30 kolme põrandaleheitmisega algav meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15 jalutusmeditatsioon
9.30 meditatsioon
10. 15 jalutusmeditatsioon
10.30 meditatsioon
11.30 lõuna
15.00 jalutusmeditatsioon
15.15 meditatsioon
16.00 jalutusmeditatsioon
16.15 meditatsioon (surma protsess)
17.00 tee
18.00 meditatsioon (varjupaik)
18.45 õhtusöök
20.00 1. päeval valgusohverduse rituaal stuupa juures (2. päeval kohtumine laamaga)
22.00 öörahu

Täielik vaikus kuni 30. mai hommikusöögi järgse ajani. Kes soovib, võib vältida ka pilkude kontakti. Ja täna õhtul guru puudža.

Kopan, 26. aprill

Kloostripäevad kuluvad kiiresti. Kui istud ja mediteerid, tundub aeg liikuvat aeglasemas tempos, aga vaadates tagasi päevale tervikuna on see kui vilksatus. Saad temast teadlikuks ja juba ta ongi minevik. Tänahommikuse meditatsiooni ajal pidime ennast täitma kuldse kaastunde, sallivuse ja armastuse valgusega, aktsepteerima iseennast koos oma puuduste ja vigadega ning suhtuma endasse sallivuse ja armastusega. Seejärel tuli teha endale mõtteline kingitus. Mina kinkisin endale meditatsioonioskuse ja võtsin selle tänuga vastu. Siis tuli sallivuse, armastuse ja kaastundega mõelda kellestki heast tuttavast, sisse hingata neid tema iseloomujooni, mis häirivad ning lahustada need enese kuldses valguses, välja hingata sallivust, armastust ja kaastunnet ning teha sellele inimesele mõttes kingitus.



Hommikul ei tulnud kraanidest vett, kuid künka otsas seisvad suured veepaagid ajasid kohinal üle, nii et lõbus oja voolas mööda teed söökla poole. Peale eilset äikest ja pikka vihma on täna palju selgem.

Mida ma kingin sulle
tänasel selgel hommikul
päevast enesest
oleks ehk natuke vähe
minu mõtetest
jaguks vähemgi veel

kingin peegli
millega vaadata ennast
leebe ja mõistva pilguga
häbenemata
täpselt nii nagu oled

päike on juba kõrgel
mägede kohal
õhk lõhnab pärast vihma
otsekui kodumaa kevad
vaata peeglisse kallis
võib-olla puudutab sind
korraks mu armastuse
kerge soe tuulepuhang

Õpetussõnu kaastundest ja uhkusest. Kõik elusolendid väärivad kaastunnet ühtmoodi. Kaastunne sõltub sellest, kuidas tunnetatakse seda, et kõik elusolendid kannatavad. Samsaras pole kedagi, kes ei kannata ja kes ei vääri meie kaastunnet. Kaastunnet väljendamast takistab uhkus. On erinevat liiki uhkust. Jumalik uhkus näiteks, kui praktiseeritakse bodhisattva teed, see on positiivne. Bodhisattvad tunnevad suurt jumalikku uhkust – ma suudan seda teha, ma suudan vabastada kõik elusolendid! Aga see uhkus, mis paneb mõtlema, et olen teistest parem, see on negatiivne, muudab üksikuks, sest loob distantsi sinu ja teiste vahele. Kui oleme uhked, võib meil olla teistest kahju. Aga see pole kaastunne. Kaastunne eeldab võrdsust. Kui koolidest õpetataks kasvõi natuke kaastunnet, sallivust ja keskendumist, oleksid tulemused väga head. Kerge on olla kaastundlik mõnikord, kui meil on vastav tuju. Raske on kaasa tunda pidevalt, selleks tuleb vaeva näha, mediteerida.

Kadedus piinab. Kujutage ette maailma, kus keegi pole teist targem. Kas tahaksite sellises paigas elada? On tore, et leidub targemaid inimesi, kellelt saame õppida. Enesearmastus piirab inimest. Iha selekteerib, armastada saab kõiki korraga. Armastusel ja mõistusel pole piire. Kaastunne peab väljenduma tegudes. Kõigepealt peab olema soov elavaid olendeid aidata, seejärel mõte – mina ei suuda, aga kes suudab? Ja vastus: buddhad ja bodhisattvad suudavad. Järelikult pean nii kaua praktiseerima, et saan valgustatud. Siis saan minagi kõiki aidata. Bodhicitta (valgustatud mõistus) on motivatsioon, mis muudab kogu elu. Seda meeles pidades võib kogu oma elu muuta valgustatuse eelduseks. Loe palvet ja kõik su igapäevased toimingud omandavad uue tähenduse. Dharma praktiseerimine on tegelikult väga lihtne. Veel tuleb õppida mitte uskuma seda, mida näeme. Tuleb vaadelda ja analüsida. See ei tähenda kõigest kaunist loobumist. Ilu tuleb nautida paindlikult, ilma soovita seda endale haarata. Vaata ja lase minna.

Ani Karin rääkis, kuidas ta noorena ei suutnud rahva ees esineda, ei kujutanud sellist asja ettegi. Kui ta nunnaks sai, siis rõõmustas, et edaspidi saab istuda üksi oma kambris ja rahulikult praktiseerida. Aga kui ta oli umbes kaks aastat nunn olnud ja taas oli oktoobrikuine kursus umbes kahesaja osavõtjaga, tuli ta õpetaja laama Yeshe ja ütles, et järgmisel päeval peab Karin tema eest loengut pidama. „Miks?“ – „Mulle tulevad homme erilised külalised ja ma pean süüa tegema.“ Laama Yeshe oli väga hea kokk, ja tollane kloostri kokk oli viletsapoolne. Ent laama Yeshe oli ka väga hea lektor. „Ma teen parem süüa,“ pakkus Karin. „Ei, sa ei oska nii hästi süüa teha, kui vaja. Süüa teen ma ise, sina lähed ja räägid.“ Nii astuski Karin järgmisel päeval üle keha värisedes rahva ette. Hiljem tuli tal esineda veel ja veel. „Suudame palju rohkem, kui arvame. Mõnikord peab keegi meile tõuke andma,“ võttis ta jutu kokku.

Veel oli juttu sellest, et laste päev algab kloostris kell pool kuus puudžaga, kella kaheksaks minnakse kooli, kus õppimine kestab noorematel vahedega kella üheksani, vanematel veel tund aega kauem. Kool toimub kuuel päeval nädalas, reedel enne puhkepäeva on poole vähem tunde.

Täna tuleb viimane vestlusgrupp ja viimane tund koos geše Lobsangiga. Homme õhtust õpet pole, Ani Karin räägib retriidist ehk sellest, mis ootab meid ees viimasel kahel kloostripäeval. Ja pärast õhtusööki läheme kõik puudžale. Mõte, va kelm, kipub ikka sündmustest ette ruttama. Inimene kulutab tohutu osa oma vaimsest energiast sellele, et kujutab ette tulevasi sündmusi, mis võib-olla ei toimugi või mängib mineviku asjadega, mida ta enam muuta ei saa. Loomulikult on selline mõtlemine ja analüüs vajalik, kuid mitte nii suurel määral kui mina seda seni teinud olen. Kindlasti on sündmusi ja olukordi, mida on kasulik enne läbi mõelda ning möödunud hetkede meenutamisest võib midagi õppida. Aga poleks vaja ennast vaevata selliste rutiinsete asjadega nagu bussi- või lennureisid või muud sarnased sündmused, mis kulgevad nagunii omasoodu, meist sõltumata.



Unustasin sootuks eilse pärastlõunase meditatsiooni, kirjutasin küll selle teemal luuletuse, aga meditatsiooni sisu jäi üles tähendamata. Eile tuli endale esitada küsimus, kes ma olen. Või mis ma olen? Selgus, et siin segab mind veidike varasem šamaanikursuste kogemus, kus põhirõhk oli vabal temaatilisel visioonil ja sellest jutustamisel. Mediteerides kipun kõrvale kalduma, lisama liigseid visuaalseid detaile. Eilegi ei suutnud ma piirduda ainult küsimuse esitamisega, vaid mõtlesin metafoorselt, kuidas paistan endale vaimupeeglist. Kohe nägingi peeglit ja sellest vastu vaatamas mungarüüs ennast. Küsisin, kas mina olen siis munk? Kohe pärast seda nägin joodikut kraaviservas vedelemas ning kedagi, kes teda kepiga togis. Nagu laulusalmis, „et üks härra oma kepikonksuga mind saapasäärest jonksutab“. Kas mina olen siis see? Kusagilt tuli mõte – olen tõe otsija, ning mulle meenus, et kunagi umbes kahekümneselt nägin väga realistlikus unenäos, kuidas üks suur jumalakuju (arvasin tookord, et see on Zeus või mõni vaarao) elustus ja trummi tagudes mulle kõuehäälel hüüdis: „Õpi tundma!“ Nüüd mõtlen, et võibolla see polnudki Zeus, vaid hoopis Buddha või Maitreja, kelle ürgsed istuvad kujud Ladakhis Alchi gompas on üsna vaarao kujude sarnased. Kõik need assotsatsioonid jooksid mul aeglase jõena läbi pea, aga just siis, kui olin otsusele jõudmas, teatas Ani Karini sugestiivne hääl, et tegelikult olen vaid parajasti gompas mediteeriv keha ja mõistus, mitte midagi rohkemat. Kõik pretensioonid olla veel keegi kadusid.



Maailma suur uks
avaneb minusse
minu tilluke uks
avaneb maailma
ainult niimoodi
avara ilma kaudu
endani jõudes
ainult niimoodi
enese avatusest
välja astudes
algavad praegu
mu heledad päevad
lasen nende
soojal valgusel
paista enese sisse
õhtu saabudes
loodan et valgustan
tasase lambina ise

Kell saab kohe kümme ja ilmselt kustuvad tuled. Laama Konchogi taassünnist jutustav film oli pikk, kuid hea. Enne olin nõudepesutoimkonnas, pärast seda kuulasin, kuidas mungad Lobsangi juhtimisel katusealuses pühamus laulsid.

Õhtune meditatsioon, kui see veel peaks kedagi huvitama, oli ühesugususe või võrdsuse teemal. Tuli kujustada kolme inimest – head sõpra, probleemset tuttavat ja võhivõõrast – ning mõelda, kuidas sõber algul polnudki sõber ja probleemne inimene oli kas sõber või võõras. Tõesti, kõik muutub, sõbrad jäävad võõrasteks ja võõrad saavad sõpradeks, ebameeldivusi põhjustanud inimene võis eile olla parim sõber, ent võis olla ka tänaval sinust möödunud tundmatu. Selline mõtlemine tuli laiendada kõigile aistimisvõimelistele olenditele. Õnneks nägin tänase vestlusgrupi ajal künkal koera ja üht väga julget tuvi, seetõttu oli päris mugav ette kujutada, kuidas ehk kunagi kirbuna koera seljas ratsutasin või sitikana tuvi poolt ära nokitud sain ning muuta seda pilti mitmeid kordi, saades tuviks, keda koer taga ajab ning koeraks, keda tuvist rohkem huvitavad murul istuvad inimesed. Kõik on omavahel põimunud, keeruline elav kude ja mina selles üks narmake. Vahetan värvi ja kohta mustris, kuid üldpilti see ei muuda.

Kopan, 25. aprill

Taas kajab õhk linnulaulust. Tuttavatest häältest kostab vareste kraaksumist ja tuvide kluugutamist. Tuvid on siin üsna meie omade moodi, võib-olla neist pisut saledamad. Ja varblased, needki on pealtnäha samasugused. Hea on kõndida varasel hommikutunnil, kui päike paistab veinikarva kettana läbi vine, mungad laulavad gompas ja lapsed retsiteerivad kusagil allpool tekste oma heledate häältega. Enne hommikust meditatsiooni istusin tükk aega suure gompa ees pingil ja lihtsalt kuulasin. Tekkis tunne, et klooster on laev, mis puudžahelide saatel hõljub linna kohal.

Hommikuse meditatsiooni teises pooles pidime võrdlema, mis toimub meie kehas erinevate emotsioonide ajal. Selleks tuli kõigepealt mõelda mingile negatiivseid tundeid tekitavale asjale, seejärel sama liiki positiivsele objektile. Mina leidsin, et muutused olid väikesed, meeldivate asjade puhul tekkis õrn soojustunne kusagil näo kandis ja levis üle keha, ebameeldivate puhul, hm, ütleme, et tundsin kerget survet rinnus, nägu oli tuim ja käed-jalad jahedad. Võib-olla ei osanud ma tõeliselt vastandlikke paare enda jaoks kujustada, võib-olla pole oskus oma keha jälgida veel piisavalt arenenud. Tuleb õppida mediteerima, see aga nõuab jõupingutusi. Kaasaegne inimene tahaks muidugi ka Dharmat kiiresti omandada, veel parem, kui seda saaks raha eest osta. Või, et käid ühel tõeliselt heal ja kallil kursusel ning pärast on asi selge, see tähendab, et võib praktiseerimise unustada. Ma ei tea, kas ja kui palju hakkan kodus mediteerima. Ennatlikke lubadusi ei tahaks anda. Aga ma annan endale aru, et see tee pole kerge, teadmised ja oskused ei tule kätte ühe kursuse või retriidiga.

Eile vestlusgrupis ütlesin, et ei tea, kas taassünd on olemas. Tavaliselt ju inimene eelmisi elusid ei mäleta, seda kinnitavad ka õppinud budistid. Aga olgu reinkarnatsioon olemas või mitte, Dharmat võib ikka praktiseerida, kuna see mudab inimese ka selles elus paremaks. Juhul, kui järgmine elu tõesti tuleb, on praktiseerija muidugi topelt võidumees. See, kes elab teistega arvestamata ja hoolimatult, põhjustab kannatusi teistele ja endale selles elus ning jääb kaotajaks ka siis, kui peaks uuesti sündima. Seega ütleb minu loogika, et igal juhul on parem Dharmat praktiseerida.

Kloostriaias
lindude laul
üldse ei vaiki
üks kui lõpetab lähedal
alustab teine eemal
kellel on kõrvad
see kuuleb
kuigi ta lauljat
ära tunda ei pruugi

mõtete sädin
mu virguvas peas
samuti hetkeks ei lakka
suudan kui
nende seast ära tunda
viisid mida tõeliselt
kuulata tahan
siis olen veidike õppinud
enese olemust tundma

Õpetusest. Usume, et see, mida näeme, ongi tegelikkus. Loome pildi ka endast ning esitame seda välisilmale. Kuigi see pilt on tehtud liivast, tahame, et see püsiks. Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust. Kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi. Enda tutvustamiseks piisab nimest, sest kui ütleme enda nime, siis arvame, et see tähendab: „Ma olen see, kes ma olen.“ Tühjus budistlikus kontekstis ei tähenda ’mitte eksisteeriv’ vaid teistsugune, kui meile näib. A-tähe näitel võib nentida, et ükski kolmest joonest eraldi pole see, mis teeb kujundist A-tähe. Maailmas on palju kirjakeeli, kus sel märgil pole tähendust. Tähenduse anname meie nimetamise teel.

Lõunajärgne mõtisklus. Õpingute rütm on sisse harjunud, päev kulgeb kiiresti. Praegu võiks minna kursusekaaslastega lobisema, kuid pole tahtmist. Mõtisklen hoopis selle üle, mis põhjusel olen praegu siin. Üks ahel on nähtav ja käib umbes nii. 2006. aastal sattusin Mongoolias esmakordselt budistlikesse kloostritesse. Nähtu tekitas huvi natuke rohkem teada saada. Kodus lugesingi veidi, otsisin pühapiltide, maskide ja kujude tähendusi. Järgmisel aastal tulin esimest korda Nepaali. Siingi sai mõnes kloostris käidud. Lugesin veel veidi. 2008. aastal järgnes Ladakhis lähem tutvus – külastasime reisi jooksul 17 kloostrit, paaril korral viibisime puudžal. Kohtasin tulkut ja kinkisin talle khatagi, mis mulle kohe tagasi kingiti. Taas tuli kodus tööd teha, et reisil vaadatu ja pildistatu ei jääks vaid kirevaks illustratsiooniks. Järgmisel aastal olin taas Nepaalis matkamas. Lisaks kloostritele ja loendamatutele palveveskitele sai Manangi lähedal külastatud eraklat, kus laama meid ükshaaval õnnistas. Samal aastal hakkasin tegelema Roerichite fenomeniga ning sügisel osalesin konverentsil „Budism ja Põhjala“. Ja nüüd olengi kloostris õppimas. Usun, et sellel on olemas ka nähtamatu põhjuste-tagajärgede ahel, ehk nähtavast olulisemgi. Mongooliasse minnes teadsin ju kindlasti, et pean üles otsima Gandantegchinleni kloostri Ulaanbaataris. Seda ma esimesel võimalusel ka tegin, kusjuures täiesti omapead ning oma jurtakaaslastest jaapanlasi muretsema pannes. Minus on alati olnud mingi budismi poole tõmbuv osa, seepärast vist tundsin ennast esimesel Nepaalis käigul imehästi Ahvitemplis ja Bodnathis, kuid halvasti Pasupatinathis. Varjatud põhjusi ei suuda ma siiski aimata, seepärast tulen nähtava maailma juurde tagasi. Mullu sügisel, kui soov uuesti Nepaali tulla oli juba väljakannatamatuks muutunud (soovid ja ihad teadagi põhjustavad kannatusi), sattusin Avantüristide blogist lugema, kuidas Terje ja Berit Indoneesias meditatsioonikursusel käisid. Mulle kargas kohe pähe, et päris samasugusel kursusel ma osaleda ei tahaks, küll aga läheksin mediteerima mõnda kloostrisse. Otsisin veidi internetist ja leidsingi Kopani. Ning üllatusin, sest kavaandatud matk pidi lõppema vaid mõne kilomeetri kaugusel kloostri väravatest. Pihtas! Polnud tarvis muud teha, kui matka algust veidi hilisemaks nihutada.

Jah, mu kenast soovist sooritada palverännaku moodi matk üle Himaalaja, külastada teel pühasid järvi ning lõpetada kloostri juures, sellest ei tulnud paraku midagi välja. Kindlasti on sellelgi põhjuste rida, mida ma näha ei oska. Pole tähtis. Need põhjused, mis mu siia tõid, viisid mind ka Dunchesse ja andsid valusa õppetunni Kathmandus. On õige, et asjadel ei pea olema meie üle võimu. Praegu, fotokaamera kaotsimineku peale tagasi mõeldes, ei tunne ma enam kurbust. Pigem olen veendunud, et see sündmus tegi mind siinse õpetuse tarvis vastuvõtlikumaks. Kahju ainult, et põhjustasin meelehärmi perele ja sõpradele.

Munkade lõuna on lõppenud. Enne sumises söögimaja alumine korrus kui mesitaru. Pühade tekstide retsiteerimise madal kumin ja sellele lisanduv kõrgem jutusumin. Praegu kostab avatud aknast poiste lõbusaid hääli. Koolis on vahetund. Noored lõbutsevad siin igal momendil, jooksevad, naljatavad, mängivad palli. Olen näinud mungarüüs poisse põõsa varjus kaarte mängimas. See ongi normaalne. Meelde tulevad Shecheni kloostris lastele jagatud uhked mänguautod, paljud neist raadio teel juhitavad. Tänane ilm haudub vihma. Kusagil kaugemal kõmiseb juba.

Õhtuse tunni lõpus rääkis Lobsang Sherap natuke endast. Ta sündis Everesti piirkonnas, läks seal kooli. Suvel kohtas ta laamasid, kes olid kõrgele mägedesse mediteerima tulnud. Laamad meeldisid poisile väga ja ta teatas emale, et tahab mungaks saada. Ema viis ta algul kuhugi mujale kloostrisse, aga varsti tõi Kopanisse. Nüüdseks on Lobsang siin ja mujal kloostrites viibinud 21 aastat, ta on omandanud geše tiitli.

Õhtune viimane praktika oli pühendatud Chenrezigile. Kahjuks ei suutnud ma ühe silmaga raamatust palveteksti jälgides teda hästi visualiseerida, ent suutsin siiski ette kujutada, kuidas tema rahulik piimjas valgus mind täidab. Saatsin osa sellest kodu poole teele.

Enne rääkis Ani Karin laama Konchogist, kes oli suur joogi ja mediteeris aastaid mägikoobastes, enne kui Kopanisse asus. Ta suri 2001. aastal, tuhastamisel leiti ta jäänuste seast palju imepäraseid reliikviaid. Laama Koncogi auks püstitasid õpilased mõni aasta hiljem stuupa, mille ümber ma iga päev kõnnin. Homme õhtul lubati näidata filmi sellest, kuidas leiti laama Konchogi uus inkarnatsioon. Poiss on praegu kuuene, elab siinsamas kloostris ja õpib koos teiste lastega kloostrikoolis. Ent kloostri asutaja laama Yeshe taassünd, hispaania noormees, keda vahepeal tunti laama Oseli nime all, elab praegu kodumaal, õpib filmikunsti ja on lihtsalt Osel Hita.

Oma silmade tagant
otsin ennast
oma kolba
kumeraist kambreist
krobedast kõrist
kõverast selgroost
rinnust ja südamest
otsin ma ennast
aga ei leia
kusagilt rännumeest
eile kes tõelist elu
proovida tahtis

keha on tühi
kui kirikukell
ainult üks ristijalu
põrandal istuv nõu
mida püüavad
kaasa kõlama panna
hetketeadvuse
nõrgad vibratsioonid

kui ma suudaksin
vaimupeeglisse kaeda
tühi oleks vast seegi
ainult teravad tähed
vilkumas mägede kohal
ainult koos õhtuse tuulega
minuni kanduv
meditatsioonimuusa
Ani La ühtlane
sisendav hääl
tühjusest rääkimas

Kopan, 24. aprill

Paasapäev. Eileõhtune otsus ruttu magama minna lõppes sellega, et und ei tulnudki. Veetsin terve öö mingis vahepealses seisundis, mis kummalisel kombel oli isegi meeldiv. Mõtted ei tormanud meeletult peas ringi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel. Mõni üksik vupsas nagu signaalpoi kusagilt teadvuse sügavustest üles. Lasin tal veidi olla, veidi mu teadvust värvida, ja saatsin siis minema. Tänane hommik tundub väga soe, vine on endiselt õhus. Öö läbi häälitsesid linnud. Üks tegi valjuhäälselt kvii-kvii-kvii, teine tu-jut, tu-jut, kolmas ütles ogovorok-ogovorok-ogovorok. Klooster on juba varahommikul kuidagi rohkem ärkvel, märkasin all värava juures ka mitut bussi, millest väljusid nunnad.

Aeg pärast hommikust meditatsiooni saab järjest armsamaks. Päev on alles noor, sada inimest kõnnib vaikides ja omi mõtteid mõlgutades hommikust sööma, suures gompas laulavad mungad. Söögilauas pole kohustust seltskondlikku juttu veeretada, istud omaette ja mõtled tagasi meditatsiooni peale. Pärast sööki tuled vaikselt oma tuppa, puudžale pole korraks mõtet minna, istud, mõtled, kirjutad. Pea on selge, mõtted liiguvad korrapäraselt.

Tänahommikune analüüsiv kujustamine oli pühendatud maailma ebapüsivusele. Selleks lasti kõigepealt ette kujutada vilka liiklusega Kathmandu tänavat ja siis see pilt peatada ning küsida, kas selline stoppkaader on loomulik. Vastus tuleb iseenesest, loomulikult pole tardunud tänav loomulik, elus ei saa nii olla. Seejärel tuli pilk pöörata sissepoole ja mõelda kehas toimuvatele liikumistele, pidevale muutumisele ja uuenemisele. Siis mõtlesime teadvuse peale, kus samuti pole midagi püsivat – emotsioonid vahetuvad, mõtted sünnivad ja surevad. Täna hommikul pole ma enam see, kes olin eile õhtul. Ja eile õhtul olin muutunud hommikuse endaga võrreldes. Kogu maailm on pidevas muutumises, loodus, elusolendid. Ning meie koos nendega. Aga kui kõik muutub, kui miski pole püsiv, siis pole negatiivsed emotsioonid ega viha samuti püsivad. Negatiivseid emotsioone saab muuta positiivseteks, viha saab kaotada. Selleks, et saada paremaks inimeseks, tuleb õppida Dharmat, siis saame aidata maailma paremaks muuta.

Õpetussõnu. Kui igal asjal, mis maailmas juhtub, poleks põhjust, oleks võimatu midagi muuta. Seega on karma olemasolu väga hea uudis, sest su tulevik on su enda kätes. Tuleb ainult kindlaks teha, millised on õnne ja millised kannatuse põhjused. Mõtleme alati, et meie oleme head ja teised on halvad. See on tõeline hallutsinatsioon. Tuleb endale võtta vastutus oma elu eest, mõelda, et kuigi ma pole hea, pole ma lootusetu. Sest keegi pole lootusetu. Inimene saab ennast puhastada negatiivsetest karmajälgedest. Ainult teadlikud toimingud tekitavad karmajälgi. Heade tegude sooritamine ei tühista negatiivseid jälgi, nende tulemused saavad küpseks omal ajal. Et seda vältida, tuleb ennast puhastada. Kasutada nelja negatiivsusele vastandlikku jõudu – 1) lootuse jõud – peame lootma varjupaiga objektidele ja bodhicitta loomisele. See tähendab, tuleb kõik lootused panna Buddhale, Dharmale ja Sanghale (kogudusele) ning uskuma, et meis kõigis on buddhasus. 2) Kahetsuse jõud. Kahetsus pole süütunne. 3) Otsustuse jõud – otsustame mitte enam sooritada negatiivset toimingut. 4) Vahendi jõud – vastumürgi kasutamine (Dharma praktiseerimine). Sõnaliste negatiivsete toimingute jälgedest puhastamiseks on hea lugeda suutraid. Südasuutra. Sooritada mahaheitmisi kolmekümne viie ülestunnistusbuddha (35 Confession Buddhas) ees, lugedes vastavat suutrat (Mahayana Sutra of the Three Superior Heaps).

Täna ennelõunase pühendamisega sooritas Ani Karin minu jaoks tõelise ime, kuigi tegemist pole vist millegi ebatavalisega. Ikka seesama Dharma praktiseerimine. Kuid Karin lasi meil kõigepealt mõelda toidule ja neile inimestele, kes on seda sajandite vältel kasvatanud ja valmistanud ning tänada mõttes neid kõiki, mõeldes sellele, et nad on tõesti samsara kannatustest pääsemist väärt. Seejärel tuli toitu ette kujutada kui ebamaist ja äärmiselt maitsvat nektarit ja mõelda oma buddhasuse peale ning tuua nektar sellele ohvriks. Nii tunduski mulle lõunasöögi ajal, et iga suutäis, mida ma munkade ja nunnade laulu saatel sõin, oli ohverdus meis peituvale buddhaloomusele selleks, et saaksme paremateks inimesteks ning oleksime võimelised teisi aitama.

Hommikust saadik on suures gompas toimunud puudžad, kus osaleb hulgaliselt munki ja nunnasid mujalt kloostritest. Kõik seinaääred olid sandaale täis. Pärast lõunat õue tulles nägin kõiki neid seismas tohutu pikas söögirivis, kausid käes. Ja hiljem olid kõik kohad täis paari- ja kolmekaupa jalutavaaid nunnasid.

Muidugi on see kursus korraldatud spetsiaalselt lääne inimeste jaoks, sellepärast esitatakse budismi tõdesid kaasaegses ja arusaadavas keeles koos elust võetud heade näidetega. Aga ikkagi on suurepärane kogemus istuda, kuulata, kaasa mõelda ja mediteerida. Oleksin pidanud juba ammu midagi sarnast ette võtma. Ent veel pole hilja – vanad karud õpetatakse ka tantsima.

Vana karu mu sees
sirutab selga
istub ristijalu
õpetust kuulates

seda tundes
mu enese selg
iga päevaga
tugevneb

ning mu jalad
iga tunniga
painduvad rohkem

loodan et meel
on samuti
piisavalt paindlik

et mu vaim
on rohkemgi valmis
kui liha

Lobsang Sherap on haruldaselt tore ja elurõõmus munk. Täna jäi tunni lõpus veidi aega, ning ta demonstreeris meile kõrilaulu, ise ütles pärast, et kui mungad seda kuulevad, arvavad, et ta on lolliks läinud. Ilmselgelt oli tegemist mitte kloostripalve, vaid lauluviisiga. Aga pärast retsiteerisime üheskoos tiibeti keeles pühendust. Lobsangi naer on nii nakatav, et sellele ei suuda keegi vastu panna ilma kaasa naermata. Täna küsiti, kui palju kloostril laulujuhte on. Lobsang vastas, et üks. „Aga kes siis praegu laulmist juhib“ järgnes küsimus. „Minu abiline,“ vastas Lobsang. „Ta hääl kõigub mõnikord liiga palju, aga muidu saab hakkama.“



Tekst: Sang gyä chö dang sog kyi chog nam la
Jang chub bar du dag ni kyab su chi
Dag gi chö nyen gyi pe sö nam gyi
Dro la pen chir sang gye drub par shog

Buddha, Dharma ja Sangha juurde
Lähen varjupaika seniks, kuni saan valgustatud.
Saagu ma buddhaks kõigi elusolendite heaks
nende hüvede läbi, mida loon Dharmat kuulates.

Tänased suured puudžad, nagu selgub, pole üldse pidupäeva märk, vaid hoopis mure kloostri asutaja ja eestseisja laama Zopa Rinpoche tervise pärast, kes insuldi järel Austraalia haiglas lamab. Kloostrite komitee saatis igast Kathmandu ümbruse kloostrist 25 munka või nunna Kopanisse laamale paranemist soovima.

Õhtul andsime ka meie oma tillukese panuse Zopa Rinpoche tervise heaks – kiituse kahekümne ühele Tarale koos ees- ja järelsalmidega, Tara mantra paljukordne retsiteerimine ja spetsiaalne Kyabje Zopa Rinpoche pika ea palve. Nägin Rohelist Tarat, nagu peab, ning tundsin, kuidas tema valgus minusse tungis ja pärast pooride kaudu tuhandete kiirtena maailma laiali läks.

Lõuna ajal käisin kloostri raamatupoes ja ostsin endale samad õppematerjalid, mida siin tundide ajal kasutame, lisaks plaadi siinsete munkade palvelauludega.

Kopan, 23. aprill

Täna oleksin äärepealt sisse maganud. Ärkasin kõigepealt kell neli köhahoo peale, aga uinusin varsti uuesti. Kui järgmine kord silmad lahti tegin, näitas kell 6.05. Taevas appi! Kähku rõivad selga, veidi vett näole ja hommikuteed jooma. Gompasse jõudsin siiski õigeks ajaks. Tänane hommik oli vines, tuulevaikne, varesed kraaksusid ja muud võõramaised linnud tegid omi hääli. Ja kuked kiresid. Siinsed kuked laulavad pidevalt, päev läbi, seda täheldasin juba mägedes. Galeriilt alla vaadates märkasin kitsi ja lehmi, ilmselt peetakse kloostris loomi. Piima pakutakse siin tõesti suurest pütist iga päev, ehk on laual olev või ka kohalik toode.



Hommikune meditatsioon oli esialgu jälle hingamisele keskenduv, kuid läks poole pealt üle analüütiliseks. Ani La sugestiivse hääle saatel pidime mõtisklema mõnede õige taassünni aspektide üle. See käis mitmesuguse kujustamise kaudu. Kõigepealt pidime ennast mõtlema suure rahvahulga keskele, siis massi seast välja otsima ja enda juurde kutsuma head tuttavad ja sõbrad. Nägin vilksatamas nägusid, seal oli mu oma pere, oli hulk kolleege, oli enamus Liinats’urade headest kaaslastest. Ilmselt oli veel teisigi, aga polnud palju aega kõiki nimesid nägudega kokku viia. Kogusin nad kõik enda ümber ringi. Siis teatas Ani La hääl, et olen nüüd maailma keskpunkt ja pean mõtlema, et kõik need inimesed sõltuvad minust. Päris hea ja uhke tunne oli niimoodi ringi keskel seista, kuid samas ka veidi ahistav. Siis tuli natuke aega mõtiskleda inimsuhete ebapüsivuse üle, tuletada meelde mõni sõber, kes on reetlikult käitunud või muu sarnane olukord. Kummalisel kombel meenusid mulle sellised juhused vaid kaugest lapsepõlvest. Ju siis on hiljem sõpradega vedanud. Kaua ei jõudnud ma selle üle juurelda, sest pakuti välja uus olukord – kujutada ennast seismas kõigist neist inimestest eraldi, veidi eemal, silmitsemas neid väljastpoolt rahvasumma ning küsiti veidi aja pärast, kummal juhul tundsin ennast vabamal, kas enne summa sees seistes või nüüd sõpru eemalt vaadates. Muidugi tundsin ennast nüüd vabamalt, vaatasin väikeselt distantsilt inimeste poole, kes seisid ja naeratasid mulle. Isegi kerge tuuleõhk oleks nagu liikunud. Edasi tuli mõelda sellele, kuidas saaksin enda käitumisega kõiki neid inimesi õnnelikumaks teha. Ja võrrelda uuesti, kummal juhul on parem olla, kas summa sees maailma nabana seistes ja teades, et kõik sõltuvad sinust, või hoopis eemal olles, kuid tundes, et sinu enda õnn ja heaolu sõltuvad kõigist neist inimestest, keda silmitsed. Järelikult tuleb selleks, et ennast hästi tunda, püüda eelkõige teisi inimesi õnnelikuks muuta. Selline analüüs oli üsna mõjuv. Lõpuks pühendasime kogu tekkinud positiivse energia sellele, et saaksime ennast paremaks muutes teisi inimesi õnnelikuks teha ning saavutaksime selle abil hea taassünni. Et meil oleks püsivust Dharma õppimiseks, et oskaksime näha õnne ja kannatuse teid ning neid mõistes viimaks jõuda valgustatuseni.

Selline meditatsioon läks imehästi kokku nende eesmärkidega, mille nimel ma kloostrisse tulin, seepärast suutsin ehk paremini kaasa mõelda ja kujustada. Enesetunne on täna ka parem, ehk hakkab tervis taas korda saama. Aga mõtlesin, miks täna hommikul polnud kuulda kägu, kes kõigil eelmistel hommikutel oli üsna valjuhäälne olnud. Kodus on vaikne laupäev, homme aga ülestõusmispüha. Mõeldes kõigile ilusatele eesmärkidele pole mul üldse kahju, et praegu siin olen.

Orus lebava linna
autosignaalide häältest
kloostripuie lindude laul
siiski on kõlavam

minu mõtete põhjast
meeldekerkivaist muredest
praeguse hetke tunne
siiski on tugevam

mõni armas ehk nägu
heiastub silmade ette
siis kui mõtlema peaksin
millestki muust

ehk on nägemus seegi
meeldetuletus hoopis
sõprade heaolu pärast
praegu ma mõtisklen siin

Noppeid hommikustest tundidest. Kõik siin maailmas on omavahel seotud – keskkond, inimesed, alamad olendid, ülemad olendid. Meil kui Maa elusolenditel on grupikarma, oleme määratud elama sellel planeedil. Oleme seotud vere ja palju muu poolest. See, mida sööme, on toodetud teiste poolt, see paik siin, kus me istume, on loodud teiste poolt, istume siin tänu tema pühadusele dalai laamale. Kui ta poleks Tiibetist põgenenud, kui tiibetlased poleks põgenenud ja kandnud üle mägede lume pühakirju, poleks meil praegu võimalik siin mahajaana traditsiooni õppida.





Pole olemas tõelist „teist“. „Teine“ on ainult selleks, et teha vahet, arvata välja, lükata eemale. Oleme kõik koos vastastikku sõltuvad. Ükskõik, mida teeme, mõjutavad tulemused meid kõiki. Kui teeme midagi sellele niiöelda teisele, teeme seda ka endale. Mõjutame üksteist keha, kõne ja mõttega. On kolm füüsilist, neli verbaalset ja kolm mõttelist voorust, mis viivad suurema õnne ja heaoluni. Füüsilised: 1) vägivallatus – väldi teiste teadlikku kahjustamist ja tapmist, 2) suuremeelsus – jaga seda, mis sul on (head nõu, oskusi, vara), 3) ole aus ja loomulik suhetes. Verbaalsed: 1) räägi alati tõtt, 2) ära räägi teiste kohta halba, 3) ära tarvita vandesõnu või solvanguid, 4) ära levita kuulujutte. Mõttelised: 1) armastus iha või kiindumuse asemel, 2) kaastunne pahatahtlikkuse asemel, 3) tarkus valede vaadete asemel.

Pidage meeles, et negatiivsed teod tulevad spontaanselt, positiivseid tuleb arendada. Agressiooni või kallaletungi jaoks pole häid põhjendusi. Arvame, et viha on vajalik meie endi kaitsmiseks. Kuid viha ei saa kaitsta. Viha toob meile vaid kannatusi. Me ei kannata teiste tegevuse läbi, oma toimingud põhjustavad meile kannatusi. Peame endalt küsima, miks vihastame. Viha on seotud iha ja kiindumusega. Sageli vihastame siis, kui ei saa midagi, mida tahame. Alustage vihast, püüdke sellest vabaneda. Sel päeval, kui te ei vihasta, olete kangelane, aitate kaasa maailmarahule. Iga kord, kui vihastate, muudate maailma halvemaks. Mõelge selle peale, et kui inimesed käituvad viisil, mis teile ei meeldi, on see hea, sest võimaldab teil arendada kannatlikkust ja sallivust. Viha ja agressioon hävitavad meis inimolendi. Viha ei saa ületada seda alla surudes, viha tuleb kaotada. Kõige parem on alustada andestamisest. Kõigepealt püüa andestada täielikult ühele inimesele, siis laienda seda järjest, viimaks püüa andestada ka suurtele kurjategiatele, kes oma käitumisega andsid meile õppetunni, kuidas ei tohi elada ja tegutseda.

Jälle on pärastlõunane mõtisklemise aeg. Tunnen, et tänase päeva teemad on mind sügavalt puudutanud. Püüan üldse kõike pakutavat vastu võtta avatud mõistusega. Pole mõtet minna ühelegi vaimse arengu kursusele, häälestades ennast vaidluse ja kriitika lainele. Pigem suhtuda kõigesse positiivselt ja mõistvalt, püüda võimalikult palju meelde jätta. Teadvus ühes varasemate teadmiste ja kogemustega pole ju kuhugi kadunud, hiljem on aega võrrelda, vaielda, analüüsida. Praegu on kuulamise aeg, õppimise aeg. Klooster pole enese maksmapanemise koht, siin pole vaja õpetajatega vaielda muidu, kui ainult ettenähtud hetkedel. Meist pole neile võrdseid vaidluspartnereid, seepärast pole selliseid hetki ka ette nähtud. Tuleb kuulata ja kaasa mõelda. Olen tähele pannud, et tundides on rahvast vähem. Huvitav, mida inimesed sel ajal teevad?

Õhtuseid õpetusteri. Perfektne taassünd on sama raske, kui pimedal kilpkonnal pea läbi ookeanis hulpiva rõnga pistmine. Näljaseid vaime (preetasid) on kordades rohkem ookeanides elavatest olenditest, aga põrgutes on olendeid palju kordi näljastest vaimudest rohkem. Nemad ei saa ennast täiustada. Kui me ei kasuta praegust võimalust, oleme rumalad. Kui me ei mediteeri surma möödaoääsmatuse üle, ei loo me eeldusi Dharma praktiseerimiseks. Sest kui me ei mõtle surma peale, siis võime praktiseerimist pidevalt edasi lükata, mõeldes, et täna pole aega, küll ma homme jõuan. Loogiline on mõelda, et surm on kindel, kuid kindel pole suremise aeg. Ja et surres aitab inimest ainult Dharma, on järeldus selge – tuleb lõpetada tühja-tähjaga tegelemine ning hakata kohe Dharmat praktiseerima.

Uhke inimene on nagu terav mäetipp, miski ei jää sinna pidama, sest kõik valgub orgudesse. Tuleb ennast oruks muuta. Mahaheitmine puhastab teadvust, puhastab inimest uhkusest. See näib füüsilise praktikana, kuid on tegelikult vaimne, mis muudab mõistust. Meditatsioon on nagu hea koogi küpsetamine, mis nõuab kõiki vajalikke koostisosi. Kui poos on täiuslik, on mõistus hästi tasakaalustatud.

Kopan, 22.aprill

Eile räägiti, et meie kursusel on 115 inimest.

Mõistus on nagu vesi, üks tilk värvi muudab terve klaasitäie vett värviliseks. Üks mõte muudab mõistuse teistsuguseks.

Hommikune meditatsioon oli üsna talutav. Tuli taas keskenduda hingamisele ning jälgida, kuidas õhk ninas liigub. Hiljem kujutasime ette, kuidas koos õhuga hingame sisse valgust, mis toob kaasa mediteerimiseks vajalikud omadused – keskendumisvõime ja kannatlikkuse – ja võtab ära rahutuse, ärrituse ja viha. Tunni lõpus said minusugused tatised ja köhivad tegelased õpetajalt kiita, et ilusasti kohale tulid, mitte ei andnud järele kiusatusele voodisse jääda. Aga tegelikult ma ei köhinud tunnise meditatsiooni ajal kordagi, natuke ainult luristasin nina. Istudes kerkis teadvuse servale küsimus, kui palju aega on veel tunni lõpuni, aga ütlesin mõttes: „Lülita stopper välja“ ning mõistus kuulas sõna. Korraks tundsin valu palja põranda peale toetuvates labajalgade külgedes. Otsustasin mõttes, et see valu pole ohtlik, sellest ei juhtu midagi ja valu vajuski teadvusest välja.




Hommikuse meditatsiooni järgne aeg on kõige ilusam. Maailm tundub erakordselt selge ja värske. Tunnetad kõike ümbritsevat ja enese olemasolu iga kehaosa, iga meelega. Astumine on tõeline elamus – nii palju aistinguid iga sammuga! Õhk on mõnusalt jahe, teadvus virge, jälgib kõike toimuvat heatahtliku osavõtuga.

Hommikul hingasin
endasse valgust
läbi nohuste
ninasõõrmete
hingasin valgust
verelibled kandsid selle
kehasse laiali
nahk hakkas kiirgama
silmad kumama
rinnaku all süttis
otsekui tilluke päike

välja hingasin
kannatamatust ja viha
pika lillaka joana
keerles see gompas
väljus lahtisest aknast
hajus hommikuudus
isegi lindude tiibu
ei riivanud minu
tilluke viha
isegi puude lehti
ei liigutanud
mu hädine kannatamatus

nii ma hingasin
täna hommikul
ühe lõunamaiselt
pöörase linna kohal

Mõistust iseloomustab selgus, teadlikkus. Mõistus on alati millestki teadlik. Mõistus muutub pidevalt. Mõistus on kogemus. Dharma praktiseerija ei pea muutma oma elu, ei pea hakkama mungaks või nunnaks. Sel on palju tegemist mõtteviisiga. See pole see, mida sa teed, vaid kuidas sa midagi teed.

Karma tähendab tegu. See on – tegu, kõne, mõte. Karma jälgi saab muuta, olles sellest teadlik. Kuna me ei mäleta eelmist elu, ei mõista me, et meie elu kulg pandi paika ammu, juba eelmises elus. See on nagu side seemne ja saagi vahel – mida külvad, seda lõikad. Meiega ei juhtu midagi ilma meie osavõtuta, just niisama. Positiivne karma jälg viib õnne, negatiivne kannatuse suunas. Tagajärg on alati ulatuslikum kui tegu. Negatiivsed karmaseemned ei kao iseenesest, need ootavad küpsemist. Kuid inimene saab ennast neist puhastada. Positiivne karma jälg aga kaob vihastades või halvasti käitudes. Ainult inimene saab kujundada oma elu nii, et pärast surma taas inimesena sündida. Loom ei saa, looma taassündi mõjutavad vanad karmajäljed. Karma ei seleta meile, kuidas asjad juhtuvad, vaid miks nad juhtuvad. Ja miks nad juhtuvad just minuga.

Lõunasöögiks paistab siin alati olevat dal bhat, kuid iga kord erinevate lisanditega. Täna anti lisaks mitmesugustele keedetud ja praetud juurikatele isegi korralikku maitsestatud salatit. Lasin ennast määrata venekeelsesse vestlusgruppi, et natuke puhata inglise keele rääkimisest ja kuulamisest. Öeldi, et kell kaks ootab meid künka otsas Kirill.

Järjekordne sub rosa olemine sai lõunaga läbi, aga ma ei tunne isegi nüüd vajadust kellegagi lobiseda. Karin rääkis täna mõne sõnaga, kuidas ta kloostrisse sattus. Nagu varem mainisin, tuli ta Kathmandusse 1974. aastal, oli siis kahekümne viiene ja elus paljusid asju proovinud. Poiss meelitas ta kursusele, ütles, et see on väga kasulik. Karinit hakkas õpetatav huvitama, ta tundis äkki, et see on just see asi, mida ta vajab. Poissi budism lähemal tutvumisel ei paelunud ja pärast kursuse lõppu läksid nad lahku.




Päris põnev on mõtelda, mis oleks juhtunud, kui oleksin ise sama vanana saanud võimaluse tulla Kopanisse. Aaastal 1981. Budismist olin ju üht-teist kuulnud, midagi ka lugenud. Aga oma tollase inglise keele oskusega oleksin muidugi algul näguripäevi näha saanud, sest suurem osa õpetusest oleks jäänud mõistmata. Paari nädala pärast ehk oleksin hakanud midagi taipama. Ent kas ma oleksin siis jõudnud järelduseni, et see paik peab saama mu koduks? Kahtlen väga. Oma tollase suure isekuse juures oleksin vast kõigepealt mõelnud sellele, kuidas koju tagasi lähen ja kõik oma jutuga pahviks löön. See oli just aeg, kui mulle hirmsasti meeldis olla tähelepanu keskpunktis, hoobelda oma teadmiste ja kogemustega. Ja tol ajal oleks selline ebatõenäoline asi nagu kuu aega elu nepaali kloostris andnud mulle võimaluse kaua oma uhkuse rasvas praadida. Kindlasti oleks see perspektiiv kaalunud üles igasuguse mõtte edasisele enesearendamisele kloostriseinte vahel. Aga praegu? Ütleme ausalt – mungaks hakkamise tarvis olen praegu juba natuke liiga vana. Tervis ei suudaks kohaneda pideva põrandal istumise ja tundide kaupa mediteerimisega. Talvel kannataksin ilmselt ka külma käes. Liigesevaludest poleks pääsu. Mõistuse võit keha üle oleks küll seda suurem , kuid väga raske saavutada.

Buddha ütles, et tema ei saa inimestest halbu tundeid välja pesta, nende kannatusi kaotada. Ta saab anda õpetuse, meetodi, kuidas saame ise oma olukorda parandada. Valgustatud teavad, millist õpetust keegi vajab, seepärast õpetas Buddha kõiki erinevalt, vastavalt nende mõistuse tasemele. Meie mõistus on selge, kuid seda katavad pettekujutuste pilved.

Õhtune pikem meditatsioon oli meenutamine – tuli mõelda tänasest tagasi kuni sünnini. Iga meenunud sündmust või olukorda või aega tuli hinnata skaalal hea, ükskõikseks jättev, halb. Noorematel polnud siin erilisi probleeme, kuid mina pidin selleks, et omadega valmis jõuda, kaaluma kaugemaid aegu aastakaupa. Eks see meeleharjutus mu jaoks natuke pealiskaudseks jäi, sest kui kujutada ette, et iga aasta peale kulutad mediteerides vaid ühe minuti, siis kuluks koos eelhäälestusega ikkagi terve tund oma elu läbikatsumiseks. Seda aega mul kahjuks täna polnud, sest Karin tahtis meditatsiooni laiendada Bardö’le ja mõtiskleda meiega koos sealt tagasi eelmise elu suunas.

Viimase meditatsiooni ajal pidime kujustama Šakjamunit. See ei tahtnud mul hästi õnnestuda, Buddha oli kuidagi liiga suur ja liiga lähedal. Nägin küll detaile, kuid tervikut ei suutnud pilguga haarata. Aga seda oli küll kerge ette kujutada, kuidas tema valgus minusse voolab. Tekkis isegi tunne, et sain üleni valgust täis ja hakkasin ise kiirgama.



Tagasivaade ka tänasele vestlusringile. Kõigepealt tabas mind üllatus – mees, keda seni miskipärast taanlaseks olin pidanud, osutus hoopis Londonis elavaks venelaseks. Viktori jutust kumas läbi keeruline ja võib-olla isegi kriminaalne minevik. Välismaal on ta elanud juba kaua ning otsinud ka esoteerilisi kogemusi. Samas tundus ta jutt kohati kummaline - elas hulga aega mingis aašramis ja praktiseeris meditatsiooni, kuid ei suuda hinduismil ja budismil vahet teha. Proovis peyotlit, ayahuascat, mingeid seeni. Nepaali tuli tegelikult šamaane otsima, kuid mingil kummalisel kombel sattus kloostrisse. Tema leivaisa on keegi Inglismaal elav vene rikkur, kes muuhulgas kogub ka kunsti. Viktor rääkis, kuidas ta pidi kord koju kaasa viima Ilja Repini maali „Zaporožje kasakad kirjutavad kirja türgi sultanile“, kuna bossil polnud seda kuhugi panna. See lugu tundus jälle kahtlane, sest minu teada asub maal Peterburis. Teine mees, Vitali, on eraviisiline reisijuht Indias, kus veedab igal aastal ligi kuus kuud gruppe oodates ja juhtides. Ka tema on elu mõtet otsides varem mitmeid gurusid külastanud. Anestesioloogina töötav Vadim oli erinevalt kahest eelmisest mehest üsna napisõnaline. Tema kloostrisviibimine tundus üsna juhusliku seigana – ja tõesti, Vadim lahkus paar päeva hiljem kärestikulistele mägijõgedele adrenaliini koguma. Veel oli meil kaks nooremat meest, Oleg ja Ivan. Oleg töötas samuti reisisaatjana Indias ja Nepaalis ning oli korra juba sarnasel kursusel käinud, Ivani kohta ei saanud ma suurt midagi teada. Gruppi kaunistas Kiievis elav Olga, kes teenib igapäevast leiba IT spetsialistina programmeerimisfirmas. Vestlusringi juhiks oli Moskva mees Kirill, kes just lõpetas pika kuus kuud kestnud retriidi, kuid kellele meie ohjamine üle jõu paistis käivat. Või ei hoolinud ta sellest, et arutlus etteantud teemadelt alatasa kõrvale põikas. Viktor kippus pidevalt oma kogemustest jutustama, viitas Jelena Blavatskaja raamatutele ega tahtnud kuuldagi sellest, et Blavatskaja polnud budist, vaid oma õpetuse rajanud müstik. Vitali argumenteeris isiklike kogemuste pinnalt ning tundus esialgu üsna küüniline, nimetades elu vaid lähetuseks. Kõigil paistis olevat väga isiklik huvi kursusel toimuva vastu, uute huvitavate elamuste kogumine sealhulgas. Etteantud teemadest käsitlesime pikemalt vaid esimest, valgustatust, seejärel valgus arutelu eri suundades laiali. Huvitaval kombel nägid kõik peale Olja valgustatust väga isikliku ja mööduva kogemusena, umbes nii, et teed täna midagi, saad sellest valgustatud, homme aga oled jälle tavaline inimene. Kirilliga koos tuli meid kuulama ja sõna sekka ütlema veel üks tütarlaps, samuti pika retriidi läbi teinud. Tema nime ma ei saanudki teada, kuid tagasihoidliku ja kaalutletud jutu ning headust kiirgava olekuga jättis ta väga sümpaatse mulje.

Pärast esimest koosistumist polnud ma sellest grupist kuigi kõrgel arvamusel. Siiski pean tunnistama, et kuigi me ei suutnud ka järgmistel päevadel jutul teemakohases sängis voolata lasta, pakkusid just Viktori, Vitali ja Olegi isiklikel kogemustel põhinevad arutlused üsna suurt huvi. Vitali muutus iga päevaga järjest avatumaks ega tundunud üldse kalgi inimesena. Lõpuks, enne meie kahepäevase eraldatuse algust oli mul juba kahjugi, et me enam künka otsa maailma asjade üle aru pidama ei kogune.

Kopan, 21. aprill

21. aprill. Kellaööja on oma ringi teinud, päev on alanud. Hommikusest meditatsioonitunnist kulus pool õige asendi ja keha tunnetamise peale. Tuli mõttes läbi käia kogu oma keha alates pealaest ja lõpetades varvastega, otsida pinges kohti ja lõdvestada lihaseid. Üsna sarnane tehnika sellele, mida olen kasutanud unetutel öödel magamajäämiseks. Seejärel keskendusime diafragma ja kõhu liikumise jälgimisele hingamise ajal ning lõpuks suunasime kogu tekkinud energia oma mõistuse parema kontrollimise teenistusse. Pärast keegi küsis, et mida teha siis, kui tunned jalgades valu. Õpetaja seletas, et meditatsiooni kestel peab teadvus olema virge ning on loomulik kui kusagil selle servas tunned valu või ebamugavust. Küsimus on, kas suudad jätkata keskendumist meditatsiooni objektile. Inimene on harjunud valu kartma, on harjunud sellega, et sageli annab valu märku keha tabanud kahjustusest. Selle teadmisega kaasneb hirm võimaliku halva tagajärje ees. Kui suudame olukorda kainelt analüüsida ja teha kindlaks, kas on põhjust karta, siis tuleb vastavalt käituda. Kui olukorra hindamine ütleb, et ohtu pole, võib rahulikult jätkata samas asendis. Kui aga hinnang on vastupidine, võib jalgu sirutada või asendit muuta. Meditatsiooniõpetaja palus kõigil päeva jooksul jälgida oma keha, et teada saada, kuidas astume, kui palju kära teeme liikudes jne. Mitte selleks, et midagi parandada, vaid selleks, et oma keha kohta rohkem teada saada. Enne meditatsiooni oli väike hommikuvõimlemine otse gompas. Avastasin üllatusega, et mul puudus tasakaal – ei suutnud ühel jalal seistes pöiaringe teha. Muidu olid harjutused üsna tavalised painutused ette, külgedele, käte- ja pearingid. Ainult kogu keha väristamine ja lõdva ülakehaga sooritatud paigaljooks olid mulle uudiseks.






On olnud mõnus vaikne hommik. Kell kuus oli päike juba mägede kohal, valgus õrn ja ebamaine. Suures gompas käis puudža. Praegu, veerand üheksa ajal, loevad poisid kusagil palveid. Hommikusöögiks anti vedelat putru, mille sisse sai soovi korral segada müslit, lisaks pakuti chapatit ja teed. Chapati peale võis määrida võid, mett, moosi või kloostris valmistatud pähklikreemi. Eile õhtul saime nuudleid juurvilja, mingi taimse kastme ja keedukartuliga. Toit on hea ja seda jätkub küllaga.

Päevakava tundub olevat hästi koostatud, pole tapvalt tihe ning jätab aega väikesteks omaette olemisteks ja mõtisklusteks. Kloostrimägi on mõtteliselt pooleks jaotatud, ühel pool on meie ööbimispaigad, teisel pool munkade omad. Keskele jääb suur gompa. Aga mingit piiramist pole, mungad liiguvad kõikjal ja meiegi võime igale poole minna. Köök on kõigile ühine, aga munkade söögisaal asub korruse võrra madalamal meie omast. Ani Karin rääkis eile, et klooster kasvas välja kahe laama, Tiibetist tulnud laama Thubten Yeshe ja Khumbus sündinud laama Zopa Rinpoche, kohtumisest vene vürstitariga. Laamad olid omavahel kohtunud tiibeti põgenikelaagris. 1969. aastal rajas Laama Yeshe sellele künkale, kus kunagi oli nepaali kuningliku astroloogi elupaik, lääne inimeste koolitamiseks väikese keskuse. Lama Zopa, kes oli eelmises elus lubanud rajada oma kodukandi lastele kooli, täitiski lubaduse, ent kolis 1971. aastal koos 25 munga ja õpilastega 4000 meetri kõrguselt karmist kliimast samuti Kopanisse. Nii saigi klooster alguse. Veel 1974. aastal, kui Karin ise Kopanisse tuli, olid tingimused üsna karmid, magati põrandal ja pesemas käidi mäe all oja ääres koos kohaliku külarahvaga. Ajapikku klooster laienes ja praegu on siin väga mugav elada. Kloostris on umbes 360 munka, kõrval asuvas Khachoe Ghakyil Ling’i nunnakloostris elab 380 nunna.

Esimeses õppetunnis räägiti kannatusest, palvetest ja mõistuse puhastamisest. Järgnevalt mõned mõtted neil teemadel.

Mõistust on raske kontrollida seepärast, et usume õnne ja õnnetuse tulevat väljastpoolt. Arvame, et ühed asjad, inimesed ja olukorrad teevad meid õnnelikuks, nende puudumine aga õnnetuks. Kuid me ei suuda kontrollida teisi inimesi enda ümber, meil pole piisavalt väge nende mõjutamiseks. Mida rohkem proovime inimesi ja ümbritsevat maailma muuta, seda õnnetumaks muutume. Arvame, et võime raha eest kõike osta ja rahuldada oma ihasid, kuid budistlikust seisukohast vaadates pole see võimalik, sest ihadel pole piire. Selline tee viib üürikese õnnetunde järel uue rahuldamatuseni. See on kasulik majandusele, mitte aga inimestele.

Oleme ise oma maailma loojad. Budistlikust seisukohast lähtudes pole välist loojat, ainujumalat. Me ise loome ja kujundame oma elusid ja maailma, kus elame. Ja maailma ei hävita vaenulikud tulnukad või loomad, vaid meie ise teeme seda. Me ei taha oma isekuse tõttu mitte millestki loobuda, kuigi näeme, et praegune tee viib hävinguni.

Kõik see on vale mõtlemise vili. Mõtlemist on kerge muuta, kui oleme sellest huvitatud. Kõik muutub. ka meie pole täna enam need, kes olime eile. Oleme juba muutunud. Meie mõistus on nagu sogane jõgi, aga isegi Gangest saab puhastada. Kui eemaldame muda, saame puhta vee. Kui puhastame mõistuse moonutustest ja väärarusaamadest, saame täiusliku teadvuse. Kõigil elusolenditel on mõistus ja kõigil on selle olemus puhas. Kõigis on olemas buddhasus.

Kõik pühapildid, thankad ja kujud väljendavad Buddha eri meeleseisundeid. Chenrezig kujutab Buddha kaastunnet, Mandžušri tema tarkust. Kahe teraga mõõk Mandžušri käes väljendab võimet läbi lõigata väärarusaamu, tungida näivuse pealispinna alla. Tara on Buddha naiselik aspekt.

Asi läheb karmimaks. Täna pärast tundi saime Ani Karinilt noomida selle eest, et istume valesti, ei tõuse püsti õpetaja sisenedes, paneme Dharmat sisaldavaid raamatuid põrandale.

Vaimupilguga
täna püüame mõõta
oma orgude sügavust
laskuda igivoolava
alateadvuse jõeni
pärast et tõusta
pilvede kohale
kirgaste tippude juurde

kuhu said kõik
minu mõistuse
hämarad koopad
näljased mõtted kus
otsisid endale toitu
mägede rütmis
tuksub praegu mu süda
avarad tuuled
hingavad minuga kaasa

Väljas on täna üsna kõva tuul ja minu ei tea kust saadud nohu ka tugevneb. Pärastlõunasel vabal ajal on enamus kursusekaaslasi kuhugi kadunud, vaid mõni üksik jalutab ringi või istub põõsa varjus murul või lehtlas või pingil ja loeb või kirjutab. Ja kõvast keelust hoolimata vedeles üks mees stuupa lähedal murul ka selili. Mõttes kajab ennelõunane sõnum: olge õnnelikud siin ja praegu, sest teile on antud nii palju vabadust. Vabadust reisida ja Dharmat õppida. Suuremal osal inimkonnast pole seda võimalust, loomadest ja putukatest rääkimata. Selles suhtes on budistlik mõtlemine küll hea, et aitab meelde tuletada elu ennast kui suurt aaret, mida tuleks teadlikult elada, mitte joosta ühe ajutise eesmärgi juurest teise juurde.



Meie õhtupoolne õpetaja, kloostri laulujuht (umdze) geše Lobsang Sherap rääkis meile üsna vaevalises inglise keeles enesetäiustamise teest (Lam-Rim) ja meetodist (Dharma). Tema juhtimisel retsiteerisime esimest korda tiibetikeelset palvet. Õhtuse analüütilise meditatsiooni käigus pidime vaagima küsimust, kas mõistus on püsiv või muutuv. Minus tekkis selle käigus sisemine dialoog, üks pool küsis: „Kas mõistus on nagu jõgi?“. Teine vastas, et mõnes mõttes küll. „Aga kas ta on nagu valgus, mis koosneb ainult liikumises püsivatest osakestest?“ – „On küll.“ Siis nägin ma mingit treppi või eskalaatorit, mis liikus ja mida mööda omakorda liikusid mingid eri värvi olendid üles ja alla. Küsisin, kas mõistus võiks olla ka midagi sarnast? Ja ei osanud vastata. Õhtu lõpetas meditatsioon Šakjamuni mantra retsiteerimisega: OM MUNI MUNI MAHA MUNIYE SVAHA. Tähendus – kontroll (kolme mürgi üle), kontroll (meelepette ja karma üle) ülim kontroll (dualistliku vaate ja enesearmastuse üle) SOHA (et see võiks minus areneda).

Päeva kokkuvõtteks võib nentida, et tervis on üsna vilets, kuid õnneks annavad nohi ja köha õppetundide ja meditatsiooni ajaks järele. Selg on veidi valus, jalad aga täiesti korras. Tundub, et minu jaoks on põrandal ristijalu istumise puhul suurimaks probleemiks selg, õigemini selle nõrkus.

Kathmandu - Kopan

20. aprill. Öö möödus üsna rahutult, kaamera kaotus pole meelest läinud. Nägin veidraid unenägusid ja ärgates polnud kindel selles, kus viibin.

Pakkisin asjad, lugesin kirju, käisin Gaias söömas. Nüüd pole muud kui oodata, umbes kaks ja pool tundi. Mu sees toimub kogu aeg mingi dialoog, üks osa minust räägib teise osaga. Üks ütleb: „Kui mägedes poleks olnud halb ilm, oleksid täna matka lõpetanud Kopanis ja fotokaamera oleks alles olnud. Vaata, milline ahel viib selle kaotsiminekuni.“ Teine vastab: “Oleks ei maksa midagi. Muidugi oleksin võinud oodata päeva Laurebinas (üks päev oli ette nähtud puhkuseks Gosainkunda järvede ääres) ja loota ilma paranemist. Aga külmaga valutama kippuv hammas ei lubanud.“ Esimene: „Ära aja midagi hamba süüks, ise oled rumal. Oleksid võinud ammu hambaarstil käia ja lasta selle tüüka välja tõmmata.“ Nii pikeneb põhjuste-tagajärgede ahel, jõudes otsapidi Tartusse ja mullusesse aastasse, kui otsustasin lennupiletid osta. Tühi töö ja vaimu närimine! Olnut ei tee olematuks, seega pole mõtet pidevalt juurelda selle üle, milline sündmus oli see kõige otsustavam, mis lõpuks viis õnnetu taksosõiduni. Loodan kloostris kõigist painajaist vabaneda.

Juba varahommikul
podiseb orus
suure linna katel
millist imerooga
see täna keedab

lapsed lähevad kooli
vormirõivad seljas
lipsud ees
kuidas küll tüdrukud
ära ei määri
heledaid sukki

pulstis karvaga koerad
magavad tänaval
autorattad riivamas
koone ja käppi

rikšamehed tukuvad
oma sõidukite
kulunud istmeil
tänavakaupmehed
laovad suurtest
plekiga kaetud kastidest
letile kirevat kaupa

osta müts
hüüab üks mulle järele
milleks mulle
su kirjute äärtega mütsid
ükski nendest ei suuda
ostjale tagasi anda
möödunud aega

Elu lihvib mind, oh milliseks? Kas ma ise üldse saan sellest aru? Millal saab inimene valmis? Kas alles surma hetkel või millalgi varem? Küsimuste labürint. Kui vaatan endasse, näen seal üksteise sees erinevaid minasid. Otsekui vene matrjoškad – Putini sees on Brežnev, tolle sees Stalin jne. Kõige sügavamal minus on koolieelikust mina, kodune, väga piiratud suhtlusringiga laps. Mängukaaslasteks peamiselt vaid oma vend ja esimesel korrusel elanud Tiia, minust aasta noorem tüdruk. Mäletan seda, kui meie maja taha hakati ehitama viiekorruselist uut elamut ning lõhuti õue piirav plank. Maailm laienes tohutult, ilmus palju uusi mängukaaslasi. Aga see toimus enam-vähem samal ajal kooliminekuga. Ja kool, olgugi tilluke Allika tänava kaheksaklassiline õppeasutus, see oli tõeline vapustus. Nii palju lapsi. Ja kõik nad polnud heatahtlikud, nagu olin kodus harjunud. Esimesed tüssatasaamised, esimesed kaklused. Sotsialiseerumine võttis aega ligi kolm aastat, seni kõndisin ringi kui ehmunud hiireke. Alles kolmandas klassis hakkasin ennast koolis hästi tundma, alles siis tekkisid tõelised sõbrad.

Paraku tuli just siis, kümneselt, kolimine Mustamäele. Algul üks lastest pungil kool, poole aasta pärast teine, veel suurem. Hoopis teistsugune keskkond, kus ma ei kohanenudki. Lapsed olid kokku tulnud eri piirkondadest, erineva tausta ja kogemustega. Avastasin, et olen kohmakas sportmängudes (mida vanas koolis veel ei mängitud), pealegi hakkasin kiiresti, liiga kiiresti kasvama ja tõmbasin endale sellega liigset tähelepanu. Kõige hullem oli aeg kuuendast kaheksanda klassini, siis tuli ennast iga päev sundida kooli minema. Kui ma poleks olnud nii kohusetundlik, kui poleks tahtnud kurvastada vanemaid, oleksin vist kätte võtnud ja põgenenud. Keskkoolis läks elu paremaks, hakkasin juba olukorraga leppima ega lugenudki enam kuid ja päevi kooli lõpemiseni. Pealegi tuli siis mu ellu Nõmme Kultuurimaja filmistuudio otsekui ime. Hoopis teised inimesed, teine suhtumine. Neis tillukestes ruumides kultuurimaja õuel hakkasin pikapeale kestast välja tulema, hakkasin kooruma uueks minaks, kes enam ei kartnud teisi inimesi ega oodanud neilt ainult halba. Äkki tundsin, et vajan seltsi, vajan tähelepanu. Seda kõike sain stuudiost, mille üks nimesid, muidugi mitteametlik, oli paradoksaalselt Diogenese Tünder. Lisaks filmihuvile hakkasid mind tol perioodil huvitama muudki vaimsemad asjad, kirjandus, kunst, klassikaline muusika. Kuna meie juhendaja Olav Neuland tegi parajasti filmi eesti organistidest, käisin näiteks usinalt kõigil orelikontsertidel. Hakkasin kirjutama luuletusi.

Aga siis tulid kroonuaastad. Mäletan, juba mitu nädalat enne tegelikku minekut käisin ringi otsekui elust lahkuja. Paljud asjad ei läinud enam korda, vaatasin neid juba eemalviibija pilguga. Ei, ma ei hakanud jooma ega meeletult pidutsema. Vaid mõned nukrad koosviibimised stuudios või Rein Kruusi pool, kes tollal elas Raekoja platsi juures raamatuantikvariaadi maja katusealuses korteris. Midagi tundus olevat valesti, sest paljud alles algusejärgus ettevõtmised olin mõttes juba tapnud. Kui ma oleksin teadnud, mis ees ootab, oleksin ehk pagenud hullumaja kaitsvate seinte vahele, nagu paljud tollal tegid. Esimesed pool aastat Pihkva õhudessantdiviisis olid kui painajalik uni, millest loodad igal hommikul ärgata, kuid pettud. Totaalne ajupesu, olematu võimalus üksi oma mõtteid mõelda või lugeda. Jooksuga mööda väeosa territooriumit, paraadsammul sööklasse, raske füüsiline treening vaheldumisi nüristavate poliitõppustega. Ja ohvitseride ning üleajateenijate väga halb suhtumine eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse. Talvised polügoonil käimised, ikka joostes, libeda tallaga kirsasaapad jalas, läbi külmumata ojade. Lõputud laskeharjutused ja roomamised, taktikalised õppused, tehnika ja varustuse dessandiks ettevalmistamise tunnid, langevarju pakkimised. Hüpped tornist ja trenažöörilt, tundide kaupa rakmetes kõlkumine jne. Külm, tühi kõht, magamatus – need olid peamised elu kujundavad tegurid. Õnneks pääsesin paaril korral medpunkti ja isegi diviisi sanitaarpataljoni, kus mu mädanevat jalga raviti. Aga tagasi rivvi minek oli veel kohutavam, sest roodukaaslased pidasid simulandiks. Oli suur vedamine, kui komisjon mind lõpuks erivägede jaoks kõlbmatuks tunnistas ja Vologdasse raudteevägedesse saatis. Sealne elu oli sanatoorium Pihkvaga võrreldes. Oli aega lugeda ja kirjutada ja mõtelda. Hakkasin kodust regulaarselt pakkidega raamatuid saama, lugesin läbi ja saatsin tagasi. Ja muutusin veidi ettevaatamatuks. Palusin Ahti Männil endale saata kodanlikul ajal ilmunud Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja tsuskasin selle pärast lugemist igaks juhuks lenkomnatas Lenini teoste vahele, kuna köide oli sarnane. Ja tuligi läbiotsimine ja pidin iga raamatu kohta seletama, mis see on. Õnneks oli kõigil uuematel väljaannetel taga venekeelne pealkiri. Nietzschet nad ei leidnud ja jäid rahule.

Kontrastiks sõjaväele tuli Tallinnfilmi aasta kui uus põnev algus. Siit sai tõuke minu neljas mina, kes tahtis, kuid ei suutnud leida endale kohta nõukogudeaegses filmimaailmas. Kõik see, mida kogesin „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonidel osaledes, oli nii põnev ja uus, et pärast ei suutnud ma leida motivatsiooni jätkamiseks kroonikaosakonna igavana tundunud argipäevas.

Ja seejärel Tartu aeg, omamoodi pöörane algus, uued sihid. Nüüd tahtsin saada luuletajaks, mitte igavaks sõnaveeretajaks, vaid tõeliselt kirglikuks ja jõuliseks poeediks. Elu keerles ülikooli, selle vana kohviku, raamatukogu ja õllesaali ümber terve aasta. Selle ajaga jõudis palju muutuda. Lahkusin kodust, abiellusin, sündis poeg. Kuid Tartu keeris oli nii võimas, nii kaasahaarav, et perekonnaelu sündmused jäid selle äärealadele. Võib-olla oli see hea, mõtlen tagantjärele, muidu oleks kõik äkki saanud segi paisatud. Tollane mina oli küll suurte ambitsioonidega, kuid üsna vastutusvõimetu ja püsimatu. Suutsin välja mõelda suuri plaane, kuid polnud viitsimist ühegi asjaga natuke kauem tegeleda.

Sellele järgnes Eesti Rahva Muuseumi aeg ja uuesti filmitöö. Elu oli kulgenud liiga tormakas tempos, tuli seda veidi aeglustada. Siiski sattusin muuseumis töötades kohe uude rattasse – välitööd Eestis ja kaugemad ekspeditsioonid, igal aastal mitu, sageli just kaogõppijate sessi ajal. Kas oli see nüüd uus, viies või juba kuues mina, kes püüdis ennast kolmel rindel teostada? Ülikool, Noorte Autorite Koondis ja muuseum. Paraku polnud ka see mina küpsenud püsivuse suunas, pigem olid aastad lisanud ambitsioonikust. Kõik kokku viis teravate olukordadeni ja aastase katlakütjakarjäärini. Nõukogude lõpuaastate sumbunud atmosfääris tundus kõik mõttetu. Mõtlesin kaasa Astrid Reinlaga, kes ühes jutus arutles selle üle, mida saab tulevikus endale lubada oma tillukese kultuuritöötaja pensioniga – tuub hambapastat ja leiba ja tsipake juustu-vorsti ja heal juhul ühe raamatu. Umbes sellised tundusid väljavaated ka mulle. Ülikool jäi sagedaste ekspeditsioonide ja oma laiskuse tõttu pooleli, esimene luulekogu küll ilmus, kuid edasine kirjutamine ei edenenud. Hakkasin järjest rohkem viina jooma, see aitas masendusest ajutiselt üle saada.

Ärkamisajaga kaasnes minu jaoks ERMist lahkumine. Püüdsin kaasa lüüa muinsuskaitseliikumises, käisin Tallinnas koosolekutel, korraldasin ERMi ja Kirjandusmuuseumi ühise muinsuskaitseklubi tööd, kogusin allkirju ja raha, kuid tüdinesin varsti ka sellest. Sain aru, et mul pole annet iga päev suhelda väga erinevate inimestega, kuulata nende muresid, kaebusi, soove ja unistusi. Sees kripeldas ikka oma mina, mis ei lasknud teiste mõtetel vabalt pärale jõuda. Mu tookordne mina kulmineerus pika sõiduga Kaug-Itta ning mitme Siberiskäiguga.

Töö Eesti Keele Instituudis oli perspektiivitu ilma kõrghariduseta. 1993. aastal avanes ootamatult võimalus taastada ennast üliõpilaseks. Tollane mina oli vist juba veidi elukogemusi omandanud ning viitsis juba õppida. Poolteist aastat kulus diplomini ja veel nõni kuu magistrikraadi saamiseni. Siit kasvas välja mu uus mina – rahvaluuleteadlane. Ratas hakkas hooga pöörlema – doktoritöö, pärast seda projektid, aruanded, uued projektid, uued aruanded. Eestikeelsetest artiklitest ja monograafiatest oli äkki vähe, tuli hakata kirjutama inglise keeles, tuli otsida eesti teaduspoliitika süsteemiga sobivaid väljaandeid, kus oma töid avaldada. Aastad möödusid, raha oli ikka vähe, aega ei jätkunud isegi kolleegide tööde lugemiseks, sest pidevalt tuli tõestada oma õigust selles rattas ringelda, tuli publitseerida kohustuslikul arvul õige kategooriaga töid. Ja samas näha, kuidas kõik head kolleegid siplevad sellessamas süsteemis, mässides ennast järjest rohkem väikeste projektidega seotud suurte lubaduste võrku.

Tundsin, kuidas hakkab kaduma mu oma nägu, kuidas hakkan muutuma tõeliseks projektiinimeseks, kelle eksistents väljaspool bürokraatiamaailma on küsitav. Millega selle vastu sõdida? Kuidas vabastada vaim? Hakkasin uuesti luuletama, algul tasahaaval, hiljem üha rohkem. Püüdsin reisida, et rutiinist välja pääseda. Kõik algas, tõsi küll, konverentsisõitudega Šotimaale, Maltale ja Mongooliasse. Kuid maailma mööda ringikolamine hakkas meeldima. Nii tuli esimene Nepaali reis, tuli Ladakh oma vanade kloostritega, tuli matk ümber Annapurna. Pärast kümneaastast vaheaega avaldasin kolmanda luulekogu, aasta pärast neljanda. Setomaal Jane ja Kristjani pulma filmimas käies toimus veel üks nihe, mis päästis valla mu kõige värskema mina, kelle jaoks on oluline Setomaa ja seto meestelaul. Lisaks igapäevasele teadustööle, luuletamisele ja blogi pidamisele on tore laulda Liinats’urade seltsis. Olen endale tasahaaval muretsenud seto rõivad ning jalanõud, viimati ostsin isegi karmoška.

Jah, pillimäng ja selle õppimine vanas eas on saanud mu uue mina kindlaks koostisosaks. Kõik algas Taivelt laenatud torupillist, millega ma mõnenädalase proovimise järel esimesed lood mängitud sain. Seejärel oma pill ning see vägev tunne, kui puhud koti õhku täis ja sõrmiline hakkab näppude all vibreerima ja kogu pill ärkab ellu. Tegin ise lihtsakoelisi lugusid ja harjutasin neid. Aasta pärast julgesin juba rahva ees mängida. Käisin Viljandis parmupillikursusel, kus sain aimu, kuidas seda väliselt lihtsat, kuid väga nõudlikku instrumenti mängida. Ja nüüd siis karmoška. Enne Nepaali tulekut suutsin juba kolme tantsulugu kuidagiviisi esitada. Muidugi võidakse tänapäevases saavutustele ja edule orienteeritud ühiskonnas küsida, mis mõtet on praegu, vanas eas, hakata pillimängu õppima, sest heaks pillimeheks pole nagunii enam võimalik saada. Aga mina arvan, et on küll mõtet, eelkõige iseenda tunnetuse arendamiseks. Sest olen kindel, et pillimäng arendab inimest, muudab tema mõttemaailma. Teen seda päris iseenda jaoks, mitte millegi saavutamiseks või kellelegi näitamiseks. Ja mul on tunne, et seda tehes olen õigel teel, mis ei vii küll kuulsuse või populaarsuse poole, kuid aitab mul muutuda paremaks inimeseks. Selle nimel olen minemas kloostrissegi.

Kopani kloostris. Hea, et hotelli fuajees aega kirjutamise ja mõtisklemisega parajaks tegin, sest pool kaksteist helistas Ganesh ja ütles, et saadab mulle auto järele. Olin kohe päris liigutatud sellest hoolitsusest, mida First Environmental Trekking äkki üles näitas. Vähe sellest, nad olid minu eest ära maksnud ka 110 dollari suuruse kursuste tasu. Sõitsime autoga otse kloostriväravast sisse vastuvõtutoa ukse ette. Täitsin ankeedi, maksin lisaks veel 3400 ruupiat ja olengi nüüd mõnusas omaette toakeses, kus on voodi, laud ja madal kapp. Mungakongiks seda ei nimetakski. Mobiiltelefoni esialgu keegi ära võtma ei kippunud, ainult öeldi, et registreerimisnumbri alusel saab elektroonika ja väärtasjad registratuuri hoiule anda. Minu number on üks, olin vist varaseim kursustele kirjapanija. Asju pole küll vaja hoiule anda, sest akendel on trellid, uksel korralik tabalukk ees ja kappki käib eraldi lukku. Avatud galerii keskel on ühised vetsud, kraanikausid ja duširuum, kõik need näevad välja sama head või isegi paremad, kui hotellis. Siin tundub olevat üsna vaikne, linnud laulavad, tuul sahistab puuokstes, palvelipud plagisevad. Linn on siiski siinsamas künka jaalamil, aeg-ajalt kostab autopasuna hääli, kusagil kirevad kuked, taamal müriseb lennuväli.






Esimesel pilgul tundub Kopani klooster nagu suure linna kohal hõljuv paradiisiaed. Kõikjal õitsevad lilled, muru on hoolikalt niidetud, põõsad pügatud. Kõrgusemõõtja näitab 1500 m. Kahjuks lendavad otse üle kloostri lennukid.

Uitasin veidi ringi. Tundub tõesti kena paik olevat, võib-olla veidi läänelik, liiga klanitud, kuid pole minu asi selle üle nuriseda. Kloostriõues, otse üles gompadesse ja meie majade juurde viiva trepi ees on asfaldil kiri „Tere tulemast koju“. Müürilt võib lugeda suurte laamade tarku ütlemisi. Jalutada on mõnus, tunnen ennast üle hulga aja tõeliselt rahulikuna. Avastasin, et lisaks raamatukogule, raamatupoele ja tillukesele toidupoele on siin ka küberkohvik. See jääb minust küll külastamata. Tulin kloostrisse siiski endasse, mitte maailma vaataama.







Mõni aste
taevale lähemal
jälle ma tohin olla
rauast linnud
kuid õhku lõhkudes
lendavad madalalt üle
öösel loodetavasti
pakuvad kaitset
kloostrihoonete seinad
praegu aga
pean kannatama
nende kimedat kisa

mõtlikult astun
kaarduvaid radu
lillepuhmaste vahel
tarku sõnu jään lugema
teeäärselt müürilt
jalge ees lebavat
linna vaatan
puude sõrmede vahelt
tunnen kuis hinges
naeratab laps
kes aastaid tagasi
suurde maailma eksis

On selline tunne, et olen valmis vastu võtma seda, mida siin antakse. Õppetöö hakkab toimuma ühes gompadest, kus istume põrandale laotatud mattidel. Kursuste juhendaja Ani Karini õige nimi on Karin Valham, ta tuli 1974. aastal Stockholmist siia kursustele ja jäigi, pühitseti aasta pärast nunnaks. Täna oli palju juttu mõistusest ja sellest, miks on hea seda kontrollida. Ani La rääkis väga arusaadavalt, sugestiivselt, tundus, et ta sõnad jõuavad otse mu teadvusesse, muutuvad olemuslikeks kusagil mõistuse piirimail. Raske oli mitte nõustuda kuulduga – kõik meie ümber on pidevas muutumises, asjad ja inimelud pole püsivad, kuigi inimene kaldub elama nii, nagu oleks ta igavene. Mõistus, see on igavene, seda saab igavesti täiustada, ühest elust teise. Asjadel on piirid, kuid mõistusel pole. Kuid selleks, et mõistust kontrollida ja arendada, on vaja meditatsiooni. Juttu oli nii keskenduvast meditatsioonist, mille käigus, nagu nimigi ütleb, keskendutakse ainult ühele asjale ja vabastatakse selle abil mõistus segavatest teguritest, muudetakse see vahedaks, et saaks tungida näivuse pealispinna alla. Ja analüütiline meditatsioon, mille ajal keskendutakse mingile mõistele või olekule või nendevaheliste seoste selgitamisele. Juttu tuli ka õigest poosist – kõige tähtsam (ja minu jaoks kõige raskem) on sirge selg, jalad nii ristis, kui saab, lihased ei tohi olla pingul, õlad tuleb langetada, käed hoida süles, parem vasaku peal ja pöidlad kergelt koos. Siiski lubati asendit muuta, kui hakkab väga ebamugav või valus. Siis me istusimegi niimoodi umbes pool tundi ja jälgisime oma hingamist.





Ani Karin rõhutas seda, et meditatsiooni mõte ei ole pea mõtetest tühjendamine. Mõtlemine on mõistusele omane, see peab kogu aeg toimuma. Isegi keskendumine tühjusele või tühjale objektile toimub mõistuse abil ja kindla eesmärgiga. Meditatsioon peab aitama mõistusel sissepoole vaadata, selleks et jõuda selgusele oma meeleseisundis. Mantra on mõistuse kaitsja. Mantrate laulmine või retsiteerimine ühendab endas nii keskenduva kui analüütilise meditatsiooni. Edaspidi hakkamegi õhtuti mantraid laulma. Ja enne mediteerima või õppima asumist tuleb luua motivatsioon. Väga tähtis on teadvustada, miks me seda teeme, mida tahame saavutada. Otsustasin, et tahan õppida oma mõistust paremini kontrollima, et mitte teistele inimestele ning seega ka endale halba teha. Kannatuse õppimine on ka tähtis. Tänase päeva õpetussõna vastuvõtutoa ukse kõrval tahvlil oli – kannatus on sinu sõber, kärsitus suurim vaenlane.