Esmaspäev, 26. november 2012

Nepaal 2012-6. Namgung-Khoma-Shimen.

12. oktoober, Saldang (3975 m). Tänane öö oli esimene, kui sain normaalselt magada. Ja hommik koitis ka meeldivalt. Päike hakkas kohe orgu paistma, ei mingit külmetamist. Astud telgist välja ja naudid sooja päikesepaistet. Pärast hommikusööki läksime minu palvel gompaga tutvuma. See tähendas tundi lisakäimist, aga tasus vaeva. Kloostri lähedastes majades elab praegu viis inimest, neist mõned jäid fotoobjektiivi ette. Vanem punase mütsi ja sama värvi fliisiga mees, poolvääriskividest amulett kaelas, avas meile ukse. Gompa oli üsna tilluke, otsaseinas taas kord altar-raamaturiiul. Ent osa raamatuid oli virnas pingil paremat kätt. Vaatasime kiiresti ringi, tegime annetuse ja läksime välja. Kuuldused arstist olid levinud, sest tuli naine ja palus silmarohtu.

Namgungi gompa sisevaade.

Namgungi gompa juures.

Namgungi gompa juures.

Karma proovis leida rada, mis viiks otse gompa juurest meie pea kohal kõrguva teeni, kuid loobus peagi, öeldes, et tema ehk suudaks sealt üles ronida, aga meie mitte. Seega pidime ikkagi tuldud teed tagasi minema. Siis tõusime üsna kiiresti kõrgele kanjoni kohale, kust sai nautida uhkeid vaateid. Veidi aja pärast kõndisime mööda kloostrist, mis nüüd oli juba oma sada meetrit madalamal.

All paistab Namgungi gompa.

Uued vaated pärast kuru.

Laskumine Saldangi.

Pikkamisi kruvis rada üsna lameda kuruni 4600 meetri kõrgusel, misjärel hakkas lauge laskumine. Täna pöörasin kõndides rohkem tähelepanu videole, vist sellepärast, et käia oli mõnus ja kerge. Juba enne keskpäeva hakkasime Saldangi laskuma. See paistis ülevalt vaadates päris suur küla, majade juures rõõmustasid silma rohelised puud. Mitmel pool aedades viljahakid. Laagrisse jäime põllule otse gompa juurde. Et täna pidi olema meie matka keskpaik, tehti kohe Vana Tallinn lahti. Imelik, siin mägedes maitseb liköör, mida kodus ei taha suu sissegi võtta, väga hea. Ilm oli ilus, kuid puhus üsna vali tuul. Tee kõrval vulises torust välja vesi, muulaajajad ja kandjad sättisid ennast kohe pesema. Pesti pead ja rõivaid, mis sinnasamasse kividele kuivama laotati. Seda tulid külast vaatama mõned tüdrukud. Huvitav, kui palju murtud südameid jääb homme meist maha. Aga muulakaravan peab siitkaudu kunagi tagasi Juphalisse minema.

Saldangi põllud...

...ja majad.

Meie laager Saldangi gompa juures põllul.

Päev jätkus üsna lõdvas võtmes. Karma tõi kusagilt kasti hiina õlut (ikka seesama Lhasa). See joodi ära ja Karma läks uue järele. Külalapsed tulid söögitelki kommi norima ja saidki midagi. Vahepeal käisin gompat pildistamas. Uksele kinnitatud kirjast sain teada, et Samye Choelingi Gompa rajati 750 aastat tagasi ning et see on üks vanemaid kloostreid Dolpas. Ajavahemikul 1940-1970, nii seisis kirjas, nägi klooster üsna häid päevi, kuid pärast seda jätsid kohalikud autoriteedid selle unarusse. Hooned hakkasid lagunema, osa kloostri esemeid varastati. 1996. aastal kogus laama Nyima Rinpoche külarahva kokku, et arutada, mis saab gompast edasi. Rahvale esitati küsimus, kas nad hoolitsevad kloostri eest juhul, kui laama laseb selle uuesti korda teha. Kõik olid nõus kloostri eest hoolt kandma kogukonna tasandil, aga kui küsiti, kas keegi isiklikult ei tahaks võtta vastutust selles küsimuses, siis soovijaid polnud. Sellest hoolimata alustati 1997. aastal kloostri taastamist, mis kestab tänaseni. Lisaks on kirja üheksas punktis ära näidatud kõik riitused, mida mungad külarahva heaks korraldavad. Tegelikult loodi laama Nyima Rinpoche eestvedamisel 1997. aastal Ülem-Dolpa kloostrite ja muude usuobjektide taastamiseks, dolpo kultuuri tutvustamiseks ja õpetamiseks ka Dolpo Selts.

Saldang, Samye Choelingi Gompa.

Komminorijad.

Muidugi ei teadnud ei mina ega ükski mu reisikaaslastest midagi laama Nyimast ega sellest, et oleks tasunud üritada gompasse sisse saada, et taastatavaid seinamaalinguid näha. Me ei teadnud sedagi, et Eric Valli filmis „Karavan“ (või „Himaalaja“) peaosalist Tinlet mänginud Thinlen Lhondup elab Saldangis. Pärast matka avastasin internetist juhuslikult Bob Carney poolt mullu novembris tehtud fotod. Õllejoomise asemel oleks huvitav olnud taadiga kohtuda, ehk tema kodugi seestpoolt näha. Järjekordne näide sellest, et kohalike teejuhtide peale ei saa sellistes küsimustes loota. Nad võivad küll hästi tunda teed ja osata küladest õlut või muud sarnast otsida, aga kultuuri, kombestiku ja usu küsimustes on nad enamasti võhikud. Nii ka meie Karma, rahvuselt magar. Ent Alam-Dolpa magarid erinevad Ülem-Dolpa asukatest nii keele kui kultuuri poolest.

13. oktoober, Khoma (Khomagaon, 4220 m). Täna tegime lõike Shimeni suunas, kuhu jõuame homme. Matkakava kohaselt oleksime pidanud minema Karangi ja Mugaoni kaudu ning Saldangi, mis kava koostaja sõnade järgi ei paku erilist huvi, üldse mitte sattuma.

Pärast tavalist hommikusööki pakkisime asjad ja hakkasime jõe suunas laskuma. Üsna varsti peatas meid kummaline seltskond, mis koosnes kahest mehest ja ühest naisest. Nad nõudsid raha ööbimise eest neile kuuluval põllul. Me ei hakanud vaidlema, andsime 250 ruupiat. See suur seljakorvi täis muulasõnnikut, mis meie laagripaigast korjati, oli pealekauba. Jätkasime teed. Mitmest majast kerkis suitsu, mis varahommikuse päikese kiirtes külale veidi müstilise ilme andis.


Teisel pool jõge tuli jälle üles ronima hakata. Pärast palvelippudega mäenukki laskusime järgmisesse orgu. Varsti kulges rada mööda ojasängi ahtakeses orupõhjas, kuid tõusis varsti parempoolsele nõlvale. Tund ja veerand hiljem oli ojasäng, milles jää kõrval kuigi palju vett polnudki, taas meie kõrgusel. Siiski õnnestus mul ühest sopist üle minnes paremat jalga pidi nii sügavale mutta vajuda, et lihtsalt niisama saabast välja tõmmata enam ei jaksanud. Pöörasin ennast veidi, toetasin teise jala põlve vastu kivi ja sikutasin. Muda andis saapa vabaks. Varsti pärast seda möödusime väikesest külmunud kosest ja olime varsti Khoma kurul (4636 m).

Tõus Khoma kurule.

Tõus Khoma kurule.

Khoma kuru.

Selle taga algas jälle uus maastik, kus valitsevateks toonideks olid mitmesugused halli, pruuni, kollase ja rohelise varjundid. Mäetipud tundusid veel madalamad, kuid teravad. Maapinda lõhestasid uhteorud. Keerutasime üles tolmu, astudes mööda halli rada madalate põõsaste vahel. Järgnes rohekaskollane kive täis pikitud lagendik, seejärel juba pikk laskumine Khomasse.

Head uued vaated.

Kusagil seal all on Khoma.

Juba eemalt hakkas kostma rütmiliste löökide kõla – külas käis parajasti viljapeks. Pärast seda, kui olin asjad kooli kõrvale laagripaika jätnud, läksin videokaameraga küla peale. Proovisin eemalt, et inimesi mitte segada, pildile saada viljapeksu. Khoma majad on ikka traditsioonilist tiibeti laadi, ent laotud seinte asemel on need sageli valatud. Muudes külades ma sellist lahendust nii suurel määral ei näinud. Kusagilt ilmus paar tehnikahuvilist poissi, kes hakkasid mind saatma, jälgides hoolega, mida teen. Nendega koos kõndisin tagasi laagripaika, kus telgid olid juba üles pandud. Karma rääkis, et enamus Khoma elanikest kolib talveks Dunaisse, Nepalgunji või isegi Kathmandusse. Kohale jäävad vaid mõned, kes kariloomade eest hoolitsevad. Isegi kool pannakse siin talveks kinni. Aga oder, mida neis paigus kasvatatakse, pidi tänapäeval väga hinnatud olema. Ikkagi ökoloogiliselt puhas ja traditsioonilisel viisil koristatud ning pekstud ja tuulatud.

Khoma linnulennult.

Viljapeks.


14. oktoober, Shimen (3920 m). Päev algas kummaliselt – ärgates selgus, et meie muulad olid öösel paremaid karjamaid otsima läinud. Ootasime tükk aega, ehk ilmuvad loomad või ajajad äkki välja, kuid asjata. Eri vanuses lapsed ruttasid kooli. Enamusel neist polnud mingit koolikotti, vihikut või raamatut hoiti lihtsalt käes. Aga kõigil olid kaelas keed ning amuletid ja pildiga õpilaspiletid. Tegin neist mitu päris vahvat fotot.

Kooli!

Khoma.

Juba hommikul vara alustati ka vilja peksmist. Jätsime kotid muulasid ootama ja asusime teele. Laskusime piki manimüüre jõeni, läksime üle silla ja hakkasime vastaskaldast üles ronima. Tuli välja, et Karma ei teinudki nalja, kui näitas eile õhtul vastasnõlval järsu siksakina tõusvat rajakriipsu. Nüüd ronisime seda mööda katkiste kollakate hambatüügastena seisvate kaljude vahele, kus ca 4300 meetri kõrgusel lehvisid palvelipud. Edasi tuli lõik tasasemat rada üsna kõrbelise moega maastikul, mida iseloomustasid lainelised künkad ja vasakule jääv sügav org. Tõusime järgmisele mäeribile, mis oli mõned meetrid esimesest kõrgem. Seal tegime väikese peatuse, et imetleda vaateid ees avanevasse Panjyan Khola orgu. Otse vastas kõrgus liivasena näiv nõlv, millest turritasid välja kaljud.

Shimeni poole.

Orupõhjas juba paistavad Shimeni põllud.

Istusime ja naljatasime, et täna tuleb lageda taeva all ööbida, sest pole ei telke ega magamiskotte. Karmat näis selline väljavaade rõõmustavat. Kuna meie loomi polnud endiselt näha, alustasime laskumist kaugel all paistvate põldude poole. Shimen jätab kolmesaja meetri kõrguselt vägeva mulje – paari kilomeetri pikkuselt halle terrasspõlde, mida ilmestavad kobaratena paiknevad majad ning nende lähedal kasvavad puud. Umbkaudu küla keskpaigast sirutub kitsas org Tiibeti suunas. „Nelja tunni tee,“ teadis Karma öelda. Rada laskus pikalt 25-30 kraadise nurga all. Kõnnid ja kõnnid, aga küla on ikka kaugel all. Pärast üksikut tšörtenit läks laskumine veel veidi järsemaks, et siis, juba jõe lähedal laugelt nõlva mööda loogelda. Taas kajas nõlvalt vastu viljapeksu rütm. Viimaks laskusin üle jõe viiva sillani, mis oli piltide pealt juba tuttav.

Shimeni põllud.

Rada laskub Shimeni.


Aga kuidas edasi? Nägin mehi üleval järsu kalda kohal seismas. Kas tõesti tuleb nüüd mööda 65 kraadise nurgaga kaljuseina üles ronida? „Kui sa just ringi minna ei taha,“ ütles Alf ülevalt. Ma ei tahtnud, seepärast hakkasin, fotokaamera rinnal rippumas, kaljut mööda üles turnima. Alfi juhendamisel tuli ronimine päris hästi välja ning ma sain varsti istuda puhkama teiste juurde kiviaiale keset põldu paikneva suure kivi lähedale.

Shimeni lapsed.

Kuhu kappad, uhke ratsanik?

Istusime päris hulk aega ja lasime külalastel ennast uudistada. Mõni nägu oli päris paksu tolmukihi all. Väikeste vahedega kappas ühes suunas mitu pidurõivais ratsanikku, hobustele sabadesse lindid seotud. Huvitav, kuhu nad läksid? Karma hankis jälle hiina õlut. Kustutasime janu ja läksime siis küla vaatama. Shimeni iseloomustavad jõe poolt lihvitud valgetest kividest laotud terrassid ja aiad. Väga võimas küla, mille kividega palistatud terrasspõldude kujundamine on kestnud aastasadu. Korralikud traditsioonilised elamud värviliste ornamentidega kaunistatud aknaraamidega. Hulk rahvast taamal viljavihke rabamas, teine seltskond siinsamas tee ääres vilja peksmas. Kõik tervitasid meid rõõmsalt ja lehvitasid.


Majade juures oli näha hobuseid ja muulasid, siin seal sõid ka mõned kitsed, ent suuremad karjad olid päevaks orunõlvadele sööma aetud. Küla keskel kerkisid väärikad vanad tšörtenid, sealsamas lähedal voolas kena ojake ja rõõmustas puude rohelus. Otsekui park. Püüdsin ette kujutada, milline on pilt siis, kui põllud värskelt rohelised või valmiva vilja karva kuldsed. Siin on ilus elada, otsustasin. Aga siis tuhises mööda orgu paar tugevamat tuuleiili ning põldudelt kerkis tõeline tolmutorm. No selge, miks lapsed näevad siin välja kui Nukitsamehed.


Kui tagasi suure kivi manu jõudsime, polnud meie muulasid ikka näha. Lähedusse laagrisse jäänud inglasi tegi vaatepilt vist murelikuks, sest nad tulid meid oma söögitelki sooja kutsuma. Päike oli tõesti juba üsna madalale vajunud. Tänasime kutse eest ja lubasime lahket pakkumist kasutada, kui tõesti külm hakkab. Saime teada ka seda, et kõrvapõletikku jäänud mees evakueeritakse homme hommikul päästekopteriga.

Muulad jõudsid koos väga väsinud ajajatega kohale veidi enne hetke, mil päike vajus mäeharja taha. Siis läks lahti kiire telkide püstitamine. Muulad ise, kes olid öösel üle kuru tagasi naaberorgu läinud, püherdasid nüüd kombekohaselt ja suuri tolmupilvi tõstes põllul.

Isegi kell kuus oli telgis veel päris soe, vat mis loeb mõnisada meetrit madalam laagripaik. Puhastasin oma pildimasinaid, mis täna tublisti tolmu said. Pilte on tehtud nüüd tuhande jagu, kuid esimene aku pole veel tühjaks saanud.

Tolmutorm Shimenis.

Reede, 23. november 2012

Nepaal 2012-5. Shey Gompa - Namgung.

10. oktoober, Shey Gompa. Öösel sadaski lund ja varahommikul lösutas lõunapoolsete mägede otsas pilvi. Päike tuli siiski välja, varju ja valguse joon hakkas kiiresti nõlva mööda allapoole laskuma. Tegin fotokaameraga tiiru ümber gompa. Kaks taati läksm palveid pomisedes mu ees. Om mani padme hung. Üks keerutas palveveskit, teine sõrmitses palvehelmeid. Ring tehtud, asetasid taadid tšörteni jalamile väikese kivi. Seal oli neid juba paras hulk.

Kena "talvehommik" Shey Gompa juures.


Päikesevalgus jõudis alla, kohe hakkas mõnusalt soe. Lumi sulas märgatava kiirusega. Võtsin videokaamera ja läksin uuesti gompa ümber kõndima. Hanno, Madis ja Piip tulid ühes. Taadid tegid ikka oma tiire. Astusin veidi aega nende kannul ja lugesin Šakjamuni mantrat. Mehed jäid kuulama. „Om muni muni maha munije svaha,“ ütlesin neile. „Om muni muni mahamunije svaha,“ kordasid nad järele ja sammusid siis edasi endist mantrat pomisedes.

Vaade gompa juurest orule, kustkaudu tulime. Paremale jääb Kristallmäe nõlv.i.


Kui laagrisse tagasi jõudsime, anti parajasti teed. Pärast istusime päikesepaistel ja vaatasime, kuidas lumi sulab. Maa polnud alt isegi märg. Muulapoisid talutasid kohale musta kitse, kes oli määratud meile söögiks saama. Aga sel ajal, kui nad kordamööda koos loomaga poseerisid, oskas kits ennast vabaks kiskuda ja jooksu panna, muidugi otse mäkke. Poisid läksid talle üsna laisalt järele. Mis sa hädaga teed, raha ju makstud. Umbes tunni pärast toodi kits tagasi ja varsti lebas ta verine pea künka jalamil. Tagantjärele mõtlen, kas ikko oli ilus tegu tappa loom pühas orus otse Kristallmäe palge ees.

Meie söögi- ja köögitelgi taga kõrguv kaljuse tipuga mägi ongi kuulus Kristallmägi.

Sey Gompa on tihedalt seotud Kristallmäe palverännaku traditsiooniga. Ümber mäe kora’t sooritavaid palverändureid kohtab igal aastal, kuid eriti suurejoonelised pidustused leiavad aset draakoni aastatel. Legendi kohaselt saatis drikung kagjü koolkonna rajaja Drikung Kjoba Džigten Sumgon (tuntud ka kui Drikung Kjoba Džigten Gönpo Rintšenpel, 1143-1217) oma järgija Drubtop Senge Yeshi Dolposse. Sinna saabudes nägi Senge Yeshi mäe otsas tantristlikku idamit Dechogi (heruka Tšakrasamvarat, kelle elupaigaks peetakse Kailaši mäge) ning kuulis draakoni möirgamist. Ta nimetas mäe Shelri Riwo Drugdraks (draakonimöirge kristallmäeks) ning pühitses piirkonna lõvi seljas ratsutades. Usutakse, et mäe sees on varjatud järv, milleni pääseb inimene, kes sooritab üheksa ringi ümber mäe. Järve piimja veega silmi pesnud palverändur näeb siis eemalt püha Kailaši mäge.

Teadsin küll Kristallmäest, kuid ei osanud seda nii gompa ligidalt otsida. Ja keegi ei ütelnud ka. Kiri gompa seinal andis teada, et tänavusel draakoni aastal pühitseti Sheys juba kuuekümne kuuendat korda, tähistamaks 1220. aastal toimunud esmast pühitsemist. Tänavusi pühasid, mille käigus lisaks palverännule ümber Kristallmäe toimusid pujad, laamade maskitantsud, hobuste ja jakkide võiduajamised, vibulaskjate võistlused ning rahvaarstide (amchi’de) vastuvõtud, peeti 28. augustist 2. septembrini. Kui arvestada sündmuse harukordsust, siis võib öelda, et sattusime Shey Gompasse vahetult pärast pühi.

Enne lõunat pildistasin üsna suurt jaki-, lamba- ja kitsekarja, mis aeti üle jõe ja gompast mööda. Õnneks olin aparaadile just teleobjektiivi ette pannud, sain päris häid kaadreid. Seejärel ronisime nõlval paiknevate väikeste gompade juurde. Neist alumise uks oli valge siidsalliga kinni seotud, ülemise oma aga suletud seestpoolt. Õues müüri ääres paistis vägev jakisõnniku varu. Tuli meelde, et hommikul oli samast hoonest tõesti suitsu kerkinud. Gompade juurest avanes suurepäraseid vaateid. Enamus öösel sadanud lumest oli selleks ajaks alt orust juba sulanud, kuid põhjapoolsed mäeküljed jäidki valgetriibulisteks. Muidugi ei köitnud Kristallmägi ka nüüd mu tähelepanu.

Vasakut kätt paistev mägi püüdis pilku palju rohkem kui paremale (ja suures osas kaadrist välja) jääv Shelri Riwo Drugdra.


Lõunaks sõime siis õnnetu kitse lihast tehtud kotlette. Mulle need eriti ei maitsenud. Pärast käisime suures gompas. Naine, kes meile ukse lahti tegi, lasi meil enne teha tiiru ümber terve kloostri. Mulle oli see täna juba õige mitmes. Kaks taati aga jätkasid ikka ringide tegemist. Gompas oli üsna hämat, altari kahekseksast kahes neljases rivis paiknevast kujust tundsin ära vaid Maitreja ja Šakjamuni. Lonely Planeti andmetel olid seal veel Guru Rinpoche (Padmasambhava) ja Milarepa. Huvitav oli raamaturiiul, õigemini selle paiknemine kõrges valgusšahtis, kust tekste saab kätte vaid redelile ronides. Kloostris praegu munki pidevalt ei ela, sest kohalik kogukond on nende ülalpidamiseks liialt väikesearvuline. Nii kõrgel (4390 m) vili ja kartul ka enam ei kasva, seega saaksid mungad ennast elatada vaid karjakasvatusega, mis pole vist kloostrielu jaoks kõige sobivam ettevõtmine. Siiski elab kloostrile kuuluvas majas vanem ilmikmunk, kes kannab hoolt selle eest, et veeohvri kausid oleksid täidetud värske veega ning matkajad pääseksid gompasse annetusi tegema. Ilmselt avas meile ukse tema naine.


Taas pean nentima, et ei oska sellistes karmides tingimustes kirjutada. Esiteks on ebamugav, teiseks tunduvad mõtted kogu aeg hajevil olevat. Ja sageli oled lihtsalt väsinud ning õnnelik selle üle, et jõudsid järjekordne kuru on selja taha jäänud. Kõndides on tegemist jalge ette vahtimise ja võimsate vaadete nautimisega, mis pole ka mõtlemist soodustavad tegevused. Üks neist, jalge ette vahtimine nimelt, soodustab pigem rutiini kujunemist, teine aga annab sageli nii võimsa impulsi, mida ei taha üldse sõnastada. Selline matk on hoopis midagi muud kui teemajade turism, siin on hommikuti päris kõva külm, õhtulgi tahad varakult sooja magamiskotti pugeda. Õnneks on meil söögitelk, kus saab tuulevarjus istuda. Õhtuks anti kitselihaga momosid, Karma tõi kusagilt ka hiina õlut Lhasa, 0,33 purgi eest küsiti 250 raha. Räägitakse, et siit käiakse tihti üle piiri Tiibetis kauba järel.

11. oktoober, Namgung (4430 m). Öö esimene pool möödus hästi, pärast algas vähkremine ja hommiku ootamine. Kuidagi ei suuda ma neis tingimustes kümmet-kahteteist tundi järjest magada. Millalgi oli jälle kuulda telgi katusele langeva lume krabinat. Hommikune teepakkumine hilines, läksin välja ja kõndisin sooja saamiseks veidi ringi. Kolmveerand kaheksa hakkasime jälle liikuma. Pikkamisi tõusev, öisest sajust lumine rada viis gompast mööda, seejärel ümber mäenuki mööda üsna avara oru nõlva. Varsti paistis vastaspoolel väike nelja majaga küla, värskelt lumele jäetud jäljeread näitasid, et seal elati. Maastik oli kenasti lumekirju, käia mõnus. Varsti möödusime pikast manimüürist, tund aega pärast teeleasumist teisest, veidi lühemast. Vastu kappas üksik ratsamees.

Manimüür. Taamal paremal Kristallmägi.

Manikivid. Taustal Kristallmägi.


Meiega samas suunas matkas suurem brittide seltskond, kus enamus inimesi paistis olevat vanuses üle kuuekümne. Nad liikusid üsna tihedas grupis, paar nooremat meest välja arvatud. Meil lubas Karma küll üsna vabalt lonkida. Juhtus sedagi, et matkakaaslasi polnud üldse näha või paistsid nad kaugelt tillukeste kriipsukestena. Nii oli võimalik tajuda ülevat mägedega omavahel olemise tunnet. Rada pööras vasemale üle madala mäeharja ja laskus väiksemasse orgu, möödusime jakikarjast ja hakkasime peagi tõusma mööda kiviklibust orupõhja järjest lähemale nihkuvate nõlvade vahel.


Juba oli tõusunurk oma 20 kraadi, siis jäi orust alles vaid kõrgete kallastega kivine ojasäng. Viimaks jõudsime paika, kus see kaheks hargnes. Kas pöörame vasakule või paremale, püüdsin eemalt mõistatada. Aga hakkasime üles ronima hoopis kahe haru vahelt kerkivat nõlva mööda. Nüüd oli tõusunurk kohati oma 40 kraadi. Ületasime madala kaljuvöö, millele järgnes traavers piki lagedat nõlva kuni lauge kuruni. Shey La, kõrgust meie GPS-i järgi 5124, LP andmetel aga 5020 meetrit. Igatahes jälle üks viiest tuhandest kõrgem kuru. Üleval puhus muidugi üsna vali tuul, nii et grupipildi tegemiseks Hannot järele oodates hakkas külm.

Vasakule või paremale? Ei, otse.

Jälle oli maailma katusel olemise tunne.

Meie matkaseltskond Shey La kurul.

Kuru taga avanes hoopis teistsugune maailm – värvilised, otsekui helendavad mäed, kirevad kaljud, kummalised pinnavormid. Üks nagu hiiglaslik kaljune sõrmejälg liivasel nõlval, kas tõesti looja enese poolt mägede vormimise käigus sinna vajutatud? Madalamal lisandusid põõsad, osalt sinaka, osalt pruunikasrohelise, osalt punaka värvusega. Siis terved punakates toonides nõlvad.

Jumala sõrmejälg?


Siiski õnnestus näha mägede sügisvärve, rõõmustasin endamisi. Ent kurule tõusmine oli tekitanud jälle veidra kahestumise tunde – kõnnin, räägin, pildistan, naudin vaateid, - aga see kõik toimub nagu kuidagi automaatselt või distantsilt, otsekui astuksin ma iseenda kõrval ja jälgiksin seda, mida teen, väikese viivitusega. Mägedest tingitud teadvuse muutunud seisund, panen endale diagnoosi. Kuid enesetunne on ikka hea, puuduvad igasugused mäestikuhaiguse sümptoomid. Pea ei valuta, süda pole paha, söögiisu püsib hea. Ainult puusad, need kipuvad öösiti kõva pinnase peal magades valutama.

Orgu, kus paikneb Namgung Gompa, on õigem vist kanjoniks nimetada. Juba kõrgelt hakkas see meile paistma, järskude, kohati lausa püstloodsete nõlvadega kitsas lõhe, mille põhjas voolas väike jõgi. Ühelt käänakult avanes vaade ka kaljuprao serva peitunud gompale, mille juures paistsid ka mõned elumajad ja terrasspõllud hakkidesse pandud viljavihkudega. Milline erakordne paik!

All paistab Namgung Gompa.


Kahjuks oli laagripaik kloostrist üsna kaugel ning ma hakkasin pelgama, et ei jõuagi sinna. Inglased on kohe meie lähedal laagris, paar meest tuli arstiabi otsima. Neist ühel (teine oli kaasas julgustuseks) paistis olevat korralik mädane kõrvapõletik. Laine ei andnud erilist lootust, ütles, et kui homme paremaks ei lähe, peate kopteri kutsuma. Peale gompa ei paista siin suurt midagi olevatki. Aga kellelegi peavad kuuluma need jaki- ja kitsekarjad, kes siin kõikjal söövad, kusjuures osa jakke näksib põõsaid üsna püstloodis nõlval. Kuidas nad küll sinna said?

Kell on alles pool viis, aga päike juba läinud ja õues külm. Lääne poolt pressivad orgu ebameeldivad pilved. Üleval põõsaste vahel sibas ringi hulgaliselt viiksoravaid, siin all märkasin äsja nirki, kes koerast maha jäänud raasukesi uuris. Täna kuru pealt laskudes kõndisin meelega aeglaselt, et oleks mahti kõike ümbritsevat imetleda. Mõtlesin, miks peaksin pärast suure vaeva nägemist ummisjalu alla tormama. Pole ju kehtestatud tärminit, mis ajaks laagrisse tuleb jõuda. Nagunii ei tee me õhtuti midagi, istume enamasti juttu ajades ja napsu võttes, kuigi räägitakse, et 3500 meetrist kõrgemal on alkohol kurjast. Aga siin on õhtuti nii külm.

Filmimine kipub ka seekord juhuslikuks jääma, sest raskematel rajalõikudel ei meelita ükski vägi kaamerat kotist välja võtma. Hea, kui jaksan kurule ronides pildistadagi. Tunnikese jagu videot olen vast siiski juba teinud ja 580 pilti. Homme peaks tulema ilma kõrgete kurudeta matk, umbes neli viis tundi mõnusat kõndimist.