Vihmane jaanilaupäev

Jaanipäev

Ei saa aru, mis hala see jaaniõhtuga seoses käib. Eile oli ilus ja üsna soe ilm, mis sest, et aeg-ajalt piserdas vihma. Puhus paras tuul, sääsed ei kiusanud, mõnus oli õues olla. Jaanitule tegemist vihm küll ei seganud. Tänane ilm on veel parem, päike piilub pilvede vahelt ja ei saja peaaegu üldse. Et pole kolmekümmet soojakraadi? Eesti suvi ongi selline nagu praegu, ei maksa unustada, kus me elame. Kuumad vihmadeta suved on pigem nuhtlus, mitte asi, mida igatseda. Alati on võimalik sõita sinna, kus on kuivem ja soojem.

Tuul viis vihma Venemaale

Hommikuse saju ja tumedad pilved tõukas tugevnev tuul Venemaale, pärast lõunat paistis juba päike ja kraad näitas vaiksematel hetkedel ligi 22 pügalat sooja. Väljas oli päris mõnus, putukad tuulevarjus ja õhk kosutavalt värske. Tegin mõned pildid pagevatest vihmapilvedest, sidusin väikesele kirsile lindude peletamiseks valgeid riideribasid ja tillukesi palvelippe ja külvasin veel natuke muru kanalisatsioonitööde käigus lagedaks jäänud maale.

Nüüd, poole kaheksa paiku, möllab tuul endiselt, pinge kõigub ja ups suriseb aeg-ajalt. Ilm võiks pühapäeva õhtuks veidi rahuneda.

Unustamise silmapiir

Juhuslik kohtumine
tänavanurgal
endiste töökaaslastega
mõned viisakusväljendid
paar pisikest uudist

ilmatäis mälestusi
jõudis teadvuse silmapiirilt
tagasi koju

kuhu nad muidu üksi
oleksid vaikides läinud
sinna nad jõuavad nüüd
alles minuga ühes

Hellero 40

Regiöö festivali teisel päeval sai kokku ansamblis Hellero laulnud rahvas, et üheskoos meenutada vanu aegu ja tähistada ansambli neljakümnendat sünnipäeva. Muidugi ei olnud kohal kõik rohkem kui kuuskümmend eri aegadel Helleros laulnud meest-naist, osa ei saanud tulla, osa on juba liiva liidetud. Laulsime Raadi kalmistul Viktori, Kaarli, Heno ja Mari laule, meenutasime lahkunuid ja istutasime haudadele kurgirohtu. Pärast rääkisime Teatri Kodu saalis sellest, kuidas Hellerosse sattusime ning laulsime üheskoos tollest ajast meelde jäänud laule. Eriti hoogsaks läks pidu maja teisel korrusel.

Kui õitsevad projektid

Sirelid vajuvad
maapinna ligi
vihmast rasked oksad
oma õitsemist
salata maha ei saa
nii on ikka olnud
kuid ma ei märka

lähenev suvi
jälle on pöördesse pannud
meie projektipõhise elu
seminar konverents pidu
sümpoosion näitus
festival arutelu –
sadade rahataotluste
üheagset õitselelöömist
enne suvepuhkuste aega
keegi takistada ei saa

varsti igaüks üksinda
taob oma trummi
saalis hoovis või tänavanurgal
keegi ei pane tähele
kellelegi ei lähe korda
sellise rahva ponnistused
kes sirelite õitsemisajast
enam ei hooli