pühapäev, 31. märts 2013

Talvepilte kevadest

Olen veidi segaduses. Suurema osa elust olen lihavõtteid tähistanud koos enamuse eestlastega. Nõukogude ajal ei saanud ju öelda, et need olid ametlikud ülestõusmispühad. Lapsepõlves ja noorusajal ei tundnud ma kedagi, kes oleks kevadpühi teisel ajal pidanud. Nagu jõuluidki. Jõulud pärast uut aastat tundusid päris jabura asjana. Aga nüüd on õigeusk järjest populaarsem ja mul endal ka palju tuttavaid, kelle jaoks minu vanad head lihavõtted on tänavu otse keset suurt paastu. Isegi ilm näib mõista andvat, et vara veel rõõmupidu pidada. Samas aga tundub 4. mai natuke liiga hilise ajana, kui just lumi aprilli lõpuni vastu ei pea. Mida küll ei tahaks. Seepärast värvisime täna mune, aga miskit muud suuremat pidu ette ei võtnud. Eks siis mai algul saab minna mune veeretama ja kuljatama. Täna oli meie kandis talv veel täies jõus, mitte ühtki tumedat laiku pole põldudel. Sellist märtsi viimast päeva ja selliseid lihavõtteid ma ei mäleta. Väike väljavõte rändlindude saabumisest, nii, nagu meie siin Kamsul märkasime. Vaatlusandmed pärinevad ajast, kui usinalt päevikut pidasin, kuid ei pruugi olla päris õiged, sest nädala sees olime iga päev hommikust kella viie-kuueni linnas.

1999. aastal kuldnokad 26. 03., lõokesed 27. 03.
2000. aastal kuldnokad 01. 04., lõokesed 31. 03.
2001. aastal kuldnokad 30. 03., lõokesed 05. 04.
2002. aastal kuldnokad ja lõokesed 15. 03., kägu kukkus 29. 04.
2003. aastal kuldnokad 20. 03., kägu kukkus 6. 05.
2004. aastal kuldnokad 23. 03., lõokesed 19. 03, kägu kukkus 24. 04.
2005. aastal kulnokad aprilli esimesed päevad, lõokesed 02. 04, toonekured ca 10. 04.
2006. aastal kuldnokad 04. 04., lõokesed 04. 04., toonekured 10. 04.




>








teisipäev, 26. märts 2013

Eestimaa Hamlet

Olla või ära olla
see on küsimus
mis oleks ausam
kas kannatada
torkeid ja lööke
oma isamaalt
või jalgadega hääletades
lõpp neile teha
lahkuda võõrsile
ja öelda – see on lahendus
mis muudab kõik

jah minna
uinudagi võõra taeva all
kuid mida näen ma unes siis
kui jätan maha
kodumaa ja sõbrad
see on see küsimus
mis sunnib kõhklema
ja annab viletsusele
nii pika ea

lahkuda võõrsile
mis oleks lihtsam veel
võib-olla kusagil
Itaalias või Kreekas
või Küprosel
kus pangad vanguvad
ma võiksin leida
uue kodumaa
ehk Santorini skaftas
või Calcata koobastes
siis saaksin rahus
lõpetada oma päevad

ükskõik seal vähemalt on soe
ja vein on odav purjuspäi
võiks unustada kauge
põhjamaise kodu

või hoopis minna
kaljukloostrisse
prii lobi peale mõtisklema
ilma tühisuse üle
ei ole mungakuues mehel
enam isamaad
Opheliagi mungakongis
korda ehk ei lähe

kuid siis kui õhtupalve
päeva lõpetab
kord ikka tuleb uni
ühes sellega
eest mille põgenesid
jah see ongi põhjus
mis annab viletsusele
nii pika ea

pühapäev, 24. märts 2013

Palmipuudepüha

Otsisime kevadet. Ei leidnud kuigivõrd. Puhus järjest tugevnev kirdetuul, mis tegi olemise kõhedaks, kuigi kraad näitas - 1. Toast oli küll mõnus õue vaadata ja maitsvat koha süüa.
 














laupäev, 23. märts 2013

Mõtlen et suits

Sind ei ole mu juures
kevad on mägede taga
lindude jäljed lumes
jätavad jumalaga

sind ei ole mu juures
ahjus põlevaid halge
vaatan ja mõtlen et suits
tumedal taustal on valge

sind ei ole mu juures
päev sureb tasakesi
jäisesse ilmaruumi
punuvad tähed pesi

sind ei ole mu juures
aknast punakas valgus
läigatab verena teele
on see lõpp nüüd või algus

reede, 22. märts 2013

Minu esimene vandenõuteooria

Astronoomiline kevad on käes, kuid talv püsib täies jõus. Võiks arvata, et sellistel kõleda tuulega päevadel, mil päikesepaistet on parem toast imetleda, pole projektide kirjutamine üldsegi ebameeldiv töö. Aga võta näpust – niipea, kui hakkad ennast vajalikule lainele häälestama, leiab mõistus mõlgutamise jaoks hoopis põnevamaid teemasid ning mida enam sa püüad teda õigele rajale tagasi sundida, seda kangekaelsemalt ajab ta oma asja edasi. Nii juhtus ka mõne päeva eest. Selle asemel, et sõnastada tulevase uurimistöö hüpoteese ja meetodeid, märkasin äkki, et mõtisklen hoopis selle üle, millised kuulujutud on praegu populaarsed. Folkloristid nimetavad sedalaadi jutte, kus tõe pähe pakutakse mitmesuguseid väljamõeldisi, mida püütakse kinnitada pealtnägijate tunnistuste, teaduslike avastuste ja muu sarnase atribuutikaga, tänapäeva muistenditeks, mõnikord ka linnalegendideks. Võib-olla eksis mõte neile radadele seepärast, et kuulsin hiljuti konverentsil käies ettekannet kahest suhteliselt värskest linnalegendist. Üks neist, mis kirjeldas pealtnägijatele viidates, kuidas eesti kauplustes pestakse realiseerimistähtaja ületanud salateid neile värske välimuse andmiseks, osutus puhtalt kodumaise leviga jutuks, teine aga, niinimetatud beebiporgandite kahjulikkust tõestada püüdev, oli rahvusvaheline. Juba siis tuli mulle pähe, et samasse kategooriasse kuuluvad ju lood kaugloetavate voolumõõtjate kahjulikkusest ning sellest, kuidas Tallinna uued transpordikaardid aitavad paljastada neid, kes haiguslehel olles linna mööda ringi sõidavad, nii et viimaks jäävad režiimi rikkujad haigusrahast ilma. Linnalegendi üks olulisi tunnuseid on seegi, et tõepärasena tunduv lugu jõuab otsapidi ajalehte, raadiosse või televisiooni.

Nüüd hakkasingi projektiloomega tegelemise asemel otsima internetist selliseid lugusid. Üks esimesi ettejuhtunud teemasid puudutas niinimetatud keemiajälje (chemtrail) teooriat, mis ringleb alates 1996. aastast, kuid kogub viimasel ajal taas populaarsust. Selle sisuks on väide, et lennukid piserdavad salapärase eesmärgi nimel taevasse mürki, mis toob kaasa haiguspuhanguid või muid hädasid. Selle taga olevat kas kliima muutmine, salarelva katsetused, elanikkonna juurdekasvu pidurdamine või teadlik haiguste levitamine selleks, et ravimifirmad saaksid suuremat tulu. Muidugi on tegemist valitsuste ja neist sõltuva teadlaskonna vandenõuga, seega ei saa uskuda nende kinnitusi, et triibud tekivad taevasse lennukimootori väljalaskegaasi kondenseerumise tagajärjel.

Ent on ka jutte, mille usutavust püütakse teadlaste abil suurendada. Sageli piirdutakse neis anonüümse väitega „teadlased on tõestanud”, mida võib pidada žanrile omaseks tunnuseks. Järjest rohkem tundub ringi liikuvat jutte, kus nimetatakse soliidseid institutsioone (näiteks NASA) ja nende heaks töötavaid teadlasi nimepidi. Nendega on keerulisem, sest kui lugeja pole antud valdkonna asjatundja, pole tal võimalik vaeva nägemata kindlaks teha, kas nimetatud teadlane ikka on autoriteet alal, millel ta oma teedrajava avastuse on teinud. Olen kunagi ühe sarnase loo tõepära uurinud ja pean tunnistama, et kulus mitu tundi enne, kui veendusin selles, et tegemist on järjekordse linnalegendiga. Enamasti pole inimestel nii palju aega ja viitsimist. Siis tulebki uskuda või mitte uskuda vastavalt oma teadmistele, maailmapildile ja sisetundele. Oh kui palju ringles viimase kohta kunagi venekeelseid anekdoote. Ent jätame kõrvalised asjad. Hakkasin mõtlema, et kui minul, doktorikraadiga folkloristil, on nii raske vahet teha tõe ja väljamõeldise vahel, siis peab selliste juttude loomine olema ka päris keeruline töö, mida niisama lõbu pärast ette ei võeta.

Otsekui oma mõtte kinnituseks sattusin teemale, mille tõepära kohta ma pole tänaseni suutnud otsust langetada. Formaalselt pole tegemist muistendiga, sest itaalia teadlane Andrea Rossi on tõepoolest olemas, on Bologna Ülikoolis katseid teinud ja paljude arvates ka loonud külma tuumasünteesi meetodil toimiva e-cat’iks ristitud seadme (energy catalyzer). Vastavad internetilehed pakuvad müügiks tööstuslikku ühe megavati võimsusega soojusjaama, mis mahub tavalisse raudteekonteinerisse ning kinnitavad, et kodusesse majapidamisse sobiv 10 kilovatine jaam valmib veel tänavu. Seadet tutvustatakse kui muinasjutuliselt odava soojusenergia allikat, mille megavatt-tunni omahind on kõigest kaks dollarit. Rossi avastus tundub olevat nii peadpööritav, et Journal of Nuclear Physics’i viimased numbrid kubisevad külma tuumasünteesi teemalistest artiklitest. Alles hiljaaegu kuulutasid teadlased kooris, et selline asi on võimatu, nüüd püütakse leida Rossi aparaadi toimimisele teoreetilisi lähtepunkte. Kõik oleks kena, kui poleks kahte kummalist asjaolu – esiteks ei leidnud ma interneti avarustest ühtki konkreetset viidet reaalselt töötavale seadmele, kuigi jutud selle saadavusest algasid juba 2012. aastal ja teiseks ei avalda Rossi laiemale üldsusele oma leiutise detaile.

Miks ma selle üle pead murran? Esialgse uurimise tulemusel tundub mulle, et jutte, mille tagant paistavad suured rahad, tuleb järjest juurde. Ei aeta lihtsalt niisama pada ega lollitata sihitult rahvast, vaid püütakse kujundada suhtumist ja mõjutada turgu. Selleks, et inimesed ostaksid ühtesid asju ja loobuksid teistest või selleks, et seada ühtesid või teisi korporatsioone surve alla. Mikk Sarv ütleb ilusasti, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, ja paistab, et kahekümne esimesel sajandil ongi asi just niimoodi. Ainult et muistsetel aegadel olid juhtijateks teadjad või šamaanid, kes pidasid silmas kogukonna huvisid, kaasaegsetest lugudega juhtijatest ja nende motiividest ei tea me suurt midagi. Andrea Rossi seadmega ühenduses olen leidnud kirjutisi, mis püüavad graafikute najal tõestada, kuidas suured pangad üritavad massiliste tulevikutehingutega müüa maha peagi väärtust kaotama hakkavat naftat. Kui sellistel juttudel õnnestub nafta hinda kõigutada, on õige informatsiooni valdajal võimalik teenida muinasjutulisi varandusi.

Aga minu vandenõuteooria? Kui on tõepoolest nii, et maailma püütakse kirjeldatud kombel juttudega juhtida, pole ülearu kasulik toita inimesi, kelle tööks on kuulujuttude ja muistendite uurimine. Laia võrdlusmaterjali omavad rahvaluuleteadlased võivad oma uurimismeetodeid kasutades äkki tähelepanu juhtida korduvatele skeemidele või mustritele, mis ühe või teise loo linnalegendiks liigitavad ning aitavad inimestel sel kombel tänapäeva informatsioonitihnikus orienteeruda. Võib-olla pole juhus, et folkloristlikud institutsioonid on mitmetes riikides löögi alla sattunud, neid tahetakse kas päris ära kaotada või millegagi liita.

esmaspäev, 11. märts 2013

Raamaturiiuli ees

Kui olin üheksane, avanes mulle ootamatult raamatute maailm. Nagu kõigile lastele, oli mullegi ette loetud siis, kui ma veel ise lugeda ei osanud, ent sedalaadi mälestused ei seostu mul unejuttudega, kuigi arvan, et ka neid loeti, vaid silme ette tuleb hoopis teine pilt – istun kööginurgas pliidi ees, jalad kuumas sinepivee kausis, kõrval istub ema ja loeb midagi kas sinisekaanelisest „Hiina muinasjuttude” raamatust (ilmus 1960) või hallide kaante ja mustriga „Marjakobarast” (1959). Hiina lood olid kuidagi kõhedust tekitavad, pildidki raamatus üsna hirmuäratavad, eriti üks draakon jubeda punase keele ja teravate hammastega, seto muinasjutud aga tundusid igavavõitu. Siis loeti mulle juba selleks, et laseksin endale jalavanni teha, muidu öeldi, et suur poiss, loe ise.

Tegelikult õppisin lugemise selgeks juba enne kolmeseks saamist, aga see oli nelja-viieseltki raske töö, mida ma vabatahtlikult ette ei võtnud. Seitsmeselt tuli kool ja siis polnud enam pääsu. Kuid veel paar aastat polnud raamatu kättevõtmine lõbu, vaid tüütu kohustus, mis tuli täita, tahad või ei. Lugesin üsna isutult, sest lasteraamatud ja koolilugemikud ei tekitanud vaimustust, isegi „Jutupaunik”, paar lugu välja arvatud, oli igav mis igav. Aga siis hakkasin ühel heal päeval võtma riiulist suurte inimeste raamatuid. Millest see alguse sai, ma ei teagi. Ehk olin ilusal kevadisel ajal jälle kodus haige ja vaevlesin igavuse käes ning ema ütles, et mis sa virised, võta ja loe midagi. Praegu tundub mulle, et nii võis juhtuda küll. Kuigi ema ise luges üsna meelsasti, oli meil tollal kodus vaid üks väike kapp, kus kahele poolemeetrisele riiulile mahtus pressima kõige rohkem poolsada raamatut. Päris järjest ma neid ei lugenud, natuke ikka valisin ka. Mis põhimõtete järgi, seda ei oska praegu enam öelda. Igatahes olid mu tollase lektüüri hulgas nii reisiraamatud, seiklusjutud kui ka tõsisemat laadi kirjandus. Näiteks olid sarja Maailm ja mõnda esimesest valikust kodus olemas Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril”, Caroline Mytingeri „Mööda Korallimerd” ja Nikolai Garini „Ümbermaailmareisi päevikutest”. Need kõik said läbi loetud.

Aga alustasin vist Vladimir Obrutševi „Plutooniast”, mis jutustas fantastilisest teekonnast Maa sisemusse. Printsiip, mille järgi sissepääsust järjest kaugemale minnes kohati järjest ürgsemaid eluvorme, tundus äärmiselt vahva. Mäletan juura-ajastu hiidsipelgaid ja oleksin meelsasti tahtnud ennast veelgi kaugemale minevikku kanda lasta, seepärast tundsin iga kord pettumust, kui kõrb ja vulkaanid tee kinni panid. „Plutooniast” sai mu tolleaegne vaieldamatu lemmik, mida ikka ja uuesti üle lugesin. Mitu korda lugesin ka Obrutševi teist raamatut „Kesk-Aasia avarustes”, milles räägiti aareteotsija seiklustest Sise-Aasia vanade linnade varemeis. Võib-olla sai just neist raamatutest alguse igatsus kaugete maade järele. Hiljem loetud „Sannikovi maa” ei jätnud enam nii sügavat muljet. Selliste seiklusjuttude järel oligi hea algust teha päris realistlike reisikirjadega, mis polnud küll sündmustiku poolest nii põnevad, kuid pakkusid ikkagi palju avastamist. Reisikirjadele järgnes Geoffrey Trease’i „Saladuse võti” oma kolme jutuga Inglismaa ajaloost – oh kuidas ma elasin kaasa peategelase seiklustele raamatu nimiloos, mäletan, kui selgelt kujutasin teda ette seinapalkidesse torgatud teatripistodasid mööda üles ronimas, et vandenõulaste juttu pealt kuulata, samuti on tänaseni meeles loo lõpulause – „Seal õpetab Kitty meie lapsi õunapuu otsa ronima”. Ehk järgnesid Gleb Golubevi „Vaarao kättemaks”, põnev müstikaga segatud lugu päästekaevamistest Assuani veehoidla alla jääval alal ja Helena Šmahelova „Noorus tiibadel”, raamat, mis lubas heita pilgu tšehhi purilendurite maailma. Nagu kombeks, lugesin kõiki neid mitmel korral. Lugemine ongi selline tore tegevus, mida saab teha mitut moodi ja raamat oli mu jaoks tollal tõeliselt mitmekihiline, nii et igal lugemisel leidsin sellest midagi uut.

Kui olin kümneseks saanud, kolisime kesklinnast Mustamäele, kus avastasin juba esimesel suvel raamatupoe koos vanade raamatute letiga. Emalt saadud raha toel olin seal varsti iganädalane kunde, ostsin peamiselt seiklusjutte ja Maailm ja mõnda raamatuid. Ema tõi koju XX sajandi raamatu ja Noorus ja maailm sarjade väljaandeid. Raamaturiiul muudkui täienes. Üsna palju sai lugemist laenatud ka klassikaaslastelt. 1967.,1968. ja 1969. aasta möödusid nii suure lugemise tähe all, et vanematel tekkis mure mu tervise pärast (harjumus lugeda külili voodis oli juba esimese raamatusuvega mu selgroo kõveraks väänanud). Lektüüri hulka lisandusid nüüd juba sellised raamatud, nagu Robert Merle’i „Saar”, Irwin Shaw „Noored lõvid”, Irving Stone’i „Michelangelo”, Bruno Traveni „Puuvillanoppijad”. Ema ütles küll, et need pole mulle sobivad, kuid seda suurema huviga neid neelasin. Keelama ei hakanud muidugi keegi.

Keskkooli päevil toimus lugemise vallas kaks suurt muudatust. Kõigepealt avastasin enda jaoks Raekoja platsi juures asunud suure raamatuantikvariaadi ja seejärel Loomingu Raamatukogu. Esimene Loomingu Raamatukogu number, mille kooli lähedalt ajaleheputkast ostsin, oli Richard Bachi „Jonathan Livingston merikajakas”. See, praegu ütleksin nietzschelik, allegooriline lugu kajakast, kes ei tahtnud olla parve sarnane, oligi suunatud minusugustele noortele ning mõjus seepärast kergelt pead pööritama panevalt. Järgmine annus, Hermann Hesse „Stepihunt” aga oli juba nii kange viin, et selle põhjustatud joobest pole ma tänaseni kainenenud. Nüüdsest lappasin antikvariaadis tihti vanade Loomingu Raamatukogudega täidetud kaste ja leidsin sealt alati midagi. Vana raamaturiiul oli kodus ammu kitsaks jäänud ja välja vahetatud tervet seina katva kappide-riiulite süsteemiga.

Ja siis tui meile ühel suvisel päeval külla Rootsis elav sugulane, ema onutütar, kui ma õigesti mäletan. Tollal olid sellised külaskäigud äärmiselt haruldased ja rootsi sugulane esimene väliseestlane, keda kohtasin ja kellega rääkida sain. Mäletan, et ta tuli tädi ja veel mõne sugulase saatel ja kinkis emale tollal väga ihaldusväärsena tundunud asja, kokkukäiva vihmavarju. Meie kahetoalises korteris, mis ju polnud kuigi uhke isegi tollaste hinnangute kohaselt, hämmastas teda kõige rohkem raamaturiiul. Miks on teil nii palju raamatuid, oli ta imestunud. Teil pole ju peres teadlasi ega kirjanikke. Meil pole kodus üldse raamatuid, lisas ta. Kui julgesin küsida, kas Rootsis siis raamatuid ei loeta, vastas ta, et nemad igatahes loevad küll raamatuid, ostavad populaarseid odavaid pehmekaanelisi väljaandeid, loevad läbi ja viskavad minema. Milleks neid alles hoida. Tänaseni on meeles, kuivõrd see vastus mind rabas. Kuidas nii, ostetakse ja visatakse pärast läbilugemist ära nagu tühi pakend. Minu arvates olid raamatud juba olemuselt väärtuslikud, sest neid võis ükskõik millal kätte võtta ja lugeda või lehitseda.

Sõjaväeski õnnestus mul, esimesed pool aastat välja arvatud, üsna palju lugeda. Seda võimaldas üle päeva vahtkonnas käimine, kus aega oli nii palju, et jäi lugemisest ülegi. Kodu vahet käisid pakid, mis tõid lisaks raamatutele ka söögipoolist ja sigarette, tagasi aga viisid ainult raamatuid. Mäletan, et sõber saatis Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra” 1932. aasta väljaande, mille peitsin pärast lugemist lenkomnatasse Lenini teoste vahele. Nagu selgus, tegin hästi, sest miskipärast otsiti kord kõik mu asjad läbi ja paluti tõlkida kõigi raamatute pealkirjad. Siis oli hea näidata nõukaaegsete raamatute lõpus olnud kirjeid, mis sisaldasid ka venekeelset pealkirja ja autori nime, mis veensid küsijaid selles, et tegemist on legaalse kirjandusega. Lenini teoste juurde ei taibanud keegi vaatama minna. Nii reisis Zarathustra järgmise pakiga kenasti kodumaale tagasi.

Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui oleksin siis aimu saanud sellest, et 21. sajandi teisel kümnendil hakkab vabas Eestis lugemise oskus kaduma? Kui keegi oleks öelnud, et kuule, kolmekümne viie aasta pärast ei loe enamik haritlasi enam üldse ilukirjandust, ma poleks uskunud. Aga praegu paistab olevat just nii. Teadlased, insenerid, õpetajad ja arstid on niivõrd ametis oma igapäevatööga, et lugemiseks ei jää aega. Tuleb kirjutada projekte, anda aru, käia koolitustel, osaleda konkurssidel, töötada normaalseks äraelamiseks mitmel kohal ja nii edasi. Niisama lugemiseks ja mõtisklemiseks ei jätku jõudu. Pealegi on eestikeelne raamat tänapäeval kallis, nii kallis, et neil, kellel on aega, pole seda võimalik osta, aga neil, kes suudaksid osta, pole aega lugeda. Lapsed eelistavad üldse arvutit ja filme. Milleks lugeda, kui on olemas nii kaasakiskuvad mängud ja kolmemõõtmelised liikuvad pildid?

Ent lugemine on eriline tegevus. Raamat sunnib kõigepealt endast aru saama, seejärel aga toimuvat ette kujutama. On inimesi, kes väidavad, et nemad ei näe lugedes midagi peale trükikirja. Ma arvan, et nad kas eksivad, sest eeldavad miskipärast, et tekkivad kujutluspildid peaksid olema sama kirkad kui kõrgresolutsioonis kino või on minetanud oskuse lugeda. Sest minu arvates tähendab lugemisoskus lisaks tekstist arusaamisele alati teatud fantaasiamängu, seda muidugi ilukirjanduse puhul. Võib-olla pole mõttepildid alati selgepiirilised, kuid nad on. Või tuleks öelda – olid. Enamus minu põlvkonnast on kogenud pettumust või äratundmisrõõmu, vaadates ekraniseeritud kirjandusteoseid. Kui me poleks midagi ette kujutanud, siis ei saaks me ju väita, et see või teine näitleja pole üldse kehastatava kangelase moodi või et tegevuspaik pole õige.

Ja nüüd jõuangi ma oma jutu alguse juurde tagasi. Seni, kui lugemine oli nii raske töö, et pärssis kujutlusvõimet, oli lugeda tüütu. Alles siis, kui mõtted said lugemise tehnilistest probleemidest vabaks, kui silmad lugesid omasoodu ja sõnad tekkisid mitte enam huultel, vaid peas, hakkasid raamatud naudingut pakkuma. Igatahes võin seda oma kogemuste põhjal väita. Võin öelnud, et olen lugenud ja samal ajal vaadanud otsekui filmi, mis ehk on küll natuke tuhmivõitu ja katkendlik, aga samas tõeliselt ruumiline, nii et tahtmise korral saab asju vaadelda eri külgedest. Ja kui keegi arvab, et nii saab nautida ehk ainult „Pärija Kalkutast“ tüüpi teoseid, siis ütlen vastu, et olen samamoodi lugenud ja näinud ka Tõnu Õnnepalu „Mandalat“ või Lauri Sommeri "Räestu raamatut". Sest ma oskan veel lugeda.