Neljapäev, 26. august 2010

Pilvede keel


Päeva punased purjed
vajuvad metsa taha


öö kasvab idast välja
nagu hiiglaslik seen


milleks pärida pilvedelt
tuulte kohta
mida nad üldse ei tunne


siniste pilvede ainsaks usuks
vastu õhtut on vihm

Maarjapäeva eel

Pime vihmane hommik
lösutab kanana maastikul
kas see võiks mõnele meeldida
mida ta haub

pilve tinasest munast
koorub kivine linn
mille tänavail kõnnib
rauase ilmega rahvas

märja väljaku kohal
raskelt tundi lööb kell
kaugesse hingesoppi on vajunud
lõunamaalt hangitud tuli

kirikukuplite ümber
tuvisid täna ei tiirle
palmioks ajatust Petlemmast
märgiks ei ulatu siia

Kolmapäev, 25. august 2010

Välja ja sisse

Üksikuid suuri vihmapiisku
kukub mu jalgade ette
sügisest tiine suvi
nutab hiidpisaraid

kumba kätt on väljapääs
kurbade kasside linnast
küsib rohesilmine tüdruk
harutades lugusid
oma kollasest kleidist

püüan ühe neist kinni
ettevaatlikult astun sellega
alla Emajõe poole
hoia kolm korda vasakule
taipan veel hüüda
üle parema õla
turuhoone ees üle tänava minnes
olengi ühtäkki uues jutus
kus mind ootavad ees
kellegi ammututtavad mõtted

Teisipäev, 24. august 2010

Uid

Tervitus Andres Ehinile

Ma tänavu sui
kui lähen täiskui
täispäi laulan kui
ja räägin täissui

vast jõuan siis kui
ei tehta ui-ui
mu hing rahutui
kui olen täiskui

Pühapäev, 22. august 2010

Mängu ilu

Metsviinapuu ei punasta veel palet
ta usub suve häbematut valet
et sügisel ei ole külmi näppe
mis teevad talle härmatisetäppe

veel ritsik rõõmsalt oma koibi nühib
ent peagi jahe vihm ta lehelt pühib
ka luuletaja naudib mängu ilu
kuu paistab läbi kitsa pilvepilu

Puujutt

Nägin unes jämedat puud
nagu tuttav Kolli pärn
aga tüvi katsudes pehme ja soe
surusin sõrmed samblasse
kerge võpatus seejärel kuulsin
küsimust kõlamas peas -
kas oled teadlik et igaühele
elus on antud kindel arv sõnu
kulutad enda limiidi ära
uusi asemele pole kusagilt võtta
ütles see puu minu peas
minu enese häälega

olgu pealegi vastasin
see mis antud on antud
keegi ei tea oma päevade pikkust
ega arva sõnade arvu
kõigile mõõdetakse
kestvust toopoolse mõõduga
hoiule anda elu ei saa
ühtviisi kuluvad päevad ja sõnad
seepärast pole mul kahju
isegi puudega kõnelda

seepeale pugistas pärn
naeru mu enese häälega
minu enese peas
meie ühises unes

Neljapäev, 19. august 2010

Ungari veinikeldris

11. augusti õhtul käisime Budafokis Lics Pincészeti veinikeldris. Budafok, vanema nimega Promontor või Promontorium, muutus 19. sajandil väga oluliseks veinitootmise piirkonnaks. Praegu on see Budapesti linnaosa. Sealse mäe seest kaevandati kunagi kive, mistõttu moodustus hiiglaslik käikude süsteem. Wikipedia andmetel on praegusel ajal üksteisega ühendatud veinikeldreid Budafoki mäe sees kokku 25 kilomeetri pikkuselt (mis tervikuna on suurim veinikelder Euroopas). Ungarlased ise väidavad keldrite kogupikkuseks ca 100 km. Keldri eri osad kuuluvad erinevatele firmadele (sealhulgas Törley). Meie käisime veine proovimas Lics'i perekonnale kuuluvas keldris, mille suurus on 1700 m2 ja mahutavus 11000 hektoliitrit. Lics László on selle ettevõtte juht. Viinamäed asuvad Szekszárdi lähedal (1925 h) ja Székesfehérvári külje all Pákozdi kandis (1772 h), sest praegusel ajal Budafokis enam viinamägesid pole. Ainult need keldrid. Proovitud veinid olid: punased - Szekszárdi Kékfrankos, Pákozdi Cabernet Sauvignon, Pákozdi Merlot, Pákozdi Cabernet Sauvignon barrique; roosad - Szekszárdi Kékfrankos ROSÉ; valged - Pákozdi Chardonnay, Pákozdi Szürkebarát, Pákozdi Cserszegi Fűszeres. Minu lemmikuteks kujunesid hall munk (Pákozdi Szürkebarát) ja põletatud tammevaadis hoitud Pákozdi Cabernet Sauvignon barrique.


Vaata ka www.licspince.hu/index.php









Kolmapäev, 18. august 2010

Augustiöö õpilane

Augustiöö pikad märjad juuksed
riivavad õrnalt mu silmalauge
nüüd juba oskangi vaadata
pimedusse ta jälgedes
nüüd juba oskangi kuulata
vihma sabinat kaselehtedel
avatud akna taga
terve eluaeg tajumist
viimaks mõjule pääseb

olen su usinaim järgija
jahe vihmane pimedus
pese mu kontidest välja
lõunamaa päevade lõõsk
loputa turjalt rännaku higi
kosuta hinge
küpsete lõhnade tuules
kuid ära kustuta
sisimas hõõguvat tuld

hilissuvi su niiskesse embusse
olen ma naasnud
kuumadest päevadest puhkama
iga kord üha suurema himuga
viimaks ehk aimama hakkan
enese tõenäolist loomust
olla su õpilaseks
päevade lõpuni

Teisipäev, 10. august 2010

Mitmel häälel

Tsikaadid ja ritsikad
laulavad üheskoos
kahe kõlaga laulu
võibolla sellepärast
minugi peas
siristavad mõtted
vastandlikke viise

nagu ma olen täna
ühtaegu rõõmus ja kurb
peatades augustist aega
ühes Ungari külas
tiivuliste tornide all
kus neil päevil võib kohata
sõpru kaugelt ja lähedalt

õhtul laulavad aedades
meloodilised tsikaadid
teeveertes kodused ritsikad
hämarat ülistavad
avatud aknaga toas
punast veini me joome
aga kui see ei lõpeta
vaidlust mu peas
võtan parmupilli
ja mängin nendega kaasa

Piliscsaba

Istun Pázmány Péteri Katoliku Ülikooli auditooriumis ja mõtlen saatuse keerdkäikude peale. Kuigi ülikooli usuteaduskond rajati juba 1635. aastal, on praeguse kampuse hooned ehitatud endise nõukogude sõjaväebaasi territooriumile. Arhitektuuriliselt huvitavaim neist on kahtlemata Imre Makoveczi projekteeritud Stephaneum (1995-2001).



Neljapäev, 5. august 2010

Kitsas on

Toetan kätega
oma keha seinu
mis on jäänud kitsaks

väljas koguneb
pikas augustitaevas
hallikaid pilverünkaid

näen nende all
väikesi heledaid maju
kui tagurpidi pööratud binoklist

oh sa taevas
oled nii kutsuvalt avar
ütleb hing minu kehas

käed mis suruvad
keha tihedaid külgi
ei pääse ikka tiibadeks kasvama

taevas ei pääse
ikka valama vihma
mu kitsaste seintega kotta

ainult need sõnad
kui eskadrill piiritajaid
vihinal lendavad teisele poole piiri

Kolmapäev, 4. august 2010

Vältigem võsa

Jürile

Niitsin muru
kärbseparv sumisemas ümber pea
sest on august
ja kärbsed teavad
et tohivad nüüd hammustada

kolme nädala jooksul
on rohu sisse ilmunud
palju väikeseid puukesi
peamiselt kirss paju ja haab
veel rohkem jõudsid juurtest
võrseid ajada pihlenelad

keegi ei taha
et tema õu kasvaks võssa
seepärast tulebki niita
söögu siis sääsed ja parmud
või tiirelgu pea ümber kärbsed

kuid võsa kasvab kiiresti
ka mälu tanumatele
pikkamööda kaovad
vanad armsad mälestused
unustuse tihedasse rohelusse

oleks veel ilus tume kuusemets
mille all saab uidata
siis kui puud on juba suured
ja kuhu hommikuti
läbi okste langev nõiduslik valgus
ilmutab kive ja radasid

aga võsa ei taha mäletada
kasvatab ühtviisi kinni
taluasemed kiigeplatsid
ja nendega seotud laulud ning lood

seepärast võime kasvada kuuskedesse
sest nende päralt
on võib-olla homsed maastikud
aga vältigem tihedat võsa
eneste ümber ja sees

Teisipäev, 3. august 2010

Päätnitsapääv Saatserinnah