laupäev, 26. veebruar 2011

Kutsujad

Täna tuleb
minu maailmas lund
kerged helbed
katavad talve keha
pehme looriga
pakane ei pääse
selle alt valla
vaid külmetab ennast
iseenese haardes
lõplikult ära
kontpuu punasel oksal
kutsub tihane kevadet
nagu mu hingki
elu vereval puul

reede, 25. veebruar 2011

Saapad

Täna sain kätte säärsaapad. Need meisterdas valmis kingsepp Taniel Kriuksu töökojast. Uhked saapad, tehtud nii, nagu vanasti, rukkikliistriga ja tikutatud taldadega. Aga kumnmist pooltallad lasin ikkagi alla panna, et kannataks käia ja poleks talvel libe.



kolmapäev, 23. veebruar 2011

Heliseja


Kaskede okslikud sõrmed
mängivad päikesekiirtel
karget hommikuviisi
pakane häälestab
keeli mu sees
enam pole
pillimeest vaja
helisen selges õhus
päikesekandlele saateks
oma talvise elu
lihtsavõitu refrääni
katkemiseni pingul olles
kuid siiski kõlades

pühapäev, 20. veebruar 2011

Keeldudes leppimast

Pakase sõrmed
tulest kõrvetamata
täna jälle ei pääse
pühapäev kaldub
verevalt looja poole
viies endaga
tema lõplikku valgusesse
kümme väheldast leeki

külm kuupaiste
kustutab suitsevad tukid
kes aga kustutab
minu valu ja leina
vaese jõuetuks muudetud
kodumaa pärast
kaitsta kes enam ei suuda
mitte ühtegi kodu
isegi tema kätesse
varjule antud
nõrgemaid elusid enam
ei jaksa ta hoida

üksnes kuuvalgus valutab
külmast jäikade metsade kohal
sest tuleb raske öö
just nagu lahinguväljal
ellu kus jäävad
ainult need kel on õnne

kallid kaevikukaaslased
lohutagu meid teadmine
et pärast esimest surma
rohkem surmasid pole

Lõuna-Tartumaa talv












reede, 18. veebruar 2011

Kust abi tuleb


Mida küll vaatas
jumal enne maailma loomist
kõigi aegade
üksikuim üksiklane
vaadata sai ju ainult endasse
sest polnud miskit
mis oleks olemas olnud
väljaspool teda

kui meie tõesti oleme
jumala lapsed
kui meie keha on tempel
iga kivi kus kõneleb
tema vägevast tööst
kuhu peaksim meie
suunama pilgud

kas tõesti mägede poole
kust abi võiks tulla
või hoopis looja eeskujul
endasse süüvima
sellepärast et meisse
kõik võimalused
aegade algusest peale
on hoiule pandud

neljapäev, 17. veebruar 2011

Vikerkaarevärav


Mõttes sammun üles
iseenda pilkude trepist
päikesekiirtega üheskoos
murdun vikerkaareväravais
seitsmeks pühaks kiireks
seitsmesse mälusoppi
siis kui talv alles kestab
küsin kinnitust kevade kohta
otsin enda ja maailma vahel
kehtivat lepingut

uued ja vanad seosed
peegeldused ja kajad
teadmiste habras
paiku ja elusid ühendav kude
millest luuakse
mõtete igapäevane rõivas
viledaks kuluma kipub
mälestused mis kunagi
kellelegi enam ei meenu
püüdmatumad on juba
kaugeimaist tähtedest
see ongi tasakaal –
ääreta ilmaruum väljas
murdub ja hajub
mõtteruumi mu sees

isegi siis kui pahupidi
peaksin suutma veel pöörata
olekute ja võimaluste
üksteisest eemale sööstvad
udused keerisparved
nende jahtunud tuumadest
kooruvad uued maailmad
ikkagi mulle ei annaks tagasi
ühtki mahavaikitud hetke
ühtki tuulde puhutud puudutust
külma avarusse sündivad tõdemused
kustuvad kaugusse kukkudes
aga mida hõredamalt
plingivad homme sisekosmose
tähekogude silmad
seda rohkem mahub
nende vahele lootust

Karge hommik









pühapäev, 13. veebruar 2011

Valge ja külm

Ümber mu kodu
pakane hiilib
kuulen tema
praksuvaid samme
otsmik kuumab
aga varbad külmetavad
igale poole ei jõua
mu keha ahjus
kohusetundlikult
hõõguva tule soojus
valus torkiv ja külm
lumeväljade valgus
pressib kõigist akendest
sisse ja silmadest

kumavaiks muutuvad
kõik mu jahedad toad
aga kas valgustatud
saavad täna
ka hinge kaugeimad sopid

oh ma kahtlen -
iga silmadetagune maailm
lõputa on universum
mida ei suuda
päevavalgele tuua
isegi tuhande päikese vägi

reede, 11. veebruar 2011

Linnutee tuulte päevilt

Skaneerisin vanu negatiive. Miskipärast jäi valik pidama 1977. aasta juulis "Linnutee tuulte" ekspeditsiooni käigus Mansimaal tehtud piltidel. Üllatuslikult avastasin nende hulgast selliseid ülesvõtteid, mida nagu polekski varem näinud. Järgnevalt panen üles valiku tollastest piltidest, mida täiendan kirjaga, mille sealtsamast koju saatsin. Kommentaariks niipalju, et pildid on enamasti tehtud Sukõrja külas (Handi-Mansi Autonoomne Ringkond, Berjosovo rajoon), kuid ekspeditsiooni baas oli Saranpauli asulas, kuhu jõudsime 16. või 17. juulil Taimõri poolsaarelt Avami tundrast alanud hüpetega 19. juuli õhtuks, olles kasutanud kokku 14 erinevat transpordivahendit. Enne kirjas mainitud lennukeid olid jõelaev, traktorikelk, vesilennuk, sideauto, diiselvedur, elektrirong, kaks veoautot, elektrirong ja lennuk Norilskist Vorkutasse. Mingil kummalisel kombel on kirja kuupäevad ühe võrra ees. Sellest ja muudestki filmiga seotud seikadest olen varem siinsamas blogis põgusalt kirjutanud. Tegelased: Lennart Meri (režissöör), Rein Maran (1. operaator), Enn Putnik (2. operaator), Enn Säde (helirežissöör), Vello Samm (filmi direktor), Heno Sarv (režissööri assistent). Aga lasen nüüd kõnelda aastatetagusel endal. Kirjale praegu lisatud märkused on teistvärvi kirjaga esile toodud.

24. juulil 1977. Jõudsime just tagasi väikeselt paadiretkelt mööda Ljapini jõge (mansikeelset nime ei mäleta), sõime ja praegu lesime, kuivatame rõivaid. Saranpauli küla asub Berjosovost umbes 250 kilomeetri kaugusel Sosva harujõe Ljapini ääres. Küla, õieti asula, on küllaltki suur – 2400 elanikku. Aga midagi vaatamis- või filmimisväärset siin pole, seepärast kolistamegi mööda umberkaudseid külasid. Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt sellest, kuidas toimus hüpe Vorkutast siia. Lõpetasin eelmise kirja, kui olukord oli väga segane. Jak 40-t me tellida ei saanud, aga peale kauplemist leppisime kokku veel suurema lennuki, nimelt An 26 rentimise suhtes. Ööbisime Vorkuta Aerofloti võõratsemajas lennuväljal. Hommikul kell viis lendasime välja täiesti tühja transpordilennuki pardal ja poole tunni pärast olime juba Aasias, täpselt polaarjoonel asuvas Salehardis. Erakordse juhuse tõttu saime ümber istuda täiesti tühja Jak 40 peale, mis tõi meid Berjosovosse. Veel mõned tunnid hiljem olime kõik kägaras An 2 kabiinis ja 19. juuli õhtul kell 18.30 juba Saranpaulis. Purustanud kõik rekordid ja tellinud ühe päeva jooksul kolm spetsreisi, jõudsime oma uude peakorterisse. Esimese öö magasime külanõukogus. Esimees, rahvuselt komi, vestles meiega paar tundi ja lahkus tänu Lennarti osavale poliitikale veendunud fennougristina. Siiani on ta meid igati aidanud.

20. juuli. Kella kahe paiku sõitsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Tšekurja külasse (tšekur tähendab mansi keeles mingit kala, siialist, ja aga on jõgi).

Tegelikult on selle kala nimi mansi keeli sukr/sukõr, küla aga vastavalt Sukõrja. Sukr on tõesti siialine - Coregonus nasus, vana nimega Salmo schokur (Pallas).

Küla oma palkmajade, laudkatuste, pikkade aedade ja vee lähedusega meenutas väga vepsa külasid. Aga ei majad ise ega aiad polnud sarnased vepsa omadega. Esimesed muljed: väga lage, puudeta küla, vastand kõigile ettekujutustele, põdrasarved väravapostidel, sammasaidad (mansi labas), komi surnuaed hiiglaslike ristidega (u 3 m kõrged), jõgi paljude paatidega kaldal, mansi surnuaed metsas, sääsed, moška.


Labas pole muidugi mansi sõna, pärineb pigem permi keeltest. Mansi ait on suumjah.









Enn Säde komi surnuaia hiigelristide all.

Mansi surnuaed asub küla taga metsas. See erineb täiesti nganassaani surnuaiast. Esimesel silmapilgul tundub, nagu oleks metsaalune täis madalaid maju või muldonne. Surnut ei maeta maha, vaid asetatakse auku ja pannakse katus peale. Igal haual on olemas uks, kustkaudu surnu saab sidet pidada meie maailmaga. Haudade lähedal on puude otsa riputatud padasid, teekanne, kulpe ja muud taolist. Metsas on mõned ohvripuud, enamasti kaheharulised. Ühe vana seedri külge, mille oksad samblaga kaetud, oli riputatud rätikuid ja riideräbalaid. Teise puu ümber vedelesid põhjapõtrade koljud ja sarved.


21. juuli. Saabus etnograaf (Heno Sarv). Rein ja Lennart sõitsid paadiga jõge mööda üles Jasunti külla (tõlkisin selle nime jõesuuks). Seal õnnestus neil näha mansi matuserituaali. Kahjuks ei saanud seda filmida. Jutust selgus, et surnu maetakse paadis, mille nina ja ahter on ära saetud. Need pandi kotti ja kanti kõige lõpus surnuaiale, kus need neljandal päeval ära põletatakse (homme läheme seda filmima). Paadi küljele lõigati märgid – lind, päike ja poolkuu (vasakult paremale). Paati-kirstu kanti pikiteljelise teiba abil. Ristiasetsevad teibad (meie kalipuud) olid arvatavasti rituaalse tähendusega.


Aerutades meistriga. Rein Maran soovis, et matkiksin filmimise jaoks mansi meeste mõlakäsitsemist.


Vello Samm, Enn Putnik ja Enn Säde ehitatavat paati uurimas.


Enn Putnik ja Rein Maran koos külameestega.


Mansi naised näitavad oma uhkeid kasukaid.


Rein Maran ja Lennart Meri naistekasukaga tutvumas.


Maskeerunud Rein.

23. juuli. Filmisime Tšekurja külas. Algul ei saavutanud inimestega kontakti, õhtul aga, kui filmisime vanameest, kes mängis sankvaltapi (paadikujuline viiekeelne instrument), tuli üks mees, kes laulis, siis tulid vanamutid, kes tahtsid tantsida ja nii kujunes väike mansi laulu- ja tantsupidu. Inimesed muutusid äkki julgeteks. Muide, arusaadav, et nad suhtusid meisse algul umbusuga. Külas oli ju kahekordne rahvuslik rõhumine, kõigepealt tulid komid (19. sajandi lõpus) ja siis venelased. Komisid on külas rohkem kui manse.


Grigori Sainahhov mängib sankvaltappi, Enn lindistab.


Grigori Sainahhov (Kirikori-ojka) on pillimängu õpetanud paljudele.


Pidu kogub hoogu.


Mansi memmed tantsimas.


Võib-olla laulis Pjotr Sainahhov just selle pildi tegemise ajal laulu vanast Runast.


Pjotr Sainahhov koos naisega ja poja perega. 1979. aastal käisime juba ta poja haual.


Kirikori-taadi juures kodus.


Mansi naised.


Roman Sainahhov (Roman-ojka).

24. juuli, laupäev. Täna sõitsime paatidega 43 kilomeetrit allavoolu Hošlogi külla. Teel peatusime veel ühes väikeses mansi külas (Puulah), mis oli asetsuse ja ehitiste poolest fantastiline küla – paar maja, sammasait ja abihooned, asus jõest natuke eemal metsalagendikul, sinna viis läbi soo palkidest tee. Kohtasime kahte toredat vanatädi, kes vastasid Lennarti küsimustele, näitasid meile igasuguseid esemeid ja rahvarõivaid.

Aga Hošlogis kohtasin esmakordselt iidolit. Ta seisis kõrgel jõekaldal arvatavasti üle saja aasta enne, kui keegi tuli ja naelutas ta külge sildi „Граждане, не бросайте горячие спички и окурки в лесу!“ Ta oli kogu see aeg vaadanud näoga põhja poole, piki jõge üles, mägede suunas, ja kergelt naeratanud oma hambutu suuga. Ja ta seisab ning naeratab praegugi, ka meie peale, kes me sildi maha kiskusime ja tema ees oma musta kasti üles panime, mis nupule vajutades vaikselt surisema hakkab. Ta on jõekaldal üksik, aga usun, et metsa kõige läbipääsmatumates paikades, kuhu viivad kõige salajasemad jalgrajad, kahel pool mida varitsevad jultunud sissetungijat väga vanad aga veel töökorras iselaskvad vibud (see pole väljamõeldis), leidub teisigi temasarnaseid. Meil on kahjuks liiga vähe aega, et selliseid paiku otsida, pealegi pole teejuhti, sest mansid varjavad oma pühapaiku. Nad kardavad kaotada oma usku, ütles üks tädi matuste ajal, kus nad ei lubanud pildistada ega teha mingeid ülestähendusi. Kunagi keegi leiab pühapaiga metsas, ja ma loodan, et ta tunnetab looduse võimsust, seistes ohvripuu ees või vaadeldes inimeste loodud puukujusid, mis on samuti tänulaul loodusele. Ma loodan, et ta seisab vaikides ja pördub mõtlikuna tagasi ega avalda kunagi saladust, millest temagi vaid juhuslikult osa sai.

Aastaid hiljem pole ma üldse kindel, kas too puuslik üldse oli ehtne. Saja aastane see küll ei saanud olla. Vibulõksuga olen hiljem Handimaal lähemalt tutvunud, muidugi jahipidamisega seoses. Aga mäletan, et mu esimese Siberiskäigu ajal tõepoolest räägiti lugusid pühapaikade teede äärde üles seatud vibudest.

Homme on pühapäev, teisipäeval sõidame siit allavoolu umbes 100 kilomeetri kaugusele Sosva külasse, kus peatume mõnda aega ja siis saabki juba hakata koduteele sättima.


Sammasait Hošlogi külas.


Hošlogi vaade.