Teisipäev, 30. juuni 2009

Murehelmed


Mustast oonüksist komboloi.


Eile õhtul näitas kelner Plakal mulle uhkusega oma merevaigust murehelmeid (kreeka keeles komboloi - κομπολόι) ja ütles, et maksis nende eest küll mitusada eurot, aga on väga rahul, sest helmed annavad talle palju energiat. Tõepoolest sõrmitses ta tänaval kliente püüdes pidevalt oma helmeid.

Kohe-kohe jätan oma väikese hotellitoa ja hakkan liikuma lennujaama poole.

Esmaspäev, 29. juuni 2009

Ateena hingus



Ateena hingus on palav
keegi ei pääse sellest
päriselt kõrvetamata
üksikuid hingi ei lasta
paikadesse kus öösiti
istuvad suudlevad paarid
oliivipuude kohal
noorkuu on terav kui väits
kui tuleb päeva matus
adud eneses jälle
kõikide lahuskäijate
hääletuid tervitusi
mis panevad õhu küngaste kohal
valusalt võbelema
hommikuks pöörab
maailma pööritav vaim
su poole saatüri
veinist punsunud näo
täpselt kell kuus

Eilsest kuumast päevast


Suvine Ateena on kuum linn, mis allutab sind oma rütmile või sülitab välja. See on linn, kus tänavad täituvad õhtuti rahvaga, kus ühed püüavad meeleheitlikult raha kulutada, teised aga teenida. See on linn, kus pole hea olla üksi, sest üksindus ei sobi selle linna viisidega. Tänapäeva Ateena ei sobi vaikseks mediteerimiseks, vaid sumiseb ja huugab kogu aeg nagu pereheitmist ootav mesitaru.



Ülikute marmortoolid Dionysose teatris.



Akropoli künkalt paistab meri.



Plaka punased katused.



Erechtheion ja karüatiidid.



Propylaea sambad.



Agoraa vaade.



Hephaistose tempel (Theseion).



Hephaistose tempel (Theseion).



Agoraa gigandid.



Andke mu pea tagasi!.



Parfüüminõu Agoraa muuseumis.



Rahvas lustib Plakal.


Pühapäev, 28. juuni 2009

Porose saar ja muu




Hotellis kadus ootamatult internett, seepärast istun avalikus netipunktis. Kirjutan kähku mõned read eilse ja tänase kohta. Eile käisime kolmekesi Porose saarel, kuhu on Ateenast veidi alla tunni sõitu suurema laevaga (tiiburiga vast vähem). Saar tundub kaardil tilluke punkt, aga tegelikult on ikka nii suur, et me selle ühest otsast kaugemale ei saanudki. Palavus ajas mitu korda ujuma, siis tutvusime kohalike antiiksete varemetega (ujumas käisime just nende külje all). Sai vaadatud ka praegust linna ja söömas käidud. Siis oligi juba õhtu. Täna oli Ateenas pärastlõunal 33 kraadi sooja, mina muidugi valisin just selle aja Akropoli otsa ronida. Seal pole ju üldse varju, kogu aeg oled päikese käes. Aga polnud vigagi, kerge tuuleke ka puhus. Jaksasin pärast isegi hulk aega Agoraal uidata (selle suletud osas, kuhu on tarvis piletit). Siis väike söök koos külma õllega (seekord Alfa) ja siis hotelli puhkama. Nüüd aga lähen Plakale (olengi juba selle servas) sööma. Loodetavasti saab hotellis ka netiühendus korda, siis panen mõned pildid üles. Head õhtut.

Südaööks on taas mingisugune netiühendus tekkinud. Lisan siis, et asja uurides selgus, et eilne saar polnudki Poros (mis asub Pireusest 58 km kaugusel), vaid hoopis Aegina (27 km kaugusel). Vot sulle pirukat. Aga Aegina mängis vanas maailmas Porosest (Calauriast) palju olulisemat rolli, olles 5 saj. e. Kr. Ateena rivaal. Linna taga Kolonnaks kutsutaval künkal on kesksel kohal umbes 520 e. Kr. rajatud Apollo templi varemed. Ateenlased saavutasid aastal 458 lõpliku võidu Aegina üle, misjärel selle tähtsus vähenes. Lisan ka mõned pildid.

Muuseas avastasin äsja, et mul on toas lutikad. See seletab mitmeid kahtlasi vereplekke. Ühe eluka tapsin igatahes maha.












Reede, 26. juuni 2009

Ettekanded, ettekanded

Eilse päeva kõige huvitavam kuulamine oli kohe hommikul - Chao Gajini plenaarettekanne Gesari eepose lauludest Tiibetis ja Mongoolias. Esineja ise oli hiina nimest hoolimata mongol, aga see on tavaline, et Sise-Mongoolia mongolitel on hiina nimed. Uduselt teadsin ennegi, et eksisteerivad lood müütilisest Gesar-khaanist ja ega Gajin nende sisu eriti puudutanudki. Pigem võrdles ta tiibeti ja mongoli Gesari-eepikat ja rääkis laulikutest. Mehel oli UNESCO ametnikuna hea inglise keel ning ta kasutas ka PowerPointi (unustades küll tihti slaide vahetada). Mida ma siis teada sain? Esiteks seda, et Tiibetis on Gesar superlugu, mis neelab alla kõik muud kangelaslood, integreerides need endasse. Seepärast polegi seal teisi kangelaslugusid. Mongolitel seevastu on Gesar üks kolmest suurest loost Jangar'i ja Han Harangui kõrval (lisaks veel hulk väiksemaid vendi). Tiibetis on Gesar tõeline tsükkel, koosnedes suhteliselt iseseisvatest lugulauludest, mille temaatikaks lahing, pulmad, verevendlus, elulugu või nende kombinatsioon. Tekstid sisaldavad nii alliteratsiooni kui lõppriimi. Lugude kogupikkuseks arvatakse kuni miljon värsirida, seepärast on tiibetlased uhked, et neil on maailma pikim eepos. Tekstid levivad mitmel viisil - suuliselt (ja kuuldult), dikteeritult, käsikirjadena, mida laulikud ise on teinud, puutrükis, litograafia ja moodsa trüki vahendusel ja müstilisel teel. Viimane on Tiibetis väga levinud ja seotud ka nijngma koolkonna munkadega. Mongoli Gesaris on lood rohkem omavahel seotud, moodustades ühe ca 86000 värsireaga eepose peatükid. Mongoli Gesar on ilmalikum ja meelelahutuslikum (esituskonteksti poolest) ja keelelt kunstipärasem kui tiibeti oma. Mongoli laulikud õpivad lugusid kas väga headelt laulikutelt-õpetajatelt või siis lugusid siin-seal kuulates. Tiibetis on aga viit liiki Gesari lauljaid, kellest mitmeid iseloomustavad šamaanidele sarnased atribuudid - peakate, kostüüm, pronkspeegel. Esimene tüüp ongi seestumuslikud laulikud, kes õpivad oma laulud üleloomulikelt olenditelt ning keda abistab laulmise ajal nendesse sisenev vaim. Teine tüüp on need, kes õppinud teiste laulikute käest. Kolmandaks tulevad laulikud, keda esineja nimetas excavating singers ning kes on laulud "välja kaevanud" kas iseenda peast meditatsiooni abil või väidavad, et on tõepoolest maa alt leidnud tekste sisaldava käsikirja. Sellesse liiki kuulub palju buda munki. Neljas tüüp on laulikud, kes on võtnud ette kirja pandud tekstid ja hakanud neid esitama ning viies tüüp näeb kõiki lauldavaid sündmusi pronkspeeglis. See oleks lühike konspekt seni kõige huvitavamast plenaarettekandest. Omalt poolt lisan veel, et piltidelt nähtud peakatted ja kostüümid olid väga sarnased tiibeti šamaanide lhapa'de omadega.

Järgnevalt lühimärkusi veel mõne ettekande kohta. Sektsioon "Mythologies, Ecology and Environmental Representation" esinesid järjestikku kaks kreeklannat. Andromachi Oikomonou rääkis toponüümidega seotud lugudest (või tundus mulle, et oleks pidanud neist rääkima, sest ettekande pealkiri sisaldas kohajutu mõistet), kuid peamiselt piirdus mulle võõraste kohanimede nimetamise ja nende oletatava tähenduse äratoomisega. Viimane muidugi viitab sageli mingile jutusüžeele, kuid ühtki sellist pikemat näidet ettekanne ei sisaldanud. Ning muidugi oleksin tahtnud toponüümide puhul näha kaarti ja nimede kirjapilti. Rhodoselt pärit Chara Coseyani ettekanne oli palju segasem, teema poolest pidi ta rääkima uuemates rahvalauludes väljenduvast ema needuse motiivist (miskipärast oli sellele pealkirjas lisatud Ancient Survivals), kuid jutt oli üsna kaootiline, sisaldades eri laulutüüpide näiteid ja katseid ühendada nende motiive klassikaliste kreeka müütidega. Näiteks laul "Kummitav kaev" (Haunted well), mille sisu järgmine - ema, kes tahab uuesti abielluda, soovib oma poegadest vabaneda ja saadab need sõtta. Teel jõuavad janused pojad sügava kaevu juurde ning noorim peab ronima alla vee järele. Muidugi ei jõua ta üles tagasi. Esineja jutt oli kahjuks nii halvasti mõistetav, et ma ei saanud aru, kas siis tegelikult järgnes ema äraneedmine poja poolt, või nägi kõneleja seda needust vaid kaudsel kujul - poegadest vabanemise soovina. Ehk siis ma ei saanud aru, kes keda ära needis. ja muidugi ei jõudnud mulle pärale seosed müütidega. Need lihtsalt ei tööta minu jaoks selles kontekstis. Aga kogu ettekande vältel kumises peas setu laul pojast, kes surmahetkel soovib emale tuld ja tõrva igavest'. Mu vana hea tuttava Nancy McEntire ettekanded (tema esines seekord sektsioonis "Folk Narrative in the Modern Media") jäävad iga aastaga kahjuks järjest kõhnemateks. Seekord võttis ta ette paljulahatud linnamuistendid "Kaduv hääletaja", "Äralõigatud sõrm", "Poissõbra surm" ja "Stiffy Green", kuid ei suutnud nende kohta midagi uut ja asjalikku öelda, tehes jõuetuid ja põhjendamatuid katseid siduda neid mingite arhetüüpsete müütidega (mis aga täpsemalt nimetamata jäid). Ezekiel Alembi kõneles samas sektsioonis viimastel Keenia valimistel valimisvõitluses kasutatud kujunditest, kus figureerisid vägagi tuntud loomad ja putukad - eesel, hobune, madu, sipelgas, rohutirts jne., millega siis vastaskandidaati ja tema parteid paika panna üritati. Huvitavaim kasutatud kujund oli Pentagon kui tugevuse ja kindluse sümbol. Mu oma sektsioonis "Mythologies, Ecology and Environmental Representation 8" oli huvi pakkuv Jeruusalemmas resideeruva Fumihiko Kobayashi ettekanne jaapani konn-naise lugudest, mis oli esitatud üsna huvitavas võtmes ning võiks üelda, et ka feministlikust vaatenurgast. Nimetatud lugude omapära on see, et naine tuleb mehe juurde, teeb ise talle ettepaneku, aga hiljem paljastub tema mitteinimlik olemus ning ta lahkub, jätmata mehele midagi. Ettekandes võrreldi konn-naise lugusid mõnede teiste jaapani sarnaste juttudega (Yuzuru - Videviku Kurg, meredraakon printsess Toyotama) ning ka korea juttudega. India kirdeosas elav miljonilise etnilise grupi (kahjuks ei mäleta selle nime) esindaja Desmond Kharmawphlang lõpetas pika päeva ülevaatega oma kodupiirkonna riisiga seotud rituaalidest.

Õhtul käisime koos mõnede kolleegidega Benaki muuseumis, kuhu oli tasuta sissepääs. Suur ja rikaste kogudega muuseum, eraalgatuslik pealegi. Muuseumi rajas patriits Ant. Benakis oma ja talle annetatud kogude põhjal, see avati 1931 ning sisaldab ca 45000 eksponaati, mis jagunevad kuude suurde kogusse - kreeka kogu, Hajikyriakou-Gika galerii, mänguasjade kogu, kopti kunsti kogu, hiina kunsti kogu ja islaami kunsti kogu. Ei jaksanud kuigi hoolikalt neid vaadata, kusagil peale 20. saali sai tehtud lõige ja muist ekspositsiooni vahele jäetud. Pärast vaimutoidu üleküllust nõudis ka ihu oma osa, seepärast läksime sööma. Ja koju jõudsin alles peale südaööd. Muuseumi jutu juurde lisan kolm pilti Delfi muuseumist, viimane neist detail kuulsast Kaarikujuhi pronksskulptuurist






Neljapäev, 25. juuni 2009

Parnassose mägi ning jahedus



Sai siis Delfis käidud. Väidetavasti asub see 700 m kõrgusel Parnassose mäe nõlval. Ilm põhjamaa inimese jaoks paras, ca 20-22 kraadi, vahepeal ca 800-900 m kõrgusel asuvast Arachovast läbi sõites näitas bussi kraad ainult 11 soojapügalat. Kui tuul juhtus puhuma, hakkas isegi vilu. Delfis käidud, aga saatust teada ei saanud. Ei sosistanud keegi tulevikku kõrva, ei kuulutanud valjuhäälselt. Kivid ka vaikisid ja maa seest ei tõusnud aurusid. Aga sellegipoolest oli huvitav. Kahjuks on aeg hiline ja homme ettekande päev, seepärast praegu midagi rohkem ei lisa.






Kolmapäev, 24. juuni 2009

Jaanilaupäev Ateenas

Kreekakeelset plenaari ma hommikul kuulama ei kiirustanud. Need, kes eile üritasid tõlkega ettekandeid kuulata, kurtsid, et heli kvaliteet oli kehv. Läksin parnassile ehk Parnassose Kirjandusseltsi alles üheteistkümneks. Erilist muljet ei avaldanud ka Ulrich Marzolphi ettekanne intellektuaalse omandi kuuluvuse teemal, mida ta lahkas kolme Iraaniga seotud näite abil. Esiteks olid kõnealused publikatsioonid võõrad, teiseks ei saanud ma hästi aru, kes olid kogujad, kes publitseerijad jne. Selliste keeruliste ja võõraste teemade puhul oleks PowerPoint hädavajalik, kuid miskipärast seda ei tehta.


Parnassose ühingu saal. Samas pidi toimuma ka õhtune kultuuriprogramm.


Järgmiseks istungiks suundusin samas lähedal asuvasse vanasse parlamendihoonesse, mille saal nägi päris pidulik välja.





Seal kõneldi jutu-uurimise teooriast. Alustuseks arutles Vilmos Voigt teemal, mida uut on ISFNR andnud jutu-uurimise teooriasse ning leidis, et uusi teooriaid pole ühingu 50 aastase ajaloo vältel loodud, küll aga on heaks kiidetud ja edasi arendatud mujal loodud seisukohti. Ettekandes anti ka lühike tagasivaade ühingu pool sajandit kestnud tegevusele. Selgus, et algul oli ISFNR sakslaste juhitav saksakeelne organisatsioon. Ettekandja ei olnud eriti vaimustuses selle puht inglisekeelseks muutumisest.

Sellest sektsioonist jäi meelde veel Outi Lehtipuro kõne, kus rõhuti vanadele väärtustele - hea folklorist peab eelkõige hästi tundma uurtava kultuuri keelt, muidu pole aru saada, kuidas rahvaluule "töötab". Hea pole viimaste aastakümnete jooksul süvenenud kallutatus sotsiaalteaduste poole. Folklooriteooriaid tuleb luua rahvaluulet uurides, oli kõneleja seisukoht.

Pärastlõunal istusin usundilise muistendi sektsioonides, kus peale Ülo Valgu ettekande eriti säravaid esinemisi polnud. Ülo kõneles kahest eesti muistendite puhul avalduvast tendentsist - vanade juttude kristianiseerumisest ja folkloriseerumisest. Muidugi on tegemist eri aegadesse kuuluvate nähtustega, mida kõneleja ka esile tõi. Paremini oli esitatud folkloriseerumisprotsess, seda meediast tuntud Põlma veski näitel. Portugali mees Paulo Correia esitas hulga huvitavaid muistendinäiteid (suurte silmadega laps, kurat kitsena), mida sidus motiiv ootamatult ebatavaliselt raskeks või siis samm-sammult järjest raskemaks muutuvast olendist. Juttude levikuala oli lai, kusjuures suuresilmalise lapse lood populaarsed peamiselt ranniku kalurikülades. Kahjuks ei järgnenud materjali esitamisele analüüsi. Huvitav oleks olnud siduda Ülo ja portugallase ettekanded märkusega, et ebatavaliselt suur kaal on sageli üleloomuliku olendi tunnuseks (sest Ülo rääkis ettekandes ka kummituslugudest) ning tuua mõned kohased näited eesti muistendivaramust, kuid umbne ja palav ruum peletasid selle mõtte kohe peast. Veel jäi meelde Ines Köhler-Zülchi jutt 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse reisikirjades leiduvatest muistendimotiividest (nõidade kogunemispaigad, kuradi jalajäljed, mäevaimud jne). Vähem viidati salapärastele kaevandustele ja peidetud aaretele. Tiina Sepp tegi taas väga hea ettekande Santiago de Compostela palverändurite lugudest, analüüsides seekord peamiselt ühe mehe, kellegi Rodgeri esitatud lugusid, mille peategelaseks oli mõnikord püha Jaakobus ise. Meie arhiivirahvale tuntud argentiinlanna Maria Palleiro tegi katse võrrelda mõnesid argentiina ja eesti muistendimotiive (sealhulgas Kirjandusmuuseumi Lilla Daam), kuid tegi seda üsna saamatult. Mind panevad alati imestama inimesed, kes leiavad paar-kolm tegelikkuses üsnagi universaalset jutuainest ning satuvad sellest suurde vaimustusse.

Mõned meie hulgast otsustasid jaaniõhtu veeta vabas õhus, seepärast ronisime taas Areopagose künkale, kus linna tulesid vaaadates, juttu vestes ja õlut juues mõnusasti aega veetsime.






Teisipäev, 23. juuni 2009

Kali nihte



päike loojub Nümfide künka taha
õhk tiheneb linna kohal
astun alla Areopagose mäelt
lähen läbi tarastatud agoraa
ja mõtlen kui paljud
ateenlaste põlvkonnad
mängisid ja karjatasid kitsi
neil varemetel
mis nüüd on piiratud
kõrgete aedadega
aga elu ei jää seisma
rahvas voorib nüüd
Apostel Pauluse tänaval
ja hämariku saabudes
süüdatakse küünlad kohvikute laudadel
Stoa varemete juures terrassil
joovad turistid veini ja õlut
hea kui viimane juhtub olema Mythos
mitte mõni globaalne virre
paljude müütide sünnimaal
aga päev loojub ikka samamoodi
ning öö katab maapinna lained
sama sumeda vaibaga
kui neil ammusil päevil
mil Nümfide künkale
kerkis esimene Zeusi tempel

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Kongress algas


Ateena Akadeemia.



Simblimängija Akadeemia nurga taga.


Kella üheksaks kõmpisin Massalia tänavale, kus tahtsin Ameerika-Kreeka Ühingu ruumes kuulata mõned ettekanded. Esimeseks sektsioonks valisin Storitelling and Storytellers 1. Kokku on jutuvestjatest ja -vestmisest 18 sektsiooni ja 2 paneeli, osa neist toimub üheaegselt. Esimeses oli neljast esinejast kohal kolm. Alustas Anita Harris USA-st Louisvillest. Kuna tema ettekanne baseerus tuntud mustanahalise lastekirjaniku Virginia Hamiltoni teosel "The Magical Adventures of Pretty Pearl", oli sellest üsna raske aru saada eelnevalt raamatut lugemata. Mõistsin ainult niipalju, et loo tegelased olid üleloomulikud olendid - jumalalaps Pretty Pearl, tema Ema Jumal ja vennad John de Conquer ning John Henry Roustabout. Pretti Pearl (naissoost) tahtis elada inimeste maal, seepärast jättis ta oma jumalakodu Mount Kenyal, unustades kõik vendade hoiatused (kui sarnane obiugri karutüdruku looga!). Orjalaevaga toodi või tuli ta üle ookeani Ameerikasse, seejärel põgenes ja varjas ennast kuni kodusõjani maa all. Koos mitmete salapäraste tegelastega, teiste hulgas meessoost vaim Dwahro, seikles ta seejärel Ameerikas indiaanlaste hulgas. Ettekanne pidi käsitlema loo üht mütoloogilist aspekti - Nommo't, keda siin mõisteti vist kui jumalikku loomisväge (Wikipedia järgi on Nommod dogo hõimu jumalused või mütoloogilised esivanemad), kuid selleni nagu eriti ei jõutud või ei saanud ma aru, kui asi tõsisemaks pidi minema.


Raamatunäitusega tutvumas.


Järgmine ettekanne tuli Jonathan Roperilt, kes Eestis tutvustamist ei vaja. See oli väga huvitav, sest käsitles Juhan Julma ihuarsti dr. Samuel Collinsi 1671. aastal Londonis trükitud raamatus "The Present State of Russia" ilmunud oletatavat vene folkloori. Oletatavat seetõttu, et paljud äratoodud lood on rahvusvahelise levikuga, sarnaseid räägiti ka ungari kuninga Mathias Corvinuse ja valahhia printsi Vlad III (Dracula prototüüp) kohta. Seda rääkis ettekandes ka Jonathan, kuid minagi olen sarnaste lugude peale sattunud. Kui Roman Jakobson pidas Collinsi raamatusse põimitud lugusid esimeseks vene folkloori publikatsiooniks üldse, siis Jonathan märkis õigesti, et sarnaseid lõigukesi ilmus varemgi, näiteks Olaus Magnuse sulest. Ja kui paar juttu välja arvata (need sisaldasid vene sõnu ja nimedega seotud kujundeid), polnudki tegemist vene folklooriga, vaid juttudega, mis levisid tolleagsete rändurite ja diplomaatide kaudu.

Kolmandal ettekandel peatun ka pikemalt, selle esitas Lina Bugiene Vilniusest. Oma välitöö kogemuste põhjal rääkis ta jutuvestjate tüüpidest. Võtnud aluseks Linda Déghi jaotuse (müstikud ja ratsionalistid-naljamehed) laiendas ta mõlema nn liigi tunnuseid, tuues välja, et müstikute hulka kuulujaid iseloomustab madal sotsiaalne staatus ja enesehinnang, neid on raske leida, sest nad ei taha pilkamist kartes rääkida. Nad suhtuvad väga tõsiselt üleloomulikku sfääri. Leedus on nendeks peamiselt vanemad naised. Ratsionalistid-naljamehed on seevastu kõrge sotsiaalse staatusega mehed, kelle suhtumine üleloomulikku on irooniline ning kes on aktiivsed suhtlejad ning oma kogukonnas populaarsed.

Pärast kohvipausi läksin jutuvestmise 4. sektsiooni, kus paraku nii huvitavaid ettekandeid ei kuulnud. Kristiana Willsey Indianapolisest (USA) rääkis jutustaja meeles võistlevatest raamistikest või jutustruktuuridest, mis sageli ilmnevad juhul, kui näiteks muinasjutt on kas osaliselt ununenud või vajab meeldetuletamist. Sel juhul lülituvad jutustajad sageli isikliku loo lainele, millega nagu konkretiseerivad muinasjutu sündmusi või detaile enda tarvis, et sellest lähtuvalt edasi jutustada. Setõttu on halvasti, katkendlikult räägitud jutt või hoopis pooleli jäänud lugu sageli väärtuslikumgi, kui "korralik" esitus, andes võimaluse sisse piiluda jutustaja maailma.



Hans Kuhn Austraaliast kõneles islandi rimuritest, õigemini sellest, kuidas rimurite loojad ja esitajad poeetilise teksti sissejuhatavas osas suhtlevad publikuga, luues enda jaoks sobiva meeleolu. Sain aru, et rimuri sissejuhatus on sageli veidi koomiline, näidates esitajat kas õnnetu armastaja või juba vananeva mehena, kellele ikka veel meeldivad noored tüdrukud. Sellised skeemid aitavad häälestada audientsi esitaja suhtes heasoovlikult.
Annikki Kaivola-Bregenhøj arendas Richard Baumani performance mõistet soome jutustajate põhjal, vastandades esinemise ja esitamise, mis inglisekeelses tekstis päris ilmekalt välja ei tulnud.
Viimane ennelõunane esineja Patricia Fann Bouteneff New Yorgist analüüsis ühe suhteliselt isoleeritult Türgis elanud kreeka kogukonna jutte muu Musta Mere äärsete kreeklaste folkloori taustal. Kahjuks ei saanud ma aru, kus täpselt paiknes see kõne all olnud Santa asundus. Kõlasid märksõnad "mägedes, metsapiiril" ning see, et vist 17. sajandil oli Santas 3000-5000 elanikku. Ning kuna ma ei tea palju selle piirkonna kreeklaste folkloorist, jäid ettekandes ehk välja toodud peened vahed minu jaoks märkamata. Ainult niipalju jäi kõlama, et rohkesti oli motiive reetmisest ja reetlikkusest (nii kuninga, kui naiste).

Programmi kirjutatud kerge lõuna osutus korralikuks lõunasöögiks soojade toitude ja veiniga. Seejärel mindi laiali siestat pidama, et kohtuda kell kuus kongressi ametlikul avamisel.



Turg minu hotelli naabruses.



Mu tagasihoidlik hotell.


Pühapäev, 21. juuni 2009

Rand ja linn

Hommikul sai käidud ennast kongressile registreerimas. Koht - Ateena Akadeemia Panepistimo metroojaama juures. Huvitav, et akadeemia tarvis ehitatud hoone (valmis 1887) on akadeemiast (rajatud 1926) endast vanem. Veidi enne Akadeemiat õnnestus mul korraldada väike intsident - nägin eespool kõndimas kolleege Maret, Liisat ja Marjut, jooksin neile järele ja rabasin ühel kotist. selle peale tõstis kisa läheduses olnud ajalehe- või joogiputka müüja. Ilmselt on "kotijooks" Ateenas üsna tuntud spordiala. Politseid siiski ei kutsutud ning koos sammusime Akadeemia päästvate sammaste varju. Vanad kreeklased teadsid, kuidas ehitada. Nende eeskujul rajatud hoone sammastiku vahel oli palju jahedam kui mujal. Taas kohtasin lätlasi. Valdis isegi üritas mulle seletada, millises hotellis nad elavad, aga ilma kaardita oli sellest raske aru saada. Pärast kongressi koti (tõeliselt meeldiv, väike ja praktiline) kättesaamist ja selle sisuga tutvumist (muuhulgas leidsin tillukese Ateena kaardi, mida väga mugav tasku pista) ostisn endale metroojaamast 10 raha eest 10 päeva pileti, mis kehtib kõigis ühistranspordi vahendites. Siis sai vaatamas käidud üht tulevast kongressipaika, kus mitmel meist (kaasa arvatud minul) tuleb oma ettekanded maha pidada. Hellenic American Union asub veidi (ca 500 m) Akadeemiast kaugemal. Palava ilmaga pole just meeldiv joosta ühest hoonest teise, aga midagi hullu ka ei tohiks juhtuda. Siis käisime hotellidest läbi ja - juhtus, mis juhtuma pidi. Kolme valvsa kaaslase silma all tõmbas must mees kolleg E. rahakotist kakssada eurot nii ära, et keegi ei märganud. Olid vast osavad käed! Vahetusraha otsida aitamise ettekäändel vaid korraks näpud rahakoti külge pannud mees oli vist tõeline oma ala meister, sest mitte keegi ei märganud raha võtmist. Õpetliku loo üle piisavalt aru pidanud, sõitsime trammiga mere äärde. Tramm sai rahvast täis ja sõit oli üsna pikk. Kusagil Alimose kandis ronisime maha ja suundusime randa, mille silt kuulutas, et tasuta pääseb sisse vaid keskpäevani. Aga kell vist polnudki veel nii palju või ei tahtnud keegi pühapäeva puhul pileteid müüa. Muidugi oli rahvast lausa ropult, maas vedelemise kohta me ei leidnud ega tahtnudki, vaid käisime niisama kähku ujumas. Vesi oli muidugi soe ja mitte eriti must. Ranna lähedal ujus küll igasugust looduslikku prahti, sekka ka mõned piletid, aga kaugemal oli täitsa mõnus ujuda.





Linnas tagasi, käisime söömas Herioni nimelises tavernis, kus olid küll maitsvad toidud, kuid pärast taheti arvele juurde keevitada veel üks õlu, mida keegi meist polnud joonud. Minu valjuhälne protest aitas asja positiivselt lahendada ning vägisõnad jäid kasutamata. Pärast otsisime üsna edutult toidupoodi, jõudes välja Omonia väljakule, kus tavaliselt korraldatakse meeleavaldusi. Keegi ei vehkinud parajasti lippudega ja kõnesid a ei peetud. Väljaku servas istusid inimesed reas kui varblased. Vastu tuli kõhetu meesterahvas, kes vaikse, kuid selge häälega pakkus: "Hashish, coca." Noh, seda kraami me küll otsima ei tulnud.



Kolleegide hotelli katuseterrassil võtsin ühe Mythose ja tegin mõned pildid, seejärel võtsime ette katse vallutada Akropoli.



Alustuseks sõitsime vale metrooliiniga ühe peatuse, seejärel parandasime vea ja võtsime õige rongi. Akropoli jalamil oli just eile avatud uus Akropoli muuseum, mis veidi sarnaneb tulevase Eesti Rahva Muuseumi hoonega Raadil. Ainult siin oli "lennurada" tükkideks võetud ja tükid üksteise peale korrusteks asetatud. Muidu ikka palju klaasi ja suur varikatus peasissekäigu kohal.



Kaamerad ja ülekandejaamad olid veel muuseumi ees, ilmselt loodeti veel mingit saaki. Akropoli värav oli kahjuks juba kinni (kell pool kaheksa), kuigi silt teatas, et koht on avatud 8 - 20. Lohutuseks jõime mahla või õlut (kes mida), seejärel aga ronisime Areopagose künkale, kust avanesid kaunid vaated linnale. Ja Akropol oli ka käeulatuses. Ainult kaljud, mida lihvinud tuhanded jalad, tundusid libedad kui jää. Mingi marmori liik. Tegin hulga pilte. Seejärel tulime tagasi Agoraa kaudu, niivõrd, kui see õhtusel ajal liikumiseks avatud oli.







Homme läheb siis kongressiks, töö algab juba kell üheksa. Peaks valima, mida kuulama minna. Nüüd aga head ööd!