teisipäev, 9. juuni 2009

Nepaali reisi päevik 3

4. mai, esmaspäev. Ilus selge karge hommik. Seoses eilse pühaga heisati mitmel pool, meie hotell kaasa arvatud, uusi palvelippe. Suitsutati nuluoksi ja määriti vertikaalsete lippude kinnitusi jakivõiga. Seda, kuidas meie hotelli peamaja katusel lippe vahetati, jälgisime otse oma majakeste eest.



Teele asusime 7.18. Esialgu oli kõndida meeldivalt jahe. Rada kulges jõe paremal kaldal. Varsti peale küla oli suur uhke stuupa, mille alt läbi kõndisime.



Enne, kui arugi saime, olime juba Bhratangis (2850 m). Seejärel tuli see vägev koht, kus rada mitmesaja meetri ulatuses otse kaljusse uuristatud. Olin seda piltide pealt näinud, kuid tegelikkus oli muidugi uhkem.



Hakkasime jälle tõusma. Ühe käänaku tagant ilmus nähtavale Paunda Danda – tohutu võimas kalju (kõrgus 4655 m), samuti piltide pealt tuttav. Tõeline jumalate velotrekk või hiigelmõõtmetes kausiveerandik. Vaateid sellele ülalt lumise harjaga kaljule saime nautida tükk aega.



Siis tuli sild, milleni polnudki tarvis hulk maad allapoole ronida, pärast seda üsna korralik tõus ca 150 m. Üleval tegime väikese peatuse. Seal puhkas muuseas üks kandja, kelle koormaks oli oma 180 cm kõrgune raudkapp. Vaene mees! Kerge tõusuga tee jätkus kenas männimetsas. Dukhur Pokhari nimelises paigas (minu kella järgi 3065, tegelikult vist üle 3100 m) võõrastemaja Adlonis juures tegime peatuse ja sõime lõunat ja kuivatasime higiseid särke. Jätkasime matka kaunis orus. Tegin polaroidfiltriga hulga pilte pilvedest ja mägedest.



Kell kaks jõudsime ööbimispaika Alumises Pisangis (umbes 3200 m).



täna ma sõbrustan taevaga
pildistan puulatvu pilvi ja mägesid
lumised tipud
tõelised taevatütred
peidavad ennast
valgesse loori

Veidi pärast saabumist käisime Kalle ja Kaittiga Ülemises pisangis, kuhu tuli ronida oma sada meetrit. Vapustavalt kaunis küla oma tumehallist kivist majade, palvelippude ja pika palveveskimüüriga.





Kõige kõrgemal oli uus gompa, ehitatud alles 1999. aastal. Sellest allpool vana tempel, kuhu me ei pääsenud. Uue templi uksed avas taat, kes istus uksepiida kõrvale palveveskit keerutama. Temaga koos tuli ka väike korbaste põskedega poisike, kes neljakäpukil ringi roomas ja koera mängis.







Templi tagaseina juures olid neljakäelise Avalokitešvara, Buddha Šakjamuni ja Padmasambhava kujud. Teiselt poolt orgu paistis pilvede vahelt Annapurna II (7937 m). Samanimelise hotelli söögitoas (vaatega mäele) jõime kolme peale ühe õlle, mis siin maksis juba 350 raha. Perrenaine kurtis, et turistid ei viitsi Ülemisse Pisangi öömajale ronida, vaid jäävad kõik alla jõe ääres asuvasse külla.



5. mai, teisipäev. Hommikul oli toas vaid 8,4 kraadi sooja. Need Eco Cottage majakesed, kus ööbisime, olid üsnahõredad ja kui seinad poleks olnud seespoolt kaetud mingi plastikust matiga, oleks tuul laudade vahelt vabalt sisse puhunud. Seekord saime minema juba enne seitset. Imekena jalutuskäik koos vaadetega Annapurna II-le. Kohe küla taga oli vana manimüür koos tšörtenitega. Tegin mitmeid pilte, taustaks lumised Ammapurnad (II ja IV).



Tee algul langes veidi, siis tõusime mäenukile 3475 m kõrgusel, kust avanesid kaunid vaated mõlemale poole.





Eriti maaliline tundus Manangi poolne oruosa. Läbisime Ongre (Hunde), kus on väike lennuväli ning matkasime mööda kaunist orgu edasi.





Hoolimata pasakul, paremal ja ees avanevatest vaadetest, mida ilmestasid mitmed tšörtenid ja manimüürid, kõndisime peatusteta Bragasse (3475 m). Hea, et kiire tempo pildistamist väga segama ei hakanud.







Braga on maaliline küla, mille kohal troonib klooster, piltide pealt Ülemisest Pisangist rohkem tuttav. Majade vahele uitama minna me ei viitsinudki, vaid pildistasime asumit eemalt.



Siis istusime Annapurna III (7555 m) all hotelli söögitoas ja ootasime lõunasööki, tellisin sibula-küüslaugusuppi, waldorfsaatit ning salapärast kathi rolli. Pisangile ning kodustele sõpradele mõeldes kirjutasin järgmise luuletuse:

keegi laulab
et mägedest kõrgemad
võivad olla vaid mäed
kuid mina kingin sinule küla
üksteise kukil istuvate
tumedast kivist majadega
lehvivate palvelippudega
keerlevate palveveskitega
ja pika manimüüriga
uhke küla kingin sulle
õitsvate õunapuudega
tärkavate põldudega
kitsede lehmade ja muuladega
ojade ja veevõtukohtadega
ajatu küla
lumise jumalanna palge ees
kingin ma täna sulle

13.45 Manangis hotellitoas. Hotelli nimeks Yak, siseõu rõdudega, meie tuba kahe aknaga. Ühest avanevad vaated Gangapurnale, teisest Marsyangdi Khola orule selles suunas, kust tulime. Asjad maha, kuiv särk selga ning internetipunkti otsima. Seekord olid kasutada puha laptopid, aga nii kõrgetel laudadel, et selg jäi viie minutiga haigeks. Ühendus keskpärase kiirusega, aga katkestusteta. Maksma läks tänane blogimine oma 850 Rs.

Enne nelja vajusid üle mägede hallid pilved. Muutus kõledaks ja hämaraks nagu hakkaks kohe lund sadama. Ilm teeb mulle muret. Juba sajabki. Õnneks on homme niinimetatud puhkepäev. Aga seejärel tuleb kahe päevaga tõusta ligi 2 kilomeetrit ja oleks maru sant teha seda märja lume sajus. Paplid on siin veel hiirekõrvul, muud puud-põõsad samuti.

Äike läks üle ja taevas hakkas kuru poolt selginema. Tuleb vist külm öö. Nüüd kuluvad ära nii soe magamiskott kui sulejope. Istusime söögisaalis ja lahendasime ristsõnu. Nüüd on kell kolmveerand üheksa, Kaitti läks veel internetti. Mulle tänaseks aitab. Homme tuleks lisaks ronimisele ka Manangi vanemas osas ringi vaadata. See paistis igavesti vahva olevat. Aga ilm keeras ära enne, kui jõudsin fotokaga jalutama minna. Hotell Yak on üsna hea siinsete tingimuste kohta. Suur tuba ja oma duširuum koos „karujälje“ tüüpi kempsuga. Sooja vett oli ka, sai pesta ennast ja pesu. Viimane kuivab nüüd lae all nööril.



6. mai, kolmapäev. Manang. Tõusin juba enne kuute, käisin kõigepealt katusel mägesid pildistamas. Ilus selge hommik mõne üksiku pilvetükiga. Sulejope oli karges hommikus väga mõnus. Järelikult pole selle laenutamise raha (ca 2000 Rs) maha visatud. Kolm Annapurnat paistsid imehästi, Gangapurna tipus lehvis õrn lumelipp. Lääne pool domineeris Tilicho Peak, mille kohal hõljus pilv nagu hiigellind.



Piisavalt seda ilu imetlenud, tegin tiiru Manangi vanas osas, keerutasin koos kohalikega palveveskeid, käisin templi katusel (tempel ise oli lukus). Oli just ärkamise aeg. Mõni pesi katusel hambaid, poisike astus uksest välja ja õiendas sealsamas tänaval oma häda. Liikvel oli palju palvehelmestega inimesi. Mõnel pool suitsesid topsis nulu- või kadakaoksad.





kirgas hommik
lumelipp Gangapurna kohal
palvehelmeid sõrmitsedes
kõnnitakse templi juurde
palveveskite tasane lõgin
suitsevad kadakaoksad
kitsa tänava alguses
kutsikas jookseb kelluke kaelas
lautades puhivad lehmad
taevas on jälle selge
ja võit jääb jumalatele



Pool tundi peale hommikusööki alustasime retke orunõlva mööda üles Tsamkhangi erakla (tuntud ka Praban Gompa nime all) poole. Tõus oli kohati üsna järsk.



Peatusime kõigepealt Manangi kohale püstitatud uue stuupa juures, nautisime sealt avanevaid vaateid, seejärel ronisime edasi, kuni jõudsime suuremale rohelisele terrassile, kus kivihoone seinad ja loomade varjualused (ilmselt karjuste peatuspaik) ning palju tornideks laotud kive. Ja kitsal laevaninakujulisel neemikul kolm kandilist tšörtenit. Vapustavalt ilusad vaated!




Üles jõudsime natuke peale kümmet. GPS näitas 3980 m, järelikult oli oma 400 m ronimist. Natuke hinge tagasi tõmmanud, pugesime tillukesse templisse, kus laama meid kõiki õnnistas, kallates peo peale kõigepealt mingeid musti teri, seejärel kollakat aniisimaitselist vedelikku. Terad tuli ära süüa, vedelik samuti suhu kallata ning käega veel otsaesist määrida. Siis sai iga mees kaela kirju paela, mille juurde loeti palvesõnu, et kuru ületamine hästi läheks.





Ostsin talt 500 Rs eest palvehelmed, sest kuigi olin neid nii Nepaalist kui Ladakhist varem toonud, polnudki mul endal oma malat. Helmed õnnistati sealsamas ja pandi mulle kaela. Pärast imetlesime veel mägesid ja jõime karget vett, mis samas torust välja voolas. Kalle üritas veel mõned meetrid kõrgemale ronida, et 4 km täis saaks, kuid pidi siiski selle plaani katki jätma.



Allatulek osutus küllalt raskeks, rada oli kohati üsna liiva-kiviklibune. Kallelt laenatud kepi abil sain siiski ilusasti Manangi tagasi. 12.15 olime hotellis, kus sõime peagi lõunat. Seejärel käisime liustikujärve vaatamas. Loomulikult oli järve juurde kivide ja puude vahele veetud hulk nööritäisi palvelippe. Seal oli isegi midagi väga kivise pargi sarnast. Istusime pingil, vaatasime ebamaist värvi vett.



Kalle ronis moreenivalli mööda kulgevat rada pidi kõrgemale, meie Kaittiga suundusime tagasi hotelli. aevas kiskus taas ähvardavalt tumedaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar