Neljapäev, 25. oktoober 2012

Kuidas ma särgi ostsin.

Üleeile tuli mõte matka lõpu puhul poest puhas särk osta. Kõndisin selle mõttega mööda Pokhara peamist äritänavat, vaatasin vasemale ja paremale. Suvalise poe ees jäin seisma ja hakkasin kaupa uurima. Juurde astus noor breketitega müüja. Kahekesi leidsime mulle sobiva särgi, kuid see oli pikkade varrukatega. Pole viga, lõikame, ära, ütles müüja. Proovisin särki selga, varrukate pikkus märgiti ära. Tule tunni pärast tagasi, anna 500 ruupiat nüüd ja 400 hiljem, ütles müüja. Mulle tundus, et see ei sobi, jäin poodi istuma. Poiss lõikas varrukad lühemaks ja hakkas palistamise jaoks sobivat niiti otsima. Ise ütles, homme on suur püha, kõik poed on kinni. Mis püha, küsisin vastu. Meie kõige suurem püha Dasain. Sellest olin kuulnud. Kui 2007. aastal esimest korda Nepaali sattusin, oli Dasain just lõppenud, kõikjal kõrgusid bambuskiiged. "Kiikumine aitab jõuda jumalate juurde," öeldi. Ja nüüd siis Dasaini tähtsaim päev. "Kas oled kunagi enne Dasainil olnud?" küsis müüja. "Ei ole, ainult enne ja pärast," vastasin. "Kas tahad minu perekonnaga koos seda pühitseda?" küsis poiss. "Muidugi," vastasin.

Sellest kõik algaski. Kui parajaks tehtud särgi kätte sain, anti mulle ka visiitkaart nime ja aadressiga. Sain teada, et müüja nimi on Nabin, et ta õpib Kathmandus farmaatsiat, kuid on praegu pühade vaheajal ja aitab perekonda poes. "Tule homme hommikul kell üheksda," ütles ta. Nii palju kordi on öeldud, et tule siis või siis ja sageli on see jäänud asjata kutseks. Aga kui ma järgmise päeva hommikul poe poole astusin, ootas Nabin juba mootorrattaga. Sõitsime tema poole koju. Siseõuega maja ei asunudki Lakesidest kaugel. Sain tuttavaks Nabini vanematega ning veidi hiljem ka vendadega. Ema pesi õues asuva kraani all nõusid, ja kui oli sellega valmis saanud, hakkas ukse kõrval kiviplaadil maitseaineid hakkima. Tuli Nabini vanem vend, üsna enesega rahulolev mees kolmekümnendates, ütles, et töötab kõrgkoolis tehnilise inglise keele õpetajana. Tema inglise keel oli tõepoolest väga hea. Veidi hiljem nägin Nabini nooremat venda, kes õpib inseneriks. Ajasime juttu. Öeldi, et tikkade tegemine algab 11.30, seega oli meil mitu tundi aega.

Siiski võeti varsti takso, millega hakkasin koos kolme vennaga sõitma tagasi sinnapoole, kust olime Pokharasse tulnud. Teadsin ainult seda, et minnakse vanemate sugulaste poole, kus kogu rituaal algab. Pärast sain teada, et küla, kus elab Nabini lell, kannab nime Hemja. Samas elas ka kõigi vendade vanaema, vanim naine perekonnas, kaheksakümne kuue aastane memm. Istusime maja ees ja ootasime õiget aega. Ma ei tea, kes arvutab välja selliste pühade tipphetke, aga kindlalt oli teada, et tikkade tegemine peab algama 11.30. Seni aeti juttu. Vanemad sugulased aasisid Nasbini ja uurisid, kuis on lood naisevõtuga. Et kas saab varsti pulmi. Vanaema vaatas lapselapsi ja tänas jumalat selle eest, et sai võimaluse neid veel kord näha. Kõigil oli hea kerge olla, naerdi ja naljatati. Maja kõrval oli kiik, millel soovijad käisid kiikumas. Mingil hetkel sosistas Nabin mulle, et kuna keegi vanaema lähisugulastest suri viimase aasta jooksul, jääb vanaema tikkade tegemisel kõrvale. Sama keeld kehtib ka järgmise põlvkonna kohta (Nabini vanemad ja lell). Parajasti jõudsidki mootorrattal kohale Nabini vanemad. Ja varsti algas tähtis tegevus - kõigepealt, nagu ma asjast aru sain, tegi lellepoeg valge tikka maja ukse kohale. Seejärel mindi kodualtari ette palvetama ja pärast koguneti külaliste tuppa. Sinna toodi kandik rohtudega ja teine tikka värviga. Kõigepealt tegi lellepoeg tikka väikesele poisile ja pani talle kõrsi pähe ning rohtu kõrva taha. Ta puudutas peaga poisi jalga ning andis talle raha. Sama tegi ka ta naine. Seejärel läks lahti üleüldine tikkade tegemine, mille käigus sain minagi oma jao. Ja tegin ise esimesed tikkad. Pärast istuti rõõmsalt sööma rituaalseid rõngakujulisi õlis küpsetatud leibu ja mingit rohekat segu, mille kohta öeldi, et seda mulle ei pakuta, kuna valge mehe seedimine seda ei kannata. Toodi riisi ja kitselihaga tehtud kastet, pärast pakuti banaane ja õunu.

Mingil hetkel küsis Nabin, kas mulle meeldib käia. Meeldib, vastasin. Siis läheme mu onu poole. Ja me läksimegi, kahekesi. Paraku pole Nepaal tasane maa ja onu külla jõudmiseks tuli päikesepaistes ronida 400 meetrit. Poolteise tunniga olime üleval, küla nimeks Dadali, kuid Nabin ütles, et enamasti seostatakse seda Dhampusega. Aga sealt läheb rada Annaspurna baaslaagrisse ja sealkandis algasid viie aasta eest ka mu Himaalaja kogemused.

Nabini onuga kohtusime juba teel külla. Kahtlustan, et talle oli helistatud. Onu ja ühtlasi Nabini ema sünnimaja paiknes ilusal mäeküljel riisipõldude kohal. Kodus oli onunaine, onutütar ja veel paar-kolm inimest, kelle sugulussuhetest ma aimu ei saanud. Kõigepealt jõime piimaga teed, siis läks tikkade tegemiseks. Kõik olid väga sõbralikud, noored tüdrukud pealegi väga ilusad, vanuses ca 16-18 aastat. Mulle toodi lilli. Kas tahad siia jääda, küsis Nabin naljatades. Kahjuks pole võimalik, vastasin. Nabini onu maja oli vana ehitis kolme ruumi ja nende ees oleva varikatusega, mille serva all kuivasid maisitõlvikud. Ümbritsevad mäed olid pilvedes, hakkas vihma tibutama. Otsustasime, et on aeg tagasi alla ronida. Nabini onutütar, kes teda korduvalt boyfriendiks kutsus, tuli meid saatma. Märkasin, et koolist rääkides kasutasid nad jutu sees ingliskeelseid sõnu nagu degree, last year jne.

Vaevalt sdaime külast välja, kui hakkas sadama. Paaril korral ka müristas. Hakkkasin muret tundma, kuidas libedaid kive mööda tagasi alla saan, polnud ma ju valmistunud selliseks ronimiseks. Aga kõigepealt käisime vaatamas naaberkülas asuvat Nabini isa sünnikohta, seejärel saime veel mõned tikkad ta sugulaste juures ning viimaks ronisime pikkamisi märga rada mööda orgu. Sealt saime kohaliku bussiga Pokhara piirile, trügisime mikrobussi, kuhu mahutati umbes kakskümmend viis inimest, kuid mis ei viinud meid päris kohale. Viimased kilomeetrid sõitsime üsna tühja bussiga kuni tuttava ristmikuni Lakesides.

Teisipäev, 23. oktoober 2012

Pokhara. Matk läbi.

Meie matk Ülem-Dolpa piirkonda lõppes üleeile Jomsomis. Asi kujunes matkaplaanist veidi erinevaks, läbisime marsruudi kiiremini. Lühidalt nii -

2. oktoobril lend Nepalgunjist Juphali, lennuk Twin Otter. Lennuväli Juphalis 2500 m kõrgusel nõlval, imelühike kruusane rada. Sealt võtsime muulad (seitse) ja ajajad, matkasime Suligati.

3. oktoober, Suligat, pagasi järeleootamine. Kuna osa vajalikke asju jäi Kathmandusse maha (söögitelk, toolid jne), tuli neid järele oodata. Käik Dolpa regiooni keskusesse Dunaisse. Sadas vihma.

4. 10. Laager kusagil Chharka lähedal metsas.

5. 10. Chunuwar (3150 m).

6. 10. Ringmo (Phoksundo järv, 3650 m). Käik böni kloostrisse.

7. 10. Metsalaagris umbes samal kõrgusel. Sinna kenasse männimetsa jõudmiseks tuli ronida üle päris järsu mäenuki ja käia kitsaid kaljuradu kõrgel järve kohal.

8.10. Kuru all 4600 m laagris. Tõus sinna algas mööda kitsast kanjonit ronimisega. Sealt alates veetsime kõik ööd 4000 m kõrgemal. Alati miinuskraadid, telgid seest härmas.

9.10. Üle 5300 m kuru Shey Gompani. See kuru oli omaette üllatus kõigile. Väsitav ronimine põiki mööda väga tuulist nõlva. Alf ütles: "Siin pole ühtki head valikut."

10. 10. Shey Gompa (4390 m). Öösel sadas lund. Hommikul tegin mitu ringi koos kohalike meestega ümber gompa. Järgmisel ööl sadas taas lund.

11. 10. Üle 5050 m kuru Namgungi (4350 m).

12. 10. Saldang (ca 4000 m).

13. 10. Üle 4600 m kuru Khomani (4220 m).

14. 10. Üle kahe väiksema kuru Shimeni (4000 m). Külas käis usin viljapeksmine.

15. 10. Tinjesse ja sealt veidi edasi (4200 m). Tinje jättis vapustava mulje. Kõikjal peksti vilja.

16. 10. 4400 m kõrgusel laagris.

17. 10 Üle Chharka la (5000 m) Chharka Bhoti (4120 m). Siin löödi telgid üles teemaja õuele, sasime ennast üle hulga aja toas soojendada. Jõime mustangi kohvi ja tiibeti teed.

18. 10. Yak Kharka (4800 m). Jakikarjamaa. Kõige kõrgem ööbimine, vinge külm.

19. 10. Kolme kuru päev - 5100 m, 5600 m ja 5000 m. Tohutu laskumine laagripaika ca 4400 m peale. Vasak jalg hakkas valutama.

20. 10. Matk Sangdani, mis parajasti oli inimtühi, aga kõik põllud kenasti koristatud. Seejärel tõus ca 400 m kõrgemale laagripaika liustiku all. Külm.

21.10. Üle mitme väiksema kuru Kali Gandaki orgu. Laskumine jõeni, sõit Jomsomisse. Õhtul matka lõpetamise pidu.

Ja eile sõitsime kaksteist tundi mööda viletsat tolmust teed oma unelmate linna Pokhara poole. Vahetasime kaks korda bussi. Pokharas on soe, saab kosuda. Oleme siin reedeni.

Esmaspäev, 1. oktoober 2012

Nepalgunj

Veidi peale viite saabusime Nepalgunji. Osa reisibüroo varustust jäi Kathmandusse maha, ei mahtunud lennuki peale. Loodan väga, et sealhulgas polnud midagi hädavajalikku. Yeti Airways 30 kohaline lennuk. Hotell on kohe lennuvälja lähedal. Toas põrgukuumus, väljas oma 34 kraadi ja niiske. Higi jookseb. Ehk saame siit homme varahommikul minema. Seni tuleb õlut juua.

Täna Nepalgunji

Eile käisime Jin Yangis, sõime raskeid steike. Edaspidi vist palju liha ei saa. Ja õhtul ravisime Piibu kõhutõbe, viinaga muidugi. Vist mõikas, täna tundus mees vormis olevat. Pean käima linnas, viima raha eile ostetud sulejope eest. Poole kahe paiku hakkame lennujaama sõitma ja õhtul oleme Nepalgunjis. Kuidas seal internetiga lood on, pole teada. Igatahes, kui kõik lähep plaanipäraselt, lendame homme varahommikul Juphlasse. See on juba Dolpo. Ja mägimatk algab. Seega peaks kehtima varem postitatud matkakava ühes kuupäevadega.