Reede, 16. august 2013

Läbi välkude metsa

Äikese eest ei põgene ära
iseäranis öisel merel olles
haaravad pilved kinni
laeva mastist ja välkude mets
kasvab mustjate lainete poole
või on need taevase ilmapuu
allapoole sähvivad oksad
läbilöögid unenägude ajast
kui ei olnud veel purjelaevu
aga mis oli seda ei anta meile
teada isegi tuleokste või tuletüvede
vahel õõtsudes võib-olla vihm
oligi algul tulega koos nagu nüüd
polnudki muud kui tuli ja vesi
ei mingit und ei loomise sõnu
muid peale pikse rulluva ragina
elu algeid hällitavate läikivate
lainete kohal aga praegu me oleme
juba keset möllu ja tahame teada
kuidas kõik oli enne ja kuidas
maailm saab olema pärast meid
seepärast haarduvad märjad sõrmed
kõvasti roolipuu ümber ning jalad
otsivad kindlamat tuge seepärast
purjetame läbi välkude metsa
nähtamatu ranniku poole et homme
pärida uuesti elu ja loomise üle