Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Talvetulekuteater

Vihmapilvede meigieemalduslapid
pühivad puudelt vanad kirevad värvid
käivad korduvalt üle väsinud aasad ja luhad
siluvad põldude künnikortsudes palgeid
seejärel lumepilvede tuulised tupsud
uue kassiahastusvaba hommiku eel
puuderdavad mu vana kodumaa näo
sileda lumivalge naisemaskina läikima
varasel õhtutunnil kängitsen jalad
et minna metsade tagant otsima
Oumionna kurbi punaseid huuli

Eurorahapump

Tänases "Postimehes" kritiseeris riigikontrolör Mihkel Oviir poliitikuid, väites, et euroraha kasutamine on nihestanud nende mõtteviisi. Mina arvan, et poliitikud ja parteilised ametnikud püüavad koguda individuaalseid ja parteilisi n.ö. plusspunkte euroraha maaletoomisel ega tunne üldse huvi selle vastu, mis saab eurorahaga püstitatud rajatistest või selle raha eest hangitud kallist, kuid kiiresti vananevast aparatuurist edasi. Eurorahaga tehtavad investeeringud on tegelikult nagu tulevikust raha imev toru, mis seob meie ja meie laste käed aastakümneteks. Sest mis kasu on uhkest hoonest, kui Eesti riigil pole raha selle käigushoidmise kuludeks? Või milliseid probleeme aitab lahendada kallis aparatuur, kui riik ei lisa seda soetanud asutuse eelarvesse sentigi palgaraha? Järelikult nõuab iga sent investeeritud euroraha tulevikus lisaks juurde sendi või paar kodumaiseid vahendeid. Kui seda lisaraha ei tule, pole euroraha eest tehtavatel investeeringutel muud mõtet, kui näidata ametnike või ametkondade tublidust näppude võõrasse rahakotti ajamisel.

Pühapäev, 24. oktoober 2010

Triibud ja laigud

Täna tegin rattaga mõnusa 30 km tiiru. Kõigepealt Aadamilt Logina kaudu Lootvinasse, kus pildistasin uue katuse saanud külakeskuse maja, sealt Alakülla juba magavat Kolli pärna tervitama ja siis otse läbi Paluküla metsa (veidi lõuna poolt lasketiiru) Lootvina-Kurista teele, seda mööda uhasin Kuristale, siis veidi Räpina maanteed mööda kuni Hammasteni, kus pöörasin Uniküla poole. Ja Uniküla tagant juba kodusele Aadami teele. Ilm oli algul üsna mõnus, 6,5 kraadi sooja ja vaikne, päike paistis läbi pilvevine. Aga läks järjest pilvisemaks ja tuulisemaks ning kui ma kella nelja paiku tagasi jõudsin, siis hakkas ka sadama. Tänastel piltidel domineerivad värvilised triibud ja laigud.













Reede, 22. oktoober 2010

Eestis teadlane olla pole uhke ja hää

Eesti teaduspoliitikas näib domineerivat põhimõte jaga ja valitse. Et teadlased liiga palju suud ei pruugiks ja poliitikuid ei segaks, on nad pandud omavahel võistlema (või võitlema) ellujäämise nimel. Ministeeriumi ametnikud ütlevad küüniliselt: „Pingutage, sest kõik ei mahu marjamaale!” Ja teadlased pingutavad. Kirjutatakse üha uusi uhkeid projekte, lubatakse kõlavaid tulemusi. Ja mässitakse ennast üha rohkem sellesse võrku, mille sümboliks on kujunenud Eesti Teaduse Infosüsteem, mis ämblikuna varitseb võrgu kohal, et lootusetult kinni jäänud mahlast tühjaks imeda. Üks käsi kirjutab taotlusi, teine retsenseerib kolleegide omi. Eesti on väike, tegelikult pole meil vajalikke resursse seadustega sätestatud teadus- ja arendustegevuse elluviimiseks. Ega siis uus teadusasutuste hindamise ring ilmaasjata mitmeks aastaks ei takerdunud. Tundub, et tubli osa teadusele mõeldud rahast kulub välis- ja kodumaistele ekspertidele ning süsteemi kindlustavatele ametnikele. Samas on paljud teadlased ise ekspertideks, ja sageli valdkonnas, milles nad hästi ei orienteeru. Sest meie väikesel maal pole võtta piisaval hulgal kõigi uurimissuundade esindajaid. Aga eesti teaduse imeveski jahvatab sellest hoolimata. Ise küsimus on, mis hinnaga see kõik toimub. Lõputus taotluste-aruannete ringis tiirlev teadlane on sunnitud pingutama jumal teab kelle poolt väljamõeldud nõuete täitmise nimel ning andma üha suuremaid lubadusi, sest kõik meie elus peab ju kasvama ja arenema. Iga kuue aasta tagant tuleb vana küna kummuli lüüa ja alustada uut suurt projekti, muidu pole progressi. Aga selleks, et eesti palkade juures tõepoolest elus püsida ja mingil määral nuusutada ka rahvusvahelist teaduselu, tuleb anda järjest uusi lubadusi, mis viimaks lubaja lõplikult enda alla matavad. Sellise süsteemi juures on paratamatu, et ükskord saabub päev, mil teadlane jõuab arusaamisele, et ei suuda kõike lubatut ellu viia. Ta on ennast tühjaks kirjutanud, sest pole olnud aega uute teadmiste omandamiseks. Kui paljud meist, kallid kolleegid, jõuavad veel lugeda kaasvõitlejate artikleid niisama, puhtast teadasaamise rõõmust, mitte kohustusest retsenseerida või toimetada? Kui paljud suudavad osaleda teaduselus laiemalt, väljaspool oma eriala? Ametnike arvates ei tohikski ehk folkloriste huvitada kirjandus- või kunstiteadlaste tegemised. Eesti humanitaariaga on muidugi veel eri lood, sest teadlaste ja teadussuundade vahelises võitluses paistab kehtivat veel üks printsiip – hoida humanitaare kõigi võimalike vahenditega „marjamaa” servas või tõrjuda nad hoopis aia taha. Seepärast püütakse kõik rahastamispõhimõtted ja teadustegevuse hindamise aluseks olevad kriteeriumid luua nii, et need oleksid humanitaaridele võimalikult ebamugavad, või veel parem – et need juba eos välistaksid humanitaaride osavõtu. Tuletagem siinkohal meelde kasvõi teadusväljaannete indekseerimise põhimõtteid või nn väikesemahulise teaduse infrastruktuuri rahataotlemise põhimõtteid. Kelle muu, kui mitte humanitaaride vastu, on suunatud viimase nõue, et aparatuuri ühiku hind oleks vähemalt 100 000 krooni koos keeluga taotleda raha lauaarvutite jm sarnase humanitaaridele vajaliku aparatuuri ostuks. Teadusväljaannete osas on humanitaarid näidanud küll hämmastavat kohastumisvõimet ning vähendanud eesti kultuurile vajalike, kuid „odavaks hinnatud” monograafiate väljaandmist ning pressinud ennast nii jõuliselt maksimaalseid punkte andvate väljaannete turule, et juba kostab loodusteadlaste leerist hääli selle süsteemi ümbertegemise vajadusest, loomulikult jälle nii, et humanitaarid mängust välja jätta. Kahju, et meie riigis on selline sumomaadlust meenutav eluviis saanud pea ainuvõimalikuks. Ma saan aru, et väga mugav oleks hoida humanitaarteadlasi reeglite mittetäitmise eest pidevalt platsi kõrval, visates neile siiski armulikult oma äranägemise järgi natuke raha, et nad nälga ei sureks, samas vaadates, kuidas nad sellegi pisku nimel üksteisega lahingut löövad. Igatahes rahastati mõnesid humanitaaride teadusteemasid aastaid just otsekui erandkorras. Ja kui viimaks hakkaski tunduma, et jagajate käed annavad kõigile ühtse põhimõtte kohaselt, hakkas järjest enam kostma neid hääli, kes soovisid vanade aegade tagasitulekut ehk seda, et mängureeglid tuleks kehtestada vaid neid endid silmas pidades.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Õhtud sõidavad

Õhtud sõidavad sisse
vihmalakad lehvimas ees
hallasabad taga

pika ja pimeda vooriga
pagevatesse päevadesse
otsekui pulma

veel minu soojast aknast
läigatab majakakiirena
teele ja veele valgust

pole kelleltki küsida
millal see tuli viiakse
Põhjala kivimäkke

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Liinatśuraq 10!

Laupäeval 16. oktoobril peeti Tartus Kirjandusmuuseumi saalis Liinatśurade 10 sünnipäeva. Kirjandusmuuseumis sellepärast, et vähemalt viis tśurakest on selle majaga tihedasti seotud. Ansambli (ise nimetame seda setopäraselt laulupargiks) alguse kohta õnnestus meestel välja kaevata järgmine e-kiri:

>> . ---------- Forwarded message ----------
>> Date: Sat, 23 Sep 2000 11:51:24 +0300
>> From: "[iso-8859-4] Ülle Kauksi"
>> Reply-To: ugrimugri(at)lists...
>> To: ugrimugri(at)lists...
>> Cc: (hulk aadresse)
>> Subject: [ugrimugri:538] seto meestelaul
>>
>> Naakõ iks kyik poisiq laulõmahe...
>>
>> Seto meestelaule lauldakse FU Tartu keskuse tagatares (Kuperjanovi
> 16)neljapäeval 28. septembril kella kuuest õhtul. Eest ütleb Paul Hagu.
>>
>>
>> Kauksi Ülle
>> FU Tartu keskuse juhataja

Niisiis said Liinatśurad alguse 28. septembril 2000. aastal Fenno-Ugria Tartu keskuses ja meeste kokkukutsumise algatus tuli Kauksi Üllelt. Selle eest talle suur aitjumma!

Järgnev pildivalik pole võib-olla kõige esinduslikum ja ülevaatlikum ses mõttes, et ei näita kõiki külalisi, kes meid õnnitlema ja lauluga tervitama olid tulnud. Palun vabandust nende käest, keda mul pildile püüda ei õnnestunud. Üheskoos laulmine oli ju pildistamisest palju olulisem, seepärast õnnestus kaamerat kätte võtta üpris harva.






















Laupäev, 16. oktoober 2010

Esimene lumekirme


Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Kaunis Karjala


Lammasjärv. Saared udus.


Hotell Kalevala Lammasjärve kaldal.


Hakkame mehed minema.


Harakasaar Lammasjärvel.


Must ja kuldne.


Rannakaar.


Harakasaare liivarand.


Vaade Kuhmo suunas.


Puumaa värvid I.


Puumaa värvid II.


Hotell Kalevala. Arhitekt on inspiratsiooni saanud eepose suurest linnust.


Uus rahvusromantism või uus karelianism?


Ruska.


Kuhmo kirik, mis ehitatud 1816. aastal, on näinud nii Elias Lönrotti teeleasumisi kui Akseli Gallen-Kallela motiiviotsinguid. Kuhmo on karelianismi häll.


Kuhmo.


Kuhmo, Pajakkakoski.


Sügisjärv.


Kun ei tuosta kyllin liene,
veen isäntä, vuon alio,
kivet saata sammaliksi,
hauin vuoluksi venonen
kuohuja kulettaessa,
mäkipäitä mentäessä!


Metsän ukko halliparta,
havuhattu, naavaturkki.


Metsän tyttö, mielineiti,
Tuulikki, tytär Tapion.


Juba Savos. Mehtiöjärv.