Et me tulevikus jälle ei imestaks, kuidas kõik algas, kuidas normaalsetest inimestest said marurahvuslased ja sõjaõhutajad, kuidas kunagi natslikku Saksamaaga sõdinud vene rahvas pöördus ise natsionalismi teele, tuleks näidata neid jõude, mis teda sinna veavad. Ehk ei ole veel hilja. Vladimir Putin üksi ei suuda Venemaad kuristikku tõugata, seepärast ei too tema võimult kõrvaldamine veel kaasa poliitika muutust. Ilmselt pole Putin isegi nn Euraasia liikumise algataja või peaideoloog. Tõenäoliselt pole ta üldse ideoloog, vaid ratsutab teiste ideede turjal. Üks võimalik seltskond, kelle mõtteid ta võib kasutada, on ennast koondanud organisatsiooni nimega Irboska Klubi (Изборский клуб). Nimi ühest küljest viitab tuntud Rooma Klubile, samas ka Vene riigi müütilisele rajamisele Irboskas 1152 aastat tagasi, futuroloogilises kontekstis aga Vene Impeeriumi uuestisünnile.
Irboska Klubi ühe asutaja ning praeguse presidendi Aleksander Prohhanovi eestvõttel rajati 27. septembril 2007. aastal kontrolljoone tagusele Setomaale Petseri-Irboska tee äärde nn Püha Küngas, mis pidi sümboliseerima uuesti ühendatud Venemaad. Praegu nimetatakse seda küngast Irboska Klubi projektiks. Tuleb tunnistada, et kui kolm aastat hiljem sealt mööda sõitsin, tundus mulle kohe, et see on spetsiaalselt püsti pandud just Eestile kuulunud territooriumile kui kinnitus, et kord saab ka ülejäänud Eesti taas Venemaa osaks. Õnneks pole ma pidanud osalema sel künkal toimunud tseremooniatel ei 2012. aastal, kui käisime 8. septembril Liinats’uradega esinemas Irboska ja Vene riigi aastapäevale pühendatud festivalil, ega ka tänavu 27. augustil, kui künkale puistati Krimmist ja nn Novorossiast toodud mulda. Õnneks ei kohtunud ma ka sellesama 27. augusti õhtul Pleskovis Irboska Klubi liikmetega, vähemalt teadlikult. Ent nad olid seal oma koosolekut pidamas. Leidsin vastava vihje internetist, see tekitas huvi uurida, mis klubiga on tegemist. Muide, Irboska Klubi asutati Pihkva Kremlis 8. septembril 2012. aastal.
Erilise vaevata leidsin nende internetilehed. Puna-musta kaanevärviga väljaanded, nn klubi raamatukollektsioon, oli esimene, mis tähelepanu köitis. Sellised teosed:
Vitali Averjanov. Impeerium ja tahe.
Mihhail Leontjev. Suveräniteedi ideoloogia.
Aleksander Prohhanov. Ma olen vene sõdur!
Valentin Katassonov. Venemaa paljaksröövimine.
Maksim Kalašnikov. Läbimurre tulevikku.
Andrei Fursov. Edasi võidu poole!
Mihhail Deljagin. Aeg võita.
Homme on sõda. Toim. A. Prohhanov, A. Nagornõi, V. Šurõgin.
Klubi annab välja oma ajakirja, mille 7. number algab näiteks Aleksander Prohhanovi artikliga „Boeing“ 666. Olen juba ammu oodanud, milla taas kraamitakse välja metsalise märk, nii tuttav vene inimesele Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ kontekstis, ja millal uude Pierre Bezuhhovid astuvad jalgade värisedes ameerika presidenti jahtima. Artikli algus kuulutab: „Donbassi kohal alla tulistatud Malaisia Airlainsi Boeinng 777 toob lähemale kohtutunni, on „maailmalõpu lennuk“, mis koondab oma plahvatuses kaasaegse maailma mürgised energiad. Ta tirib koletusse surmaakti riigid, armeed, eriteenistused, propagandamasinad ja mandrid. See „Boeing“ võib valla päästa kolmanda maailmasõja.“ Paraku nähakse lennuki allatulistamise taga USA karvast kätt. Järgnevalt loetletakase mitmeid väidetavaid ameerika provokatsioone – 1898. aastal Havanna reidil õhku lennanud USA ristleja „Maine“, Tonkingi lahes USA sõjalaevu tulistanud Põhja-Vietnami alused, N. Liidu poolt alla tulistatud Lõuna-Korea lennuk, 2001. aasta 11. septembri sündmused, väited Iraagi keemiarelvast. Selgesti antakse mõista, et samasse ritta – ameeriklaste kätetöö hulka – kuulub ka malaisia Boeing. Kummaline on lugeda sellisedi väiteid üsna soliidse klubi eesotsas seisvalt mehelt. Veel kummalisem, et kasutatakse neidsamu argumente, mida levitab lääne nn alternatiivne press, sealhulgas ka vahepeal eestis riiklikult rahastatud Telegram.ee. Paraku on tuntud vandenõuteooriate tsiteerimise eesmärk siin teine, sest püütakse külvata vaenu ja usaldamatust Lääne ja Venemaa vahele. Kerkis küsimus, kes on need inimesed, kes seostavad ennast Irboska Klubiga?
Järgnevalt võtsingi vaatluse alla klubi liikmed. Tegevliikmete nimekirjas oli 31 nime. Tuntud majandusteadlased, filosoofid, kirjanikud ja ajakirjanikud, sekka mõni matemaatik, füüsik ja paar ettevõtjat ning üks vaimulik. Kui lähemalt uurima hakkasin, koorusid välja märksõnad vene tsivilisatsioon, geopoliitika, patriotism, Euraasia integratsioon. Üks esimesi artikleid, millele pilgu peale heitsin, kandis pealkirja „Kuidas venelased ukrainlasteks tehti“, autoriks Oleg Platonov. See algab sõnadega „Fašism on Lääne kõige hinnalisem aare. Fašism on Lääne know-how. Lääs lõi selle, kasvatas üles ja jätkab selle kultiveerimist tänaseni. Fašistlik soov vallutada Venemaa ja tükeldada see mõlgub lääneeurooplaste teadvuses 13. sajandist alates. Teutooni ordu, rooma paavst, Napoleon, Hitler ja kaasaegsed Merkel, Hollande, inglise kuninganna ja president Obama – kõik nad on ühe ahela lülid – Drang nach Osten.“ Edasi tuli jutt sellest, kuidas 17. sajandil juutide ja poolakate abiga õigeusklikke venelasi välja suretati ja kuidas hiljem saksa eriteenistus mõtles Venemaast ära rebitava piirkonna jaoks välja nime Ukraina. Tundus, et autor tahab kuradit peltsebuliga välja ajada. Ehk siis tema poolt väidetava lääne fašismi vastu äärmuslik vene natsionalism. Tekkis huvi klubi liikmete kohta rohkem teada saada. Tuleb ju vaenlast tundma õppida. Järgnevas ülevaates olen kasutanud kõigepealt klubi enda saidil leiduvaid elulookirjeldusi, kursiivis aga lisanud mujalt kogutud taustainfo.
Aleksander Prohhanov. Klubi president. Väljapaistev vene nõuk. kirjanik ja ühiskonnategelane, Venemaa Kirjanike Liidu sekretariaadi liige, ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja.
„Zavtra“ on ajaleht, mis kuulutab ultranatsionalistlikke ja kommunistlikke vaateid. Prohhanovi minevik seotud „Pravda“ ja „Literaturnaja Gazetaga“, oli korrespondent Afganistanis, Nikaraguas, Angoolas, Kambodžas, Etioopias. Märtsis 1969 oli esimene, kes kirjutas nõukogude-hiina konflikti ajal sündmustest Damanski saarel. 1991. aastal toetas augustiputši, oli üks selle manifestiks peetava kirjutise „Slovo k narodu“ autoritest.
Aleksander Nagornõi. Klubi sekretär. Väljapaistev politoloog ja publitsist, üks juhtivaid eksperte üleminekumajandusega riikide kaasaegsete rahvusvaheliste suhete ja poliitilise dünaamika alal. Poliitiliste Ekspertide ja Konsultantide Assotsiatsiooni asepresident. Ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja.
Õppis Moskva Võõrkeelte Instituudis, seejärel töötas TASS-is. 1975. aastal astus N. Liidu TA USA ja Kanada Instituudi aspirantuuri, teemaks „USA Hiina-poliitika sisepoliitilised põhjused“. Kandidaadiväitekiri samal teemal. 1989 – 1993 töötas N. Liidu TA Ida-Uuringute Instituudi Jaapani osakonnas. 1993 – 1996 Vene Föderatsiooni Valitsuse juures oleva Rahvamajanduse Akadeemia juhtivteadur.
Aleksander Agejev. Väljapaistev vene teadlane, Moskva Riikliku Ülikooli professor, Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Majandusstrateegiate Instituudi peadirektor, Rahvusvahelise Tuleviku-uuringute Akadeemia president. Ajakirjade „Ekonomitšeskie strategii“ ja „Partnerstvo tsivilizatsii“ peatoimetaja. Venemaa TA Prognoosimise Nõukogu ja TA Rahvusvahelise Integratsiooni Nõukogu liige. Valitsuse Juures Asuva Sõjatööstuse Komisjoni Esimehe Ühiskondliku Nõukogu liige, Vene Föderatsiooni Presidendi Majandusnõukogu Rahvusvahelise majandusintegratsiooni töögrupi liige jne.
Zhores Alferov. Väljapaistev vene nõukogude teadlane ja ühiskonnategelane, füüsik. Ainus elus olev Nobeli preemia laureaat Venemaal, Venemaa TA akadeemik, TA viitsepresident, TA Peterburi Teadusliku Keskuse presiidiumi esimees, USA TA välisliige. Paljude maade taeduste akadeemiate auliige.
Duumasaadik, üks Venemaa Kommunistliku Partei mõjuvõimsamaid tegelasi. 2007. aastal oli kommunistide valimisnimekirjas teine Gennadi Zjuganovi järel.
Sergei Glazjev. Väljapaistev majandusteadlane, poliitik ja ühiskonnategelane, Venemaa TA akadeemik, Venemaa presidendi nõunik Euraasia integratsiooni küsimustes.
Oli 1991 – 1993 Vene Föderatsiooni välismajandussuhete minister, 1993 - 2007 duumasaadik, kusjuures 1999. aastal kandideeris kommunistide nimekirjas. Aastal 1996 Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu Majandusjulgeoleku Valitsuse ülem. 2003. aastal oli üks vasaknatsionalistliku partei Rodina (Kodumaa) asutajaid. 2008. aastal määrati Euraasia Majandusühenduse peasekretäri asetäitjaks. 30. juulil 2012 määrati Vene Föderatsiooni Presidendi nõunikuks. Ala – föderaalsete täitevorganite Euraasia integratsiooni ja tolliliidu alase tegevuse koordineerimine. Üks esimesse seitsme seast, kes pärast Krimmi annekteerimist langes USA sanktsioonide alla.
Mihhail Deljagin. Tuntud majandusteadlane, analüütik, poliitik ja ühiskonnategelane. Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Globaliseerumise Probleemide Instituudi direktor.
Endine Rodina partei ideoloogianõukogu spiiker. Olnud VF Presidendi Analüütilise Valitsuse peaanalüütik, VF Presidendi majandusabi referent, asepeaministri nõunik majandusliku julgeoleku alal, 2002. – 2003. peaminister Kasjanovi abi.
Aleksander Dugin. Väljapaistev filosoof, kirjanik, kirjastaja, poliitik ja ühiskonnategelane. Moskva Riikliku Ülikooli professor. Rahvusvahelise Euraasia liikumise juht. Osales 1980. teisel poolel ühiskondlik-patriootilistes organisatsioonides, oli aastail 1998 – 2003 Riigiduuma esimehe nõunik. 1997. aastal ilmus temalt esimene vene geopoliitika õpik „Osnovõ geopolitiki“.
Oli üks Natsionaalbolševistliku Partei, Natsionaalbolševistliku Rinde (need on saidil mainitud ühiskondlik-patriootilised organisatsioonid) ja Euraasia Partei loojaid ja juhtfiguure. Üks praeguse Venemaa ideoloogilisi alustalasid. 2005. aastast õigeuskliku telekanali „Spas“ peatoimetaja, iganädalase analüütilise saate „Vehhi“ saatejuht.
Leonid Ivašov. Sõjaväelane, kindralpolkovnik. Aastail 1996 – 2001 Kaitseministeeriumi Rahvusvahelise Sõjalise Koostöö Peavalitsuse ülem. Professor. Geopoliitika Küsimuste Akadeemia president.
Aastail 1976 – 1984 oli N. Liidu kaitseminisrtri Dmitri Ustinovi vanemabi. Alates 1987 Kaitseministeeriumi Asjadevalitsuse ülem, 1992 – 1996 SRÜ Kaitseministrite Nõukogu sekretär, augustist 1999 SRÜ riikide Sõjalise Koostöö Staabi ülem, 2002. aastal rajas Venemaa Sõjalis-Riikliku Liidu (Военно-державный союз России) ja sai selle juhiks, 2006 valiti Vene Rahva Liidu esimeheks.
Maksim Kalašnikov (Vladimir Kutšerenko). Tuntud kirjanik, futuroloog, ajakirjanik, ühiskonnategelane. Üks „Vene Doktriini“ (Русская доктрина) peaautoreid, Dünaamilise Konservatismi Instituudi juhtivekspert.
Vene natsionalistlik agitaator, kaasagse Venemaa kriitik ja nõukogude režiimi ülistaja. Armastab arutlusi teemal, milliseks oleks Stalini Venemaa võinud kujuneda ilma Brežnevi ja Gorbatšovita. Pooldab Venemaa föderaalset impeeriumit, mille koosseisus oleksid Ukraina, osa Valgevenest, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.
Mihhail Korovin. Politoloog, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse direktor, Moskva Riikliku Ülikooli sotsioloogiateaduskonna Konservatiivsete Uuringute Keskuse juhataja asetäitja, Euraasia komitee liige, Rahvusvahelise Euraasia Liikumise juhataja asetäitja, analüütilise portaali „Jevrazia“ peatoimetaja.
Oli 1995. aastal Natsionaalbolševistliku Partei, loomise juures (parteipilet nr 8), oli NBP esimese brigaadi juht, kuulus enne Limonoviga tülliminekut partei poliitnõukokku, lahkus NBP-st koos Dugini ja teiste tema poolehoidjatega 1998. Alates 1999. aastast oli Riigiduuma juhtimisel töötava Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse ekspert. 2007. aastast telekanali „Spas“ saate „Vehhi“ rubriigi Reaktsija saatejuht. 2003. aastast ajalehe „Jevraziskoe obozrenie“ toimetaja. 2005. aastal pani aluse Euraasia Noorte Liidule ja sai selle juhiks.
Mihhail Leontjev. Ajakirjanik, Pevõi kanali juhtiv poliitika- ja majandusvaatleja, programmi „Odnako“ (kanal ORT) ja samanimelise ajakirja juht. Aastast 2001 Dugini juhitud ühiskondlik-poliitilise liikumise „Jevrazija“ liige, 2002. aastast „Jedinaja Rossija“ partei liige.
Läti kuulutas Leontjevi persona non grataks pärast 2003. aastal Riia televisioonis antud solvavat intervjuud. 2006. aastal keelas Ukraina valitsus tal maa külastamise viieks aastaks pärast seda, kui Leontjev oli esinenud eitavate avaldustega ukraina rahvuse aadressil. 2001. aastast tänaseni juhib Pervõi kanal’i Infosaadete Direktsiooni autorisaadete osakonda.
Natalia Narotšinskaja. Ajaloolane, diplomaat, poliitik ja ühiskonnategelane. Ajaloolise Perspektiivi Fondi direktor. Demokraatia ja Koostöö Euroopa Instituudi president.
Vahemikus 1982 – 1989 töötas N. Liidu diplomaatilises missioonis ÜRO juures. Pärast oli mitme partei, s.h. Deržava liige, võitis tähelepanu nõudes kirikule suuremat rolli ühiskonnas ja toetades Venemaa sõjalisi aktsioone Tšetšeenias 1994 – 1996. NATO laienemise vastasena nimetas Balti riikide järjepidevuse tunnistamist katseks ühendada alliansiga ajaloolisi Venemaa osi. Valiti Riigiduumasse 2003. aastal Rodina partei nimekirjas, oli Duuma Rahvusvaheliste Suhete Komitee asepresident, valiti uuesti saadikuks 2007. Toetab Venemaa järjepidevuse tunnistamist, pidades õigustühisteks bolševike poolt pärast I maailmasõda sõlmitud lepinguid, mis vähendasid impeeriumi territooriumit.
Vladimir Ovtšinski. Kriminoloog, miilitsa kindral-major, Vene Föderatsiooni teeneline jurist, Venemaa Interpoli büroo eksjuht.
1992 – 1995 oli siseministri esimese asetäitja abi, 1995 – 1997 Vene Föderatsiooni siseministri abi, 1997 – 1999 Venemaa Interpoli büroo juht, 2004 – 2011 Konstitutsioonikohtu esimehe nõunik, alates 2004 Riigiduuma Korruptsioonivastase Nõukogu ekspertkomisjoni liige, 2012 siseministri nõunik, siseasjade organite reformi laiendatud töögrupi vastutav sekretär.
Oleg Platonov. Tuntud kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Vene Tsivilisatsiooni Instituudi direktor. „Vene rahva suure entsüklopeedia“ peatoimetaja (ilmunud on 14 köidet), „Vene mõtte klassika raamatuseeria“ vastutav toimetaja (üle 100 köite).
Wikipedia andmetel ultranatsionalist, antisemiit ja holokausti eitaja. „Vene rahva suures entsüklopeedias“ ülistab ta Püha Venemaa tsivilisatsiooni, mida alates 17. sajandist on õõnestanud juudid ja vabamüürlased, kes korraldasid ka revolutsiooni. Ja kuigi Platonov süüdistab bolševikke 87 miljoni inimese tapmises, leiab ta, et Stalin astus esimese sammu Venemaa juudi bolševismist vabastamiseks. Tema sulest pärineb ka kirjutis „Kuidas Venelased ukrainlasteks tehti“.
Vassili Simtšera. Nõukogude ja vene majandusteadlane, statistilise modelleerimise spetsialist. Professor. Majandusteaduste Akadeemia asepresident.
Töötab Euraasia tolliliidu statistikaosakonna ülemana.
Šamil Sultanov. Filosoof, ajaloolane, publitsist, poliitik ja ühiskonnategelane. Strateegiliste uuringute keskuse „Venemaa – islamimaailm“ president.
Sündinud Usbekistanis, 1991- 1993 oli ajalehe „Denj“ toimetuskolleegiumi liige ja erikorrespondent, 1994. aastast sama lehe baasil loodud ajalehe „Zavtra“ kaastoimetaja. 1995. aastal sai Venemaa Rahvaste Liidu Üldrahvaliku Nõukogu liikmeks, oli islamipartei „Taassünd“ liige, 2003 Venemaa Regioonide Partei kaasesimees, Riigiduuma saadik.
Sergei Tšernjahovski. Poliitfilosoof, politoloog, publitsist. Politoloogia Akadeemia tegevliige, professor. Rahvusvahelise Sõltumatu Majandus-Poliitilise Ülikooli presidendi nõunik, sama ülikooli professor. Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi Ühiskondliku Nõukogu liige.
Oli 1990 – 1993 Moskva linna Sverdlovski rajooni nõukogu rahvasaadik, NLKP Moskva linnakomitee liige. Keeldus allumast Jeltsini ukaasile kompartei keelustamise kohta, töötas aktiivselt NLKP Moskva linnakomitees ajal, kui kompartei tegevus oli keelatud. Temale kuuluvad sõnad „Ukraina varemetest võib sündida tugev ja rikas Venemaa.“ Eitab Stalini kuritegusid, nimetades nendest rääkimist müstifikatsiooniks. Samas ei meeldi talle kiriku liiga suur roll ühiskonnas.
Arhimandriit Tihhon (Ševkunov). Tuntud kiriku- ja ühiskonnategelane, režissöör, kirjastaja. Vene Õigeusu Kiriku Kõrgema Kirikunõukogu liige, Sretenski kloostri eestseisja, Sretenski Vaimuliku seminari rektor. Patriarhi Kultuurinõukogu vastutav sekretär. Vene Föderatsiooni Presidendi Kultuuri-ja Kunstinõukogu liige.
Maksim Ševtšenko. Ajakirjanik, Pervõi kanali saatejuht. Aastail 2008 – 2010 oli Vene Föderatsiooni Ühiskondliku Palati liige. Vene Föderatsiooni Presidendi Kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Arendamise Nõukogu liige.
Vahemikus 1989 – 1991 töötas ajalehe „Vestnik hristianskoi demokratii“ toimetuses. Ajalehte andis välja Venemaa Kristlik-demokraatlik Liit. 1991 – 1995 õpetas Venemaa ja Lääne-Euroopa ajalugu gümnaasiumis „Radonež-Jasenevo“. Alates 1996 töötas Nezavisimaya Gazeta korrespondendina Afganistanis, Pakistanis, Tšetšeenias, Dagestanis, Jugoslaavias, iisraelis, Palestiinas. Telesaated Судите сами ja В контексте. Putini pooldaja, nn Anti-oranži komitee liige.
Vladislav Šurõgin. Sõjakirjanik, ajalehe „Zavtra“ vaatleja. APN.ru toimetuskolleegiumi liige.
Alates 1991. aastast nädalalehe „Zavtra“ sõjalise osa toimetaja. Vahemikus 1991 – 2003 viibis üle kahekümne korra konfliktipiirkondades Karabahhias, Lõuna-Osseetias, Dnestri-Äärses Vabariigis, Abhaasias, Tadžikistanis, Serbias, Tšetšeenias, Iraagis. Oktoobris 1993 kaitses Ülemnõukogu hoonet Jeltsini käsul toimunud rünnakute eest, sõdis vabatahtlikuna Serbias ja Transnistrias, sai kolm korda haavata. Aastast 2000 ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja. Natsionaal-bolševistliku partei liige aastast 2002. Alates 2012 kanali DenjTV sõjasaate „Komandanditund“ saatejuht.
Selline seltskond. Osa venekeelseid asutuste ja ametite nimesid on kindlasti valesti tõlgitud, aga proovi sa kursis olla kogu sealse bürokraatiaga. Venemaal on ikka au sees peetud pikki ja keerulisi nimesid ja raskesti dešifreeritavaid lühendeid.