pühapäev, 30. september 2012

Linnapäev

Pärast pikaks veninud hommikusööki läksime Nava kontorisse. Ta büroo ametlik nimi on Nepal Environmental Treks ja Nava on Nava Raj Dahal. Maksime ära raha, kirjutasime alla, kuhu vaja, andsime passid ja viis-kuus pilti (kuidas keegi) ja leppisime kokku uue kohtumise kolmeks. Siis pidi saama varustust kaeda ja matkajuhti näha. Ostsin Kaitti tuttava spordipoest suurema koti, mis maksis 2000 raha. Enne lõunat käisime Bodnathis suure stuupa man. Saime Nava firmast mikrobussi. Sõidu ajal vaatasin taas, et linn on veidi puhtam, ent samas käis kõikjal hull ehitustegevus. Tänavad olid üles songitud ja tolmused. Teel Bodnathi külastasime supermarketit, ostsime kuivatatud liha, joogipulbrit ja veel üht-teist, mida meile firma poolt ei anta. Tegime tiiru ümber stuupa, ma käisin korraks ühes gompas, kus parajasti toimus puja. Teised jõudsid sel ajal juba Kolmanda Silma katuseterrassile minna ja õlut võtta. Ka mina suundusin sinna ja sain eemalt Kopani kloostrit näha. Tellisin terava kanasupi ja õlle.

Kell kolm olime taas Nava pool. Suurema ruumi seinte ääres oli kotte matkakraamiga, samas vedelesid virnas magamiskotid ja joped. Matkajuht, Alam-Dolpost pärit Karma, on üsna mu mulluse teejuhi Pasangi moodi mees, ainult nõksu tumedam. Kandjate pealik oli ka kohal. Saime teada, et siit tulevad meiega koos lisaks neile veel kokk ja tolle abiline. Dolpos hangitakse koormaloomad ja palgatakse ajajad. Karma rääkis veidi ees ootavast teest, mainis kõrgeid kurusid. Siis hakkasime magamiskotte ja jopesid valima. Koti ma leidsin, jopet mitte. Lubati homseks hankida. Aga läksin samasse poodi, kust koti sain ning seal leiduski mulle paras sulejope. Kauplesin hinna 6000 raha peale (umbes 60 EUR). Aga kuna mul parasjagu sellist summat ühes polnud, sain jope täna niisama kätte, raha viin homme. Tõepoolest - lendame alles 15.40, seega on hommikul aega maailm. Jamuna teepoes käisin ka, viisin talle kena eesti kalendri. Täna on plaanis veel söömine, ehk võtame mingit lihalisemat asja, sest mine tea, millal jälle saab.

laupäev, 29. september 2012

Kathmandu

Pärast üsna magamata ööd Doha lennujaamas ja sellele järgnenud nelja ja poole tunnist õhusõitu jõudsime kenasti Kathmandusse. Viisasabas kulus oma poolteist tundi. Seejärel hotelli Buddha. Ja siis sööma ja esimesed õlled. Raha pole veel vahetada jõudnudki. Homme kell üheksa kohtume Navaga, siis saab plaanid selgeks. Praeguse infi kohaselt lendame Nepalgunji juba esmaspäeval.

reede, 28. september 2012

Doha

Mõni minut pärast ühtteist jõudsime
Dohasse. Qatar. Aeg sama, mis meil, aga sooja kolmkümmend kraadi. Lennuki aknast paistsid tulede keed, kahtlustan, et ümberringi on kõrb. Eks hommikul ole näha. Qatar Airways on tõesti hea, söödavad ja joodavad ja on viisakad. Ekraanilt sai näha Meka suunda ja vahemaad sinna.

kolmapäev, 26. september 2012

Enne kui lendan

Miskipärast otsustas maja lõunaseina lähedal kasvav kask tänavu lehed õige vara seljast heita. Ameerika meteoroloogid ennustavad Euroopale järjekordset külma talve. September hakkab lõppema, aga öökülma pole veel olnud. Siiski püsib ilm kõledapoolne, päeval vaid üheksa kuni üksteist kraadi sooja. Tihti udutab vihma. On aeg lõuna poole lennata. Eile õhtul alustasin asjade pakkimist. Kuhjasin kabinetti hunniku rõivaid, mis tuleks kotti toppida. Foto- ja videovarustuse mahutasin prooviks väikesesse Kata seljakotti, mille saab kindla peale lennuki salongi võtta. Enam-vähem samade aparaatidega käisin märtsis Itaalias, seepärast oli nende paigutamine lihtne. Lisaks on tulnud paar akut, aga needki saab teiste asjade vahele pista. Rõivad ja saapad jäid esialgu vedelema, nendega tegelen täna. Sauna ehitusega olen jõudnud enam-vähem nii kaugele, kui tahtsin. Ehk saan kahe viimase reisieelse õhtuga ka põrandakütte tööle panna ja esimese ruumi põranda tasandusseguga üle valada. Leiliruumi voodriga katmine jääb novembrisse, samuti pesuruumi lae lõpetamine.

Halb on see, et Mare murdis eelmisel nädalal käeluu. Parema käe oma loomulikult. Tal läheb üsna raskeks üksi toimetada. Sõrmed küll liiguvad, süüa saab, aga teatud liigutusi on valus teha ja midagi tõsta pole võimalik. Kasside pärast on ka väike mure, sest Priit ei taha kuidagi Tonduga ära harjuda, norutab kusagil voodi all või lipsab esimesel võimalusel õue, sööb vähe. Ta on paar korda isegi teise korruse aknast välja hüpanud, peaasi, et saaks väikese musta peletise eest põgeneda. Tondu muidugi ajab Priitu, kes on ju temast mitu korda suurem, mõnuga taga ka. Väikest kassi ei julge praegu õue lasta. Rebased on liikvel, kährik käib päise päeva ajal maja taga õunapuude alt ubinaid nosimas. Tänavu ma seenemetsa ei jõudnudki, veidi kasepuravikke ja riisikaid sai korjata maja lähedalt.

Muuseumis on külm, radiaatorite vahetamine vanas majas venib. Mina pääsen paari päeva pärast minema, aga kolleegidel tuleb veel kaua kannatada. Ei usu, et väljas veel nii soe aeg tuleb, et saab kõik aknad lahti teha ja välisõhuga ruume kütta.

Pime aeg on tulekul. Praegu pääsen selle eest veel põgenema, aga oktoobri viimastel päevadel, kui tagasi jõuan, saab see mind karmilt kätte. Ja siis pole nalja. Talveaeg on kehtima hakanud, päev lühike ja ilmselt ka külm, hingedeaeg ukse ees. Nojah, milleks ette muretseda, talv tuleb nagunii, seda ei saa vältida. Ehk kogun mägedes piisava varu valgust tagavaraks.

Sel ajal, kui linnas enam-vähem viimaseid reisieelseid sisseoste tegemas käisin, oli Urmas torganud mu ukse vahele pika kirja. Aitüma talle heade soovide eest. Oleks tore, kui saaksin Nepaalis samamoodi blogi pidada kui Mazzanos. Kahjuks on see võimalik vaid Kathmandus, Pokharas ja vast ka Nepalgunjis, ehk siis maksimaalselt nädala vältel. Ülejäänud aja on internet kaugel, kuid mäetipud lähedal. Kas ka taevas? Ma ei oska praegu Camus’ hellast ükskõiksusest palju arvata, aga usun, et see võiks ehk tõesti tähistada viisi, kuidas loodusesse suhtuda ilma eelarvamusteta. Siiski on igal asjal kaks poolt. Sellega, et hommikul enne õue minemist võtan veidi linnupetet, ei näita ma üles isandlikku suhtumist, vaid pigem aukartust nii looduse kui esivanemate arusaamade vastu. Aga ma annan endale aru, et ei suuda olla objektiivne kõige ümbritseva vastu, sest inimeseks olemine välistab objektiivsuse. Oleme ju ühtlasi nii pillimehed kui ka instrumendid, millel mängime. Ja mine tea, mis taaka kogusime aastatuhandete jooksul alateadvuse panipaikadesse. Püüad mängida üht teatud armsat lugu, aga ennäe – pill su sõrmede all elab, muudab kuju, helikõrgusi ja registreid. Katsu siis komistamata mängida. Mõnikord tuleb päris kaua huupi kobada enne, kui õige tooni leiad ja jätkata saad. Nii on mu meelest lood inimesega. Loodusesse suhtumisel või looduse mõistmisel kehtib sama. Paljud asjad on eemalt vaadates head, aga katsu sa aiamaad kaevates naadi või orasheina üle samamoodi hellalt rõõmustada kui haljendama hakanud murulaugu üle. Või sääsed, kihulased ja parmud, põhjamaise üürikese suve tülikad kaaslased. Inimesel ei tohiks olla õigust neid sadade kaupa tappa, aga proovi istuda juuniõhtul õues ilma ühtegi sääske maha löömata. Kui neid oleks liikvel kõigest kümmekond, siis ehk peletaksin nad minema. Aga paraku tuleb neid hordide kaupa. Ütleme, et suudan käed paigal hoida. Kuid ma ei suuda suhtuda sääskedesse samamoodi kui näiteks linavästrikutesse. Sellega on nii, nagu paljude asjadega, mille kohta teame, et need on õiged või head, aga ometi ei talita nende järgi, vaid oma pilli tujude kohaselt.

reede, 21. september 2012

Millal

Sügise algus on käes
toomingas paistab
juba natuke läbi

millal langevad minult
elatud päevade
kuivanud lehed

näha et saaksin
silmapiirini tõusvaid
haljaid orasevälju

esmaspäev, 17. september 2012

Kasvan endasse

Kasvan endasse
see on tõesti
ainus võimalus olla
nagu olekski
mulle kingitud vorm
mille pean sisuga täitma
aeglasemalt kui puud
sirutavad oksi
kombates piire
eneste ümber
seestpoolt see tuleb
valmissaamise tung
otsib tühikuid
minule antud ruumis
mille suurust ja kuju
ei ole eluajal
lubatud teada

neljapäev, 13. september 2012

Tondu


Ühel vihmasel septembripäeval pildistasin vapustavalt eredat vikerkaart Reola raudteejaama lähedal vanade autorehvide ladustamisväljaku kohal. Autokummide hunnikud, tume hallikassinine taevas. Ja vikerkaar nagu kindel lubadus. Pärast panin selle telefoniga tehtud pildi facebooki pealkirjaga „Meil on veel lootust“.

Mõned päevad hiljem kuulsin hommikul auto poole minnes haledat näugumist. Omad kassid olin äsja tuppa lasknud, seepärast jäin seisma ja nägin selle kuuri poolt, mida meil eelmiste asukate eeskujul ikka veel sahvriks kutsutakse, jooksmas kõhetut musta kassipoega. Esimesel hetkel jooksis ta minust eemale, aga kui kutsusin, tuli ligi. Mõtlesin, et paneks talle õue veidi süüa, selline ilus nurgeline pikkade jalgadega kassike. Tegin ukse lahti ja kassipoeg vupsas esikusse. Oot-oot, nii ei lähe, ütlesin talle. Ma lähen kohe linna ega saa sind omapead tuppa jätta, vähemalt täna veel mitte. Tõstsin kassikese tagasi trepile. Too haaras mõlema esikäpaga mu käe ümbert kinni ega tahtnud enam lahti lasta. Tõin talle kausiga kassitoitu, sedasama Kiisueinet, mida Õnnepalu arvates kõik kassid igatsevad. Ent kiisukest paistis vaevavat pigem seltsilise puudus. Niikaua, kui seisin ta kõrval, sõi ta küll üsna ahnelt, aga kui eemaldusin, jooksis kaasa. Kui hakkasin ust lukku keerama, tegi ta näo, et tahab kindlasti tuppa pääseda. Raputas märjaks saanud jalgu. Rohi oli hommikul ju üsna märg, kassike muidu kuiv ja läikiva karvaga. Kõhnavõitu, umbes kolm-neli kuud vana. Mustas näos rohekaskollased silmad, silmaterade ümber vaevuaimatav triip kassipoja sinist. Nagu maski kandev ninja, mõtlesin. Tilluke must panter, kust sa tulid? Vaevalt kõndisid ise siia üle põllu või mööda maanteed. Meil pole ju vahemaad nagu linnas, kus naabri aeda eksida pole kassi jaoks suur kunst. Lähim maja asub üle põllu, kus praegu küpseb veel raps, nii kaheksasaja meetri kaugusel. Vahepeal veel kuivenduskraav. Ignase küla majadeni on üle kilomeetri maad, meie küla lähimate hooneteni sama palju. Vast poetas keegi esmaspäeva hommikul maalt linna sõitja su meie maja lähedal autost välja. Seepärast oledki nii sile ja kuiv, ainult käpad märjad. Kass muidugi ei vastanud, nühkis ennast hoolega mu kingade vastu. Kui auto poole läksin, tuli ta kaasa, igal sammul ennast kordamööda vastu üht või teist jalga surudes. Nii on ju päris võimatu käia, ütlesin talle. Vaata ette, võin sulle kogemata peale astuda. Aga kiisuke ei vaadanud ette, või kui vaatas, siis teise, tulevikku nägeva pilguga. Tahtis isegi autosse pugeda, aga otsustas siis, et ratta ees on parem olla. Rumaluke, tule ometi ära, ma ei saa niimoodi sõitma hakata. Mis muud, kui kõndisime tema pakutud tempos maja juurde tagasi. Seal hakkas ta uuesti sööma. Nüüd kiiresti minema, mõtlesin. Aga kassike oli kiirem ning jälle kõndisime sammhaaval auto juurde. Nüüd ei aidanud miskit, põrutasin jalaga paar korda vastu maad. Ise ütlesin samas, et oota, tulen õhtupoolikul tagasi.

Kui peale tööd koju jõudsin, nägin, et kass Priit vahib vana kuuri ukse juures. Ju siis on, mida vaadata, kui ta mulle vastu ei tule ega soorita oma tavalist maas vähkremise rituaali. Muidugi oli must kassike kuuris ja jooksis mind nähes välja. Samm ja nühkat, samm ja nühkat läksime maja poole. Nüüd sai kiisuke teiste kasside pahameeleks tuppa ja asus kohe hoolega järjepanu kõigist kaussidest sööma. Vanemad suguvennad põgenesid sellist jultumust nähes õue. Mõni neist ei tulnud öösekski tagasi. Kassike vaatas asjalikult ringi, käis liiva peal häda tegemas ja ronis siis sülle. Pärast puges Tondu nime saanud tegelane rahumeeli voodisse ja magas padja kõrval üsna mõnusasti kuni poole kuueni.

Tööle minnes jätsin ta tuppa, ise muretsedes, millega ta seal päeva jooksul võib hakkama saada. Õhtul selgus, et kartsin asjata, majas oli kõik kenasti korras. Tondu jooksis mulle rõõmsalt vastu, nühkis vastu jalga ja hakkas nurruma. Vanad kassid ei tahtnud ikka sööma tulla. Läksin Tonduga õue ja jätsin uksed lahti – ehk nad siis julgevad. Aga ei, ainult Kardinal, kes ise alles paari aasta eest linnast meile tagasi toodi, käis köögis toitu näksimas, Trulla ja Priit eelistasid hiiri püüda. Tondu jooksis paar korda tiigi äärde viirpuude alla linde vaatama, kes seal okste vahel ringi vuristasid, aga jooksis üsna kiiresti tagasi ja hüppas sülle. Nii ma istusin, kass süles, ja rüüpasin õlut. Vahepeal üritas Tondu Kardinaliga sõbrustada, kassid liginesid paaril korral ettevaatlikult ja nuusutasid teineteist, kuid kassipoja käitumine jäi vanemale suguvellele arusaamatuks. Tondu üritas ju kohe mängima hakata, puudutas käpaga ja hüppas siis eemale, just nagu lapsedki kulli mängides. Aja mind nüüd taga, tahtis ta öelda. Ent Kardinal ei kavatsenudki kassipoega taga ajama hakata, hoopis urises rahulolematult ja tõmbus eemale. Öö möödus rahulikult, aga Trulla veetis selle õues.

Järgmisel hommikul tahtsid kõik kassid, ka hommikul välja lastud, tuppa saada. Lasin nad sisse, mõeldes, et uue kassikese pärast ei pea keegi ennast üleliigsena tundma. Nii nad jäidki neljakesi koju, kuigi väljas oli ehk selle suve viimane soe päev. Taas muretsesin, millega eksperiment lõppeb, aga töölt tulles leidsin kõik endise olevat – vanad kassid, kes polnud päeva jooksul vist teiselt korruselt alla tulnudki, jooksid kohe söömata õue. Jälle jätsin uksed lahti ja istusin Tonduga varikatuse all. Nüüd julges kassike juba kauemaks eemalduda. Peaasi, et liiga julgeks ei lähe, mõtlesin. Varesed kraaksusid, kaaren lendas häält tehes üle, põõsastes sahistasid väikesed linnud. Õhus hõljus äädikakärbseid, mööda püksisäärt üritas korduvalt üles ronida priske lehetäi. Õhtu oli soe, kuid varsti hakkas vihmakest piserdama. Pärast jälgisin toas Tondu katseid teiste kassidega suhelda. Loomake läks igaühele kartmatult ligi, ka söögikausi juurde, ja püüdis mängida. Ilmselt oli ta kogu senise elu veetnud õnnelikult emakassi ja õdede-vendade seltsis, kellega oli hea mürada. Meie kassidel vastav programm ei käivitunud. Priit, kes muidu on julge muti- ja mügrimurdja, jooksis Tondu eest ära ja puges tooli alla.

Siiski näitasid kõik kolm vanemat kassi juba teatud leppimise märke. Trulla tuli ööseks tuppa ja suutis Tondu lähedal magada, Kardinal ei urisenud enam nii palju, Priitki talus kassikese juuresolekut, kuid mitte tema puudutusi. Küll kõik laabub. Inimestest ma paraku ei ole veel kõnelenud. Mare käest ju ei küsinudki, mida ta arvab uuest elanikust, lihtsalt ütlesin, et näe, tuli kassipoeg. Muidugi poleks tal südant väikest musta pantrikest ukse taha jätta ning on ilmne, et Tondu talle meeldib. Aga siiski, eks temaga tuleb omajagu tüli. Veidi kodunenuna hakkas kassike juba näitama üles huvi toataimede vastu, sakutas maarjasõnajalga ja ronis tääkliilia potti. Juba tulevad õrnusehoogude vahele närimis- ja küünistamismängud, mille käigus kiskjaloomus ennast ilmutab. Aga see pole miski uudis, kassipoegi on meil ju ennegi olnud ja harilikult ikka mitmekaupa.

Kui mõtlen mullu sügisel surnud Minni peale, siis tuleb mulle pähe mõte, et võibolla on Tondu tema inkarnatsioon. Kuigi, miks peaksid kassid uuesti sündima kassidena? Pigem tuleks loota, et Minni on järgmises elus inimene, kes suudab oma hinge eest hoolitseda ja käia täiustumise teed. Aga mine tea, saatus on keeruline asi, selle viljad küpsevad pikkamööda, kuid vääramatult. Ehk on Tondu tulemine omamoodi sõnum, mis ütleb, et kuni hoolid, on sul veel lootust.

esmaspäev, 10. september 2012

Dolpo matka kava.

Sain Kaittilt matka kava. Et see polnud kuupäevadega seotud, koostasin oma versiooni (NB koos puhkepäevaga Pokharas). Võimalik on matka alguse nihkumine, näiteks lend Nepalgunji 1. oktoobri asemel 2. oktoobril (või isegi 3. 10.). Vastavalt sellele nihkub kogu graafik. Me sõltume esialgu ju kohalikest lendudest. Ja Pokhara päeva ei pruugi olla. Visandina näeb asi välja umbes nii. Kurud, mäeharjad ja -seljandikud on märgitud paksus kirjas. Lisan ka Lonely Planeti andmed päevaste summaarsete tõusude ja laskumiste kohta.

Passes, ridges and crests are in bold font, and also summary ascend and descend data given by Lonely Planet "Trekking in the Nepal Himalaya" (2009).

Kõrgemad kurud teel (High passes on our trek):
Sehu La (Mendok Ding La) 5160 m
Shey La 5010 m
Mushi La 5030 m
Chharka La 4920 m
Sangda La 5460 m
Lower Sangda La 4990 m

Day 01, 28. 09. 12.55 Tallinn – Kopenhagen, 15.35 Kopenhagen-Doha.

Day 02, 29. 09. 9. 10. Doha- Kathmandu. Arrive in Kathmandu airport 16. 35, transfer to hotel. Stay overnight at hotel in Kathmandu.

Day 03, 30. 09. Free day in Kathmandu for trekking preparation. Stay overnight at hotel in Kathmandu.

Day 04, 1. 10. Fly from Kathmandu to Nepalgunj. You fly from Kathmandu to Nepalgunj in the southwest part of the Terai, right on the border to India. After checking into your hotel you might go and have a look at the Bageshwari Mandir, a temple to honour Kali. But what Nepalganj is all about is just wandering around in the bazaar, which has everything on sale that one could imagine. You will see people here from every part of Nepal, people from Tibet and India; they all come here to trade.

Day 05, 2. 10. Fly from Nepalgunj to Juphal (2500) and trek from Juphal to Dunai (2000). You go to the airport very early in order to get on the flight to Juphal. Dolpo flights are always early in the morning. This is because high winds in the Thulo Bheri Valley begin around 10 am, making later flights impossible. Once you have gotten all your equipment of the Twin otter in Juphal, you start out on the short walk from Juphal to Dunai. You walk downhill through meadows and past a few houses to the small hotels at Kala Gaura (2090 m). From here you follow the river trail upstream to Dunai. You camp near Dunai and explore this bustling little hill town for the rest of the afternoon.

Day 06, 3. 10. Trek from Dunai to Chepka (2670) which takes about seven hours. 770 m ascent (LP). You start trekking from Dunai, cross the big steel suspension bridge and turn west, following the trail past the hospital, and then it's a level walk along the bank of the Thulo Bheri to its confluence with the Suli Gaad at 2070 m. You follow the new trail north up the east bank of the Suli Gaad to a collection of teashops run by the wives of army personnel in Dunai. Another hour of walking takes us to Kal Rupi and then on to Raktang (2260 m). You cross to the west bank and trek past numerous goths and horses pastures over a ridge to the rough stone houses of Jyalhasa, a wintering spot for the people of Ringmo. You keep walking upstream to another bridge, cross it to the east bank, and make your way past some crude teashops and a bridge over a side stream, the Ankhe Khola, at 2460 m. The trail makes some ups and downs through grass and ferns to a trail junction. The fork is the old trail leading to the army and national park post at Ankhe, and on to the old trail that passes the villages of Rahagoan and Parela, high on the ridge above.
These three villages a strange name connection: Parela (parela means eye-lashes), Rahagoan (raha means eyebrow) and Ankhe (ankha is eye).
The trail Phoksumdo Lake climbs over a ridge at 2710 m then descends on a rocky path to Chepka (2670 m), which is inhabited by three brothers and consists of collection of interconnected shops, rakshi stalls and lodges. You camp here or at another good spot beside a huge rock in walnut grove about 20 minutes beyond Chepka.

Day 07, 4. 10. Trek from Chepka to Renje (3010) and it takes about six hours. 500 m ascent, 320 descent. You continue on the new trail, which stays near the river, climbing over a small ridge ,then crossing to the west side to avoid a large ridge and returning to the east side an hour later near a national park camping ground. Alongside the river at 2900 m, the trail becomes a collection of rocks and sticks forming a dyke along the river bank. The trail makes several more ups and downs through forests of firs and larches as it continues upstream to a bridge that leads to nine houses comprising the village of Renje on the opposite side of the river at 3010 m. You camp at a good camp site here or another about five minutes further on.

Day 08, 5. 10. Trek from Renje to Ringmo (3640) which takes about seven hours. 880 m ascent, 90 m descent. You follow the Suli Gaad valley, which turns eastward and becomes even steeper and narrower. You then climb over a ridge and descends to a wooden bridge then continue along the ups and downs along the valley floor to the confluence of the Suli Gaad with the Pungmo Khola. From here the trail to Phoiksumdo Lake and Shey gompa follows the west bank of the river. You climb through a forest of big cedar to a good camp site and then on to Palam (3710 m), a winter settlement used by the people of Ringmo village. The houses are almost burried in the sandy soil. The entrance station for Shey Phoksumdo National Park is at the south end of the village. After your park entrance ticket is examined, you may be subjected to a baggage inspection-ostensibly for drugs and stolen art objects. It's very peculiar formality in this remote locale.
You continue on the route, which switchbacks steeply on a sandy trail through open country to an elevation of 3300 m, then you start up another steep set of dusty switchbacks to a ridge at 3780 m. From the ridge there are distant views of a spectacular 200 m high waterfall, the highest in Nepal. The trail makes a steep descent in birch forests to the upper reaches of the brilliantly clear,rushing waters of the Phoksumdo Khola, then you climb gently to Ringmo village, a picturesque settlement of flat-roofed stone houses with lots of mud-plastered chortens and maniwalls. Just below Ringmo, you cross a bridge and follow a trail north to the ranger station at Phoksumdo Lake (3730). You continue to the shores of the lake near the point where the Phoksumdo Khola flows out of the lake. There are national park camping grounds on both sides of the river on the south-east shore of the lake. Park rules prohibit us from camping in other places

Day 09, 6. 10. Rest and exploration. A trail leads from the lakeside through juniper trees to the white Pal Sentan Thasoon Chholing gompa, a ramshackle Bon-po gompa overlooking the lake that is said have been built 60 generations ago. There are five other private gompas in various houses of small monastic community near the lake. The insides of the temples contain dusty Buddhist paintings and statues, but the trappings also reflect the animistic elements of the Bon-po religion, so some of the chapels are reminiscent of an ancient witch's cavern. A donation to the ragtag collection of dirty monks will gain us entrance to the gompas; your sherpas will be equally fascinated by the strange iconography and practice of the Bon-po religion.

Ringmo village by marches-lontaines.com

Day 10, 7. 10. Trek from Ringmo to Chunemba (3630) it takes approximately six hours. 570 m ascent, 560 m descent. From your camp site near Ringmo on the southern end of Phoksumdo Lake, the trail contours on a rocky ledge as it skirts the western lip of the lake. In places it's precariously suspended on a gangway of wood supported on pegs driven into crevices in the rocks. As you cross a stream, look up at the glacier descending from the upper slopes of Kanjeralwa (6612 m). You then climb to a crest at 4060 m for a spectacular view of the lake with the snowy peaks of Sonam Kang in the background. The trail makes a step and dusty descent through birches and blue pines to the westernmost edge of the lake at 3630 m where the Phoksumdo Khola enters. The route now heads west up a long a wide valley. You follow an indistinct trail through thorn bushes and scrub trees, crisscrossing boggy marshes and tributaries of Phoksumdo Khola. You camp in a forest of blue pines at Chunemba, an undeveloped national park camping ground at 3630 m.

Day 11, 8. 10. Trek from Chunembe to Lar Tsa (4120) which takes almost five and half hours. 570 m ascent, 80 m descent. You begin the day along the level path that now heads north through a glacial valley. You then cross to the east bank of Phoksumdo Khola. You follow the main valley for another hour to kang Gompa. You climb steeply from Kang Gompa and stay on the grassy ridge. It's a long climb up the ridge past a few groves of birch trees. There are spectacular mountain views with Shey Shikar (6139m) and Kang Chunne (6443 m) dominating the skyline to the west. You continue on a crest at 4200 m then the route descends gently on a rocky trail to Lar Tsa, a camp site besides the river at 4120 m.
It's possible to continue walking, but you have now ascended more than 500 m in a day and should spend the night at Lar tsa for acclimatisation.

Day 12, 9. 10. Trek from Lar Tsa to Mendok Din (4610) and it takes about three hours. 520 m ascent, 130 m descent. You cross a new bridge and climb to the top of a scree slope at 4490 m, then make your way up a grassy ridge to a crest at 4640 m. You contour and then drop gently into Mendok Ding (flower valley). You again climb alongside a stream to a campsite at 4610 m. You are almost certain to spot herds of blue sheep on the slopes above the camp.

Day 13, 10. 10. Trek from Mendok Din to Shey Gompa (4390) which takes approximately eight and half hours. 1040 m ascent, 1240 m descent. You continue on the route that follows the upper reaches of the Phoksumdo Khola, and then you turn north towards the peak of Riwo Drugdra (Crystal Mountain). There is a choice of trails here; you follow the more scenic pilgrim route across the Sehu La to the west of Crystal Mountain, making a kora (circumambullation) of this sacred peak. The Dolma trail turns north soon after camp while the pilgrim trail starts up a steep scree slope on the opposite side of a stream that flows from the north.
After a long pull to Sehu La (also known as Mendok Ding La) at 5160 m the trail descends a scree slope to a grassy meadow besides a stream valley and begins a series of long ascents and descends across ridges in and out of side valleys as it traverses around Crystal Mountain. After a steep, rough climb to a crest at 5010 m and another at 4860 m, you begin the descent to the Tar valley. Soon after the route reaches grassy slopes a side trail leads to Tsakang, a gompa said to be 800 years that is perched dramatically on the side of a cliff. The final descent is on a wide trail to a campsite in a large meadow near a few nomads huts at 4310, just below Shey gompa.

Day 14, 11. 10. Rest and Exploration day. Cross the river on a log bridge and climb past a big chorten and a huge field of manistones to the Shey gompa compound at 4390m. The gompa itself is not large, and there are no artifacts or paintings of note inside. Although the building is said to be 800 years old, the wall paintings are relatively recent, probably done in 1970s. The statues on the altar are of Guru Rimpoche, Sakyamuni and Milarepa. The gompa also houses an ancient Tibetan scroll that describes the myth of Crystal Mountain and Shey gompa. According to the inscription, there is a holy lake in a crater among the mountains that surrounds Shey. When a pilgrim makes nine circumambulations of this lake the water turns milk. A sip of this milk and the pilgrim can se Mt Kailash in the distance.

Day 15, 12. 10. Trek from Shey Gompa to Namgung (4430) which takes almost seven and half hours. 1020 m ascent, 900 m descent. You trek east from Shey gompa and across the 5010 m Shey La. Here you turn north and descend before climbing again to Namgung (4430 m).

Day 16, 13. 10. Trek from Namgung to Karang (4050) which takes almost six hours. 150 m ascent, 530 m descent. You traverse high above the Namgung Kola to Karang (4050 m). It's also possible to descend to Saldang on the banks of the river, but this village holds little of interest.

Day 17, 14. 10. Trek from Karang to Mugaon (4100) and it takes approximately seven and half hours. 490 m ascent, 550 m descent. You descend to Torak Sumdo (3670 m), the confluence of the Namgung and Polang kholas, and cross to the northern bank. You then climb to Yanger gompa at 3750 m and trek along the river side valley. You camp at one of the camp sites alongside the stream at about 4100 m before Mugaon.

Day 18, 15. 10. Trek from Mugaon to Shimen (4010) which takes almost eight and half hours. 1040 m ascent, 890 m descent. You continue up the valley to Mugaon and climb towards the Mushi La at 5030 m. Then you descend towards Shimen village, you end the day at a good camp site in pastures above the village at 4010 m.

Day 19, 16. 10. Trek from Shiment to Tinje (4150) and it takes about eight hours. 280 m ascent, 270 m descent. You drop down to Shimen village at 3870 m and make a long trek upriver through Pha (4090 m) to Tinje.

Day 20, 17. 10. Trek from Tinje to Rakpa (4530) which takes approximately eight hours. 550 m ascent, 170 m descent. You trek past the runway of mysterious Tinje airport to a trail junction at 4130m, where a high route leads to Tarap. You continue southward to a camp site on the banks of the river at Rakpa (4530 m).

Day 21, 18. 10. Trek from Rakpa to Chharka (4120) and it takes almost eight hours. 490 m ascent, 900 m descent. You begin your day with a long climb to the Chharka La (4920 m). You continue on the trail descending along the side of the valley, then make a big drop into a side valley at 4290 m. You then make a long traverse down to the picturesque village of Chharka on the banks of Barbung Kola at 4120 m.

Snow near Chharka pass by marches-lontaines.com

Mountains over Chharka by marches-lontaines.com

Chharka village by marches-lontaines.com

Day 22, 19. 10. Trek from Chharka to Norbulung (4750) and it takes about seven hours. 820 m ascent, 190 m descent. You descend again to a river. You follow the right fork southward, climbing in and out of side valleys on a rough trail. The valley narrows, you then emerge into a big meadow and climb to your campsite at Norbulung (4750 m).

Day 23, 20. 10. Trek from Norbulung to Sangda Phedi (5100) and it takes approximately eight hours. 790 m ascent, 440 m descent. You begin the day climbing to a yak pasture at Molum Sumna (4860 m) and on to a crest at 5130 m. You then make a long traverse across meadows to the foot of the Sangda La, then a long, steep final climb to the pass at 5460 m. Switchback down to a camp site by a stream at 5100 m.

Snow near Sangda La by marches-lontaines.com

Day 24, 21. 10. Trek from Sangda Phedi to Sangda (3700) which takes about eight hours. 460 m ascent, 1860 m descent. You climb to a lower Sangda La at 4990 m, and then descend through loose shale towards the village of Sangda Ghunsa (4190 m). You drop to the Chalung Khola, crossing it at 3750 m, and then climb steeply up the opposite bank. A long high traverse leads to a cairn at 4090 m, you then come to a set of steep switchbacks descends to a stream at 3580 m. You do another climb to the compact settlement of Sangda, were you end a long day at 3700 m.

Sangda village by marches-lontaines.com

Day 25, 22. 10. Trek from Sangdo to Dhagarjun (3290) and it takes about eight hours. 970 m ascent, 1380 m descent. You climb the hill behind Sangda and spent most of the day making a high traverse, crossing nine ridges to a final crest at 4280 m. You then descend into the Kali Gandaki valley, traversing under high cliffs and descending to the large village of Dhagarjun (3290 m).

Day 26, 23. 10. Trek from Dhagarjun to Jomsom (2670). 70 m ascent, 690 m descent. You climb to a ridge at 3360 m and make a final descent on a challenging trail of loose rocks to Jomsom at 2670 m. Stay overnight at lodge/camp.

Day 27, 24. 10. You take an early flight from Jomsom to Pokhara - a fantastic way to round off the trek, flying right along the Kali Gandaki Gorge between the Annapurna and Dhaulagiri ranges. The fly from Jomsom to Pokhara takes about 25 minutes. Flights are available in the morning time. On the morning flight, the sky is usually very clear and allows you to enjoy the splendid views of the different mountain peaks. Stay overnight at hotel in Pokhara.

Day 28, 25. 10. Free day in Pokhara.

Day 29, 26. 10. Drive from Pokhara to Kathmandu by tourist mini bus that takes about seven hours. While driving from Pokhara to Kathmandu, you head up to Damauli, Dumre, Muglin and Kurintar where the Nepal's first Cable car is operated to reach to Manakamana Temple. En route, you could enjoy the mountain views, green sceneries, rice terrace fields, vegetable fields and people being engaged in their daily life activities. From Naubishe you climb up to Thankot, the gateway to capital city. Stay overnight at hotel in Kathmandu.

Day 30, 27. 10. Kathmandu.

Day 31, 28. 10. Kathmandu.

Day 32, 29. 10. 19.30. Kathmandu-Doha.

Day 33, 30. 10. 01.50 Doha-Kopenhagen, 9.40. Kopenhagen-Tallinn. Arriving 12.15.

pühapäev, 9. september 2012

Irboska imed

Nagu võis arvatagi, ei jõutud Irboskas kümne päevaga kõiki töid valmis. Mõned üllatused siiski olid. Ma ei pea silmas majade ette ja müüridele rullitud muru, vaid hoonet, millest maarjapäeva ajal vaid seinad püsti. Nüüdki oli valmis tehtud vaid fassaad ja tänavapoolne katuseviil, kusjuures ilma räästata ja vist ainult ühekordse laastukattega. Räästaid sealkandis vist üldse ei armastata, mõnel naabermajalgi olid need ainult aimatavad.


28. augustil


8.septembril


28. augustil


8.septembril


28. augustil


8.septembril


28. augustil


8.septembril

teisipäev, 4. september 2012

Elust ehitajate teel

Augusti viimasel õhtul helistasin heale tuttavale Iževskis. Polnud temaga terve suve lobisenud, nüüd tahtsin teada, kuidas elu läheb. Pärast esimesi sõnu kostis telefonist pikk köhahoog, seejärel vabandus hääle puudumise pärast. Tuttav oli suvel kaks kuud raske kopsupõletikuga haiglas olnud, kuid päris terveks ei saanudki, hoopis külmetas jahedate ilmade saabudes. Oli ju vaja aiamaal saaki koristada ja aidata kaheksakümne aasta vanust isa metsatööl. Jah, ta isa ei suutnud kiusatusele vastu panna, võttis pärast augustitormi suure tüki tasuta pakutud tuulemurdu ja nüüd rassib puid laasida, korraldab nende saekaatrisse vedu ja prusside-laudade transporti, tahab hakata maja ja sauna ehitama. Aga kopsupõletik oli olnud suure töö ja närveerimise tagajärg – ta ponnistas kirjutada neid viiteteist eelretsenseeritavat artiklit, mis kuulujuttude põhjal olevat nõutavad doktoritöö esitamiseks. Nüüd istub kodus külmas toas, köhib ja muretseb selle pärast, et järgmisel nädalal algavad loengud, aga tal pole häält. 0,4 koormus tähendab sealmail viite kahetunnilist loengut nädalas! Küsisin, kui palju siis täiskoormusega lugeda tuleb? Ta vastas, et ei tea, aga loengutega teenitud rahast jätkub vaid korteriüüri maksmiseks.

On alles lood, nende taustal paistab meie praegune elu lausa lust ja lillepidu. Mõtelge – minu töökohas kestab ehitus ja remont alles teist aastat, neil instituudis olid koridorid tolmused juba kümne aasta eest, kui viimati seal käisin. Ja remondi lõppu pole näha. Seega elame hästi, kuigi pakkisime osa asju kokku juulis, sest kohe-kohe pidi algama radiaatorite vahetus. Töömehed võtsidki vanad radikad üsna kärmesti maha, aga kadusid siis. Augusti lõpus ilmusid teised mehed, kes käskisid taas osa mööblit ja kartoteeke eest koristada, sest tahtsid hakata kohe radiaatorite tagust seina värvima. Paari tunniga olidki väikesed laigukesed akende all üle võõbatud, kuigi ruumide seinad jäid endistviisi määrdunuteks ja auklikeks. Aga see on teine lugu, muinsuskaitsealune hoone, siin väga vabalt pintsli või värvirulliga vehkida ei või. Viimane jutt oli see, et homme pannakse uued radiaatorid korraks proovi pärast paika, siis võetakse uuesti maha ja saadetakse värvimisele. Sooja saab majja vast hingedepäevaks. Pole viga, elame kuidagi üle. Ega meie üksi sellises olukorras ole. Projektimajandus, eurorahad ja saastekvoodi tasud on tekitanud hullumeelse olukorra. Vaadake Tartus kasvõi Vanemuise tänavat – Vanemuine remondib korraga nii suurt kui väikest maja, ülikooli raamatukogu on kevadest saadik remonditud ja soojustatud, Kirjandusmuuseumile ehitati uus hoidlakorpus, majas käib remont, selle vastas üle tee valmib uus kolmekorruseline maja, Mart Reiniku kool ei saanud esimeseks septembriks remonditöödega ühele poole. Ja nii edasi. Mitte kultuuritänav vaid ehitajate tee. Ehitatakse, soojustatakse ja remonditakse veel mitmel pool. Aga paremad ehitajad töötavad ju mere taga, seepärast ei jätku objektidele mehi, tööd venivad, hinnad tõusevad. Ja tööde kvaliteet, see muudkui langeb. Vaadake kasvõi meie maja – lisaks korralikule tööle on siin-seal põrandakatteid paigatud imelike linoleumijääkidega, vastremonditud koridoride põrandad on muhklikud. Ja tööd on kõikjal pooleli. Kui hakkame nurisema, siis öeldakse, et töötate ehitusobjektil, kus lepingu kohaselt oleks tulnud kõik ruumid vabastada. Kes sellise lepingu välja mõtles ja allkirjastas, selle jaoks polnud meiesugused putukad vist olulised.

Mõtted põikavad taas naabrite manu, seekord küll kontrolljoone tagusele Setomaale, kus loetakse viimaseid päevi suure peo ootuses. 1150 aastat vene riiklust, see kõlab ju aukartustäratavalt. Sündmuste keskpunktis on muidugi Irboska. Käisin seal nädala eest, jäi mulje, et aega on veel mitu kuud. Petseri tänava keskel just taas ülesehitatud kaupmees Švedovi maja ees kõrgus munakivihunnik, paigaldamata oli ka suur osa lihvitud paest kõnniteeplaate. Kaupmees Anissimovi majad olid küll kenasti üles vuntsitud, aga nende kõrval olev hoone, kus enne asus Irboska muuseum, seisis alles akende ja katuseta, mehed ametis seinte palgivahede tihendamise ja katuse roovlattide naelutamisega. Maja ees laius pool tänavat enda alla võttev palgiriit. Ja kindlus – see paistis igalt poolt läbi tellingute. Nigula kirikut polnud nende seest nähagi. Värava juures näis osa müürist olevat maha varisenud. Kas tõesti suudetakse kõik tööd seitsmendaks septembriks valmis saada? Sel õhtul toimub müüride all laval Suure Teatri pidulik kontsert, järgmisel keskpäeval aga peaks kõrged külalised kindluse pärast restaureerimist suurejooneliselt avama. Saame näha, sest läheme meestega laulma samal päeval toimuvale festivalile „Slaavi allikad“.

esmaspäev, 3. september 2012

Sadu saab kätte

Kas on midagi
mida see vihm ei puuduta
istun toas
ent siingi saab
sadu mind kätte
udu mõtetes
tiheneb piklikeks piiskadeks
juba langevad need
seestpoolt mu silmade aknaile
ja nagu väljas
voolavad klaasi mööda
katkevad nired
nõnda ka siinpool

aga kuhu saab ükskord
kogu see vesi
ah ma ei tea
ei tahagi teada
võib-olla õpivad
mõtete jalad kunagi
kõndima vete peal