Kolmapäev, 20. aprill 2011

Kloostris

Väike toake, laud, poolk6rge kapp, voodi, tool. Kolme suunda aknad. Kui
istun laua taga, paistavad eest läbi puuokste all orus kauged majad.
Vasakule vaadates näen männilatvu. Selja taga t6useb väike rohetav n6lv ja
sellel paistab puu. Üks lind s6imab kedagi kodusel viisil. Aeg-ajalt
lendab lennuk üle.

Teisipäev, 19. aprill 2011

Kathmandu õhtu

Õhtu tuleb
Kathmandu peale
raske vaskkatel
kummuli
üle mägede

kui ma ei oleks
käinud seal kus
taeva kõverat kaant
lumiste harjadega
taotakse ühte
siis ma ei ütleks

siis ma ei pingutaks
oma põhjamaa sõnu
võõrale taustale
lehvima otsekui
palvelippe

ent olen käinud
piilunud taevaste
jäisesse põue
seepärast räägin

seepärast tohin
lehvitada ühe
väikese keele sõnu
laiale ilmataustale

taganege nende eest
mägede vaimud
võit lumede üle
ikka jääb meile

Homme siis Kopani kloostrisse. Ja kümme päeva ilma sidevõimaluseta.

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Rahunemine

Hulkusin Thamelis ringi, see rahustab. Enne kirjutasin sellise luuletuse:

Käib suure hooga
jumalate kõrge kiik
kord taevani sind tõstab
selle järel paiskab mutta
kui tundub
juba käega katsuda
on unistuste riik
siis hetke pärast tahad
karjuda ja nutta

võid täna pidu pidada
ja maitsta elu
otsekui gurmaan
ning homme paastuda
ja suretada liha
on joomaaeg
kuid äkki kinni
keeratakse kraan
ja suhu tõuseb
puhas sapiviha

nii minagi oh sõbrad
eile veidi õndsust
tunda sain
kuid täna jälle
hambaid kiristada tuleb
ent loodan
murdumatuna et püsib vaim
niikaua kuni kiigutaja
kord mu silmad suleb

Pasangil külas

Aitab ahastamisest, ise olin hooletu ja minetasin valvsuse. Käisin täna küll turistide politseis, täitsin avalduse jne, aga usun, et nemad küll ei aita. Pigem suudab midagi Pasangi suur suguvõsa. Täna on mulle paar korda püütud helistada tundmatult nepaali numbrilt. Aga enne, kui olen vastata jõudnud, on toru ära pandud.

Aga nüüd kirjutan eilsest päevast, mis nii suurepäraselt algas ja kestis kuni äkilise kurva lõpuni. Pasang tuli kümneks hotelli, võtsime takso ja sõitsime Bodnathi. Suure stuupa juures oli tohutult rahvast, Pasang ütles, et on tamangide püha. Kiirustasime rahvahulgast läbi, nii et jõudsin vaid ühe pildi teha. Ja edasi mööda stuupa taguse rajooni võrdlemisi puhtaid tänavaid. Tuleb öelda, et Kathmandu tundub üldse puhtam kui neli aastat tagasi. Pasangi tilluke korter oli ühe tüüpilise Kathmandu maja teisel korrusel. All, nagu hiljem selgus, pidas poodi ja tillukest söögikohta ta õde. Korteris, mis koosnes vaid ühest toast ja rõdust, kust võis näha suure stuupa ülemist otsa, oli kööginurk eesriidega eraldatud. Toa keskel suur madal laud, seinte ääres matid. Lisaks kummut ja telerikapp - see oligi kogu mööbel. Pasang ütles, et elab selles toas vaid kolm-neli kuud aastas. Naine on tal muidugi kodumaal, Khumbus, nagu paljudel teistelgi sherpadel. Parajasti oli kodus Pasangi poeg Ringi, umbes viieteistkümnene poiss, kes vaatas telerit. Istusime ja jõime Sprite'i. Natukese aja pärast sisenesid onutütar Phuli ja õetütar Pema. Kõigi perekonnanimeks muidugi Sherpa. Pema läks varsti panka tööle, aga Phuli asus eesriide varjus süüa tegema. See võttis omajagu aega, mille me sisustasime tongbaa joomisega. See on sherpade nõrgalt alkoholne jook, mis valmistatakse fermentiseeritud hirsile kuuma vee pealevalamisega. Juuakse väikestest plastpangedest metallist torukesega, üpris sarnaselt matega. Ainult et anum on suurem ja toru ka jämedam. Enne sööki ja pärastki jõudsime ära juua kaks pangetäit seda mõnusa maitsega hapukat jooki. Muidugi tegin ka sellest pilti, nagu ka söömisest. Toiduks oli kanakarri riisi ja terava lisandiga ning porgandi-sibula-tomatisalat, mis tähendas mainitud köögiviljade rattaid ilma mingi lisandita. Poekesest tuli üles ka Kima, Pasangi õde, temast palju vanem. Pasang on pere seitsmest lapsest eelviimane. Söögi juurde rääkis Pasang, et läheb paari nädala pärast saksa grupiga Ülem-Dolpasse. Ta on selles piirkonnas käinud 14 korda. Pasang mainis ka, et pole oma bossidega eriti rahul ja tahab oma firmat teha. Ta nimetas ka, kui palju minu jaoks oli raha ette nähtud, aga sellest ma eriti aru ei saanud. Kõlasid kaks summad - 700 ja 1000 ruupiat päevas. Kui olime juba piisavalt kaua istunud ja kell oli kaks läbi, asutasime minekule. Enne tuli muidugi käia Kima poekeses. Kima kinkis mulle nepaali kalendri ja pani kaela khatagi. Ta ei osanud üldse inglise keelt. Olin päris liigutatud, tegime koos pilti ja siis hakkasime minema. Phuli ja Ringi tulid ka ühes. Mõte oli käia Shecheni kloostris, mis on Bodnathi piirkonna uhkeim. Seal õpib ka teine Pasangi poeg.

Kloostri väravas pidas Pasang oma kümme minutit läbirääkimisi, sest kedagi sisse ei lastud. Väravavaht ütles, et suurlaama on koostris ja et käivad pidustused. Viimaks saime siiski kolmekesi sisse, Ringi jäi kähku sulgunud värava taha. See, mida nägin, oli üsna üllatav. Tähtsamad laamad istusid varjus ja jälgisid, kuidas mungad ja noored võistlesid. Esimesena nägin munkade võidujooksu jahuga kaetud liudadeni ning nägupidi jahus tuhnimist. Selle võistluse mõte jäi arusaamatuks, arvan, et nad pidid jahu seest midagi suuga püüdma. Muidugi toimus kogu asi valju naeru, ergutuste ja hõigete saatel. Järgnesid eri vanusegruppides poiste võistlused mungarüü selgapanemisel. See käis nii, et kõigepealt rõivastusid poisid lahti, viisid oma rüüd väljaku teises servas laamade ees olevatele toolidele, siis alustasid märguande peale võidujooksu toolideni, rõivastusid ja jooksid tagasi. Esimesed kolm said suurlaamalt auhinnaks päris uhkeid mänguautosid. Ka see võistlus käis valju kisa ja naeru saatel. Paisis, et mungad oskavad lõbutseda. Edasi tuli jälle munkade võistlus - kinnisilmi pidi bambuskepiga tabama savianumat. Proovijaid oli palju, lusti-lärmi samuti. Aga ülesanne polnud kergete killast. Muidugi valmistas kõigile tohutut rõõmu, kui pimesikk teelt kõrvale kaldus ja rahvast materdada ähvardas. Lüüa tohtis kõigest kolm korda ning üsna rangelt jälgiti, et löögid oleksid reeglipärased, ülevalt alla, mitte luuaga pühkimise moodi. Vahepeal pandi savinõusse raha, aga seegi ei aidanud ülesande lahendamisele kaasa. Siis korraldati uus võistlus - bambusridva külge riputati nööri abil õunad, ja seljataha seotud kätega mungad pidid püüdma neid haugata. Jälle palju nalja ja kaasaelamist. Muidugi olid suuga õunu püüdvad mungad üksjagu koomilised ka. Tegin hulga pilte (sic!) ja õnneks kasutasin ka videokaamerat. Nii et midagi sellest lustist on mul jäädvustusena alles. Need munkade mängud on huvitavad selles mõttes, et panevad naerma argimaailma tühiste püüdluste üle. Vahetasime veel mõne sõna Phuli mungast venna ja Pasangi tuttava üsna tähtsa laamaga, kes kutsus homseks tagasi. Munkadele pakuti süüa-juua, meie tegime minekut. Aga sellega asi ei lõppenud, teele jäi veel ühe Pasangi sugulase söögituba. Seal võtsime juba rummi ning tuli proovida ka momosid. Toimus üleüldine vennastumine.

Ja siis, kui juba hakkas hämarduma, peatas Pasang mulle takso ja kauples hinna. Autos oli mõnus, sõit võttis aega. Ja sinna mu valvsus kadus. Fotokat ma kotti panna ei saanud, seal oli ees Kima kingitud kalender. Ja nii see taksoistmele vedelema jäigi ja minu suur rõõm muutus hetkega suureks ahastuseks.

Fotod ja muu

l2ksid koos kaameraga. Olen nuud see viimane loll, kes p2rast eilset suurep2rast p2eva Bodnathis Pasangi kulalisena ja p2rast seda Shecheni kloostris munkade v6istlusi vaadanuna ja pildistanuna fotoka taksosse unustas. Ja k6ik. Mitte uhtki pilti, aparaadist raakimata. Ei taha enam midagi lisada. Tuhi k6ik.

Laupäev, 16. aprill 2011

Tagasi Kathmandus

Nii need asjad käivad, et inimene peab plaane, mõtleb ja unistab, aga siis tuleb vääramatu jõud ja muudab kõik tühiseks. Seekordseks vääramatuks jõuks oli lumi. Juba Langtangi külas 3430 m kõrgusel andis ta endast märku õhtuse märja sajuga, mis hommikul kiiresti sulas. Aga Kyanjin Gompas 3870 m kõrgusel sadas juba pärastlõunast ööni ja tuiskas. Järgmine hommik oli küll eriliselt kaunis ja valge, kui käisime Tserko Ri nõlvadel ronimas. Päris tippu (4984 m) ma küll ei viitsinud ronida, sest arvasin, et oma aeglase tempoga rühkides jõuan sinna alles siis, kui pilved vaate varjavad ja kõle tuul puhub. Kuid sellestki punktist, kuhu jõudsime, oli org koos mägedega nagu peopesal. Tinglikult muidugi, sest tipud olid ju ikka palju kõrgemal, näiteks Langtang Lirung oma 7227 meetriga. Aga ikka oli uhke tunne. See, et kirjutan meie, tähendab, et pean silmas ennast ja oma teejuhti Fur Pasang Sherpat. Istusime kaljunukil, jõime termosega kaasa võetud sidruniteed ja nautisime ilusat ilma. Pärastlõunal muidugi läks ilm uuesti mossi. Uuesti andis lumi endast märku kolmeteistkümnendal, kui Lama hotelli juurest allapoole vantsisime, et pärast Thulo Syabrusse ronida - meil sadas pea terve päeva korralikku vihma, aga kõrgemal tõmbas kõik ähvardavalt valgeks. Lumeviirud paistsid isegi metsa vahelt. Pärast tõeliselt väsitavat ronimist Thulo Syabrusse (neli tundi ainult ülesmäge ilma ühegi sirge rajalõiguta polnud siiski veel selge, kas pääseme edasi. Selgus tuli kätte järgmisel päeval Sing Gompas (ca 3300 m), kust juba oli näha, et Gosainkunda poolsed madalad mäed, mis tavaliselt on pruunid ja lagedad, särasid nüüd uhkelt lumes. Ja jutudki olid vastavad - mitte kellelgi pole mitme päeva jooksul õnnestunud järvede juurde pääseda ega sealt tulla. Suured grupid ootavad, aga pärast Laurebina teemajasid on lund meetri jagu ja kõrgel oru kohal kulgev ja kohati vaid 30 cm lai rada eluohtlik või lausa läbimatu. Veetsime üsna külma öö Red Panda hotellis (toas vaid 6 kraadi) ja otsustasime järgmisel päeval ikkagi proovida. Liikusime siis veel kõrgemale kuni Chyolangpatini (3654 m), kust edasi mööda lagedat ja lumist mäeselga kulgev rada hästi näha oli. Kuna õhtul oli taas sadanud, polnud raja paranemist lootagi. Kedagi ei tulnud Gosainkunda poolt, keegi ei suundunud sinnapoole. Jutud olid endised. Seega otsustasime otsa ümber pöörata ja põgeneda. Ei saanud kauaks sinna külma kätte ootama ka jääda, sest oli oht mitte jõuda õigeks ajaks Kopani kloostrisse. Halbade ilmade jätkudes oleks võinud juhtuda ka nii, et järvedeni oleksime ehk kunagi läbi murdnud, aga siis sinna lumevangi jäänud. Pealegi hakkas mul külmaga hammas valutama. Nii et otsustatud - alla. Ja oli see vast laskumine. Dunche asub kõigest. 1960 m kõrgusel. Jälle tundide kaupa järsku nõlva, aga sedapuhku alla. Ikka alla, ikka alla, nagu üks laulusalm ütleb. Viimaks olid jalad täitsa pehmed all. Aga Dunchesse me lõpuks jõudsime. Ja sealt täna koos belglastega kamba peale üüritud dzhiibiga Kathmandusse. Selline lugu. Hotelliks sattus seekord Fuji, sest selle vastas asuvas Sacred Valley Innis, kuhu belgia paar läks, polnud rohkem vabu tube. Ja nüüd oleks aeg midagi süüa, pole peale hommikuse nuudlisupi midagi hamba alla saanud. Siiski - mõned viilud jakijuustu ka. Ostsin 300 gr juustu Sing Gompas. Eelmine juustutükk, Kyanjin Gompas ostetud, oli väga hea. Ja seegi maitseb imehästi.

Dunches

Matkakava tuli pooleli jätta, kuna lume tõttu ei pääsenud Gosainkundi
järvede juurde. Peale Laurebinat ca meetri jagu lund. Iga päev on juurde
sadanud. Tulime alla, homme hommikul Kathmandusse.

Neljapäev, 7. aprill 2011

Syabrubesis

Olen nuud siin Syabrubesis, aga arvuti ei taha mu teateid edastada.
Eesti tahtede sisestamise ihtsalt paneb akna kinni. Kohale sain
kenasti, juba enne nelja. Soiduvahendiks oli Mitsubishi Pajero vanem
mudel. Tee ullatas, polnudki nii hull, kohati isegi pikki loike
varsket asfalti. Kuue paiku saabus hotelli suur juudi grupp. Selgus,
et neil on tapselt sama matkakava, mis mul. Saab naha, kui tihti
kohtume. Neid on palju ja nad on usna larmakad. Pikalt praegu
jutustama ei hakka, sest vee poe kinde, kas onnestub teade ara saata.
Ilm oli ohtupoolikul vines ja pilvine ja mitte eriti kuum.

Kolmapäev, 6. aprill 2011

Nepaal 2011. Madhu Krishnal külas.

Kõigepealt üks luuletus, täna hommikul kirjutatud:

Kathmandu vürtsikas öös
asju on mida ma kunagi
teada ei saa
asju mida ma isegi
teada ei taha -
hämarais tänavasoppides
hashishit pakkuvad poisid
praotaksid mulle ehk selle
varjatud linnaellu
juhtiva ukse
kuid ma ei taha
ei julgegi koputada
tundmatu templi
raskele väravapuule
mille tagant pole ehk
enam tagasiteed
parem astuda mõne
kutsuva viipe peale
kuhugi harjunud ilmega
restorani või baari
tellida valget särki
kandva kelneri käest
pudel läänepäraselt
pruulitud õlut
pärast hotelli poole sammudes
siiski pilguga otsida
hämarailt seintelt
reklaamisiltide kõrvalt
üht ja ainust
paljulubavat kirja
maagiline teater
sissepääs ainult hulludele

Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari juures. Istun üksi ateljees, pere sööb üleval hommikust. Madhu ütles, et ta Saksamaal elav tütar on ka Bhaktapuris. Ma ei saanud aru, kas parajasti ka kodus käimas. Enne ülakorrusele minekut lisas ta, et korraldab Kopani kloostris thankamaalimise õpitunde. Vahva kokkusattumine! Praegugi mõtisklen omaette ja vaatan fotot, kus Madhu on üles võetud koos laama Lhundrupiga. Aknad mõlemal pool maja on avatud, kostab lindude sidinat. Vahepeal kiresid kusagil siinsamas kuked, nüüd kluugutavad tuvid. Linna melu kostab siia nõrga häältesumina ja tuututamisena. Taksojuhile maksin siiasõidu eest 700 ruupiat, kuigi küsiti pealt 1200. Arvan, et makstud hind oli normaalne. Linna pääsemiseks ma kallist piletit ei ostnud, kuigi mõned abivalmis sellid mind kohe kassa juurde juhatasid. Kindlasti oleks mõni neist pakkunud ennast kaasa linna tutvustama, aga ma tegin äkilise pöörde ja kõndisin minema. Teadsin, et kõrvaltänavaid pidi saab linna täiesti lahedalt sisse ilma raha maksmata. Ja nüüd istundi toas, mille seintel rippumas mitmeid pühapilte. Seina ääres on raamile pingutatud paar pooleliolevat kalachakra thankat. Hea, rahulik olemine. Ennist ütles Madhu, et tal on kolm lapselast - kaks poissi ja tüdruk. Siin majas pole lapsi praegu kuulda, neid ilmselt pole parajasti külas. Kohe peale tervitamist andsin Madhule möödunud korral ta ateljees tehtud pildid, neile lisaks paar fotot tema thankast minu toas ning veel mõned pildid talvisest Kamsust.

Nüüd hakkas peremees mulle ülakorruselt sööki kandma, friikartuleid ja nuudlirooga. Ja läheb taas. Aga keedumuna sõi ta koos minuga, see on vist nii eriline toit. Küsisin, kas ta on kunagi maalinud Shambhala temaatikat. Madhu vastas, et on. Lappasin vähehaaval põrandal pakis lebavaid valmis töid, sila jäi üks eluratta (bhavacakra) pilt. Äkki ostan selle ära. Meie filmimisplaani, mida koos Kaittiga peame, suhtus Madhui suure huviga, ütles, et see on talle väga meele järele. Tuleks siis plaan tuleval kevadel teoks teha.

Nüüd on kell juba kask, Madhu otsib juba tükk aega oma Shambhala teemalist pilti. Tal on nii palju töid köigil kolmel korrusel, raske on nende hulgast ühtainsat leida. Lubas tütre appi kutsuda. Siiski tuli vajalik thanka juba enne tütre saabumist lagedale. Madhu oli Shambhalat kujutanud kõiki jälgiva jumalusena, üsna sarnaselt ilmakaarte kaitsjatele. Ta selgitas, et käsitleb Shambhalat mitte konkreetse paigana Tiibetis või kusagil mujal, vaid inimeste tegusid jälgiva jumalusena. Ootamatult küsis ta, kas saaksin oma Nepaalist lahkumist mõne päeva võrra edasi lükata, sest 6. mail olevat ta tütre pulmad. Muidugi tahaksin viibida külalisena nii huvitaval pulmapeol, aga odavad lennupiletid ei võimalda ringi vahetamist. Nii ma Madhule ütlesingi. Siis jõudis kohale teine tütar, kes kolm aastat tagasi mehele pandi. Olin temaga möödunud korral juba kohtunud. Väga ilus naine suurte ja veidi kurbade silmadega. Madhu ütles, et meie kohtumine pole kindlasti juhuslik, et oleme elus teinud valikuid, mis on meid selleni viinud ja ehk viivad ka uue kohtumiseni Kopani kloostris. Elada tuleb lihtsalt, tuleb osata olla õnnelik. Eurooplased ei oska üldse naeratada, seda koges ta Saksamaal käies. Tuleb lausa paluda, et naerata nüüd ometi natuke. Sõnasin vastu, et pärast tema juures käimist olen küll hakanud ennast veidi õnnelikuma ja tervemana tundma. Ehk on aidanud ka Madhu maalitud ravibudha pilt mu toa seinal. Tütar sai ka teada, et kavatseme tuleval aastal tulla filmi tegema. Ja siis ma ostsingi selle thanka, mis kohe algul silma jäi.

Bhaktapur on endiselt meeli hullutav linn. Taumadhi väljakul, mille ääres Madhu elab, oli aastavahetuse pidustuste ootel juba kaks suurt templivankrit, mille peal lapsed ronida lustisid. Tegin neist mitu pilti, lapsed lehvitasid rõõmsalt ja hüüdsid tervitusi. Pottseppade väljakul, mis on üks mu lemmikpaiku Bhaktapuris, oli endiselt uhketes ridades mitmesugust keraamikat, põletusahi suitses, üks mees keerutas pottsepakedral savinõud. Kui hakkasin pildistama, teatas ta, et see maksab. Kui palju? Kakskümmend. Selle raha eest tegin kohe mitu vahvat klõpsu. Bhaktapur on tore ka selle poolest, et siin ei ole tänava ääres ainult kaubitsejad. Mehed istuvad treppidel ja arutavad maailma asju, naised teevad mitmekesi koos käsitööd, pesevad pesu või istuvad ka niisama, käed rüpes. Linn on Kathmanduga võrreldes palju puhtam, seal pole ka väga tihedat liiklust, sest sõita tohivad vaid kohalikud elanikud. Hiilisin kõrvaltänavaid pidi taas linnast välja, sain 800 ruupia eest terve mikrobussi ja tagasi Thamelisse, päris hotelli lähedale, kuid tänavasiltide puudumise tõttu tegin ikkagi ca veerandtunnise ringi. Tuleb veel öelda, et Bhaktapuri suunas saab nüüd sõita mööda uut neljarealist maanteed, kus ummikuid polnud. Vaid viimased kilomeetrid lähevat kitsamat teed pidi, ja Kathmandus on liiklus alati pingeline.

Mu teejuhi ja kandja nimi on Fur Pasang Sherpa, seega kuulsast sherpade soost mees. Aga see, et eraldi kandjat pole, tähendab firmale kokkuhoidu, mulle aga seda, et osa asju tuleb linna maha jätta. Thakur lubas küll, et nad saadavad mu asjad 20. aprillil kloostrisse ja ma loodan siiralt, et nii juhtubki. Veel pakkus Thakur ennast lahkelt minu nimel rahustavaid sõnumeid saatma sel ajal, kui mägedes olen. Sellest teenusest ütlesin küll ära. Ja nüüd hakkab kell kaheksale lähenema, tuleb söömise peale mõelda. Homme 8.30 alustan sõitu Syabrubesi poole ja kardetavasti pole seal enam interneti kasutamise võimalust. Aga kui on, siis on see tore üllatus.

Teisipäev, 5. aprill 2011

Nepaal 2011. Norbu Linka.

Nii on kohalikus kirjaviisis mu hotelli nimi Thamelis. See asub enam-vähem tuttavas paigas mÕnesaja meetri kaugusel hotell Thamelist, kus möödunud korral elasin. Teen väikese tagasivaate lennupäevale. Tallinnast Amsterdami lendasin uhiuue Bombardier CRJ 900-ga, oli ta siis Lotte või Bruno. Vaikne ja küllalt mõnus lennuk. Registreerimisega polnud Tallinnas probleeme, leti taga istunud naine oleks leppinud ka sellega, kui oleksin öelnud, et ostan Delhis ajutise maalepääsu loa (TLP). Igatahes oli ta sellisest võimalusest kuulnud. Kui palusin check-in teha ainult Amsterdamini, polnud tal selle vastu midagi. "Jah, nii saab ka," kommenteeris ta napilt. Amsterdamis juhatati mind algul muidugi registreerimisautomaatide juurde, aga viimaks sain ikka leti manu, mille taga lihast ja luust inimene. Mõningase mõtlemise järel vormistas ta mu pagasi reisi lõpuni ära, lisaks sain ka pardakaardi Kathmandu lennule. See aitas mind välja lennule mineku väravas, kus tungivalt olematut India viisat näha sooviti. Seitse ja pool tundi Delhini kulusid kantrimuusikat kuulates ja tukkudes. KLM-il on MD 11 meelelahutusprogrammis päris hea ülevaade kantrimuusika ajaloost. Tore oli kuulata kõiki neid meilgi eesti keeles levinud lugusid algupärandina. Delhis polnudki õhusooja 37 kraadi nagu tavaliselt, vaid kõigest +25. Mullu augustis avatud terminal on tõesti hiiglaslik, väljuvate ja saabuvate lendude "kaid" on kumbki vist üle kilomeetri pikad, kaetud täies ulatuses pehme vaipkattega, mida mööda sahisevad elektriautod. Päris huvitav, kui kaua selline põrand vastu peab? Nägin vaipa puhastamas üsna harilikku väiksemat sorti tänavapühkimismasinat. Noh, poode ja söögilette on varasemaga võrreldes palju, mitmel pool sai maksta ka dollarite või krediitkaardiga. Sööma mind siiski eriti ei kutsunud, kaks KLM-i söögikorda olid veel naha vahel. Istusin ja tukkusin. Algul valutas pea, mine tea, kas magamatusest või millestki muust. Lennu ajal jõin ära kolm tillukest Heinekeni õlut ja üsna tubli topsitäie brändilaadset ollust. Transiidi teema on Delhiga seoses endiselt aktuaalne. Nüüd juhatavad viidad küll kenasti lauani, mille taga istuvad mitme lennufirma esindajad, aga muidu on skeem sama. Tuleb oodata kedagi, kes paneb kirja su nime, lennu ja pagasikviitungi numbri. Minu puhul pidi see kindlasti olema KLM-i esindaja, kuigi edasi pidin lendama hoopis Jet Airways' lennukiga. Selle kompanii esindaja andis pärast nimetatud formaalsuste täitmist ka uue pardakaardi Amsterdamis trükitu asemele. Siis pidin veel tunnikese ootama, kuni tuvastati, et pagas on ikka olemas ja õiges kohas. Samas tekitas see kindlusetunde, et näen oma asju ka Nepaalis. Minu kuuldes öeldi ühele Amsterdami kaudu saabunud mehele, et tema kotti pole, kuna see võis liikuda reisi alguspunktist kas otse Kathmandusse või siis teadmata suunas. Mul oli päris hea meel, et olin ennast Amsterdamis uuesti möllinud.

Kathmandu lennukis sattusid mu kõrvale istuma noormees ja neiu Novosibirskist. Venekeelset juttu kuuldes hakkasin pärima, kuhu nad lähevad ja kui kauaks. Sain teada, et noored tahavad kümne päevaga ära käia suurema osa Annapurna ringist kuni Jomsomini. Kokku oli neil reisi tarvis võimalik koos lendudega kulutada vaid 14 päeva. Tulid Tashkendi kaudu ja kavatsesid matkata täiesti omapead. Ja kaasas olid neil ainult imetillukesed seljakotid, mis mahtusid lennukis istme alla. Ei mingeid magamiskotte ega matkasaapaid. Kui ütlesin, et üleval on ööd ikka päris külmad ja Thorung La võib üllatada paksu lumega, ei paistnud see neid häirivat. Ütlesid, et on külma ööbimisega harjunud ja et termopesu on kaasas. Ja kavatsesid kohe peale vajalike lubade hankimist taksoga Besisahari poole sõitma hakata. Rahapuudust ei paistnud neil olevat.

Kathmandusse maandumisel tegi lennuk seekord mitu tiiru, lastes imetleda Himaalaja lumede sära. Allpool oli päris tugev vine, aga kõrgemad tipud kerkisid sellest uhkete ja selgetena. Lennujaamas polnud kahe aastaga midagi muutunud. Rahvast oli tänu varasele hommikule veel vähe, viisataotlejate saba seisin ära ca poole tunniga. Nüüd on kasutusele võetud korralik suur viisaankeet, aga sellesse kantud andmete vastu ei tundnud immigratsiooniametnik eriti huvi. Ühmas ainult, et ahhaa, Eestist, ja oligi mul viisa passis. Samas lasti mõnel ankeeti parandada ja täiendada. Andsin Novosibirski noortele oma meiliaadressi ja palusin kirjutada, kuidas matk õnnestub. On ju huvitav teada saada, kuis nii napi varustusega ümber Annapurma käiakse. Viisasabas olid veel mõned venekeelsed inimesed, üks pere näiteks tuli Nepaali vaid kaheksaks päevaks. Paistab, et neile venelastele, kes endale sellist reisi lubada saavad, on aeg tõesti raha.

First Environmental Trekkingu juht Ganesh ise oli mulle vastu tulnud ja pani kaela traditsioonilise khatagi. Liiklus linnas meenutab endiselt Browni liikumist, ummikuid on palju, õhk tossust kirbe. Liikluspolitseiniku elukutse on Kathmandus tõsiselt tervistkahjustav, seepärast kannab enamus neist maske. Väidetud seitsme minuti asemel kulus hotellini murdmiseks oma pooltund. Ja ikka ei väsi ma imestamast, kuidas sellises pealtnäha kaootilises liikluses, kus mootorrattad ja rollerid sõidavad mitmes reas mitutpidi susr mööda, mingeid õnnetusi ei juhtu. Keegi isegi ei riiva kedagi ja risti läbi liiklusvoolu tungijad pääsevad eluga. Seekordne hotell pole eriti luksuslik, kuid kõik vajalik on olemas. Et minu saabudes oli parajasti elektrikatkestuse aeg, pesin ennast pimedas ja tõttasin seejärel koos Ganeshiga tema kontorisse. See oli üsna lähedal. Täitsin ankeedi ja TIMS kaardi (Trekker,s Information Management System) ning veel mingeid pabereid. Vist magamata oleku tõttu suudeti mind veenda selles, et Syabrubesisse tuleb kindlasti sõita renditud maasturiga. Niisiis kergendasin lisaks varem kokkulepitule kukrut veel 250 dollari võrra (kusjuures algul käis jutt 375-st). Noh, kaks asja on igatahes selged, esiteks on maasturiga muidugi mugavam ja ohutum sõita, kui kõige odavama liinibussiga. Ja teiseks, see, kes ei tingi, võib siin kähku nälga surra. Usun, et oleksin saanud hinda veelgi allapoole, aga olin liiga väsinud ja igatsesin vaid voodisse.

Kell on veerand kaheksa, väljas pime. Nüüd peab otsima mõnusa söögikoha. Neid on Kathmandus muidugi igale maitsele.

Esmaspäev, 4. aprill 2011

Delhi ja uus terminal

See on tõesti suur - kilomeetreid pehmet vaipkatet, hiigelsuur lendude
saal, palju söögikohti ja poode, hinnad puha dollarites. Paraku pole
transiitreiside süsteem palju muutunud, ikka võetakse pardakaart ära ja
antakse uus, ikka otsitakse pagas eraldi üles. Uhh, see on juba läbitud
etapp. Ainult pea valutab magamatusest.

Amsterdamis ja ootan

Maksin interneti eest 3 Eur, aga ühendust ei saanud. Uus check-in kuni
Kathmanduni edukalt tehtud. Varsti peaks turvakontroll algama. Seejärel
pikk lend. Saab ehk magada. Hommikul oli Tallinna lennujaamas palju
tuttavaid. Muuseumiühingu rahvas lendas Helsingi kaudu Itaaliasse,
ökoehituse huvilised Amsterdami. Päike paistab, aga sellest pole siin sees
suurt lugu.

Pühapäev, 3. aprill 2011

Nepaal 2011. Päev enne.

Eile hommikul hüppas õues põõsaste all kaks musträstast. Päeval näitas kraad +8. Täna hommikul kella seitsme ajal oli sooja kaks kraadi. Lumi sulab selliste ilmadega silmnähtavalt, ometi pole ümbritsevatel põldudel veel ühtki musta laiku. Aga üks kiivitaja oli juba lume peal koha sisse võtnud. Puutüvede ümbert on lumi ringikujuliselt sulanud. Öeldakse ju, et kõrred ja puud hakkavad küünlapäevast alates lund vihkama. Majad ilmselt ka, sest meie maja seinte ääres on ka pruunika rohuga kaetud maapind väljas. Ma ei tea, miks siin muru talvel alati pruuniks tõmbab. Vist pole see õige sort. Aga igal kevadel tuleb lume alt välja pruunikas rohi, mis siis paari nädalaga jälle rohetama hakkab. Kõige enne sulab lumi selle seina ääres, mis vaatab lõunakaarde. Mitte täpselt lõunasse, mitte ka kagusse, vaid kuhugi sinna vahepeale (SSO). Seejärel ilmub lääneseina äärde paljas maariba. Idapoolses küljes on rohkem lund, sinna saab seda teeraja pealt lisaks kühveldatud, seepärast püsivad hanged seal kauem. Tänavu on üldse eriline aasta, sest aprilli algul on lumest vabad vaid mõned tillukesed laigud ja garaaži juures leidub veel meetrikõrgusi hangesid.




Siiski paistab kevad nüüd tõeliselt algavat. Täna vaatasin hoolega kaselatvu, lootes näha esimesi kuldnokki. Veel ei näinud. Isegi musträstad on kadunud. Õues toimetas igapäevane linnupere - varblased, tihased ja rohevindid. Kolm ilusat harakat lendas ringi ja klaaris omavahelisi suhteid. Huvitav, kuhu nad soojemal ajal kaovad? Sügisest kevadeni on neid mõnikord maja lähedal näha, seejärel aga mitte. Kärbsed ja muud mutukad juba lendavad, nüüd võiksid ka linavästrikud kohale jõuda. Paar-kolm aastat tagasi oli meil kevadel tore linavästrik, kes muudkui nokaga aknale koputas. Koputuse peale me üldse märkasimegi teda. Küllap ta püüdis niimoodi akna taha sooja kogunenud kärbseid. Aga ikkagi vahva - tema rõõmus koputus äratas mind päris mitmel hommikul.




Tänavu jääb enamuse rändlindude saabumine nägemata. Juba täna öösel alustan oma kuu aega kestvat reisi. Kõigepealt autoga Tallinna lennujaama, sealt hopsti Amsterdami, homme poole üheteistkümne paiku õhtul peaksin juba Delhis maanduma ja ülehomme hommikul 8.15 Kathmandus. Nagu ikka enne pikemat retke, on meeleolu tänagi segane. Kerge ootusärevus ühelt poolt, samas kahjutunne, et suur tükk Eesti kevadet jääb läbi elamata. Himaalaja kutse on tugev, aga kodusest elust lahti rebimine pole siiski kerge. Selle hetkeni, kui tuleb tegelikult minna, püsib sees ikka mingi õrn kripeldus. Aga kui astun uksest välja, siis see kaob, sest tuleb hakata mõtlema hoopis teistele asjadele. Ja hoopis teistmoodi, kui kodus.

Reede, 1. aprill 2011

Ei raiska aega

Pidage kinni mu armsad
minutid tunnid ja päevad
kevade alguses
mina ei ole teil lubanud tormata
olematuks vastu suve
kiberohelist müüri
olgu pealegi edevad õied
nende aeg tuleb nagunii
olgu tärganud rohi
ja kaskede hiirekõrvad
isegi toomingate
isegi sirelite õhtune kuma
võib valgustada mu õue
ainult paluks et aeglasemalt
ainult et mitte jaaniööl
surmasõitva nooruki kombel
te ei rebiks puruks oma
haprakoelisi hetki
pikkamisi võiksite üleneda
niimoodi rahustades
ka minu kärsituid mõtteid
öeldes et meie ei hiline
mitte kunagi kuhugi
kinnitades et ajaraiskamine
oli ja on ühe kultuuri
haiglaste arusaamade vili

Nepaal. Kaks aastat tagasi.



Väike meenutus kahe aasta tagusest Annapurna matkast: Lõunasöök Dhukur Pokharis, Braga vaated ning Annapurna II ja IV, erakla Manangi lähedal (Praban/Prakin Gompa), teel Thorung Phedisse. (Parem vaadata otse YouTube'is.)