Reede, 25. jaanuar 2013

Võibolla olla võiks

See maja olla võiks
kus viibin üsna tihti
kui ootan
sinu hommikuse pilgu
tabamust
tõepoolest võiks see olla
kuigi õhtu alles jõuab
ja tema tubades
on hetkel hoopis
teine kestmine
siis veel see öö
mil teadagi kõik tüdrukud
on kallid
ja hallid on kõik näod
see tuleb vääramatult
enne uue päeva algust

ja siiski olla võiks
ka tuba kus ma olen
ja ootan hommikut
ja sinu ärkamist
ja esimesi varajasi samme
ukse taga
ei palun mitte koputada
mitte viia mind
näost kahvatut siit ära
väike kohver näpus
kui aeg on salamisi pöördunud

ma lähen ise
siis kui tuleb õige tund
ja viimast korda
keeran lukku kiivas ukse
just hakkab koitma
sina alles magad
loomisaja pikka und
ses hallis majas mida pole
kuid mis on
mind tänavale lasknud
hoolimata kõigest

Neljapäev, 24. jaanuar 2013

Üks värin

Näe tähed värisevad taevas
kui külm on tulekul
niisamuti mu mõtetel on taevas
kus värisevad sõnad
kui tunnen sind
või ükskõik keda
sest peamine on hing
just nagu ütlesin
et ta on vibratsioon
kui püüad ja kui riivad
just sellepärast värisevad
taevas tähed
kui külm on tulekul
ja minus värisevad sõnad
ja hing ja sõrmed
võbelevad kaasa
kui taevakirstu kirju kaas
on jälle lahti
see juhtub ühel õhtul
enne külma ööd
kui sõnad lagunevad
tähesajuks vastu
lume tuhmi pajapõhja

Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Kui ei ole muid aegu

Kõik kordub üha
samad koidukiired
mind tabavad su kolde ees
kus tukastasin
su sahvris ikka krabistavad
samad hiired
ja ikka rikkis
on su kohvimasin

ja söögilaual
nagu alailma
on mustad nõud
just nagu pärast pidu
ja põrandal üks raamat
riivab silma
sealt õhtul lugesid
neidsamu luuleridu

ma ikka tõusen
ühtki silpi lausumata
ja sina vaatad
kuidas seinal kerkib vari
mis ähvardab
kui jätan minemata
su pilku hoida
õhtupimedani

seepärast lähen
jälle sama uksekägin
ja sama trepp
mis kulunud on pikki aegu
ja teadmine
ees ootab see mis eile nägin
seesama korduv päev
see neetud praegu

Esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Poolik lugu

Poolik nagu päev
mis lõpeb pärast lõunat
jah ma olen ikka mõtteis
alles hommik alles ees on
karme jooni kiitev keskpäev
alles uni lahkus silmist
aga unisus jäi ikka alles
millal ärkan päriselt
et näha enda idakaarde
libisevat pikka varju
mis ei ole poolik

vaatan tema makaronijalgu
nuudlikäsi kurgipead
aga enda poole aruga
aru ma ei saa
miks juba tuleb õhtu
kuigi mina alles hakkan
mõistma päeva asju

Reede, 11. jaanuar 2013

Punasest sallist ja muust

Ma ei saa kunagi teada
kuidas on olla
sina ärkamas kahvatul
sinaka lume värvi
jaanuarihommikul
külma tuppa ja päeva
mis on ju seesama päev
mida ma mäletan
millel on tähendus
kõigi tarvis kes on
joovad kohvi või teed
lähevad tööle
või lihtsalt õue
rookima lund
sest jälle on tuisk
seesama vana tuttav
keda ma ikka ei oota
nagu ka sind
või seda pika punase
salliga poissi
kes hakkab tulema
selleks et mõne
mõõdetud hetke pärast
kõndida üle tee
otse mu auto ees
oh ma ei tunne teda
ega saa kunagi teada
kuidas see on
kui paned villases sokis jala
jäisele põrandale
siis kui väljas on tuisk
ja poiss astub
punase salli lehvides
välja mu vaateväljast

Kolmapäev, 9. jaanuar 2013

Ei tõmba joont alla

Kas ma olen juba tõmmanud
kokkuvõtete tegemist nõudva joone
või vedanud piiri
millest üle ei tohi astuda isegi unes

kindlasti teeme selliseid asju
harjumuspäraselt palju kordi
küsime selle järele
millele vastamiseks pole sõnu
esitame arveid
mida ei saa maksta
üheski vääringus
teeme plaane
otsekui oleks elu
lihtlausetega kirjeldatav projekt

aga lumi sajab ühtmoodi
kõigi peale kes astuvad õue
kui tuleb öö siis puudutab keegi
meid oma vältimatult valusa sõrmega
siis tuleb meelde et meie piirid
jooned ja plaanid ei tähenda
päriselus mitte rohkem
kui laste mänguraha
et see mis maksab on hing
ainus ja surematu

Olen kuru

Kurust kõrgemad
on ainult tipud
mina olen kuru
mille pinda on jälgi surunud
sajad jakikaravanid
viies ühtesid asju
ja tuues teisi

ma pole sellest
kulunud madalamaks
ega kasvanud kõrgemaks

jäised tuuled
lihvivad mu külgi
rändurid ronivad ähkides
ühelt poolt üles
ja laskuvad
teiselt poolt rõõmuga alla
aga tipud vaatavad
ikka ükskõikselt kaugusse
ega märka mu olemasolu

minu turjale heisatud
palvelippude plaginata
oleksid nad
veelgi üksikumad
tegelikult ei pääse ükski
nende juurde muidu
kui ainult minu kaudu