neljapäev, 14. november 2013

Richard Lintrop 100

Täna saaks isa saja aastaseks. Kui uskuda dokumente ja mitte seda, mida ta elu viimastel päevadel kõneles, ja nimelt, et oli ennast mingil põhjusel vanemaks teinud. Aga kõik ta dokumendid hävisid Moskvas (nii rääkis ta ise) tulekahju ajal. Uute dokumentide aluseks sai 1953. aastal Punaselagedal allkirjastatud paber, mille kohaselt Maria Ouman, Jugona Satarova ja Eliisabet Nahkur tunnistavad, et Lintrop Richard Karli poeg sündis tõepoolest 14. novembril 1913. aastal Eesti Aiakese külas.


Kõige varasem pilt, millel isa kindlasti peal on, pärineb umbes aastast 1926. Mis puhul selline ülesvõte tehtud sai, pole teada, näha on et ühel neiul on käes raamat pealkirjaga "Üleüldine ajalugu", vist II köide. Kui nii, siis on tõenäoliselt tegemist K. O. Lindequisti raamatuga "Üleüldine ajalugu II. Wana-, kesk-, uus- ja uuem aeg".


Järgmine pilt pärineb 1937. aastast. Selle taga on venekeelne pühendus: На добрую добрую память от брата Рикси, сестре Лизе. 27/II-37. Järelikult oli isa kahekümne kolme aastasena veel sõjaväes. Samal aastal viidi Eesti Aiakesest ära palju mehi, teiste seas vanaisa Karl ja isa vanem vend Aadi, kes enam tagasi ei tulnudki.


Järgmine pilt võiks olla tehtud peale sõda Tallinnas. Täpsemalt ei oska selle kohta midagi öelda. Igatahes pole pildil olev naine mu ema.


Aga järgmise foto taha on kirjutatud "Hääks mälestuseks Helgale Rihardi poolt 1946a. 6 weeb."


Sellel 1946. aastaga dateeritud pildil on isa ja ema juba koos.


Ja järgmine kaunis foto pärineb 1947. aastast.


Veel üks kena pilt, kahjuks ilma aastaarvuta.


Mina isa süles. Pildistatud tõenäoliselt 1957. aasta varakevadel.


Isa koos minu ja Hannesega ca 1961.


Siin käisid isa, ema ja vend mind vaatamas Vologdas, kus aega teenisin. Aasta on vast 1975.


Selle pildi peal on isa Pirital muuli ehitamas. Isegi mina sain temaga seal ühel suvel koos töötada.


Kodus Mustamäel lehte lugemas. Aasta umbes 1979-1981.


esmaspäev, 11. november 2013

Udude aegu

Udud ei musta veel
nõnda palju mul pole tahtmist
mõelda mineku peale sest pole veel
liiga pime ja külm ei tee
praegu liiga on õhtud alles
vihmased nagu leebed on ööd
kuigi mõnikord käriseb taevas
kuskilt lõhki ja küürakas kuu
nõristab sülge pilvede vahelt
jah ma tean seda koidu ajal
autoklaasid kui äkki on jääs
aga maa ei olegi kahune
jah ma olen varemgi näinud
kuidas jäise valguse haardes
karjuvad puud kuidas linnud
avavad oma tummad nokad
kuidas see puhas paberileht
kõrvetab lauasse augu kui pilk
liiga kauaks jääb peale aga
midagi pole veel mõeldud
lõpuni kuigi mäletab mälu

teisipäev, 5. november 2013

Ladakhi matk 5

7. oktoober, esmaspäev. Öö 5200 meetri kõrgusel möödus üllatavalt hästi. Hommikul oli jõeke muidugi üleni jääs, kokapoiss pidi vaeva nägema ja jääd raiuma, mida siis priimuse peal sulatati. Aga päike hakkas kohe soojendama, juba enne kaheksat võis sulejope seljast ajada ja jääda õhukesemate rõivaste väele. Kindaid ma välja ei otsinudki. Möödusime nomaadide laagrist. Kaks valget telki teineteisest mõnesaja meetri kaugusel, kari sealsamas. Üle kolme tunni võttis tõus Yalung Nyau La’le (kaardi järgi 5430, gps 5460 m). Jälle polnud see järsk, kurule viiv org hakkas paistma üsna varsti, oli selline madalate nõlvade vahel käänduv vagu, keskel osaliselt jäätunud oja. Viimaks muutus org üsna kitsaks, kuid nõlvad jäid muudkui madalamaks, ees aga kerkisid kumeruse tagant lumised tipud. Väga kõrgeks need ei kasvanudki, sest enne jõudsime kurule, kust juba paistis Tso Moriri järv. Muidugi tegime jälle usinasti pilti ja filmisime ning istusime niisama kurulippude juures. Piip demonstreeris, kui pungis oli Nõo täissuitsuvorsti pakend. Aga kõik need lood purskavatest või plahvatavatest hambapasta tuubidest (juba 3500 m kõrgusel) on vaid kalamehejutt. Eelmisel aastal, tõsi küll, läksid mul juba esimese üle 5000 kuru ületamisel kotis lõhki Coldrexi pakikesed, aga muud hullu pole kunagi juhtunud.


Laskumine kurult oli pikk ja küllalt järsk, Konchoki hoiatust kuuldes olin isegi saapad jalga pannud, kuigi sandaalidega oleks tegelikult mõnusam olnud, sest miskeid erilisi ohte rajal silma ei hakanud. Teel alla pildistasin korduvalt ees mägede vahel lebavat järve, sest vaated muutusid vastavalt meie edenemisele. Võtsin tempo üsna maha, et täiel määral nautida kaunist panoraami sel viimasel matkapäeval, kõnelesin mõttes (ja vist valjustigi) mägedega, sest olin tõesti tänulik võimaluse eest nende suursugust ilu näha ja sooritada kogu teekond täie tervise juures. Kui viimaks alla jõudsin, tuli veel oma poolteist tundi kõndida väga avaras orus, kuni viimaks jõudsin meile laagripaigaks valitud kohta umbes 4650 meetri kõrgusel. Lähikonnas paistis mitmeid nomaadide telke, ka musti.


8. oktoober, teisipäev. Hommik oli rahulik ja uimane, enam polnud kuhugi kiiret. Söögiisu oli ka äkki kadunud, nagu oleks organism mõistnud, et edaspidi kulutab ta palju vähem energiat. Mingil ennelõunasel ajal läksime järve äärde ja Korzokki, kes jala, kes autoga. Otsustasin auto kasuks ja tegin hästi ses mõttes, et sõitsime asulast päris kaugel paiknevale künkale, kust avanesid järvele suurepärased vaated. Jalgsi sinna poleks viitsinud (ega osanud) kõndida. Seal seistes ja ümbrust vaadates oli mul tunne, et Tso Moririst vägevamat pilti on raske ette kujutada. Muidugi oli ka mullune Phoksundo äärmiselt muljetavaldav, eriti vaadates kolmesdaja meetri kõrguselt kaljunukilt, ent Tso Moririst õhkus mingit erilist suursugusust ja rahu. Ja muidugi – lumised tipud ümberringi, needki lisasid oma osa vägevust. Otse vastas Shamser Kangri (6600) ja Lungser Kangri (6650), selja taga Mentok Kangri I (6250). Tippude valge, nõlvade kõrbelised toonid ja vee sinakasroheline neile kontrastiks. Vesi näis kalda lähedal üsna madal ja vapustavalt läbipaistev. Laskusime kaldale, pistsime käed vette. See polnud nii külm, kui olin oodanud, vesi maitses väga nõrgalt soolakas.


Seejärel sõitsime Korzokki, läisime üle 300 aasta vanas kloostris (taas drukpa), mille õuest mungad sinna tunginud loomi välja ajasid. Wikipedia kirjutab, et Korzok oli nomaadide kuninga residents aastani 1947, mil Indiast sai demokraatlik vabariik. Veena Bashin nimetab oma töös „Life on an Edge among the Changpas of Changthang, Ladakh” nomaadide feodaalseid valitsejaid Rupshu goba’dek. Rupshu gobad residerusid Korzokis. Pärast seda, kui nad oma võimu 17. sajandil kaotasid, hakati külades valima pealikke, keda samuti gobadeks kutsuti. Korzokis paistis olevat mitu poodi ja vähemalt paar võõrastemaja. Sellel kõrgusel tegeletakse ka põlluharimisega, kasvatades otra, mis igal aastal küpseks saada ei pruugi.


Õhtul otsustas Sonam, et tuleb korraldada pidu, sest homme jaguneb grupp kaheks, tipumehed lähevad õnne proovima ühega Mentok Kangri tippudest, ülejäänud aga sõidavad tagasi linna. Mõeldud, tehtud. Kokk valmistas järjekordse koogi kirjaga „Eestlane 6200 meetri kõrgusel”. Alf leidis, et selline kook on halb enne, aga teha polnud enam midagi. Pärast õhtusööki pani autojuht muusika mängima ja algas tants autotulede valgel. Varsti süüdati pappkastidest ja muust põlevast materjalist lõke. Pealampide valgel saabusid esimesed nomaadid. Filmisin lustimist veidi aega, siis läksin telki. Kui ma südaööl ärkasin, oli pidu täies hoos. Nüüd kostis kõikjalt ümberkaudu ka naiste naeru ja kilkeid.

9. oktoober, kolmapäev. Pärast õhtust pidu magasid mõned meie kohalikud abilised päris kaua. Sedavõrd viibis ka ärasõit. Pikkamisi pakiti laager kokku. Hobusemehed rautasid loomi. Viimaks, umbes poole kümne paiku, tehti viimased grupipildid. Siis hakkasid Alf, Kaitti ja Madis eemal terendavate lumede suunas liikuma. Nendega ühes linnast selleks tähtsaks ettevõtmiseks kohale toodud mägigiid, lisaks veel Konchok koos abilisega, kes kavatsesid ka tippu tõusta. Kogu laager pidi järgnema 5600 meetri kõrgusele. Meie ülejäänud istusime koos Sonamiga autosse ja hakkasime Lehi poole sõitma.


Esimene peatus tuli teha kohe Korzoki taga, kus püssimees peatas meid dokumentide kontrolliks India-Tiibeti Piirivägede (Indo-Tibetan Border Force - ITBF) laagri väravas. Piibu pass äratas kahtlusi, mees kamandati autost välja ning tal kästi anda allkiri mingisse paksu raamatusse. Pärast seda lubati meil edasi sõita. Järgmise peatuse tegime Tso Moriri otsa juures, et veel kord järve ilu imetleda. Edasine tee oli pikk ja vaevaline, esialgu maastiku tõttu, hiljem aga, kui jõudsime Induse orgu kusagil Mahe kandis, tuli sageli peatuda tee-ehituse pärast. Paistis, et Indial on tuli taga selle Tiibeti suunas mineva tee rekonstrueerimisega. Vanade, seitsmetonnise kandejõuga metallsildade asemele rajati uusi palju suuremaid, millest osa olid juba valmis. Teed laiendati ja võimaluse piires ka õgvendati. Ühes kohas toimus lõhkamine. Nagu me autost välja saime, käis eemal põmakas ja kive varises alla. Org oli pea Upshini välja väga kitsas ja järskude kaljuseintega, ent laienes siis kiiresti. Karus sõitsime pool tundi militaarsetel aladel läbi mitme väeosa. Aga siis juba Thiksey, Shey ja Leh. Oli pime, kui ööbimispaika jõudsime.


10. oktoober, neljapäev. Sisustasime päeva Lehi vanalinnas hulkumisega, käisime ka kuningalossis, kuhu ma varem polnudki sattunud. Igal sammul oli näha, et turismihooaeg on lõppemas. Poodides pakiti kaupu, tühjendati vitriine. Tihti prooviti meid kauplusse meelitada kinnitades, et ollakse viimast päeva avatud. Korra õnnestus ka internetti kasutada, ent mõne tunni pärast oli ühendus jälle katkenud. Popular Eco Resordi paplid olid üpris kollased, ent õunapuud endiselt punaseid õunu täis. Muuseas otsisin üles tiigi, mille kohta Nikolai Roerich kirjutas: „Mina kuulsin ühe Ladakhi ametiisiku käest, et Hemi kloostri endise eestseisja sõnade järgi olnud Lehis puu ja väike tiik, mille ääres Jeesus õpetas.” Hiljem ta lisas: „Leh on suurepärane paik. Siin on pärimus ühendanud Buddha ja Issa teed. Buddha läks läbi Lehi põhja poole. Issa vestles siin rahvaga Tiibetist tulles.” Ja veel: „Ladusime kaua koormaid jakkide selga. Hobused, muulad, jakid, eeslid, lambad, koerad – terve piiblirongkäik. Karavaniajajad – lausa etnograafiamuuseumi kapitäis. Möödusime tiigist, kus pärimuse järgi Issa õpetas esimest korda.”


11. oktoober, reede. Tipugrupp jõudis pärale juba kella kahe paiku. Koogile kirjutatu oli tõeks saanud ses mõttes, et üles jõudis eestlastest vaid Alf. Kaitti oli hulga varem loobunud, Madis aga istus oma võimaluse maha kuue kilomeetri kõrgusel, oodates, et giid unest ärkaks. Aga kui too viimaks jalad alla võttis, oli juba hilja edasi minna.

Õhtul oli veel üks, seekord viimane pidu, kus jagasime kõigile abilistele rohkesti jootraha. Hobusemehed, kes linna ei tulnud, olid oma osa juba varem kätte saanud. Kõik olid rahul ja õnnelikud.

Ja mis sai edasi? Järgmisel päeval lendasime Delhisse, kus autod meid taas lennujaamas ootasid. Seekord viis sõit hotelli Singh Palace Karol Baghi linnaosas, ca kolmekümne kilomeetri kaugusel lennujaamast. Taas jättis Delhi mulle hea mulje. Kui asjad tubades, sõidutati meid mööda rohelist kesklinna ja viidi viimaks sööma Lodi pargi restorani. Selle hinnad tundusid meile pärast Ladakhi küll pöörased, kuid toidud olid maitsvad. Õhtul kõndisime veel hotelli lähikonnas ringi, Kaitti käis tuk-tukiga õlut toomas.

Kolmeteistkümnenda hommikul lendas Lee tagasi koju, kuus meest aga edasi Kathmandusse, kus sai oldud kolm ja pool vihmast päeva. Oli Dashaini kõrgpunkt, rahvas linnast koduküladesse läinud, paljud poed ja söögikohad suletud. Mullu olin samade pühade ajal seigelnud koos Nabiniga Pokhara lähistel, nüüd hulkusime Thamelis ringi ja otsisime kuivemaid paiku, kus miskit hamba alla saaks. Käisime Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari ateljees. Kuna vihma muudkui kallas ja takso ootas, ei olnud aega seda suurepärast linna imetleda. Peale Aldo olid kõik teised seal korduvalt käinud ka. Külastasime vana tuttavat Nava Raj Dahali, kellest oli hiljaaegu saanud Eesti aukonsul ja vaatasime ta uusi esindusruume. Kohtusime mu töökaaslase Janno Simmiga, kes oli meiega ühel päeval Nepaali saabunud vaatleja staatuses ja pidi sinna jääma nii kauaks, kui valimised on läbi. Koos Nipernaadi matkaklubi rahvaga, kes järgmisel päeval Annapurna-Mustangi retkele suundusid, istusime õhtul tai restoranis Yin-Yang. Kõige selle ette, taha ja vahele veel hulk kauplusi, ka Jamuna teepood. Ja just siis, kui ilm ilusaks muutus, lendasime meie tagasi Delhisse. Veel üks öö Singh Palaces ja siis juba Helsingi lennukile.

reede, 1. november 2013

Ladakhi matk 4

3. oktoober, neljapäev. Öösel magasin väga hästi ja ärkasin alles kell kuus. Telgist välja ronimisega ootasin veel tunnikese, kui päike juba soojendas. Ilus vaikne hommik, karjad aeti üksteise järel jälle mägedesse. Vaatame, mida toob päev.

Päev tõi üsna varsti jalutuskäigu küla taga asuva nunnakloostri juurde. Üsna meie laagri lähedal pildistasin naist, kes keris maasse torgatud pulkade vahele vaiba lõime. Sellist kloostrit nagu Yagangis nägin esimest korda – väikesed kongikesed nagu nomaadide majad mäekülje najal orusoppi mööda ülespoole tõusmas, mõne ees kiviaed. Madalad uksed ja kitsad väravakesed. Eemalt näis, et kõik hooned ja aiad on laotud ilma sideaineta, kuid lähemalt vaadates võis kivide vahel siiski näha mörti. Sonam ütles, et veel hiljuti elas siin üle kolmekümne nunna, kuid nüüd on järele jäänud kuus või seitse vanemat naist. Teised lahkusid karmide tingimuste tõttu muudesse kloostritesse. Meie nägime viite nunna, kes enamsti kandsid rüüde peal sobivat värvi fliise või kuubesid. Pugesime sisse väravast, millest hädavaevu läbi mahtusin. Sama tillukese ukse taga olevas kambris pakuti meile teed ja küpsiseid. Ruum, mis nägi välja üsna nomaadi maja moodi, oli vist kloostrikese köök, sest ühe seina ääres riiulitel seisid igasugused potid ja muud sööginõud. Koos kahe nunnaga mahtusime sinna vaevalt ära. Mina filmisin ja Aldo, kelle pildimasina akud olid ammu tühjaks saanud, klõpsutas minu fotokaga pilte teha. Joonud mitu tassi piimaga teed, pugesime tagasi välja ja läksime külla ainsale siinsele mungale, kes elas üsna uue gompa lähedal. Maja ees seisis lapsevanker. Munk, kes kandis punast särki kirjaga Diesel, pakkus samuti teed ja küpsist. Seejärel viis ta meid gompasse, kus kesksel kohal troonis Guru Rinpoche kuju. Kui oma mahaheitmisi tegin, hakkas pea kergelt pööritama. Tulid nunnad termoste ja tassidega ning taas pakuti teed.


Kui laagrisse tagasi jõudsime, sai igaüks kausitäie kuuma vett. Võtsin rõivaste ja ihu pesemise ette esimeste hulgas ja tegin hästi, sest pärastpoole hakkas puhuma vastikult külm tuul ning puistas isegi mõned helbed lund. Lõuna ajal, kui arutati mäkkeronimise varustust, teatas Erica ootamatult, et tema jätab seljavalu tõttu matka pooleli ja sõidab homme autoga Lehi. Tõtt öeldes oli mul endalgi väike kiusatus samamoodi otsustada, sest viimastel päevadel tekkinud unenäoline tunne ei tahtnud kuidagi üle minna, ees aga ootasid kõrged kurud ja karmid ööbimised. Ka hakkas tüütama pikki tunde telgis vedelemine, kuid polnud energiat millegi asjaliku ette võtmiseks.

Õhtuks oli kokk Aldole kena haakristiga tordi teinud. Ka muidu olid söögid tavalisest pidulikumad. Kõik tulid ja soovisid õnne ja ehtisid sünnipäevalapse valgete siidsallidega. Pärast õhtusööki esitasid rahvarõivais nomaadid suure sõnnikulõkke ja autotulede valgel oma laule ja tantse. Etteasted läksid peagi üle ühiseks peoks, mis kestis kella üheksani. Laulud olid nagu siinkandis varemgi kuuldud üsna sarnaste viisidega, osa üles ehitatud meeste ja naiste vastastiku laulmisele ja kindlale tekstile, mis kippus mõnikord meelest minema, osa aga improvisatsioonilisemad, kus kordamööda ja vist suvalises järjekorras salme esitati nagu tšastuškade puhul.

4. oktoober, reede. Öö tundus külmem kui eelmised ja oligi seda, sest hommikul oli laagrist mööda voolav ojake jääs. Magasin kehvasti, pool ööd käis võitlus umbe läinud ninaga. Kummaline on see, et kõndides (ja eriti tõusudel) hingan enamasti läbi suu, magades aga pole see kuidagi võimalik. Hommik venis, päike ei jõudnud piisavalt kiiresti soojendama. Pakkisime telgid kokku, sõime hommikust ja mõistatasime samal ajal, kuidas kogu kraam ja neliteist inimest kahte autosse mahuvad. Olime juba linnas kokku leppinud, et järgneva etapi Tso Kari järveni läbime autodega, et vältida tüütut maanteed mööda vantsimist. Kaks Mahindra Bolero Camperit, kummagi kabiini mahub lisaks juhile neli inimest, kasti heal juhul osa laagrikraami. Üks auto tuli koos Sonamiga linnast, teine oli seesama kohalik masin, mille peale paari päeva eest hääletasime. Muidugi alahindasime me autode võimekust ja koormategijate oskusi. Kõik asjad mahtusid ära katuseraamidele ja kastidesse, meid kamandati kabiini, abivägi koos Sonamiga võttis aga kohad sisse koormate otsas. Algas uhke sõit läbi kõrbe. Kohati eelistasid juhid sõita tee kõrval, siis käis tolmupilv üle pea. Nii sõidetigi otse mööda orupõhja Manali-Lehi maanteeni, kus tehti lühike peatus telklinnakust restoranide juures. Siis edasi ning peagi keerati suurelt maanteelt vasakule, esialgu päris korralikule teele. Peagi aga sõitsime juba mööda rattajälgi. Pangunagu (4580 m) kujutas endast suurt laagriplatsi telklinnakuga. Jätsime meeskonna laagrit püstitama ja sõitsime Tso Kari soolajärve äärde. Mitmel pool võis näha kiange, üks kari kappas üsna esimese auto eest läbi. Järve juures ja kogu orus valitses eriline pehme valgus. Ei saanudki aru, kust see tuli, sest taevas oli selge. Vesi polnud sügavsinine nagu mõnel varem nähtud mägijärvel, vaid pigem sinaka tooniga piimjas. Kallast katsid soolakristallid, mis puudutades valgeks pulbriks pudenesid. Vesi oli soolakas, kuid mitte kibesoolane, seal võis näha ujumas väikeseid paari-kolme millimeetri pikkusi punaseid ussikese moodi olendeid. Järve kohal lendas üksikuid linde, ka kaldalt kostis nende hääli. Kui laagripaika tagasi jõudsime, olid telgid juba püsti, seekord paigutatud järjest piki väikese oja kallast. Esimesel pilgul maaliline oja oli tegelikult üsna rämpsu täis nagu ka kogu laagriplats. Selle raha eest, mis ööbimise eest võetakse, võiks rohkem koristada. Aga valikut polnud, suur silt maantee ääres keelas mujal telke üles panna. Läheduses paistis kaks stuupat, põhja pool üsna uus, idas vanem. Tegin koos Aldo ja Madisega nende ümber mitu ringi. Siis asutas Sonam minekule ja Erica läkski temaga kaasa, öeldes, et kui tal pileteid ümber vahetada ei õnnestu, siis kohtume Lehis.


Mu telgi uksest avanes vaade vanale stuupale, mille taustaks kauged mäed. Org on siin väga lai ja mäed tunduvad madalad. Poole kahe paiku jõudsid kohale hobused, veel pool tundi hiljem saabus väiksem karavan ja asus meie lähedale laagrisse.


Otsustasime Aldoga ümisejaid küttima minna. Kaameraga muidugi. Siia sõites olime üsna tee lähedal näinud toimetamas päris priskeid isendeid. Paraku ei pääsenud sinna otse, sest umbes ruutkilomeetrine ala orust oli piiratud tobeda traataiaga, mille sees ei olnud midagi peale kuivanud rohupuhmaste ja kiviklibu. Ja teiselt poolt takistas mättaline märg piirkond. Tegime auringi ümber aia, vaatasime möödaminnes väikest jakikarja ja leidsime viimaks ka mitu ümisejat, kes ennast isegi pildistada lasid. Eemalt jälgis meid kaua üksik kiang.


5. oktoober, laupäev. Matka lõpuosa on alanud hoolimata sellest, et viimaste päevade puhkus ja autosõit meie võitlusvaimu vähendasid. Tänane tee viis ilusa päikeselise ilmaga kaares ümber Tso Kari järve, kus oli nüüd hulgaliselt linde kalda ääres ujumas. Vaevumärgatavalt tõusvat teed mööda kõndisime Riyuli, järjekordsesse tühja nomaadide külla, kus tegime väikese peatuse. Teel kohtasime prantsuse linnuvaatlejaid, kes jahtisid siinkandis mingeid haruldusi, võimalik, et tiibeti kurgesid. Edasi jätkus matk ikka kõrbelises maastikus, ees terendamas lumelaikudega mäed. Enne Nuruchani tuli mitu kilomeetrit käia okastraataedade vahel. Masendav kogemus. Ja inimtühi küla ise koos ümbrusega meenutas Afganistani. Kusagil lehvisid rohelised lipud, teisal olid põletamata savitellistest hooned. Vaikus, isegi linnulaulu polnud kuulda. Ainult kalašnikovidega taadid on puudu, leidsime. Varsti pärast Nuruchani jõudsime jõeni, mille teisel kaldal kõrgus pikk moreenivall otsekui hiigelbuldooseriga rajatud tamm. Jõe kaldal sõime lõunat ja vaatasime, kuidas meie hobused ei tahtnud vallist üle ronida. Esimest korda nägin, et miski on neile tõeliselt vastumeelt. Esimesed loomad, kes juba jõe ületanud olid, pöördusid ringi ja tulid tagasi. Ent inimeste tahtmise vastu nad ei saanud. Peagi ronisime meiegi valli nõlval, mis oli päris järsk ja kõrge. Rada suundus kahe ümara mäe vahelise sadula poole. Muidugi polnud see veel kuru, kui üles jõudsime, nägime järgmist mäeribi, selle järel veel üht. Tõus polnud kuigi järsk, ent tüütult pikk. Viimaks jõudsime laugele Harlam Kongka kurule, mille kõrgus kaardi järgi 4930 meetrit (gps näitas paarkümmend meetrit rohkem). Kurulipud päris tasasena näival maastikul oli uus kogemus. Käidud teele tagasi vaadates võis kauguses endiselt näha Tso Kari soolast valgeid kaldaid. Pärast kuru laskusime ca 50 meetrit, et jääda laagrisse Rajung Karu nimelises veidi rohekas oaasis otse jõe kaldal kitsukesel mururibal. Päevatee sai käidud kuue ja poole tunniga. Homme ootab ees Kyamayuri La oma 5410 meetriga, lisaks teinegi sama kõrge kuru. Siin rohkem kui 4800 meetri kõrgusel tõutab tulla külm öö.


6. oktoober, pühapäev. Öö oligi päris külm, magamine õnnestus poolikult. Päev algas vantsimisega piki orupõhja, aga siis soojendas päike juba nii märgatavalt, et kindaid ei läinud tarvis. Umbes tunni pärast algas pikaldane tõus kurule. Rada suundus lamedat orgu lõpetava kivivalli poole, mis esialgu näis kättesaamatult kauge. Selleni jõudmiseks kulus oma poolteist tundi, siis veel natuke kivide vahel kohati päris järsuks muutunud rada mööda ronimist, veel üks kumer nõlv, mille tagant hakkasid äkki paistma kurulipud. Jõudsin üles neljandana, napilt enne hobuste saabumist. Ilm oli endiselt mõnus, tuul suhteliselt nõrk. Filmisin ja pildistasin ega tundnud üldse, et kõrgust on gps-i järgi 5490 meetrit. Enne laskumist sai tehtud veel grupipilt, taustaks ikka veel kauguses sinetav Tso Kar. Laskumine oli mõnusalt lauge, sest kõrgus orus, kuhu jõudsime, jäi 5100 meetri kanti. Sammusime sellest hoolimata üsna hoogsalt, sest Konchok oli öelnud, et järgmise kuruni on kolm tundi käimist. Orupõhi oli oja lähedal kaetud imemadala kuivanud rohuga ja nägi välja nagu kollakaspruun vaip. Sellele vaibale istusime lõunat sööma. Tuleb öelda, et välilõunad on läinud järjest paremaks. Täna anti näiteks makarone sibula, tomati ja paprikaga.


Pärast sööki matkasime veel pool tundi mööda orupõhja. Paremalt laskus nõlvast alla suur jakikari. Loomad tulid suure hooga, sabad lehvisid. Oja kaldal hakkasid nad sööma pea olematut rohtu. Meie aga tõusime diagonaalis mööda kivist nõlva. Tõus oli seekord üsna järs ja väsitav. Roni nagu Põhjala kivimäkke, mõtlesin. Ent kivid lõppesid, nõlv muutus laugemaks ja selle kumeruse tagant ilmusid palvelipud. Kaart pakkus Kartse La kõrguseks 5380 m, gps andis 5410. Nii saigi ühe päevaga ületatud kaks kõrget kuru, kusjuures käisin sandaalidega ja kindaid polnud tarvis. Järgnes laskumine kõrgorgu, kus oli näha nii inimesi kui kariloomi. Shema nimeline paik. Kogu päevatee sai käidud kaheksa tunniga. Laagri püstitasime taas otse oja kaldale, kõrguseks näitas masin 5180 meetrit. Mul tuleb seega rekordkõrge ööbimine.