reede, 25. mai 2018

Maa loomise püha laulu ootamatu lõpp

Nõndaks, Maa loomise püha laul on tõlgitud. Selle lõpp võiks olla hoiatuseks meie üha rohkem tarbimisele häälestuvale ühiskonnale. Kui taevajumal Kwores on maa inimeste jaoks kõlblikuks muutnud ning vajalike ressurssidega varustanud, hakkavad inimkonna esivanemad (seitse ühest emast sündinud poega) neid valimatult hävitama. Ja saavad karistatud - kõige vanem vend muutub karuks, teised saavad kaela haigused.

Nüüd ühe ema sünnitatud seitse poega
lähevad tihedalt kasvavate puudega metsa,
leiavad sealt seitse põdralehma, seitse põdrapulli.
Salaja läbi puhmaste ligi hiilivad,
salaja läbi rohu ligi hiilivad.
Kõige vanem mees laseb vibu:
seitse põdralehma, seitse põdrapulli
ühe lastud noolega ta tabas.
Nad said sealt külluses pekki,
said sealt külluses rasva.
Toornahast veorihma tegid,
[saagi] roigastest jalastega kelgule laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde tagasi jõudsid.
Pärast kaua elamist
või pärast vähe elamist
nad lähevad harvade-harvade puudega sohu,
lähevad hõreda-hõreda rohuga sohu,
leiavad sealt palju halli karvaga põhjapõdravasikaid.
Kõige vanem mees
salaja läbi puhmaste ligi hiilib,
salaja läbi rohu ligi hiilib.
Üks kord lastud noolega
palju halli karvaga põhjapõdravasikaid tabas.
Nad said sealt jälle külluses pekki,
said sealt jälle külluses rasva.
roigastest jalastega kelgule jälle laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde vedasid.

*

Kaua elasid või vähe elasid,
ükskord ühe ema sünnitatud seitse poega
oma emale Kul'-Otõri tüdrukule ütlevad:
"Isake kuldne Kwores
söögiküllast surnud maad nimetas,
veeküllast surnud maad nimetas.
Seda söögiküllast, veeküllast surnud maad
me otsima läheme.
Meie tagasijõudmise ajaks
ühe suuga seitse katelt keeda.
[Siis] meie käed saavad puhata, meie jalad saavad puhata.“
Ühe ema sünnitatud seitse meest
lähevad surnud maad otsima.
Kaua käisid või vähe käisid,
harvade-harvade puudega maale välja jõudsid,
hõreda-hõreda rohuga maale välja jõudsid,
Jah-tumõni (Tumõni jõe) kaldale välja jõudsid.
Nad vaatasid Jah-tumõni poole:
raudrinnaga seitse kauri
kõik lainetel õõtsusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kõik lainetel õõtsusid.
Kõige vanem mees ütleb:
„Ma ise hiilin läbi puhmaste ligi,
ma ise hiilin läbi rohu ligi,
[kuni] ma noolt pole lasknud, teie noolt ärge laske,
[kuni] ma vibu pole lasknud, teie vibu ärge laske!“
Ta hiilis läbi puhmaste ligemale,
hiilis läbi rohu ligemale.
Vaevalt pani vinna tõmmatud vibule noole:
sel ajal kõige noorema mehe
siidriide kahin kostis.
Raudrinnaga seitse kauri
ise rinnust veriseks tõmbusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
ise rinnust veriseks tõmbusid.
Verise rinnaga seitse kauri
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid,
verise rinnaga seitse tuttpütti
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid.
[Seni] haigusteta maa hõlma
nad viisid haigused,
[seni] tõbedeta maa hõlma
nad viisid tõved.
Kõige vanem mees riidleb:
„Kui ma ise oleksin lasknud,
need raudrinnaga seitse kauri,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kevadise kalana vardasse
kõik oleksin ajanud,
sügisese kalana vardasse
kõik oleksin ajanud.
Nüüd nad haigusteta maa hõlma
haigused viisid,
tõbedeta maa hõlma
tõved viisid.“

*

Oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde
nad tagasi pöördusid.
Kaua läksid või vähe läksid,
jõudsid oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde koju.
Ühe suuga seitse katelt olid [keemise] lõpetanud.
Ühe ema sünnitatud seitse poega joovad.
Kaua jõid või vähe jõid, ei mina tea.
Kui nad olid üles ärganud,
kõige vanema mehe mõistus vereuduga kattus.
Oma tihedate silmadega silmalise rõngassärgi
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma (= karu) karvane kasukas seal kasvas.
Seitsme noolega silmalise nooletupe
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma viie küünega küünelised esijalad seal kasvasid,
soolooma viie küünega küünelised tagajalad seal kasvasid.
Hõbetuttidega tutilise mõõga
puruks ta peksis,
soolooma kümne hambaga hambuline suu seal kasvas.
Pimeda metsapadriku nurka ta edasi [elama] läks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 92-99.

Aga kuna tõlkimine edenes üllatavalt hästi, võtsin ette järgmise teksti - inimese loomise jutu. Se algab nõnda:

Meie ema Joli-Torum (Alumine Torum) elab kahe taeva, kahe kworesi vahel seitsmekeerulise raudköie otsas rippuvas linnas. Elab kaua või elab vähe, ükskord saabus maa asustamise ajastu. Ta vend Numi-Torum ütleb: „Sina, õde, lasku nüüd alumisele maale, on vaja luua inimese pikk ajastu, inimese igavene ajastu!“ Linna üleval hoidev seitsmekeeruline raudköis raiuti nüüd läbi, ema Joli-Torum laskus alla. Alla jõudmise ajal on see inimese poolt asustatav koorikuline maa üleni pime. Ta saadab kiiresti üleval käiva tiivulise Kalmi oma venna Numi-Torumi juurde üles sõnumit viima. Üleval käiv tiivuline Kalm jõudis üles, ütleb: „Ema Joli-Torum saadab sellise sõnumi: sinu nimetatud koorikulisele maale alla laskusin, kuidas ma nüüd inimese pika ajastu, inimese igavese ajastu loon, [kui] maa on üleni pime. Sa, vennake, pane päike särama, pane kuu kumama!“ Ta vend Numi-Torum pani [päikese] särama, pani kuu kumama, maa sai valgeks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 128-129.

kolmapäev, 16. mai 2018

Veel ühest mansi laulust

Veel üks katkend, seekord uputuse laulust. See laul - 481 värssi ja proosavormis lõpp - on mul juba ära tõlgitud. Laulu alguses elab jumalik pere - isa kuldne Kwores, ema kuldne S'is', vend kuldne Otõr ja õde kuldne Kalteš - kenasti koos oma linnas ise tekkinud samblakünkal, ise tekkinud turbakünkal. Ühel päeval kaob kõigepealt isa, seejärel ema. Selgub, et ka nende seitsme taevalumise hobusega talli pole enam. Õde õpetab venda, et ta otsiks talliasemelt viletsat varsakest, kelle teised hobused kunagi ära tallasid. Vend Otõr (Maailma Vaatav Mees) lähebki.

Seitsme hobuse talli aseme juurde
läheb kuldne Otõr ja kaevab.
Pärast maa sisse sügava augu kaevamist
ta leiab selle varsa.
Kauasest maas lamamisest
ta on puusast kirju, abaluust kirju,
ta on just selline täkkvarss,
nüüd lebab ta üleni maapinnal.
Ta kandis surnud varsa koju.
Kuldne Kalteš, ta õde, võttis selle,
ühe poole pesi järveveega,
teise poole pesi obiveega,
äratas ta ellu.
Ta on just selline loom:
ühe poole sõõrmeaugust
purskab tulesädemeid,
teise poole sõõrmeaugust
purskab suitsu.
Kahel pool esijalgu on tiivad.
Ta on just selline loom:
abaluust kirju, puusast kirju
tiivuline hobune seisab.
Kuhu pöördub, kangelaste maa piires
ta oma kõrvadega kõike kuuleb,
[kui] kaks rohukõrt kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab,
[kui] kaks oksaraagu kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab.
Seitsme kellukesega kõlisev sadul
on hobusel seljas.
Nad mõlemad istuvad hobuse selga,
kahe taeva, kahe kworesi vahele
üles see tõusis.
Nende hõlmalise kasuka hõlmade
kokkutõmbamise [aja] jooksul
nad jõudsid võõraste inimeste kangelasilma,
sattusid võõraste inimeste vägilasilma.

Maailma Vaatava Mehe tiivulist hobust on sarnaselt ka mujal kirjeldatud. Mõnikord kasutatakse vormelit kuukirja, päikesekirja püha loom. Igal juhul saab surnud või poolelusast varsast lendav hobune, kelle sõõrmetest tuleb suitsu ja sädemeid. Oluline on ka seik, et laulus kasutatakse taevakorruste kohta sõna kwores, mis samas on ka taevajumala nimi.Ent Numi-Torum tähendab ju samuti ülemist taevast või ilma.

Kas nad läksid kaua või vähe,
ükskord all paistis:
nende võruna ringi käiv võru kujuline maa
on tulise veega kaetud,
pitsatised seitsme sülla kõrgused
tulekeeled lehvivad.
Jälle nad läksid kaua või vähe,
ükskord märkavad –
nüüd nende kuldsete esijalgadega püha loom
oma esijalgade otsad, tagajalgade otsad
püha tulise veega on päris ära kõrvetanud.
Kuldne Otõr võttis mütsi peast,
lasi oma patsid valla
ja nii läksid nad edasi.
Ükskord nad all märkavad –
on nii, et metsapuid pole jäänud,
isegi maast ei paista ühtki jälge.
Nii läksid nad ikka edasi.
Ükskord kuldne Otõr mõtleb:
„Kuidas maa niimoodi ilma inimesteta püsib?
Mingil kombel las inimene ilmub!“
Nüüd oma ema ja isa nende surnud maalt
ta nuttes kutsub:
„Kuldne Kwores isake, kuldne S'is', emake,
mismoodi ma ilma inimesteta elan?“
Kuldne Kalteš, ta õde, ütleb:
„Vennake! Mis juhtus, miks sa nutad?“
„Mina, õeke, nutan ju seepärast:
laiuvat püha maad
katab püha tuline vesi,
metsapuid pole sugugi jäänud,
inimesi pole sugugi jäänud,
mismoodi ma ilma ühegi inimeseta olen?“

Pärast pikki rännakuid, mille käigus Otõr külastab hanena lennates ka müütilist lõunamaad, jõuavad vend ja õde tagasi koju.

Ükskord, kui nad ettepoole vaatavad:
Heia! Ise tekkinud samblakünka linn,
ise tekkinud turbakünka linn
ju paistab!
Nad jõuavad linna, laskuvad alla,
õllesöögi, mesisöögi lauas
söövad, joovad.
Õde läheb välja
laseb patsid alla –
ühe suudmega seitse merd tõuseb.
ühe suudmega seitse jõge voolab,
kuldlehelisel, kuldokstega kasel
seitse kuldtiivalist, kuldsabalist
kägu istub,
seitse ööd nad laulavad,
seitse päeva nad laulavad.
Öine lust ei lõppe,
päevane lust ei lõppe.
Kui ta ühe käo pooleks rebib,
tuleb välja ema kuldne S'is'.
Nüüd ta koos kuldse S'is'i, nende emaga, tuppa läheb.
Siis läheb vend välja
laseb patsid alla:
ühe suudmega seitse merd tõuseb,
ühe suudmega seitse jõge voolab.
Seitsme jõe, seitsme mere põhjast
seitse kuldselgset põrnikat
välja tõuseb.
Kui ta ühe põrnika pooleks rebib,
tuleb välja isa kuldne Kwores.
Nüüd ta koos kuldse Kworesi, nende isaga, tuppa läheb.
Nad istuvad kuldjalgse laua taha,
õllesööki, mesisööki söövad, joovad.
Siis kuldne Kalteš, kuldne Otõr,
kuldne S'is', nende ema,
kuldne Kwores, nende isa,
heitsid kuldkaarega kaarehälli,
kinnitasid [selle külge] seitsmenarmalise hõbenööri
ja lasid ennast alumisele maale.

Seal nägid nad, et mets on pärast katastroofi uuesti kasvama hakanud ja uputusest pääsenud inimesed on juba palkidest maja ehitanud.

Siia juurde tasub panna lühike jutt, ikka samast Munkácsi kogumikust.

Püha põlev vesi

Meie isa Numi-Torum mõtleb Kul'-Otõrit ära tappa. Mõtleb maad, kus Kul'-Otõr elab, püha põleva veega pesta. Oma rahva jaoks teeb raudpaadi, inimeste jaoks teeb seitsmekihilise haavapuust parve, teeb sterletinahast seitsmekihilise katte. Pärast lõpetamist paneb oma rahva raudpaati, mansi poole rahva paneb haavapuust parvele tehtud sterletinahast seitsmekihilise katte alla. Nüüd Numi-Torum läks üles taevasse, lasi pilve püha põlevat vett [valla]. Põleva vee peale lasi elava Juuri, elava Sossõli. Kõikjal olev mäepuu, metsapuu igal pool täiesti ära hävines. Inimeste parve kuus kihti tules ära kulusid, üks kiht jäi alles. See, kes parvelt maha kukkus, sai surma, kes peal püsis, jäi ellu.

Püha põlev vesi ei tapnud Kul'-Otõrit. Sel ajal, kui Numi-Torum läks raudpaati tegema, läks ta Numi-Torumi naise juurde, ütleb: „Kuhu su mees jälle läks?“ Naine ütleb: „Kust mina seda tean?!“ Kul'-Otõr ütleb: „Sa jooda teda selle tünni sees oleva veega, ta jääb purju, pärast ütleb sulle, kus käis.“ Numi-Torum jõudis koju, jõi seda vett, jäi purju, ta naine küsis, ta rääkis naisele püha tulise vee tegemise mõttest. Kul'-Otõr puges salaja [naise] õmbluskasti sisse, pärast laaditi raudpaati, nii jäi ta püha põleva vee pinnale. Kuigi maa hävitati ära, ei tapetud Kul'-Otõrit. Sel kombel jäi ta ellu.

Kul'-Otõr on allilma kuradit meenutav allilma isand. Juur ja Sossõl on vaalast inspireeritud müütilised vee-elukad.

Ühest mansi laulust ja muust

1988. aasta detsember. Töötasin Eesti Rahva Muuseumis filmimehena ja olin esimest korda piiri taga, Ungaris. Budapestis kohtusin handi uurijat Éva Schmidti, kes tollal arvas, et ei lähe enam kunagi Siberisse tagasi. Kui hakkasin rääkima oma huvist mansi rahva ja nende folkloori vastu, kirjeldas Éva mulle üht Bernát Munkácsi kogutud mansi püha laulu algust ja küsis, kuidas sellisesse teksti suhtuda. Ma polnud millegi võrreldavaga varem kokku puutunud ja kaldusin tollal toetama üsna lihtsustatud seisukohta, et rahvaluule ei ole kuigivõrd seotud konkreetse etnose ajalooga, vaid peegeldab enamasti mujalt pärinevaid laenulisi motiive, mis kohaliku kultuuriga kohandatud. Seega pidasin ka mansi laulude-juttude veeuputuse kirjeldusi lihtsalt hilisteks kristluse mõjulisteks saadusteks, jumaluste, valitsejate ja kangelaste välimust ja elu-olu edastavaid detaile mujalt pärinevateks toorlaenudeks ja nii edasi. Ütlesin ka Évale midagi sellist, et ah, see on ju kõigest folkloor, millest ei saa teha mingeid kaugele ulatuvaid järeldusi. Éva jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, vaikis veidi ja ütles: „Kas sa arvad tõesti nii? Mina olen kogu aeg olnud veendunud, et maailmapilt kajastub kõige paremini just rahvaluules. Nagu ka selle laulu puhul. Mõtle, kui konkreetne see kirjeldus on.“

Éva Schmidt läks siiski Siberisse tagasi. Järgmine kord nägin teda täpselt kaks aastat hiljem Hantõ-Mansiiskis, kust pärinevad ka järgmised fotod. Seal, ringkonna aastapäeva pidustustel ütles Éva mulle, et järgmise aasta jaanuaris peetakse Kazõmi jõel Juilskis karupidu ja kutsus mind seda filmima. Seal töötasingi Évaga koos 1991. aasta jaanuaris. Kahjuks jäi see viimaseks korraks.

Éva Schmidt on vasakul.
Éva Schmidt on paremalt kolmas.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kahjuks ei saa ma Évale öelda, et nüüd, olles üsna palju rohkem tuttav nii mansi kui teiste rahvaste folklooriga, arvan hoopis teisiti. Mansi lugude suured loomakarjad, merede taga asuv lõunamaa, ajastuid lõpetav püha tuline vesi, ennast ja maailma perioodiliselt noorendav jumal ja paljud-paljud teised motiivid ei ole viimaste aegade laenud, mille metsa rüpes elav küttimise ja kalapüügiga tegelev rahvas on suurematest kultuuridest üles korjanud, vaid mansi rahva muistse maailmapildi meieni jõudnud peegeldused, mis räägivad võib-olla mitte väga selges keeles, kuid siiski üsna arusaadavalt ühe rahva ajaloos toimunud suurtest muutustest.

Olen viimastel aastatel tõlkinud ka Bernát Munkácsi kogutud ja avaldatud tekste ning leidsin paari nädala eest nende hulgast ka selle laulu, millest kunagi Éva Schmidtiga rääkisime. Katkend, mille ta mulle kolmekümne aasta eest näiteks tõi, on järgmine:

Nüüd üleval käiv tiivuline Kalm
oma isa kuldse Kworesi poole üles tõuseb.
Kaua läks või vähe läks, kust sa seda tead.
Ükskord jõudis üles maale,
kus isake kuldne Kwores elab.
Hõbehingedega kuus ust kõik ta avab,
hõbehingedega seitse ust kõik ta avab.
Ukselise maja uksest sisse läheb,
ruumika maja ruumi keskel ringi vaatab:
kuldäärtega seitse lauda kõik seal seisavad.
Kuldäärtega seitsme laua taga
kuldne Kwores, isake,
kuldjalgadega pühal troonil istub,
kuldotsaga püha sau
parema põse vastu toetatud.
Ruumika maja ruumi keskele jõudes
kuldne Kwores, isake, kuldotsaga püha saua
põse juurest üles tõstab,
tema poole vaatab, küsib:
„Üleval käiv tiivuline Kalm,
mis sõnumilooma sõnumi sa mulle tood?“


Kwores on üks mansi taevajumala variante Numi-Torumi kõrval. Tiivuline Kalm esineb sõnumitoojana maa ja taeva vahel. Teade, mille ta üles viib, on selline: hiljuti loodud maa pöörleb nii kiiresti, et selle peal pole tuleva ajastu inimesel võimalik püsti püsida. Maa tuleb millegagi kinnitada, vöötada. Kwores lubabki maa vöötamiseks teha mäed ja panna nende nõlvu mööda voolama ojad. Tõlkimine on veel pooleli ja üsna raske, sest laul sisaldab hulgaliselt arhailisi kõnekujundeid, mille edasi andmine pole lihtne. Näiteks hõbehingedega kuus ust ta kuueks avab, hõbehingedega seitse ust ta seitsmeks avab. Või selline jumala nõutust väljendav lõik: isa kuldne Kwores lasi pea alla, jäise kala, lumise kala jäätunud seljana suuta-keeleta niimoodi istub. Raske on ümber panna ka mütoloogilisi tegelasi, sest laulu alguses nimetatakse maad näiteks Sjopõr-haldjatari, Kami-haldjatari emaks (või Sjopõr kangelanna, Kami-kangelanna emaks), kusjuures sõnade sjopõr ja kam tähendus on aja jooksul kaotsi läinud. Need esinevad alati koos paralleelvärssides, näiteks sjopõr-hõbe, kam-hõbe ja jäävad harilikult tõlkimata. Võiks ju interpreteerides välja pakkuda maa-hõbe ja vee-hõbe ning siis ka maahaldja ema ja veehaldja ema, kuid seda ei saa tekstide abil kinnitada. Samamoodi pole laulu algusosas juttu mägedest, vaid seitsme mäe emast ja paräp-haldja emast, kusjuures paräp või parap on samuti tähenduselt ebaselge sõna. Tööd ja nuputamist näib jätkuvat kauemaks.