1988. aasta detsember. Töötasin Eesti Rahva Muuseumis filmimehena ja olin esimest korda piiri taga, Ungaris. Budapestis kohtusin handi uurijat Éva Schmidti, kes tollal arvas, et ei lähe enam kunagi Siberisse tagasi. Kui hakkasin rääkima oma huvist mansi rahva ja nende folkloori vastu, kirjeldas Éva mulle üht Bernát Munkácsi kogutud mansi püha laulu algust ja küsis, kuidas sellisesse teksti suhtuda. Ma polnud millegi võrreldavaga varem kokku puutunud ja kaldusin tollal toetama üsna lihtsustatud seisukohta, et rahvaluule ei ole kuigivõrd seotud konkreetse etnose ajalooga, vaid peegeldab enamasti mujalt pärinevaid laenulisi motiive, mis kohaliku kultuuriga kohandatud. Seega pidasin ka mansi laulude-juttude veeuputuse kirjeldusi lihtsalt hilisteks kristluse mõjulisteks saadusteks, jumaluste, valitsejate ja kangelaste välimust ja elu-olu edastavaid detaile mujalt pärinevateks toorlaenudeks ja nii edasi. Ütlesin ka Évale midagi sellist, et ah, see on ju kõigest folkloor, millest ei saa teha mingeid kaugele ulatuvaid järeldusi. Éva jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, vaikis veidi ja ütles: „Kas sa arvad tõesti nii? Mina olen kogu aeg olnud veendunud, et maailmapilt kajastub kõige paremini just rahvaluules. Nagu ka selle laulu puhul. Mõtle, kui konkreetne see kirjeldus on.“
Éva Schmidt läks siiski Siberisse tagasi. Järgmine kord nägin teda täpselt kaks aastat hiljem Hantõ-Mansiiskis, kust pärinevad ka järgmised fotod. Seal, ringkonna aastapäeva pidustustel ütles Éva mulle, et järgmise aasta jaanuaris peetakse Kazõmi jõel Juilskis karupidu ja kutsus mind seda filmima. Seal töötasingi Évaga koos 1991. aasta jaanuaris. Kahjuks jäi see viimaseks korraks.
Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kahjuks ei saa ma Évale öelda, et nüüd, olles üsna palju rohkem tuttav nii mansi kui teiste rahvaste folklooriga, arvan hoopis teisiti. Mansi lugude suured loomakarjad, merede taga asuv lõunamaa, ajastuid lõpetav püha tuline vesi, ennast ja maailma perioodiliselt noorendav jumal ja paljud-paljud teised motiivid ei ole viimaste aegade laenud, mille metsa rüpes elav küttimise ja kalapüügiga tegelev rahvas on suurematest kultuuridest üles korjanud, vaid mansi rahva muistse maailmapildi meieni jõudnud peegeldused, mis räägivad võib-olla mitte väga selges keeles, kuid siiski üsna arusaadavalt ühe rahva ajaloos toimunud suurtest muutustest.
Olen viimastel aastatel tõlkinud ka Bernát Munkácsi kogutud ja avaldatud tekste ning leidsin paari nädala eest nende hulgast ka selle laulu, millest kunagi Éva Schmidtiga rääkisime. Katkend, mille ta mulle kolmekümne aasta eest näiteks tõi, on järgmine:
Nüüd üleval käiv tiivuline Kalm
oma isa kuldse Kworesi poole üles tõuseb.
Kaua läks või vähe läks, kust sa seda tead.
Ükskord jõudis üles maale,
kus isake kuldne Kwores elab.
Hõbehingedega kuus ust kõik ta avab,
hõbehingedega seitse ust kõik ta avab.
Ukselise maja uksest sisse läheb,
ruumika maja ruumi keskel ringi vaatab:
kuldäärtega seitse lauda kõik seal seisavad.
Kuldäärtega seitsme laua taga
kuldne Kwores, isake,
kuldjalgadega pühal troonil istub,
kuldotsaga püha sau
parema põse vastu toetatud.
Ruumika maja ruumi keskele jõudes
kuldne Kwores, isake, kuldotsaga püha saua
põse juurest üles tõstab,
tema poole vaatab, küsib:
„Üleval käiv tiivuline Kalm,
mis sõnumilooma sõnumi sa mulle tood?“
Kwores on üks mansi taevajumala variante Numi-Torumi kõrval. Tiivuline Kalm esineb sõnumitoojana maa ja taeva vahel. Teade, mille ta üles viib, on selline: hiljuti loodud maa pöörleb nii kiiresti, et selle peal pole tuleva ajastu inimesel võimalik püsti püsida. Maa tuleb millegagi kinnitada, vöötada. Kwores lubabki maa vöötamiseks teha mäed ja panna nende nõlvu mööda voolama ojad. Tõlkimine on veel pooleli ja üsna raske, sest laul sisaldab hulgaliselt arhailisi kõnekujundeid, mille edasi andmine pole lihtne. Näiteks hõbehingedega kuus ust ta kuueks avab, hõbehingedega seitse ust ta seitsmeks avab. Või selline jumala nõutust väljendav lõik: isa kuldne Kwores lasi pea alla, jäise kala, lumise kala jäätunud seljana suuta-keeleta niimoodi istub. Raske on ümber panna ka mütoloogilisi tegelasi, sest laulu alguses nimetatakse maad näiteks Sjopõr-haldjatari, Kami-haldjatari emaks (või Sjopõr kangelanna, Kami-kangelanna emaks), kusjuures sõnade sjopõr ja kam tähendus on aja jooksul kaotsi läinud. Need esinevad alati koos paralleelvärssides, näiteks sjopõr-hõbe, kam-hõbe ja jäävad harilikult tõlkimata. Võiks ju interpreteerides välja pakkuda maa-hõbe ja vee-hõbe ning siis ka maahaldja ema ja veehaldja ema, kuid seda ei saa tekstide abil kinnitada. Samamoodi pole laulu algusosas juttu mägedest, vaid seitsme mäe emast ja paräp-haldja emast, kusjuures paräp või parap on samuti tähenduselt ebaselge sõna. Tööd ja nuputamist näib jätkuvat kauemaks.
Éva Schmidt läks siiski Siberisse tagasi. Järgmine kord nägin teda täpselt kaks aastat hiljem Hantõ-Mansiiskis, kust pärinevad ka järgmised fotod. Seal, ringkonna aastapäeva pidustustel ütles Éva mulle, et järgmise aasta jaanuaris peetakse Kazõmi jõel Juilskis karupidu ja kutsus mind seda filmima. Seal töötasingi Évaga koos 1991. aasta jaanuaris. Kahjuks jäi see viimaseks korraks.
Éva Schmidt on vasakul.
Éva Schmidt on paremalt kolmas.
Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kahjuks ei saa ma Évale öelda, et nüüd, olles üsna palju rohkem tuttav nii mansi kui teiste rahvaste folklooriga, arvan hoopis teisiti. Mansi lugude suured loomakarjad, merede taga asuv lõunamaa, ajastuid lõpetav püha tuline vesi, ennast ja maailma perioodiliselt noorendav jumal ja paljud-paljud teised motiivid ei ole viimaste aegade laenud, mille metsa rüpes elav küttimise ja kalapüügiga tegelev rahvas on suurematest kultuuridest üles korjanud, vaid mansi rahva muistse maailmapildi meieni jõudnud peegeldused, mis räägivad võib-olla mitte väga selges keeles, kuid siiski üsna arusaadavalt ühe rahva ajaloos toimunud suurtest muutustest.
Olen viimastel aastatel tõlkinud ka Bernát Munkácsi kogutud ja avaldatud tekste ning leidsin paari nädala eest nende hulgast ka selle laulu, millest kunagi Éva Schmidtiga rääkisime. Katkend, mille ta mulle kolmekümne aasta eest näiteks tõi, on järgmine:
Nüüd üleval käiv tiivuline Kalm
oma isa kuldse Kworesi poole üles tõuseb.
Kaua läks või vähe läks, kust sa seda tead.
Ükskord jõudis üles maale,
kus isake kuldne Kwores elab.
Hõbehingedega kuus ust kõik ta avab,
hõbehingedega seitse ust kõik ta avab.
Ukselise maja uksest sisse läheb,
ruumika maja ruumi keskel ringi vaatab:
kuldäärtega seitse lauda kõik seal seisavad.
Kuldäärtega seitsme laua taga
kuldne Kwores, isake,
kuldjalgadega pühal troonil istub,
kuldotsaga püha sau
parema põse vastu toetatud.
Ruumika maja ruumi keskele jõudes
kuldne Kwores, isake, kuldotsaga püha saua
põse juurest üles tõstab,
tema poole vaatab, küsib:
„Üleval käiv tiivuline Kalm,
mis sõnumilooma sõnumi sa mulle tood?“
Kwores on üks mansi taevajumala variante Numi-Torumi kõrval. Tiivuline Kalm esineb sõnumitoojana maa ja taeva vahel. Teade, mille ta üles viib, on selline: hiljuti loodud maa pöörleb nii kiiresti, et selle peal pole tuleva ajastu inimesel võimalik püsti püsida. Maa tuleb millegagi kinnitada, vöötada. Kwores lubabki maa vöötamiseks teha mäed ja panna nende nõlvu mööda voolama ojad. Tõlkimine on veel pooleli ja üsna raske, sest laul sisaldab hulgaliselt arhailisi kõnekujundeid, mille edasi andmine pole lihtne. Näiteks hõbehingedega kuus ust ta kuueks avab, hõbehingedega seitse ust ta seitsmeks avab. Või selline jumala nõutust väljendav lõik: isa kuldne Kwores lasi pea alla, jäise kala, lumise kala jäätunud seljana suuta-keeleta niimoodi istub. Raske on ümber panna ka mütoloogilisi tegelasi, sest laulu alguses nimetatakse maad näiteks Sjopõr-haldjatari, Kami-haldjatari emaks (või Sjopõr kangelanna, Kami-kangelanna emaks), kusjuures sõnade sjopõr ja kam tähendus on aja jooksul kaotsi läinud. Need esinevad alati koos paralleelvärssides, näiteks sjopõr-hõbe, kam-hõbe ja jäävad harilikult tõlkimata. Võiks ju interpreteerides välja pakkuda maa-hõbe ja vee-hõbe ning siis ka maahaldja ema ja veehaldja ema, kuid seda ei saa tekstide abil kinnitada. Samamoodi pole laulu algusosas juttu mägedest, vaid seitsme mäe emast ja paräp-haldja emast, kusjuures paräp või parap on samuti tähenduselt ebaselge sõna. Tööd ja nuputamist näib jätkuvat kauemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar