reede, 28. detsember 2018

Head uut aastat

esmaspäev, 26. november 2018

Portugal 2018 1. osa

neljapäev, 15. november 2018

Dolpa 2012

esmaspäev, 12. november 2018

Ladakh 2013

laupäev, 27. oktoober 2018

Lumi 2018.10.27.

reede, 19. oktoober 2018

Kuldne sügis 2018

pühapäev, 7. oktoober 2018

pühapäev, 16. september 2018

Varasügis Kamsul

pühapäev, 2. september 2018

Maarjapäev Petseris

kolmapäev, 22. august 2018

Latiumi päikese all

esmaspäev, 20. august 2018

laupäev, 11. august 2018

Kõnelen keeltes

Veel üks kuum päev
upitab päikest taevasse
istun trepil ja vaatan
liblikaid joomas kassi kausist
parem on mitte käia
sest kui astun
krõbiseb rohi taldade all
aga kui puhub tuul
krabisevad kase oksad
nagu vanad vihad
taevastealune läheb kuumaks
kui saunalava
aga keegi ei viska leili
mitte midagi tegemise
hommiku järel tuleb
laiskade lõuna
ja siis ehib põuavine
päevavaraste õhtut
kuigi mina ei varasta
päevalt midagi
pigem varastab kuumus
hetki mu elust

Külmikust võetud longer
teeb klaasi uduseks
varsti saab sama uduseks
ka minu pea
mille ümber praegu
sumiseb kärbseid
kui tõstan silma
siis näen – pikergused
kühmjad pilved venivad
aeglaselt üle õue
nagu podagrast vaevatud
põua konksu kiskuvad varbad
ja mulle meenub:
sjoo maa pallõ juvva
a kiäki anna-ai tsilka talle
tuust ku ma esi juu
olõ-õi tulo
sjooperäst puhu ma
keskpäivä lämmäl aol
toropilli ja pallõ vihma
ni kõnõle keelih
šunjõt njebõt zorde
sjot miljemlõ inmare
nimalja rakv majalen
sorni torum asjum
me taevaisa

Juuli 2018

neljapäev, 21. juuni 2018

Maa veest ülestõstmise jutt

Järgnev on mansi maailmaloomise muistendi algus ja lõpuosa. Sain äsja selle muistendi tõlkimisega ühele poole.

1. Elasid eite-taati. Torum-isa, Torum-taat lasi nad ülevalt hõbekaarega kaarehällis alla. Nad jõudsid raudköie otsas alla. Isa Numi-Torum laseb põhjakõrist kõrilist tuult puhuda: nad kanduvad lõunamere äärde, laseb lõunakõrist kõrilist tuult puhuda: neid kantakse põhjamere äärde.
2. Taat palub ühel päeval isa Numi-Torumit: „Isa Numi-Torum, loo mulle ühe maja aseme suurune püha maatükk!“ Ühe päeva olemise pärast, kahe päeva kulumise pärast lõigi isa Numi-Torum ühe maja aseme suuruse püha maatüki.
3. Taat tuleb ukselise maja uksest välja. Maja ümber olev ühe mehe käimise laiune maatükk vaevu paistab. [Kui] isa Numi-Torum ühe tuule teeb, kandub see ühte meresoppi, [kui] teise tuule teeb, tõugatakse see teise merelahte.
4. Kaua elamise pärast või vähe elamise pärast ütleb eit ühel päeval: „Taat, oleme vanainimese käte ikka jõudnud, oleme vanainimese jalgade ikka jõudnud. Kui kunagi inimeste pikk ajastu luuakse, kui kunagi inimeste igavene ajastu luuakse, kas naine siis väljas käib, kas mees siis väljas käib?“ Taat ütleb: „Ei, eit! Kui kunagi inimeste pikk ajastu luuakse, kui kunagi inimeste igavene ajastu luuakse, [siis] las naine käib väljas, las mees on kodus!“
5. Eit läks välja. Seitse ööd pole kuulda, seitse päeva pole kuulda. Taat hüüab välja: „Eit, kuhu sa läksid? [Oled] elus või surnud? Midagi pole kuulda!“ Eit annab kuulda: „ Mina. Kas naine siis ilmaasjata [välja] läheb? Ma sünnitasin poja!“ Niimoodi üksinda elas-magas taat seitse ööd, seitse päeva.
6. Pärast seitse ööd, seitse päeva magamist tuli eit isa Numi-Torumi määratud õigel päeval koju. Poeg sisenes sületäiega palava[ks köetud] maja nurka. Taat, vanainimese käte ikka jõudnud mees, rõõmsate kätega käinud taat istub, rõõmsate jalgadega käinud taat võtab istet. „Isa Numi-Torum andis mulle poja, meile anti isa Numi-Torumi poolt poeg!“ [Poiss] laseb eide [sülest] alla, tõstab taadi suudeldes ja kallistades üles.
7. Kas laulude mees, juttude mees kaua kasvab? Ta jõudis jooksmise ikka, jõudis väljas käimise ikka. Kui oli metsloomarikas koht, sai ta metsloomade tapmise ealiseks. Kui oli veekalarikas koht, sai ta kalapüüdmise ealiseks. Ühel päeval ütleb ta isale: „Isa, mida teie, mind üles kasvatanud isa ja ema, mõtlete? Kuidasmoodi me kunagi tulevikus edasi elame? [Kui isa Numi-Torum] teeb ühe tuule, kantakse meid ühte meresoppi, [kui ta] teeb teise tuule, tõugatakse meid teise merelahte. Kas lähen üles isa Numi-Torumi juurde?“
8. Isa ütleb: „Pojake, käsist nõrk mees, jalust jõuetu mees! Siis mine üles, kui jõud su kätes kasvab, jõud su jalgades kasvab! Kui sa küsid meie kahe arvamust, siis kuidas me üldse tulevikus elavate väikeste inimeste pikal ajastul elame? Meil on [siis] kepid ja hallid juuksed. Kust me [siis] enam sulle öeldavaid tarku sõnu võtame? Edaspidi las isa Numi-Torum ütleb sulle tarku sõnu, edaspidi las Numi-Kores õpetab sind!“
9. Ta pani ennast riidesse. Läks ukselise maja uksest välja. Ronis hambulise orava kujul, küünelise orava kujul seitsmekorruselisest hõberedelist üles. Küünelise looma küünejõud lõppes. Pärast hambulise looma hambajõu lõppemist jõuab ta isa Numi-Torumi hõbelattidega latilise maja ukseni, siseneb hõbesarikatega sarikalisse majja. Isa Numi-Torum istub langetatud sajajuukselise patsilise peaga. Ta läheb päikesekirja püha laua juurde. Kummardab isa Numi-Torumi jalgadele oma sajajuukselise patsilise pea.
10. Isa Numi-Torum avab oma kümnehambalise hambulise suu: „Alumise rahva poolt asustatud koorikulisel maal kasvanud nõrkade kätega väike poiss! Kas sul on söögipuudus käes või pole joogivett piisavalt, et minu juurde tulid?“ Ta langes isa Numi-Torumi jalgadele, tõusis püsti, ütleb nõnda: "Isa Numi-Torum, kas mul on söögipuudus käes, kas on joogivee vajadus käes? Sinu juurde tulin nõu paluma. Mis nõu sa mulle annad?“ Isa Numi-Torum ütleb nõnda: „Mis nõu sa minult küsid?“ – „Ma küsin sinult seda nõu: sa teed ühe tuule, meid kantakse ühte meresoppi, lased teise tuule, meid tõugatakse teise merelahte. Me jääme hätta. Häda ju tuleb. Kui kunagi inimeste pikk ajastu määratakse, inimeste igavene ajastu seatakse, siis kuidasmoodi inimesed sinu sõnutud püha vee peal elavad? Inimeste elamiseks püha maa mingil kombel kasvatamise nõu tulin sinu juurde paluma.“
11. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Pärast nii kaua istumist, kui külmunud kala katlas sulab, ütleb ta sajajuukselist patsilist pead tõstes nõnda: „Nõrkade kätega väike mees, pojake! Kui tulid minu juurde inimeste elamise püha maa kasvatamise nõu paluma, [siis] kuidas ma seda sulle [annan], [kas] ütlen seda seljajõuga või ütlen rinnajõuga?“ Ta andis ühe kauri naha, andis ühe tuttpüti naha. „No vot, mu jõuetute kätega poeg, lasku alla. Kui sul pärast minu sõnutud püha veeni jõudmist on seljajõudu, kasvata inimeste elamise püha maa, tõsta veest inimeste elamise koorikuline maa!“
12. Ta laskus alla. Jõudis oma isa ja ema juurde, ütleb: „No nii, isa ja ema, isa Numi-Torum andis mulle need nahad, [öeldes] kui sul on seljajõudu, siis kasvata nende abil inimeste elamise püha maa, tõsta nendega veest inimeste elamise koorikuline maa!“ Isa ütleb: „Kuidas isa Numi-Torum õpetas? Kui käte jõudu kasvatad, siis tuleb ka selja jõud, [siis] tõsta inimeste elamise püha maa veest! Kui väge ei tule, on su oma viga. Kui sa meilt küsid, [siis] kuidas meil saab olla sulle tehtud seljajõudu, kuidas meil saab olla sulle antud rinnajõudu? Kui [üldse] on sulle määratud jõudu, on see isa Numi-Torumi määratud.“
13. Ta pani riidesse, läks välja. Puges kauri naha sisse, sukeldus põhjatu püha mere vette. Sukeldus vette raudse kauri kujul. Kaua käis, vähe käis, õhk sai otsa, ujus pinnale. Teist korda sukeldus. Käis kaua või käis vähe, [sinna], kus alumine maa on, ei jõua. Õhk sai otsa, ujus jälle pinnale. Kolmandat korda sukeldus ja kuigi käis, maad ei leia. Õhk sai otsa, ujus jälle pinnale.
14. Ta läks isa ja ema juurde koju. Ütleb isale: „Nonii, isa ja ema!. Kuigi kuus ööd käisin, kuigi seitse päeva käisin, alumisele maale ei jõudnud. Mu seljajõud lõppes, mu rinnajõud lõppes.“ Isa ütleb: „Noh, poeg! Kui sa minu sõnu kuulda tahad, siis kuidas mul saab olla sulle määratud seljajõudu, kuidas mul saab olla sulle määratud rinnajõudu? Kui jõudu määratakse, siis määrab isa Numi-Torum, kui väge sõnutakse, siis sõnub isa Numi-Kores.“
15. Pärast läks ta välja, riietus tuttpüti nahka. Läks jälle püha mere vette, sukeldus. Kaua käis või vähe käis, tuli pinnale. Küünte vahel tõi maatüki üles. Ta viskas selle eemale. Kui jõgi, siis kasvas jõe kujuliseks, kui Ob, siis kasvas Obi kujuliseks. Sukeldus teist korda. Käis kaua või käis vähe, tõi küünte vahel maatüki üles. Ta viskas selle eemale. Kui järv, siis kasvas järveks, kui jõeharu, siis voolas jõeharuna. Sukeldus kolmandat korda. Tõi jälle küünte vahel maatüki välja. Paiskas eemale: kui mets, siis kasvas metsakünkaks, kui aas, siis kasvas aasakünkaks. Kuigi inimeste elamise püha maa kasvas, pöörleb kõik, mitte miski ei püsi paigal.

[----]

30. Ta puges jälle vereva orava nahka. Ronis jälle vereva orava kujul seitsmekorruselist hõberedelit mööda üles. Küünejõuta jäi, hambajõuta jäi. Ta sisenes isa Numi-Torumi hõbelattidega latilisse majja. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Ta langes [Numi-Torumi] jalgadele, tõusis püsti, langes jälle, kolmandat korda ka langes. Isa Numi-Torum tõstis pea, ütleb: „Mis söögipuudus on sind tabanud, mis joogivee hätta oled sattunud, et jälle minu juurde paluma tuled?“ Ta ütleb: „Isa Numi-Torum, taat Numi-Kores! Mis söögihädasse ma olen sattunud, mis joogivee õnnetusse ma olen sattunud? Sinu sõnutud inimeste maa sai suureks, sinu nimetatud metsloomade maa kasvas suureks. Tiivulised loomad levisid tiivuliste loomade moodi, jalalised loomad põlistusid jalaliste loomade moodi, inimesed põlistusid inimeste moodi, veekalad paljunesid kalade moodi. Kuidas need sinu poolt sõnutud inimesed oma söögiisu kustutavad, mismoodi nad oma külmetavat keha soojendavad? Kuidas nad sinu sõnutud veekala, metslooma püüavad, mismoodi kätte saavad? Seda nõu tulin sinu käest küsima, mil kombel sa määrad.“
31. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Pärast pea tõstmist ta ütleb: „Pojake, mismoodi ma nüüd korraldan oma sõnutud metsloomade, veekalade püüdmise? Jõua alumise rahva asustatud koorikulisele maale, [kus] on minu sõnutud metsapuud. Lõika vaiguse puu vaigust puitu, raiu painduva puu painduvat puitu, ühenda kaks puud kokku. Minu sõnutud veekalade seast Obi jõel võta tuura sorti kala ujupõis, keeda seda tulel, pane ümber [nende] puu[de], keeruta kokku, tee sellest vibu! Minu sõnutud metsloomi jälita, jõua järele, lase lähedalt noolega – sel kombel saad kätte. Kui tiivulist sorti loomad sulle lähedale tulevad, tee samuti rauast nooleots, vars tee puust, kui palju tiivulist sorti loomi lähedale tuleb, [siis] selle noolega tabad. Minu sõnutud veekala jaoks – kui ma suve teen – [siis] nad tõkestagu ojade suudmed, järvede suudmed kalatõketega. Las nad lõikavad teibaid minu sõnutud metsapuudest, las võtavad juureliste puude juuri, lõikavad õhukeseks, põimivad lõksud, viivad vette – minu sõnutud veekala läheb ise sisse. Kui tali tuleb, las teevad jõele, Obile kalatõkked. Las põimivad mõrrad, panevad vette. Minu sõnutud veekala läheb ise sisse. Kui inimese pikk ajastu tuleb, kui inimese igavene ajastu saabub, siis nad kustutavad sellega oma söögiisu, las soojendavad sellega oma külmetavat keha. Nad hakkavad metsloomi püüdma. Kui nad jalalist sorti loomi tapavad, kui nad tiivulist sorti loomi tapavad, nülivad nad nahad. Las kasukaid vajavad inimesed teevad külmetava keha jaoks kasukad, las umbkasukat vajavad inimesed teevad umbkasukad, las maalitsat vajavad inimesed teevad maalitsad, nendega külmetavat keha soojendavad, nendega külmetavaid käsi soojendavad.
32. Ta laskus alumisele maale, jõudis oma isa koju, kus ta elas, jõudis oma ema koju, kus ta elas. Ütleb isale: „Isa Numi-Torum õpetas mind niimoodi.“ Isa ütleb: „Nii, nagu isa Numi-Torum sulle ütles – siis, kui vägi tuleb, valmista asi ette, siis, kui jõud tuleb, tee seda! Kui meie käest küsid, siis kust meie – ema on vana, mina veel vanem – kaks elulõpuni jõudnud, kaks surma piirile jõudnud [inimest] võtame sulle öeldavaid tarku sõnu? Kui seljajõudu on, siis on sinul endal, kui keegi midagi rinnajõuga ütleb, siis sina ütled.“
33. Pärast ta pani selga, läks välja kogu maa rahvast õpetama. Ta õpetas vibuga küttiva mehe vibu tegema, noolega küttiva mehe noolt tegema. Veekala püüdvad mehed õpetas ta vitsmõrda punuma, kalalõksu punuma. Suvi tuleb, ta õpetab suviseid kalatõkkeid tegema, tali tuleb, õpetab talviseid kalatõkkeid tegema. Mõrraga püüdva mehe õpetas mõrda tegema, noodaga püüdva mehe õpetas noodaga püüdma. Pärast seda teeb metsloomi küttiv mees vibu, teeb noole. Läheb metsa, leiab metslooma jäljed. Ta jälitab, jõuab lähedale, laseb noolega, tapab ära, nülib naha, kuivatab selle ära, liha toob koju. Tütrega mees kustutab tütre söögiisu, pojaga mees vaigistab poja nälja. Kui suvi tuleb, teevad veekala püüdvad mehed suvise kalatõkke, lõikavad puudest teibaid, lõikavad õhukeseks, põimivad lõksud, panevad vette. Läheb kaks päeva – [need] on kala täis läinud. Nad kannavad [saagi] koju, tütrega mees vaigistab tütre nälja, pojaga mees kustutab poja söögiisu. Mõrraga püüdev mees – küngastel kasvab putk [või roog?], ta rebib selle üles, koorib ära, teeb niidi, koob mõrra, laseb vette – veekala läheb ise sisse. Noodaga püüdev mees koorib puukoorelt niint, punub nööriks, põimib palju nööri kokku, laseb kaldalt vette, tõmbab veekala kaldale. Tütrega mees vaigistab tütre nälja, pojaga mees kustutab poja söögiisu.
34. Maa täitus, rahvas kasvas. Nonii, mismoodi see rahvas elab, mismoodi suureneb? Ta ütleb oma isale ja emale: „Noh, maa kasvatasin, metsloomi sigines, veekalu sigines, inimene kasvas, maa täitus, hakati veekala püüdma, hakati metsloomi püüdma, söögiisu rahuldama, nälga kustutama, keha soojendama. Kuidas edaspidi see rahvas lapsi saab, seda mõtet mulle öelge, seda nõu mulle andke!“ Isa ütleb: „Pojake, mis nõu mul on sulle öelda? Kui nõu küsid, roni isa Numi-Torumi juurde, palu temalt nõu.“
35. Ta läks välja, pani riidesse, puges vereva orava nahka. Ronis jälle seitsmekorruselist hõberedelit mööda üles. Pärast küünelise looma küünejõu lõppemist, pärast hambulise looma hambajõu lõppemist sisenes ta isa Numi-Torumi hõbelattidega seitsme maja asemele. Isa Numi-Torum istub langetatud päi. Ta läks päikesekirja püha laua juurde, heitis maha, tõusis üles, heitis veel maha, kolmandat korda heitis isa Numi-Torumi jalgade peale. Isa Numi-Torum ütleb pärast sajajuukselise juustega pea tõstmist: „Pojake, mis asi sind siia tõi? Millisesse söögipuudusesse sa jõudsid, mis joogivee hätta sattusid?“ Ta ütleb: „Isa Numi-Torum, kas ma siis söögihätta jõudsin, kas ma siis joogivee puudusesse jõudsin? Sinu sõnutud inimesed hakkasid veekala püüdma, hakkasid metsloomi püüdma, söögiisu rahuldavad, nälga kustutavad, külmetavat keha soojendavad. Mil kombel sa edaspidi inimeste pika ajastu kehtestad, mismoodi sa inimeste igavese ajastu olema määrad? Mismoodi saab tütart kasvatav mees tütre, mil kombel saab poega kasvatav naine poja? Seda nõu tulin sinu käest küsima.“
36. Isa Numi-Torum istub kaua langetatud päi. Pärast pea tõstmist ta ütleb: „Pojake, mis nõu ma sulle küll annan? Lasku alla, sobita üks naine ja üks mees kokku, kui inimeste pikk ajastu kätte jõuab, kui inimeste igavene ajastu saabub, siis las jookseb seal tütar, las kõnnib seal poeg!“ Ta laskus alla, jõudis isa-ema juurde, ütleb: „Isa Numi-Torum käskis mul naised ja mehed kokku sobitada, kui inimeste pikk ajastu kätte jõuab las seal jookseb tütar, las seal kõnnib poeg.“ Isa ütleb: „Nagu isa Numi-Torum sulle ütles: kui jõud tuleb, kui vägi tuleb, siis sobita!“
37. Ta pani riidesse ja läks jälle. Ta korraldas kõikjal maa peal ühe naise ja ühe mehe kaaslastena elama. Nad hakkasid tütreid sünnitama, hakkasid poegi sünnitama. Pärast seitset talve elamist, pärast seitsme suve möödumist läks ta välja kogu maa rahvast vaatama. Tütart omav mees kasvatab tütart, poega omav mees elatab poega. Nad ei mahu enam isa Numi-Torumi sõnutud pühale maale. Metsas kasvavaid metsapuid on vähe, mägedes kasvavat mägirohtu on vähe, inimeste poegi on liiga palju, inimeste tütreid on liiga palju. Nad suruvad tiheda sääseparvena, nad pressivad tiheda parmuparvena. Metsloomi püüdev mees ei mahu metsloomi püüdma, kala püüdev mees ei mahu kalapüügi kohta. Ta jõudis koju, räägib isale-emale: „Nonii, isa ja ema, mis nõu teil on? Inimese pojad ei mahu maa peale, ei mahu vee peale. Metsloomi püüdev mees ei mahu metsloomi püüdma, kala püüdval mehel ei jätku kalapüügiks kohta. Mis nõu te mulle annate?“ Isa ütleb; „Meie kaks vanade kätega vanainimest, vanade jalgadega vanainimest, mis seljajõudu meil on sulle anda? Kui tarka sõna küsid, roni isa Numi-Torumi juurde, palu sealt edaspidiseks tarku sõnu, küsi sealt edaspidiseks tarka nõu!“
38. Ta pani riidesse, puges vereva orava nahka, ronis jälle seitsmekorruselist hõberedelit pidi üles. Küünelise looma küünejõud lõppes.Pärast hambulise looma hambajõu lõppemist sisenes ta isa Numi-Torumi hõbetaladega kuue maja asemele. Ta heitsi päikesekirja püha laua juures maha, tõusis püsti, ka teist korda heitis maha, kolmandaks heitis isa Numi-Torumi jalgade peale. Isa Numi-Torum ütleb pea tõstmise järel: „Pojake, mis häda sind on tabanud, mis mure sind on tabanud, et minu juurde jõudsid?“ –„Isa Numi-Torum, mis puudus mind on tabanud, mis häda mind on tabanud? Sinu sõnutud inimesed hakkasid tütreid sünnitama, hakkasid poegi sünnitama. Saaki otsiv mees jäi ilma maata, ei mahu metsloomi püüdma, ei mahu kalapüügi maale. Kala püüdval mehel on kalapüügi kohti väheks jäänud, metsloomi püüdval mehel on metslooma püüdmise tee kitsaks jäänud. Sinu sõnutud metsapuid on vähe, inimesi on palju saanud. Sinu sõnutud mägirohtu on vähe, inimese tütreid on liiga palju kasvanud.“ Siis ütleb Numi-Torum nõnda: „Kuidas ma sul nüüd elada käsin? Lase Kul’-Otõr alla. Kui ta alla jõuab, toob ta tõve, teeb haiguse – las üks pool su rahvast sureb. Las teine pool su rahvast jääb alles, las püüab metsloomi, las püüab veekala. Maa muutub avaraks, vesi muutub avaraks. Las kala püüdval mehel muutub kalapüügi tee avaraks, las metsloomi püüdval mehel muutub metsloomade käimise maa avaraks!“

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 135-159.

reede, 25. mai 2018

Maa loomise püha laulu ootamatu lõpp

Nõndaks, Maa loomise püha laul on tõlgitud. Selle lõpp võiks olla hoiatuseks meie üha rohkem tarbimisele häälestuvale ühiskonnale. Kui taevajumal Kwores on maa inimeste jaoks kõlblikuks muutnud ning vajalike ressurssidega varustanud, hakkavad inimkonna esivanemad (seitse ühest emast sündinud poega) neid valimatult hävitama. Ja saavad karistatud - kõige vanem vend muutub karuks, teised saavad kaela haigused.

Nüüd ühe ema sünnitatud seitse poega
lähevad tihedalt kasvavate puudega metsa,
leiavad sealt seitse põdralehma, seitse põdrapulli.
Salaja läbi puhmaste ligi hiilivad,
salaja läbi rohu ligi hiilivad.
Kõige vanem mees laseb vibu:
seitse põdralehma, seitse põdrapulli
ühe lastud noolega ta tabas.
Nad said sealt külluses pekki,
said sealt külluses rasva.
Toornahast veorihma tegid,
[saagi] roigastest jalastega kelgule laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde tagasi jõudsid.
Pärast kaua elamist
või pärast vähe elamist
nad lähevad harvade-harvade puudega sohu,
lähevad hõreda-hõreda rohuga sohu,
leiavad sealt palju halli karvaga põhjapõdravasikaid.
Kõige vanem mees
salaja läbi puhmaste ligi hiilib,
salaja läbi rohu ligi hiilib.
Üks kord lastud noolega
palju halli karvaga põhjapõdravasikaid tabas.
Nad said sealt jälle külluses pekki,
said sealt jälle külluses rasva.
roigastest jalastega kelgule jälle laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde vedasid.

*

Kaua elasid või vähe elasid,
ükskord ühe ema sünnitatud seitse poega
oma emale Kul'-Otõri tüdrukule ütlevad:
"Isake kuldne Kwores
söögiküllast surnud maad nimetas,
veeküllast surnud maad nimetas.
Seda söögiküllast, veeküllast surnud maad
me otsima läheme.
Meie tagasijõudmise ajaks
ühe suuga seitse katelt keeda.
[Siis] meie käed saavad puhata, meie jalad saavad puhata.“
Ühe ema sünnitatud seitse meest
lähevad surnud maad otsima.
Kaua käisid või vähe käisid,
harvade-harvade puudega maale välja jõudsid,
hõreda-hõreda rohuga maale välja jõudsid,
Jah-tumõni (Tumõni jõe) kaldale välja jõudsid.
Nad vaatasid Jah-tumõni poole:
raudrinnaga seitse kauri
kõik lainetel õõtsusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kõik lainetel õõtsusid.
Kõige vanem mees ütleb:
„Ma ise hiilin läbi puhmaste ligi,
ma ise hiilin läbi rohu ligi,
[kuni] ma noolt pole lasknud, teie noolt ärge laske,
[kuni] ma vibu pole lasknud, teie vibu ärge laske!“
Ta hiilis läbi puhmaste ligemale,
hiilis läbi rohu ligemale.
Vaevalt pani vinna tõmmatud vibule noole:
sel ajal kõige noorema mehe
siidriide kahin kostis.
Raudrinnaga seitse kauri
ise rinnust veriseks tõmbusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
ise rinnust veriseks tõmbusid.
Verise rinnaga seitse kauri
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid,
verise rinnaga seitse tuttpütti
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid.
[Seni] haigusteta maa hõlma
nad viisid haigused,
[seni] tõbedeta maa hõlma
nad viisid tõved.
Kõige vanem mees riidleb:
„Kui ma ise oleksin lasknud,
need raudrinnaga seitse kauri,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kevadise kalana vardasse
kõik oleksin ajanud,
sügisese kalana vardasse
kõik oleksin ajanud.
Nüüd nad haigusteta maa hõlma
haigused viisid,
tõbedeta maa hõlma
tõved viisid.“

*

Oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde
nad tagasi pöördusid.
Kaua läksid või vähe läksid,
jõudsid oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde koju.
Ühe suuga seitse katelt olid [keemise] lõpetanud.
Ühe ema sünnitatud seitse poega joovad.
Kaua jõid või vähe jõid, ei mina tea.
Kui nad olid üles ärganud,
kõige vanema mehe mõistus vereuduga kattus.
Oma tihedate silmadega silmalise rõngassärgi
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma (= karu) karvane kasukas seal kasvas.
Seitsme noolega silmalise nooletupe
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma viie küünega küünelised esijalad seal kasvasid,
soolooma viie küünega küünelised tagajalad seal kasvasid.
Hõbetuttidega tutilise mõõga
puruks ta peksis,
soolooma kümne hambaga hambuline suu seal kasvas.
Pimeda metsapadriku nurka ta edasi [elama] läks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 92-99.

Aga kuna tõlkimine edenes üllatavalt hästi, võtsin ette järgmise teksti - inimese loomise jutu. Se algab nõnda:

Meie ema Joli-Torum (Alumine Torum) elab kahe taeva, kahe kworesi vahel seitsmekeerulise raudköie otsas rippuvas linnas. Elab kaua või elab vähe, ükskord saabus maa asustamise ajastu. Ta vend Numi-Torum ütleb: „Sina, õde, lasku nüüd alumisele maale, on vaja luua inimese pikk ajastu, inimese igavene ajastu!“ Linna üleval hoidev seitsmekeeruline raudköis raiuti nüüd läbi, ema Joli-Torum laskus alla. Alla jõudmise ajal on see inimese poolt asustatav koorikuline maa üleni pime. Ta saadab kiiresti üleval käiva tiivulise Kalmi oma venna Numi-Torumi juurde üles sõnumit viima. Üleval käiv tiivuline Kalm jõudis üles, ütleb: „Ema Joli-Torum saadab sellise sõnumi: sinu nimetatud koorikulisele maale alla laskusin, kuidas ma nüüd inimese pika ajastu, inimese igavese ajastu loon, [kui] maa on üleni pime. Sa, vennake, pane päike särama, pane kuu kumama!“ Ta vend Numi-Torum pani [päikese] särama, pani kuu kumama, maa sai valgeks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 128-129.

kolmapäev, 16. mai 2018

Veel ühest mansi laulust

Veel üks katkend, seekord uputuse laulust. See laul - 481 värssi ja proosavormis lõpp - on mul juba ära tõlgitud. Laulu alguses elab jumalik pere - isa kuldne Kwores, ema kuldne S'is', vend kuldne Otõr ja õde kuldne Kalteš - kenasti koos oma linnas ise tekkinud samblakünkal, ise tekkinud turbakünkal. Ühel päeval kaob kõigepealt isa, seejärel ema. Selgub, et ka nende seitsme taevalumise hobusega talli pole enam. Õde õpetab venda, et ta otsiks talliasemelt viletsat varsakest, kelle teised hobused kunagi ära tallasid. Vend Otõr (Maailma Vaatav Mees) lähebki.

Seitsme hobuse talli aseme juurde
läheb kuldne Otõr ja kaevab.
Pärast maa sisse sügava augu kaevamist
ta leiab selle varsa.
Kauasest maas lamamisest
ta on puusast kirju, abaluust kirju,
ta on just selline täkkvarss,
nüüd lebab ta üleni maapinnal.
Ta kandis surnud varsa koju.
Kuldne Kalteš, ta õde, võttis selle,
ühe poole pesi järveveega,
teise poole pesi obiveega,
äratas ta ellu.
Ta on just selline loom:
ühe poole sõõrmeaugust
purskab tulesädemeid,
teise poole sõõrmeaugust
purskab suitsu.
Kahel pool esijalgu on tiivad.
Ta on just selline loom:
abaluust kirju, puusast kirju
tiivuline hobune seisab.
Kuhu pöördub, kangelaste maa piires
ta oma kõrvadega kõike kuuleb,
[kui] kaks rohukõrt kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab,
[kui] kaks oksaraagu kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab.
Seitsme kellukesega kõlisev sadul
on hobusel seljas.
Nad mõlemad istuvad hobuse selga,
kahe taeva, kahe kworesi vahele
üles see tõusis.
Nende hõlmalise kasuka hõlmade
kokkutõmbamise [aja] jooksul
nad jõudsid võõraste inimeste kangelasilma,
sattusid võõraste inimeste vägilasilma.

Maailma Vaatava Mehe tiivulist hobust on sarnaselt ka mujal kirjeldatud. Mõnikord kasutatakse vormelit kuukirja, päikesekirja püha loom. Igal juhul saab surnud või poolelusast varsast lendav hobune, kelle sõõrmetest tuleb suitsu ja sädemeid. Oluline on ka seik, et laulus kasutatakse taevakorruste kohta sõna kwores, mis samas on ka taevajumala nimi.Ent Numi-Torum tähendab ju samuti ülemist taevast või ilma.

Kas nad läksid kaua või vähe,
ükskord all paistis:
nende võruna ringi käiv võru kujuline maa
on tulise veega kaetud,
pitsatised seitsme sülla kõrgused
tulekeeled lehvivad.
Jälle nad läksid kaua või vähe,
ükskord märkavad –
nüüd nende kuldsete esijalgadega püha loom
oma esijalgade otsad, tagajalgade otsad
püha tulise veega on päris ära kõrvetanud.
Kuldne Otõr võttis mütsi peast,
lasi oma patsid valla
ja nii läksid nad edasi.
Ükskord nad all märkavad –
on nii, et metsapuid pole jäänud,
isegi maast ei paista ühtki jälge.
Nii läksid nad ikka edasi.
Ükskord kuldne Otõr mõtleb:
„Kuidas maa niimoodi ilma inimesteta püsib?
Mingil kombel las inimene ilmub!“
Nüüd oma ema ja isa nende surnud maalt
ta nuttes kutsub:
„Kuldne Kwores isake, kuldne S'is', emake,
mismoodi ma ilma inimesteta elan?“
Kuldne Kalteš, ta õde, ütleb:
„Vennake! Mis juhtus, miks sa nutad?“
„Mina, õeke, nutan ju seepärast:
laiuvat püha maad
katab püha tuline vesi,
metsapuid pole sugugi jäänud,
inimesi pole sugugi jäänud,
mismoodi ma ilma ühegi inimeseta olen?“

Pärast pikki rännakuid, mille käigus Otõr külastab hanena lennates ka müütilist lõunamaad, jõuavad vend ja õde tagasi koju.

Ükskord, kui nad ettepoole vaatavad:
Heia! Ise tekkinud samblakünka linn,
ise tekkinud turbakünka linn
ju paistab!
Nad jõuavad linna, laskuvad alla,
õllesöögi, mesisöögi lauas
söövad, joovad.
Õde läheb välja
laseb patsid alla –
ühe suudmega seitse merd tõuseb.
ühe suudmega seitse jõge voolab,
kuldlehelisel, kuldokstega kasel
seitse kuldtiivalist, kuldsabalist
kägu istub,
seitse ööd nad laulavad,
seitse päeva nad laulavad.
Öine lust ei lõppe,
päevane lust ei lõppe.
Kui ta ühe käo pooleks rebib,
tuleb välja ema kuldne S'is'.
Nüüd ta koos kuldse S'is'i, nende emaga, tuppa läheb.
Siis läheb vend välja
laseb patsid alla:
ühe suudmega seitse merd tõuseb,
ühe suudmega seitse jõge voolab.
Seitsme jõe, seitsme mere põhjast
seitse kuldselgset põrnikat
välja tõuseb.
Kui ta ühe põrnika pooleks rebib,
tuleb välja isa kuldne Kwores.
Nüüd ta koos kuldse Kworesi, nende isaga, tuppa läheb.
Nad istuvad kuldjalgse laua taha,
õllesööki, mesisööki söövad, joovad.
Siis kuldne Kalteš, kuldne Otõr,
kuldne S'is', nende ema,
kuldne Kwores, nende isa,
heitsid kuldkaarega kaarehälli,
kinnitasid [selle külge] seitsmenarmalise hõbenööri
ja lasid ennast alumisele maale.

Seal nägid nad, et mets on pärast katastroofi uuesti kasvama hakanud ja uputusest pääsenud inimesed on juba palkidest maja ehitanud.

Siia juurde tasub panna lühike jutt, ikka samast Munkácsi kogumikust.

Püha põlev vesi

Meie isa Numi-Torum mõtleb Kul'-Otõrit ära tappa. Mõtleb maad, kus Kul'-Otõr elab, püha põleva veega pesta. Oma rahva jaoks teeb raudpaadi, inimeste jaoks teeb seitsmekihilise haavapuust parve, teeb sterletinahast seitsmekihilise katte. Pärast lõpetamist paneb oma rahva raudpaati, mansi poole rahva paneb haavapuust parvele tehtud sterletinahast seitsmekihilise katte alla. Nüüd Numi-Torum läks üles taevasse, lasi pilve püha põlevat vett [valla]. Põleva vee peale lasi elava Juuri, elava Sossõli. Kõikjal olev mäepuu, metsapuu igal pool täiesti ära hävines. Inimeste parve kuus kihti tules ära kulusid, üks kiht jäi alles. See, kes parvelt maha kukkus, sai surma, kes peal püsis, jäi ellu.

Püha põlev vesi ei tapnud Kul'-Otõrit. Sel ajal, kui Numi-Torum läks raudpaati tegema, läks ta Numi-Torumi naise juurde, ütleb: „Kuhu su mees jälle läks?“ Naine ütleb: „Kust mina seda tean?!“ Kul'-Otõr ütleb: „Sa jooda teda selle tünni sees oleva veega, ta jääb purju, pärast ütleb sulle, kus käis.“ Numi-Torum jõudis koju, jõi seda vett, jäi purju, ta naine küsis, ta rääkis naisele püha tulise vee tegemise mõttest. Kul'-Otõr puges salaja [naise] õmbluskasti sisse, pärast laaditi raudpaati, nii jäi ta püha põleva vee pinnale. Kuigi maa hävitati ära, ei tapetud Kul'-Otõrit. Sel kombel jäi ta ellu.

Kul'-Otõr on allilma kuradit meenutav allilma isand. Juur ja Sossõl on vaalast inspireeritud müütilised vee-elukad.

Ühest mansi laulust ja muust

1988. aasta detsember. Töötasin Eesti Rahva Muuseumis filmimehena ja olin esimest korda piiri taga, Ungaris. Budapestis kohtusin handi uurijat Éva Schmidti, kes tollal arvas, et ei lähe enam kunagi Siberisse tagasi. Kui hakkasin rääkima oma huvist mansi rahva ja nende folkloori vastu, kirjeldas Éva mulle üht Bernát Munkácsi kogutud mansi püha laulu algust ja küsis, kuidas sellisesse teksti suhtuda. Ma polnud millegi võrreldavaga varem kokku puutunud ja kaldusin tollal toetama üsna lihtsustatud seisukohta, et rahvaluule ei ole kuigivõrd seotud konkreetse etnose ajalooga, vaid peegeldab enamasti mujalt pärinevaid laenulisi motiive, mis kohaliku kultuuriga kohandatud. Seega pidasin ka mansi laulude-juttude veeuputuse kirjeldusi lihtsalt hilisteks kristluse mõjulisteks saadusteks, jumaluste, valitsejate ja kangelaste välimust ja elu-olu edastavaid detaile mujalt pärinevateks toorlaenudeks ja nii edasi. Ütlesin ka Évale midagi sellist, et ah, see on ju kõigest folkloor, millest ei saa teha mingeid kaugele ulatuvaid järeldusi. Éva jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, vaikis veidi ja ütles: „Kas sa arvad tõesti nii? Mina olen kogu aeg olnud veendunud, et maailmapilt kajastub kõige paremini just rahvaluules. Nagu ka selle laulu puhul. Mõtle, kui konkreetne see kirjeldus on.“

Éva Schmidt läks siiski Siberisse tagasi. Järgmine kord nägin teda täpselt kaks aastat hiljem Hantõ-Mansiiskis, kust pärinevad ka järgmised fotod. Seal, ringkonna aastapäeva pidustustel ütles Éva mulle, et järgmise aasta jaanuaris peetakse Kazõmi jõel Juilskis karupidu ja kutsus mind seda filmima. Seal töötasingi Évaga koos 1991. aasta jaanuaris. Kahjuks jäi see viimaseks korraks.

Éva Schmidt on vasakul.
Éva Schmidt on paremalt kolmas.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kahjuks ei saa ma Évale öelda, et nüüd, olles üsna palju rohkem tuttav nii mansi kui teiste rahvaste folklooriga, arvan hoopis teisiti. Mansi lugude suured loomakarjad, merede taga asuv lõunamaa, ajastuid lõpetav püha tuline vesi, ennast ja maailma perioodiliselt noorendav jumal ja paljud-paljud teised motiivid ei ole viimaste aegade laenud, mille metsa rüpes elav küttimise ja kalapüügiga tegelev rahvas on suurematest kultuuridest üles korjanud, vaid mansi rahva muistse maailmapildi meieni jõudnud peegeldused, mis räägivad võib-olla mitte väga selges keeles, kuid siiski üsna arusaadavalt ühe rahva ajaloos toimunud suurtest muutustest.

Olen viimastel aastatel tõlkinud ka Bernát Munkácsi kogutud ja avaldatud tekste ning leidsin paari nädala eest nende hulgast ka selle laulu, millest kunagi Éva Schmidtiga rääkisime. Katkend, mille ta mulle kolmekümne aasta eest näiteks tõi, on järgmine:

Nüüd üleval käiv tiivuline Kalm
oma isa kuldse Kworesi poole üles tõuseb.
Kaua läks või vähe läks, kust sa seda tead.
Ükskord jõudis üles maale,
kus isake kuldne Kwores elab.
Hõbehingedega kuus ust kõik ta avab,
hõbehingedega seitse ust kõik ta avab.
Ukselise maja uksest sisse läheb,
ruumika maja ruumi keskel ringi vaatab:
kuldäärtega seitse lauda kõik seal seisavad.
Kuldäärtega seitsme laua taga
kuldne Kwores, isake,
kuldjalgadega pühal troonil istub,
kuldotsaga püha sau
parema põse vastu toetatud.
Ruumika maja ruumi keskele jõudes
kuldne Kwores, isake, kuldotsaga püha saua
põse juurest üles tõstab,
tema poole vaatab, küsib:
„Üleval käiv tiivuline Kalm,
mis sõnumilooma sõnumi sa mulle tood?“


Kwores on üks mansi taevajumala variante Numi-Torumi kõrval. Tiivuline Kalm esineb sõnumitoojana maa ja taeva vahel. Teade, mille ta üles viib, on selline: hiljuti loodud maa pöörleb nii kiiresti, et selle peal pole tuleva ajastu inimesel võimalik püsti püsida. Maa tuleb millegagi kinnitada, vöötada. Kwores lubabki maa vöötamiseks teha mäed ja panna nende nõlvu mööda voolama ojad. Tõlkimine on veel pooleli ja üsna raske, sest laul sisaldab hulgaliselt arhailisi kõnekujundeid, mille edasi andmine pole lihtne. Näiteks hõbehingedega kuus ust ta kuueks avab, hõbehingedega seitse ust ta seitsmeks avab. Või selline jumala nõutust väljendav lõik: isa kuldne Kwores lasi pea alla, jäise kala, lumise kala jäätunud seljana suuta-keeleta niimoodi istub. Raske on ümber panna ka mütoloogilisi tegelasi, sest laulu alguses nimetatakse maad näiteks Sjopõr-haldjatari, Kami-haldjatari emaks (või Sjopõr kangelanna, Kami-kangelanna emaks), kusjuures sõnade sjopõr ja kam tähendus on aja jooksul kaotsi läinud. Need esinevad alati koos paralleelvärssides, näiteks sjopõr-hõbe, kam-hõbe ja jäävad harilikult tõlkimata. Võiks ju interpreteerides välja pakkuda maa-hõbe ja vee-hõbe ning siis ka maahaldja ema ja veehaldja ema, kuid seda ei saa tekstide abil kinnitada. Samamoodi pole laulu algusosas juttu mägedest, vaid seitsme mäe emast ja paräp-haldja emast, kusjuures paräp või parap on samuti tähenduselt ebaselge sõna. Tööd ja nuputamist näib jätkuvat kauemaks.

teisipäev, 24. aprill 2018

Jürituli 2018

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Siin ja unes

Öösiti jalavalu
ei maga ja kass
käib iga tunni tagant
õue küsimas
sest loodab et ukse taga
ei lõõtsugi enam
läbilõikav jaanuarituul
tee mulle ometi suvi
palub ta kassi kombel
mu eksitavate unehetkede ajal
kui kerges rukkilille värvi kleidis
toast teise libisev noor naine
mis sellest et kass
on tegelikult endine kõuts

tee mulle ometi veel üks kevad
palun ma teise unne astudes
tuttavat öösilmadega tüdrukut
kes igapäevases elus on hoopis
vana ja väsinud jumal