Kõnelen keeltes

Veel üks kuum päev
upitab päikest taevasse
istun trepil ja vaatan
liblikaid joomas kassi kausist
parem on mitte käia
sest kui astun
krõbiseb rohi taldade all
aga kui puhub tuul
krabisevad kase oksad
nagu vanad vihad
taevastealune läheb kuumaks
kui saunalava
aga keegi ei viska leili
mitte midagi tegemise
hommiku järel tuleb
laiskade lõuna
ja siis ehib põuavine
päevavaraste õhtut
kuigi mina ei varasta
päevalt midagi
pigem varastab kuumus
hetki mu elust

Külmikust võetud longer
teeb klaasi uduseks
varsti saab sama uduseks
ka minu pea
mille ümber praegu
sumiseb kärbseid
kui tõstan silma
siis näen – pikergused
kühmjad pilved venivad
aeglaselt üle õue
nagu podagrast vaevatud
põua konksu kiskuvad varbad
ja mulle meenub:
sjoo maa pallõ juvva
a kiäki anna-ai tsilka talle
tuust ku ma esi juu
olõ-õi tulo
sjooperäst puhu ma
keskpäivä lämmäl aol
toropilli ja pallõ vihma
ni kõnõle keelih
šunjõt njebõt zorde
sjot miljemlõ inmare
nimalja rakv majalen
sorni torum asjum
me taevaisa