Neljapäev, 26. detsember 2013

Teise jõulupüha õhtu

Kui on süttinud tuled siis taevas
tumedam tundub
täna sinise härja lohvakas nahk
ühegi auguta


Kolmapäev, 25. detsember 2013

Esimene jõulupüha

Oras haljendab, must lumeroos hakkab õitsema, märtsikellukesed tärkavad, sooja 5 kraadi. Ilus päikesepaisteline jõuluilm.


Kolmapäev, 18. detsember 2013

Jõulude lumeta päevad

See tekst on inspireeritud Kristiina Ehini luuletusest "Viimased lumeta päevad"

Jõulude lumeta päevad
udu tõuseb ja hajub
hetkeks päikest ehk näevad
silmad siis maadligi vajub
linnas hämarus juba
süttivad kõledad tuled
neile kel pole tuba
keegi ei sosista tule

õhtu sureb kui palve
januse ränduri suhu
need kes kardavad talve
pagesid jumal teab kuhu
lennukid pilvede taha
sadamast lahkusid laevad
need kes linna jäid maha
sadu akendest kaevad

kalgid on nägude jooned
kaupluseakende säras
oma tõotatud hooneid
näha saavad nad pärast
musta jõulude aega
siis kui tuiskude tiivad
viimaks heleda laega
valgesse koju viivad

Kolmapäev, 11. detsember 2013

Kuri silm

Natuke ma tahtsin olla
rahvavalgustaja
selle tarvis teadagi on
vaimuvalgust vaja
käisin kõrges koolis küll
matrikliga ja ilma
valgustuse asemel
sain hoopis kurja silma

miks ei tohi vaadata
ma ilmarahval otsa
omaette olemisest
olen jäänud otsa
ajaviiteks riimin nüüd
roppe värsipaare
ajalehtedele saadan
õelaid kommentaare

kõik need õhtud pimedad
oma mõtterasvas
praen ja tunnen kuis mu sees
kurjus üha kasvab
lõpuks kõnnin silmad maas
Toompea lossiaeda
ehk saan valitsuse seal
keskööks ära kaeda

Lux est umbra Dei

Hommikuti tööle sõites keerleb peas igasuguseid mõtteid. Keeran rooli ja pean omaette plaani, kuidas mõnda neist sõnastada. Täna võiks kirjutada merest, mõtlen. Või arutleda teemal, miks sigineb meid ümbritsevasse inforuumi järjest rohkem teadlikku valet. Või mõtiskleda selle üle, miks mulle meeldib Himaalaja. Või hoopis jätkata tööd mõne pooleli oleva käsikirja või teadusartikli kallal. Pargin auto, ronin välja, löön ukse pauguga kinni. Ja pea on äkki tühi. Otsekui elaksid kõik viljakad mõtted ainult kabiinis või vajaksid nad arenemiseks teatud müratausta või erilist õhku või hoopis seda, et mu motoorika tegeleks teatud kindlate asjadega. Võib-olla sünnivad tuumakamad mõtted üldse teadvuse ääremail ning kardavad esialgu tähelepanu nagu vanakurat välku? Äkki nad püüavad mulle kogu aeg märku anda, et liigne tähelepanu tapab? Lase meil ometi natuke kosuda, ära pimesta meid oma teadlikkuse valguskiirtega! Kas on see nii või mitte, aga tulemus on alati sama. Sisenen majja, võtan valvurilt võtme, kõnnin tühje hämaraid koridore mööda kabinetini, käivitan arvuti, istun helendava ekraani ette ja avastan, et pea on täitsa tühi. Kõik sõidu ajal mõeldud mõtted on põgenenud, jättes vaid ähmase mälestuse.

Põrnitsen aknast kahvatut märga hommikut ning ainus, mis meelde tuleb, on tõdemus, et varsti on kogu lumekirme sulanud. Siis ilmub kusagilt fraas „uttu lahkuvad laevad”. Ei, Kristiina laulus oli teisiti – „...sadamast lahkuvad laevad / täis naisi, lapsi ja mehi”. Aga meri on kaugel koos kõigi oma udude ja sadamatega. Nende seas on nüüd üks, mida tinglikult oma sadamaks võin kutsuda, sest seal ootab kevadet mu purjekas „Vassilissa”. Järgmisena turgatab pähe eile enne uinumist loetud „Rännud kuue teejuhiga”, õigemini selle esimene peatükk, kus oli aimata õige pisut Hispaania hõngu, Tuglas kui teejuht aga kippus jääma Vares-Barbaruse, Ristikivi ja isegi bussijuhi varju. Tundus üsna nüri vaimumõõga vehklemine, kahvatud põhjamaised virmalised sealpool Püreneesid, mille valgel välgatasid mõned kohad, kohvikulauad ja kuulsate kunstnike näod. Sekka paar fakti ajaloost ja oligi kaasaegne Hispaania teekond valmis, peaasi, et keegi ei saaks autorit uussiiruse sildiga õnnistada.

Nonii, paistab, et mõte hakkab pakkima nagu sulalumi. Olen varemgi omaette juurelnud selle üle, miks on uussiirus siinmail muutunud põlgust väljendavaks mõisteks, millega saab hästi inimesi paika panna. Ja huvitav - iga kord kangastub lõpuks Mihkel Muti blaseerunud nägu, nagu oleks temal sellega miskit pistmist. Viimasel ajal lisandub talle näppu vibutav Rein Raud, kelle pilk näib ütlevat: „Vaata ette, mees, muidu pead selle häbiga surmani elama.” Kas siirus on häbiasi? Või on asi selles, et see müüb? Või tahetakse öelda, et uussiiruse stigmaga märgitud autoritel pole hinge taga muud, kui isiksuse tühisus? Me oleme harjunud targaks pidama neid, kes oma puudused voorusteks muudavad. Küllap on targad ka need, kes oskavad ennast hästi müüa. Mul pole selle vastu midagi, lasku käia. Tegelikult on iga inimene ühes oma kogemuste ja mõtetega kordumatu. Ja kui ta oskab seda esile tuua mulle arusaadaval ja isegi nauditaval viisil, on see tore.

Minu arvates hoiab kaasaegse maailma tüüri hoopis müstika, mille tasakaalustamiseks võib siirusest kasu olla. Kirjanduse ja filmikunsti lahkel toel näib müstika olevat haaranud kõik eluvaldkonnad. Minult on korduvalt uuritud, kas olen oma Himaalaja reisidel kogenud midagi üleloomulikku või puutunud kokku salateadmistega. Eitava vastuse korral on ikka imestatud: „No mis sa seal siis käid?” Justkui peaks esoteerika olema ainus motiiv, mille nimel maailmas ringi liikuda. Justkui ei piisaks inimhinge liigutamiseks enam looduse ja kultuuri nähtavatest imedest, vaid oleks vaja veel midagi neist võimsamat. Salapäral on suur vägi, mis lisaks hingevärinaid esile kutsuvale emotsionaalsele pingele käivitab ka uudishimu ja võimaldab pühendumist. Ja kuigi üleloomulikule pühendumine võib eeldada ego mahasurumist, on see näiline, sest kõik, mis kaotatakse mõtlemise tasandil, võidetakse mitmekordselt tagasi tundeelus. Seni, kuni ei tegeleta spetsiaalsete ja üldsegi mitte müstiliste meeleharjutustega, ei kao kuhugi küsimus, mida ma saan.

See selleks. Kui ennist ütlesin, et maailma tüürib müstika, siis ei mõelnud ma seda, et ta teeb seda iseseisvalt. Müstika tundub olevat pigem käsutäitja, tõeline Suur Tüürimees eelistab laeva juhtida varjust. Me ei tea, kes ta on, ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kuhu kurssi hoiab. Kui üldse on keegi, kes valdab informatsiooni ka selles mõttes, et suudab iga hetk teha vahet tõe ja väljamõeldu vahel. Meie ei suuda seda ammu. Elame ajal, mil teadmiste valgusest on saanud pimedus. Kõikjalt meile suunatud teave pimestab, kurdistab, desorienteerib. Meie vaim on abitu võimsate infovoogude fookuses. Raske on öelda isegi seda, kas oleks parem uskuda, et praegune olukord on juhuslik või toimub kõik kellegi targal juhtimisel.

Umbes sellised mõttekäigud ei lase mul oma reisipäevikuid ümber töötada müstilisteks vaimurännakuteks või üleloomulikke elemente sisaldavateks seiklusteks. Isegi siis, kui see müüks. Luulega on teised lood, see peabki veidi üleloomulik olema, vähemalt seni, kui erineb piisaval määral päevauudistest. Ent proosa, eriti reisikirjandus või miski, mis seda meenutab, võiks vähemalt minu puhul jääda kahe jalaga maa peale. Millleks peaksin lisama veel bitte meid ümbritsevasse mürasse?

Esmaspäev, 9. detsember 2013

Ladakhi matk kaardil

Mõned gps-i andmete põhjal Google Earthi poolt joonistatud vaated:


Kogu matk


Ganda La (4969 m) ületamine


Markha orus Hankari lähedal


Tõus Zalung Karpo La kurule (5190 m)


Zalung Karpo La'lt alla


Dati kandis 4300 m kõrgusel


Tso Kari soolajärvest Kartse La'ni


Kolm viimast viietuhandelist kuru

Neljapäev, 14. november 2013

Richard Lintrop 100

Täna saaks isa saja aastaseks. Kui uskuda dokumente ja mitte seda, mida ta elu viimastel päevadel kõneles, ja nimelt, et oli ennast mingil põhjusel vanemaks teinud. Aga kõik ta dokumendid hävisid Moskvas (nii rääkis ta ise) tulekahju ajal. Uute dokumentide aluseks sai 1953. aastal Punaselagedal allkirjastatud paber, mille kohaselt Maria Ouman, Jugona Satarova ja Eliisabet Nahkur tunnistavad, et Lintrop Richard Karli poeg sündis tõepoolest 14. novembril 1913. aastal Eesti Aiakese külas.


Kõige varasem pilt, millel isa kindlasti peal on, pärineb umbes aastast 1926. Mis puhul selline ülesvõte tehtud sai, pole teada, näha on et ühel neiul on käes raamat pealkirjaga "Üleüldine ajalugu", vist II köide. Kui nii, siis on tõenäoliselt tegemist K. O. Lindequisti raamatuga "Üleüldine ajalugu II. Wana-, kesk-, uus- ja uuem aeg".


Järgmine pilt pärineb 1937. aastast. Selle taga on venekeelne pühendus: На добрую добрую память от брата Рикси, сестре Лизе. 27/II-37. Järelikult oli isa kahekümne kolme aastasena veel sõjaväes. Samal aastal viidi Eesti Aiakesest ära palju mehi, teiste seas vanaisa Karl ja isa vanem vend Aadi, kes enam tagasi ei tulnudki.


Järgmine pilt võiks olla tehtud peale sõda Tallinnas. Täpsemalt ei oska selle kohta midagi öelda. Igatahes pole pildil olev naine mu ema.


Aga järgmise foto taha on kirjutatud "Hääks mälestuseks Helgale Rihardi poolt 1946a. 6 weeb."


Sellel 1946. aastaga dateeritud pildil on isa ja ema juba koos.


Ja järgmine kaunis foto pärineb 1947. aastast.


Veel üks kena pilt, kahjuks ilma aastaarvuta.


Mina isa süles. Pildistatud tõenäoliselt 1957. aasta varakevadel.


Isa koos minu ja Hannesega ca 1961.


Siin käisid isa, ema ja vend mind vaatamas Vologdas, kus aega teenisin. Aasta on vast 1975.


Selle pildi peal on isa Pirital muuli ehitamas. Isegi mina sain temaga seal ühel suvel koos töötada.


Kodus Mustamäel lehte lugemas. Aasta umbes 1979-1981.


Esmaspäev, 11. november 2013

Udude aegu

Udud ei musta veel
nõnda palju mul pole tahtmist
mõelda mineku peale sest pole veel
liiga pime ja külm ei tee
praegu liiga on õhtud alles
vihmased nagu leebed on ööd
kuigi mõnikord käriseb taevas
kuskilt lõhki ja küürakas kuu
nõristab sülge pilvede vahelt
jah ma tean seda koidu ajal
autoklaasid kui äkki on jääs
aga maa ei olegi kahune
jah ma olen varemgi näinud
kuidas jäise valguse haardes
karjuvad puud kuidas linnud
avavad oma tummad nokad
kuidas see puhas paberileht
kõrvetab lauasse augu kui pilk
liiga kauaks jääb peale aga
midagi pole veel mõeldud
lõpuni kuigi mäletab mälu

Teisipäev, 5. november 2013

Ladakhi matk 5

7. oktoober, esmaspäev. Öö 5200 meetri kõrgusel möödus üllatavalt hästi. Hommikul oli jõeke muidugi üleni jääs, kokapoiss pidi vaeva nägema ja jääd raiuma, mida siis priimuse peal sulatati. Aga päike hakkas kohe soojendama, juba enne kaheksat võis sulejope seljast ajada ja jääda õhukesemate rõivaste väele. Kindaid ma välja ei otsinudki. Möödusime nomaadide laagrist. Kaks valget telki teineteisest mõnesaja meetri kaugusel, kari sealsamas. Üle kolme tunni võttis tõus Yalung Nyau La’le (kaardi järgi 5430, gps 5460 m). Jälle polnud see järsk, kurule viiv org hakkas paistma üsna varsti, oli selline madalate nõlvade vahel käänduv vagu, keskel osaliselt jäätunud oja. Viimaks muutus org üsna kitsaks, kuid nõlvad jäid muudkui madalamaks, ees aga kerkisid kumeruse tagant lumised tipud. Väga kõrgeks need ei kasvanudki, sest enne jõudsime kurule, kust juba paistis Tso Moriri järv. Muidugi tegime jälle usinasti pilti ja filmisime ning istusime niisama kurulippude juures. Piip demonstreeris, kui pungis oli Nõo täissuitsuvorsti pakend. Aga kõik need lood purskavatest või plahvatavatest hambapasta tuubidest (juba 3500 m kõrgusel) on vaid kalamehejutt. Eelmisel aastal, tõsi küll, läksid mul juba esimese üle 5000 kuru ületamisel kotis lõhki Coldrexi pakikesed, aga muud hullu pole kunagi juhtunud.


Laskumine kurult oli pikk ja küllalt järsk, Konchoki hoiatust kuuldes olin isegi saapad jalga pannud, kuigi sandaalidega oleks tegelikult mõnusam olnud, sest miskeid erilisi ohte rajal silma ei hakanud. Teel alla pildistasin korduvalt ees mägede vahel lebavat järve, sest vaated muutusid vastavalt meie edenemisele. Võtsin tempo üsna maha, et täiel määral nautida kaunist panoraami sel viimasel matkapäeval, kõnelesin mõttes (ja vist valjustigi) mägedega, sest olin tõesti tänulik võimaluse eest nende suursugust ilu näha ja sooritada kogu teekond täie tervise juures. Kui viimaks alla jõudsin, tuli veel oma poolteist tundi kõndida väga avaras orus, kuni viimaks jõudsin meile laagripaigaks valitud kohta umbes 4650 meetri kõrgusel. Lähikonnas paistis mitmeid nomaadide telke, ka musti.


8. oktoober, teisipäev. Hommik oli rahulik ja uimane, enam polnud kuhugi kiiret. Söögiisu oli ka äkki kadunud, nagu oleks organism mõistnud, et edaspidi kulutab ta palju vähem energiat. Mingil ennelõunasel ajal läksime järve äärde ja Korzokki, kes jala, kes autoga. Otsustasin auto kasuks ja tegin hästi ses mõttes, et sõitsime asulast päris kaugel paiknevale künkale, kust avanesid järvele suurepärased vaated. Jalgsi sinna poleks viitsinud (ega osanud) kõndida. Seal seistes ja ümbrust vaadates oli mul tunne, et Tso Moririst vägevamat pilti on raske ette kujutada. Muidugi oli ka mullune Phoksundo äärmiselt muljetavaldav, eriti vaadates kolmesdaja meetri kõrguselt kaljunukilt, ent Tso Moririst õhkus mingit erilist suursugusust ja rahu. Ja muidugi – lumised tipud ümberringi, needki lisasid oma osa vägevust. Otse vastas Shamser Kangri (6600) ja Lungser Kangri (6650), selja taga Mentok Kangri I (6250). Tippude valge, nõlvade kõrbelised toonid ja vee sinakasroheline neile kontrastiks. Vesi näis kalda lähedal üsna madal ja vapustavalt läbipaistev. Laskusime kaldale, pistsime käed vette. See polnud nii külm, kui olin oodanud, vesi maitses väga nõrgalt soolakas.


Seejärel sõitsime Korzokki, läisime üle 300 aasta vanas kloostris (taas drukpa), mille õuest mungad sinna tunginud loomi välja ajasid. Wikipedia kirjutab, et Korzok oli nomaadide kuninga residents aastani 1947, mil Indiast sai demokraatlik vabariik. Veena Bashin nimetab oma töös „Life on an Edge among the Changpas of Changthang, Ladakh” nomaadide feodaalseid valitsejaid Rupshu goba’dek. Rupshu gobad residerusid Korzokis. Pärast seda, kui nad oma võimu 17. sajandil kaotasid, hakati külades valima pealikke, keda samuti gobadeks kutsuti. Korzokis paistis olevat mitu poodi ja vähemalt paar võõrastemaja. Sellel kõrgusel tegeletakse ka põlluharimisega, kasvatades otra, mis igal aastal küpseks saada ei pruugi.


Õhtul otsustas Sonam, et tuleb korraldada pidu, sest homme jaguneb grupp kaheks, tipumehed lähevad õnne proovima ühega Mentok Kangri tippudest, ülejäänud aga sõidavad tagasi linna. Mõeldud, tehtud. Kokk valmistas järjekordse koogi kirjaga „Eestlane 6200 meetri kõrgusel”. Alf leidis, et selline kook on halb enne, aga teha polnud enam midagi. Pärast õhtusööki pani autojuht muusika mängima ja algas tants autotulede valgel. Varsti süüdati pappkastidest ja muust põlevast materjalist lõke. Pealampide valgel saabusid esimesed nomaadid. Filmisin lustimist veidi aega, siis läksin telki. Kui ma südaööl ärkasin, oli pidu täies hoos. Nüüd kostis kõikjalt ümberkaudu ka naiste naeru ja kilkeid.

9. oktoober, kolmapäev. Pärast õhtust pidu magasid mõned meie kohalikud abilised päris kaua. Sedavõrd viibis ka ärasõit. Pikkamisi pakiti laager kokku. Hobusemehed rautasid loomi. Viimaks, umbes poole kümne paiku, tehti viimased grupipildid. Siis hakkasid Alf, Kaitti ja Madis eemal terendavate lumede suunas liikuma. Nendega ühes linnast selleks tähtsaks ettevõtmiseks kohale toodud mägigiid, lisaks veel Konchok koos abilisega, kes kavatsesid ka tippu tõusta. Kogu laager pidi järgnema 5600 meetri kõrgusele. Meie ülejäänud istusime koos Sonamiga autosse ja hakkasime Lehi poole sõitma.


Esimene peatus tuli teha kohe Korzoki taga, kus püssimees peatas meid dokumentide kontrolliks India-Tiibeti Piirivägede (Indo-Tibetan Border Force - ITBF) laagri väravas. Piibu pass äratas kahtlusi, mees kamandati autost välja ning tal kästi anda allkiri mingisse paksu raamatusse. Pärast seda lubati meil edasi sõita. Järgmise peatuse tegime Tso Moriri otsa juures, et veel kord järve ilu imetleda. Edasine tee oli pikk ja vaevaline, esialgu maastiku tõttu, hiljem aga, kui jõudsime Induse orgu kusagil Mahe kandis, tuli sageli peatuda tee-ehituse pärast. Paistis, et Indial on tuli taga selle Tiibeti suunas mineva tee rekonstrueerimisega. Vanade, seitsmetonnise kandejõuga metallsildade asemele rajati uusi palju suuremaid, millest osa olid juba valmis. Teed laiendati ja võimaluse piires ka õgvendati. Ühes kohas toimus lõhkamine. Nagu me autost välja saime, käis eemal põmakas ja kive varises alla. Org oli pea Upshini välja väga kitsas ja järskude kaljuseintega, ent laienes siis kiiresti. Karus sõitsime pool tundi militaarsetel aladel läbi mitme väeosa. Aga siis juba Thiksey, Shey ja Leh. Oli pime, kui ööbimispaika jõudsime.


10. oktoober, neljapäev. Sisustasime päeva Lehi vanalinnas hulkumisega, käisime ka kuningalossis, kuhu ma varem polnudki sattunud. Igal sammul oli näha, et turismihooaeg on lõppemas. Poodides pakiti kaupu, tühjendati vitriine. Tihti prooviti meid kauplusse meelitada kinnitades, et ollakse viimast päeva avatud. Korra õnnestus ka internetti kasutada, ent mõne tunni pärast oli ühendus jälle katkenud. Popular Eco Resordi paplid olid üpris kollased, ent õunapuud endiselt punaseid õunu täis. Muuseas otsisin üles tiigi, mille kohta Nikolai Roerich kirjutas: „Mina kuulsin ühe Ladakhi ametiisiku käest, et Hemi kloostri endise eestseisja sõnade järgi olnud Lehis puu ja väike tiik, mille ääres Jeesus õpetas.” Hiljem ta lisas: „Leh on suurepärane paik. Siin on pärimus ühendanud Buddha ja Issa teed. Buddha läks läbi Lehi põhja poole. Issa vestles siin rahvaga Tiibetist tulles.” Ja veel: „Ladusime kaua koormaid jakkide selga. Hobused, muulad, jakid, eeslid, lambad, koerad – terve piiblirongkäik. Karavaniajajad – lausa etnograafiamuuseumi kapitäis. Möödusime tiigist, kus pärimuse järgi Issa õpetas esimest korda.”


11. oktoober, reede. Tipugrupp jõudis pärale juba kella kahe paiku. Koogile kirjutatu oli tõeks saanud ses mõttes, et üles jõudis eestlastest vaid Alf. Kaitti oli hulga varem loobunud, Madis aga istus oma võimaluse maha kuue kilomeetri kõrgusel, oodates, et giid unest ärkaks. Aga kui too viimaks jalad alla võttis, oli juba hilja edasi minna.

Õhtul oli veel üks, seekord viimane pidu, kus jagasime kõigile abilistele rohkesti jootraha. Hobusemehed, kes linna ei tulnud, olid oma osa juba varem kätte saanud. Kõik olid rahul ja õnnelikud.

Ja mis sai edasi? Järgmisel päeval lendasime Delhisse, kus autod meid taas lennujaamas ootasid. Seekord viis sõit hotelli Singh Palace Karol Baghi linnaosas, ca kolmekümne kilomeetri kaugusel lennujaamast. Taas jättis Delhi mulle hea mulje. Kui asjad tubades, sõidutati meid mööda rohelist kesklinna ja viidi viimaks sööma Lodi pargi restorani. Selle hinnad tundusid meile pärast Ladakhi küll pöörased, kuid toidud olid maitsvad. Õhtul kõndisime veel hotelli lähikonnas ringi, Kaitti käis tuk-tukiga õlut toomas.

Kolmeteistkümnenda hommikul lendas Lee tagasi koju, kuus meest aga edasi Kathmandusse, kus sai oldud kolm ja pool vihmast päeva. Oli Dashaini kõrgpunkt, rahvas linnast koduküladesse läinud, paljud poed ja söögikohad suletud. Mullu olin samade pühade ajal seigelnud koos Nabiniga Pokhara lähistel, nüüd hulkusime Thamelis ringi ja otsisime kuivemaid paiku, kus miskit hamba alla saaks. Käisime Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari ateljees. Kuna vihma muudkui kallas ja takso ootas, ei olnud aega seda suurepärast linna imetleda. Peale Aldo olid kõik teised seal korduvalt käinud ka. Külastasime vana tuttavat Nava Raj Dahali, kellest oli hiljaaegu saanud Eesti aukonsul ja vaatasime ta uusi esindusruume. Kohtusime mu töökaaslase Janno Simmiga, kes oli meiega ühel päeval Nepaali saabunud vaatleja staatuses ja pidi sinna jääma nii kauaks, kui valimised on läbi. Koos Nipernaadi matkaklubi rahvaga, kes järgmisel päeval Annapurna-Mustangi retkele suundusid, istusime õhtul tai restoranis Yin-Yang. Kõige selle ette, taha ja vahele veel hulk kauplusi, ka Jamuna teepood. Ja just siis, kui ilm ilusaks muutus, lendasime meie tagasi Delhisse. Veel üks öö Singh Palaces ja siis juba Helsingi lennukile.