Laupäev, 28. veebruar 2009

Tuisk ja õhuke riik


Tänased plaanid lõi segamini ootamatu tuisuilm. Muidugi tuleb maal elades mõningasteks üllatusteks valmis olla, kuid siiski ei peaks iga harilikust veidi tugevam lumesadu või tuulepuhang elektrit minema viima. Ent täna juhtus järjekordselt nii, et ärkad kella kuue paiku ja avastad, et vool on vahepeal traatidest jalga lasknud. Sedalaadi üllatused ei lase täielikult nautida isegi kogu õues toimuvat ilu, vaid panevad kiruma ja küsima, kas tõesti pole võimalik midagi ette võtta sagedaste elektrikatkestuste vastu. Õnneks pole talvel kuulda jaburaid plaane naastrehvide või maasturite maksustamisest, küllap on poliitikutel siiski veidi aimu lumistest või jäistest maateedest, kus liikudes on praeguse õhukese riigi ajal mõlemad hädavajalikud. Aga paraku on nende mälu lühike, sest tarvitseb vaid lumel sulada, kui jälle keegi mõttehiiglane pakub välja mõne sedalaadi kava riigikassasse lisaraha saamiseks.


Öö jooksul on juurde tulnud ca 10-15 cm uut lund, sadu jätkub ja tuisk lisab hangedele veelgi sügavust. Seega otsustasin tänasest linnaskäigust loobuda. Ehk oleksin kuidagi tuisuvaaludest läbigi pressinud, aga ei näe sellisel pingutusel suurt mõtet. Ei sotside valimiseelne debatt ülikooli raamatukogus ega sisustusmess pole sellised põhjused, mis sunniksid täna kodust lahkuma. Parem nautida sooja tuba, ilusaid vaateid ja parandada tervist. Elekter on ka tagasi, ega ma muidu saaks blogi kirjutada.


Eelmisest sügisest muutis kokkuhoid või kaval äriplaan ajalooks tööpäeviti sõitnud õhtused Villemi bussid. Nüüd on meie kandis nii, et hommikul üheksaks saab ühistranspordiga linna küll, aga õhtul tagasi mitte enne reedet. Ma ei tea, kuidas liiguvad need, kes käivad linnas tööl, kuid kellel autot pole. Isegi tähitud kirjadele ja postiga saadetud raamatutele tuleb linna järele sõita, hea veel, et Tartu postikeskusesse, mitte näiteks Tallinna. Vald soetas küll uue bussi ja teeb iga päev sellega mitu ringi, et lapsed pääseks kooli ja rahvas vallamajja, aga kui omavalitsuste vahendeid kärbitakse, siis ei jõua kollane busski viimaks enam sõita. Mäletan aegu, kui ähvardati maapiirkondade postiteenuseid ülepea kallimalt maksustada.

Reede, 27. veebruar 2009

Ajast

Kaheksa aastat tagasi pidasin mingil oma maja konverentsil, mille nimegi praegu enam ei mäleta, ettekande sellest, kuidas me mõtestame aega. Viimastel nädalatel olen mõttes samade probleemide juurde tagasi pöördunud. Nimelt tundub mulle, et nüüdsel etapil, mida meil kriisiks või majanduslanguseks tavatsetakse nimetada, läheb eriti hinda igasugune seltsi- ja ühistegevus. Kui headel päevadel pöörati tähelepanu peamiselt mammona orjamisele, siis nüüd leitakse aega laulukooride, joogatreeningu ja mitmesuguste muude ettevõtmiste jaoks. Samas pole asi nii lihtne, et võiksin väita - lahjad aastad arendavad meid vaimselt, lihavad aastad aga materiaalselt. Tunnen inimesi, kes ka majandustõusu ja kinnisvarabuumi päevil kontserdilt kontserdile ja lavastuselt lavastusele lendasid. Ja ilmselt on neidki, kes nüüd majandusraskuste tõttu on sunnitud sedalaadi ettevõtmistest sootuks loobuma. Siiski, üldjoontes võiks praegune aeg vaimu pigem ergutada kui uinutada. Ettekande tekst aga, mis on aktuaalne ka praegu, on järgnev.

Kui ruum oleks meie jaoks igas suunas ja igas punktis samaväärne, poleks me elusolendid. Kui me ei teadvustaks, mõtestaks ega väärtustaks ruumi, poleks me inimesed. Samuti on lugu ajaga. Tõsi küll, me ei oska päris täpselt kirjeldada seda, kuidas tajuvad aega loomad või putukad, ent võime üsna kindlalt väita, et nendegi jaoks pole aeg igal hetkel ühesugune. Ammugi pole see ühetaoline meie jaoks. Väljendid hea aeg, halb aeg, raske aeg, hull aeg, kiire aeg sisaldavad ilmselget hinnangut. Oleme harjunud aega kujutama lineaarsena ning ennast nägema ajas teekäijatena, kes paraku ei saa tuldud teed mööda tagasi minna. Matkame üha edasi. Ja nagu iga rännak, koosneb ka ajamatk erinevatest teelõikudest ning läbikäidud rada tähistavatest märkidest. Nagu maastikul, nii pole need ajaski üheväärsed. Mõni verstapost tundub olevat olulisem, mõni teeäärne puhkepaik näib meeldivam või tähenduslikum. Tähistame ja pühitseme neid, mõtleme välja toimingud ühe etapi lõpetamise ja teise alustamise tarvis. Erilised paigad nõuavad erilist käitumist nii ruumis kui ajas. See ongi osa nende erilisusest. Tuletame meelde, kuidas uinusime lastena sünnipäeva eelõhtul, mõeldes saabuva tähtpäevaga kaasnevale – külalistele, kingitustele, meile osaks saavale tähelepanule. Mis oleks sünnipäev ilma seda argipäevast eristava käitumiseta? On olnud ning leidub praegugi kultuure, kus ei tähistata sünnipäevi, vaid üleminekuid ühest suuremast eluetapist teise. Teadlased nimetavad selliseid kombetäitmisi siirderiitusteks. Lapsest noorukiks, noorukist täisealiseks vallaliseks, seejärel aga täisväärtuslikuks abielus olevaks ühiskonnaliikmeks, kui nimetada mõnesid võimalikke üleminekuid. Tegelikult on meie sünnipäevade tähistamise komme omamoodi siirderiituste modifikatsioon, mille puhul elutee on hakitud lühemateks tähenduslikeks lõikudeks.

Samas võib öelda, et elutee lineaarne aeg on liigendatud Maa tiirlemisest ja pöörlemisest tingitud korduvate rütmidega. Ka need pole inimese jaoks võrdsed, vaid omavad erinevaid tähendusi ja väärtusi. Ka nende vahel on üleminekud, mida mõtestatakse erilistena ning mis seetõttu nõuavad ka teistsugust käitumist. Ööpäeva siirdehetked on kesköö ja keskpäev, tõsi küll, viimane on meie kultuuris oma erilise tähenduse kaotanud; aasta siirdeajad on talvine ja suvine pööripäev, mõnedes kultuurides ka kevadine ja sügisene võrdpäevsus. Olulised on ka elatusaladega seotud üleminekuperioodid – talviste tubaste tööde järel kevadiste põllutööde alustamise aeg, jahi- või kalapüügihooaja algus, talvisest elupaigast suvisesse kolimine. Ent asi ei piirdu vaid üksikute üleminekuhetkedega. Isegi ööpäeva kaks poolt on liiga pikad selleks, et neisse ühtviisi suhtuda, mis siis rääkida veel aastast. Eri tähendus on hommikutundidel ja eri tähendus õhtuajal, eriline on päevatõus ja eriline on loojang, võrdsed pole tööle (või kooli) mineku aeg ja sealt tuleku aeg jne. Meie aeg on tegelikult hierarhiline süsteem, kus lühematele rütmidele omistatud tähendused ja väärtused on allutatud pikemate rütmide omadele. Kesköö on küll eriline, aga jaani(kesk)öö on veel erilisem jne.

Aega mõtestades loob inimene osa elamiseks hädavajalikke stiimuleid ja käitumisreegleid (käske, keelde, piiranguid). Tegelikult on need lahutamatud kui ühe mündi kaks poolt. Stimuleerib ju kalendripühaga seotud töötegemise keeld mitmesuguseid vaba aja veetmise valdkonda kuuluvaid tegevusi ning annab põhjuse ja põhjenduse ühiskonna jaoks oluliste asjade üle arutlemiseks, ühispalvuse-ohvritoomise keeruline reeglistik aga võimaldab kogukonnal ka rasketel aegadel üksteise tuge ja seltsi leida ning lisaks nautida head söömaaega. Ja vastupidi, ühtesid hetki teistest erilisemateks pidades välistatakse tähtpäeva puhul nõutava ja oodatava käitumismalli argipäeviti rakendamine.

Küttimise, kalapüügi ja korilusega tegeleva hõimu jaoks võis peamiseks argiraskustest ja sagedasest näljatundest jagusaamise stiimuliks olla perspektiiv ennast pühade ajal head-paremat kurguni täis toppida. Orjatöö abil põldu harivates kultuurides lisandus pidusöömingule tugeva stiimulina puhkepäev, mis osaliselt korvas töönädala pingutused. Kas mitte just iganädalase hingamispäeva nõudmine ei taganud kristlusele suurt populaarsust orjanduslikus Roomas? Algul lisandus puhkepäevale olulise tegurina ka koguduse ühissööming, ent juba apostel Paulus manitses selles suhtes: ”Kui te nüüd kokku tulete, siis ei ole Issanda õhtusöömaaja pidamist; sest sööma asudes võtab igaüks enne iseenese toidu ära, ja mõni jääb ilma ja mõni joob liiaks.” (1. Ko. 11: 20, 21). Ja veel: “Seepärast, mu vennad, kui te kokku tulete sööma, siis oodake üksteist. Kui keegi on näljane, söögu kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks.” (1. Ko. 11: 33, 34). Nii jäi sööming kirikuseinte kaitse alt välja, ent toimus mõnel pool siiski piltlikult öeldes otse kiriku lävel. Sest kuhugi ei kadunud ka suurem osa vanu pühasid. Mõnesaja aasta jooksul sulandusid need kirikukalendrisse, mõnel puhul isegi vana nime säilitades (nt jõulud). Tänapäeval on maades, kus kehtib viiepäevane töönädal ning enamus kodanikest pole kunagi tõelist nälga tundnud, olulisimaks pühadega seotud stiimuliks kujunenud (kujundatud) ostmine, olgu pealegi, et omastele ning sõpradele-tuttavatele kinkide tegemise ettekäändel ning pühadeatribuutika ja –toitude soetamiseks. Pühad ja tähtpäevad annavad meile moraalse õiguse kulutada rohkem kui argipäeviti mõistlikuks peame. Jõulu- või muude pühadeostude nimel oleme nõus isegi vahepeal veidi püksirihma pingutama. On selge, et enese täissöömine, pidutsemine ja kingituste tegemine (saamine) on piisavalt stimuleerivad ainult siis, kui need ei muutu liiga argisteks.

Kogu inimkonna ajaloo jooksul on aja väärtustamine ja mõtestamine sõltunud selle kogejate arusaamadest ja eluliselt vajalikest toimingutest. Sellepärast erineb põlluharija kalender tähenduste osas oluliselt sesoonsest küttimisest ja kalapüügist elatuja omast. Erinev on kristlase ja musulmani kalender jne. Teame, et eesti rahvakalender on põlluharija rahva kalender, mis on tugevasti mõjutatud kristlusest. Tänapäeval ei tegele valdav osa meist enam põllumajandusega, ning suur talupidajaidki elab hoopis teistmoodi, kui sada aastat tagasi. Siiski sõltub maainimese elu aastaringi rütmidest rohkem kui linnainimese oma. Tundsin seda omal nahal juba esimesel maal elatud sügisel, kui õhtuti koju jõudes ei näinud võtit lukuauku pista ning kõik õues tehtavad toimetused kuhjusid äkki puhkepäevade valgele ajale. Tänapäeva linlane aga on olukorras, kus elu dikteerib peamiselt ööpäevane rütm. Tõsi küll, suvel tuleb vähem selga panna ja hommikul saab valges tööle minna, talvel aga kulub hulk raha elektrile ja küttele. Valdav osa elust kulgeb nelja seina vahel, kus elurütm sõltub tegelikult ühiskondlikest kokkulepetest. Viimased väärtustavad küll erinevalt tööpäeva ja vaba aja ning annavad erilise rõhu riiklikele pühadele, ent sellest tundub argirutiini murdmise jaoks väheks jäävat. Vahet argi- ja pidupäevade vahel aitab vähendada ka tarbimisühiskonna mentaliteet, mis vanu ja uusi tähtpäevi välja pakkudes püüab anda järjest rohkem põhjuseid eriliste hetkede loomiseks kingituste, heade söökide-jookide ja muu pidupäeva juurde kuuluva abil. Põhimõtteks on, et põhjuse kiusatusele järele anda leiab alati. Ometi on selge, et sama rusuv kui ühtlane argihallus on ka pidude pidev pillerkaar. Omaette huvitavaks linnastumisega seotud nähtuseks tundub olevat järjest enam hoogu saav nn suve kultus. Põhjamaa suvi on lühike, iga selle hetk tuleb täita reisimise, grillipidude, kõikvõimalikel vabaõhuüritustel osalemise ja muu sarnasega. Massimeedia poolt loodav atmosfäär sunnib peale omad väärtused. Tuletame meelde kasvõi tuntud reklaami, kus Ivan Orav Andrus Vaariku suu läbi ähvardavalt konstateerib: “Kavatsed jaanilaupäeval kodus istuda? Selge – ei ole eestlane!” Nii üritabki kaasaegne aktiivne ühiskonnaliige oma puhkusest viimast võtta, kihutab peolt peole ja ühelt vabaõhuetenduselt teisele, tööle tagasi minnes aga tunneb ennast veel kurnatumana kui enne puhkust.

Huvi kasv nende pärimuslike teadmiste vastu, mida tinglikult rahvakalendriks nimetatakse, on arvatavasti põhjustatud kahest vastandlikust tendentsist – ühelt poolt üritavad kaupmehed rahvakalendri abil stimuleerida rahvast rohkem kulutama, teiselt poolt aga tahab kaasaegne linnainimene pääseda tehiskeskkonna poolt pakutavast ühetaolisusest. Kui esimesel juhul võimendatakse vaid neid rahvakalendri tähtpäevade aspekte, millest eeldatakse, et need annavad inimesele põhjuse rahakoti rauad valla päästa, siis teisel juhul püütakse rahvakalendrist leida ajendeid enese linnarutiinist (ka kaubanduslikust) lahtirebimiseks. Seoses sellega tõuseb esile kõik see pühadega seotu, mis on mõtteliselt ühendatav looduse ja maaeluga. Samas on suurem osa neist, kes eesti traditsioonilisest eluviisist räägivad ning seda vähemalt sõnades väärtustavad, linnainimesed. Selles kontekstis on raske mõista, kas traditsioonilise eluviisi all peetakse silmas külaelu nii, nagu see toimus enne 1940. aastat, või on ideaaliks veel vanem aeg. Või tähendab see hoopis rehetarest suvekodu omamist või maal elavaid vanemaid-vanavanemaid, kellele saab pühadeks külla sõita. Ning just linnarahva seast pärit inimesed on viimastel aastatel hakanud eesti vaatamisväärsuste kaarti täiendama eriliste “väepaikadega”. Järelikult vajame tarbimisühiskonna liikmetena kinnitust, et paigad, mida me külastame, on tõepoolest seda väärt. Kehtib pöördvõrdelisuse printsiip – mida vähem jääb meil aega looduses viibimiseks, seda rohkem tahame selle kestel saada elamusi. Hingevärina (katarsise) saavutamiseks ei piisa enam lihtsalt metsas kõndimisest või kauni vaate nautimisest. Sellega peab kaasas käima kauba väärtust kinnitav sertifikaat.

Põhimõtteliselt sama näib kehtivat ka ajamaastike suhtes. Selleks, et tähtpäev tõuseks teiste seast esile, tuleb sellele anda või luua eriline tähendus. Üheks võimaluseks on pidustuse või selle elementide järjest pompoossemaks muutmine, mida inimkond on kasutanud hallidest aegadest saadik. Tuletagem kasvõi meelde Balthasar Russowi kurtmisi vanal Liivimaal toimunud liialduste üle. Enam sööki-jooki, rohkem külalisi, suurem melu, vägevam ilutulestik, uhkemad dekoratsioonid. Teiseks võimaluseks on tähtpäeva maagilise külje rõhutamine ning selle esoteerilisust, vaid kitsale grupile määratust esile tõstvate toimingute sooritamine. Ja nagu ikka, tundub hästiunustatud vana ka nüüd uuena. Ühiselt loetud loitsud ja toodud ohvrid aitavad taas aega ilmestada. On ju need grupiga sooritades nii ühtekuuluvust loovad kui maagilist mõju taotlevad, pealegi - as seen in TV – uuematest filmidest, fantaasiakirjandusest ja vist juba ka arvutimängudest nii hästi tuttavad, et tunduvad ümbritseva keskkonnaga intensiivse ja interaktiivse suhtlemise jaoks hädavajalikud. Kolmandaks võimaluseks näivad kujunevat kõikvõimalikud kalendripühadega seotud lavastused ja maad, kus inimestele etendatakse-näidatakse seda, mis korraldajate veendumuse kohaselt kuulub või kuulus antud püha pidamise juurde, ent mida nad oma loomulikus ümbruses näha ja teha ei saa. Aga pärast hiiest või jõulumaalt tulekut on päris mõnus natuke šopata ja endale midagi käegakatsutavat ning meelepärast lubada, looduselt (või üleloomulikust sfäärist) armuande ootamata. Nii jäävad ka kaupmehed rahule ja toetavad ehk rahaga mõne vastavat tähtpäeva puudutava telesaate või kirjatöö valmimist.

Lõpetuseks võiks nentida Koguja sõnadega, et “mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel” (Kg. 1: 9) ning et küllap pöördutakse ühest asjast tüdinedes tagasi mõne teise kombe, tegevuse või väärtushinnangu poole, sest aeg ei saa olla hall ja ühetaoline vool, kus hulbitakse või ollakse lihtsalt niisama, hetke hindamata, päeva tundmata ja teisest eristamata. Loodetavasti jääb alati ruumi ka lihtsatele puhke- ja pidupäevastele jalutuskäikudele koduümbruses. Lonkides ja niisama elu üle mõtiskledes. Aga võib-olla tuleb kunagi inimestele uuesti õpetama hakata seda, kuidas mõnikord lihtsalt niisama molutada.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Nimedest

Internetist leiab igasugu huvitavaid asju. Näiteks sain teada, et Kamsu on asustatud koht Põhja Koreas. Samanimeline asula või linn on ka Nigeerias. Prantsusmaal kannab 92 inimest perekonnanime Kamsu. Kamsu Trading Inc. on New-Yorgi osariigis Hempsteadis registreeritud ettevõte, Kamsu Kamtimur on Indoneesia poksija. Türgi keeles tähendab kam šamaani ja su vett. Kamsu-dong on linn Lõuna Koreas Jeju saarel, Kamsu-ri aga asustatud koht Põhja Koreas. Ja mis kõige vahvam - Qamsu on küla või linn Süürias Tartuse maakonnas. Sic!

Teisipäev, 24. veebruar 2009

Iseseisvuspäev

Varahommik. Väljas üsna vaikne ilm, külma 5,2 kraadi. Toas levib mõnus värske leiva lõhn. Panin vee, jahu ja seemned õhtul masinasse ja sättisin valmimisaja hommikuks. Valge leiva küpsetamine õnnestub juba väga hästi, tegelikult maitseb see mulle palju rohkem ka kui rukkileib, mis masinaga tehes seni ikka veidi nätskeks kipub jääma. Ilus on riigi sünnipäeva alustada sooja leivaga. Leib on aastasadade jooksul olnud toidu ja elatise sümboliks, kui öeldi, et kellelgi on leib majas, mõeldi, et inimene saab eluga hakkama.



Leiva kohta on kirjutatud: "Lugupidamist leiva vastu näitab eestlaste vanasõna: „Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Seetõttu ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui leivatükk juhtus käest kogemata maha kukkuma, tuli see üles võtta ja suud anda. Leivapätsi ei pandud kunagi lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole olnud – leib võis majast välja minna. Kunagi ei lõigatud õhtul uut leiba lahti, sest „õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”. Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast „kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi selili lauale asetada, siis pidi pereema ära surema. Leivale vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda halva silma eest. Ristimärgiga leiba ei antud kunagi laenuks. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne, sooja leiba tuli murda. Kui sööja leidis leiva seest midagi sobimatut, ei tohtinud ta sellest rääkida, sest see oli leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega." Ellen Pärn. Rukkileib - eestlase põhitoit. http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf


Oli aastaid, kus iseseisvuspäev algas Kamsul nii, et tõusin kella seitsme paiku ja läksin teisi äratamata lippu masti tõmbama. Tavaliselt osales sellel tähtsal tseremoonial meie koer Pluto, kes pärast autasuks vorsti- või singitüki sai. Nüüd pole meil enam koera ja ka lipp jääb heiskamata, sest lipumastist sihib Valgjärve suunas internetiühenduse (wimax) antenn. Loodan, et saame tänavu suvel endale uue lipumasti lubada. Olgu vanade aegade mälestuseks järgmine pilt, tehtud 18. veebruaril 2005.


Kümne aasta tagused ülestähendused kõnelevad tuisust. 24. veebruar, kolmapäev. Tänavune iseseisvuspäev jääb meelde suure tuisu ja lumesajuga. Juba eile sadas terve päeva, aga tee oli siiski niivõrd lahti, et saime koju. Sissesõidutee oli küll juba osaliselt kinni tuisanud, selle pidin lahti lükkama. Tuiskas kogu öö ja hommiku. Kaitseväe paraad Tallinnas käis ka tuisuga. Kümme koristusautot oli öö läbi ametis olnud, et Vabaduse väljak enam vähem lumevaba hoida. Ja tuul sakutas kõvasti kõrgemate ohvitseride sineleid, presidendi mantlist rääkimata. See näis vahepeal lausa seljast rebenevat. Ega ilm meilgi parem olnud. Tuul ehk mõnevõrra vaiksem. Öö jooksul olid hanged kõvasti kasvanud, ulatudes sauna ees juba aknani, garaaži juures aga isegi vööni. Kõik teed ja rajad olid muidugi kinni ja esialgu ei kippunud ma neid lahti ajamagi. Ainult maja ette ajasime kolmekesi tee sisse. Siis läksime jalutama. Mann, kes oli juba enne ühe tiiru teinud ja mitmetes hangedes supelnud, pöördus varsti koju tagasi. Meie aga läksime Villemi suunas kuni teeristini, sealt pöörasime lõuna poole Sipe suunas. Tuul oli selleks ajaks juba raugenud, aga lumesadu jätkus endise hooga. Lautade tagant (endise Patska talu tagant) keerasime Aadami suunas. See tee on sirge kui püssist lastud, Aadami poole minnes jääb paremat kätt mets. Üllataval kombel polnudki teel väga sügav lumi, oleksin ehk meie autogagi läbi saanud. Hanged kahel pool kõrgusid küll vööni. Aadamil kõndisime korraks üle mäe, et vaadata, kas Hanso pool tee ka sõidetav on. Niipalju kui näha oli, tundus see läbipääsetav. Siis tulime koju tagasi. Tegelikult on selline ilm vahva, eriti siis, kui pole teemuret või vajadust lund rookida. Nautisin lumiseid vaateid, kus mets paistis otsekui udus. Muidugi oli tore kõikjalt Kamsu poole vaadata ja mõelda, et seal on meie kodu, seal ootab soe tuba. Kodus võtsime hoolimata jätkuvast sajust ette sissesõidutee lahtiajamise. Üldiselt tuli minema loopida nii 50 cm paksune lumekiht, aga kohati oli hange paksus ligi meeter. Töö oli üsna väsitav ja ajas naha märjaks, aga kui uut tuisku ei tule saab homme ehk kergema vaevaga hakkama. Veidi enne nelja sõitis sahk Aadami poole ja lükkas pool teed lahti. Hommikul kella seitsme paiku käis ta vist ka ühe tiiru, igatahes kuulsin ma traktori häält. Ja kes see muu ikka pühade varahommikul traktoriga sõidab. Lumesadu kestab ka praegu, hommikul puhastatud majaesisel on juba üsna paks lumekiht, aga see on kohev ja kergesti eemaldatav. Ilm on üsna soe, - 2,8 kraadi.

See oli kümne aasta eest. Praegu aga on ilm veidi külmem, kuid veebruarituisud seni veel uinuvad. Siiski on ilus lumine talv. Pikemat aega käib tihaste rasvapalle nokkimas üks väiksemat sorti suur kirjurähn. Täna sain ta pildile.

Esmaspäev, 23. veebruar 2009

Majade elust


Majad on nagu inimesed, nad sünnivad, elavad, põevad ja surevad nagu meiegi. Mõni on võib-olla juba lapsepõlves põdur, mõni satub sellistesse elutormidesse, mis jätavad taeva poole turritama vaid korstnad. Mõni elab kõrge eani, mõni tõuseb hoolitseva käe all uuesti elule. Võib vist öelda, et meie majal on natuke vedanud - ehitatud 1930-tel aastatel, on ta üle elanud pererahva küüditamise, ilmasõja ja kolhoosiaja. Isegi viieks korteriks jagatud üürimajana õnnestus tal püsima jääda, kuigi võib oletada, et mitte kõik üürnikud polnud head peremehed. Igatahes maja ümbritsenud paljudest prügihunnikutest päevavalgele tulnud paljud odava kölnivee pudelid ja diflofossi balloonid vihjavad sellele. Kõige kriitilisemaks ajaks oli ilmselt kolhoosikorra kokkuvarisemine, kui osa kortereid jäi tühjaks ja leidus neid, kes ennast välja elasid kahhelahje lõhkudes, uksetahvleid sisse lüües ja seintelt krohvi maha pekstes. Aga katus pidas vett ja enamus aknaid oli ees. Nii sai seegi aeg mööda ja tuli aeg mil juba kuuekümneseks saanud maja esimest korda väljast ära värviti. Enamus haavu on mingil moel ravi saanud, mis muidugi ei tähenda seda, et maja nüüd enam hoolt ei vaja.

Kahjuks pole nii hästi läinud paljudel ta naabritel. Eile päikesepaistelist pühapäeva nautides viis jalutuskäik ka lähima ülepõllu naabri juurde. See maja seisis juba siis tühjalt, kui meie kaksteist aastat tagasi maale kolisime. Nüüd paistavad käes olevat tema viimased aastad - aknad on puruks, lauda katus sisse varisenud, õu võsastunud. Selliseid maju nähes valdab mind alati kahjutunne.


Paraku pole see ainus surev maja meie lähikonnas. Aadami külas on veel mitu tühja maja, üks neist ilmselt kunagi päris heal järjel olnud talu. See näeb küll niimoodi välja, et võiks kellelegi praegugi peavarju pakkuda. Ehk on mõnes linnas isegi omanik olemas. Sõidab aeg-ajalt, näiteks ilusal kevadpäeval, kohale, astub autost välja ja lööb hõlmad mõnuga valla - minu maa, minu maja. Kuid maja vajab hoolt. Kui temaga aastakümneid midagi ei tehta, vaid lastakse tühjalt seista, jääb ta põduraks ja sureb viimaks. Tema lõunapoolse naabriga on juba nii juhtunud. Kuigi sinna püstitati mullu isegi uus elektriliin, on maja juba päästmatult kadunud.


See pilt on tehtud novembris 2005. Juba siis polnud lootust maja päästa. Käin teda aeg-ajalt vaatamas. Seni on sarikad veel püsti. Ma ei tea midagi nende majade elanikest, mul pole nendega seotud lapsepõlve- või noorusmälestusi, kuid ikkagi on kurb ja raske vaadata nende aeglast hääbumist.

Pühapäev, 22. veebruar 2009

Uus päev avaneb



kardin võetakse eest
värske päev paljastab
pestud näo
palvelipud kirkas hommikus
soovivad meile head


Ilus päikeseline pühapäevahommik. Külma üheksa kraadi. Suur kirjurähn käib jälle tihastele mõeldud rasvapallide kallal. Vaesel mehel on kõht vist tühi. Need napid read ei suuda kuigi palju kirjeldada algavat päeva. Kuidas rääkida päikeselaikudest suure toa seinal või sellest, kuidas sädeleb Tuuli Puhveli vitraazh köögiakna ees? Vaadake parem ise.




Lindude söögimaja juures käib vilgas tegevus. Varblased, tihased. Rohevinte on tänavu kuidagi vähe. Muidu nad peletasid alati teised linnud toidust eemale. Kahjuks paistab viimastel päevadel päike vaid hommikuti, pärast kisub ilm pilve. Õhurõhk ka langeb.


Kümne aasta eest (1999) said Kamsu päevikusse kirjutatud sellised read:
18. veebruar, neljapäev. Vastlapäev (sel aastal ka Leedu iseseisvuspäev) tuli suure tuisuga. Juba hommikuks oli tee Kirbuoru kandis üpris kinni, üks auto passis mäe otsas ega julgenud vist proovida. Sõitsin tast mööda ja sain tuisuvaaludest kuidagi läbi ka, kuigi vahepeal kraapis lumi auto põhja. Aga ta oli veel kohev ja kerge, käis suurte lainetena üle esiklaasi ja katuse. Edasi oli tee hästi lahti aetud. Tegelikult ei kahtlustanud ma midagi, kui õhtul kuue paiku tagasi sõitma hakkasime. Marega kahekesi, sest Mann tahtis klaverit harjutada. Kuni hommikuse kehva kohani läks kõik hästi, aga kogu kõrge teeosa enne Kirbuorgu oli üsna kinni. Üks Mosu küll tuli aeglaselt Villemi poolt, aga tema sõitis allamäge. Ma ei riskinud vastumäge proovima hakata, mõtlesin, et äkki Uniküla pool saab kergemini läbi. Sõitsime siis üsna kinnituisanud teed mööda kuni Aadami teeotsani. Tee näis sõidetav olevat. Seda ta tõepoolest oli kuni Hansoni, isegi kuni suvilateni. Aga siis läks asi kahtlaseks. Sain hooga veel paarist kinnituisanud kohast läbi, aga siis ei jaksanud auto enam vastumäge vedada. Ja ega ta saanudki, sest istus kõhu peal kinni. Kui ukse lahti tegin, peksis tuisk näkku. Oli pime ja tuuline, ees kumasid Aadami mäe tuled. Läksin jalgsi veidi maad edasi, aga asi paistis vaid hullemaks minevat, lund oli kohati üle saapasääre. Ja see polnud sugugi ainult kohev tuisutolm, vaid ka tihedad hanged selle all. Näis nagu poleks teed üldse lahti aetudki. Kirusin, mis ma kirusin, aga labidas tegi oma töö (hea, et selle hommikul igaks juhuks kaasa võtsin), viimaks sain mõned meetrid tagurdada, siis tuli kindlam pind alla. Laiendasin seda nii palju, et sain auto ringi pöörata ja tuldud teed tagasi sõita, Hansole. Sinna õue me auto jätsimegi, ise hakkasime läbi tuisu kodu poole sumpama, mul kott turult ostetud toiduga, Marel lumelabidas käes. Valitses ühtlane valge hägu, teed ei seletanud silm kuigivõrd, vaid üksikud jäised kohad paistsid tumedatena kätte. Minna oli üsna raske, sest kohati vajus saabas sügavasse lumme. Aga mäe otsas oli vaiksem, ju need puud maja ümber varjasid veidi tuule eest. Pärast muidugi tuiskas edasi, ka tee tundus päris kadunud olevat. Viimaks saime siiski ümber käänaku, kus kindlam pind endast jälle märku andis. Mäest alla tuli juba üsna sõidetav tee. Mõnisada meetrit enne kodu hakkas Mare koera vilistama. Viimaks see kuuliski ja tuli, pannes ühtlasi maja ees tule põlema. Ja siis olime juba väravas. Õu oli muidugi kinni tuisanud, aga meie ei viitsinud ka midagi ette võtta, tuisaku edasi. Selline oli vastlapäev, liugu saime lasta vaid autoga ja jalgsi libedal teel. Tuhkapäeva hommik oli ikka sajune, kuid tuul tundus vaiksem. Igatahes oli tee varahommikul lahti aetud. Kõmpisime Hanso poole ja imetlesime tee äärde kerkinud hangesid. Aadami mäel käänaku lähedal ulatasid need mulle rinnuni. Ega teisel pool mägegi lund palju vähem olnud. Seal, kus eelmisel õhtul müttasime, oli kahel pool teed paras vööni kerkiv vall. Sahk lükkas parajasti Aadamilt lõuna poole minevat teed lahti, aga enne Hansot jõudis meist mööda sõita ja Hanso õue ning sissesõidutee ka puhtaks lükata. Huvitav, miks ta meie teed ei puhasta? Öösel oli meie auto kõrvale tekkinud perepoja valge VW, ninaosa puha lömmis. Pererahvas nähtavale ei ilmunud, kuid toas ja köögis põlesid tuled. Me ei hakanud ka varahommikul inimesi tülitama, puhastasime auto lumest ja sõitsime minema. Linnas olid lumevallid teede ääres veelgi tüsedamaks läinud. Ega sel talvel lund minema veetagi, lükatakse vaid hange. Väidetavasti on lumeveo raha otsas. Ei saa aru, igal aastal pannakse bensiinile aktsiisi otsa, põhjendades seda teede hooldamise ja remondi vajadusega, aga selleks ei paista raha ikka jätkuvat.


Eelmise päeva tuisust ja nädal kestnud nohust ning tont teab millest veel olin eile nii uimane, et ei suutnud ühtki mõtet ära mõelda. Ma ei suutnud isegi pilku millelegi kauemaks fikseerida, tabasin ennast üha mitte kuhugi vaatamast. Oli tunne nagu tõuseks palavik, või nagu olekski juba nii kõrge palavik, et teadvus ähmastub. Suutsin siiski õhtuni kannatada ja koju sõita. Mann jäi seegi kord linna. Kirbuoru juures oli tee küll üsna lumine (mõni ime - pool päeva sadas üsna tihedat lund), kuid sõidetav. Koduväravas jäi auto muidugi eelmisel päeval sahatud valli otsa istuma. Aga see oli juba kodus! Kaevasime auto välja, rookisime veidi teed. Siis olin üleni higine. Aga kummalisel kombel oli mul palju parem olla. Kuigi pidasin plaani paar päeva kodus põdeda, oli täna hommikul tervis nii hea, et häbi voodisse jääda. Ilm oli ka ilus - selge taevas, aga maapinna kohal tihe udu üle tuisulainete hõljumas. Oli külm hommik: -15 kraadi. Ajasin ennast jalule, tegin paar pilti ja viisin Mare linna. Tööl nikerdasin suure tamme inglisekeelse tõlke kallal, tõlkisin karjala laulutekste. Enam polnud jälgegi eilsest uimasusest. Kuna mul kedagi oodata polnud vaja (Mare sõitis Tallinna, Mannil on muusikakool), tulin kolme paiku tulema, käisin Aidast läbi, viisin emale veel ühe korvitäie puid varuks ja jõudsin juba enne nelja koju. Vahetasin riided ja kuna väljas oli ilus talveilm (-6), siis otsustasin vähemalt osa teid lumest puhtaks ajada. Tegingi seda kuni väsisin. Nüüd on kell juba pool üksteist, olen söönud, toad on soojad. Lähen vist magama.

Kümne aasta jooksul on palju muutunud, mu vanemad puhkavad kalmistul, Mann on mehele läinud ja ootab emaks saamist, talved tunduvad soojemad, auto parem jne. Siiski on paljud asjad, mida kavatsesin tollal ette võtta, tänaseni tegemata. Ja aeg-ajalt üllatavad tuisud - selle talve seni suurim tuisk oli detsembris, ja siis ei õnnestunud mul isegi maasturiga koduni läbi murda. Paarsada meetrit jäi puudu. Neid ridu kirjutades vaevab mind ka nohu, mis samuti paistab olevat üks püsivamaid asju maailmas.

Laupäev, 21. veebruar 2009

Unistus valgest jumalannast

Annapurna, Hiunchuli ja Machapuchare nähtuna Ghandrukist 2007. aasta 1. novembri varahommikul.


Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaidkui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...


Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp (ja selle taga väike nukk, Annapurna I), Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume. Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes kaugus kohiseb või heliseb.


Toiduküllane või toidurohke (naissoost) - seda tähendab Annapurna sanskriti keeles. Tavaliselt tõlgitakse nime saagi või lõikuse jumalannaks. Hinduismis on ta põlluharimise ja viljakuse jumalanna Maa Durga (Ema Durga, kes on omakorda lõvi või tiigri seljas ratsutava kümnekäelise jumalanna Devi kuju) avatar. Juba siis otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb pealegi tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala rohkem kui 3000 meetrit üle merepinna. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud Ladakhis, oldud kaks nädalat ca 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru. Tervis pidas vastu, tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Ja nüüd on Annapurnale sõrm antud - umbes nädala aja eest maksin ära osa reisirahast lennupiletite väljaostmiseks, odavaid pileteid aga teatavasti tagasi ei osteta. Tuleb vaim valmis panna ja minna kohtuma selle valge jumalannaga. Eeldatavasti kestab reis 26. aprillist 19. maini.

Reede, 20. veebruar 2009

Alguses oli sõna

Igal asjal on algus, nii ka sellel blogil. Tegelikult ei salli ma seda sõna, ei salli eriti ka blogisid, sest vaikimisi ilmuvad nende sissekanded ajaliselt nii, et värskemad on eespool. See tähendab, et blogi lugedes tuleb kogu aeg teksti üles-alla kruttida. Võib-olla on kusagil nupp, mis lubab huvitavaid reisimärkmeid järjestada ka loomuliku lugemise jaoks vastuvõetavalt, võib-olla leian ma selle nupu kunagi üles. Ent miks ma siis ülepea blogin, kui asi ei meeldi? Liigun viimasel ajal maailmas üsna palju ringi, ka paikades, kus mobiil kasutu, aga internet saadaval. Seni olen sellistel reisidel palju e-kirju kirjutanud, kuid arvan, et mõnikord pakub blogi parema lahenduse. Kuna seda saavad lugeda kõik asjahuvilised, jääb ära vähemalt teksti kopeerimine ühest meilist teise. Ja ehk on blogi selles virtuaalses maailmas ka midagi püsivamat kui e-kiri.


Johannese evangeelium algab teatavasti väitega, et alguses oli sõna. Kogu küsimus taandub sellele, milline see sõna oli, mis oli jumala juures olles ühtaegu jumal ning lihaks saades põhjustas kõigi asjade tekkimise. Või mis sõna see oli? Nag Hammadist leitud gnostilise teksti "Johannese apokrüüf" algusread ütlevad, et järgnevad "päästja õpetused ja saladuste paljastused, vaikimisega varjatud, kõik need asjad, mida ta õpetas Johannesele, oma õpilasele." Kas maailma käivitas salasosin? Loeme edasi.

1.5 "Aga ükskord juhtus, kui Jaakobuse vend Johannes - mõlemad olid Sebedeuse pojad - oli läinud üles templi juurde. Seal tuli ta juurde Arimaniuse nimeline variser, kes küsis: "Kus on su isand, kellele sa järgnesid?" Ja ta vastas: "See koht, kust ta tuli, sinna ta läks tagasi." Variser ütles talle: "Pettusega viis see naatsaretlane teid eksitusse

1.15 ja täitis teie kõrvad valega ja lukustas teie südamed ja pööras teid kõrvale teie isade pärimuse juurest."

Kui mina, Johannes, seda kuulsin, läksin ma templi juurest ära mäkke inimtühja paika.

1.20 Väga kurvastava südamega ütlesin: "Miks valiti päästja? Ja miks saadeti ta isa poolt maailma? Ja kes on see isa, kes ta saatis? Ja milline on

1.25 see eoon, milleni me jõuame? Mida ta pidas silmas, kui ütles meile: "See eoon, milleni te jõuate, on võtnud hävimatu eooni kuju"? Aga ta ei õpetanud meile, milline see on."

1.30 Sel ajal, kui ma sellest oma südames mõtlesin, avanes äkki taevas ja kõik loodu allpool taevast lõi helendama ja kogu ilm vappus.

2 Ma hakkasin kartma ja langesin näoli maha, kui nägin valguses noorukit, kes mu ees seisis. Aga kui ma teda vaatasin, muutus ta rauga sarnaseks. Ja ta muutis uuesti oma kuju,

2.5 saades lapseks. Ühtaegu minu ees seistes oli ta paljude kujude ühtsus valguses ja kujud avanesid üksteise järel. Miks ilmus ta üks olles kolmel kujul? Ta ütles mulle: "Johannes, Johannes,

2.10 miks sa kahtled ja miks kardad? Kas see kuju on sulle võõras? See tähendab, ära pelga! Ma olen see, kes on teiega kogu aeg. Mina olen Isa, mina olen Ema, mina olen Poeg.

2.15 Ma olen rüvetamata ja rikkumata. Nüüd olen tulnud õpetama sulle seda, mis on, mis oli ja mis saab olema, et sa teaksid asju, mis pole avalikud ja asju, mis on avalikud ja õpetama sulle

2.20 asju täiusliku Inimese vankumatust soost. Seepärast tõsta nüüd oma nägu, et võiksid kuulda neid asju, millest ma täna räägin, ja saaksid neist rääkida oma kaaslastele vaimus, neile, kes on täiusliku Inimese vankumatust soost.

2.25 Ja ma palusin teda: "Ütle, et ma võiksin teada." Ta ütles: "Ühtne (monaad) - see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline Jumal ja kõige Isa, nähtamatu Vaim, kes

2.30 on üle kõige, kes elab rikkumatuses, kes on puhtas valguses, mida kellegi silm ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast nagu jumalast või millestki

2.35 sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi temast kõrgemat, pole kedagi, kes oleks

3 tema isand. Ta ei eksisteeri milleski endast alamas, sest kõik eksisteerib ainult temas. Sest tema on see, kes kehtestab ennast. Ta on igavene, sest ei vaja midagi, sest ta on täielikult täiuslik."


Kui see on Sõna, siis on see märk selle täiusliku iseenese tarvis, milles sisaldub kogu kõiksus, seega ka kogu valgus ja kogu pimedus. Ja temas on kogu tõde, mis sealt kunagi välja ei jõua, sest iseenese täiuse kaalukusse sulgenuna on Monaad nagu must auk, mis, olgugi valgemast valgem, ei ilmuta oma valgust kellelegi peale iseenda.


Algus on tehtud. Liisk on langenud.