Reede, 31. august 2012

Kuhu mina

Põllud kaotavad jälle
oma vilja
augusti lõpetab
uduse hommiku hääletu
hüvastijätt
aga september
on juba sügis sest lapsed
peavad minema kooli
kuhu mina
peaksin nüüd panema
oma pea
vaata toonekured on jätnud
meid maha
mõeldes mis maa see küll on
poliitikud pilluvad
lõunasse lahkunud lindude
järele rahapakke
kuhu siis mina
peaksin siit rändama
enne külmade tulekut
enne kui silmad tuhmuvad
päriselt vaatamast
kuidas koos suvega
põgeneb lootus

Neljapäev, 23. august 2012

Küttepuud, vihm ja kinnijäänud auto

Paistab, et saime lisaks küttepuudele ka auto. Hoiatusest hoolimata üritas see põllu veeres ringi pöörata ja sattus esiotsa pidi vakku. Sealt õnnestus veel välja tagurdada, kuid siis keerati esirattad risti ja kraabiti tagarattad auku.

Kolmapäev, 22. august 2012

Kootakse ööd

Kootakse hämarat
akna ja silmade taga
ühtviisi hääletult
liigub pime suga
öö lõimesid nähtavaks
kangaks liites

kas julgen vaadata
äkki mu pilk
osaks saab
halli kuduja
korjatud kirjast

Kolmapäev, 15. august 2012

Abiotsija

Ärkasin peavaluga. Kas tõesti pohmakas? Ei joonud ju eile midagi peale tee. Mille eest mind karistatakse? Ajasin ennast vaevaliselt püsti, tuikusin trepist alla. Peas tuikas valu veel tugevamini. Klaas vett ja kaks tabletti valuvaigistit. Soh, nüüd natuke oodata. Istusin köögilaua taha ja püüdsin eilsele mõelda. Mis siis õieti juhtus?

Hommikul oli koosolek, arutati uute uurimistoetuste asja. Et sügisel peab hakkama neid tegema, aga keegi ei tea täpselt, mismoodi. Vana süsteemiga olime harjunud, kuigi ka seal püüti iga uue taotlustevooruga kedagi mängust välja puksida. Raha on ju teadagi vähe, kõigile ei jätku. Nii kuulutaski tähtis ametnik viie aasta eest ministeeriumi infotunnis ennast varvastelt kandadele õõtsutades, et kõik ei mahu marjamaale. Tore sõnum, kui marjamaal olemisest sõltub mitte ainult su järgmiste aastate töötasu, vaid tervete uurimissuundade saatus. Aga mis teha, kannatame ära. Humanitaarteadused ongi luuserite pärusmaa, mõtlesin. Tookord veel õnnestus, saime projektile rahastuse, kuigi mitte nii suure, kui küsisime. Siiski oli võimalik edasi elada. Aga nüüd – mängureeglid on muutunud, uued määrused ja juhtnöörid läbi loetud, kuid segaseid kohti palju. Miks piiratakse nende inimeste arvu, keda põhitäitjateks nimetatakse, uue süsteemi puhul viiega? Vana praktika oli selline, et kõik ülejäänud, niiöelda joone alla kirjutatud töötajad jäidki ilma rahata. Kas nüüd tehakse samuti. Arutelu koosolekulaua taga muudkui hoogustus ja kujunes vaidluseks. Mõned, kes olid kuluaarides luuret teinud, arvasid, et maja peale tuleb kirjutada vaid mõned taotlused, kuhu panna sisse kõik teadustöötajad ja osa tehnilist personali. Suur on ilus, suur on seksikas, suur murrab läbi! Teised, nende hulgas ka mina, lähtusid kogemustest ja väitsid, et suuri taotlusi on rahajagajatel hõlbus kärpida. Sest raha pole ju rohkem ja olemasolevastki näpistatakse osa jagajate endi ülalpidamiseks. Pange jah projekti kakskümmend inimest ja te näete, et raha antakse paremal juhul vaid kolmandikule. Väike on hea, väike on paindlik, väike võidab! Aga kui maja esitab kuus või seitse taotlust, on imelihtne pooled neist lihtsalt välja praakida, vaieldi vastu. Tõsi ta on, minu meelest kogu reform selleks korraldatigi, et marjamaale pääsejate arvu vähendada. Sest vaadake, seni on enamus ümberkorraldusi viinud ikka koondamise või vähendamiseni, uurige ükskõik millist valdkonda. See klikk, kes riiki valitseb, ei oska lihtsalt mingil muul kombel asju ajada. Reisirongide liiklus muudeti pea olematuks, bussiliine kaotati, postkontoreid ja poode likvideeriti, koole pandi kinni ja ühendati. Muuseumid ootavad oma järjekorda. Miks peaks meiega teisiti minema? Teaduses on välja kuulutatud eelisarendatavad suunad, neile antaksegi raha, teised peavad koomale tõmbama. Kõik mis ei müü, tuleb kinni panna või ära kaotada. Kultuur ei müü piisavalt hästi, pehmed teadused ka. Pigem on neist tüli, teadlased kipuvad liiga palju irisema ja kriitikat tegema. Milleks maksta sellistele, kes hammustavad kätt, mis neid toidab? Aga mis siis teha? Võtta valge lina ümber ja kõndida surnuaeda, nagu vanasti soovitati tuumasõja puhul teha?

Kõik vaidlejad olid määrusi uurinud, ent igaüks tõlgendas neid erinevalt. Pärast kahte tundi mindi laiali solvunult, väsinult, pettunult, kuid sama targalt kui enne. Süda oli paha, pea uimane. No tõepoolest, mine või mõne ennustaja või nõia juurde abi otsima. Ehk oleks tolkugi – nõiduse vägi teadusbürokraatide väe vastu. Selle mõtte peale virgusin veidi. Miks minna mujalt abi otsima? Olen ju ise šamaanikursusel käinud, vot lähen peale tööd koju ja võtan seina pealt trummi. Äkki oskavad mu abivaimud midagi soovitada.

Mõeldud – tehtud. Aeg vaimurännaku jaoks oli soodne, õhtu vaikne ja maja tühi. Panin rituaalse vöö vööle, piserdasin kõigisse ilmakaartesse veidi viina ja istusin siis, trumm käes, diivanile. Sulgesin silmad, käsi hakkas harjunud rütmis trummi lööma. Mõne hetke pärast alustasin abivaimude kutsumise laulu. Ja juba nad tulidki, mu põhjapõdrad, kõik seitsmekesi koos, sarved loojuvast päikesest verevad. Pakkusin neile leiba, seejärel rakendasin kaks esimest kelgu ette ja sõit läks lahti, libamisi künkast alla, läbi sügisese tundramaastiku. Pahemal läikis laia jõe veepeegel, paremal olid lauged künkad. Siis püstkoda jõe kaldal. Teadsin, et sellel pole ust, sisse pääseb mõtte jõul läbi seina. Vaevalt olin seda mõelnud, kui olingi kojas, vaevuhõõguva tuleaseme ääres. Peale minu polnud seal kedagi. Nüüd tuli koldeplaadile veidi lehiseoksi visasta ja siis koos lõkkesuitsuga üles, läbi suitsuava pilvede poole tõusta. Udu ja niiskus, siis mingi lai ülespoole tõusev trepp. Seda mööda käis tihe liikumine üles ja alla. Kõiksugused tegelased, mõned sipelgate moodi, kuid inimese mõõtu, teised neljajalgsed ja karvased, kolmandad pikerguste peadega nagu handi puuslikud. Püüdsin ühe või teisega kõnelda, ent keegi ei teinud must välja. Ronisin siis treppi mööda ülespoole. Väga raske oli seda teed käia, astmed tundusid järjest kõrgemad. Viimaks ei jaksanud ma enam edasi minna, istusin puhkama. Äkki oli mu kõrval keegi, kelle poole ma ei saanud pead pöörata. Paistis midagi kuldset ja sinist. Rääkisin nüüd oma murest, aga ma ei tea päris kindlalt, kas ta kuulas mind või kas ma üldse kõnelesin või ainult mõtlesin. Kostis vali naer, trepp kadus ja ma langesin läbi pilvede tagasi alla. Siis oli hämar ruum, selline väike kongikene, kus tundusid olevat vaid laud ja lavats. Istusin lavatsi serval, laual põlev küünal valgustas paberilehti ja tindipotti. Mul oli käes hanesulg ja ma teadsin, et pean enne hommikut valmis kirjutama maailma kõige ilusama ballaadi, muidu jään peast ilma. Istusin seal, paberil polnud veel ridagi, peas polnud ka ühtki mõtet. Õhk oli sumbunud, küünlaleek ei liikunud, polnud vist värelenud terve öö. Või hoopis aasta? Sajandi? Ma ei teadnud, aga olin kindel, et varsti koidab ja koridorist kostavad rasked sammud. Kõik. Elu läbi. Aga siis olin äkki jälle tundras oma põtrade juures, päike hakkas just tõusma ja mul oli pea tulvil meeletult ilusaid luuleridu. Aga polnud, kuhu ja millega neid kirjutada. Istusin kelgule ja püüdsin sõidu ajal muudkui korrata ja korrata neid sõnu, mida tahtsin kindlasti endaga kaasa viia.

Kui teadvusele tulin, oli ikka veel õhtu. Muidugi ei mäletanud ma ridagi sellest vapustavast tekstist, mida olin tundras teadnud. Ainus mõte, mis peas keerles, oli see, et miks pean alati viibima valel ajal vales kohas. Või õigel ajal vales kohas? Ükskõik, igatahes tundus mulle, et olen alati olnud seal, kus ma parajasti ei peaks olema. Kas see oligi vastus, mida otsisin? Läksin rampväsinult magama ja ärkasin hommikul – kas ikka vales kohas? Pea lõhkus valutada.

Teisipäev, 14. august 2012

Kergendasin koormat

Ostsin mägedes käimiseks kergema toru - Nikkor DX 55-200 f 4-5,6 G ED VR. Kaalub kõigest 335 grammi ja mahub imehästi igale poole. Muidugi pole see nii soliidse väljanägemisega kui vana tele, kuid Sigma 70-200 kaalub 1345 grammi, on küll valgusjõulisem (f 2,8), kuid seda päevade kaupa seljas kanda ei taha. Tegin mõned proovipildid ja leian, et selle hinna eest (sain Photopointist 249 raha eest) on objektiivi küll ja küll.

Reede, 10. august 2012

Mägede kasvamine

Mägede poole
ja kiviste radade suunas
vaatavad jälle mu mõtted
milline imelik kahetiolek –
silme ees koduse augusti
vihmadest räsitud viljapõldude
tuhmuvad toonid
kõrvus ritsikate suvelõpu
algust kuulutav laul
aga siinsamas otsekui
läbi lähiümbruse
laugete maastike kasvavad
järsud pilvisse kõrguvad orud
kursitik kodutee veeres
küpsevas nisus
kõrte kahinast kostev
kärestikkude mühin
sookurgede kõlavad hüüded
ja mägihakkide kärisev hääl
segunevad mu sammude taustal
mu südamelöökide saatel
ja enam ei saagi ma aru
mispärast muretsen praegu
asjade pärast mis elu toob ülehomme
pärast kõrgeid külmi tuuliseid kurusid
mis tuleb ületada enne
hingedeajani jõudmist

Neljapäev, 9. august 2012

Valmisolek


Valmisolek number üks. Ootan. Juba mitmendat päeva ootan meili oktoobrikuise matka üksikasjadega. Või vähemalt teavet, millal, kuhu ja kuidas. Ja andmeid lennupiletite kohta. Ja hindu. Himu Dolposse pääseda on nii suur, et olen pimesi andnud nõusoleku minna. Loodetavasti ei maksa see hingehinda. Hulk raha tuleb kindlasti välja käia, aga kui palju? Kas marsruut jääb samaks, kui esialgu pakutud? Küsimusi on palju, vastuseid veel pole. Ainult kaks kuupäeva – 28. september ja 30. oktoober. Needki võivad muutuda. Aga õnneks ei lähe ma seekord üksi, võin loota teiste oskuste peale reisi korraldamisel. Seni vaatan Dolpo pilte, kaalun mõttes kaasavõetavat varustust. Aega ju on.

Mis võib ees oodata? Kui plaan A peaks õnnestuma, siis kakskümmend kolm matkapäeva, millest kaksteist tuleb mööda saata neljast tuhandest meetrist kõrgemal. Viis kuru kõrgusega 4920 kuni 5460 meetrit. Imeline mägijärv 3700 meetri kõrgusel, kaldal böni klooster. Veel böni kloostreid ja väikeseid külasid sellest kõrgemates orgudes. Napp taimestik, väikesed põllulapid, jakid ja dzo'd. Tiibeti stiilis elamud, kummalised kaitsevaimude kujud, uudishimulikud lapsed. Ööd telkides, lõunad matkapliidi ääres. Karavan (dzo'd või muulad) meie varustusega. Avarus ja vapustavad mägede vaated muidugi ka. Lumi, loodetavasti mitte liiga palju, vaid ainult kõrgemates kohtades ja laiguti.

Neljapäev, 2. august 2012

Iga päevaga rohkem

Iga päevaga lähen
rohkem enese moodi
tähendab
oma maailma moodi
sest oleme need
mida sööme
oma elu
oma maailma sööme
viimaks lõpuni ära
seepärast peamegi
selsamal hetkel
kui oleme teiste arvates
juba päris
päris üks oma elu
luude–lihaste
soonte ja närvidega
otsima endale uue
elamiskoha –
vana on lõpuni mõeldud
söödud ja seeditud
tühi kest
mis tuleb maha jätta
nagu ussi
väikeseksjäänud nahk