Neljapäev, 29. märts 2012

Veel kord Roomas

27. märts, teisipäev. Toimub suur uimerdamine, peale raamatukogus käimise ja uute kirjutiste postitamise pole ma mitte midagi teinud. Leidsin riiulist Hesse „Nartsissi ja Goldmundi”, loen seda.

28. märts, kolmapäev. Käisin Roomas lahkumisvisiidil, kuigi polnud mingit lahkumise tunnet. Alustasin Piazza del Popololt, käisin veel kord Santa Maria del Popolos naiivse lootusega, et ehk on Rafaeli Chigi kabeli eest kile ära võetud. Aga polnud. Ent sain veidi rahulikumalt silmitseda Caravaggio Peetruse ristilöömist ja Pauluse pöördumist. Mõlemad on maaalitud üsna kitsa kabeli külgseintele, nii et eriti mugav neid vaadata ei ole. Väljakul rüüpasin esimese sõõmu veini kaasavõetud pudelist. Käisin sees ka Santa Maria dei Miracolis teisel pool väljakut, aga see ei tekitanud erilist tunnet. Veidi aega vantsisin Via Corsot mööda, siis pöörasin paremale. Siki-sakitades jõudsin Palazzo Attemps´ juurde, piilusin õue. Ja siis tagasi mööda parlamendist, mille ees kestab igavene meeleavaldus, tänase kõneleja kõige sagedamini kasutatud sõna oli basta. Taas mööda Pantheonist ja Piazza Navona alumisest otsast. Kusagil oli tilluke platsike, õigemini kahe tänava ristumispaik. Ja seal kõrgus täiesti kontekstist väljakistult üksik vana sammas. Kuulsin selja tagant jälle vene keelt, sealgi imestati sellise üksildase samba üle. Vene keelt kuuleb Roomas pea igal sammul. Kui kusagil on laua taga suurem valjuhäälne seltskond, siis on need kindlasti venelased. Vist on itaallastes ja venelastes midagi ühistki – ühed peavad ennast Lääne-Rooma riigi, teised Ida-Rooma riigi pärijateks. Corso Vittorio Emmanuele II-l tuli pähe mõte minna sööma samasse kohta, kus kahe nädala eest Marega imehead pitsat saime. Seadsingi sammud sinnapoole. Tratteria Pizzeria Polese, aadress Piazza Sforza Cesarini 40, soovitan soojalt kõigile. See väike väljak on Corso Vittorio Emmanuele II ääres, Vatikani poolt tulles paremat kätt. Seekord sattusin rahvarohkel ajal, õnneks enne kahte klassitäit lapsi. Itaalias tundub olevat koolivaheaeg, kõik kohad on lastegruppe täis. Tellisin seekord lahtisel tulel küpsetatud talleliha praekartulitega, mis olevat väga roomapärane toit. Ja loomulikult võtsin selle kõrvale suurepärast punast majaveini. Talleliha ja kartul olid maitsestatud ainult tüümiani ja soolaga, muud midagi. Liha oli terve tallekints, parajalt pehmeks küpsetatud ja väga mahlane. Sõin ja jälgisin kelnerite sagimist. Neil oli päris kõvasti tegemist, sest lisaks lastele tuli üha juurde muidki külastajaid. Aga kõik said hakkama, lauad kattusid otsekui võluvitsa väel. Sellises kohas ei ole tõesti jootrahast kahju.









Pärast sööki kõndisin Tiberi äärde. Imelik, meie ütleme ikka Tiber, kuigi itaallastele on see jõgi ju Tevere. Sammusin üle Ponte Sisto (süsteemis püsimiseks tuleks vist öelda Sixtuse sild) teisele kaldale ja jalutasin puude all kuni Isola Tiberinani. Seal on jões astangud. Mõtlesin, et siin vahutab suuremas voolus ka minu akna all kohisenud vesi. Treja ju suubub Tiberisse seal kusagil Civita Castellana lähedal. Kui elad ühe jõe ääres terve kuu, siis muutub see jõgi omaseks. Treja kaldaid olen tallanud mõlemal pool Mazzanot, olen kirunud tihnikutes rassides ja imetlenud vaateid kõrgetelt nõlvadelt. Ja kogu mu rassimise ja higistamise kaja on Treja kandnud Tiberisse, kust see läbi Rooma voolab. Nii et Tibergi on selle tõttu natukene omane. Seal Tiberiuse saarel on Püha Franciscuse kirik, aga see oli kinni. Taas ületasin jõe, ent kõndisin paremate piltide saamiseks veel järgmise sillani – Ponte Palatino. Selle kõrval oligi rooma aegne säilinud sillakaar – Ponte Rotto umbes aastast 142 e. Kr. Selle silla veel kaks säilinud kaart hävitati 1886. aastal uue silla ehitustööde käigus.










Astusin veel veidi edasi ja olingi Santa Maria in Cosmedini juures väljas. Sealt keerasin veel Kapitooliumi taha ja leidsin seetõttu San Teodoro kiriku, mis on oikumeenilise patriarhaadi Itaalia ja Malta arhidiotseesi peakirik. Värav oli kahjuks kinni, aga otse Palatinumi varemete all asuva kiriku kõrval õitses lillade õitega puu. Samalt tänavalt leidsin Rooma kõige rohelisemad seinad – metsviinapuu väädid katsid praktiliselt terve fassaadi.









Tagasiteel astusin sisse Sant´ Agostino kirikusse, kus vasakut kätt oli võimas Caravaggio altarimaal. Kirik oli üldse üks nende hulgast, mis mulle siin Roomas meeldisid. Ja suurepärane valgest marmorist surmaingel epitaafi all, mille kirja ma isegi ei lugenud. Üldse pildistasin täna enamasti detaile – sambaid, aknaid, roelusse kasvanud seinu, nähtavaid ja juba hävinenud pühapilte. Ja päeva läbivaks jooneks jäi Tiber. Väike osake mind voolas koos sellega läbi igavese linna. Igavikku.










29. märts, neljapäev. Eile õhtul käis Carla ja teatas, et mu järeltulija, kelleks mu teada on Vahur Afanasjev, saabub juba laupäeval, aga kuna Carla ei saa sel päeval koristama tulla (sest ta restoran Calcatas on nädalavahetustel avatud), siis tuleb ta juba reede ennelõunal. Pole just meeldiv uudis. Kavatsesin reedel rahulikus meeleolus kokkuvõtteid teha, nüüd aga pean arvestama koristamise ning sellega, et pärast ei tohi siin enam eriti vabalt liigutada. Muidugi ei saa ma Carlale lubada, et ei söö ega joo pärast suurpuhastust üldse. Tanneri fond võiks ju välja kuulutada, et stipendiaadid ei tohi saabuda nädalavahetusel, kui tõesti teisiti ei saa. Vähemalt oleks asi selge. Imelik on see, et minult Jyrki Jauhiainen küsis, millal kohale jõuan ja avaldas soovi, et ma ei tuleks enne 2. märtsi. Õnneks polnud ma siis veel pileteid ära ostnud. Aga ükskõik, homne päev tundub igatahes rikutud olevat.

Panin siis juba täna pesu pesema ja lõhkusin ära pesumasina luugi käepideme. Üheteistkümneks lähen raamatukokku. Loodan mingit tõuget või ühendavat lüli, mis seoks kokku kõik – siinsed elamused, päevikuread, luuletused, kirja panemata jäänud mõtted, aimdused. Ehk saan selle impulsi kirja teel.

Teisipäev, 27. märts 2012

Ma olin Calcatas ja teisi luuletusi

Punaste pilvenugade õhtu
lõikab katki
taeva sinisärgi
lilla hämarus voolab
haavadest välja
valgub nõlvupidi orgu
ja uputab varsti
lindude laulu

kuldnokad vilistavad koduselt
ka siinpool Alpe
kevadet kus praegu valvan
nagu tunnimees

22. märtsil Mazzanos


Kevadõhtu on päeva
kerge essents
mitte suviselt uimastav
raske liköör
hommikutaevas – pilv nagu
lõikav sentents
või nagu unele
ette keeratud pöör

valgus mis sinusse voolab
on pehme kui piim
algavat päeva kui sisse
lööb kirikukell
sõna on sumisev kärbes
mõte ta püüdmiseks liim
varitse saaki
oh sisalik kividel

23. märtsil Mazzanos


Ennelõunased borgo tänavad
õhkavad jahedust
niiskevõitu
kergelt kusihappe järele
lõhnav õhk
tuleks kui ajamasinast
kõik me teame misasi see on
vajutad nupule – vaikne surin
viieteistkümnes sajand
parem kui poleks katkuaeg
muidu pannakse
pärast tagasijõudmist
kuuks ajaks karantiini
aga kui juhtub olema sõda
ei aita isegi tuleviku
saadiku kübarasuled
kui sulle üldse antakse
mingi võimalus
siis on see valik
Borgia piinakambri
ja palgasõduri
näruse leiva vahel

23. märtsil Mazzanos


Kümneid ja sadu sisaliku
sabalehvitusi
ja sama palju
üle raja libisevaid varje
on täna nähtud
miks me elame
nii erinevas ajas sisalikega
kui päike soojendab

ma tõesti igatsesin mõnikord
neist kiirem olla
et näha sisaliku jooksu
nagu aeglustatud filmi
ent samas juba
kalju aega ihkasin
et sajandid mu jalus
kõdistaksid nagu hetked

kõrs kõrgel oru kohal
õõtsub tuules
ja linnulaulu sekka
kostab kauge eeslikisa
mu jalge ümber askeldavad
mustad sipelgad
kui pilgu tõstan –
kalju otsas linn kui tort
saan sellest osa
süües pika pilguga

ei püüa täna varje ma
ei hetke ülevust
vaid lasen kõigel
rahulikult minna

26. märtsil Mazzanos


Ma olin Calcatas
just nüüd viie sajandi eest
ei saanudki akendest valatud
solgiga pähe
kui laulsin ja tagusin trummi
ja teesklesin mängumeest
kui hämaras lahkusin
sain oma tunnistähe

see sädeles müüride kohal
kui kollakas tõrvikulont
ja aitas mul leida
teed läbi pimeda oru
ma läksin ja tuikusin
olin ise üks tont
suul põhjalast siia
eksinud ropp laulujoru

26. märtsil Mazzanos


On kolme koera jalutaja pärastlõuna
aga mina armastan kasse
oh heldus ma armastan
sisalikke ja madusid ka
vana purjus pervert
ja noori tüdrukuid
vaadata läbi ussi
mulluse hõredaks nõiutud kesta

26. märtsil Mazzanos

Neljapäevast esmaspäevani

22. märts, neljapäev. Täna on raamatukogu küll avatud, kuid internetiühendus puudub. Muidugi ei oska keegi midagi ette võtta asja parandamiseks. Raamatukoguhoidja on siia-sinna helistanud, aga tulu pole sest tõusnud. Arvestades kõike seda, mida olen kogenud, võib juhtuda, et ma ei pääsegi viimase nädala jooksul kordagi võrku ja kogu töö piltide netikõlblikuks tegemisel on olnud asjatu. Kurb perspektiiv, kui arvestada ka sellega, et Hans oma ruuterit tööle ei saanud. Telefoni andmesidet ma enam ei kasuta, see on ikka liiga kallis. Ikka sama teade – serveri DNS aadressi ei õnnestu lahendada. Kusagil on nimeserver uppi läinud, aga kas on see juhtunud siinsamas Mazzanos või kusagil mujal? Kas on see kuidagi seotud ka tänase turupäevaga? Või on keegi lihtsalt võrgu parameetreid muutnud. Laua peale on igatahes ilmunud kiri, mis keelab skaibi kasutamise ja allalaadimise. Nüüd keegi helistas, soovitas vist ruuteri uuesti käivitada, sest korraks kadus võrk. See nipp aitaski, sain viimaks kõik postitused tehtud ja kirjad loetud. Mari Ainso oli saatnud teate, et kevade saabudes tuli trükist ka „Uksed ja inimesed”. Arvan, et täna saab pidu.

Kell seitse õhtul pole pidu veel näha. Käisin korra all krüptis, seal oli juba viie ajal päris rõske. Kui teha kaminasse suur tuli, siis ehk asi paraneks. Aga ma ei viitsi, pealegi tundub, et krüpt pole nii privaatne paik kui tuba. Poest ka midagi ei saanud, sest täna on neljapäev ja selle tähtsa päeva puhul on pärast lõunapausi avatud vaid meie Minimarket. Võtsin jälle viis leiba. Veini, tõsi küll, on veel päris palju järel. Kuid raamatu esitluse puhul tuleks rahvale mingeid suupisteid ka pakkuda. Vaatame, milliseks kujuneb homne päev, vasta teeb siis selle asja ilma pingutusteta ära.

23. märts, reede. Urmas saatis mulle loo mehest, kes tahtis kogu aeg kevades elada ja seepärast rändas koos kevadega ringi. Praegu olen ma natuke selle mehe moodi.

Käisin raamatukogus, jõudsin kirja vaevalt Urmasele saata, kui kostis sõna problemo ja tuldi ütlema, et kohe pannakse raamatukogu kinni, sest elektriga on miskit lahti. Kaspar, kes oli juba enne mind seal, tegi üsna pettunud näo. Kui rääkisin, et võiks täna raamatu ilmumist tähistada, ütles ta, et nemad lähevad Rooma ja tulevad tagasi viimase bussiga. Ega midagi, siis homme, arvasin mina. Ostsin Issimost kotitäie süüa ja pudeli Sambucat, et saaks ehtsat caffè corretot teha. Molinari Sambuca extra, 0,7 l 42%, see pidi vist kõige parem olema. Ilm on imeilus, taevas üksikud kiudpilvesuled, sooja 23 kraadi.

Kogu ennelõunase aja istusin rõdul, jõin veini ja kirjutasin. Nüüd on kell viis. Kolm nädalat ja üks tund tagasi astusin esimest korda sisse selle maja uksest. Nädal on veel ees. Ei tea, kas jõuangi näha, kuidas org haljendama lööb. Meil tuleb kevad tormijooksuga nagu ei usuks ta oma jõusse, vaid püüaks loodust vallutada ootamatu rünnakuga. Siin astub ta vääramatul, kuid aeglasel sammul, teadlikuna oma jõus. Kolme nädala jooksul on domineerinud ilusad soojad ilmad, Eestis oleks selliste ilmadega kõik ammu roheline. Aga siin pole erilist kevade edenemist märgata, rõdult vaadates näeb pilk ikka samu raagus puid. Ainult hoolikal uurimisel märkad mõnesse kohta lisandunud helerohelist tooni. Linnudki ei näi kiirustavat, vaid käituvad umbas samamoodi, kui nende liigikaaslased praegu Eestis. Lõokesi pole ma siin kuulnud, võib-olla nad ei pesitsegi Itaalias või tuleks nende kuulmiseks minna põldude vahele. Kiivitajatest ma ei räägigi. Ja sookurgedest, kelle kevadine hüüd on kui ülestõusmise pasun.

Selgus, et Hille polnudki Roomas, oli bussist maha jäänud. Ta tuli õhtul homse Calcatas käimise kohta kokku leppima. Varsti pärast teda andis kella ka Hans. Taas pidasime veidi ühise etteaste plaane. Lugesin mõned oma uuemad luuletused.



24. märts, laupäev. Hommikul hiilis oru idaserva kohal põhja poole tumedama pilve serv, taevas põhjakaares hakkas pikkamisi tumenema. Tundus, et pärastlõunal võiks äikest tulla, seepärast panin enne kodust lahkumist aknaluugid kinni. Pool üksteist alustasin koos Hillega matka Calcata poole. Kaspar ja Külli olid juba läinud. Orus hakkas kohe palav, sest õhk seisis. Juhatasin Hille samale künkale, kus ise nädal tagasi käisin, et ta saaks vaadata Latiumi maastikku ka mujalt, kui bussiaknast. Ilm oli kergelt vines, aga vaade ikkagi nauditav. Teeäärses oliivisalus oli oksi lõigatud, umbes samamoodi kui õunapuid kärbitakse. Ühe puu najal seisis igerik redel. Kõikjalt paistis kirsside, alõtšade või mille iganes valget õievahtu. Mesilased sumisesid. Narce rajast veid edasi kivimüüri juures tuli mul tahtmine sisalikke vaadata. „Jääme korraks seisma ja vaatame, mida näidatakse,” ütlesin. Seisime veidi. Äkki Hille sosistas: „Vaata.” Otse tema vastas oli puukese tüve taga keras oliivroheline madu. See liigutas ennast ettevaatlikult, kerides veel rohkem kokku. Vist kartis meid. Pead polnud näha, aga kujutasin ette, et madu võis olla oma 75 sentimeetrit pikk. Me ei hakanud teda häirima, kõndisime edasi. Väikese peatuse tegime muidugi koobaste juures. Mulle oli siin kõik juba tuttav, isegi pilti polnud mõtet teha. Calcata borgos avanes järgmine pilt – Kaspar pikutas pingil, Külli istus kivitoolil. Nad imestasid, kuidas meil õnnestus nii kaua jalutada. Tiirutasime ringi, viimaks maandusime tuttavas Taverna di Baccos, kus ettekandja mind kohe ära tundis. Tellisime veini ja vett, mina võtsin ettekandja soovitusel kohalikku nuudlirooga, Külli samuti. Hakkasime lauapaberile Eesti teemalist pildikest sodima. Hille joonistas Pika Hermanni, Kaspar Viru hotelli. Hille lisas Väinö Tanneri nimelise purjelaeva, Kaspar joonistas hotellile aknad. Siis lisandusid muhu mänd, rahvarõivais naine, kes ütles: „Alleaa” ja tee, mille lõpus viit kirjaga Tartu. Kaspar joonistas kriipsujukusid. Tellisime teisegi kannu veini. Siis oli aeg nii kaugel, et tuli tahtmine õue päikese kätte minna. Aga päikest eriti polnudki, taevas kiskus pilve. Väljaku ääres musitseerisid mehed, keda saatis meloodiliselt haukuv noor koer. Muusika oli selline lõunamaine, meenutas natuke Bombillast. Kivitoolis suudles üks paar, pikalt ja põhjalikult. Vana valge koer lamas vaheldumisi keset platsi ja kiriku trepil, ta liikus üsna vaevaliselt longates, kuid nautis silitamist ja sügamist. Koer paistis olevat kõigi hea tuttav. Küllile helistati – ta itaalia tuttav oli kohale jõudnud, viib Külli endale külla. Otsisime Carla restorani, kohalik tumedajuukseline naine juhatas meid ühe juurde. Kui sisse astusime, tervitas laua taga istunud seltskond rõõmsalt: „Kinni!” No muidugi, lõunapausi aeg oli kätte jõudnud, nüüd ei tohi lind lennata ega rohi kasvada. Tiirutasime ringi, viimaks maandusime baaris, mis oli imekombel lahti. Võtsin korrigeeritud kohvi, Kaspar tahtis veini. Aga baaris oli hämar ja lärmakas, läksin varsti välja ning asusin platsi ääres vaatluspositsioonile. Inimesi tuli ja sisenes kirikusse. Siis kostis seest laulu – missa oli alanud. Minu vastas istus seina ääres rida naisi. Kaks neist müüsid mingeid suuri läikivasse paberisse keeratud asju. Vist mingi heategev aktsioon. Kirikus lauldi jälle, aga ukse ees trepil jõid mehed rahulikult veini. Vana koer tuterdas ringi, siis lasi ennast ühel tüdrukul sügada. Tolle poiss pildistas. Tuli Hans, pilliroost kepp käes. Istus veidi ja läks baari vaatama, mida Hille ja Kaspar teevad. Varsti tulid kõik tagasi. Nüüd oli aeg näituse avamisele minna. L´Uovo d´Artista, kunstniku muna, üheteistkümnes väljalase, nii oli näituse nimi. Läbivaks teemaks oligi muna. Teada puha, lihavõtted tulevad. Esialgu paistsid kohal olevat vaid autorid ise, kes väljapaneku vahel ringi patseerisid ja üksteist tervitasid. Naine muna seljas, muna – Colosseum, auguga kivimuna, punaste jalgadega muna, klassikaline muna range musta samba otsas, kohvipakkidest kokku kleebitud muna, kiigel istuv rohelise mütsiga nukk, süles muna, millest lendavad välja linnud. Ja nii edasi. Kõnesid ei peetud. Vaikne jutusumin, pikkamisi lisandus publikut. Lauakeselt hakati võtma suupisteid – kartulikrõpse, küpsiseid, pähkleid. Kannus oli vein. Jõime veini ja istusime seina ääres lavatsil. Ukse tagant jälgis kõike vana valge koer. Kunstiaida lähedal kohtasime eestlasi – ema, kaks noort naist, ilmselt ta tütred, noorem mees, vist tütre mees, ja väikelaps. Nad olid Roomast tulnud, üks tütardest elab „poole kohaga seal,” nagu ütles ema. Vahetasime häid soove ja läksime tagasi väljakule. Kirikutrepi kõrval raudkorvis põles lõke. Mees, kes päeval oli laulnud Marianast, tuli meie juurde ja hakkas midagi rääkima. Viimaks kutsus ta sõbra tõlgiks. Jutu sisu oli järgmine – ta laulis ja mängis seepärast, et on kunstnik. Ta loodab, et filmisin teda vaid isiklikust huvist. Ent kui selgub, et see materjal satub laia ilma nii, et temale sellest nidagi tagasi ei tule, muutub ta väga kurvaks. Nii diplomaatiline jutt. Viimaks tegi ta teatraalse kummarduse ja läks eemale. Meil oli aeg kodutee peale mõtlema hakata. Väljas oli juba päris pime. Kaspar juhatas rajale, mis keerutas ümber Calcata borgo maanteeni. Rada oli üllatavalt hea, vaid mõned murtud puud. Üleval kõrgus üksikute tuledega nagu juveelidega ehitud borgo. Alustasin seto laulu, Hans laulis kaasa, proovis isegi killõt öelda. Hille ümises, Kaspar aga liikus kaugemal ees, olles hämaras vaevu nähtav. Maanteele jõudnud, pidasime hetkeks aru, kas minnagi edasi seda mööda või riskida pimedas üle mäe ja läbi metsa rajaga. Piisas paari auto tulede valgusest, et raja kasuks otsustada. Mussolini aegne tee ei valmistanud raskusi, tuli vaid meeles pidada, et selle keskel siksakitas vee poolt uhutud kraav. Jätkasin laulmist. Kui Hille ja Kaspar pehmelt kraavis maandusid, alustasin:” Oh neida minu jalgusida...” Tee edenes. Mäe otsas sai lauldud täiest kõrist: „Tule sõsar sa mäe pääle.” Kõige keerulisemaks osutus pimedat jalgrada mööda orupõhja laskumine. Hansul oli pillirookepp, mul monopood, kobasin sellega teed. Puude vahelt paistsid koduse Mazzano tuled. Ronisime treppidest üles ja tulime minu poole, et veel veidi veini juua. Pärast kiskus vaidluseks moodsa kunsti üle. Tülli me siiski ei pööranud.
















25. märts, pühapev. Öösel hakkas kehtima suveaeg. Kodus ootan seda päeva alati rõõmuga, sest õhtune valge aeg saab tunni võrra pikemaks. Olles suurema osa elust elanud Moskva ajas, oli vööndiaja kehtestamine mulle üsna ebameeldiv, tundus, nagu oleks õhtute küljest tükk ära lõigatud. Seepärast meeldib suveaeg mulle väga. See on tõelise kevade saabumise märk, pimeda aja lõpp ja aasta helgema poole algus. Siin ei tunne ma midagi erilist, ilm on nagunii soe nagu kodus juunikuus. Täna on taevas jälle pilvitu. Väikelennuk lendas valju põrinaga madalalt üle borgo, vari vilksatas hetkeks köögiaknas. Paistab tulevat mõtiskluste päev, pärast eilset matka ei viitsi ennast palju liigutada. Muljedki peavad natuke settima.

Istusin täna tunde rõdul piksepilve lähenemist jälgides. Vaatepilt oli võimas. Kulus vast kolm tundi sellest hetkest, kui rõdulõvide pea kohal esimesi pilvekuhilaid märkasin kuni ajani, mil pilved päikese kätte said. Vihma palju ei tulnudki, aga müristamist oli küll. Aga see aeglaselt lähenev äike polnud märgiline. Lihtsalt üks suur pilv vajus pikkamisi põhja poolt oru kohale, muud ei miskit. Märkide otsimine on muidugi mäng, üks kahekümne esimese sajandi lõbustusi, millega tuleb piiri pidada. Igaühel on muidugi vabadus asjadele tähendusi anda ja neid märkidena vaadata. Mul polnud täna tahtmist, eileõhtune lauluga tulek oli veel selgesti meeles. Otsekui oleksid eile lauldud laulud ikka veel oru kohal hõljunud. Mul on tõsiselt kahju sellest, et eile polnud laulmas kogu Liinats´urade hulka. Kümnekesi oleksime Treja oru vägevalt kajama pannud.

Mida homme teha? Vaatan hommikul, kuidas on tuju, kas lähen Rooma või kõmbin Castello di Fogliano suunas. Varemed ootavad mõlemal pool. Kes nägi siin kord viimset vana roomlast? Eestlaste esivanemad elasid samas paigas Läänemere ääres juba siis, kui Rooma seitsmel künkal olid veel külad ja siin Treja orus õitses faliski kultuur. Faliskid on kadunud, etruskid on kadunud, roomlased on samuti kadunud. Eestlased aga elavad ikka oma karmil kõledal maal, hoolimata kõigist vallutajatest ja võõrastest isandatest. Meil pole kunagi enne kahekümnendat sajandit olnud oma riiki, linnu, oma kõrgkultuuri. Ehk oleme just seetõttu alles. Muidugi oleme muutunud, meie keel ja meel on paindunud võõra surve all. Aga me oleme olemas ja saame praegu kõndida muistse Rooma varemetel. Ja meie kauge esivanem, Rooma kaasaegne, saaks meie jutust paremini aru kui itaallased vanade roomlaste omast. Kui me võõrsõnadega ei liialdaks. Kindlasti saaksime koos laulda. Aga kes oskaks praegu laulda koos roomlastega?

26. märst, esmaspäev. Pilvitu taevas. Leib oli otsas, sõin hommikul eilseid nuudleid, siis läksin poodi, ostsin leiba ja veini. Liitri Merlot´ villisin plastpudelitesse ja hakkasin Calcata poole kõmpima. Algul ikka alla orgu, siis teist nõlva pidi üles, karjamaade vahelt läbi. Tee ja karjamaa serv on valges õievahus. Need pole alõtšad, oksad on teravate ogadeta. Kirsid või viltkirsid siis. Seekord põikasin vasakut kätt künkale, lootes näha Mazzano borgo vaateid. Poolavatud värav meelitas juba ammu. Selle suure piinia ümber, mis mulle hästi aknasse paistab, oli üsna räämas viinamägi, puu enda all väike majake, aknad kinni. Mõned pildid ma siiski tegin, kuid päris head vaatepunkti ei leidnud. Majakese juurest oleks ehk borgo paremini paistnud, aga siis oleksid ette jäänud viinapuude toeks tõmmatud traadid. Tühja kah. Vantsisin tuttavat teed mööda edasi kuni maanteeni. Aga siis pöörasin hoopis sellele rajale, kustkaudu üleeile õhtul pimedas tagasi sai tuldud. Ja hästi tegin. Rada oli valges väga hea käia. Pealegi oli keegi eile kõik suuremad takistused katki saaginud, nii et enam ei pidanud millestki üle ronima. Mitmes kohas olid raja ääres pingid ja lauad, mis näitasid, et looduspargi käsi on varasematel aastatel paremini käinud. Kaks lauda ühes pinkidega olid murdunud puude alla jäänud, risu polnud veel ära koristatud. Istusin, nautisin linnulaulu ja veini. Täna paistis looduses juba palju värsket rohelist, samas oli mets veel piisavalt läbipaistev ja Calcata vaated altpoolt läbi õrna rohelise vine suurepärased. Otsustasin, et ei lähegi kaugele tundmatu kindluse varemete juurde, vaid ronin siiasamasse Calcata kõrvale künkale, kus on Santa Maria kiriku varemed ja kindlustorn. Rada oli tõesti ilus, küngas mitte eriti kõrge (169 m). Üles jõudnud, hulkusin varemetes, pildistasin ja nuumasin silma. Calcata oli otse ees kui tort kõrgel alusel, võta nuga ja lõika lahti. Tegin seda pilguga. Veetsin mäe otsas tunni või rohkemgi, kirjutasin mõned luuletuste alged ja tundsin ennast hästi. Võib-olla ei satu ma enam Calcata kanti, nii et see käik jääb jumalagajätuks. Selline tunne oli küll, et rohkem ei tahakski tänavu sinnapoole kõndida. Mida tulevik toob, on teadmata. Võib-olla õnnestub viie-kuue aasta pärast veel kord Mazzanosse tulla.
Pool viis olin kodus tagasi, valmistasin taas kord ühe maitsva pastaroa.