Tulge tagasi tähtede alla
sumedate õhtute
porgandpaljad igatsused
vein mida joome
on verestki punasem
aga Latiumi paastukuu
heliseb nagu põhjala suvi
ainult kuldnokad traatidel
sihivad nokaga
Läänemere kaugete randade poole
päeva valatud
lapikud pilveklimbid
viimaks upuvad
loojangu sinakas leemes
pilgud kohtuvad keset orgu
paigas kus kunagi
kerkis faliski ohvrilõkete suits
haki sametiste
tiibade sahin
jälle kustutab olematuks
miljoni õhtu kuma
hoolimata sellest et tänasega
lisandus neile veel üks
13. märtsil Mazzanos
Ei ole häbi
juua punast veini
Itaalia selge taeva all
tulgu pealegi pilved
mu silmade taha
et kogu ilm ei säraks
kompromissitus päikesepaistes
mis tapab mõtte
anna sõnade allikale
veel üks võimalus
kalla veiniklaas täis
vaata kuidas mustikavärv
voolab keele kaudu
sellesse kaljuseintega
ürgsesse orgu
kus toimub kevad
14. märtsil Mazzanos
Pikkade treppide
varju ja valguse keskpäev
oru nõlvadel tarduvad puud
puhtast harjumusest
meeles suvise leitsaku raskus
õhk on praegu ju leebe
aga valgus kalk
nagu peegeldus
valgekslubjatud seinalt
ainult hakid ei karda
keskpäeva vaime
tiirutavad kaugelt
voolava kellahelina saatel
laiendades hetke
ja mõtete piire
14. märtsil Mazzanos
Jõgi kohiseb pimedas
sügavsinine aeg
vana Mazzano
sätib end magama
inimesed kassid koerad
ja sisalikud
panevad kinni
päevased silmad
lasevad öö enda
vaimuväravast sisse
Orion seisab harkisjalu
kivikatuste kohal
mõõk riistana töllakil
oru vastasnõlva võsas
tuhnivad sead
miks ma ei tunne kutset
minna alla
otsida lambivalgel
tontlikult põlevaid silmi
võib-olla kardan leida
mõnest koopasuust
vilkuvat tulekuma
lauluhääli
pikkade varjude loitmist
kuuvalgeil kaljudel
14. märtsil Mazzanos
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar