19. oktoober, kusagil mäenõlval 4275 m. kõrgusel. Matka raskeim päev sai mööda. Täna oli kohati selline tunne, et kui oleksin neid radu ja ronimisi ette teadnud, siis ehk ei olekski siia kippunud. Hommik oli väga külm, päike ei jõudnud kuidagi meie laagripaika soojendama ja nii asusimegi ennast käimisega kütma. Lauge org ühes kerge tõusuga jätkus. Jõgi voolas mitme kitsa nirena laias orupõhjas. Umbes kaks tundi pärast liikuma hakkamist, kui oli juba mõnusalt soe, ületasin lohakalt üht külmunud oja, mille jää oli äärmiselt libe.
Seda ojakest ületades kukkusingi.
Rinnal rippuva fotokaamera kaitseks tegin seda, mida tavaliselt püüan kukkudes vältida - sirutasin vasaku käe ette. Kaamera jäi nüüd terveks, aga käes oli pöidla all kolm sügavat haava. Pabertaskurätt peale ja edasi. Orunõlv oli paralleelsetest radadest triibuline. Tõusunurk suurenes. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tohterdas Laine mu kätt ja sidus selle korralikumalt kinni. Kõige peale sai tõmmatud paar tiiru MacGyveri teipi. Orunõlvad vajusid järjest rohkem laiali, maapind oli liiva-kiviklibune üksikute rohu ja samblamärkidega. Kui käidud oli veidi üle nelja tunni, jõudsime pärast pikka 12 -15 kraadist tõusu kivihunnikuni, mis seekord ei tähistanud nn päris kuru, vaid lauget mäeselga. Kõrgust oli 5100 meetrit.
Esimene kolmest viietuhandelisest.
Tõeline kõrgorg.
Selle taga jätkus samasugune avar org, rada kulges nüüd selle vasakpoolsel nõlval kümnekraadise tõusuga. Otse ees oli org avatud, paistsid veidi kaugemad lumised tipud. Eemal vasakul paistis nüüd hallikas nõlv kurule vingerdavate radadega. Kui kaugel see oli! Pikkamööda liikusime siiski lähemale ja hakkasime viimaks põiki üle nõlva üles ronima. Nüüd oli tõusunurk oma kolmkümmend või kolmkümmend viis kraadi. Valisin ülemise raja, mis oli küll veidi õrnemalt kiviklibusse tallatud, kuid näis tõusvat ühtlaselt, ilma järsemate jõnksudeta. Liikusin aeglaselt, sageli peatusi tehes. Karma kõndis reipalt ees ja klõpsutas oma aparaadiga pilte teha. Püüdsin siis ise ka uljamalt astuda. See aga maksis varsti kätte – komistasin ja ei suutnud jalule jääda. Kukkusiin istuli rajale, jalad üle ääre. Ja siis juhtus midagi kummalist. Hingamisrütm läks segi, ahmisin õhku, peas algas äkki vali kohin ja teadvus kadus. Kohinast ja keerlemisest sirutus minuni hele tunnel, kauge valgus lähenes ja mähkis mind endasse. Äkki oli vaikne päikesepaisteline päev rohelisel aasal, kostis linnulaul. Ma ei oska öelda kui kaua see kestis, kuid reaalsus tuli kohinal tagasi. Karma kükitas mu kõrval ja küsis, kas kõik on korras. Ta võttis mu koti ja kaamera enda kanda. Nii ronisingi oma seni kõrgemale kurule, Karma ees astumas ja mu fotokaameraga pildistamas. Üleval, Sangda la kurul, kus GPS näitas 5574 meetrit, oli kivihunnik palvelippudega.
Kurule.
Sangda La 5574 m.
Teisel pool kuru kaarduv org, kaugel paistmas ilmselt juba Kali Gandaki tagused lumised mäed. Tegime mõned pildid, siis laskusime poolviltu orupõhjas voolava ojakeseni ca 5200 meetri kõrgusele. Seal, kus oleks matkakava järgi pidanud tulema kõrgeim ööbimine, istusime veidi aega kividel ja hakkasime siis orgu mööda edasi minema. Paremale jäid sügavad kõrvalorud, nende taga lumised tipud.
Teisel pool.
Ikka viiest tuhandest kõrgemal.
Siis, ligi kaheksa tundi pärast viimasest laagrist lahkumist, tuli tõusta tänasele viimasele kurule 5170 meetri kõrgusel. Tõus polnud kuigi pikk ega järsk, kuid laskumine, mis nüüd järgnes – pikk, kohati vist isegi üle neljakümne viie kraadise nurga all minek. Algul polnud vigagi, kuigi jäin varsti teistest maha ja tundsin, et koormus hakkab vasakule põlvele liiga tegema. Siksakis allapoole, siis eriti vastik nõlv, mis tundus olevat üleni kaetud kivilaastude või –narmastega, hästi järsk ja libe. Siin polnud jälgi üldse näha ja ma eksisin kaljude vahele, kust viimaks ainult tagumiku peal libisedes alla sain. Hakkas juba hämarduma. Viimaks nägin all telke, kuid nendeni laskumine võttis veel omajagu aega. Laager oli püstitatud kaunile mäenukile, kus kasvas üksikuid jändrikke okaspuid. Pärast kümme tundi kestnud päevateed, 800 meetrit tõusu ja mitmeid tunde kõndimist 5100 meetrist kõrgemal ning 1300 meetrit laskumist sain sooja teed ja sööki.
Laager 4275 m kõrgusel.
20. oktoober, laager lumise nõlva all 4190 meetri kõrgusel. Karma ütles, et tänane päev tuleb kergem, kõigest viis-kuus tundi kõndimist enam-vähem ühel kõrgusel. Tegelikult algas kõik pärast mäenukil lageda taeva all päikesepaistes söödud putru üsna järsu laskumisega kanjoni põhja. Algul polnud vigagi, sai kõnnitud põõsaste ja üksikute puude vahel keerutaval rajal, kuid varsti keeras see väga järsult alla ning laskus siis kaljusse raiutuna neljakümnekraadise nurga all orupõhja. Teisel pool tuli muidugi sama kõrgele tagasi ronida. Nüüd järgnes tõesti päris pikk kõndimine korralikul ja tõusudeta rajal.
Selline rada.
Ja teisel pool kanjonit selline.
Kas me tõesti laskusime sealt?
Avanesid suurepärased vaated eilsele laskumisnõlvale. Kas me tõesti tulime sealt alla, küsisime imestades. Suurejoonelised vaated, mõnus matkamine. Kahjuks rikkus selle järjekordne kanjon, mille mustavast põhjast tuli läbi käia. Org oli väga liigendatud, rada keerutas ümber mäenukkide ja tundus, et me ei liigugi edasi. Viimaks, umbes viis tundi pärast teeleasumist hakkas ees paistma Sangda küla. Arvasin ekslikult, et nüüd on päevatöö tehtud ja saame laagrisse jääda neljast tuhandest madalamal (ca 3700 m).
Mäe hambad.
Sangda küla.
Ent võta näpust, kui olin inimtühja küla majade tagant läbi kõndinud (kaardil seisab Sangda juures märkus talveküla), jõudsin naeratava Karmani, kes osutas käega küla taga kõrguvale nõlvale. Üles. Muidugi polnud tuju eriti hea, kuid üles me ronisime ja pärast veel piki mäeribi kuni tuulise oruni lumise nõlva all. Tuul oli õhtul nii tugev, et telkide püstitamine nõudis erilist osavust. Säh sulle sooja mõnusat laagripaika! Isegi söögitelgis polnud kuigi mõnus olla.
Viimane laager, ikka neljast tuhandest kõrgemal.
21. oktoober, Jomsom. Öösel tuul vaibus, hommik oli külm ja karge. Päevateed alustasime oma sajameetrise tõusuga, mille järel kaardus rada mööda mäenõlva. Ümber mäenuki kõndides jõudsime järgmise orukatlani. Võisin näha kilomeetrite kaugusel kaljude all kaart joonistavat rada ning sinnapoole liikuvaid matkakaaslasi.
Väikeste languste ja tõusudega jõudsin ise ka viimaks sinna ja pildistasin vägevaid vaateid. Eemalt hakkas paistma mäenukk ühes kivihunnikuga. Kõrgust 4468 meetrit. Nukilt tuli laskuda selleks, et üsna varsti tõusta paar meetrit kõrgemale tõelisele kurule. Pärast seda oli veel paar käänakut ja üks palvelippudega ehitud mäehari, mille taga avanes juba Kali Gandaki org. Otse vastas kilomeetrite kaugusel tundsin ära Thorung La kuru (5416 m), kust 2009. aasta üheksandal mail üle tulin. Selle all paistsid läbi vine Muktinathi templid. Paremale jäi Nilgiride lumine massiiv, nende taga Annapurna ise. Mulle tundus, et õhk lõhnab juba isemoodi.
Kuru 4470 m.
Ees on Kali Gandaki org.
Otse vastas paistab Thorung La kuru (5416 m).
Pärast vaadete nautimist hakkasime pikkamisi laskuma. Allaminek, mis kestis ajaliselt umbes kolm tundi, tundus mu jaoks tohutult pikana. Hannolt laenuks saadud põlvekaitsest hoolimata tegi vasak jalg kõvasti valu, algul üpris mõnusalt laskunud rada asendus ehitatava maantee lõikudega, siis tuli pikk-pikk liivane nõlv ühes tugevneva vastutuulega. Miskipärast arvasin, et suundume Kagbenisse, sellepärast olin üsna üllatunud, kui leidsin ennast hoopis võõrast kohast. Pärast kaarti vaadates sain teada, et olime laskunud Phalyaki poole.
Laskumise lõpp.
Ilmselt oli Karmal plaanis lubatud džiibisõidu arvelt kokku hoida ning meid jalgsi Jomsomisse juhtida. Grupp liikus mitmes jaos, mingil hetkel jõudsin Alfi ja veel mõne ootava kaaslaseni, kellega koos vantsisime tugeva tuule poolt aeg ajalt üles keerutatavas liiva ja tolmutormis läbi Panglingi. Jõeni jõudsime just selle rippsilla juures, mis oli mulle 2009. aastast meelde jäänud erakordselt pikana. Nüüd tuli üle silla minna. Ent puhus Kali Gandaki orule tüüpiline väga tugev tuul, mis eriti ei meelitanud jõe kohale kõndima. Vaiksemaid momente oodates saime siiski teisele kaldale, kõik peale koera, kellele rippsillad üldse ei meeldinud. Istusin tuulevarju ja deklareerisin, et jalgsi ma edasi ei lähe. Karma helistas kuhugi ja ütles, et auto tuleb varsti. Jälgisin koera, kes otsis teed kaljudelt alla jõe äärde. Ta proovis siit ja sealt, viimaks oli sunnitud mitme meetri kõrguselt hüppama. Siis ujus ta üle esimese jõeharu. Kali Gandaki on selles kohas väga kiire vooluga, vesi kandis koera tükk maad allapoole. Aga üle ta sai. Nüüd jäi veel teine, laiem haru ületada. Ta sai ka sellest üle ja hakkas otsima võimalust järsust kaldast üles ronimiseks. Aga siis tuli džiip, meie mahutasime ennast peale ja sõitsime koera ootamata minema. Vaene loom, loodan, et ta leidis endale uue seltskonna.
Jomsomis vantsisime läbi terve linna lennuraja kõrval asuva Tilicho hotellini. Ütlemata mõnus oli ennast üle kolme nädala jälle pesta! Pärast kõndisin veidi linnas, võtsin automaadist raha, helistasin koju ja tegin üldse kõike seda, mida ikka tehakse tsivilisatsiooni rüppe tagasi jõudes. Õhtul oli meil matka lõpetamise pidu, mille tarvis meie, mitte hotelli kokk, oli valmistanud korraliku dal bhati. Kaitti jagas kandjatele, muulaajajatele ja kokkadele rahaümbrikke, kõik olid rahul ja rõõmsad. Üritasime koos lauldagi, kuid kahjuks piirdus ühine repertuaar vaid Resam piriri’ga.
Hotell Tilicho Jomsomis.
22. oktoober, Pokhara. Nagu oligi arvata, ei õnnestunud meil oma 26. oktoobri lennupileteid varasemaks vahetada, seepärast hakkasime bussidega allapoole sõitma. Siin on imelik süsteem, kohalik transport on korraldatud piirkondadena, nii et pidime kaks korda bussi vahetama. Bussid, kuigi uhkelt ehitud, olid üsna logisevad ja isegi osade akendeta, mistõttu saime suurel hulgal teetolmu kopsu tõmmata.
Bussid.
Kolm ja pool aastat tagasi tulin jalgsi sama teed pidi alla, siis oli liiklus veel üsna hõre. Nüüd sõitis buss bussi kannul seda viletsat kiviklibuga kaetud teed. Aga oli ka jalgsimatkajaid, kes tahtsid Annapurna ringi ausalt lõpetada. Mu meelest pole sellisel matkamisel enam suurt mõtet. Ent paljudes kohtades on matkarada maanteest eemale viidud, nii et saab kõndida läbi huvitavate külade. Esimene peatus kestis üsna kaua, sest tuli oodata Annapurna kaitseala kontorisse läinud Karmat. Kuna olime kavatsenud lennutransporti kasutada, polnud meil vajalikke matkalube. Ajaviiteks vahtisime inimesi, sõime ühed dal bhatid ja jõime õlut. Kui Karma viimaks tuli, oli ta üsna sünge, sest läbirääkimised ei andnud tulemusi ja tal tuli igaühe pealt 4000 ruupiat välja anda. Teist korda vahetasime bussi Benis, seekord läks asi kiiresti ja uus liiklusvahend oli mugav Toyota mikrobuss. Pärast kaksteist tundi kestnud loksumist jõudsime õhtupimedas viimaks Pokharasse, panime asjad hotelli (Trek and Climb) ja kiirustasime kohe steiki sööma.
