H. Pajula "Õpetlaste hämarast" (Postimees 1. septembril 2015) ajendatud mõtteid.
Hardo Pajula tundub üsna konkreetse sõnakasutusega mehena. Oma kirjatükis (või peaks seda nimetama haritlaste vastaseks vihakõneks?) „Õpetlaste hämaras“ jätab ta mulje, et haarab härjal sarvist – meie teadus- ja haridusvaldkonna hädad tulenevad haritlastest endist, kes (NB! eriti sotsiaalteadlased) on sama mõttetud, kui nende jutt, sest nende peamiseks eesmärgiks on vaid omasuguste „suurte mõtlejate“ taastootmine. Doktorikraadis näeb Pajula seda kurja juurt, mis Eesti riigivankri ratta alla jääb ja selle uppi ajab. Selle kinnituseks toob ta Oki aruande lõigu, mis näitab, et teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud on viimase kümne aasta jooksul kasvanud viiekordseks vaid Euroopa Liidu struktuurifondide toel ning summeerib: „Rõhuv osa TAsse paigutatud rahast on tulnud Euroopast ja maandunud ehitusettevõtete kaukasse.“ Aga ta ei seleta sealjuures, kuidas on asjasse segatud doktorikraadiga haritlased. Kas mõtlesid meie ülikoolide „akadeemilisel ahjul konutavad doktorid“ need fondid välja või kehtestasid nad sellise rahakasutuse korra, mis võimaldas küll betooni, klaasi, torusid, juhtmeid ja seadmeid, kuid mitte palgaraha? Mis puutub siia üldse doktorikraad? Ja kuidas see kõige mõttetum inimkonna osa ennast järjest rohkem kloonib, kui selleks mingit lisaraha ei tule? Väidab ju Oki raport, et „pärast 2008. aastat on kogu avaliku sektori kasv saavutatud ELi struktuurifondide vahendite arvel ja Eesti maksumaksja panus on nominaalselt samaks jäänud.“ Järelikult on kloonimismasinateks needsamad infrastruktuuri objektid, betoon, klaas jne. Aga kuidas võib sooja ahju peal konutav ja „tähenduseta sügavust“ tootev rahva „harituim“ osa sel moel paljuneda? Helbitav supp peaks ju sööjate arvu kasvades järjest lahjemaks muutuma. Ega siis hooned ja seadmed süüa sünni, pihta panna või maha parseldada pole neid ka enamasti võimalik. Ilmselt peab doktorite tootmiseks veel kusagilt lisavahendeid tulema. Piisavalt selgesti öeldakse, et Eesti riigilt see raha ei tule. Ometi kinnitab Pajula: „Igal juhul jääb tõsiasjaks, et lõviosa Eesti kõrgharidustsunftide arvetest maksab kinni riik.“ See on juba tõeline mõttelend, tähenduseta sügavusest ei saa siin kuidagi rääkida! Kui „kloonijate ja kloonitavate“ tegevuse maksab kinni Eesti riik, miks väidab siis Oki raport, et TA valdkonnas pole Eesti maksumaksja panus suurenenud? Või on riigil mingid salareservid, ette nähtud just doktorikraadiga haritlaste aretamiseks, raha, millest maksumaksja (ja äkki isegi Riigikontroll) ei tea? Milles ikkagi asi, härrad majandustegelased? Kas selles, et eesti teadlased on olnud liiga head projektikirjutajad, mistõttu riigil on olnud võimalik viiekordistada teadus- ja arendustegevuse rahastust? Kuidas on tulemuslik rahataotlemine võimalik „tähenduseta sügavust“ tootes? Seda Hardo Pajula meile ei selgita. Tema arvates tuleks vähkkasvaja võimalikult kähku opereerida: „Kõigist riskidest hoolimata tuleks valitsusel kulude kärpimise programmiga kiiresti pihta hakata, sest vastasel juhul on aastaks 2025 juba 95 protsendil Eesti elanikkonnast kaenla all doktorikraad ja suus sügavustest kubisevad mõttetused.“ Loomulikult ei avalikusta kõrge mõttelennuga majandusmees, mis arvutuse alusel ta nimetatud protsendi sai, millised vahendid tagaksid sellise doktorite arvukuse kasvu ja kuhu on vaja suunata kärpimise abil säästa loodetav raha. Äkki usub Pajula, et doktorikraadiga ühes saavutab inimene surematuse? Ainult sellisel juhul võiks Eesti pikapeale doktoritega täituda, ehk isegi sajaprotsendiliselt.
Lõpetuseks tahan lisada, et kui 3+2 kõrghariduse mudeli, struktuurifondid, hariduse ja teaduse rahastamise skeemid ja muu sarnase mõtlesid välja doktorid (ka sotsiaalteaduste omad) selleks, et mitte "õue" sattuda, vaid sooja "akadeemilise ahju" peale pikutama jääda, siis ei olnud need kindlasti Eesti haritlased, järelikult ei aita isegi kodumaistes niisketes teadus- ja haridusmetsades tehtav lageraie probleemi lahendada.