Reede, 18. september 2015

Libamaine

Suviselt soe septembriõhtu
istun õues ja mõtlen
mälestustest mida ma
tegelikult mäletada ei saa
teades et olen samal ajal
liikunud hoopis mujal
teades et pole isegi unes
näinud neid paiku ja inimesi
mida mõne hetke eest arvasin
mäletavat otsekui oleksin
käinud rääkinud puudutanud
lõhnu tundnud kuulnud
ja äkki ühe hetkega tagasi jõudnud
pikemalt reisilt

tarvitses ainult mõelda
see ei ole ju võimalik
tarvitses ainult hetkeks
pöörata tähelepanu kihulaste
tantsule õhtuse päikese valgel -
ja teine mälu kadus nagu
oleks siinse maailma tuul
puhunud peast kogu äsja
kogetud teistmoodi elu
aga õhtu on vaikne
kõigest kihulased ja
äädikakärbsed ja sääsed
kõigest väike kureparv
kadumas latvade taha
kõigest kõrged
kiudpilved madalad
maadligi mõtted

Neljapäev, 17. september 2015

Ennäe õuna (ikka pagulastest)

Jälle algan mõtlemata muust
ennäe õuna kinni hoidmas puust
hobune ei taha valla reest
metsnik metsast pargivaht alleest
üks saab sooja viinast teine teest
mõni lapsest mõni koerast truust
aga koer on pulstund kirbutuust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

Paul-Eerik Rummo


Üks asi, mis mind kogu pagulaste ümber keerleva infomüra juures üllatab, on see, kuidas püütakse näidata, et eestlased on just nüüd muutunud eriti sallimatuteks. Tuleb meelde sügis umbes viis aastat tagasi. Jalutasin tuttavaga konverentsi lõunapausi ajal Tallinna kesklinnas, seljas oli must palitu, peas Katmandust ostetud kašmiiri müts. Möödusime Woodstocki baarist parajasti siis, kui sealt väljus kaks tagides tegelast. Üks neist jõllitas mind klaasistunud pilgul, tõstis keskmise näpu ja hüüdis siis: „Juudid ahju!“ Keda kõiki pole meil ammu enne põgenikekriisi püütud sõnadega ahju ajada. Ja kes on õhtul või öösel linnas (eriti Tartus) peksa või mõnitada saanud teistsuguse välimuse (ka nahavärvi) pärast. Tuletage meelde Postimehe selleteemalisi kirjutisi pagulaskriisi eelsetest aegadest. Iga rahva seas on igasuguseid tüüpe, ka selliseid, kes paari pudeli õlle või paari lonksu kangema kraami järel ajavad silmad pulka pähe ja hakkavad tänaval otsima nägusid, kes neile ei meeldi. Selliste põhjal ei saa iseloomustada kogu rahvast. Pole vaja luua muinaslugusid eestlastest kui kõiki võõraid vihkavatest värdjatest.

Suurem osa põgenike teemal mõtteid avaldavatest inimestest on mures, mitte vihased. Nende halvustamise asemel tuleks selgitada, et praegune kriis ei ole eesti asi selles mõttes, et meil pole siin midagi otsustada. Rahvaste rändamine on alanud, olgu selle põhjused millised tahes, ja meie siin oma väikesel maal ei saa aega tagasi pöörata. Pole mõtet süüdistada või näpuga näidata, tuleb mõelda, kuidas uutes oludes elada ja rahvana püsima jääda. Mis kasu on sellest, kui karjume, et ei taha siis võõraid või kui vaidleme kvootide üle? Nad ei tahagi siia tulla. Vähemalt seni, kui Saksamaal, Rootsis, Austrias ja mujal Lääne-Euroopas veel ruumi on, tuleks pagulasi Eestis relva ähvardusel kinni pidada. Aga kui seal enam ruumi pole, siis pole Euroopatki enam praegusel kujul alles. Peaksimegi mõtlema, mis teha, et meie maailmajagu jääks püsima sellisena, nagu meie tahame. Peaksime vähem mõtlema enda peale ja rohkem terve Euroopa muredele. Võib-olla natuke ka sellele, mida teha siis, kui praegune maailmakord neis paigus kokku variseb. Peaksime võimaluste piires aitama olukorda leevendada. Sest meil pole valikut, kui just ei taheta pöörduda tagasi Venemaa rüppe. Ent sealgi poleks me kaitstud ja eesti noortel meestel tuleks ehk varsti minna sõtta Taga-Kaukaasiasse või mujale, kuhu ISIS või mõni muu radikaalne liikumine püüab kalifaati rajada. Kõige mõttetum on praegu süüdlaste otsimine, rasside ja religioonide demoniseerimine ja oma rahvuse halvustamine – need ei aita meid edasi. Sama mõttetu on minna tervitussõnadega piiri äärde ootama inimesi, keda meie maa huvitab vaid kui territoorium, mille kaudu edasi läände liikuda.

On selge, et sadu tuhandeid Euroopasse jõudnud immigrante ei saa tagasi saata, koonduslaagritesse paigutada või lihtsalt tappa. Vägivald oleks kiireim tee Euroopa hävitamiseks. Ma ei usu, et meile meeldiks elada tarastatud ja omavahel vaenujalal lääneriikide ning sellest järjest enam indu saava idanaabri vahel. Ja ega meil lastakski.

Kolmapäev, 2. september 2015

Tähenduslike kõrguste poole

H. Pajula "Õpetlaste hämarast" (Postimees 1. septembril 2015) ajendatud mõtteid.

Hardo Pajula tundub üsna konkreetse sõnakasutusega mehena. Oma kirjatükis (või peaks seda nimetama haritlaste vastaseks vihakõneks?) „Õpetlaste hämaras“ jätab ta mulje, et haarab härjal sarvist – meie teadus- ja haridusvaldkonna hädad tulenevad haritlastest endist, kes (NB! eriti sotsiaalteadlased) on sama mõttetud, kui nende jutt, sest nende peamiseks eesmärgiks on vaid omasuguste „suurte mõtlejate“ taastootmine. Doktorikraadis näeb Pajula seda kurja juurt, mis Eesti riigivankri ratta alla jääb ja selle uppi ajab. Selle kinnituseks toob ta Oki aruande lõigu, mis näitab, et teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud on viimase kümne aasta jooksul kasvanud viiekordseks vaid Euroopa Liidu struktuurifondide toel ning summeerib: „Rõhuv osa TAsse paigutatud rahast on tulnud Euroopast ja maandunud ehitusettevõtete kaukasse.“ Aga ta ei seleta sealjuures, kuidas on asjasse segatud doktorikraadiga haritlased. Kas mõtlesid meie ülikoolide „akadeemilisel ahjul konutavad doktorid“ need fondid välja või kehtestasid nad sellise rahakasutuse korra, mis võimaldas küll betooni, klaasi, torusid, juhtmeid ja seadmeid, kuid mitte palgaraha? Mis puutub siia üldse doktorikraad? Ja kuidas see kõige mõttetum inimkonna osa ennast järjest rohkem kloonib, kui selleks mingit lisaraha ei tule? Väidab ju Oki raport, et „pärast 2008. aastat on kogu avaliku sektori kasv saavutatud ELi struktuurifondide vahendite arvel ja Eesti maksumaksja panus on nominaalselt samaks jäänud.“ Järelikult on kloonimismasinateks needsamad infrastruktuuri objektid, betoon, klaas jne. Aga kuidas võib sooja ahju peal konutav ja „tähenduseta sügavust“ tootev rahva „harituim“ osa sel moel paljuneda? Helbitav supp peaks ju sööjate arvu kasvades järjest lahjemaks muutuma. Ega siis hooned ja seadmed süüa sünni, pihta panna või maha parseldada pole neid ka enamasti võimalik. Ilmselt peab doktorite tootmiseks veel kusagilt lisavahendeid tulema. Piisavalt selgesti öeldakse, et Eesti riigilt see raha ei tule. Ometi kinnitab Pajula: „Igal juhul jääb tõsiasjaks, et lõviosa Eesti kõrgharidustsunftide arvetest maksab kinni riik.“ See on juba tõeline mõttelend, tähenduseta sügavusest ei saa siin kuidagi rääkida! Kui „kloonijate ja kloonitavate“ tegevuse maksab kinni Eesti riik, miks väidab siis Oki raport, et TA valdkonnas pole Eesti maksumaksja panus suurenenud? Või on riigil mingid salareservid, ette nähtud just doktorikraadiga haritlaste aretamiseks, raha, millest maksumaksja (ja äkki isegi Riigikontroll) ei tea? Milles ikkagi asi, härrad majandustegelased? Kas selles, et eesti teadlased on olnud liiga head projektikirjutajad, mistõttu riigil on olnud võimalik viiekordistada teadus- ja arendustegevuse rahastust? Kuidas on tulemuslik rahataotlemine võimalik „tähenduseta sügavust“ tootes? Seda Hardo Pajula meile ei selgita. Tema arvates tuleks vähkkasvaja võimalikult kähku opereerida: „Kõigist riskidest hoolimata tuleks valitsusel kulude kärpimise programmiga kiiresti pihta hakata, sest vastasel juhul on aastaks 2025 juba 95 protsendil Eesti elanikkonnast kaenla all doktorikraad ja suus sügavustest kubisevad mõttetused.“ Loomulikult ei avalikusta kõrge mõttelennuga majandusmees, mis arvutuse alusel ta nimetatud protsendi sai, millised vahendid tagaksid sellise doktorite arvukuse kasvu ja kuhu on vaja suunata kärpimise abil säästa loodetav raha. Äkki usub Pajula, et doktorikraadiga ühes saavutab inimene surematuse? Ainult sellisel juhul võiks Eesti pikapeale doktoritega täituda, ehk isegi sajaprotsendiliselt.

Lõpetuseks tahan lisada, et kui 3+2 kõrghariduse mudeli, struktuurifondid, hariduse ja teaduse rahastamise skeemid ja muu sarnase mõtlesid välja doktorid (ka sotsiaalteaduste omad) selleks, et mitte "õue" sattuda, vaid sooja "akadeemilise ahju" peale pikutama jääda, siis ei olnud need kindlasti Eesti haritlased, järelikult ei aita isegi kodumaistes niisketes teadus- ja haridusmetsades tehtav lageraie probleemi lahendada.