Teisipäev, 29. september 2009

Sügise sünkjas pale

Pärast eilset vihma hakkas kraad täna kiiresti langema. Taevast ilmestasid kõrged sünkjad pilved. Selle asemel, et ettekannet kirjutada, tegin enne pimeduse saabumist tiiru väljas. Oli juba üsna külm, vast viis-kuus kraadi.




Teed mööda kõndides kuulsin äkki kummalist heli. Keegi nagu rögises kraavis. Kas tõesti on mõni joodik kuivenduskraavi kukkunud? Läksin ligemale. Siis kostis hääl veidi kaugemalt võsa tagant. Astusin mõnikümmend sammu selle suunas ja peatusin. Oli kuulda ruigamist, ähkimist ja matsutamist. Seakari, kurask, mitte joodik.


Tuli meelde, et heki ääres maanteel märkasin enne hulka üsna korralikke seajälgi. Hiilisin veel edasi, aga sead olid vait nagu kuldid rukkis. Tegelikult odras. Metsa taga paukus püss. Siis veel ühe korra. Aga sead enam häält ei teinud.


Kõndisin tagasi ja silmitsesin veel korra jälgi heki taga. Hästi sisse vajutatud, pea terve kuuseheki ulatuses. Ja kadusid auku heki ja kaskede vahel. Astusin sealtsamast läbi oma õuele ja tardusin - laiguti oli muru korralikult üles tuhnitud. Ah te sead, röögatasin. Aga sead nad ju olidki. Ja hullanud olid nad siin päise päeva ajal, sest hommikul, kui puude alt õunu korjasin, polnud veel ühtki musta laiku näha. Imestasin ainult, et keegi oli õuntega maiustanud, sest paljud neist olid pooleks hammustatud. Kummaline, et ma kümme minutit tagasi aeda pildistades midagi ei märganud. Aga mu pilk oli siis vist rohkem pilvede poole suunatud. Nüüd vaatasin seatembu üle. Lisaks õuntele oli natuke proovitud ka puu alla varisenud allõtšasid. Siin-seal oli pinda sondeeritud kihva või kärsaga. Eriti paistis olevat meeldinud üsna võilillerohke paik lumemarjapõõsaste taga, see oli põhjalikumalt ette võetud.


Trampisin ülestuhnitud kohad tunni ajaga enam-vähem kinni. Siis oli juba päris pime. Tõin prožektori ja sättisin selle platsi valgustama. Loodetavasti sigadele selline avalikustamine ei meeldi. Siis läksin tuppa. Köögiukse taga tervitas mind lustakas veinipudel. Sügis, sunnik, sügis. Ja praegu väljas sooja vaid kolm kraadi.

Laupäev, 26. september 2009

Igavene sinitaevas ja suurkhaan

Järgnevalt üks ripakile jäänud ettekanne, mida loodan kunagi edasi arendada. Ent ka sellisel kujul võiks ta huvi pakkuda.


Kilpkonnakujuline samba alus Tšingis-khaani poolt rajatud ja ta poja Ögedei poolt mongolite pealinnaks muudetud Karakorumis. Foto A. Lintrop 2006.

Igavese sinitaeva kultus ja munkhtengerism

2006. aastal Mongooliat külastades veendusin, et osa sealseid intelligente üritab välismaal elavate mongolite toel taaselustada väidetavalt Tšingis-khaani poolt loodud munkhtengeri (munkh < mönke – igavene, tengeri – taevas) usundit, serveerides seda universaalse maailmareligioonina, millele kõik mongoli hõimud võlgnevad oma kunagise tugevuse ja õitsengu. Osalesin ise ühel igavesele taevale pühendatud šamaanirituaalil ning nägin hiljem šamaanijurtat külastades ka seda, kuidas inimesed Tšingis-khaani pildi ees maani kummardades palvetasid.


Tšingis-khaani pildi ja kujuga altar Dondog Bjambadordži šamaanijurtas. Foto A. Lintrop 2006.

Ühe tuntuma mongoli šamaani Dondog Bjambadorži (sünd. 1947) loitsuraamatu pika pealkirjaga peatükist „Igavese taeva ülemise kõrguse ohverdus, mis on seesama, mis Burkhan Khalduni püha mäe taevale ohverdamise šamaanikomme” leiame tekstid pealkirjadega „Khaani sõnad” ja „Khaani vaim”.


Zairan Dondog Bjambadordž (Byambadorj) viib läbi igavesele sinitaevale pühendatud šamaanirituaali. Foto A. Lintrop 2006.

Zairan (meessoost šamaani tiitel mongolitel) Bjambadorž ei seosta Burkhan Khalduni mäge mitte ilmaasjata munkhtengeri kultusega, vaid viitab teadlikult paigale, mille Tšingis-khaan ise väidetavasti pühaks kuulutas. Nimelt olevat noor Temudžin merkitite röövretke ajal (millega kaasnes ta naise Börte vangipõlve viimine) peitnud ennast mäele, pärast pääsemist aga öelnud järgmised sõnad:

Minu elu – selle hind oli põrm!
Burkhani poolt välja oksendatud, mulle antud, (kommentaaris – oli täi elu sarnane)
ainult Burkhani poolt päästetud.
[---]
Kuid minu elu – see oli piisake! (mu elu, mis oli kui pääsuke)
Khalduni kilbiga kaitstud,
ainult Khalduni poolt päästetud.

Hommikust kiitust ja ohvreid,
kõigil päevil palveid ta väärib,
igavesti ja põlvest põlve.
Ütles ning päikest vaadates
palvega piserdusohvrit tehes
kaela salli kui palvehelmed riputas
ja mütsi kätele võttis
ning, rinnaesine laialt lahti,
kummardas kolm korda maani. (Mongolite salaajalugu § 103)


Burkhan Khalduni mäed.

Seega apelleerib Mongoolia peašamaaniks tituleeritav Bjambadorž sellele, et munkhtengeri kultuse on rajanud Tšingis-khaan ise.

Tahaksin oma ettekandes teha vahet altai rahvastega seostatava taeva kultuse ehk nn tengriismi ja munkhtengeri usu vahel. Esimene kui animistlik-šamanistlik usundikompleks oli tõenäoliselt levinud juba enne mongoleid mitmete idast Euroopasse suundunud rändrahvaste seas nagu hunnid, avaarid, bulgaarlased (nii Doonau- kui Volga-bulgaarlased). Selle jälgi leiame mitmelt poolt: volgatatarlaste tängere, burjaadi (tenger~tengeri), hakassi (beltiiri tingir), jakuudi (tangara) jt. See põhines ürgsel ettekujutustel meessoost viljastavast taevast (tengri~tangri) ning naissoost maast (tür. umay. eje, burj. delkhei vanamong. qadzar, mütol. maa-ema eke etügen, mng. газар; vrd. burj. ünder tengeri esegemnai – kõrge taevas meie isa, ülgen delkhei ekhemnai – lai maa meie ema). Tengriismi jälgi olevat leitud ka ungarlastelt. Ka obiugrilaste tähtsaim jumal oli taevaga seotud numi toorum/tuurõm (mansi keeles tähendab toorum jumalat, taevast ja ilma). Handi mütoloogilistes lauludes taevajumala iseloomustamiseks kasutatav vormel taapõt vees'pa khuunõng novõ - seitsme harjalatiga unkaline hele (või valge, Steinitz 1939: 309, 320, 355) – sisaldab ilmselgelt ettekujutusi seitsmest taevakorrusest ning neid ühendavatest ungastest. Seda võib tõlgendada kui seitsme harjalatiga unkalist taevast või jumalat. Lisame siia udmurtide taevajumala inmari ja tšuvašši jumala tuurõ, kelle nime seostatakse muide tengriga (Mihhailov 1980: 143), tšuvašše endid aga peetakse Volga-bulgaarlaste järeltulijateks, ning ongi selge, et tengriismi tasub ka eestlaste mätta otsast uurida. Võrdle – tšuv. tuurõ, handi tuurõm. Ja muinaseestlaste taara.

Uno Harva avaldab ilusa hakassi (beltiiri) taevale pühendatud palve:

Sinakas sinine taevas, säk!
Meid kandev must maa, säk!
Sinu üldürbä, Sa juht ja armurikas khaan, säk!
Sinu sinised ja valged čalamad,
sinu valge lambatalle – su ohvri
toome me, säk!
Oma vihma, armurikas khaan,
seda leebet, anna, säk, säk!
(Harva 1938: 143; üldürbä on nöör, kuhu riputatakse kotkasuled ja ohvrirätid čalama.)

Muidugi polnud šamanistlik taeva kultus vaid taeva ja maa kummardamine, vaid väga keeruline mütoloogiline kompleks. Mongolite šamanistlik ülailm - 99 taevast (jeren jesön tengeri) – jaguneb näiteks 55 valgeks (tsaagan) ja 44 mustaks (khar) taevaks ja taevaasukaks. Burjaatidel koosneb see vastavalt 55 lääne- ja 44 idataevast. Lääneasukaid juhib võitluses ida jõududega esege malaan tengeri (kiilas taevane isa – vt Manžigejev 1978: 105). Pea sama keeruline on allilma isanda erlig'u riik.

Munkhtengeri usk aga sisaldab lisaks taeva austamisele veel taevast päritolu valitseja kultust.

Plano Carpini kirjutab oma Mongoolia-reisi kolmandas peatükis: „Nad usuvad ainujumalat, keda peavad kõige nähtava ja nähtamatu loojaks, aga samuti peavad nad teda nii selle ilma õndsuse kui piinade loojaks, kuid nad ei austa teda palvete või kiitusega või mingi riitusega.” Nii tõlgendas taeva kultust keskaja kristlane.

Giovanni da Pian del Carpine, ka Johannes de Plano (1180-1252), frantsiskaani munk, kelle paavst saatis oma legaadina mongolite suurkhaani juurde. Alustas teed Lyonist 16. aprillil 1245 ning jõudis 22. juulil järgmisel aastal khaani laagrisse Karakorumi lähedal.


Alates 1585. aastast on Karakorumi, tänapäeva Kharkhorini südameks olnud Erdene Zuu klooster. Aga maastik on sama, mis Plano Carpini ajal. Foto A. Lintrop 2006.


1254 aasta suvel koostab Mönke-khaan läkituse frangi kuningale Louis IX, mille sisu saadik Wilhelm Rubrucki vahendusel meieni on jõudnud. Tekst algab sõnadega „See on Igavese Jumala käsk: taevas on ainult üks Igavene Jumal, maa peal on ainult üks valitseja Tšingis-khaan, jumala poeg, Demudžin Hindžei.” Läkitus lõpeb nii, „Kui kogu maailm päikesetõusust loojakuni ühineb Igavese Jumala väe abil rõõmus ja rahus, siis saab selgeks, mida me tahame teha. Kui te aga kuulate ära Igavese Jumala käsu ja mõistate seda, kuid ei taha seda kuulda võtta ja uskuda, öeldes: „Meie maa on kaugel, meie mäed tugevad, meie meri lai,” ning korraldate sellele lootma jäädes sõjakäigu meie vastu, küll siis Igavene Jumal, see, kes tegi, et raske muutub kergeks ja kauge lähedaseks, tema teab, mida me suudame.”


Möngke, ka Monke, Mangu (1208–1259), Tšingis-khaani poja Tolui poeg, neljas suurkhaan (1251-1259).

Willem van Ruysbroeck, Guillaume de Rubrouck, Willielmus de Rubruquis – sünd. 1220 Flandrias Rubrouckis, flaami päritolu frantsiskaani misjonär ja maadeuurija. Saatis Louis IX seitsmendas ristisõjas ning alustas tema korraldusel mais 1253 Konstantinoopolist misjoniretke mongolite juurde. Jõudis Karakorumisse lihavõtteks 1254 ja tagasi Euroopasse järgmise aasta kevadeks. Julguse katseks mongolite suurkhaan ristiusku pöörata andsid kuuldused khaani õukonnas viibivatest kristlastest (kes osutusid nestoriaanideks) ja Euroopas levima hakanud müüt kaugel idas asuvast vägeva kristliku preesterkuninga Johannese riigist (viimane leidis hiljem laialdast kajastamist Marco Polo reisikirjas).



Orkhoni jõeorg Karakorumi lähedal näeb tänapäevalgi välja üsna samamoodi kui suurkhaanide päevil. Foto A. Lintrop 2006.

Järgnevalt püüan vaadelda, kuidas kajastuvad Igavese Taeva kultuse juured „Mongolite salaajaloos” ja muudes varastes allikates. Professor Gombodoorovyn Gerelbaatar küsib Munkhtengeri Akadeemia internetisaidil: „Mis on „Mongolite salaajaloo” saladus?” Vigases inglise keeles vastab ta ise: „See on Tšingis-khaani taevase perekonna ja suure imperaatori maagilise jõu saladus.” Mida aga ütleb mainitud teos ise, mis väidetavasti pandi kirja juba aastal 1240 suure khaani poja Ögedei valitsemise ajal ning mida Hiinas tuntakse nime all Yuan-chao bi-shi (ka Meng-gu mi-shi või bi-shi) ja mille vana-mongolikeelne pealkiri kõlab Mongolun Niuča Tobčaan ja mille saladus seisneb pigem selles, et teos, mis oli kirja pandud küll hieroglüüfkirjas, kuid nii, et mongolikeelsete sõnade edasiandmiseks kasutati ainult hanzide foneetilist väärtust, leiti Mingi dünastia algupoolel keelatud raamatute hoidlast. See algab lausega: „Tšingiskhaani esivanem oli Börte-Tšino, kes sündis Kõrgeima Taeva tahtel.” Selle esimese lause juurde tuleme tagasi hiljem. Taevast päritolu kinnitatakse hulk sugupõlvi hiljem, kui Dobun-Mergani naine Alan-goa sünnitas pärast mehe surma senisele kahele pojale lisaks veel kolm – Bugu-Hadagi, Buhatu-Saltši ja lihtsameelse Bodontšari. Kui vanemad pojad hakkasid ema kõlvatus elus süüdistama, vastas Alan-goa: „Aga igal ööl juhtus, et kui lamp jurtas kustub, siseneb suitsuava kaudu minu juurde helekollane mees, kes silitab mu üska ja tema valgus tungib minu üska. Aga lahkub nii – sel ajal, kui päike kuuga kokku saab, lahkub kratsides nagu kollane koer. Miks siis räägite igasugust jama? Kui seda kõike mõistate, siis tuleb välja, et need pojad on märgitud taevase päritolu pitseriga. Kuidas võite neist rääkida nii, nagu oleks nad lihtsurelike arvustada. Kui nad saavad valitsejate valitsejateks ja kõigi khaanideks, siis alles mõistavad seda kõike lihtsad inimesed.” (Mongolite salaajalugu § 21). Kroonika kohaselt said kõigist vendadest eri mongoli hõimude pealikud. Ja nagu juttudes ikka, on tähtsaim just noorim ja vaimust vaeseim vend, kellest kaheksa põlve pärast sündis ka Tšingis-khaani isa Jesugei-Baatur.


Ögedei-khaan, ka Oktay, Ogotay, 1186 – 1241, Tšingis-khaani kolmas poeg ja teine mongolite suurkhaan (1229-1241). Jätkas impeeriumi laiendamist, lasi aastatel 1235-1238 ehitada Karakorumisse mitmeid paleesid.

Mõlemad hiina allikad, mille põhjal Nikolai Bitšurin (isa Jakinf) koostas oma Tšingiste koja esimese nelja khaani ajaloo (edaspidi Mongolite ajalugu) – Yuani (Tšingiste) dünastia ajalugu (tõenäoliselt 1370 kirjutatud nn Yuani dünastia ametlik ajalugu Yuan-shi) ja Zhu Xi (Songi dünastia) eeskujul koostatud Hiina üldine ajalugu (Tong-jian-gang-mu Mõistmise peegli valguslaigud) – viitavad Tšingis-khaani taevasele päritolule, jutustades variatsioonidega loo Bodontšari ema (siin Arun’-gova) taevasest külalisest – „Leseks jäänud Arun’-gova nägi unes, nagu siseneks jurta suitsuava kaudu tema juurde hele valgus ja muutuks kuldseks ebatavaliseks inimeseks, kes heitis Arun’-gova juurde” (Yuan-shi). „Temudžini esivanemate hulgas oli keegi Bodontšar. Tema ema Arun’-gova lesestus, olles sünnitanud kaks poega. Pärast seda nägi ta korduvalt unes, nagu oleks helendus tema üsa kohal laiali laotunud, ja sellest sünnitas ta kolmanda poja” (Gang-mu). Raske on öelda, kas laenasid hiina kroonikud mongoli hõimude sünniloo Salaajaloost või oli see 13. sajandil üldlevinud motiiv. Salaajaloo enesegi vanuse üle käivad vaidlused. Kuigi kroonika lõpus on märkus, et see on kirja pandud hiire aastal Keruleni jõe ääres toimunud kurultai ajal (oletatavasti 1240), puuduvad kroonikates teated sellisest kogunemisest. Kuid tekstis puuduvat viited khaan Ögedei surmale 1241. aastal.

Zhu Xi (1130-1200) ei saanud olla Tong-jian-gang-mu autoriks, vaid tegemist on kas nn gang-mu tüüpi hilisema kroonikaga või Zhu Xi kroonika täiendatud versiooniga.

Oluline on siinkohal märkida, et mongolite riigi koosseisu märgiti järgmise vormeliga: viis ühevärvilist (= võrdset), neli võõrast rahvast, 361 hõimu ja 720 keelt, kusjuures viie võrdse all mõisteti esiema Alan-goast pärinevat viit mongoli hõimu (Kozin 1948: 6-7). Järelikult olid hõimud võrdsed, hoolimata mõne väidetavast taevasest päritolust. Samas ei jäta Salaajalugu heitmata kahtlusevarju Tšingis-khaani peamise konkurendi Džamukha päritolule - § 40 rõhutab, et röövkäigu ajal võttis Bodontšar vangi raseda naise, kes sünnitas tema kojas poja. Sellest Džadaradai-nimelisest poisist sai alguse Džamukha hõim.


Džamukha (Honglei Sun) enne otsustavat lahingut Sergei Bodrovi filmis "Mongol" (2007).

Salaajaloos on taevast meile huvitavas tähenduses (mütoloogilise tegelase või üleloomuliku jõuna) mainitud 41 korda, neist 12 korral sõnapaarina tenggeri – qadzar (taevas –maa). Huvitav on, et möngke tenggeri (igavene taevas), mis esineb 14 korral, ilmub teksti alles § 172 (kokku on Salaajalugu jaotatud 282 paragrahviks), aastal 1202 pärast üht lahingut kereititega, kui Temudžin on vaid mõne sammu kaugusel kõigi mongolite valitseja tiitlist. Mõned näited:

(Noor Temudžin varjab ennast Targutai-Kiriltuhhi meeste eest metsas), § 80.
Temudžin ööbis kolm ööd metsas ja otsustas viimaks välja tulla. Võttis hobusel ohjadest ja läks. Äkki – ootamatu viivitus – sadul libises hobusel seljast. Ta hakkas asja uurima ja nägi, et sadul on ära libisenud tugevasti pingutatud sedelgavööst ja rinnakinnitusest hoolimata. Hakkas mõtlema: „Olgu veel sedelgavööga, kuidas on, aga kuidas võisid ära libiseda rinnaalused leid? Ilmselt pole muud, kui et taevas ise takistab mind.”

Pärast lahingut merkititega, § 113.
Ja ütles Temudžin tänusõnad Tohoril-khaanile ja Džamukhale:
Tohoril-khaan ja anda Džamukha oma sõprust tõestasid,
taevas ja maa meie väge suurendasid,
tenggiri qadzar-a güčü nemekdedzü
võimas taevas kutsus meid,
erketü tenggiri-de nereyitčü
maa-ema oma rinnal kandis
eke etügen-e gürgedzü...

Pärast lahingut kereididega, § 172.
Tõusti ja seati ennast öölaagrisse. Päeva saabudes hakati omasid üle lugema. Selgus, et pole Ögedeid, Borokhuli ja Boortšut. „Koos Ögedeiga,” ütles Tšingis-khaan, „jäid maha ka ustavad Boortšu ja Borokhul. Miks nad kõik maha jäid? Kas on elus või hukkusid?” Meie omad veetsid öö hobuste juures ja lahinguvalmiduses olev Tšingis-khaan ütles: „Kui nad (kereidid) mõtlevad jälitada, võtame lahingu vastu.” Täies päevavalguses näeme äkki – tagala poolt ratsutab keegi lähemale. Jõudis meie juurde, näeme, et Boortšu. „Oo Igavene Taevas, sinu tahtmine!” hüüdis Tšingis-khaan, kutsudes Boortšu enda juurde ja paljastades rinna...

Salaajalugu on läbinisti šamanistlik teos, kus pole viidetki Buddha õpetusele ega kristlusele. Ometi oli mõlema maailmareligiooni esindajaid 13. saj. keskpaiga Karakorumis hulgaliselt. Ja juba umbes 1256. aastal kutsus Kublai-khaan enda juurde sakja koolkonna suure õpetlase Drogön Chögyal Phagpa, kes kõigepealt khaani naise, seejärel aga imperaatori enda buda usku pööras.


Kublai, Khubilai (1215-1294), Tšingiskhaani poja Tolui poeg, mongolite suurkhaan (1260-1294), Yuani dünastia rajaja (1271) ja esimene keiser.

Budism ei saanud muidugi taeva kultusele ega munkhtengrismile takistuseks. Näiteks katkend ühest burjaadi palvetekstist:

Suur Mahākāla Darhan (sepp) Gudžir Tengri
ilusa malmist kilbiga,
ilusa sügava värvitud trooniga,
suure kuldse haamriga,
suure hõbedase alasiga,
Mahākāla Darhan Gudžir Tengri,
ma palun sind!
Suvatse tõusta oma tuvihalli hobuse selga!
Sinu mürisev hääl
kostku teisele poole mägisteppi.
(Poppe 1932: 156-157).

Tuleme tagasi Salaajaloo esimeste lausete juurde. B. Pankratov, kes peab selle esimesi sõnu „Tšingis-khaani päritolu” teose üldpealkirjaks, tõlgendab teksti nii: „Oli Börte-Tšino, kes sündis kõrgema taeva tahtel. Oli tema naine Khoa-Maral. Nad saabusid, ujudes üle laia mere (adzi’ai Tenggis)…” (Pankratov 1962). Börte-Tšino võib tõlkida eesti keelde kui Hall Hunt, Khoa-Marali aga kui Ilus Marall või Hirv. Meri (tenggis) on seesama sõna, millest sai Temudžini tiitel tšingis. Tänapäeva mongoli keelde tõlgitult on samas lõigus mere kohta kasutatud väljendit тэнгис далайг ehk siis lai meri (далай tähendab muuseas nimisõnana ka ise merd või ookeani). Nii võib tõlgendada, et Tšingis-khaani müütilised esivanemad olid hunt ja hirv. Sellist interpretatsiooni toetab ka Leena ülemjooksu burjaatide seas levinud uskumus, et nende esivanem oli боро шоно – hall hunt. Ent marall (mng. maral) tähendab ka Orioni. Aga hunt? Kahjuks pole ma asjatundja mongolite etnoastronoomia alal. Võin vaid öelda, et kirgiisid pidasid mõnel pool Suure Vankri seitset tähte seitsmeks valvuriks, kes pidid hobust hundi eest kaitsma, sest maailmalõpp saabuks siis, kui hunt hobuse maha murrab. Mõnel pool on aga Suure Vankri tähti peetud seitsmeks hundiks, kes üht hobust jälitavad. (Harva 1938: 189). Võib-olla tasub Halli Hundi ja Ilusa Hirve muistendi tagant otsida siiski kosmilist müüti?

Teisipäev, 22. september 2009

Püromaan


Eile õhtul põles taevas
purpurpilved kobrutasid
eha kuldsel foonil
ma ei palvetanud
ma ei tundnud ennast
leekides taevapojana
või palangu eest pageva
lapsena valgel laeval
ütlesin igapäevasel toonil
tule mu kallis tule
vaata ma süütasin tule
mis sügisõhtus lõõskab
vulkaani emakojana
näe laotuse sinikatelt
kütab sulaväävel Gehennast
seda tegin su juuste pärast
mis täna hõõguvad hennast

Pühapäev, 20. september 2009

Alaküla metsa ja tagasi

Eilse päeva kõige vahvam pilt ununes ära. Selline ebamaine õis.


Täna võtsin ette pikema matka Alaküla taha metsa seenele. Sinna on meilt oma kuus ja pool kilomeetrit. Kõigepealt veidi maad Uniküla poole, siis soomlase laevast mööda, veidi pärast lagunenud Kuuse talu tuleb Vana-Kuuste - Lootvina tee. Pööran vasakule ning paarisaja meetri pärast ületan Mõra oja ja olen Põlvamaal. Esimene lühike metsavahe, puude vahelt paistab veidi rämpsu. Põld, seejärel vasakul pool Eide talu maakividest lauda varemed. Uus metsavaheline lõik, paremat kätt peidavad ennast puude taga Indi, Kihno ja Sepa talud. Viimase juures on teeotsal silt talu nimega, teine silt aga hoiatab kurja koera eest. Siis keerab Lootvina tee paremale, mina aga marsin otse edasi kitsast põlluteed pidi, mis varsti suubub metsa vahele. Kusagil siin kohtasin talvel põtra. Umbes kilomeetri pärast jõuan Kolli talu lähedal Lootvina - Uniküla teele, mida mööda vantsin veel natuke põhja poole. Möödun Kolli pärnast ja räägin temaga mõne sõna juttu. Nii vanast ja auväärsest puust ei saa ju niisama mööda minna. Täna küsisin, et kas tal on juba sügise tunne.



Varsti pärast pärna keeran teelt ära ja ronin mööda kõrgesse rohtu kasvanud nõlva metsani.



See Kastre metskonna hallatav mets on väga omapärane, hästi liigendatud maastik. Kõrged künkad vahelduvad soiste aladega, seeni korjates saab üsna palju nõlvu mööda üles ja alla ronida. Praegu oli seeni juba hõredalt, kuid siiski korjasin mõne tunniga korvitäie kukeseeni, tava-, kase- ja tõmmuriisikaid ning puravikke. Ilm läks järjest ilusamaks, lust oli kõndida. Seda arvasid teisedki, sest peale minu oli metsas veel rahvast liikumas.



Tagasiteel mängisin Eide talu kandis enda varjuga ja pildistasin üliküpset odrapõldu kaunite pilvede all.



Isegi teed mööda oli täna mõnus astuda. Päike paistis, kerge tuuleõhk jahutas veidi, nina püüdis igasuguseid lõhnu alates raudnõgestest ja lõpetades kodu lähedal mulla ja põhu rammusa aroomiga (parasjagu käis külv).

Laupäev, 19. september 2009

Õhtul põles taevas

Täna mängisin korstnapühkijat. Päris korstna otsa ma küll ei roninud, sest harjaredel on vana kõdu, läbi katuse ei viitsinud ka teed murdma hakata (et siis pärast mingi luuk augu kohale ehitada). Aga lõõrid said kõik kenasti puhtaks. Tolmuimeja külge käiv tuhapütt õigustas ennast selle töö juures väga.

Pärast tahmase töö lõpetamist sai õues seenel käidud. Saak oli üsna hea.


Seened köögis, võtsin fotoka ja klõpsisin mõned varasügisese meeleolu pildid. Järgnevalt väike valik neist.










Ja siis, kui mõtlesin just arvuti taha istuda, märkasin, et taevas põleb. Vahva! Mina pühkisin korstent, tegin katla alla tule ja taevas süttis.


Neljapäev, 17. september 2009

Tervitus Yunus Emrele


Leidsin vanade paberite hulgast ühe luuletuse, mis oli ilmselt türgi sufi müstiku Yunus Emre eeskujul või mõjul kirjutatud ja mis jäi omal ajal avaldamata vist seetõttu, et lõpp mulle ei meeldinud. Täna õhtul tegin selle hoobilt ümber - ja siin ta nüüd on.


Ärge hukka mind mõistke, kuigi ehk võimatut tahtsin.
Kõigi asjade algust ja pidevust otsida tahtsin.

Noorelt olin kui peegel, vaid vaataja kahvatu pale.
Pole ime, et enese nägu siis omada tahtsin.

Suleiman bin Daudina hiljem kui kogesin kõike,
oma tarkuse vastu ma noorust kaubelda tahtsin.

Kui sain rändajaks ajas, kes vahetab keha kui rõivast,
kade olin ka orjade peale, sest surra siis tahtsin.

Olles praegune mina, oh sõbrad, mu lugu on paha,
sest et kaotanud olen, mispärast ma midagi tahtsin.

Udmurdi palvekoda aastal 2003


Postitan järgnevalt väljavõtte 2003. aasta udmurdi ekspeditsiooni päevikust koos mõne videonäitega. Neile, kes pole tuttavad lõunaudmurdi palvuste taustaga, kuid kes tahaksid sellest rohkem teada, soovitan külastada Loitsija udmurdi lehekülgi. Peetripäeva palvused toimus Alnaši rajoonis Kuzebajevo küla suures palvekojas (bõd'žõm kuala) ja ohvrihiies lud. Videoklipid on võetud mu filmist "Lõunaudmurdi palvused" (2004).

12. juuli 2003, peetripäev. Kuzebajevo. Filmisin kuala juures. Sisse ei lubatud, kuigi 1980. aastal sai Etnograafiamuuseumi fotograaf Priit Härmas kojas vabalt pildistada. Nüüd on uus ja suur palvekoda, ehitatud vist aastal 2000. Keegi ütles ka, et neli-viis aastat tagasi.

Ohvripapid vös’as’ (palvetaja), töro, mis’kis’ (nõudepesija) ja veristaja (parčas’) valitakse endiselt loosiga üheks aastaks. Valimine toimub nädal enne õigeusklike ülestõusmispühi. Eile kohtusin mehega, kes oli kojapapp eelmisel aastal, nimeks Meier. Ütles, et näed, saksa nimi, külas kutsutakse Majoriks. Tal on kaks ülikoolis käivat tütart, esimese kursuse lõpetanud Olja tuli just ekspeditsioonilt Grahhovo rajooni, tudengeid juhatas seal Galja (Gluhhova). See Meier näiteks täna üldse palvusele ei tulnud.



Palvekojas sees käisid tänase palvuse ajal ainult ohvripapid ja nende naised ning vös'as’i pojapoeg. Ka need, kes viisid linde veristamiseks, said sisse minna. Ülejäänud rahvas oli väljas ega pööranud erilist tähelepanu kualas toimuvale, kus palvetati omasoodu. Sees toimuvast ansid märku vaid pappide tegevused: leibade küljest tükkide lõikamine - tähendab, nüüd pühitsetakse kaasatoodud leibu; kõigist pudelitest kumõška (puskari) kallamine – järgmisena palvetatakse puskariga.

Mingil hetkel anti märku, et leiba ja puskarit võib juba võtta. See oli enne ühise pudru jagamist. Rahvas asuski kohe võileibu tegema ja üksteist kostitama.

Iga pere või perede grupp (böl’ak) keetis väljas oma putru. Tuleasemed pole kindlaks määratud, kes varem kohale jõuab, see valib, millist tahab. Katlad, panged ja muud nõud võetakse kodust kaasa.

Kui ühises katlas keedetud puder palvekojas valmis, pühitseti seegi palvega. Siis jagati vös’am džuk (palvetatud puder) rahvale laiali. Mõned sisenesid pudru järele minnes palvekotta, teised ulatasid ainult kausid uksest sisse.

Kogu üritus lõppes kualast paremale süüdatud lõkke ees põlvili palumisega, kusjuures siin põlvitasid koos meestega ka naised. Varklet-Bodja palvustel naised seisavad kogu selle aja, mil mehed põlvili paluvad. Pärast palvetamist jagati käest kätte leivatükke ja anti rituaalse puukausikesega puskarit. Jooja pidi ütlema kindla vormeli, minu kuulmise kohaselt oli see „meie palutud palved et täide läheksid“.



Nadja (Prokopjeva) ütles, et ei taheta filmimist seepärast, et siin käib igasuguseid, kes vaatavad, pildistavad või filmivad, pärast aga avaldavad selle kusagil, nimetades palvust šamanismiks või veel millekski hullemaks. Šamanism on siin vist peaaegu sõimusõna, inimesed ju usuvad jumalat ja palvetavad. Nii nad arvavad ja räägivad.

Mõned väidavad, et õhtul on vös’ n’erge, rituaalne võõruselkäimine. Kella kümne paiku üritan ludile minna, kus teine grupp toimetab öist palvust.

12. juulist loetakse suvine kriitiline periood invožo dõr lõppenuks. Võib alustada heinateoga.

Palvekoja rahaannetuse (l’ugez) hulgas oli ka eesti viiekrooniline münt. Huvitav.

13. juuli, Kuzebajevo. Ludil sai siiski ära käidud. Läksime umbes 22.30, tagasi jõudsin 6.30. Sääski oli palju, aga soe öö. Tukkusin veidi lõkke ääres, kuni näkku karanud säde üles äratas.

Infot. Öeldi, et juttude kohaselt olevat see paik tatarlastelt välja ostetud, seepärast palutaksegi tatarlaste kombel. Tatari kombel palumine on nende meelest lamba veristamine ja põlvili palvetamine.

Ludi (hiie) ohvripapid, kokku neli, valitakse suvel kolmeks aastaks. Praegusel koosseisul oli viimane kord palvust läbi viia. Vanim nende seast, 63 aastane mees ütles: „Vot nii, vana olen, mitte midagi ei tea, täitsa rumal kohe, aga sain loosiga papiks. Nüüd saab kolm aastat täis teenitud.“

Rahvast oli palvusel vähe, peale pappide vast kaheksa-üheksa meeshinge koos minuga, noorim 13 aastane. Öeldi, et ennemalt rääkisid vanad mehed öösel lõkke ääres igasuguseid lugusid. Näitena jutustati konspektiivselt lugu hiiglastest, kes lõkke ääres oma jalad ära kõrvetasid.

Tuleb öelda, et ludil oli üldse väga sõbralik seltskond. Mind võeti kohe omaks, juba kümme minutit pärast kohalejõudmist saagisin koos vös’as’iga tulepuid. Püüdsin igati oma osa täita, öösel rääkisin lugusid, et aeg kiiremini läheks. Siiski sai kusagil kahe ja kolme vahel võhm otsa, edasi vedelesin niisama ja söötsin sääski, nagu teisedki.

Kui rääkisin neile Varklet-Bodja palvustest, ütles vös’as’, et ka Kuzebajevos oli kunagi varsa palvus čun’ö vös’an.

Hommikul mul filmimisega mingeid probleeme ei tekkinud (õhtul oli juba liiga pime isegi digitaalse videokaamera jaoks). Ohvripapp ütles: „Miks ei tohi filmida, tohib ikka, palvetamine pole ju tänapäeval keelatud. Isegi Jeltsin palvetab.“



Enne lahkumist, kui filmisin parajasti viimaseid hommikusi vaateid, tuli minu juurde umbes 35 aasta vanune mees, kes ütles: „Poeg võeti sõjaväkke haigest kõhust hoolimata. Nüüd loodame ainult jumala abile. Tuli lammas tuua.“ Nad kardavad, et poiss saadetakse Tšetšeeniasse. Teine lammas oli kogukonna ühine ohvriloom. Sain aru, mida tähendab päeval kuala juures kuuldud repliik: „Tänavu tulid kohale vaid need, kellel hädasti vaja.“ Tulid need, kellel on probleeme ja kes vajavad abi. Siin teadsid mehed muide täpselt öelda, et palvekoja juures oli kakskümmend seitse inimest.

Pärast viimast palvust kostitati üksteist vähese puskariga, mida nüüd (huvitav, kas ka selle tatarlaste moodi palvetamise pärast) arakaks kutsuti. See oli üsna lahja.

Saabki otsa mu lühike külaskäik Kuzebajevosse, kohta, kus olin kord noor ja uljas. Täna käisin veel ja otsisin üles palvuspaiga bulda vös’, mida ma varem kunagi polnud näinud. Ujusin mõnusalt jaheda veega paisjärves sealsamas lähedal ning istusin tükk aega kõrgel künkal ning vaatasin küla. Tundub, et siia ei satu ma enam kunagi. Või ehk siiski... Tutvusi on ju uuendatud, nii et võiks mõnikord veel tulla, kasvõi bulda ajaks. Millal see on?
_____________________________

Kuzebajevos viibisin pikemalt oma esimese udmurdi ekspeditsiooni ajal 1980. aasta juulis. Olin siis 24 aastane.

Pühapäev, 13. september 2009

Õhtuti hiilib sügis ümber maja

õhtuti hiilib sügis ümber maja
pudeleis mulksub õunavein
daaliate nooblid õied ootavad halla
mis võtab valikuta neid kõiki
õhus on õunte ja kõdu lõhna
ning udupilvedena
kadu kuulutavaid äädikakärbseid
päeval põldudel tolmu ja aganaid
üles keerutanud rasked masinad
tukuvad sauna taga rivis
õunte kukkumise tikk-takk
mõõdab nappi aega
ritsikate vaikimise hetkeni

õhtuti hiilib sügis ümber maja
ta hingeõhust juba saab udu
mis jaheda loorina lookleb
põllu ja maantee kohal
ta külmad ja märjad jalad
rõhuvad mulda ja rohu sisse
mitmetähenduslikke märke
hämaras tarduvad ootele puud
varesed panevad kaseladvas
kokku oma niisked tiivad
rebased püüavad kõrrepõllul hiiri
ja inimesed teevad ahju tule
selges taevas vilgub teravaid tähti
otsekui majakaid mille juhatus
sõltub vaataja silmist







Reede, 11. september 2009

Sa Kauge Idamaa ja Vaikne meri 2

Eelmine postitus jättis meid Udobnaja lahe äärde Ternei looduskaitsealal. Sealt veel üks pilt.


12. augustil võtsime ette lennuretke Terneist Jedinkani põigetega platoo kohale. Õhtuks tagasi Terneisse.


14. augusti õhtupoolikul lendasime Terneist Plastuni, ööbisime lennujaamas;
15. augusti õhtupoolikul lend Plastunist Vladivostokki;
17. augustil tegime väikese laevaretke Vladivostokist Andrejevosse ja tagasi;
18. augustil asusime Vladivostokist teele laevaga "Antonina Neždanova", sihtsadamaks Južno-Kurilsk Kunaširi saarel.


21. augusti pärastlõunal läksime üheksakesi Južno-Kurilskis maale, peagi matkasime ja hääletasime vulkaan Mendelejevi jalamile laagrisse.

21. august, teisipäev. Kui poole kaheksa ajal dekile läksin, oli laev juba läbinud Iturupi ja Kunaširi vahelise Jekaterina väina ja võtnud kursi edelasse. Kell kaheksa olime vulkaan Tjatja traaversil. Tjatja jättis oma pilvedesse kaduva kaksikkoonilise tipuga (1822 m) imposantse mulje.


Alt olid nõlvad metsased, ülevalt kaljused. Enne viimast 1976. aasta purset asus vulkaani jalamil küla, mis jäi tuha alla. Ilm oli ilus ja selge, vaid saare kohal rippus üksikuid pilvi. Järsud kaljused kaldad muutusid lõuna pool madalamaks ning enne ühtteist avanes meie ees avar laht, mille künklikel kallastel oli näha ühe- ja kahekorruselisi maju. Olime Južno-Kurilski reidil. Lahe lõunakalda panoraami ilmestas vulkaan Mendelejevi kuppel (886 m). Kuna maale veel kedagi ei lastud, käisime viimast korda restoranis. Alles pool üks pukseeriti parda juurde rahvast täis praam, millelt inimesi ükshaaval laevale laskma hakati. Istusime põrandal ja ootasime, millal maale saab. Viimaks paistsid kõik pealetulijad pardal olevat ning piirivalvurid asusid kontrollima maaleminejate pabereid. Saime kontrollist õnnelikult läbi ja trapist alla ning avastasime ennast keset hoogsat löömingut.


Praamil paistis olevat veel hulk inimesi, kes tahtsid laevale saada, lehvitati pileteid, mehed sõimasid, naised karjusid ja lapsed nutsid. Elu omas mahlas! Julgemad püüdsid trappi tormijooksuga vallutada. Välkusid rusikad, karjuti ähvardusi. Viimaks õnnestus ühel sülelapsega naisel trapist üles ronida, kuid laevamehed saatsid ta varsti alla tagasi. Praamil olevad mehed kutsusid ühe ja mitmekaupa laevamehi arveid klaarima. „Tagasiteel tuleme läbi, siis kohtume,“ lubasid viimased. Trapp tõsteti üles, rahvas rahunes, praam hakkas kalda poole liikuma. Olime tormilisest vastuvõtust rabatud ja kujutasime elavalt ette, kuidas me ise nädala-kahe pärast peame laeva vallutama asuma. Tuju ei paranenud ka sadamas, kus kohtasime kahte eesti gruppi, kes pikemat aega ära sõita üritavad, kuid kordagi isegi praami peale pole pääsenud. Saime teada, et saarel on väga raske ringi liikuda, sest puudub ühiskondlik transport, matkajaid teenindav kooperatiiv aga nõuab iga liigutuse eest hingehinda. Kiirustasime sadamast minema njing jäime esialgu peatuma mingi poolelioleva kivimaja juurde. Tuli teha luuret ja kindlustada positsioone. Kalmer ja Valdo läksid otsima matkakooperatiivi meest, Kalle lennupiletite kassat, Leida ja Pille poodi. Viimaste retk oli kõige edukam, sest varsti olid nad leibade ja tomatimahlaga tagasi. Avati kaks lihakonservi, söödi ja joodi. Tuju läks veidi paremaks, kuigi möödakõndivad kohalikud elanikud heitsid meie suunas üpris ebasõbralikke pilke. Kalmer ja Valdo tulid ja ütlesid, et Fomenkot polnud kodus, Kalle tuli ja teatas, et kassa on kinni. Leidsime ühe veidi lahkema moega tädi, kelle majja kogu üleliigse varustuse jätsime, ning võtsime kursi läbi linna lõuna poole.


Južno-Kurilsk koosnes peamiselt kahekorruselistest puitkilpmajadest. Samasuguseid maju olin kohanud Salehardis, Hantõ-Mansiiskis, Dudinkas, mõne kuu pärast tervitasid nad mind Ljantori asulas Surguti lähedal. Mul pole aimugi, kus selliste majade detaile vorbitakse ning kelle haiglane fantaasiapuudus on need loonud ja üle Venemaa laiali külvanud. Otsekui lohehammastest võrsuvad sellistest majadest homo soveticused, kes levivad kõikjale ja püstitavad üha uusi ilmetuid elamuid. Linn oli lage, värvidest domineerisid sinine, mürkroheline ja luitunudhall. Seljakotid kergemaks pakitud, postkaardid tervitustega postkasti lastud, poes käidud, siin-seal nokastanud ja pribaltidesse üsna ebasõbralikult suhtuvate noormeestega vesteldud, mitut eestlast kohatud ja selle üle enam mitte imestatud, lahkusime poole kuue paiku sellest ebasõbralikust paigast. Laskusime peenikese musta liivaga kaetud rannale ja hakkasime astuma Mendelejevi suunas. Tuletõrjekuurist möödumisel peatas meid üks mees, kes küsis, mis grupp see on ja hakkas siis kiiresti seletama. See oligi matkajatega tegelev Fomenko, keda meie poisid enne kätte ei saanud. Ta tegi meile kähku selgeks, et tegime väga halvasti, kui omapäi ning täitevkomitees oma marsruuti teatamata liikuma hakkasime. „Keegi ei oska ju teid otsida ja hoiatada taifuuni või tsunami eest.!“ Nagu oleks mõni selline kohe tulemas. Ent olgu, lubas Fomenko, las kõik jääb tema hooleks. Leppisime kokku, et reedel tuleb ta oma autoga maantee 17. kilomeetrile, et meile saare lõunaossa väike ekskursioon teha. Selle teadmisega astusime edasi. Lahe kaugemas sopis vedeles liival suur laevavrakk, hieroglüüfidega maalitud nimi ninas. Nagu kuivale jäänud vaal, mõtlesin pilti tehes.


Peagi jõudsime kruusateele. Liiklus oli tihe (see tähendab keskmiselt üks auto 10 minuti tagant), kuid peamiselt sõitsid edasi-tagasi sõjaväeautod. Kui neli ja pool kilomeetrit käidud sai, tegime peatuse, sest avanes ilus vaade tervele lahele ja taamal kõrguvale Tjatja koonusele.


Sel ajal, kui mina pilti tegin, peatas Leida ühe sõjaväeauto, mis meid üheksandal kilomeetril asuvate ojade juurde viis. Olime nüüd umbes kahesaja meetri kõrgusel Mendelejevi nõlval. Oja lähedal paistis kena bambusvõsast ümbritsetud lagendik, mille laagripaigaks valisime.


Teisel kaldal seisis kolm telki ja kostis valju eestikeelset juttu. Läksime asja uurima. Seegi eesti grupp oli Kuriilidele sõitnud kooperatiivi „Estomer“ vahendusel. Enne Kunaširi olid nad matkanud Iturupil, kus olid olnud juba üheksas eesti grupp sel suvel. Muist rahvast oli Tartust, muist mujalt. Kõik paistsid reisiga rahul olevat. Panime oma Zima telgi üles ja korjasime lõkke jaoks puid. Peagi saabus meie kamba teine pool, samuti autoga. Leida, Pille, Ülari ja Aaro kadusid metsa, Kalle jäi pakisuppi keetma. Ühes ojadest oli vesi külm ja maitsetu, teises leige ja tugevalt hapukas. Kui sööma hakkasime, oli juba pime. Ülejõelt tuli meile külla 2. kursuse geograafiatudeng Ene Kalle, tõi külakostiks tatart ja nuudleid. Hiljem üllatasid veel Sahhalini Meregeoloogia Instituudi vulkanoloogid, kes ootamatult bambusest välja ilmusid. Vaatasime üheskoos kaarte ja püüdsime meelde jätta teed vulkaani otsa. Võõrastega koos tulnud koer lubas kõigil ennast sügada.


22. augusti hommikul ronisime kuumaveeallikaid ja fumaroole vaatama, seejärel kolisime õhtupoolikul laagri kuus kilomeetrit lõuna poole.

Algas ekspeditsiooni teine kuu. Kui kaheksa ajal ärkasin, oli Kalle juba jalul ja keetis tatraputru. Naabrid olid meist kärmemad ja asutasid ennas juba vulkaanile ronima, jättes telkide juurde ühe mehe valvesse. Meie pakkisime asjad kokku ja peitsime seljakotid bambusvõssa. Algul tuli liikuda otse askorbiinhappe maitsega oja mööda, mis üsna meie laagripaiga lähedal mitu maalilist astangut moodustas.


Vesi langes väikeste jugadena üle punakate kaljude. Ülalpool astanguid sattusime märgistatud rajale, mis bambuses kulgedes oli üsna porine. Peagi hakkas rada oja ühelt kaldalt teisele looklema ning varsti loobusin ma kivilt kivile hüppamisest ja sumasin otse leiges vees. Umbes poole tunni pärast jõudsime paika, kus ojja suubusid kuumaveeallikad. Neist voolav vesi võis olla oma seitsekümmend kraadi kuum ja kivid, mida määda vesi voolas, kollendasid väävlist. Ojja oli lahtistest kividest laotud mitu basseini, samas lähedal oli kaldal betoonist vann. Veidi allikatest edasi seisis kiviklibul telk, kus oli peavarju leidnud vene abielupaar. Mees näitas meie poistele eksootilisi taimi. Edasi muutus ojasäng kitsamaks, kohati tuli ronida mööda savist nõlva. Tihti paljandusid mitmesugused tufid ja moondekivimid. Kollakas savi, punakad ja sinakad kaljud, sekka seedermändide tumerohelist.


Vesi ojas oli nüüd piimjas ja üsna soe. Oru kohal hõljusid aurupilved. Peagi jõudsime uute kuumaveeallikateni, kus vesi lausa kees. Paaris augus mulises ka muda. Kaljud olid kohati kuumad. Edasi minnes muutus ojavesi veidi jahedamaks. Ees hakkas paistma kõrge kollakas rusukalle, mille harjal turritasid mingid postid. Ilmselt oli siin vulkanoloogide poolt mainitud jaapani kaevandus. Sellest mõnisada meetrit edasi avardus org amfiteatriks, mille keskel kõrgus kollakasvalge küngas.



Roninud künkale, nägime eespool sinakaid kaljusid, millest siin-seal auru kerkis. Kui Jüri asja lähemalt uurima läks, kõrvetas ta kalju vastu toetades oma kätt. Filminud mõned vaated, otsustasin fumaroole lähemalt kaeda. Ootamatult sattusin järsule rusukaldele, millest oleksin äärepealt alla libisenud. Sain kaamera upitada Valdo kätte, kes tundis ennast tänu matkasaabastele üsna kindlalt. Et vulkanoloogid olid rääkinud mingist kõrvalkraatrist, otsustasime veel ülespoole ronida. Jätkasime tõusu mööda ojasängi. Varsti kadus oja kivide alla ja peagi lõppes ka säng. Ees paistis vaid läbipääsmatu männitihnik. Märkamatult oli meid ümbritsenud pilv ning juba tibutaski vihma. Märgi libedaid kive mööda laskusime uuesti kaevanduseni. Udu tihenes. Kui ka omapead seigelnud Pille ja Aaro lõpuks nähtavale ilmusid, asusime tagasiteele. Libedaks muutunud savinõlvadest hoolimata läks laskumine kiiresti. Basseinide juurde jõudes nägin, et kiiremad kõndijad juba kuumaveevannis mõnulesid.


Mis muud, kui märjad riided seljast ja vette. Algul tundus see väga kuum olevat, ent varsti levis üle keha mõnus roidumus. Kuna meil termomeetrit ühes polnud, jäi üle mõistatada, kui soe vesi võib olla. Pakkumised olid neljakümnest viiekümne kraadini, kuid pärast arutelu jäädi pidama neljakümne kahe kuni neljakümne viie juures. Kui soe vann ära tüütas, võis ennast vahelduseks jaheda ojaveega karastada. Vihm ei kavatsenudki lõppeda ja keegi ei kiirustanud märgadesse ürpidesse rõivastuma. Viimaks tuli sellest meeldivast paigast siiski lahkuda. Vanas laagripaigas sõime hommikust tatraputru, mis oli vahepeal vihmaveega lahjenenud ja asusime seejärel möödasõitvaid autosid peatama. Kõigepealt saatsime ära Kalle koos telgi ja heade nõuannetega uue laagripaiga valikuks, siis Kalmeri koos telgikilega. Ühe- ja kahekaupa järgnesid teised. Ise sain eelviimasena piimaauto peale. Tee tõusis veelgi. Nagu kokku lepitud, ronisin viieteistkümnenda kilomeetriposti juures maha. Avanes ilus vaade Mendelejevi vulkaanile.


Ma ei osanud arvatagi, et näen mäge uuesti alles nädala pärast. Et leidsin posti küljest läbiligunenud, kuid loetava kirja, ei valmistanud laagripaiga leidmine raskusi. Telk asus nüüd väikesel lagendikul teest veidi madalamal ja kaugemal. Lõke juba põles. Varsti sai sooja suppi ja kohvi. Puude vahele tõmbasime katuseks kile, mille all oli edaspidi meie söögituba. Kalle teadis rääkida, et oli antud tormihoiatus, sest läheneb taifuun. Sõdurid, kellelt info pärines, arvasid, et suurt tuult ei tule, küll aga vihma.


23. augusti ööl algas taifuun.

23. august, neljapäev. Öösel läks vihm ägedamaks. Kell viis ärkasin selle peale, et mulle tilkus vett näkku. Tükk aega laiskusega võidelnud, pugesin telgist välja, pingutasin katust ja kohendasin kilet. Tilkumine lõppes. Kell üheksa toodi vett ja lõkkepuid, seejärel keedeti mannaputru ja kakaod. Söödi ja peeti aru, kas istuda rõskes telgis või minna kuhugi. Pille kadus vaikselt, siis otsustasid Jüri ja Kalle mere äärde minna. Teised jäid telki. Tegin kaamera kohvri lahti. Aparaat oli niiske. Jätsin selle lahtiselt seisma, ja ime küll, pikapeale kuivas kaamera ära. Kuivatasin ka fotokaameraid ja valgusmõõdikut. Sadu tugevnes, tuul samuti. Igaks juhuks kinnitasin telki katva kile paremini. Kell neli otsustasid Valdo, Aaro, Ülari ja Leida samuti mere äärde minna. Varsti pärast seda jõudis tagasi läbimärg Pille. Kolina peale väljusin telgist – tuul oli köögikile katki rebinud, seda keskelt toetanud post ajas kukkudes ümber kakaopurgi. Hea, et telk veel seest enam-vähem kuiv oli! Tugevnev tuul raputas ja rebis seda küll kõvasti, hakkasin kartma kile pärast. Kui see peaks katki kärisema, oleme hetkega läbimärjad. Talimatkadeks mõeldud õhuke telgiriie ise ju vett ei pea. Kalle ja Jüri jõudsid tagasi. Nad olid tükk aega mere ääres soojas vannis lesinud. Enne pimedat tulid ka teised. Aaro oli ujunud meres oleva võrguni ja sealt kala võtnud. Seda hakati hämaras puhastama. Panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti, kust isegi jutud vapustavalt maitsvast kalaroast mind enam välja ei meelitanud.


24. augusti pärastlõunal käisime Stolbtšatõi neemel.

24. august, reede. Keset ööd ärkasin heleda valguse peale. Väljas möllas äike. Välgud sähvisid vahetpidamata, kuid müristamine kostis kuidagi summutatult. Hakkas veel ägedamini sadama. Ka tuul oli tugev, köögist kostis kausside-tasside kolinat. Ilmselt oli kile jälle katki. Äike tundus lähenevat, valgussähvatused olid nii heledad, et isegi suletud silmadega hakkas valus. Pistsin pea magamiskotti. Oli selline tunne, et ümber telgi möllab kari paharette, kes kilet rebivad ja kruusa katusele pilluvad. Kõik lamasid hiirvaikselt. Kui hommikul muljeid vahetama hakkasime, selgus, et äikese ajal ei maganud mitte keegi. Tüdinesin ootamast, millal tuul kile ära lõhub ja jäin magama. Ärkasin kell kümme, sadas endistviisi. Koos Valdoga roomasin telgist välja laagrit üle vaatama. Telgikile paistis korras olevat. Köögi katuse üks nurk oli lahti, kile laperdas tuule käes. Sidusin selle uuesti kinni. Metsast leidsin pika otsimise peale veel mõned kuivemad puud, aga lõke süttis siiski raskesti. Valdo, Leida ja Kalmer läksid kokkulepitud paika Fomenkot ootama. Läks valgemaks, tuul vaibus ja vihm lakkas. Enne keskpäeva hakkas teevesi viimaks keema. Jõime teed ja sõime õhtust kalasuppi. Leib oli otsas. Kalmer tuli tagasi, Leida ja Valdo üritasid aga Južno-Kurilskisse hääletada, et leiba tuua ja uurida, miks Fomenko ei tulnud. Hakkas uuesti sadama. Pilved tulid loodest üle mäeharja, vajusid otse puulatvade vahelt meile peale. Pugesime telki. Kui paar tundi hiljem uuesti välja vaatasin, ei sadanud enam, kuid pilved olid endiselt madalad. Leida ja Valdo jõudsid tagasi, tõid kuus pätsi leiba. Otsustasime laskuda mere äärde ja käia kuulsal Stolbtšatõi neemel, kus pidid uhked basaltsambad olema. Et aega mitte raisata, sõime konservube ja leiba. Sokutasin kaamera seljakotti ja laenasin Ülarilt keebi. Teel seisis veoauto, mille kastist parajasti rahvas maha ronis. Hakkasime mööda porist rada laskuma. Varsti jõudsid autoga saabunud matkajad meile järele ja tormasid mööda. Grupis oli leedulasi ja eestlasi, kes kasutasid kooperatiivi „Briis“ teenuseid. Poole kaheksa ajal pidi neile järele tuldama, sellepärast nad nõnda tormasidki. Et meie telk eest kuhugi ei kao, jätkasime rahulikumas tempos. Rada kulges algul läbi nulumetsa, siis kadus bambuse vahele, kus oli veelgi porisem, märjem ja libedam. Poole tunni pärast jõudsime nõlva all avanevale lagendikule, kus oli laagris suur vene grupp. Edasi muutus rada porimülgaste reaks, kus tuli sumada poolest säärest saadik sopas. Seejärel kerkis ootamatult teele liivaluide. Luitele tõusnud, nägime ees merd. Kahel pool orusuud turritasid kummalise kujuga kaljud, mis näisid papist teatridekoratsioonidena.


Rand oli liivane, kuid neemele lähenedes asendus liiv kividega. Sadas imepeent uduvihma, mis aparaatide objektiivid kohe märjaks tegi. Möödusime suurest püramiidjast kaljust, mis üht külge pidi vette ulatus. Kalju lähedal oli laagris veel üks grupp matkajaid. Maas vedeles kummiülikond. Veel veidi kividel ronimist ja ilmuski nähtavale umbes kahekümne viie meetri kõrgune basaltsein, mis oli üsna korrapäraselt kuusnurkseteks sammasteks jagunenud. Püstloodsete sammaste kohal lamas rõhtne basaldikiht, mis nägi välja nagu hiigelpuuriit. Kuigi vertikaalne sein näis otse merest tõusvat, teadis Valdo öelda, et sellest saab mööda.


„Edasi on veel huvitavam,“ kinnitas ta. Hakkasime ronima mööda seina jalamit, kohati otse veepiiril, kohati sellest viie-kuue meetri kõrgusele tõustes. Kuigi sein oli peaaegu vertikaalne, ei valmistanud ronimine raskusi, sest sambaotsad moodustasid mõnikord lausa trepi. All olid selge veega maalilised abajad. Roninud ümber mitme abaja ja kaljunuki, jõudsime viimaks neeme tippu.


Siin oli erinevalt murenenud basalti – vees kaljusid pealt peeneks murenenud kivimist, pikki kaldpindu korrapäraselt kuusnurkadeks lagunenud basaldist otsekui parkettpõrandaid, kihiliselt ja kaldsuunas pragunenud kaljusid. Nende vahel selgeveelised kanalid, kus ujus meduuse – vaatepilt oli tõeliselt võimas. Vihma kiuste filmisin mitu kaadrit, vahepeal kaamerat käterätiga kuivatades ja keebi alla varjates. Kuigi oli märg ja üsna külm, ei raatsinud me kohe lahkuda, vaid istusime tükk aega kaljudel ja nautisime vaateid, mille suguseid maailmas harva leida. Et mitte pimedas mööda porist nõlva turnida, pidime viimaks siiski tagasi minema hakkama. Rada oli veel porisemaks muutunud, kõrgemal hakkas ka tihedamalt sadama. Laagrisse jõudsime hämaras. Söök oli juba valmis – Aaro oli jälle võrke revideerimas käinud – alustuseks anti keedetud ketat, teiseks roaks praetud taimenit. Tee joodud, panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti. Äkki meenus Kalmerile, et tal on kotis pudel Viru Kanget, mida oli hoitud Fomenko meelitamiseks. Kuna viimane meid alt vedas, tegin ettepaneku viin ära juua. Vastuväiteid polnud. Naps joodud, uinusin vihmarabina saatel.


26. augustil rühkisime läbi märja bambusvõsa järjekordseid fumaroole vaatama.

Pühapäev. Kell kümme hommikul oli olukord selline: Valdo luges, Jüri vahtis lakke, ülejäänud tegid, nagu magaksid, väljas ladistas endiselt vihma. Kuigi eelmisel õhtul oli üle pika aja kuulda lennukeid, läks ilm vastu hommikut halvemaks. Kartsin juba, et me ei saa telgist väljagi, kuid enne lõunat sadu lõppes ja kaheteistkümne paiku asusime teele suure fumaroolivälja suunas. Panin keebi selga, sidusin vöökohalt kõvasti kinni ja arvasin, et vähemalt ülakeha peaks kuivaks jääma. Asjata lootus. Kes pole vihmaga bambuses roninud, sellele võib öelda, et tunne on nagu autopesulas harjade vahel. Kahelt poolt peksis näkku märg bambus, jalge all lirtsus pori või voolas vesi. Rada polnud peaaegu näha, pidevalt komistasime langenud puutüvede otsa.


Peagi lisandusid bambusele kuused või nulud, mille oksad üle näo ja turja tõmbasid. Hakkas uuesti sadama. Viimased kilomeetrid tuli tungida läbi tiheda padriku, kus seljakotti lausa järel lohistasin. Pärast kahetunnilist vantsimist jõudsime viimaks lagedale. Tuli veel ronida üle libeda savinõlva ning siis olimegi fumarooliväljal, kus leidus kummalise kujuga kive (ilmselt nn vulkaanilised pommid), paar pahinaga väävlilõhnalist auru välja ajavat auku ja üks keeva veega allikas. Puhus üsna tugev tuul, mis pihustas kõikjale vihma. Pildistamine ja filmimine tundusid algul võimatud. Siiski õnnestus Ülari ja Valdo abiga mõned kaadrid võtta. Vaatepilt oli müstiline: maa alt kerkiv väävliaur sulas kokku pilvedega, varjates aeg-ajalt kogu lagendiku. Kui tuul auru kõrvale kandis, ilmusid nähtavale kollakasvalged künkad veidrakujuliste kividega.



Kostis auru väljumise pahinat, kõrvus undas tuul. Korraks välgatas isegi päike, kuid kadus kohe uttu, nagu ei sobiks ta kokku maailma algusaegade pildiga. Kahjuks polnud ilm vaadete imetlemiseks soodne, tuule käes hakkas meil märgades rõivastes kiiresti külm. Tagasi laagrisse jõudsime tunniga. Järsul porinõlval õnnestus mul astuda elu pikim samm ja kuna ka sellest jäi väheks, maandusin külili võsas. Kaamera ei saanud õnneks viga, ise jäin samuti terveks. Laagris sõime suppi ja mannavahtu, korraks tuli ka siin päike välja, kuid vihm lakkas vaid hetkeks. Kõrgemad pilved liikusid piki saart, s.t. edelast kirdesse, madalad aga saarega risti (kagust loodesse). Meil kaasas olnud kindralstaabi suuremõõtmelise kaardi andmetel on Kunaširil suve jooksul vaid kuus päikesepaistelist päeva. Saarest ida pool voolab Arktikast algav külm Oyashio hoovus (augusti keskmine veetemperatuur 6-10 kraadi), lääne pool aga soe hoovus (augusti keskmine temperatuur üle 20 kraadi).


27. augustil kolisime läbivettinud taifuunilaagrist lennujaama külje all olevasse võõrastemajja.


27. august, esmaspäev. Hommik oli masendav – aparatuur märg, kell vett täis, ööseks välja riputatud sturma haises kopituse järele, vasak silm valutas. Aaro arvates oli silmas okas või pind, mida ta kätte ei saanud, sest polnud pintsette. Valdo ja Leida käisid lennujaamas maad kuulamas ja ütlesid, et teisel pool kuru on ilm parem. Võõrastemajas olevat umbes kolmkümmend matkajat, nende hulgas ka üks eesti grupp ja meie Kalle, kes polnud seni minema saanud. Otsustati likkupandud herned pudruks keeta, süüa ja seejärel lennujaama minna. Valdo sai koos tüdrukutega esimesena minema, neil õnnestus hoobilt auto peatada. Hakkasin koos Jüriga astuma, peagi jõudsid meile järele Ülari ja Aaro. Tahtsime ühe künka otsas puhata ja suitsu teha, kuid just siis tuli sõjaväeauto ja korjas meid peale. Võõrastemaja oli tõesti rahvast täis. Ees olnud eestlased majutasid meid lahkelt oma tubadesse. Üheksa peale saime kahes toas kokku kolm voodit ja kolm välivoodit. Märjad riided riputasime kõikvõimalikesse kohtadesse kuivama. Tuleb tunnistada, et oli hea jälle katuse all olla. Vanad olijad pakkusid head india teed, kõrvale võtsime küpsiseid ja virsikukompotti. Õhtul külastas meid matkakooperatiivi „Estomer“ juhataja Enn Käis, kelle abiga külastas sel suvel Kuriili saari 192 eestlast. Keskmiselt läks reis maksma 800 rubla inimese kohta (minu palk oli tol suvel vist 160 rubla). Härra Käis jutustas lugusid Kesk-Aasia ja Kaug-Ida matkadel ette tulnud huvitavatest vahejuhtumitest. Meie toa vanad olijad ja õnnelikud voodikoha omanikud olid õpetaja Maie Koerust, raadiopunkti tehnik Raivo Kohtla-Järvelt, keegi Jaan, kes ennast pikemalt ei tutvustanud ning meie Kalle. Valdo sai ainsa vaba voodi, ülejäänud heitsid põrandale laotatud madratsitele. Kõigepealt magad põrandal, siis saad voodikoha ja siis kunagi ehk ka lennukikoha, lohutasin ennast enne uinumist. Õhtul oli pilvede vahel isegi tähti näha.


28. augustil käisime Reetmise väina ääres, kusjuures Hokkaido saare Shiretoko poolsaare kõrgeima mäe Rausu vulkaani tipp (1660 m) oli vaid 43 kilomeetri kaugusel, kuid Jaapan ei paistnud;


31. augusti õhtul lendasime transpordilennukiga Južno-Sahhalinskisse, öö lennujaamas;
1. septembril käisime linnas jaapani kuberneri paleed vaatamas, õhtul väljalend Moskvasse.


2. septembri öösel kell kaks (NB! ajavahe -9 tundi) maandusime Moskvas, õnnestus hankida piletid 9.25 väljuvale Tallinna lennukile.

Lõpetuseks ka Google Earthi abil nikerdatud marsruut. Punase joonega on tähistatud mööda maismaad ja vett liikumine, kollasega lennureisid. Ilma suurendamata pole paraku palju näha, nii et klikkige kaart suuremaks.