Teisipäev, 28. aprill 2020

Isolatsioonist 3

28. aprill. Tsiteerin veel Kaplinskit: „Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas “Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus. Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku.“ (J. Kaplinski. Esimene tõsine hoiatus. Edasi 24. 04. 2020).

Ilusti kirjutatud, kuid kas tõesti on pandeemiad ja epideemiad alles nüüd tekkinud, nagu jääb mulje sellest kirjutisest. Et inimesed on ülbeks läinud, hakanud ignoreerima looduse ja jumala seadusi, seetõttu saavad nüüd haigustega nuheldud. Üleilmastumise Paabeli torn aga suurendab jumalikku raevu.

Dies irae, dies illa solvet saeclum in favilla,
Teste David cum Sybilla,
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus.


Eks ole tuttav motiiv juba ammustest aegadest. Ent kui vaatame asja pikemas perspektiivis, on ilmne, et viiruste põhjustatud epideemiad algasid siis, kui muutus inimeste käitumine neoliitilise revolutsiooni ajal umbes 12 000 aastat tagasi ja maaharimine ühelt poolt sundis, teiselt poolt aga võimaldas rahval elada tihedamini asustatud kogukondades. See võimaldas ka haigustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Nii väidab Vikipeedia. Üks vanemaid inimkonda kiusavaid viirushaigusi võib olla herpes. Lisaks sellele ja veel mõnele juba taltunud viirushaigusele tundis antiikmaailm kindlasti lastehalvatust, rõugeid ja leetreid. Ka gripp on tõenäoliselt iidvana haigus, võimalik, et esimene selle suurem puhang oli Hiina aladel juba 8000 aastat tagasi. Igatahes on gripi sümptomeid kirjeldanud Hippokrates. Oletatavasti oli gripp ka see haigus, mis hävitas 1493. aastal vahetult pärast Kolumbuse saabumist kogu Antillide pärismaise elanikkonna. Esimene kindel gripi pandeemia on dateeritud aastaga 1510.

Lisaks viirushaigustele hakkasid maid ja rahvaid laastama bakterite põhjustatud katkupandeemiad. Neist esimene, Justinianuse katk 541 – 544, aitas oletatavasti kaasa Rooma riigi hävingule. Järgnesid keskaegne must surm 1347–1352, suur katk 1665 – 1666, katk Põhjasõja ajal 1708 – 1712. Lisaks lokaalsemad puhangud, näiteks katk Tallinnas 1571, Itaalia katk 1629 – 1631.

Kindlasti oli ka ürginimestel nakkushaigusi, kuid need külvasid surma vaid väikeste asurkondade piires ega saanud kujuneda väga laialdasteks. Samas näitab Siberi rahvaste hulgast kogutud rõugete teemaline folkloor, et nakkuse eest polnud kaitstud ka väga hõredasti asustatud piirkonnad. Seega, kui panna kokku teadmised nakkushaiguste levikust läbi aegade ja tõlgendada neid Kaplinski vaimus, siis on järeldus lihtne – nii loodusseadused kui jumalik tahe olid inimese määranud elama ürgkogukonna küti ja korilasena. Karjakasvatus aitas loomadel levivatel viirustel ja bakteritel ületada liikide vahelisi piire ja jõuda viimaks ka inimesteni, põlluharimine tõi kaasa kõigepealt taimehaiguste hüppelise kasvu, asustuse tihenedes ja linnade kasvades aga tekkisid soodsad tingimused nakkushaiguste ulatuslikuks levikuks, millele aitasid kaasa sõjakäigud ja kaubareisid.

Mis siis nüüd – kas tagasi koopasse? Kas oleme aastatuhandeid olnud valel teel, esitanud juba esimesi loomi kodustades häbematu väljakutse nii ökoloogiale kui jumala tahtele? Kunagi kirjutasin seoses uusšamanismiga ka õnneliku metslase ideaalist: „Kui mõned XX sajandi esimese poole mõtlejad projitseerisid oma paganlusega seotud ettekujutuste taustale kõigist ühiskonna poolt seatud tõketest vaba inimvaimu, kelle tegevust ei saa mõõta tavainimeste jaoks kehtiva mõõdupuuga, jõulise õpetaja (nt. Zarathustra), kes kõike väikekodanlikku vihates on võimeline valla päästma hävitavad jõud, et inimkonda kannatuste ja surma läbi uueks luua, siis sõdadejärgne purustustest tüdinud aeg vajas uut müüti. Selleks sai vana, paljudes usundites ühel või teisel kujul esinenud ettekujutus sellest, et kunagi elas inimene looduse ja liigikaaslastega harmoonilises ühenduses, austades loodusest endast lähtuvaid vägesid ning mõjutades neid mitmesuguste riitustega. Võib-olla kujundas uut suhtumist lisaks läbielatud sõjakoledustele ka antropoloogide-etnograafide poolt elustatud ettekujutus nn. õnnelikest metslastest.“ (A. Lintrop. Šamanism ja internet. http://www.folklore.ee/pubte/meedia/shamanism.html).

Näib, et õnneliku metslase kujutelm tõuseb seoses koroonapandeemiaga taas tuhast. Kui nüüd tõlgendada viirust (mitte käesoleva pandeemia oma, vaid igasugust) kui puhast geneetilist informatsiooni, rakkude hävingukoodi, siis tekib tõesti küsimus, kes on selle kõige taga ning mida ta tahab sellise info levitamisega saavutada. Kui aga võtta viirust kui rakulise elu eelset, kuid selle tekkimiseks vajalikku astet, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et meie kõrval eksisteerivad ka väga vanad ja meie mõistes elule eelnevad vormid, mis paraku võivad meid kahjustada ilma igasuguse tagamõtte või kellegi kurjade plaanideta. Õnnelikuks metslaseks pole meil võimalik hakata mitte mingil juhul, sest sellist tegelast pole reaalselt mitte kunagi eksisteerinud. Jääb üle püüd õnnelikuma inimese poole.

Pühapäev, 26. aprill 2020

Isolatsioonist 2

26. aprill. Veel üks isolatsiooni prohvet on rääkinud. Jaan Kaplinski Edasis: „Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. NATO peasekretär Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual.“ Ja veidi allpool, artiklit kokku võttes: „Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud.“ Et siis nõuka aeg on see ideaal, mille poole püüelda, avatud maailm aga kuritegelik ja hukatusse viiv ja reisimine kõige suurem surmapatt ühes lastesaamisega: „Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju, nii palju kui tahame.“ Mu meelest on just üks esimesi käske Piiblis, mille jumal inimestele andis: „Tehke sugu ja saagu teid palju.“ Laste arvu piiramisest sääl juttu pole.

Aga jah, üks tee ökokatastroofi vältimiseks oleks loobumine ülemaailmsest majandusest. See tooks umbes kümne aasta pärast kaasa nutiseadmete, arvutite ja muu elektroonika kodudest kadumise, päikese- ja tuuleenergia tootmise lõpu, sest poleks vajalikke osi seadmete remondiks või väljavahetamiseks. Pole mõeldav, et iga mees või kogukond hakkab kodus protsessoreid või isegi kondensaatoreid tootma. Selleks pole lihtsalt vajalikke ressursse. Internet kaoks, kaasaegne side tavainimeste jaoks samuti. Valitsused, sõjandus ja eriteenistused peaksid ehk kauem vastu. See ongi asja kurbloolisus, et me tegelikult ei saa pöörduda tagasi hõimude või killustunud riikide aegse sõjaökoloogia juurde, mis ju tegelikult oli üsna mõjuvalt keskkonda säästev, sest ressursse kulutati suhteliselt vähe väärtusi pidevalt jõuga ümber jagades ja rahvastiku juurdekasvu sõdadega piirates. Kardan, et võimu juures olijad on valmis loobuma kõigest peale tänaseks leiutatud relvade, need aga ei võimalda eriti keskkonnahoidlikku sõda.

Vanaviisi põllumajandusega on ka keeruline lugu. Olen ennegi kuulnud ja lugenud mõtteavaldusi, mis kuulutavad vaata et inimõiguseks naabri või suvalise külanaise käest munade ja piima saamise. Milline idüll – linnasaks sõidab maale, peab auto suvalise maja juures kinni ja saab esimese küsimise peale kaevust võetud külma piima. Aga kus on need inimesed, kes praegu loomi peavad? Kui paljud oleksid seda valmis tegema tulevikus? Tuletage meelde seda taga nutetavat nõuka aega. Siis toimus eraviisiline loomapidamine suurmajandite kõrval, mitte polnud põhiline rahva piima, liha ja munadega varustamise viis. Pole mõtet unistada tuhandetest lehma ja kanu pidavatest tädi Maalidest, kes kogu rahva ära toidavad. Pealegi levib järjest rohkem mõtteviis, et inimesel pole õigust loomi ekspluateerida. Võib-olla kuulub see ainult heaoluühiskonna juurde ja ununeb siis, kui nälja-taat uksele koputab. Igal juhul on selge, et praegune põllumajanduslik tootmine pole võimalik ilma globaalse majanduseta. Puid võid kirvega raiuda ja tükeldada käsisaega, aga põldu esivanemate kombel nii harida, et see võimaldaks sajad tuhanded linnainimesed ära toita, pole võimalik muul moel, kui linnasid maha jättes, et igaüks kasvataks ise kõik selle, mida ta elus püsimiseks vajab. Sellist teed ei võta inimkond ette muidu, kui surmahäda korral, pärast suurt katastroofi. Kas jääme siis seda ootama?

Äkki oleks mõtet proovida toetuda just globaalsele majandusele, üleilmsele teadusele? Proovida pöörata praegused vead voorusteks? Kui suudetakse toota järjest uusi ja paremaid nutiseadmeid ja muid vidinaid, saadakse kindlasti hakkama ka pikema kasutuseaga toodete valmistamisega. Väärtustada tuleks mitte uudsust ja kvantitatiivseid näitajaid (töötakt, pikslite arv jne), vaid praktilisust ja kestvust. Moodi peaks minema mitte ainult rõivaste, vaid ka elektroonika ja muude seadmete taaskasutus. Koos sellega ka remont. Et ei peaks mõne pisivea pärast uut asja ostma. Remonditeenuse võiks teha hästi kättesaadavaks ja mugavaks. See on palju lihtsam, kui linnaelanike maale asustamine. Teaduspõhine tootmine kõikjal, ka üleilmses põllumajanduses. Ja mitte üksnes tootmine, vaid ka selle planeerimine. Et ei tekkiks monokultuurseid tervet maailma varustavaid piirkondi. Arvan, et väljapääs oleks veelgi suuremas üleilmastumises ja ühises töös, mitte ajalooratta tagasipööramises, mis meil tõenäoliselt ei õnnestuks.

Isolatsioonist 1

25. aprill. Nii ongi, et pead hakkavad tõstma need, kes tahaksid praeguse olukorra kestmist. Sõrulane Mari Lepik kirjutab: „Ma armastan sinist taevast, ühegi lennukijutita. Hingan ja naudin teadmist, et keegi ei tilguta vähemalt sedakaudu mürki mu kopsualveoolidesse, tuhlistesse, lapse võileivale. Mürki mu õuemurule lihtsalt selleks, et mõni saaks sõita lõunamaale ning lasta jumekal miinimumpalgalisel end toita, katta, mudida ja kasida. Lebada muretult soojal valgel rannaliival. Mitte mõelda näiteks sellest, kuidas ehk veel mõned sajandid tagasi sel samal rannal kohalikus salakeeles vadistavad lapsed rannas karpe korjasid. Kuidas papad olid sealsamas sinisinisel merel, et vaid selle ranna rahvale teadaolevate meetoditega perele toidust püüda. Kuidas kilpkonn sooja liiva sisse oma munad peitis… jajaa, täna peidab jälle. Rand on tühi. Pikaealine elukas, jaksas ära oodata.“

Kummalisel kombel kiidavad teda inimesed, kelle jaoks kas konverentsiturism või ühelt esinemiselt teisele lendamine on igapäevane tegevus. Olen ammu mõelnud, et mingisuguse ürgkogukonna ihalus saab varsti nii domineerivaks, et keegi ei julge lennuki poole enam vaadatagi. Kui lendad, oled potentsiaalne mõrtsukas, laste tuleviku röövija. Aga ega asi ainult kolkluse ja kogukondluse ülistamisega piirdu. Esialgu oleme küll ise ja omaette oma bussiootamise kändude ja külasiluettidega, mida võõrastele näidata ei taha. Varsti kerkivad esile veel radikaalsemad tegelased, kes hakkavad jutlustama, et inimene on kogu elusa (ja ehk isegi eluta) looduse vaenlane, sest ta vajab sööki, kehakatet ja peavarju – kõike emakese Maa arvelt. Häbi on olla selline tegelane, kes peab teisi sööma selleks, et elada! Kollektiivne enesetapp oleks parim kingitus, mida saame keskkonnale teha. Nii tekkibki ridamisi uusi viimsepäeva kogudusi, kes algul ehk püüavad kogukonnana või kommuunina elades ökoloogilist jalajälge vähendada, siis aga sooritavad ühise ohverduse ja tapavad ennast, olles pettunud nii minevikus, olevikus kui ka tulevikuväljavaates. Arvate, et see on liialdus? Olete näinud kõiki neid idüllilisi pilte teemal inimesed istuvad karantiinis, loodus võtab oma positsioonid tagasi. Kõik need linnakanalites ujuvad luiged ja delfiinid, tuppa piiluvad karud, tänavatel uitavad metsloomad, väljakute kivide vahelt tärkav rohi – millest muust need räägivad kui sellest, et inimene on siin maailmas ülearune.

Mõtleme kainelt – praegune idüll läheb keskkonnale maksma rohkem kui kõigi lennukite lennud. Miljardid pakid, mida nüüd koju tellitakse, haa, need ei tule ju ise omil jalul, neid sõidutatakse uksest ukseni. Ja kui palju kulub toidu või asjade pakkimiseks materjali. Äsja käis vihane võitlus kilekottidega, kuid kas pakendi kilekotid, mullikiled ja muu sarnane on siis paremad? Või keskkonnasõbralikumad? Neidsamu randu, kus kujuteldavad kilpkonnad oma mune peidavad – muide, miks peidavad, vast ikka munevad ja katavad liivaga, mis päeval soojenedes aitab poegi haududa – risustavad nüüd ühekordsed maskid ja kindad. Neid toodetakse sadades miljardites juurde, kas õhust? Äkki on selleks ka mingeid muid ressursse vaja? Jätkame samas vaimus, mürgitame ennast lennuki heitgaaside asemel poodides ja bussides desovahenditega. Need on ju head, nende tootmiseks ei kulu ei tooret ega energiat. Kusjuures praegu saastavad pikad piiriületamise järjekorrad, kus rekkad seisavad tossavate mootoritega või liiguvad teosammul. Reisijad ei lenda, kuid kaubad lendavad endiselt. Mu meelest pole ökoloogilises mõttes praegusest jaburamat aega.

Hea küll, viirus taandub, ehk ei muutu ka lihtsalt niisama maskikandmine sotsiaalseks normiks. Aga kui piirid jäävad enam-vähem suletuks ja reisimine põlastusväärseks tegevuseks, hakkab kindlasti veel rohkem kaupu õhu kaudu liikuma. Ma ei usu, et kaob nõudlus hiina elektroonikakomponentide järele. Ei suuda ette kujutada, et pärast praeguse eriolukorra lõppu loobuvad kõik nutiseadmetest, võõraste maade maitseainetest jne. Mis tore idüll oleks muidugi viiekümne aasta pärast Saaremaal – oma salakeeles vadistavad lapsed paterdavad rannas, oodates isasid ja vanemaid vendi merelt. Sööme peeruvalgel kodumaist kala ja maitsestame seda kodumaise mereveest aurutatud soolaga! Aga kas seda kala niimoodi kõigile jätkub, kui peamiseks toiduks ongi kartul ja kala? Kust veganid oma sojatooteid saavad? Meil on küll 2014. aastast kodumaine ja siinsele kliimale vastav sojaoa sort, kuid kas sellest piisab? Kodumaise kartuli ja viljaga saame ehk tõesti läbi, ehk ka köögiviljaga. Puuviljadest jäävad peamiselt õunad, veidi ka ploome ja kirsse. Aga ei mingeid apelsine, banaane ja muud eksootilist kraami. Kui kogu läänemaailm talitaks meie eeskujul, siis turismi lakates taastuksid ehk kilpkonnarannad, üleilmse nõudluse puududes kaoksid paljud banaanide ja õlipalmide istandused ja mets tuleks asemele. Mujal muutuks maailm ehk veidi paremaks, meie keskkond aga läheks hulga kehvemaks, sest kogu rahva äratoitmiseks tuleb põllumajandust kõvasti laiendada. Mets maha ja põld asemele. Või arvab mõni, et koduse permakultuuri harrastusega saab varustada kõik linnade elanikud. Eriti juhul, kui lihasöömist piirata.

Nii näen asja mina, kes ma olen nooruse mööda saatnud väga intensiivse, kuid kehvasti korraldatud põllumajanduse tingimustes, kui piirid olid kinni, reisimine võimalik vaid ida suunas ja taevas vedasid jutte enamasti sõjalennukid.

Pühapäev, 19. aprill 2020

Córdoba, kauge ja kurb

5. aprill, palmipuudepüha. Aasta eest olin Santiagos ja täna oleksin pidanud ärkama Córdobas. Aga saatusel juhtus käivituma teine plaan. Nii langetasin eile hoopis vana kasetüüka, mis tehti okstest lagedaks juba 2014. aasta detsembris. Õõnsat tüve olid koduna kasutanud vaablased, mesilased ja mine tea, kes veel, see oli seest kärgi täis. Püsti jätta seda enam ei saanud, oleks võinud kellelegi peale kukkuda. Nii ma siis saagisin ta maha ja tükeldasin ära. Elurikkust jälle veidi vähem. Täna sai marjapõõsastele komposti ja mulda veetud ning tuulevarjus päikesepaistel istutud.

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Must hobune, kõrge täiskuu,
oliivid sadulatorbas.
Kuigi kõik teed mina tunnen,
ei tule iialgi Córdoba.

Nii luuletas Lorca. Nüüd on ka minul selline tunne. Surma kohta ei oska miskit arvata, aga Córdoba kaugeneb üha. Varsti lähen teleri ette rindeteateid vaatama, aga nendetagi on selge, et Andaluusiasse niipea ei pääse. Ja kui keegi peaks ütlema, et kunagi reisin sinna ratsa, siis ma praegu väga ei imestaks.

Juba eristab silm
kollast forsüütia võras
päike soojendab nägu
loodetuul ajab kuhugi
hõredat pilvekarja

metsvindi laulukatke
vatine kuu päeva ajal
hiilimas õitsvate
pajude ladvus

meri on pilvede kodu
tuul nende karjane
mina langetan
mesitaruks muutunud kaske
kuskil on Córdoba
kauge ja kurb

Koroonapühad

3. aprill 2020. Aasta tagasi jõudsin palverännuteel Ponferradasse. Tänavu olen kolm nädalat kodus istunud, planeeritud Andaluusia reis tuli ära jätta. Maailm on uue viiruse küüsis. Muud ei kuule, kui koroona ja koroona. Covid-19. Riigid sulgesid piirid, lennukid ei lenda, laevad ei liigu, bussid ei sõida. Eestis on alates 12. märtsist eriolukord. Kõik, kes saavad, püsivad koduseinte vahel. Minagi käisin viimati tööl reedel, 13. märtsil. Pärast seda olen linnas käinud vaid korra, et kirjastusest oma palverännuraamatu autorieksemplarid kätte saada. „Ilmamaas“ oli Mart üksi, kõik teised samuti kodutööl. Jah, raamat on ilmunud, aga ei jõua kuhugi, sest kaubanduskeskused, kus enamus raamatupoode asub, on kinni ja raamatukogudki ei tööta tavalisel moel. Isegi rahvusraamatukogu kataloogi pole mu uus teos veel jõudnud. Esitlusest ei maksa unistada. Aga mõtlesin, et teen selle veebis, laen üles video, kus loen ette katkendeid raamatust ja näitan palverännu pilte. Miskipärast olen sellega viivitanud. Kolleegidega kohtun skaibi vahendusel korra päevas virtuaalses kohvilauas, kus vahetame uudiseid ja mõnikord teeme ka tulevikuplaane. Paraku kaldub sealgi jutt järjest rohkem viirusele. Praegu on ju iga inimene omamoodi asjatundja viiruste ja epideemiate alal. Kogu sotsiaalmeedia kubiseb vastuolulistest nõuannetest, arvamustest ja prognoosidest. Mustemad neist väidavad, et endine maailmakord ei taastu enam kunagi.

Väljas tuulab. Ilmateenistus andis eile 2. taseme hoiatuse kogu maale, võimalik tuule kiirus sisemaal kuni 25 m/s. Seni õnneks pole nii tugevaid puhanguid veel olnud. Üks pilvevöönd koos lörtsisajuga kihutas just üle ja praegu paistab päike. Aga üks pilvede ahel on veel tulemas ja toob kindlasti uue tugeva tuule ning saju. Olen kodus seni aega sisustanud peamiselt aiatöödega, kui ilm lubab. Kõik õunapuud on kenasti lõigatud. Sellist asja pole Kamsul ammu olnud, mullune kevad välja arvatud. Aga siis olin ma palverännul ja aias tegutsesid arboristid. Eelmise kevade peale ei julgegi mõelda. Siis rändasin Põhja-Hispaanias nagu kodus. Tõsi, mul oli kerge kartus, et ajad muutuvad, aga pigem poliitika, mitte pandeemia tõttu. Hakkasin kusagil Logroño kandis isegi kirjutama fantaasiat teemal, kuidas olen pärast piiride sulgemist ja viisade kasutusele võtmist taas Hispaanias, kus parajasti on autoritaarne režiim, kuid mullu tundus see pilt nii ebareaalne, et jätsin loo katki. Praegu on olukord hullem, sest ei pääse üldse liikuma. Oli unistus jälgida semana santa protsessioone Sevillas, Córdobas, Granadas ja Málagas, hotellid said broneeritud, lennupiletid ostetud – ja tutkit. Hea, kui saab Roiu poes õlle järelgi käia. Suurema osa toidukraamist toob Mare linnast. Ta käib praegu tööl üle nädala, aga veetis enamuse möödunud „vabast“ nädalast siiski linnas tudengitele e-õppe vahendeid koostades, sest ülikoolid on ju ka kinni nagu koolidki. Üldiselt on olukord selline, millist mõne kuu eest ka halvimas unenäos näha ei antud. Rahvaluule Arhiivi probleemid on unustatud, isegi niivõrd, et peaminister, kes kuu aja eest lubas oma järgmisest raadio infotunnist poole meie rahastusele pühendada, isegi ei maininud seda. Ka ajakirjanikud ei tuletanud meelde. Arusaadav, mida sa räägid ühe väikese asutuse probleemidest, kui riigi majandus seisab ja prognoositav eelarve puudujääk ähvardab tulla kahe miljardi kanti. Ja sedagi juhul, kui juunis normaalne elu taastub. Nüüd on oluline lihtsalt ellu jääda ja vee peal püsida, mingit lisaraha pole võimalik kellelegi anda. Tööstuse ja ettevõtluse päästmiseks võetakse küll laenu, aga teadus pole otseses ohus ega saa sentigi. Paistab nii, et meie palgaraha saab juuniks otsa, mis siis juhtub, ei oska keegi veel öelda. Ometi toimus alles 4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis suur toetuskontsert. Üle tuhande kuulaja. Palju tuttavaid, veel rohkem võõraid, kuid meie muredele kaasa elavaid inimesi. Pole kuulda olnud, et keegi oleks sellelt ürituselt nakkuse saanud. Ent päev hiljem tegi Saaremaal toimunud Milano Powervolley ja kohaliku klubi võrkpallimatš koroonaviiruse laiemale levikule tee lahti. Hea küll, ma võin leppida mõttega, et Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi teadusüksusena kaob, kuid ma ei suuda leppida asutuse juhi tegevusega. Sellest on vähe, et poseerida koos Eesti rahva Muuseumi direktori ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse juhatajaga toetuskontserdi eel või naeratada kaamerasse Riigikogu esimehele Eesti humanitaarteaduste toetuseks tehtud pöördumist üle andes.

Nii ma istungi kodus ja mõlgutan süngeid mõtteid, mis kuhugi ei vii ega aita kedagi. Järjekordne pilveahel puistab lund ja teeb kõvemat tuult. Seni on kõik õnneks püsinud normaalsuse piirides, puhangud ka vast kõige rohkem 17 m/s. Pensioniaeg tuli ootamatult kätte. Kell kukkus 9. märtsil, kuid lootsin poole koormusega tööl edasi käia. Aga ennäe – tuli juba neli päeva hiljem koju jääda. Vaevalt ma uutes oludes enam tööle pääsen. Eriolukorra tõttu on koondamised küll edasi lükatud, kuid olen üsna kindel, et endistviisi jätkata pole võimalik. Hea, kui pooled teadlased arhiivi alles jäävad. Pensionärid peavad igal juhul kaduma. Ma ei kurvasta selle üle sugugi, ootan ainult, et praegune ebamäärasus lõppeks. Omal soovil töölt lahkuda ka ei taha, sest ei tunne, et oleksin kuidagi süüdi praeguse olukorra kujunemises. Saaks selguse majja, saaks rahu südamesse.