Córdoba, kauge ja kurb

5. aprill, palmipuudepüha. Aasta eest olin Santiagos ja täna oleksin pidanud ärkama Córdobas. Aga saatusel juhtus käivituma teine plaan. Nii langetasin eile hoopis vana kasetüüka, mis tehti okstest lagedaks juba 2014. aasta detsembris. Õõnsat tüve olid koduna kasutanud vaablased, mesilased ja mine tea, kes veel, see oli seest kärgi täis. Püsti jätta seda enam ei saanud, oleks võinud kellelegi peale kukkuda. Nii ma siis saagisin ta maha ja tükeldasin ära. Elurikkust jälle veidi vähem. Täna sai marjapõõsastele komposti ja mulda veetud ning tuulevarjus päikesepaistel istutud.

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Must hobune, kõrge täiskuu,
oliivid sadulatorbas.
Kuigi kõik teed mina tunnen,
ei tule iialgi Córdoba.

Nii luuletas Lorca. Nüüd on ka minul selline tunne. Surma kohta ei oska miskit arvata, aga Córdoba kaugeneb üha. Varsti lähen teleri ette rindeteateid vaatama, aga nendetagi on selge, et Andaluusiasse niipea ei pääse. Ja kui keegi peaks ütlema, et kunagi reisin sinna ratsa, siis ma praegu väga ei imestaks.

Juba eristab silm
kollast forsüütia võras
päike soojendab nägu
loodetuul ajab kuhugi
hõredat pilvekarja

metsvindi laulukatke
vatine kuu päeva ajal
hiilimas õitsvate
pajude ladvus

meri on pilvede kodu
tuul nende karjane
mina langetan
mesitaruks muutunud kaske
kuskil on Córdoba
kauge ja kurb