Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Maailmalõpu ootusest


Kui maailmalõpp ükskord saabub, siis mitte kalendri lõppemise või gootanite sissetungi tõttu, vaid meie endi mõtete läbi. Liiga palju mõeldakse ja räägitakse viimasel ajal maailmalõpust, justkui oleks praeguse eksisteerimisviisi jätkamine inimkonnale liiga tüütav. Just tüütav, mitte väsitav. Oleme üle kallatud filmisopaga, kus meie tsivilisatsiooni hävimise erinevate viiside taustal tegutsevad kangelased, kes päästavad planeedi. Seda on nii põnev vaadata. Valame pisaraid, kui näeme, kuidas eluga pääsenud pärast raskeid aegu ja heitlusi hülgavad endise maailmakorra ja hakkavad looma paremat ühiskonda. Tõepoolest, kas me tahtsimegi sellist maailma, kus praegu elame? Tore oleks ju vaadata, kuidas rikkad ja ülbed põlevad plasmaleegis, annihileeritakse tulnukate blastrikiirte abil või puuakse massirahutuste käigus kaaslinnlaste poolt laternapostide otsa. Oleme ju kõigest pealtvaatajad, keda kogu toimuv ei puuduta. Elu pole närbuv lill, elu on põnevusfilm, mille õnnelik lõpp on vaatajale garanteeritud. Tuleb ainult püsida vaataja rollis ja kõik laabub. Ükskord meid päästetakse nagunii. Maailmalõpp hävitab halvad ja alatud, on nagu värskendav äikesevihm pärast kauakestnud põuda. Ilm selgineb, maapind aurab ja loodus lööb haljendama. Allesjäänud inimesed poevad põõsastest välja ja sammuvad käsikäes vastu tõusvale päikesele. Igaüks arvab, et just tema on nende hulgas. Aga kui peaks juhtuma nii, et teised kõnnivad minema, aga sina jääd avatud, kuid klaasistunud silmadega kraavi lamama, pole midagi katki – sellest filmist, mida sulle näidati, ei saa sa enam kellelegi jutustada. Oled vaatajate ridadest välja kistud, kogemata kombel saalist tänavale tõugatud ja seal vaeseomaks pekstud. Suletud uste taga läheb ilus film edasi, aga sina pead lõpu nägemiseks ootama järgmist seanssi.

Kui üks inimene ootab maailmalõppu, ei liiguta see ühtki rohukõrt. Kui aga sellest räägivad sajad miljonid, siis nad mõtlevadki selle olematusest välja. Maailmalõpu olemine tiheneb udust sündiva sajuna, mis levib Maa atmosfääris igasse suunda. Äsja paistis päike, aga hetk hiljem sajab maailmalõpu vihma. Me ei oska ette arvata, mis vihm see on või kellele kuulub otsustav mõte, mis murrab seitsmenda pitsati.

Kolmapäev, 22. veebruar 2012

Unistuste näitus

Istuti arhiivi hämaras kohvinurgas ja arutati unistuste muuseumi püsinäituse üle. Õigemini ühe osa üle sellest suurest maailma algusest tänapäevani ulatuvast ajajoonena organiseeritud väljapanekust. Sada kakskümmend ruutmeetrit selleks, et tutvustad eesti kultuuri unikaalset nähtust regilaulu. Alustuseks nentisid kõik, et väljapanek ei saa olla tekstikeskne, kuigi just tekste on arhiivis kõige rohkem saadaval. Regilaul on ikkagi laulmiseks mõeldud ja avaneb vaid lauldes, arvasid need, kes omasid laulmise kogemust. Järelikult tuleb inimesed kaasa laulma ja kaasa mõtlema panna. Kõige parem oleks tühi ruum, kus saaks valida eri piirkondade esitusi, et nendega ühes laulda. Selline omamoodi karaoke – võid tahtmist mööda välja lülitada kas eeslaulja või koori, seto laulude puhul ka killõ, ning neid osi ise täita. Tekst oleks ekraanil, sinu esitus aga salvestatakse soovi korral ja antakse pärast kaasa. Muidugi tuleks selleks teha spetsiaalseid mitmekanalilisi salvestusi, aga see pole tänapäeval probleem. Midagi peaks ikka näitama ka, arvasid teised. Meil on ju palju lauluemasid, kelle esitused oleksid kõnekad just nende isiksuste ja ümbruse taustal. Küsimus on selles, kuidas asja huvitavalt eksponeerida. Kahjuks ei ole tehniliste võimaluste koha veel midagi teada. Kuidas saaks teha nii, et üks külastaja saaks kuulata üht, teine sealsamas lähedal aga hoopis teist laulu nii, et need üksteist ei segaks. Kõrvaklapid pole hea lahendus. Kuidas lauluemasid näidata – seintel, ekraanidel, vitriinides või mingil enneolematul moel? Kolmandad arvasid, et lähtuda tuleks sellest, mis on inimesele oluline, tema enda elust. Eluring ja kalendriaasta oleksid sel juhul märksõnadeks, mis aitaksid materjali organiseerida. Võib-olla panna üles suur külakiik ja lasta rahval selle peal laulude saatel kiikuda?

Sulgesin silmad ja püüdsin tulevast näitust ette kujutada. Ruum, mis on muust ekspositsioonist eristuv vaid valguse kaudu. Valgusseinad, millest saab läbi astuda ja mis võimaldavad ühtlasi nende peale piltide projitseerimist. Valgusvihud, mis algul püstkojana üles koonduvad, seejärel aga vajuvad horisontaalseteks palgikordadeks. Värv muutub vastavalt helinäidetele, „Imelise koja“ laulu käigus näiteks muutuvad valgusseinad pikkamööda sinisteks. Kui lauldakse meestest, kes kutsuvad tulijat kirvekirjasid lugema, ilmuvad sinna maagilised märgid, udust moodustunud ekraanile aga ilmub pilt kirve abil ennustamisest. Sinine tumeneb ja muutub taevaks, kus süttivad tähed. Ja siis pole neid vaatav inimene enam passiivne näitusekülastaja. Tal tuleb viia jumalate läve ette sõnum sellest, kuidas hukatakse Jeesust ning ühes sellega hävitatakse senikehtinud maailmakorda. Sest Jeesus pole selles loos mitte lihtsalt kristlik jumal, vaid kogu endise elukorralduse sümbol. Tema hukk toob kaasa kosmilise katastroofi, mis päädib taeva allavarisemise ja inimkonna hävinguga. Selle ärahoidmiseks peab laulu sisse sattunud inimene saavutama seda, et Maarja laskuks koos elava Jeesusega maa peale ja kinnitaks elu kõikumalöönud aluseid. Paralleesletes maailmades on lõputul palju Maarjaid ja Jeesuseid, kes suudavad siis, kui neile võimaluse anname, maailmu ühendada nii, et valitsema jääks meie jaoks parim võimalik lahendus. Sündmuste keskmesse sattunud inimene aga jõuab arusaamisele, et maailma päästmine sõltub just temast, tema enda oskusest lauluga asjade käigule kaasa aidata. Ta saab aru, et kuigi on lõputult palju meid kaitsvaid Maarjaid ja Jeesuseid, on sama palju ka kaost ihkavaid jõude. Rütmiline, passiivse kõrvalseisja jaoks monotoonsena tunduv laul toetab esimesi ja surub maha teisi, sellepärast tuleb laulda, et anda heale veel üks võimalus. Maailm meie ümber on organiseeritud samal printsiibil kui kaasaegsed andmekandjad. Kõigepealt peab olema formaat, eksistentsi võimalus, Heideggeri ’olemise välu’. Lauluga me üha kirjutame üle seda formaati, mis võimaldab kaosest luua korrapärase maailma...

Lusikas kõlksatas tassi. Nägemus hajus, tõusin õhku ahmides tagasi tegelikku hetke. Arutelu mu ümber jätkus endises vaimus, keegi ei olnud märganud, et viibisin mingi aja sellest eemal. Kahjuks ei osanud ka mina sobitada nähtut koosoleku asisesse atmosfääri.

Pühapäev, 19. veebruar 2012

Solgitoru

Solgitoru on jälle umbes. Enne juhtus see vähemalt korra aastas, enamasti kevadel, kui põhjavesi tõusis nii kõrgele, et täitis imbkaevu. Aga mullu sügisel lasime paiagaldada septiku ja uue torustiku ning arvasime, et enam seda ei juhtu. Nüüd on veebruar, aga solk juba kinni. Vist on umbe läinud see vana toruosa, mis maja alla alles jäi. Või mine tea. Solgi teed on kummalised. Hommikul kuuled selgesti, kuidas köögikraanist lastud vesi solinal ära voolab, järelikult on toru tühi. Aga kui lähed duši alla, ei voola vesi äkki kuhugi, nagu oleks keegi põranda all kraani kinni keeranud. Eile vihastasin, võtsin kanalisatsioonikaevu lahti, ajasin torusse trossi. Ei midagi. Viimastel katsetel läks tross, mis pikkuse poolest ulatab kriitilisest kohast palju kaugemale, lõpuni sisse, aga midagi ei juhtunud. Kuhu see siis läks? Kas on maa all mõni koobas, kuhu solk voolab. Töö käigus sai kraanist lastud pangede viisi vett, mis kadus kuhugi. Kaevu ei jõudnud sellest tilkagi.

Jändasin väljas kuni hämarani, olin üleni haisva mudaga koos, aga solk ei hakanud ikka ettenähtud teed mööda jooksma. Ometi voolab see kuhugi. Kelder on kuiv, mujale pole eriti minna. Või tõesti koobas? Või kaob meie solk ussiaugu kaudu paralleeluniversumisse. Uputab seal kellegi elamist. Võib-olla on meie maailm, kus solk salapäraselt kaob, ja teine maailm täpselt samasuguse maja ja samasuguste inimestega, meie endi teisenditega, kes meie solgi sisse upuvad. Tule taevas appi, nii ei kõlba! Sellest võib ju alguse saada maailmade vaheline sõda. Nii lihtne see ongi – sina lased kraanikausist alla natuke nõudepesuvett, nemad saadavad vastu – ja oleks siis, et ainult sulle – mõne ulmelise tapamasina. Et mis te reostate meie maailma. Kellele sellist jama tarvis on?

Äkki peaks kutsuma torumehe? Aga kes tuleb maale ja hakkab külmunud maa sees torusid puhastama. Maal on ju üldse elu nagu selles vanas ulmefilmis, Kindzadza või mis ta oligi. Buss läheb linna igal hommikul, aga tuleb sealt vaid reedel. Kus see ülejäänud päevadel käib, on mõistatus. Paralleeluniversumis? Või ei jätku gravizappat? Tikke on meil igatahes kõvasti varutud, selle taha ei tohiks asi pidama jääda. Jah, praegu tuiskab ka, päris hea, et pole vaja kuhugi poodi minna. Lähim pood on oma kaheksa versta kaugusel, hakkad minema, aga pole kindel, kas tagasi jõuad. Selle kohta tahaks ütelda, et makrokosmos sakib. Vanasti oli elu palju kindlapiirilisem, vaimudest ja nõidadest hoolimata. Praegu – isegi see pole kindel, kas mind on üks või mitu, muust rääkimata.

Laupäev, 18. veebruar 2012

Videokomplekt peaaegu koos

Eile leidsin Lõunakeskuse Photopointi allahinnatud kauba riiulilt huvitava vidina - see oli Velbon tripix-mtp-1 mitmeotstarbeline lauastatiiv. Paistis olevat soliidne metallist asi. Uurisin ja otsustasin ära osta, sest vaatluse põhjal kaldusin arvama, et see sobib olemasoleva tehnikaga. Hind oli kõigest 16 EUR. Statiivi peale annab kinnitada kaamera koos mikrofoni või valgustiga, nagu allpool näha.



Olin kuu aja eest soetanud Opteka Xgrip sanga, mille külge sai lisaks kaamerale kinnitada kas mikrofoni või valgusti. Suundmikrofoniks valisin Røde Videomic Pro, selle tellisin Amazonist. Valgusti (Manfrotto Mini LED light) ostsin Photopointist. Eraldi andisd asjad selliselt kombineerida:



Muidugi saaks vajaduse korral panna valgusti lauastatiivile jne. Aga mõnikord on vaja kasutada mikrofoni ja valgustit koos. Selleks võiks muidugi osta veel mingi lisavidina.



Siis avastasin, et kui lauastatiivi jalad kokku lappida, saab seda kinnitada statiivile või kuhugi mujale. Kas ka Xgripi peale? Pärast väikest kombineerimist asi õnnestuski, tulemuseks üsna mitmekülgne komplekt, mis võimaldab vajaduse korral muuta kaamera nurka. Kogu kaadervärgi alla võib veel monopoodi kruvida, et pikemate (ja mitte maast, laua või kapi pealt võetavate) kaadrite puhul kätt puhata.



Kogu kupatus kaalub kokku 1592 grammi ja on käes üsna stabiilne. Eile tellisin ära ka viimase puuduva vidina - Audio Technica ATR-3350 rinnamikrofoni. Eks näe, kas valik õnnestus.

Seni komplektis:
Kaamera Canon Legria HF G10, Hoya UF filter 58mm
Mikrofon Røde Videomic Pro koos vahtkummist tuulekaitse ja kassiga
Led valgusti Manfrotto Mini LED Light, 24 LED dioodi, töötab kahe AAA patareiga umb tunni.
Opteka Xgrip
Velbon tripix-mtp-1 multi function table pod
Akulaadija Lemix

Lisaks on olemas Zoom H4n Handy Recorder, Manfrotto statiiv (seni ainult fotopeaga) ja monopod. Peaks hakkama saama enam-vähem igas olukorras.

Neljapäev, 16. veebruar 2012

Mõtetepüüdja

Vist sattus olema halb hommik mõtete püügiks. Muidu algas päev nagu ikka, kui mitte arvestada seda, et ärkasin juba pool kuus ja jäin kuulama, kas soojapump ikka kohiseb. Kohises, ent siiski kobisin alla kraadi vaatama. – 17,5. Oh, tuleb välja lülitada ja siis ruttu tagasi voodisse. Tekk kurguni, jalad kahe kassi vahele ja veel natuke magada. Uni suvatses uuesti tulla alles siis, kui kell helises. Tüüpiline.

Kui ärkasin, oli juba valge. Kähku natuke tuld katla alla, siis pesta, süüa ja kasside järelt koristada. Lindudele teri, ise autosse ja linna poole sõitma. Hea rahulik talveilm. Tuttav tee, ikkagi tuhandeid kordi sõidetud, silmad jälgivad, kuid mõtted triivivad omapead. Pärast Tuigo kalmistu teeotsa teadvustasin äkki, et mõtlesin juba hulk aega millestki, mida siinses reaalsuses pole. Teadsin, et hetk tagasi olid peas vilksatanud tuhanded unenägudest või eelmistest eludest pärit motiivid. Vist niisama kiiresti või meie maailma ajast sõltumata kui uneski. Olin neid liigendanud, nende vahele seostevõrku pununud, vist selleks, et suudaksin kummalisel maastikul edaspidi orienteeruda. Ilm oli valge nii väljas kui sees, ükski pisiasi – aga ma suutsin korraga haarata nii tohutult palju – ei hirmutanud ega viinud segadusse. Vaja oleks olnud natuke rohkem pidepunkte, natuke rohkem korrastatust ja omaksvõetust. Oh aeg, milline avarus, mäherdused vaated! Siis hakkasid universumi korrapärased rütmid häälestama mu olemust. Teadsin äkki, et ühest mu mõeldud mõttest, selle tuuma sees tiksuva kella taevaste ja Jupiteri võngetega sünkroniseerimisest sõltub kõigi kärgedena üksteisest läbi põimunud maailmade saatus. Mingil kombel oli asi seotud veel Rõuge muinasmaja ning ühe unenägudest tuttava püstkojaga laia jõe kõrgel kaldal. Aga see ei kohutanud mind üldse, kummastas hoopis see, et kui hakkasin mõtlema, ei suutnud ma teadvustada, mida mõtlesin? Püüdsin viimaseid värelusi püüda, aga selleks hetkeks sõnastatud teadmine – need pildid pole siit maailmast – ei võimaldanud isegi pagevate mõtete sabaotsast haarata. Mu sees justkui lapati maailmu või nende kihte kokku. Just siis, kui tundus, et nüüd õnnestub mõni mõttekala sõnastamatuse sogasest ürgpuljongist välja rebida, pandi seda võimaldav universum taevaste sahinal kokku nagu tiibeti palveraamat, läks kõige vee ja kaladega ja isegi märki ei jätnud mu hommikusse. Kui poleks olnud millegi enneolematu kogemise tunnet, oleks võinud kõike lihtsalt hetkeliseks unelemiseks pidada. Aga ma sõitsin autoga ja mõistus oli täiesti virge. Ja tunded ütlesid, et kogetu oli midagi erakordset ja hinnalist. Kuidas ma selle siis minema lasin? Tööle jõudes olin üsna löödud, et ei saanud aimugi sellest, mida mulle umbes viie minuti jooksul näidati ja öeldi. Jäi ainult tunne, et miski suur ja oluline oli mind korraks riivanud. Selle teadmisega pean edasi elama.

Esmaspäev, 13. veebruar 2012

Raudkulli visiit

Veidi enne videvikku oli maja ees õunapuu juures äkki raudkull. Vist emane, sest tiibade alt helkis õrna loojanguvärvi. Ma ei näinud ta lendu ja seda, kuidas ta põldvarblase tabas, märkasin lindu alles siis, kui ta seisis puu all ja sõtkus oma teravate küünistega ohvrit. Ja hakkas siis teda metoodiliselt kitkuma. Raudkulli lend pidi olema kiire ja julge, läbi hõredama puuvõra ja põõsa. Võib-olla oleks see olnud vaatamist väärt. Aga jäi nägemata, ei ole ju mõeldav pidevalt aknast välja vahtida. Et äkki juhtub midagi. Enamasti ju ei juhtu, rasvatihased ja varblased ja rohevindid askeldavad niisama söögimaja all ja nokivad maha pudenenud seemneid. Söögimaja ise on selleks ajaks alati tühi, vähemalt talvel. Pole ime, et see kull meie õuel maandus. Päeval oma tavalist ringi tehes mõtlesin, miks pole kusagil kuulda ega näha ühtki lindu. Alles kodu lähedal hakkas kostma vali sidin ja tihaste laul. Kõik ümbruskonna linnud olid vist meie õuepuude ja põõsaste otsa koondunud, leidnud soojema kohakese maja räästa all või katuse vahel. Kullil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui neile järgneda. Tapetud varblasest on muidugi kahju, aga saan aru, et kull tahab ka süüa. Mis teha, kui terad ja rasvapallid pole tema toit. Hakkasin mõtlema, et äkki on mõned varasemad linnujäänused samuti kulli töö, aga mina süüdistasin kasse. Kassidele jutt muidugi ei mõju, nad ei tee sellist nägugi, et saavad aru, mida neile ütlen. Puudutused ja hääletoon lähevad neile küll korda, aga sõnad mitte. Nojah. Aga nüüd istusin köögilaua taga, sõin haugi ja vaatasin, kuidas kull varblasest ribasid rebis. Mina sõin korralikult noa ja kahvliga ja kalaluud panin ilusti eraldi taldrikule. Aga kull rebis vaest varblast nii, et pool õue sulgi täis.

Hakkasin meenutama, kes kõik on talvisel ajal meie õuel käinud. Mullu tulid õhtupimeduses kaks kährikut, tuhnisid linnumaja alla kogunenud sihvkakestade hunnikus, vist sõid neid. Igatahes ei häirinud loomi see, kui välisukse kõrval olev liikumisanduriga lamp põlema hakkas. Minu sebimist akna taga nad ka ei märganud, nii et sain neid hulga aega heas valguses vaadelda. Aga kui välisukse lahti tegin, jooksid nad kohe minema. Pärast vaatasin sügavatest jäljevagudest, et olid teised mitu korda maja juures käinud.

Paar aastat tagasi oli meil garaaži lähedal pirakas jänesetäkk, istus mitmel õhtul seal, kui autoga tulin, ja loivas päris vastumeelselt veidi eemale. Jänesed on meil ikka käinud ja nooremate õunapuude oksi närinud. Kui neliteist aastat tagasi Kamsule kolisime, oli seal hirmus palju noori õunapuid, mida ma ei viitsinud talveks katma hakata. Mõtlesin, et las pistavad jänesed ja kitsed pealegi mingi osa neist nahka. Seda nad muidugi tegidki. Mis kitsedesse puutub, siis neid on enne viimaseid karme talvesid üsna palju näha olnud, mõnikord tulid julgemad maja ette õunapuu alt õunu otsima. Parematel õunaaastatel, kui toas oli kastide viisi ubinaid, mis pärast jõulu ikka mädanema kippusid, viisin neid põllu veerde lume peale, kus kitsed neid söömas käisid. Tänavu pole maja juures kitsejälgi üldse näha.

Rebased on muidugi ka käinud, mõnikord tulid julgemad isegi õue peale, aga tänavu pole neid siin kandis üldse näha. Lähed mõned kilomeetrid eemale ja kohe näed põllu peal rebast, aga siin on teeveered ja väljad tihedalt jänesejälgi täis, nende vahel paistab mõni üksik rebaserada nii arglik, nagu oleks jänesed vaest reinuvaderit igast küljest ahistanud. Aga kunagi suvel suri üks marutõbine rebane meie peenarde vahele ära. See oli ammu enne marutaudivaktsiini lennukite pealt alla loopimist, siis kartsime ikka päris tõsiselt oma kasside pärast.

Mõne aasta eest tuhnis seakari ühel oktoobriõhtul üles poole selle platsi murust, kus kunagi need noored õunapuud kasvasid, mis jäneste ja kitsede nahka läksid. Muidu sead meie õues ei käinud, aga tol sügisel, siis seisis vili meie ümberkaudsetel põldudelt veel koristamata, kuigi oli juba hilissügis. Ja siis need sead tulidki mööda viljapõldu ja otsustasid vaadata, kas meie õues ka miskit söödavat leidub. Ma isegi kuulsin neid, sest käisin videvikus teed pidi kõndimas ja magistraalkraavi truubi lähedalt kostis imelikke hääli. Algul mõtlesin, et ehk ägiseb mõni joodik kraavis, aga kui ligemale jõudsin, kuulsin põllult vilja seest sigade puhkimist ja põrsaste ruigamist. Siis ma polnud ülestuhnitud muru veel avastanud, seepärast kuulasin seakarja niisama puht huvi pärast. Aga kui tagasi tulin ja nägin, mis nad olid korda saatnud, siis läksin ja karjusin nende peale. Möödunud sügisel oli ka ühel õhtul seakari maja lähedal. Läksin miskipärast pimedas sauna kõrvale põllu veerde, seal oli paari meetri laiune kõrge rohuga riba ja selle tagant kostis ähkimist ja ruigamist. Mulle tuli kohe ülestuhnitud muru meelde, hakkasin sigadega tõrelema, aga hääled püsisid ikka samas paigas, minust vaevalt viie-kuue meetri kaugusel. Siis läksin tuppa lampi tooma, aga kui tagasi jõudsin, oli kõik vaikne.

Veel tuli mulle seal köögilaua taga istudes, haugi süües ja raudkulli vaadates meelde, kuidas ma kevadeti paaril korral sokuga vastastikku haukusin. Ükskord tuli päris ilus sokk mu haukumise peale üsna lähedale. Siis olid maja ümbritsevad põllud veel puha umbrohtu kasvanud, sest iseseisvuse saabudes likvideeriti kõik suured majandid ja parajasti ei harinud keegi meie kandis maad, umbrohuväljad laiusid kõikjal tee veeres ja tundus, et maal pole enam eestlaste jaoks mingit väärtust. Siis oli üsna meie maja lähedal tetrede mänguplats ja ma sain tedrekukkede hüppeid binokliga otse trepi pealt jälgida. Ja siis oli tore vaadata, kuidas sokud mu haukumise peale üha lähemale ja lähemale tulles pead kõrgest rohust välja sirutasid, et vastast näha. Aga siis, kui jälle kündma ja külvama hakati, kolisid tedred ära. Üks kukk käis veel paaril kevadel vana mänguplatsi vaatamas, istus elektritraadil ja lasi sihku. Koos põlluharimisega ilmusid ühtäkki rukkiräägud ja suveõhtud said täis mõnusat rääksumist. Kiivitajatele paistis ka kevadine lage põld hästi meeldivat, iga aastaga tuli neid üha rohkem ja nüüd on nad meie tavalised kevadekuulutajad.

Päris oma õue lindudeks on saanud harakad, kes viirpuuhekki pesa tegid. Enne oli selle koha peal üks väikesem linnupesa, mille juures ükskord tuhkrut nägin, kui lindude kisa peale oksad laiali lükkasin. Tuhkur oli umbes minu näo kõrgusel ja vahtis mulle poole meetri kauguselt otsa, enne kui osavalt ronides minekut tegi. Aga need viirpuu oksad on ju hirmus pikkade teravate ogadega. Mullu võtsid harakad selle pesa üle ja ehitasid palju suuremaks. Ja siis olid seal harakapojad sees ja vanad linnud kädistasid närvilisel, kui juhtusime liiga kaua pesa läheduses viibima. Et olin sinna lähedale uue lõkkeaseme teinud, pidid harakad mõnikord üsna kaua ootama, enne kui said poegi söötma minna. Juulis olid pojad igatahes pesast väljas ja lendasid ringi. Aga siis ajas kass Priit ühte neist taga ja see sai viga ning suri viimaks põõsa alla ära.

Pääsukesi on meil elanud vahelduva eduga. Maja räästaalused on vanu pääsukesepesi täis, üksvahe kippusid nad isegi tuppa, nii et pidin võtma mantli või dressipluusi ja sellega linnud uuesti õue suunama, enne kui nad ennast vastu aknaklaase oimetuks taovad. Kolme nulliga lõppenud aasta suvi oli äärmiselt kuiv ja putukavaene. Siis leidsin maja ümbert rohust mitu surnud pääsukest. Pärast seda polnud neid paaril aastal üldse näha, viimastel suvedel aga on taas olnud üks või kaks paari.

Seitsme aasta eest olid meil aprillis päris oma sinikaelpardid. Nad ujusid sauna ees tiigis ja paterdasid meile iga päev vastu, kui töölt koju jõudsime. Muidugi söötsime neid saiaga ja eks nad said midagi ka tiigist ja kraavidest. Koer arvas, et need on meie uued lemmikud ega puutunud parte, kassid jälgisid nende toimetamisi eemalt ega püüdnud samuti rünnata. Möödus paar nädalat. Juba tundus, et pardid jäävadki meile pesitsema, ent siis ilmus ühel õhtul ootamatult veel üks isapart. Ma ei teagi, kumb meestest peale jäi ja emapardi endaga kaasa meelitas. Mõlemad sinikaelad olid mu meelest ühesugused. Aga üks neist jäi igatahes kaasata, käis veel paaril õhtul olukorda kontrollimas, ent lahkus siis. Mulle meeldib mõelda, et viimaseks jäänud lind oligi too sissetungija, sest järgmisel kevadel tulid pardid tagasi. Seekord said nad valida saunaesise veekogu ja maja ette rajatud väikese tiigikese vahel. Mitu päeva ujusid nad seal ringi nagu peremehed, lasid ennast sööta ja poseerisid pildistajatele. Jälle tundus, et neil on kavatsus meie juurde pesitsema jääda. Ent ühel õhtul olid nad läinud ja rohkem pole Kamsul oma parte olnud.

Veel tuleb rääkida nurmkanadest, hanedest ja sookurgedest. Nurmkanu oli meie läheduses ikka terve parv. Kui Pluto veel elas ja oma koerategusid tegi, püüdis ta neile esimese lume aegu sageli ligi hiilida, kuid saavutas vaid seda, et kohmakatena tundunud linnud vilkalt lendu tõusid ja veidi eemal taas maha laskusid. Ükskord loendasin meie õuel suure toominga all oma viisteist nurmkana. Ent neid on vist järjest vähemaks jäänud, kuigi ammu enam pole Plutot kanu kimbutamas. Või on nad kuhugi mujale elama kolinud. Hanesid oli üksvahe ka kevadeti üsna suurte parvedena meie kandi põldudel, ent viimastel aastatel tundub, et nad eelistavad muid kohti rohkem ja jätavad siinsed väljad rohkem kiivitajate päralt. Sookurgedega on veel imelikum lugu, sest esimestel maal elatud aastatel polnud neid meie kandis üldse näha. Vahest harva kostis kusagilt metsa tagant kluugutamist. Siis hakkas kurgi järjest rohkem olema, kuni ühel kevadel neli aastat tagasi oli lõunapoolsel põllul kraavi taga suur sookurgede parv, oma kolmkümmend või rohkemgi lindu, kes paari nädala jooksul seal paigal püsisid ja oma tantse tantsisid. Sealtpeale on neid aga jälle üsna väheks jäänud.

Sellised on lood Kamsu ümbruse looma- ja linnurikkustega. Ja kõik see tuli mulle meelde pühapäeva õhtul haugi süües ja raudkulli einestamist jälgides. Kull ise ei teinud minust lõpuni välja, pistis oma saagi nahka ja lendas kase otsa, kus natuke aega liikumatult istus. Siis oli ta ühel hetkel läinud. Loodan kõigi nende rasvatihaste, põldvarblaste, rohevintide, leevikeste ja sinitihaste pärast, kes meil iga päev hulgas sihvkasid ära söövad, et kull jääbki meie kõigi jaoks ainult ühekordseks külaliseks.

Neljapäev, 9. veebruar 2012

Kurja juur

Hommikul näitas kraad jälle -20. Kuradi kurat! Vedasin tuppa kaks kotti puitbriketti, et oleks õhtul töölt tulles hea kütma hakata. Juba veerand üheksa. Uks lukku, autosse ja linna. Teel jäi ette lumise tagaaknaga vanem Ford, mis vaevaliselt edasi liikus. No mis sa ronid maanteele, kui sõita ei jaksa. Mööda ka ei saa raisast, autosid tuleb muudkui vastu. Viimaks ometi. Pilk vasakule – rooli taga istus, kael välja sirutatud ja mokk töllakil, habemetüükas näoga mees. Kuradi jota, ei ole veel kaineks maganud. Aardla ristmik, pikk autorivi seisab ja kütab ilma. No mis te ometi jebite, hakake sõitma. Pitsapoe juures astub ootamatult teele jalakäija. On ahv, paras, kui oleks alla jäänud. Kust ma pean teadma, kas pöördub teed ületama või astub edasi mööda trotuaari.

Sünged mõtted hakkasid hingepõhjast üles keema. Pane kasvõi fooliummüts pähe, nagu soovitas eilsel pressikonverentsil peaminister neile, kes nägid võltsimisvastase kaubandusleppe eelnõu taga korporatiivset soovi sõnavabadust piirata ja internetidemokraatiat kärpida. Seestpoolt kostvate häälte vastu foolium kardetavasti ei aita. Persse. Elu on algusest lõpuni ebaõiglane. Kogu aeg on rongi järel jooksmise tunne. Saad vaevalt miski asjaga maha, kui see juba tühiseks muutub ning tuleb hakata uut eesmärki taga ajama. Iga kord, kui räägitakse uutest väljakutsetest, võpatan. Ma ei vaja mingeid uusi väljakutseid, mingeid uusi probleeme või takistusi. Miks peab elu olema nagu võitlus? Nõuka ajal, siis see metafoor veel kuidagi sobis, aga praegu tundub kohatu. Aga ikkagi – vaevalt sain esimese luuleraamatuga hakkama, kui neid hakkas riburada mööda tulema teisteltki, mind aga tituleeriti vähese sotsiaalse närviga hilisdebütandiks. Mis kuradi sotsiaalne närv. Et ei kirjutanud piisavalt palju litsidest? Teaduses juhtus sama lugu – omandatud magistrikraad devalveerus mitte päevade, vaid tundidega, doktor aga tähendas projektikirjanikuks saamist. Pühade müristus, tõesta aastas mitu korda, et oled oma palka väärt. Oleks siis väärt palk, aga meiesugustele maksti alla riigi keskmise. Ja mõnitati ametnike poolt veel pealegi. Pingutage, poisid, kodumaa ei vaja nii suurel hulgal humanitaare, kõik ei pääse marjamaale. Tõepoolest, tänapäeval pole doktorikraadiga töötu mingi haruldus.

Lausa ime, kui palju jõuab inimese peas mõne hetke jooksul sitta pinnale ehk teadvusesse kerkida. Kurjus tuleb meie seest, on meile omane, headust tuleb iga päev harjutada, seda õpetati kloostris. Seal ma suutsingi harjutada, aga igapäevases elus ei suuda ennast kokku võtta. Pinguta ometi, mõtle millestki meeldivast, püüdsin nüüdki ennast sundida. Aga, raisk, miks elu ometi nöögib igal sammul. Just nüüd, kui õnnestus saada kuuks ajaks stipendium Lõuna-Euroopas asuvasse loomemajja, just nüüd on seal kümne aasta kõige külmem talv. Hüvasti unistused lahedast lõunamaa kevadest. Ja nii edasi.

Lõpeta muretsemine, mõtle praegusele hetkele, ole õnnelik, et oled elus ja näed tänast päikeselist hommikut. Mõtle sellele, kui paljud on enne tänast maanteel surma saanud, koju sisse põlenud, haiguste kätte koolnud või lihtsalt töölaua taga kokku varisenud. Nemad ei näe enam midagi, vähemalt selles elus ja selles maailmas. Ja kus on mu armas kass Minni, kes sügisel lahkus? Millises maailmas ja kellena ta praegu eksisteerib?

Ikka võtab mõttevool morbiidse käänaku. Võin endale sadu kordi korrata, et muretseda ja süngeid mõtteid mõlgutada pole põhjust, et ei tasu enda elu rikkuda sellega, millega seda rikuvad tuhanded mu kaasteelised – oleviku alahindamise ja tuleviku ületähtsustamisega. Sest nii jõutakse olukorrani, kus õiget elu ei olegi, sest see terendab pidevalt kusagil tulevikus nagu ridva otsa seotud porgand eesli nina ees. Sellisel mõtlemisel ja joodiku ellusuhtumisel pole suurt vahet, sest mõlemal juhul ähmastatakse olemasolev, parasjagu elatav aeg hüpoteetilise homse nimel ja mõlemal juhul ärgatakse ükskord ränga pohmelusega.

Ent miks ikkagi ei sattunud mu viimane raamat kulka aastapreemia nominentide hulka? Kas tõesti olen lihtsalt sitt luuletaja või on häda selles, et elan nagu üksik hunt väljaspool sõpruskondi ja rühmitusi? Kuigi olin vahepeal autost väljunud ja oma töölaua taha jõudnud, ei jätnud halvad mõtted mind maha. Just, häda selles ongi, et sul pole enam kaasvõitlejaid. Esimesed said suurte sekka ja tagumised tappis elu, aga keskmisena pole ka suurem lust koju tulla. Sest pole kedagi, kes tunneks mind kindakirjadest ära. Stipendiumitega on sama lugu, peale autorihonoraride ei õnnestu neid lihtsalt saada. Vist on takistuseks kindel igakuine sissetulek. See on nagu nõiaring – tahaksin rohkem kirjutada ja vajaksin selleks rohkem vaba aega, aga olen sunnitud endiselt ametis käima, sest millestki tuleb elada. Saadan, ma ei saa ju hea õnne peale avaldust lauale panna ja jääda lootma, et seejärel pudiseb mõni loominguline stipendium.

Samas, kes üldse vajab meie kirjatükke? Meie armas Eesti riik on valmis meid majandusliku kasu nimel turul maha müüma, eesti rahvas kui tervik vist üldse ei hooli kultuurist ja teadusest. Muidugi, kui iga päev möödub nagu ellujäämise nimel peetav lahing, kus sitt ja veri pritsib laias kaares, siis on raske tahta, et õhtul peseb tubli ellujäänud eesti mees või naine ennast kenasti puhtaks ja asutab ennast kamina või ahju juurde eesti kirjanduse paremaid palu nautima. Enamus tahaks pigem kultuurile jagatava pisku arvelt soojemat tuba või pikemat vorstilatti saada. Pigem peaksime vist kirjutama kodututele, sest nemad on pika treeningu abil materiaalsetele hüvedele mõtlemise juba lõpetanud. Neile võiks anda taevariigi kohe, ja ühes sellega ehk ka mõned sügavmõttelised tsitaadid teele kaasa. Kurja juur on tõesti suur, isegi ennast sundides ei suuda ma tõkestada selle poolt üles pumbatavat sappi. Võtaks nüüd aja maha, mediteeriks veidi, ehk hakkaks parem.

Vares istub kaseladvas ja naudib talvist päikesepaistet. Pöörab pead vasakule ja paremale, otsekui uudistaks mind oma mustade linnusilmadega. Mida sa ometi nutad, mees. Su ajataju on vildakas. Tee seda, mida tahad teha, tee seda praegu, mitte ära lükka homse varna. Sest homse varna polegi olemas, astud homse uksest sisse ja on jälle täna. Täna toimub kogu elu, pole mõtet seda raisata eilse või homse üle mõtlemise peale. Vares vaga linnukene, võib-olla ma usungi sind. Kui hästi järele mõtlen.

Esmaspäev, 6. veebruar 2012

Hommik ja õhtu

Hommikul kodust minnes jäid korstnad suitsema. Väljas oli 29 kraadi külma. Kagus paistis pilveviirg, millest sulatas ennast läbi tõusva päikese valgus.




Õhtul viie paiku näitas autokraad - 20st veidi madalamaid temperatuure. Pilveribad püsisid lõunataevas. Kurepalu paisjärve lähedal põllul oli kaks kitse. Taevas helendas õrnast uduvinest üsna ümmarguseks kosunud kuu.







Pühapäev, 5. veebruar 2012

Jalutuskäik jäises maailmas








Lilled toas ja akna taga

Hommikul taas -32 kraadi, praegu, poole kaheteistkümne paiku särab päike, kuid kraad näitab jonnakalt -25. Palvelippude liikumine näitab tuule olemasolu. Linnurahvast näitavad ennast vaid rasvatihased ja põldvarblased, rohevindid on külma eest põgenenud.







Laupäev, 4. veebruar 2012

Siin ja seal pakase haardes

Tänavune suur pakane tuli härgadega ja ilmselt läheb ära sama aeglaselt. Täna hommikul kell kaheksa näitas meie kraad -31,6. Kümme kraadi soojem oli kella ühe paiku, siis käisime korraks isegi teed mööda patseerimas, aga tuul tegi olemise väga hõredaks. Praegu, pool viis õhtul on -22,6. Punane päevaratas vajub just metsa taha. Neid ridu kirjutades ta kaduski, nagu oleks üle ilmaääre kukkunud. Oli ja enam pole. Nüüd soojendavad vaid ahjud, kaminad, katlad ja muud küttekolded, mis külmaga väga isukateks on muutunud. Kanna neile muudkui suures koguses kütet ette. Aga tuba on soe ja muidu ka üsna mõnus olla. Vaesed kauged esivanemad, kes pidid suitsuses rehetoas või veel ürgsemates ehitistes hinge sees hoidma. Eile saime sellest elust veidi aimu, kui käisime pärast talvekonverentsi lõppu Rõuge muinasmaja asukaid vaatamas. Siis näitas kraad umbes sama palju, kui praegu. Muinasmaja ajas igast mulgust tossu välja, kerisahjus põles tuli, mille suits hetkega silmad kipitama pani. Hea oleks seal olnud vist ainult lamades, lambanahkade vahel. Istudes jäi pea igatahes suitsu sisse. Ja ülearu soe ka ei olnud, kuigi käed just külmetama ei hakanud. Külalistele pakuti taimeteed, muinasõlut või miskit sedamoodi jooki ja kuuma liha. Täna seisab muinasmaja elanikel ees eksperimendi viimane öö, mis tõotab tulla eriti külm. Loodan, et see möödub hästi.