Teisipäev, 31. märts 2009

Kevadest, mis teisiti

Tänavu on kevad meie kandis hiline. Eelmisel neljapäeval märkasin kahte luike Emajõe suunas lendamas ja kõik, rohkem ei kedagi. Kolleeg, kellel suvekodu Kriimani kandis, rääkis, et oli eile täiesti lumisel põllul sookurgi näinud. Õues on pilt veel üsna talvine, ainult teerada ja maja lõunaseina juures kitsas riba ning mõned puualused kohad on lumest vabad. Soegi laseb ennast oodata. Pühapäeva hommikul sadas veel lund, eile tuli vihma. Täna on olnud kuiv, sooja maksimaalselt 5 kraadi. Kümne aasta eest kirjutasin päevikusse:

30. märts, teisipäev. Täna oli tõeliselt ilus soe kevadilm, linnas kõndides tundus olevat vähemalt +15 kraadi, õhtul seitsme paiku näitas meie varjus olev termomeeter veel +11. Hommikul kella seitsme paiku (veel enne päikesetõusu) kõndisin põllul ja üritasin viit seal söövat kitse pildistada, aga eriti ligidale nad mind ei lasknud. Ilm oli vaikne, paar külmakraadi, taevas selge ja tedrekuked kuristasid ümberringi. 2. aprill, suur reede. Täna oli veel tore kevadilm, sooja 12 kraadi, aga puhus tugev tuul. Ilusad ilmad on kestnud terve nädala ja pea kogu lumi sulanud. Vaid lõkkeplatsi ümber ja mõnes madalamas kohas ning varjus on veel valgeid laike. Tiik hakkab kallastesse tagasi tõmbama. Aga homsest alates lubab ilmaprognoos pilvi ja vihma, sekka lörtsigi. Loodan, et väga palju siiski ei saja. Maa hakkab just natuke tahenema. Kui õues olime, lendas korstna otsa linavästrik ja hakkas rõõmsalt häälitsema. Haneparv lendas üsna kõrgelt põhja poole. Eile õhtul pasundasid Aadami pool sookured.

Pühapäeval kohtasin buda munkade protsessiooni järel jõe ääres Kaittit. Ta uuris, kas mul vaim valmis Nepaali sõiduks. Ütlesin, et vaim on küll valmis, aga liha... Mingi viirus piinab väikeste vahedega juba kolmandat nädalat. Olen eile ja täna igal võimalikul juhul Ravibuddha mantrat korranud, et äkki aitab. Leebed ravimid, mida seni kasutasin, on pikapeale küll mõju avaldanud, aga bronhiit ja nohu ei taha taganeda. Need pole mägedes head reisikaaslased. Ehk saan tervise siiski korda, ligi neli nädalat ju aega ka veel.

Leidsin läpakast ühe luuletuse. Kirjutatud õige mitu aastat tagasi, ju vist ka kevadel. Tegin mõned pisiparandused ja - olge lahked:


Vanad armastuskirjad – jäljed mullusel lumel.
Kuhu see lumi sai? Pressiti lumepalliks.
Kuhu see pall sai? Sulas su käte vahel.
Kuhu vesi sai? Voolas kevadel merre.
Ja kuhu meri sai? Vikerkaar rüüpas ära.
Kuhu vikerkaar sai? Pandi vist pildi peale.
Kuhu see pilt küll sai? Selle jätsin ma meelde.
Kuhu mu meel veel sai? Otsib mulluseid jälgi.

Esmaspäev, 30. märts 2009

Ravibuddha Maailmafilmi festivalil





Mitmete kiirete tegemiste vahel üritasin silma peal hoida sellel, kuidas Lhodak Gaden Dhonnyilingi kloostri mungad Ravibuddha mandalat loovad. Teisipäeval, kui selle tööga algust tehti, polnud mul pildimasinat kaasas, seepärast jäi algusrituaal jäädvustamata. Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja teise korruse suurest saalist oli kujundatud budistlik pühamu koos altari ja tankadega (kesksel kohal muidugi Ravibuddha ise). Lae all rippusid palvelipud, otsaseina kattis suur Potala palee pilt. Kui parajasti ei palvetatud, oli saali tagaosas avatud lett, kust võis osta tiibeti särke, t-särke, salle, kotte, palvehelmeid, ehteid, palvelippe ja muud taolist kraami. Neljapäeval hakkas mandala keskosa juba valmis saama. Mungad, maskid näo ees, joonistasid neljandasse ringi viimaseid õpetuse kaitsjate ja valvurite sümboleid. Kui alustamist vaatas oma kolmkümmend inimest, siis neljapäeval jälgis munkade tegevust või mediteeris patjadel istudes vaid mõni üksik huviline.





Pühapäeval aga üllatas mind tohutu rahvahulk, mis oli kogunenud guru puudžat ja mandala kokkupühkimist jälgima. Vaevu mahtusid kõik soovijad näitusesaali ära. Kohal oli hulk fotograafe ja televisiooni uudistekaamera. Mõtlesin, kas tõesti meelitab millegi hävitamine tänapäeval kordades rohkem rahvast kokku kui loomine, siis aga lohutasin ennast mõttega, et süüdi on pühapäev.





Mandala ise oli oma ilus kõigile vaadata. Tore, et Eesti-Tiibeti Kultuuriselts jagas ka informatsiooni selle tähenduse kohta. Tsiteerin nende infolehte: "Ravibuda mandala keskosas paiknevad kontsentriliste ringidena neli kihti. Kõige keskel on Ravibuda troon, kus Ravibudat sümboliseerib Ravisuutra ehk ravitarkusi kirjeldav pühakiri. Teise kihina selle ümber painevad kroonlehtedena kaheksa koda, kus asuvad kaheksa sekundaarset ravibuda, kes on Ravibuda spetsiifiliste omaduste ja erineva nahavärviga manifestatsioonid. Neid kujutavad anumad raviainetega. Kolmanda kihina nende ümber asuvad bodhisattvad, virgumisteel kaugele jõudnud olendid, kes kuulavad ja järgivad Ravibuda õpetusi ning keda mandala diagrammil kujutavad mitmesugused heaendelised sümbolid. Neljanda kihi moodustavad samuti sümbolite abil kujutatud õpetuse kaitsjad ja valvurid. Sisemisi ringe ümbritseb neljakandiline müür, müürilõikude keskel asuvad nelja ilmakaarde avanevad väravad. Mandala keskel paiknev troon on vaatega ida suunas..."





Nii palju, kui mina aru saan, peaks ida olema mandalal tähistatud punase värviga.
Pärast seda, kui rahval oli lastud pilti viimast korda imetleda, alustasid mungad selle kokkupühkimise rituaali. Muu püha teksti hulgas kostis korduvalt Ravibuddha mantra "tajataa om bekandze bekandze mahabekandze bekandze radza samudgate sooha". Siis panid mungad oma kollased mütsid pähe ja pasunapuhujad ning munkade juht sooritasid mitu ringi ümber mantra (muidugi päripäeva).





Mantra kokkupühkimist alustati lõunasuunast, järgmine joon tõmmati idast. Pärast peamisi ilmakaari järgnesid diagonaalid. Seejärel pühiti liiv keskele kokku juba pintsli abil.





Et rahvast oli kogunenud väga palju, jagati suurem osa liivast kohapeal inimeste vahel ära, jõkke puistamiseks seda palju üle ei jäänud. Rahvale kilekotikestesse pakitud mandalaliiva hulka segati enne veel valget liiva, mis oli õnnistatud dalai-laama, karmapa ja veel kahe koolkonna (üks neist drikung kagju) pealaamade poolt. Hoolimata paljudest tahtjatest möödus liiva jagamine rahulikult. Seejärel tänasid mungad vastuvõtjaid, majutajaid, söötjaid jne. Väljas oli külm ja vastik ilm. Hommikune lörtsisadu asendus vihmaga, kuid mungad paistsid olema karastunud mehed - täpselt samamoodi, nagu nad olid olnud umbses ja kuumas näitusesaalis, astusid nad vihma kätte ja marssisid läbi linna Emajõe äärde.





Minul oli tükk tegemist pildistamisega. Vihm sundis kasutama varjukiga varustatud teleobjektiivi, kuid halvad valgustingimused ei lubanud heade tulemuste saavutamiseks vajalikku säriaega ja ava kasutada. Nii tuligi suur hulk pilte udused kas selle tõttu, et olin ise kätt väristanud või siis seepärast, et pildistatav jõudis võtte ajal liikuda.





Kaarsillalt puistati see osa liivast, mis veel alles oli, Emajõkke, et Ravibuddha õnnistus võiks kanduda kõikideni.






Kolmapäev, 25. märts 2009

Kolmas rännak Roerichiga




1924. aasta lõpus katkestab Roerich oma Dardžilingis viibimise ja kiirustab Berliini, kus ta nõukogude saatkonnas tutvustab täievolilisele saadikule N.N. Krestinskile oma tulevase ekspeditsiooni ideed ja palub nõukogudelt diplomaatilist tuge. (Andrejev 2003:295. Aleksandr Andreyev Soviet Russia and Tibet. The Debacle of Secret Diplomacy, 1918-1930s, BRILL 2003.) Ta räägib, kuidas inglased püüavad oma mõju Tiibetis suurendada ning teevad seal nõukogude vastast propagandat. "Krestinski teatas kohtumisest Tšitšerinile, kes juhuslikult on Roerichi ülikooliaegne kursusekaaslane. Oma sõnumis tõi saadik välja, et kunstnikul on "täitsa nõukogudemeelsed kalduvused, mis tunduvad olevat teataval määral budistlik-kommunistlikud", et ta on loonud oma 28 idamaa keelt kõneleva poja abil head kontaktid india- ja tiibetlastega ning et ta viib nende rahvaste hulgas ettevaatlikult läbi ka mõningast agitatsiooni Nõukogude Venemaa kasuks." Tšitšerinit erutas see uudis väga ning ta palus Krestinskit, et see "ei kaotaks silmist seda poolbudisti, poolkommunisti". "Tänini," kirjutas rahvakomissar talle, "pole meil kunagi olnud nii head ühendust nende tähtsate keskustega. Seega ei tohi me ühelgi tingimusel jätta võimalust kasutamata."" (Andrejev 2003: 296.)


Nikolai Roerich laama rõivastes


Aleksandr Andrejev valgustab Nilolai Roerichi missiooni tagamaid järgmiselt:

"Oma poliitiliste vaadete poolese oli Roerich esialgu väga antibolševistlik. On teada, et Euroopa päevil luges ta loenguid ja kirjutas artikleid vene valgekaartlikule ajakirjandusele, milles ta ägedasti kritiseeris nõukogude korda. Ometi andis tema vastumeelsus bolševismi - "inimkonnale valetava häbematu koletise" vastu Ameerikas viibimise ajal ootamatult maad üsna sümpatiseerivale, kui mitte sõbralikule suhtumisele. Selle muutuse põhjusteks võib suures osas pidada müstiliste ilmutusteste seeriat, mis Roerichi väitel lähtus tema vaimsetelt õpetajatelt, himaalaja "mahatmatelt", kes olid temaga telepaatiliselt ühenduses tema naise Jelena vahendusel, kes samuti oli müstik ja selgeltnägija. Need olid "valgustatud" olendid, väidetavasti mingi india esoteerilise budistliku kogukonna liikmed, kes ütlesid Roerichile, et Venemaa on määratud täide viima kõrget missiooni sellel planeedil, ning see innustas teda 1920-te algul sõnastama oma ülimat plaani - "Suurt Plaani". See nägi ette miljonite aasia inimeste ühendamise religioosse liikumise abil, kasutades tuleviku buddha Maitreja nime, suurde budistlikusse konföderatsioni, Ida Pühasse Liitu. --- See uus riiklik moodustis (mida tavaliselt nimetati lihtsalt "Uueks Maaks") pidi endasse hõlmama osa nõukogude Siberist (Edela-Altai, Tõva, Burjaatia), Välis- ja Sise-Mongoolia, Läähe-Hiina (Sinkiang) ja Tiibeti ( kas tervikuna või ainult kirdeosa). Selle pealinnaks pidi saama Zvenigorod, "Helisevate Kellade Linn", mis pidi rajatama Beluhha mäe jalamile kaunisse Ülem-Uimoni orgu Altais (see piirkond seostub mõnede vanade vene muistendite müstilise Valgete Vete Maaga Belovodje). (Andrejev 2003: 294.)


Zvenigorod.1933. Lõuend, tempera. 47x78,7 cm.
Nikolai Roerichi muuseum, New York



Belovodje kohta on Roerich ise „Šambhalas“ kirjutanud:
19. sajandi keskel toodi Altai vanausulistele ebatavaline kuulutus: „Kaugetel maadel, suurte järvede ja kõrgete mägede taga, seal asub püha paik, kus valitseb õiglus. Seal elab kõrgem teadmine ja kõrgem tarkus kogu tulevase inimkonna päästmiseks. Selle paiga nimi on Belovodje.““ (Lk. 312.)

Kummalisel kombel seostub seesama Belovodje Altais tšuudidega. Roerich kirjutab: „Vanamees viib meid kivisele künkale ja ütleb muistsete matmispaikade kividest ringidele osutades pühalikult: „Näe siit läkski Tšud maa alla. Siis, kui Valge tsaar tuli Altaid vallutama ja kui meie kandis hakkas õitsema valge kask, siis ei tahtnud Tšud Valge tsaari valitsuse alla jääda. Tšud läks maa alla ja ajas käigud kive täis. Võite ise näha nende endisi sissekäike. Ainult ega Tšud igaveseks läinud. Kui õnneaeg tagasi tuleb ja inimesed tulevad Belovodjest ja kogu rahvale suure teaduse toovad, siis tuleb Tšudki jälle kõigi saadud aaretega.““ (Lk. 314.)

Nii on enesematjate tšuudide ala laienenud pea vastu hiina müüri. Tuletan meelde, et soomeugri aladel seostatakse seda müütilist rahvast sageli paganlike esivanematega, kes ristiusku ei tahtnud vastu võtta, vaid eelistasid ennast maa alla matta. Samas nimetatakse tšuudideks mõnedes Komi piirkondades ka igasuguseid üleloomulikke olendeid (nt. tare-, sauna-, talli- ja rehehaldjaid jne, vt. Lintrop 2004: 20-21 ).

Nüüd tulen taas kummalise laama juurde. Lehis oldud päevil on Roerich kirja pannud järgmise lõigu:

"Laama üllatab iga päev ja rõõmustab. Nii palju on ta näinud, nii palju teab ning tunneb nii hästi inimesi. Äsja alles tõi ta teate, et üht meile väga lähedast nime mainitakse vanades ettekuulutustes. Laamas pole põrmugi silmakirjalikkust ja aluste kaitseks on ta valmis relva haarama." (Lk. 70.)

Kahjuks jääb ütlemata, kas ettekuulutus seostati Jelena või mõne teise Roerichiga. Huvitav on tegelikult hoopis see, et rõhutatakse jõu abil veendumuste kaitsmise võimalust. Tuletame meelde, millise vaimustusega kirjutas Roerich pantšen-laamat põgenemisel saatnud sõjasalgast. Ilmselt mõlkus nii Nikolail kui Jelenal juba tol ajal meeles mõte võimalikust Tiibeti relva jõul vallutamisest. 1924. aastal (ehk aasta enne Lehi jõudmist) on Jelena Roerich oma päevikusse kirjutanud: "Sissetung Tiibetisse on kasulik. Sündmuste käik puudutab religiooni... Kõrbe kohal kõmiseb löök. Õige tee viib veretu võiduni. Meie plaan pole kahureist tulistada. Üks lask Buddha pihta võrdub terve lahinguga... Saksamaa võib anda lennukid, kodumaa - ülejäänu. Ameerika mootorid ja laatsaretid epideemiahaigetele. Seejärel mobiliseerib Väejuhatus laatsaretid pidades silmas sõjategevust mäekurudel. Venemaa, sulle saadame kaastöölisi üle maailma. Püstitame vanad telgid, koome uutmoodi lipud...(5.9.1924 – V. Rosov 2002 = Росов В.А. Николай Рерих: Вестник Звенигорода. Экспедиции Н.К.Рериха по окраинам пустыни Гоби. Книга I: Великий План. — СПб.: Алетейя; М.: Ариаварта-Пресс, 2002. – 272 с. Minu kasutuses on raamatu versioon MSWordi dokumendina, kus lehekülgede numbrid ei lange ilmunud versiooni omadega kokku.)

Millal invasioon pidi teoks saama, sellest räägivad Roerichi kaastöölise Zinaida Fosdiku (Lichtmani) sama aja (1923-24) päevikud, mis sisaldavad isegi ajalehe "Tomskii Vestnik" (sest Altai kuulus tollal Tomski kubermangu) tulevase (1929. aasta 18. juuni) numbri kava, kus sõnumite rubriigis on pealkirjad budistlike legaatide kongressist, Kirde-Tiibeti vallutamisest sõbralike vägede poolt, teade aktsiaseltsi "Beluhha" kaevandustest uue autotee rajamisest, samuti artikli pealkiri "Ameerika Ühendriikide püüdlustest aidata Altail tõsta piirkonna tootlikkust". (Rosov 2002.) Huvitav, kas Tiibeti vallutamise kuupäev oli mahatmate poolt täpselt teada antud? Jelena Roerichi 1923. aasta päevikus seisab: „Vichys tekib Suure Liidu idee... Rahvad hakkavad mäletama 17. juunit” (Rosov 2002). Kas see on lihtsalt kokkusattumus, et sellesama idee realiseerumisest pidi teada andma 18. juuni ajaleht? Või on tegemist püüdega mõtte abil tulevikku kujundada? Esitab ju Nikolai Roerichki „Šambhalas“ muude pärimusel rajanevate ettekuulutuste seas kujuteldava dialoogi taši-laama ja suure dalai-laama (s.o. iseenda) vahel:

„Šambhala lipp käib läbi õnnistatu keskmised maad, rõõmsad on need, kes teda tunnistasid ja värisevad need, kes ta ära põlgasid. Taši-laama küsib suure dalai-laama käest, mis on määratud viimasele dalai-laamale.
Ärapõlgaja üle mõistetakse kohut ning ta unustatakse, ja sõjavägi läheb Maitreja lipu all ning Lhasa linn jääb troostituks ja tühjaks.
Šambhala vastu tõusnud kukutatakse.
Nagu veri voolab üle uue maailma maade Maitreja lipp pimedusega löödute jaoks ja nagu tulipäike nende jaoks, kes aru said.
Taši-laama leiab suure dalai-laama ja dalai-laama ütleb: „Saadan sulle oma välgunoole parima märgi, mine ja võta vastu Tiibet. Sõrmus kaitseb.““(Lk. 304.)

Kordan üle lõigu eelmise blogi lõpus toodud tsitaadist: „Õmmeldakse missiooni lippu - Maitreja kujutis, selle kohal akdordže. Kõik teenistujad panid pähe väikesed akdordžega kaunistatud mütsid ja käivad niisuguste maakaitseväelastena mööda Ulan-Batori. Juri õpetab neile püssi käsitsemist. Ostame juurde veel kaheksa mauserkarabiini." (Lk. 214.)


Nikolai Roerich missiooni Maitreja-lipuga 1927. aastal Ulaanbaataris

Selline pidi siis olema Maitreja lipu all liikuv sõjasalk, kes taši-laama autoriteedi najal dalai-laamade n.ö. vale liini lõpetab.

1922. aastal ilmutasid müütilised himaalaja mahatmad Roerichile (ta naise kaudu) tema eelmised inkarnatsioonid, millest üks, nagu üllatuslikult selgus, oli 5. dalai-laama - seesama "Suur Viies", kes rajas pantšen-laama institutsiooni Tašilhumpos ja rajas võimsa Potala palee. (Selle tõiga teoloogiline tagamõte oli tohutu tähtsusega: kuuenda dalai-laama kehastuse kahtlase legitiimsuse tõttu võis Roerich väita, et ta on dalai-laamade tõelise, 17. sajandil katkenud liini jätkaja!) Mahatmad näitasid Roerichile ka seda, et ta peab juhtima religioosset missiooni Lhasasse selleks, et ühendada lääne ja ida budistid ning puhastada budistlikku õpetust.(Andrejev 2003: 294-295.)
Kuues dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) oli teadupärast naistemees ja luuletaja, kes keeldus mungatõotuse andmisest ning kelle elu lõpes hiina vangipõlves. Tema „Nukrad armastuslaulud“ on ilmunud Linnart Mälli tõlkes 2006. aastal.

Aktsiaseltsist „Beluhha”. 1920-te aastate keskpaiku arendasid Roerichid oma kaastööliste abil ärilist tegevust. Näiteks avati Harbiinis mitme Roerichi New Yorgi muuseumiga ühenduses oleva äriühingu (näiteks kirjastus „Alatas” ja logistikafirma „Mirovaja Služba”) osakonnad. Just enne 1925-1928 aasta ekspeditsiooni tekkis mõte asutada põllumajanduslik ühing „Alatõr” ja aktsiaselt „Beluhha”, viimane mitmesuguste maavarade kaevandamiseks. Roerichid arvasid, et „Ida Liit algab Siberis eraühingu näol” (Jelena Roerichi päevik 1924-1925, Rosov 2002). Just tulevast ameerika kapitali abil rajatavat ühingut silmas pidades käis Roerich 1924. aasta lõpus Pariisis külas nõukogude täievolilisel saadikul L. B. Krassinil, kes parajasti oli ka Kontsessioonikomitee juht. Hiljem pidas „Beluhha” juhtkolmik – Horsch, Lichtman ja Grant – Kontsessioonikomiteega läbirääkimisi õiguse üle kaevandada Beluhha mäel ja 100 versta raadiuses selle ümber sütt, naftat, marmorit, graniiti, grafiiti, lupja, soola, turvast ja eriti hõbedat (Rosov 2002).


AS "Beluhha" töötajatele antud tõend uuringute läbiviimiseks

Vladimir Rosov toob oma raamatus ära mitu „Beluhhat“ ja tulevast kaevandusprojekti puudutavat dokumenti. Esitan siin neist viimase, millest selgub ka üks võimalikke põhjusi, miks utoopia ei realiseerunud.

Ei kuulu avalikustamisele
NSVL Rahvakomissaride Nõukogule
Moskva, 18. juuni 1929

Vastavalt NSVL Rahvakomissaride Nõukogu 28. juuni 1927. aasta määrusele (protokoll nr. 219, p. 27) andis Kontsessioonide Peakomitee 6. juulil 1927. aastal kirja New Yorgis loodud ameerika korporatsioonile „Beluhha“ selle kohta, et neile antakse 1928. aasta suveperioodiks, s.o. kuni 1. novembrini 1928, õigus korraldada ekspeditsioon esialgsete otsingute sooritamiseks ja maavarade leidmiseks Beluhha mäe piirkonnas Altais. Pärast ekspeditsiooni on korporatsioonil õigus sõlmida leping detailsete uuringute läbiviimiseks antud piirkonnas ühe aasta jooksul, alates 1. novembrist 1928, järgneva eelisõigusega sõlmida kontsessioonileping nende poolt avastatud maavarade ekspluateerimiseks.
Kirjaga 6. maist 1928. aastast andis korporatsioon teada, et 1928. aasta suvel nende poolt ekspeditsiooni ei korraldata ning palus pikendada optsiooni kuni 1930. aastani.
Peakontsessioonikomitee 11. juuni 1928. aasta määruse alusel teatati korporatsioonile, et Glavkontsesskom peab võimalikuks anda ajapikendust 1. novembrini 1930 tingimusel, kui korporatsioon tasub 5000 dollari suuruse pandi, mis tagastatakse talle pärast ekspeditsiooni Beluhha rajooni saabumist. Nimetatud tingimus on esile kutsutud asjaolust, et korporatsioon ei esitanud oma kirjas piisavalt põhjendusi selleks, et võiks arvata, nagu ei oleks 1928. aasta hooaega nende poolt kasutada saanud. Pealegi leidis Glavkontsesskom, et taotleja pole antud piirkonnast ja selle tulevasest kasutamisest piisavalt huvitatud.
Selle peale vastas korporatsioon Glavkontsesskomile, et GKK ettepanek on korporatsiooni juhatuse otsusel edasi lükatud lähimasse tulevikku, kuna nad on endale võtnud suuri kohustusi pilvelõhkuja ehitamise ja paljude muude tööde näol.
Kontsessioonide Peakomitee pleenum, arutanud 30. mail 1929. aastal peetud istungil (protokoll nr. 49 p. 9) antud asja, otsustas:
“Tunnistada korporatsiooni Beluhha õigused esialgseks maavarade otsinguks Beluhha mäe piirkonnas Altais – kaotatuks seoses lepingus sätestatud aja möödumisega, millest teatada korporatsioon „Beluhhale“ ning teavitada NSVL RKNi“
Kõigest eespool esitatust annab Kontsessioonide Peakomitee teada NSVL Rahvakomisaaride Nõukogule.
Allkirjad: GKK esimees L. Kamenev, esimehe asetäitja M. Reichel, sekr. juhat. ajut. aset. Firsov

Vähemalt selle dokumendi kohaselt kadusid väljavaated unelmate Zvenigorodi rajamiseks seoses rahaliste raskustega, millesse AS „Beluhha“ oli sattunud seoses Roerichi muuseumi (pilvelõhkuja) ehitamisega New Yorki.


Roerichi muuseum New Yorgis 1929. aastal.

Ent tuleme nüüd tagasi 1924 - 1928 pika ekspeditsiooni juurde. 1926. aasta aprillis jõudis Roerichi ekspeditsioon Urumtši. Pikemat aega seal viibides suhtlesid ekspeditsiooni liikmed tihedalt nõukogude konsulaadi töötajatega. Päevikus kirjutab Roerich nördinult sellest, kuidas hiina võimud ei luba venelastel konsulaadi õuele püstitada Lenini kuju. Konsul A. E. Bõstrov kirjeldab oma ametipäevikus vestlusi Roerichiga: "Täna külastas mind Roerich koos naise ja pojaga. Ta jutustas palju huvitavat oma reisi kohta. Selle järgi, mida ta rääkis, uurivad nad budismi ja on ühenduses mahatmatega ning saavad neilt väga sageli juhiseid selle kohta, mida tuleb teha. Muuseas ütlesid nad, et neil on mahatmatelt kirjad seltsimees Stalinile ja Tšiitšerinile. Oletatavasti on mahatmate eesmärgiks budismi ja kommunismi ühendamine ning suure Ida Vabariikide Liidu loomine. India ja Tiibeti budistide seas on levinud ettekuulutus ja usk sellesse, et nende vabanemine välismaise rõhumise alt tuleb just Venemaa punastelt (Põhja Punane Šambhala). Roerichid toovad mõned sedalaadi ettekuulutused Moskvasse. Nad toovad ka mõned india ja tiibeti maalid, mis on selle mõjul teostatud. Sellest, mida Roerich räägib, võib järeldada, et nende reis läbi India, Tiibeti ja Lääne-Hiina oli mahatmate missiooni teostamine, mille lõplikuks täideviimiseks kohustati neid minema NSV Liitu, seejärel aga Mongooliasse, kus nad peavad astuma ühendusse taši-laamaga (dalai-laama abilisega vaimsetes asjades), kes põgenes Tiibetist Hiinasse ning tooma ta Mongooliasse ja sealt asuma teele vaimuliku protsessiooniga, et vabastada Tiibet Briti ikkest."" (Andrejev 2003: 297.)


6. juunil oli Roerich koos saatjate ladakhi laama Ramzani ja Tiibeti laama Lobzangiga juba Moskvas, kus kohtus selliste juhtivate bolševikega nagu Lunatšarski, Tšitšerin, Kamenev, Krupskaja. Tšitšerinile andis Roerich kaks venekeelset mahatmate läkitust, millest üks oligi adresseeritud Tšitšerinile, teine aga Moskva kommunistidele (Samas: 297).

Lisame mahatmate läkituse Tšitšerinile:

„Ainult kommunismi sügav mõistmine annab rahvastele täieliku heaolu. Meile on teada, et mõned talupoegade kihid ei suuda kommunismi ideed omaks võtta. On tarvis uut asjaolu, mis viib nad tõelise Kogukonna sängi. Selliseks üleilmseks asjaoluks saab kommunismi omaksvõtmine budistliku teadlikkuse poolt. Kui Nõukogude Liit tunnistab budismi kommunismi õpetuseks, võivad meie Kogukonnad anda tegusat abi ning sajad miljonid üle maailma laiali puistatud budistid annavad hädavajalikku ootamatuse väge. Volitame meie poolt läkitatud Akdordžet edastama meie ettepaneku üksikasju – võime kinnitada, et viivitamatult on tarvis abinõusid maailmakommunismi kui vältimatu evolutsiooniastme kehtestamiseks.
Saadame mulda meie venna Mahatma Lenini hauale.
Võtke vastu meie nõu ja tervitus.“ (Rosov 2002.)

Pühapäev, 22. märts 2009

Teine rännak Roerichiga



Eelmine kord mainisin salapärast laamat. Too saabus Roerichite juurde Ladakhis. Nagu üldse, nii kirjutab Nikolai Roerich ka temast väga napisõnaliselt. Esimest korda mainitakse laamat päeviku selles osas, kus kuupäevad veel puuduvad, peatükis "Lamajura-Leh-Hemi (1925)". Kontekstist võib aru saada, et kohtumine leidis aset Lehis.



Lehi vanalinn selle kohal kõrguva kuningapaleega. Roerichid kolisid paleesse elama veidi pärast allpool viidatud vestlusi laamaga. Aado Lintropi foto 2008.

"Tuleb mongoli laama ja koos temaga uudistelaine. Lhasas oodatakse meie tulekut. Kloostrites arutatakse ettekuulutusi. Oivaline laama on juba käinud paljudes kohtades Urgast Tseilonini." (Lk. 68.)

Lühike lõik, ent mitu küsimust. Miks oodatakse Lhasas Roerichite tulekut? Kes ootab? Milliseid ettekuulutusi kloostrites arutatakse? Kõige lihtsam on vastata viimasele küsimusele, sest kogu eelnevat teksti arvesse võttes võib kindlalt öelda, et silmas peetakse uue maailmaajastu ja selle valitseja Maitreja saabumist puudutavaid ennustusi. Ent kes ja miks ootab Lhasas Roerichite saabumist? Oli ju püha linn tollal võõrastele üsna suletud. Kahtlustan, et ootajaks ei peetud dalai-laamat koos oma kaaskonnaga, sest temasse suhtusid Roerichid üsna üleolevalt. Toon järgnevalt mõned näited siitsamast päevikust:

"Tiibetlased seletavad, et dalai-laama pagemise ajal 1904. aastal Changtangist läbi minnes tundsid nii inimesed kui hobused "tugevat raputust". Dalai-laama seletas, et nad asuvad Šambhala keelatud piirkonnas. Kui paljukest teab dalai-laama Šambhalast? Taši-laama teab rohkem." (Lk. 218.)

"Paremad inimesed põgenevad Tiibetist ega taha metsiku valitsuse omavoli alla tagasi tulla. Harimatus on Tiibeti silmad sulgenud. Maa on kaotanud oma vaimse juhi - taši-laama läks Tiibetist minema. Tiibetlased ei taha teada saada ega õppida. Õpetatud laamad lähevad üle India piiri. Pagevad valeriietes..." (Lk. 227.)

"Mida kõike ei räägi tiibetlased üksteisest, valitsusest, dalai-laamast endast. Ta pandi isegi mingi nunnaga paari. Omistati talle laamade ja võimukandjate tapmist ja mürgitamist." (Lk. 230.)

"Tandžilingi ennustust meenutades sosistavad targad laamad: "Kui dalai-laama on Avalokitešvara alaline kehastus, siis kuidas seletada, et üks dalai-laama on mõistuselt suur ja elab vaga elu, aga temast järgmine on nõrgamõistuslik, isegi kuritegelik ja räägitakse koguni, et ta saatis auväärt inimesi piinade ja vaevade kätte? Taši-laamade ajaloos pole märgata niisuguseid kummalisi väärikuse kõikumisi."" (Lk. 231.) Olgu öeldud, et väidetavalt sai Tandžilingi kloostrist alguse ettekuulutus, mille kohaselt pidi 13. dalai-laama jääma viimaseks.


Muuseas eelneb sellele tsitaadile õpetlik lugu, mille jutustas mongoli laama. Kas seesama, kes meid huvitab? Roerich on oma märkmetes üleliia napp. Asjalikud päevikukirjed vahelduvad legendide ja ettekuulutustega. Ainult neli motiivi paistavad läbivat päevaraamatut: 1) budism on hea ja õilis usund, sellest taganemine viib tsivilisatsiooni allakäiguni (nagu juhtus Hiina Turkestanis), 2) Hiina riik on anakronism, mille valitsuse all kannatavad kunagi õitsenud rahvad Turkestanis ja Sise-Mongoolias 3) iseseisev Tiibet on uppunud valesse, harimatusesse ja mustusesse ja 4) dalai-laama on halb, pantšen-laama aga hea. Nagu nägime, pannakse kahtluse alla nii dalai-laama ümbersünd kui ka tema teadmised ja valitsejaoskused. Vaevalt kirjutaks Roerich niimoodi mehest, keda teaks Lhasas temaga kohtumist ootavat. Ja Tiibeti vaimseks juhiks ning Šambhala "võtmehoidjaks" peetav pantšen-laama viibis hoopis Mongoolias, kuhu ekspeditsioon pidi jõudma enne Tiibetit. Ilmselt sosistas salapärane munk sellest, et Roericheid ootavad pikisilmi dalai-laama poliitilised ja ideoloogilised vaenlased.

Pole siis ime, et päevikus ja ka teises ekspeditsioonile pühendatud kirjatöös "Aasia süda" vastandatakse pantšen-laamat igal võimalikul juhul dalai-laamale ja kujutatakse tõelise kangelasena:

"Taši-laama Tiibetist põgenemisest 1923. aasral räägitakse kõigis paigus erilise rõhu ja aukartusega. Räägitakse imeväärsetest juhtumistest, mis seda kangelaslikku põgenikku saatnud. Räägitakse: kui taši-laama oma pagemisteel oli loodeala järvede kandis, oleks relvastatud tagaajajad Lhasast ta ükskord peaaegu kätte saanud. Eees seisis pikk tee ümber veel kinnikülmumata järve ja taši-laama saatjad sattusid ärevusse. Kuid Tiibeti vaimne juht säilitas rahu ja käskis karavanil endiselt järve kaldale ööbima jääda. Öösel tuli äkki kõva külm ning järv kattus jääga, seejärel aga hakkas ootamatult lund puistama. Koidu eel ületasid põgenikud järve mööda jääd, millega lühendasidki oma teed. Vahepeal tõusis päike, jää jäi nõrgaks ja kiiresti järele jõudnud tagaajajad olid mitmeks päevaks kinni peetud. Liikudes ettenäidatud teed mööda, läksime mõnda aega just mööda taši-laama põgenemisteed ning väga õpetlik oli kuulda rahva jutte ja üldist Tiibeti vaimse juhi tagasipöördumise ootust. Just nimelt taši-laamad on ju ühenduses Šambhala mõistega." (Lk. 286.)

Roerichi ettekujutuses on pantšen-laama Tiibeti vaimne juht ja budistliku õpetuse suur tulevikulootus:

"On kuulda, et praegu Mongoolias viibiv taši-laama tegeleb budistliku õpetuse mandala afirmatsiooniga. Sellest võib loota hüvelisi tagajärgi, sest Tiibetil on nii suur vajadus vaimse puhastuse järele." (Lk. 287.)

"Kumbumist, Tsong-kha-pa kodukohast, sõitis meie juurde kloostri nirva oma ehitud telgi ja mitmevärvilise saatjaskonnaga. Tõi meile kingituse ning annab üle Šambhala märgi. Räägib sellest, kuidas hiljuti mõned hiinlased palusid taši-laamat anda neile välja passid Šambhalasse. Seda võib teha üksnes taši-laama. Parajasti oli taši-laama Hiinas avaldanud uue palve Šambhala kohta. Nüüd võib saavutada kõike üksnes Šambhala läbi." (Lk. 319.)

Päeviku alguses üsna kaootiliselt esitatud ettekuulutused leiavad konkreetsema esituse "Aasia südames". Peamine rõhk on siingi uue ajastu saabumise märkidel:

"1924. aastal rääkis meile õpetatud laama, kloostri asutaja vääriline õpilane, tuleviku valitseja kuju ees seistes: "Suure tuleku aeg on tõesti lähedal. Meie ennustuste järgi on Šambhala ajastu juba alanud. Šambhala valitseja Rigden Džapo valmistab juba oma võitmatut väge viimseks lahinguks. Kõik tema kaaslased ja juhid on juba kehastunud. Kas olete näinud Šambhala valitseja tankat ja tema võitu kurjade jõudude üle? Kui meie taši-laama möödunud aastal oli sunnitud Tiibetist põgenema, võttis ta endaga kaasa üsna vähe pilte ja nende seas mitu Šambhala pilti." (Lk. 295.)

Roerich vaatab veel kord tagasi Dardžilingis viibitud ajale, laiendades päeviku nappe ridu natuke konkreetsema jutuga:

"Vaimse juhi eeskuju järgides saabus Tiibetist üks kõige lugupeetavamaid kõrgeid laamasid - Geše Rimpotše Tšumbist, keda tiibetlased peavad Tsong-kha-pa kehastuseks. Austatud laama käis mõnede laamade ja kunstnike saatel Sikkimis, Indias, Nepaalis, Ladakhis, kõikjal õnnistatud Maitreja kujusid püstitades ja Šambhala õpetust kuulutades. Geše Rimpotše koos oma arvuka saatjaskonnaga külastas Dalai-Phobrangi - meie maja Dardžilingis, kus elas dalai-laama. Rimpotše pööras kõigepealt tähelepanu Rigden Džapo, Šambhala valitseja pildile ning ütles: "Näen, et teile on teada Šambhala aja saabumine. Lühim edutee on Rigden Džapo läbi. Kui tunnete Šambhala õpetust, siis teate tulevikku." (Lk. 295-296.)

Paraku ei räägi ta siingi kuigi selget keelt sellest, milliseks pidas seoses Maitreja tulemisega oma missiooni. Olen internetist leidnud viiteid selle kohta, et Lhasas asuva Moru või Morulingi kloostri mungad tundsid temas Dardžilingi päevil ära 5. dalai-laama uuestisünni. Päevik on selle koha pealt äärmiselt napp. Viiendat dalai-laamat käsitlev lõik lõpeb algul üsna kummalisena tunduva ettekuulutusega: "Ajalooga käib kaasas järgmine muistne pärimus: "Igal sajandil teevad arhatid oma kogudusega katset maailma valgustada, aga seni pole ükski nendest katsetest õnnestunud. Üks ebaõnnestumine on järgnenud teisele. Öeldud on, et seni, kuni laama ei sünni Lääne inimese kehas ega tule vaimse vallutajana hävitama igipõlist harimatust, seni on vähe lootust Lääne salasepitsusi tühjaks teha." (Lk. 22-23.) Et eelnevalt oli juttu 5. dalai-laama elutee salapärasest lõpust, võib tsiteeritud lõigus laama all mõista just dalai-laamat. Mainitud Geše Rimpotše oli Domo Geše Rinpotše (Geshe Ngawang Kelsang, 1866-1936), kes esindab oma taassünniliini gelugi koolkonnas. Ta valis oma residentsiks böni kantsiks peetavas Tšumbis (ka Tomo/Tromo) paikneva Dungkari kloostri. Tema järglane Kyabje Domo Geshe Rinpoche Ngawang Gyalten Jigme Choekyi Wangchuk (sünd. 1937) suri 2001. aastal paguluses Põhja-Indias. 2006. aastal leidis taassündinut laamat otsinud komitee sikkimi perekonnast tulku, kes on kolm aastat vana. Tsongkhapa on gelugi koolkonna rajaja (1357 – 1419). Morulingi kloostri kohta kirjutab aga Roerich ise, et see on Lhasas kuulus just seotuse tõttu Šambhala õpetusega (lk. 296).

Teine tähelepanuväärne lõik päeviku algusosas kirjeldab maja valimist Dardžilingis. Eelmise tsitaadi valguses muutub arusaadavaks ka selle lõpp (mille siin rasvases kirjas esitan):

"Otsisime maja. Esimesed andmed on troostitud. Kinnitatakse, et häid maju pole. Näidatakse midagi, mil pole ei väljavaadet ega avarust, midagi puusuvilate ja tarataguste soppide vahele uppuvat. See kõik pole see. Meie tahame sinna, terve Himaalaja palge ette, kus ei mängi linnaorkester, kus pole mängulekutseid klubidesse. "Seal ei leia te midagi." Aga meie oleme jonnakad. Läheme ise. Ja leiame ise ülihea maja. Ja vaikuse. Ja üksinduse. Ja meie ees on terve Himaalaja ahelik. Ning veel ootamatu üllatus. Just siin elas dalai-laama oma kauakestnud Lhasast pagemise ajal. Seniajani käivad palverändajad kauge maa tagant sellele eluasemele austust avaldamas. Aga meile on just nimelt seda vaja."(Lk. 16.)

Kunstnik ei otsinud maja mitte ainult lähtudes maalimiseks sobilikest tingimustest, vaid lisaks vajas ta miskipärast eluaset, mida mungad ja laamad kummardamas käivad. Mõtleme sellele, kes teda Dalai-Phobrangis ehk dalai-laama majas külastasid - Morulingi kloostri mungad, Tsongkhapa reinkarnatsioon Domo Geše Rinpotše ja tõenäoliselt ka teised tähtsad õpetlased. Roerich ise on seda kirjeldanud nii:

"Pidevalt käivad siin laamad. Riputavad väikesele aasale üles pilte ja deklameerivad laulvalt, kepiga osutades, maha terve eepose. --- Lõpuks sõidab Lhasast gung Kušo Doringist dalai-laama majale austust avaldama. Gung (hertsogitaoline tiitel; tähelepanuväärne kokkulangemine konung, kung, king) on tähtis vanamees heasüdamliku naise ja ümaranäolise (nagu ukrainlanna) tütrega, rohkearvuliste teenijatega. --- 1912. aastal tungisid gungile kallale hiina sõdurid, oleksid teda peaaegu haavanud. Tapsid ära tema sekretäri. See viis Tiibeti ülestõusuni. Gung imestab ja rõõmustab meie budistlike esemete üle." (Lk. 21.)

1912. aasta ülestõus lõpes Tiibeti iseseisvumisega. Roerich töötas dalai-laama majas maalisarjade "Tema riik" ja "Ida lipud" kallal. Maitreja lipu all ning laamadest saatjaskonnaga üritas ta 1927. aastal Lhasasse minna. Enne teele asumist kirjutas ta Mongoolia pealinnas järgmised read:

"Tulevad neli burjaadi laamat, paluvad ennast kaasa võtta. Õmmeldakse missiooni lippu - Maitreja kujutis, selle kohal akdordže. Kõik teenistujad panid pähe väikesed akdordžega kaunistatud mütsid ja käivad niisuguste maakaitseväelastena mööda Ulan-Batori. Juri õpetab neile püssi käsitsemist. Ostame juurde veel kaheksa mauserkarabiini." (Lk. 214.) Ekspeditsioonist on saanud missioon. Akdordže on kaks ristatud dordžet. Dordže on välgunool. Väidetavalt nimetas Nikolai Roerich ennast Mahatma Akdordžeks ning jagas teekonnal rahvale "tiibeti kirjasid" sõnadega "Maitreja tuleb!" (Антон Иванович Первушин. Оккультные войны НКВД и СС, Москва, 2004). Pole siis ime, et dalai-laama teda ja ta "väikest maakaitseväge" Lhasasse ei lubanud.


Rigden Džapo käsk. Selle pildi maails N. Roerich 1927. aastal Mongoolias enne Tiibeti suunas teele asumist. Tõenäoliselt kujutab ta pildil, et tema Tiibeti missiooni läkitajaks on Šambhala valitseja Rigden Džapo ise.

Pühapäev, 15. märts 2009

Esimene rännak Roerichiga


Rändan koos Nikolai Roerichiga. Peab ütlema, et eesti keeles 1990. aastal ilmunud Boris Kaburi tõlgitud "Altai - Himaalaja", mis sisaldab pika (1924 - 1928) Aasia ekspeditsiooni päevikut, on piisavalt kummaline lugemine. Nagu oleks arusaadav tekst ja nagu poleks ka. Ma ei tea, kuivõrd Roerich ise oma märkmeid redigeeris. Tõlkija pole teksti kuidagi kommenteerinud ning seletustest loobus ka Linnart Mäll, kes olevat küll täitnud palju lehekülgi viidetega vigadele, ebatäpsustele jne, kuid jõudnud lõpuks järledusele, et Roerichit ei tohi kommenteerida (vt järelsõna). Seega on idamaa asjus halvasti orienteeruv lugeja määratud hulpima Roerichi teksti voogudes, mis virutavad üllatusest õhku ahmivasse suhu vaheldumisi eri rahvaste folkloori, budistlikke pärimusi, kuulujutte, müstikaga põimitud looduskirjeldusi, tõsielu seiku ja veel muudki, mida raske siinkohal liigitada. Mis toimub? Kas sel kõigel on üldse mingi tähendus?


Näiteks lk. 41 võime lugeda: "Pärimus vanast tiibeti raamatust. Sümboolsete nimetustega on loetletud seal dalai-laama ja taši-laama asupaigavahetused, mis juba on täide läinud. Kirjeldatud on nende valitsejate kehalisi tunnuseid, kelle ajal maa ahvide valitsemise alla satub. Aga toibub pärast ning siis tuleb keegi väga suur. Tema tulekuaega võib arvestada kaheteistkümne aasta pärast. See on 1936."


Hakkame teksti harutama sellest, et taši-laama on meil praegu paremini tuntud pantšen-laamana. Sel ajal, kui Roerich oma märkme paberile pani (orienteeruvalt 1924 aasta esimene pool), oli 9. pantšen-laama Thubten Choekyi Nyima just põgenenud oma residentsist Tašilhunpo kloostrist Šigatses. Põgenemise põhjuseks tuuakse vastuolu dalai-laamaga, kes üritas vähendada pantšen-laama mõjuvõimu ning ühtaegu koguda sõjaliste kulude katteks maksu viimase mõju all olevatelt aladelt. Choekyi Nyima põgenemine tuli üllatusena paljudele. 5. märtsil 1924 on inglise kolonelleitnant Howard-Bury pärinud välisministeeriumilt, kas neil on andmeid pantšen-laama põgenemise põhjuste ja praeguse asukoha kohta ning saanud vastuseks, et Choekyi Nyima põgenes Šhigatsest detsembri lõpus, põhjuseks vastuolu Tiibeti valitsusega. Tema praegune asukoht on teadmata, kuna ta pole saabunud Indiasse ning puuduvad ka luureandmed tema viibimisest Hiinas. Tegelikult viibis pantšen-laama siiski Hiinas, täpsemalt Sise-Mongoolias. Dalai-laama aga oli sunnitud paarkümmend aastat varem võtma ette pikema teekonna - pärast 1903. aasta lõpul Francis Younghusbandi juhtimisel toimunud brittide sissetungi Tiibetisse põgenes 13. dalai-laama Thubten Gyatso oma burjaadist õpetaja Agvan Dordžijevi keelitusel Mongooliasse, kus elas ja õpetas aasta Urgas (praeguses Ulaanbaataris).




Dedanpovrani tempel Ulaanbaataris Gandantegchenlingi kloostris, kus 13. dalai-laama 1904. aastal elas. Aado Lintropi foto 2006.



Seejärel elas ta Tiibeti platoo idaserval Xiningi linna lähedal paiknevas Kumbumi kloostris ja reisis sealt Pekingisse. 1908 aastal detsembris Tiibetisse tagasi jõudnud, asus ta valitsust ümber korraldama, kuid pidi peagi pagema hiinlaste invasiooni eest Indiasse. Pärast Mandžude Qingi dünastia lõppu ja nende sõjaväe lahkumist naases ta Tiibetisse 1913. aasta jaanuaris.


Need olid siis Roerichi mainitud asukohamuutused. Ahvide valitsuse kohta puudub mul idee. Olid need hiinlased? Lihtsalt halvad ja rumalad inimesed? Aga see suur, kes tulema pidi, oli muidugi Maitreja, uue ajastu buddha. Nagu näeme, võib ühe tillukese lõigu kohta kirjutada pika kommentaari. Aga nüüdki jäi lisamata, et dalai-laama õpetaja Agvan Dordžijev (või Tsenyi Khempo) oli võib-olla see mees, kelle pärast Younghusbandi afäär üldse toimus. Nimelt pidasid britid Dordžijevit vene spiooniks, kes oma mõju kasutades püüab Tiibetit Vene mõjusfääri kallutada. Sest seesama mees oli saanud tsaar Nikolai II käest 1896. aastal monogrammiga kella tänuks teenete eest, mis ta oli osutanud Pjotr Badmajevi vene agentidele Lhasas. Seesama Dordžijev hakkas 1890-tel levitama ideed, mille kohaselt Venemaa ongi müütiline Šambhala ja valge tsaar on võimalik budismi päästja ning Valge Tara emanatsioon. Selle kohta on 14. dalai-laama öelnud delikaatselt: "Ilmselt oli 13. dalai-laamal tungiv soov kehtestada suhteid Venemaaga ja ma usun ka, et ta oli esmajoones veidi skeptiline inglaste suhtes. Ja siis oli seal Dordžijev. Inglastele oli ta spioon, kuid tegelikult oli ta hea õpetlane ja siiras buda munk, kellel oli suur kiindumus 13. dalai-laamasse." Laird, Thomas (2006). The Story of Tibet: Conversations with the Dalai Lama, p. 221. Grove Press, N.Y.


Nüüd jäi ütlemata veel see, et meie Karl Tõnisson ehk vend Vahindra puutus omal ajal samuti korduvalt Doržijeviga kokku ning just viimane tutvustas teda Mongoolias paguluses olevale dalai-laamale.

Pantšen-laama põgenemist kujutab Roerich hiljem heroilis-müstilises võtmes:
"Taši-laama viimane põgenemine oli sangarlikku laadi. Kolmsada relvastatud laamat saatis idee pärast põgenejat. Igaühel neist ja ka taši-laamal endal oli oheliku otsas varuhobune, sest põgenemine oli kiire ja igalt poolt ähvardas tagaajamine. Õigel ajal saadi sõnum viiesaja Lhasa ratsaniku kohta, kes ruttasid ära lõikama teed Lhasast Nagtšu mäekurule. Jõuti kõrvale pöörata ja mööda lõhestikku ära pääseda. Tõusis lumetorm ning tagaajajad jäid maha. Nõnda, täies relvastuses, vahetpidamata kihutades, saadeti korda ajalooline väljasõit – muistsete, tulevikule nii oluliste ettekuulutuste täideminek. Pealtnägija, maalikunstnikust munga Tšampa Taši tunnistusel võttis taši-laama Tašilhünpost kaasa ainult Šambhala pildid. Kaks nendest andis ta teel tuntud hutuhtadele. Nii Ladakhis kui siin käis rimpotše Tšumbist, kes rääkis, et nüüd viib ainus, lühim tee läbi Šambhala. Paljudes kloostrites püstitatakse ja uuendatakse Maitreja kujusid." (Lk.69.)

Hutuhta (mong. hutagt -püha) on üks taassündinute tiitleid. Võtme eelnevale annavad aga kaks järgmist lauset: "Kolm aastat enne ärasõitu tehti taši-laama juhatusel tema siseruumidesse seinamaalid. Nendel maalidel on selgete sümbolitega kujutatud taši-laama rändamist mõnedel maadel." (Lk.69.) Mõned maad on muidugi hoopis üks ja Roerichi jaoks väga olemasolev Šambhala. Näeme, et kunstnik tõlgendas pantšen-laama retke mitte niivõrd kui põgenemist, vaid kui apokalüptilist sõnumitoomist. On teada, et Roerich seostas pantšen-laamat otseselt Šambhalaga, pidades teda selle ühe valitseja Rigden Džapo kehastuseks. Just Rigden Džapod on kujutatud juhtimas Šambhala vägesid viimses lahingus, kus teadmise valgus võidab lõplikult rumaluse pimeduse.





Mida otsis see käputäis venelasi Aasia südamest? Ja mis osa oli nendega koos liikunud kummalisel vene keelt hästi oskaval laamal, kes sosistas Roerichile kõrva üha uusi tõendusi Šambhala olemasolu kohta? Kui vastab tõele, et laamana esines osav OGPU agent, siis ehk võime nentida, et nõukogud otsisid tõotatud maad juba enne natse. Sest natse polnud veel silmapiiril, Heinrich Himmler ja Rudolf Hess saatsid oma ekspeditsioonid teele 1930., 1934. ja 1938. aastal.

Kolmapäev, 11. märts 2009

Kude, mis hoiab meid koos




Vist 1976. aastal nägin kord sellist unenägu, mis mulle väga selgesti meelde jäi. Oli nagu lai koridor või tunnel, kuid mitte võlvitud laega, vaid selline kandiline, seinad laotud suurtest kiviplokkidest. Läksin nähtamatu kaaslase saatel seda koridori mööda. Suur raidkivist portaaliga uks, selle taga ruum nagu muuseumisaal, seinte ääres valendavad skulptuurid. Peatusin kannelt või lüürat hoidva habemiku mehekuju ees. Nagu Vanemuine, ainult sarvedega, pikk habe kahes harus vööni keerdumas. Äkki teadsin, et see on Zeus. Ning Zeus hakkas elama. Lüüra asemel oli tal äkki käes pisike plekist kolinat tekitav trumm. Selline mängutrumm, nagu neid on olnud vist igal lapsel. Ja seda tagudes ütles või hüüdis ta mulle: “Sa pead tundma õppima...” Mida tuli tundma õppida, seda ma enam ei kuulnud, sest ärkasin muidugi enne saatuslikku hetke üles. Aga ma polnud tollal kohanud veel ühtki šamaani ega teadnud nendest üldse mitte midagi. Kas sellist asja saab pidada kutsumusunenäoks?


Killud, millest pannakse kokku elu. Mõni asi püsib pidevalt meeles, mõni lükatakse aktuaalsest teadmisest välja, kuhugi hämaralasse, kus selleni pääseb vaid siis, kui õnnestub mõte valla päästa ajju söövitatud argistest seostest. Keemia otsustab kõik, ka selle, mida mäletame. Mis muidugi ei tähenda, et peaksime oma "biokompuutri programmeerimiseks" seda puhtal kujul sisse sööma või jooma. On muidki võimalusi, näiteks kui miski ei meenu või mõttetöö ei edene, siis tasub selle asemel, et ennast laua taga istudes kramplikult soovitud sihis sundida, jätta probleem oma aju hooleks ning hakata tegelema hoopis teiste asjadega. Sel moel võib sundkorras saavutamata jäänud tulemus ühel heal hetkel ennast ise ilmutada. Oluline on muidugi probleemi teadvustamine, sest ainsad küsimused, millele vastuseid ei saada, on küsimata jäänud küsimused. Nii et küsimise oskus ja võime lasta ajul rahulikult oma tööd teha, need on olulised. Tegelikult pole ma kumbagi asja päris hästi osanud. Kunagi isegi kirjutasin irooniliselt:



mina ei päri
ma pärisin
vastaja suu
selle nad tunnevad
sajagi meetri pealt ära

asjata palun
ää zöö mind
a zöö geegi muu

ikka küsivad ära
(Sõnaristi, lk. 29)

Ja nüüd, mõned päevad tagasi ei tulnud mul ka pähe küsida, kas ma äkki ei ole "Tundravaikust" juba kord varem arvutisse pannud, vaid võtsin kätte ja tippisin teksti hoolikalt sisse. Ja veel õhtul hilja! Aga tegelikult olin selle töö kunagi juba ära teinud, kuigi seoses ühe lõpetamata jäänud jutustusega. Võib-olla sellepärast ei tulnudki meelde, et lugu tookord valmis ei saanud. Äkki ma püüdsin tookord liiga kramplikult n.ö. oma asja ajada, ja tulemuseks oli läbikukkumine. Aga täna leidsin failide hulgast selle jutu riismed, olin sekka põiminud ka mitmeid isiklikke detaile, näiteks unenäo plekktrummiga antiikjumalast. Aga mu tähelepanu paelus rohkem hoopis üks teine sama teksti lõik: väljamõeldud vaimurännak, kui sõna "väljamõeldud" üldse sobib kasutada asjade kohta, mis nagunii saavad olla ainult välja mõeldud. Et asi on kirjutatud ilmselt 1995. aastal, võib oletada, et olin tolleks ajaks küll lugenud Harneri "Šamaani teed", kuid ise meelerännakute vallas kogemusi ei omanud. Nüüd on huvitav tõdeda, et "tegelikud" rännakud on olnud natuke udusemad-segasemad, kuid üldjoontes üsna sarnased. Siiski pole ma nende käigus kohtunud ühegi lapsepõlve hirmuga, nagu juhtub järgnevas katkendis. Mäletan selle kogemuse detaile, kapp ja hirm välja arvatud, üsna uduselt, ega oska arvata, miks mind haaras tookord selline õud nagu ei kunagi hiljem.


Tubjaku trumm kõmiseb ühtlases rütmis. Sulgen silmad ja lasen kõminal läbi keha voolata. Sest see voolab otsekui soe laine keha mööda alla, jõuab varvasteni ja paneb need mõnusasti surisema. Ei mingit rahutust ega tõmblemist. Kõigepealt tunnen trepiastet jalgade all. See on usaldusväärselt lai. Astun edasi. Neli trummilööki sekundis, iga kaheksa löögi pärast uus aste. Alla pimedasse. Ikka kaheksa lööki, uus trepiaste ja samm, kaheksa lööki ja uus aste. Vanamees ise küll treppi mööda ei lasku, seda ma usun. Tema tee - see võib olla milline tahes, ainult mitte trepp. See, et ühte sihtpunkti võib minna eri teid mööda, on iseenesestmõistetav. Sellest polekski vaja rääkida. Vanamehe maailmas pole treppide jaoks lihtsalt kohta. Nii nagu ühe jalaga tinasõdurite jaokski. Kui teda seal trepi alumise otsa juures esimest korda nägin, olin nii rabatud, et unustasin vanamehe sõnad - olla võib kes tahes. Hakkasin naerma, kuigi tinasõdur polnud põrmugi naljakas. Pigem õhkus temast lapsepõlve kurb-igatsevat tunnet. Kas tinasõdurid surevad? Ära imesta millegi üle, ära ole üleolev, ütles vanamees, kui naerdes trepist üles olin tormanud. Kui hästi tahan, näen ennast praegugi endale vastu tulemas, tobe irve näol. Ära ometi suurest sõgedusest komista, soovin talle, see tähendab endale. Ega ma enam komistagi. Tookord küll. Ja teekond jäi mitmeks ajaks katki. Praegu aga hakkab pikkamisi valgemaks minema. Näen juba trepiastmeid, näen ka all murdunud samba kõrval truult ootavat tinasõdurit. Jõuan ta juurde ja tervitan mõttes: “Tere õhtust, vikont.” Sest siin on alati õhtu. Sest siin pole sõnu üldiselt vaja, kui just ei taheta ümbritsevat väga aktiivselt mõjutada. Seda ei maksa liiga sageli teha, muidu võib juhtuda, et vajalikul hetkel ei tule õige sõna meelde. Vägi saab asjatult kulutades otsa, ütleks vanamees. Täna läheme vasakut käiku mööda, mina ja tinasõdur. Üldiselt on seinad laotud suurtest krobelistest kividest, aga võivad ka mitte olla. Ükskord jäin liiga tähelepanelikult silmitsema üht pruunitriibulist siledat seinaplaati. See meenutas midagi. Ja äkki polnudki enam kiviseinu, oli hämar tuba ja otse mu vastas suur beež riidekapp, millele maaler pruuni värviga osavalt puidumustri joonistanud. Või tehti seda nii, et tumedale põhjale tõmmati pintsliga heledama värvi kiht, nii et tumedad jooned puusüüna läbi kumama jäid. Ükskõik. Selline kapp oli mu lapsepõlvetoas. Ja nagu ma selle endale teadvustasin, tundsin, kuidas tardun hirmust. Sest seal kapi otsas, seal on keegi hämarusest tihedam ja raskem, see keegi hakkab mulle peale vajuma...


Trummimängu saatel sooritatud rännaku puhul piisab sellest, kui hakkad kahtlema, kas suudad üht või teist asja teha, ja ongi reisil lõpp ja sind sülitatakse tagasi argireaalsusesse. Arvan, et hirmgi katkestaks igasuguse sedalaadi teekonna.

see mis hoiab meid koos -
mälestustest on kude
ja unest lõim
kelle need sõrmed
saadavad süstikut
korjavad kirja
kes seda loeb
kas see loeb

Teisipäev, 10. märts 2009

Tiibet meis enestes



lumelõvid ei nuta
ühegi templi jalamil
tuulehobud ei väsi
ühelgi palvelipul
see pole hiina päike
mis tänagi tõuseb
Raudmäe kohale
kus meid ei ole
juba viiskümmend aastat
kuid iga kivike
on meeldetuletus


lipud lehvivad palveid
ka siis kui lootust
enam ei anta
lõvid saadavad neid
oma kõikenägeval pilgul
igasse ilmakaarde
tashi delek omnes gentes
siis kui Tiibet on mälestus
saab temast maailma
vana ja valutav süda

Pühapäev, 8. märts 2009

Koopad mu sees

Üle hulga aja võtsin eile hilisõhtul jälle trummi kätte. Juba paar päeva andis ta mulle seinal rippudes märku, kõmisedes tasa sel ajal, kui ma telerit vaatasin. Mingit rituaali ma ei teinud, ühtki küsimust välja ei mõtelnud. Arvasin, et kui antakse märku, siis tuleb lihtsalt minna ja järele vaadata. Hakkasin trummi lööma selle uue raske nuiaga, ja laulma oma laulu. Kõik näis endiselt toimivat, põhjapõdrad tulid mu juurde ning me sõitsime läbi lumise metsatundra. Varsti olin jälle tuttavas kohas jõe kaldal, kus seisis püstkoda. Seekord tegin koja ümber kolm ringi päripäeva (ei tea, miks), siis astusin sisse ja teretasin kodalasi, keda ma selgesti ei näinud. Aga mõne hetke pärast adusin, et mu eest seisab šamaan, trumm käes, ja ta lööb seda minuga ühes rütmis. Arvasin, et see on Demnime. Aga ma tundsin, et käsi väsib ära selle raske nuiaga ja nii ma võtsin vana ja kerge. Üsna kähku mõtlesin ennast tagasi samasse paika. Siis hakkasime koos minema, tema trummiga ees ja mina trummiga ta kannul. Ja oli mingi üsna pime käik, päris pikk, ja siis koobas. Seal oli piimja veega järv, järve keskel vastupäeva keeris, keerise keskel neel. Läksin sealt koos veega alla ja läbi kitsaste käikude, suure kohinaga. Siis oli taas hämar koobas, stalaktiidid ja stalagmiidid. Ja minu eest jälle see šamaan, ainult nüüd kandis ta sinist hiinapärast hõlsti. Ja me nagu tantsisime, kuigi ma ei armasta tantsida, aga see oli selline üksteise liigutusi imiteeriv tants. Ja siis selgus kuidagi, et tema on mina ja mina olen tema. Nagu kaks eri ajahetkede mind korraga, teineteisega kokku sulamas ja siis jälle eraldumas. Ja me olime koos paadis, mis libises tasa tumedal veekogul ja koopa lagi üha madaldus. Siis tuli üks külgmine käik ja seal säras kaljuorvas hiigelsuur mäekristall või midagi sarnast. Ma sain aru, et pean võtma selle kristalli ja panema ta enda sisse, et siis mu pilk muutub selgeks. Tegingi nii, mispeale sähvatas kusagil naba juures hele valgus ja levis ringikujuliselt laiali nii minus kui mu ümber. Ja ma nägin läbi koopalae ja paksu kalju üht Ladakhi kloostrit: mungad punastes ürpides ja kollaste mütsidega laulsid. Ja äkki ma nägin Nechungi oraaklit (kuigi tema ei asu Ladakhis) tema kummalise koonusekujulise raske mütsiga, mõõk käes. Ta keerles (ei mäleta, kumba pidi) ja nagu torkas mind mõõgaga. Seejärel nägin kas üht või mitut erinevat imikut, ühel oli igatahes pöial suus ja tema peale langes nagu kusagilt aknast või avausest valgus ja väljas paistis taevas üks täht. Seejärel keerles hulk aega mu silmade ees see asteroid, mis mõni päev tagasi napilt maast möödus, ja kui ma sellest pildist lahti sain, olin juba kusagil tule ääres. See tuli põles mingil alusel ja ma nägin tules helendamas üht ornamenti, mis tundus olevat nagu Lõputa Sõlm, aga ma pole kindel. Tagantjärele tundub, nagu oleks olnud tegemist sepaääsiga, kus midagi hõõguma aeti. Igatahes üritasin pilku teritada, korrates valjusti „selgi, selgi minu pilk“ või midagi sarnast. Aga siis tundus mulle, et see peab olema hoopis üks kiri või sõna ja ma üritasin tükk aega seda näha. Ent siis oli see hoopis nahkkaantega raamat, suletud muidugi. Ja see oli veel üks ja teine asi, aga mul ei õnnestunud hästi näha, sest vahepeal tundus mu pilgu ees olevat kas roheline konn või rohelise peaga madu, kellest ei õnnestunud mööda vaadata. Tundus, et see kiri või mis iganes ta oli muutub üha kättesaamatumaks, samas aga hoiab kinni mu mõtteid, laskmata edasi minna. Hakkasin väsima. Ei jäänud muud üle, kui mängida endale tagasituleku signaali. Ja ma tulin, vuhinal läbi koobaste ja käikude tagasi oma tuppa. Aega oli kulunud üle poole tunni. Mul oli hirmus kahju, et ei õnnestunud seda kirja lugeda. Öösel jäin haigeks.


Lõputa sõlmed koos budismi sümbolite dharmaratta ja hirvedega Bodhnathis templi ukse kohal.

Laupäev, 7. märts 2009

Jalakäijad, uhhuu!





Jalakäijad pidid olema inimkonna parem osa. Maal elatud tosina aastaga olen märganud, kuidas meie külateed jäävad neist järjest tühjemaks. Kümme aastat tagasi, kui kõiki väikesi poode polnud veel kinni pandud, käidi talvel viina või õlle järel mõnikord ka jalgsi, suvel sõideti sagedamini rattaga. Nüüd tundub, et teed on ainult autode jaoks. Kuude kaupa pole näha ühtki jalakäijat majast möödumas. Viimaste nädalate pikematel jalutuskäikudel pole ma kohanud ühtki ükskõik mis suunas teed käivat inimest. Kilomeetrite kaupa näeb lumel vaid rehvide jäljendeid, metskitsede, rebaste ning jäneste jäljeridu, harvem koera või kassi käpajälgi, aga haruharva arglikult teeservas kulgevaid mehe või naise jälgi. Jääb mulje, et kõik maal elavad inimesed kas sõidavad autoga või istuvad kodus. Kuhu sa lähedki, kui teed on sageli nii libedad, et isegi noorel inimesel pole lihtne jalule jääda. Jalgsi poodi ei jõua, bussi peale pole mõtet minna, sest bussid lihtsalt enam ei käi. Jääbki valik isikliku auto või valla bussi vahel. Aga kui haldusreform vallad alla neelab, kuidas autota inimesed siis liikuma pääsevad?



Elame nagu Tagurpidiantslas: teed on jalakäijatest tühjad, aga metsad on täis autode ja ATV-de radasid. Jälgi mööda kõndides näed, kuidas on hoolimatult sõidetud üle väikeste kuuskede ja mändide. Aga kus sa muidu oma võimsat maasturit või vinget ATV-d proovida saad, veel pole asjad nii kaugel, et kohe linna taga algab inimtühi võserik raskesti läbitavate teedega. Kui kõik inimesed ikka linnadesse koliksid, siis küll võiks vahva seiklusega kohe maale jõudes peale hakata. Mõelda - Otepääl tuleb suusatamise maailmakarika etapp, aga Otepääd polegi õieti enam, vaid mõni üksik luuser elab veel upakilevajunud hütis. Aga ega sõit seisma jää - kuulutatakse välja suured talgud ja toimkond kütab Tallinnast või Tartust kohale kas helikopterite või roomiktranspordiga, paneb telgid püsti, ajab rajad sisse, avab tillukese ajutise lennuvälja ja sportlased võivadki saabuda. Kõigil on tore, võistlustele lisandub seiklusturism, ehk jagatakse rahvale ka neid vahvaid värviliste kuulidega tulistavaid püsse ja peetakse ühtlasi maha sõbralik lahing eri rahvusest fännide vahel. Iseenesest mõistetavalt on neil, kel raha rohkem, ägedamad liiklusvahendid, suuremad püssid, mitu elu jne.



Õnneks elab seni ka maal inimesi, kes küll ei armasta enam jalgsi käia, kuid linna kolida ka ei taha. Oma ca 15 kilomeetri pikkusel retkel möödusin Kolli pärnast, tegin tast pilti ja küsisin: "Tere, pärn, kas päike juba kõdistab?" Pärn jättis muidugi vastuse enese teada. Kahju, et ta naabruses olev uhke talumaja iga aastaga järjest viletsam välja näeb. Aga seal käiakse vähemalt jala! Mõlemal korral, mil sealt tänavu talvel olen juhtunud mööduma, olen teeveeres inimese jalajälgi näinud.

Reede, 6. märts 2009

Kaugel kõmiseb trumm. Ikka veel.




Üleeile õhtul, kui istusin teleri ees ja vaatasin uudiseid, hakkas trumm seinal vaikselt helisema. Meeldetuletus. Tõepoolest, mu trumm, pole sind ammu kätte võtnud. Pole ammu lasknud sul oma mõtteid suunata. Või hoopis vabastada? Et rännata taas tundrasse valgetest villpeadest teele, näha koda vasena helkiva jõe kaldal ja kojas Demnimed istumas oma šamaanikohal. Tõesti, mul polnud veel pool aastat tagasi aimugi, et see, mis juhtus 32 aasta eest ja kestis vaid mõned loetud tunnid või päevad, on alati minuga kaasas, peidab ennast kusagil mu silmadetagustes sügavustes ja on valmis igal hetkel taas aktiivselt mu ellu sekkuma. Ent niipea, kui oli vaja mõelda paigale, mis võiks sobida meelerännaku alustamiseks, tuli kõik selgesti silmade ette. Algul ainult loodus, hõre metsatundra ühes jõega, hiljem aga koda selle kaldal ja siis ka koja peremees. Ühel rännakul nägin Demnimed rassimas pajuvõsas. Küsisin: "Tere, Demnime, mida sa teed siin?" Vastus tuli kohe: "Otsin sinu kadunud tasakaalu." Tore, mõtlesin mina, otsi pealegi, siis saan ise muude asjadega tegeleda. Paraku pole see nii lihtne, ühel või teisel põhjusel (nende hulgas on ka Lennart Mere lähenev juubel) jõuan ikka mõtetega tagasi 1979. aasta juulisse. Püüan aru saada, mis minuga juhtus. Kui üldse juhtus. Kui need pole mu enda osalt unustatud mõtted ja ettekujutused, mis omasoodu toimetavad kusagil mu mälu piirimaadel. Kas ongi nii, nagu luuletasin kunagi, et iga looja määrab ennast igavesti elama iseenda loodud maailma, ükskõik kui jube see ka pole ("Nõiutud loss" kogus "Asuja")? Kas sai mulle saatuslikuks see ammustel aegadel n.ö. ühe hingetõmbega kirjutatud lugu, millega võitsin tookord ülikooli kirjandusvõistluse? Ehk elangi nüüd üha uuesti läbi sellesama enda kirjutatud loo variatsioone? Lugu ise on järgmine.

Tundravaikus (ilmus 1979. aastal ajalehe "TRÜ" numbrites 29 , 31 ja 34).

Porine künkanõlv libiseb pikkamisi samblaga kaetud tasandikuks, mis on vasakul järsult läbi lõigatud halli, laisalt kaugusse koolduva veeribaga. Paremal tõuseb maapind aeglaselt, et veidi enne silmapiiri sulgumist madalaid pilvi puudutada ja siis laskudes piirata väike liivapõhjaga järv laugete kallastega. Taamal ees seisavad tardunud lainetena hõredate lehistega harvalt kaetud künkad, kuhu suunduvad üha märkamatumaks muutuvad traktoriroomikute jäljed.

Mees kulunud viltkaabu, määrdunud tormijope ja ebamäärast värvi ruuduliste põlvedest narmendavate pükstega, mille otsad püüdlikult säärikutesse topitud, on künkast alla laskunud ja seisatab nüüd, et lasta oma kulunud hallil pilgul rännata murdunud ladvaga üksikult lehiselt paremal üle lainelise ruske tasandiku kuni jõeni, mille olemasolu tema asukohast vaid aimata saab; siis tõmbab ta pilgu lohinal tagasi traktoritee algusse, silmitseb hetke samblasse vajutatud laiu roopaid jalgade ees ja hakkab silmadega kompima silmapiiri, kuni jõuab heledama laiguni pilvedes, mis näitab päikese asukohta. "Või selline ongi tundra," mõtleb mees. Milline tundra tegelikult on, ei oska ta öelda, sest puudub võimalus võrrelda millegi varemnähtuga.

"Ta on täitsa tundra moodi," ütleb mees, ja see mõte meeldib talle. Püüdes kuidagi tunnetada ümbritseva maastiku avarust, suunab ta oma mõtte kaugusse, järve poole, millest ta midagi ei tea, ent mille usub olevat kusagil küngaste taga. Mõte kandub takistamatult eemale ja, leidmata peegelduspunkti, kaob mehe kontrolli alt. Hetke valitseb mehe peas tühjus.

"Või nii," mõtleb ta, teadmata, mida sellega mõtleb. Siis tajub ta õhku enda ümber kuidagi tihedaks muutuvat. Mees kuulatab: tihenev õhk piniseb imelikult. Püüdes välja selgitada nähtuse põhjust, liigutab ta kätt üles-alla. Äkki laksatab peopesa vastu laupa. Paar uimasemat putukat litsutakse laiaks ja nahale tekib kaks punakat täppi.

"Sääsed," mõtleb mees ja võdistab näonahka. Ta vehib mõnda aega endiselt käega, siis sülitab: "Ptüi, kurat, on alles elukad!"

Sammal vetrub jalgade all ja tekitab kummalist kahinat, kott taob vastu puusa käimisrütmi, kaabu vajub tüütult silmile ning paneb lauba kihelema, juuksed kõdistavad põski ja segavad vaatamist, jalad otsivad üles kõik augud ja kühmud nüüd juba vaevumärgataval traktoriteel. Viimaks loobub mees jalgade ette vahtimast ja võtab suuna otse küngaste kohal helendavale laigule, mis on vahepeal veidi heledamaks muutunud. Jõgi on vaateväljast kadunud, käimine peletab sääsed eemale ja pinin kõrvus lakkab. Nüüd kuuleb mees selgesti sambla kahinat, mis kostab kusagilt tagantpoolt. Tundub, nagu kõnniks keegi ta jälgedes. Seletamatu tunne muutub teravalt tajutavaks, mees pingutab kuulmist ja suudab tabada helisid, mida ei saa tekitada tema astumine. Kellegi sammud lähenevad üha, sahin ja tasane kuiv pragin kostavad päris selja tagant. Juba tunneb mees teravat pilku kuklas, juba kuuleb sagenevat hingamist. Ta peatub järsku ja vaatab tagasi. Kedagi pole. Vaid punakaspruun tasandik siin-seal kasvavate peenetüveliste puudega.

Mees astub edasi ja kuuleb jälle võõraid samme, hingamist ning riiete kahinat. Ta kiirendab sammu, kuid helid tunduvad veelgi lähenevat. Mida rohkem ta meeli pingutab, seda reaalsem tundub olevat võõras selja taga. Mees püüab endale sisendada, et mingeid hääli ei kosta, püüab tähelepanu koondada maastiku jälgimisele, kuid miski ei aita. Mõistuse kiuste kostavad helid üha selgemini. Mees ei suuda rohkem kannatada, peatub taas, pöördub. Muidugi pole seal kedagi, ainult tallatud sammal ajab end kahinaga sirgu.

Ja siis tajub mees täielikku vaikust. Nagu oleks suur nähtamatu nahkhiir talle hääletult vastu nägu lennanud. Maapind kõigub jalgade all ja kõik asjad kaotavad teravad piirjooned. Õhk virvendab nagu lõkkeleegi kohal, sammal lainetab tasa, künkad õõtsuvad aeglaselt, puud venivad välja ja näivad rohukõrtena, mida painutavad vastassuunalised tuuled. Siis võpatab maa teist korda ja kõik on taas endine, künkad tõmbuvad enestesse ja lehised sirutuvad arglikult pilvede poole, pingutades kõigest väest, et hõredate okstega varjata oma alastust.

Mees kuuleb teravat pininat, mis pikkamööda valjeneb ja muutub toonilt madalamaks. "Sääsed," ütleb ta ja vehib käega näo ümber. Ta teab, et vehkimisest pole kasu, ja läheb edasi. Käies hakkab kergem, pealegi ei lase ta ennast enam segada ühestki tagantpoolt kostvast helist. "See on siis vaikus," mõtleb mees ja komistab, sest on astunud samblaga kaetud auku.

Aeglaselt ronib mees künkanõlva mööda üles. Juba ette rõõmustades ülalt avaneva vaate üle, kobab ta seni tarbetult üle õla rippunud musta koti järele, võtab välja fotokaamera ja valgusmõõdiku ning riputab viimase kaela. Pilk libiseb kiiresti sammalt mööda allapoole. Äkki tardub mees liikumatult käimise poosis. Ta seisab vasaku jala kannale toetudes, parem jalg ette sirutatud ja päkaga õrnalt maad puudutamas, ega julge liigutada: just tema parema jala juures, peaaegu talla all, lebab maas kõdunenud nahariba, veidi eemal vasakul vahib samblast välja valendav ribikont, kõrgemal on aukliku põhjaga kastrul kummuli. Palavikulise kiirusega hüppab mehe pilk esemelt esemele ja avastab mõne sekundi jooksul veel hulga detaile: naharibade kummalise põimiku, selle ees vedeleva sarvedega põdrakolju, roostest näritud murtud teraga noa, aukliku teekannu, kondikilde ja nahatükke. Lõpuks suudab mees pilgu detailidelt lahti rebida ja näha pilti tervikuna.

Veidi eemal künkaharjal on terve karavan hääletuses, mis ületab vaikuse, kuid pole veel tühjus, teel kauge sihi poole. Viis suuruse järjekorras reastatud nartat on jäetud puude vahele just nõnda, et neid vaadates tekib selgesti tajutav liikumise tunne, kuigi mõistus ütleb, et see ei saa võimalik olla. Meest rabab mitte niivõrd vaikus, mille sügavus allpool tajumispiiri, kuivõrd just ääretult rahulik aeglane libisemine teadmatu poole. Maapind võpatab jälle ja hiiglaslik nahkhiir lööb oma tiivad mehe ümber. Künkanõlv taandub, puud koolduvad laiali ja läbi maapinnalt tõusva virvenduse näeb mees valgetest lilledest teed suundumas nartade juurest loogeldes üle tasase õõtsuva samblavälja silmapiiri poole, sinna, kus lõhenenud pilvede vahelt paistab hilisõhtune päike.

Nartad liiguvad sujuvalt, kuid pidurdamatult mööda õitest rada, mees ei suuda neilt pilku pöörata, ta tunneb, kuidas liikumine tedagi kaasa haarab, tunneb ja püüab pead pöörata, kuid ei saa, ei saa ega tahagi enam, kuigi on hirm, kuigi seletamatu ängistustunne ta kõri nöörib, kuigi ta tajub oma abitut olukorda, oma seotust, seotust ja teadmatust liikumise sihi suhtes; ometi on temas midagi, mis ihkab lasta ennast kaasa tõmmata, vedada ükskõik kui kaua ja ükskõik kuhu, et ainult kestaks liikumistunne, et ei vaibuks see sujuv ja oma teel takistusi mitte tundev libisemine, et kordki poleks tarvis mõelda kuhu ja miks, nagu ta terve elu on mõelnud, algul kuhu, lõpul miks... kui poleks seda hirmu tundmatu ees, võiks ta tunda rõõmu liikumisest liikumise pärast, sujuvuse ja kõikeületavuse pärast, kui poleks hirmu mitte mõelda harjunud asjust, hirmu ärgates leida eest tundmatut maailma, et taas mõelda: milleks?

Hirm sunnib mehe silmi sulgema, sirgjooneline liikumine lakkab, algab kiirenev pöörlemine ümber telje, milleks ta ise on, pöörlemine muutub väljakannatamatuks, mees avab silmad ja peaaegu et kukub: maapind ta ümber seisab paigal, puud on liikumatud, liikumatud ja sirged, kraabivad okstega pilvi nagu alati, pilved seisavad paigal, nagu hoiaksid oksad neid kinni. Mees vaatab nartade poole ja märkab, et horei[1] on esimese kelgu jalaste vahelt tugevasti maasse löödud. Ta mäletab hästi, et varem lebas see poolpõiki kelgul. Mees kuuleb kedagi lausumas: "See paha koht. Pole võõrast vaja." Ta pöördub ja näeb endast kümne meetri kaugusel seismas ja kepile toetumas vana meest. Taadi paljast pealage piiravad pikad hallid juuksed, kõrge kortsulise lauba all on järsud kulmukaared, sügavalt kulmude alt vaatavad selged silmad, mille pilk on väljakannatamatult terav.

"Miks?" küsib mees.

"See matalir-ma[2]. Meil koolnud nii jäetakse. Siia minu õde maetud, aga ma kunagi ligi ei tule. Väga halb paik," vastab taat.

Mees vaatab taas vanamehele näkku. Kotid silmade all, järsud vaod nina juures ja suunurkades annavad märku läbielatud raskustest. Taadi ilme muudavad veidi salapäraseks hallid rippuvad vuntsid ja hõre habe. Aga ta pilk on nii selge ja jõuline, et mees peab maha vaatama. Nüüd põrnitseb ta vanamehe paremat jalga, mis tundub olevat imelikult kange.

"Ometi oled siin," mõtleb mees valjusti, taibanud, et taadi parem jalg on puust.

""Olen Varese hõimust," ütleb taat ja astub sammu lähemale. "Tundsin, et võõras käib. Vaja hoiatada, et ei puutuks midagi, ei katsuks. Muidu võib õnnetus juhtuda." Ta vaatab korraks nartade poole. Mees vabandab: "Ma ei tahtnudki midagi puutuda."

"Tunnen, et paha ei taha, aga rääkida ikka vaja," ütleb taat ja astub veel paar sammu lähemale. "Teed nägid?"

Mees noogutab ja mõtleb, kuidas vanamees oma puujalaga tundras liikuda suudab.

"Sääl bodõrbo-mou[3]." Taat osutab käega läänekaarde. "Kõik surnud sinna lähevad. Võib-olla praegu teel. Segada ei tohi. Las elavad omaette ja surnud omaette on."

"Miks?"

"Muidu haigused ja pahad vaimud tulevad, rahvas haigustesse ja nälga surema hakkab. Mõni meele kaotab, teisi tapma hakkab. Kuule." Mehe kõrv tabab vaikset venivat nutuhäält.

"Vaim teeb nii. Ta pahandab, et segasid. Võib paha teha."

Mees noogutab.

"Ta juba tahtis sind kaasa võtta. Teed nägid? Peaaegu oleksid ära läinud. Hea, et jõudsin horei maasse lüüa. Ei tohi üksi siia tulla."

Mees võpatab tahtmatult, talle meenuvad aeglane libisemine ja sellega kaasnenud abituse- ja hirmutunne.

"Mis minuga oleks juhtunud?" küsib ta.

Taat libistab vasaku käega üle habeme. "Oleksid kaua nii läinud. Kes teab. Võib-olla päris ära läinud, võib-olla jäänud. Kui läinud, siis lõpuks koda näinud. Ühte või mitut. Ja meie inimesi. Kõik need muidugi surnud," ja ta veab lääne suunas käega poolkaare. "Nemad sind poleks näinud. Ainult kuulevad: lõke praksub. Kes teab. Või valu tunnevad, kui neid puudutad. Siis ütlevad: "Vaja nõid kutsuda. Kotša[4] meile tulnud." Kes teab. Nõid võib sind näha, võib ka mitte. Kui hea nõid, siis kindlasti näeb."

"Ja siis?"

"Palub rahule jätta. Mitte tema hõimule paha teha. Sina neile mitte inimene, vaid haigus. Kui inimesi puudutad, võivad nad surra."

"Aga nad on ju surnud!" segab mees taadi juttu.

"Surnud ka surevad," ütleb taat seepeale.

"Kuhu nad siis lähevad?"

Taat mõtleb, silub habet. "Kes teab. Võib-olla tulevad tagasi meie maale. Võib-olla toovad meie inimestele hädasid. Siis meie nõid palub rahule jätta." Taat vaikib ja vaatab mehest mööda, kuhugi vasakule.

"Kui surnute nõid palub, siis ise ära lähed," jätkab taat pooleli jäänud teemat. "Ei taha inimestele paha. Ei tea, et nemad surnud, ainult imestad, et nad sind ei näe ega kuule."

"Ja siis," tahab mees teada.

"Kaua käid ja rahu ei leia. Paha teha ei taha, tundras üksi elada ka ei saa. Hulgud kaua, tagasiteed ei leia. Ikka inimestele häda tood. Kes teab. Võib-olla lõpuks siiski oskad tagasi tulla." Mees kujutab ette igavesti mööda tundrat hulkuvat inimest-vaimu, kes ainult halba toob, midagi teha ei suuda peale kannatamise, kelle nimega hirmutavad emad lapsi, kes on kõikjal ära neetud ainult seepärast, et on sattunud kogemata võõrasse maailma. Mees tunneb külma higi seljal. Siis märkab ta, et on kaua taadile silma vaadanud ja pöörab ruttu pilgu kõrvale, päikese suunas. Maapind ta all võpatab ja hakkab aeglaselt liikuma.

"Ära sinna vaata!" hüüab taat ja mees vaatab maha.

"Sa pead kohe ära minema. Ma ei suuda rohkem hoida. Jaksu pole. Kui horei välja tõmban, pead siit juba kaugel olema. Muidu sinna lähed," ja ta näitab käega lääne suunas. "Mine ruttu ja ära tagasi vaata!"

Hoolimatult sammalt tallates ruttab mees suunas, kus arvab olevat küla. Enam ei kuule ta selja taga võõraid samme ja ärevat hingamist. Sääsepilv on kaugele maha jäänud, jalad ei takerdu vetruvasse samblavaipa. Vaid kaabu tikub silmile.

Mehe hinges pole rahu. Kuigi ta usub, et ei satu enam kunagi tundrasse, ei püüa ta mällu vajutada kesköist maastikupilti rebenenud pruunide pilvede ja nende poole pürgivate lehisesiluettidega, ei püüa taastada künkal nähtud matusepaiga detaile ega vanataadi näojooni.

Tema peas ajavad teineteist taga kaks ülituttavat küsimust: kuhu ja milleks. Tal on hirm. Mees teab, et inimene ei jõua elus kõike ära proovida, kõiki radu mööda käia. Aga kui ta ei leiagi seda õiget? Kui ta jääbki käima tundmatuid teid, et lõpus alati küsida: milleks? Kui ta kogu aeg peab elama hirmus, et kusagil on see õige, mida ta leida ei suuda. Kas ta siis lõpuks käib ringi nagu haigus, neetud kõikjal ja kõikide poolt?

Äkki mees võpatab. Ta kuuleb selgesti venivat nuttu, mis kostab kusagilt eest ja valjeneb üha. Mees lisab sammu. Äkki tõuseb peaaegu ta jalgade alt lendu suur mustakirju lind, kes kaob kuhugi tahapoole. Mees ei pööra pead. Ta kuuleb, kuidas nutmine jätkub selja taga ja kaugeneb aeglaselt, kuni lõpuks vaibub. Mees tõttab edasi. Päike on vist pilvede tagant välja tulnud, sest mees näeb oma hiiglaslikku varju kaugele ette ulatumas ja küngastel hüplemas. Mehel tekib tahtmine keskööpäikest näha. Ta pole unustanud taadi hoiatussõnu, kuid tunneb, et osa temast igatseb taas tajuda kõikehaaravat ja kõikeületavat libisemist. Ta soovib kasvõi hetkeks unustada kõik piinavad küsimused ja mitte mõelda, vaid tunnetada loodust, tunda ennast kahe jalaga kindlalt maa peal seismas, tunda kehasse voolamas jõudu, kuulata sirguajava sambla kahinat ja haista selle lõhna.

"Sammal on pehme," mõtleb mees valjusti ja peatub, et kükitada ja käega jageli[5] vetruvust proovida. Vaid hetke puudutab ta käsi maapinda, siis on mees jälle püsti ja sammub edasi.

Juba paistavad küngaste tagant küla esimesed plekk-katused, kuid mehe tahtejõud on otsas. Soov viivuks keskööpäikest näha on kasvanud omaette eesmärgiks ja lämmatanud kõik muu mehe hinges. Ta peatub ja pöördub aeglaselt.

Algul pole midagi. Siis haarab vaikuse hääletu nahkhiir ta enda sülelusse, maapind väriseb, künkad levivad lainetena kaugusse, puud venivad välja ja ulatuvad pilvedeni... Ja otse mehe jalgade eest algab valgete õitega lilledest tee, mis kandub üle sileda samblatasandiku, käänleb kooldunud puutüvede vahelt läbi silmapiirini, kohta, kus keskööpäike puudutab künkaharju.

[1] Pikk ritv narta juhtimiseks
[2] Nganassaani k. matusepaik
[3] Nganassaani k. surnute maa
[4] Nganassaani k. haigus
[5] Põdrasambliku

Säherdune lugu siis. Ja aastaid hiljem kirjutasin sellise luuletuse:


Loitsija ("Sõnaristi" lk. 52)

Veel kahisevat õhtut koduluhal
su vari mõõdab, aga mõte käib
taas piki kauget kallast toda,
villpeades tee kus leegitsevat näib,
kui keskööpäike ripub künka kohal,
kus seisis kunagi su suvekoda.

Üks jõgi silme ees, ent teine meeles,
nii seisad, võtad taskust välja käed,
siis, kinnitanud pilgu vooluvette,
sa lausud raskeid sõnu kahes keeles,
et äratada unustatud väed
ja manada end hetkeks enda ette.

Kaks jõge üheks ütled - kaldapajud
üksteise poole igatsevad oksaraod
kui sirutavad läbi halli aja
ning kahe taeva sügisesed sajud
taasühinevad kohal selle raja,
sa mida mööda märga luhta kaod.

Ah, kumba ilma jätad täna jäljerea
või kummalt kaldalt kostab homme sinu loits?
Kes pakub aset sul, kes toidupala?
Üks jõgi kõigis meis, üks kojasuits,
soe pimedus ja selle sees üks hea
ja kindel varjupaik, su mõtte kaitseala.


Ikka seesama temaatika, aegu ja ilmu ühendav hetk, siin sõnaga loodud, aga "Tundravaikuses" sündinud kokkupuutest võõra looduskeskkonna ja kultuuriga. Ja rahutu, igavesti otsiv vaim haigusena hulkumas ja otsimas aset, kuhu pea panna. Sest teadagi, lindudel ja loomadel on pesad ja urud...

Kolmapäev, 4. märts 2009

Olümpiamängud vanaisa õue all

Pole vist palju inimesi, kes saavad öelda, et olümpiamängud tulevad otse nende isa kodutalu õuele. Päriselt ei saa seda minagi, sest talu ju pole enam. On vaid Lintropi lagedaks kutsutud koht Aibga nõlval, kus veel mõnekümne aasta eest kasvasid mõned vanaisa istutatud puud ja kus seisis üksik suur kivi, mille lähedal oli kunagi tare otsasein. Nüüd pole võib-olla enam ei puid ega kivi, sest Lintropi lagedale püstitatakse 2014. aasta Sotši taliolümpiamängude rajatisi. Nagu ikka, ei tea Eesti Aiakese põliselanikud ega uusasukadki kuigi palju neist suurejoonelistest plaanidest, või täpsemalt - neil polnud veel eelmisel aastal ettekujutust sellest, mis külas jääb alles ja mis lükatakse buldooseriga maatasa. Nii väitis minu vend, kes kohapeal asja uurimas ja kaameraga jäädvustamas käis. Paistis, et külarahvas ei suhtunud nende majade ümber või kohal toimuma hakkavasse suursündmusesse kuigi suure vaimustusega. Olümpiamängud ei too õnne õuele, pigem viivad hoopis õue, aiamaa ja võib-olla majagi takkapihta. Ka mina pole sündmuste sellise arengu üle eriti õnnelik. Kuigi vaatan asju kaugelt ega ole teinud praktiliselt midagi oma kaugel elavate sugulaste heaks. Mida saaksingi ette võtta ühe suure riigi ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee tahte vastu? Võib-olla natuke mälestusi heietada? Jah, palun, seda ma oskan ja suudan. Seni veel.


Maja Eesti Aiakese 1. brigaadis. Aado Lintropi foto 1986.

Juba varasest lapsepõlvest mäletan isa räägitud jutte oma kodukülast ja perekonnast. Tihti olid need vaid üksikud seigad, aga mõnikord ka pikemad lood, näiteks jutt, kuidas üks ta vanemaid vendi põgenes kodusõja ajal valgete eest akna kaudu, ent külmetas ennast mägedes varjates, haigestus kopsupõletikku ja suri. Veel mäletan kilde karujahist (isa olevat oma esimese karu lasknud 13.-aastaselt) ning talvistest suurtest lumesadudest, mis matsid majad nii kinni, et väljuda tuli pööningu kaudu. Vihjamisi räägiti ka sellest, kuidas vanaisa Karl 1937. aastal ühes paljude teiste külameestega ära viidi ja enam kunagi koju tagasi ei tulnud. Aga rohkem oli juttu kreeka pähklitest ja ploomidest, mida pidi kasvama kõikjal nii palju, et jätkub kodu- ja metssigadele ning karudelegi. Ja siis, olles vähemalt aasta hoogu võtnud ja raha kogunud - mäletan, vanemad rääkisid, et reisiks peab vähemalt 300 rubla kõrvale panema - asusime lõpuks 1966. aasta suvel teele. Sättisime reisi just nii, et jõuda Eesti Rohuaeda (isa nimetas oma koduküla nii) just ploomide valmimise ajaks . Olin kümnene ja oskasin üht-teist isa juttudest juba tähele panna ja meelde jätta. Kui plaan sõita konkreetseks muutus, hakkasin sageli unes mägesid nägema. Just selliseid saehamba kujulisi teravaid mäetippe, mida sileda maa lapsed sageli joonistavad. Tegelikkuses valmistasid esimesed mäed mulle väikese pettumuse, sest polnud üldse teravatipulised ja lumised, vaid ümarad ja metsased. Adlerist võtsime takso ja kihutasime Mzõmta jõe järsule nõlvale rajatud teed mööda Punaselageda poole. Mäletan järske käänakuid, kaljusid ja all orupõhjas vahutavat vett. Eesti Rohuaiani oli Adleri jaamast üle 70 kilomeetri. Suurvesi oli minema pühkinud sillale pealesõidutee, kuid meile jäi mulje, et üle kohiseva mägijõe viibki kitsuke laudadest purre. Tegelikult sai pikka purret mööda üle madala vee ning sild üle suure jõe oli enam-vähem olemas. Ikkagi võttis kohvrite ning meie üle jõe toimetamine üksjagu aega, sest teisel kaldal märkasime äkki, et on juba üsna hämar. Otsisime üles Johannes Naeltoki maja, kuid pererahvast polnud kodus. Esimesest õhtust meenubki mulle viinamarjaväätides majaesine kui tunnel mida valgustavad loendamatute helendavate putukate lendavad tulesädemed.


Teise brigaadi mäealune tänav. Kas osa tulevasest murdmaarajast? Aado Lintropi foto 1986.

Järgnevatel päevadel õppisin mägesid õigesti vaatama, et märgata ka kõrgemaid lumiseid tippe lähemate ja suuremate kuid palju madalamate külgharude taga. Kohtusime mehega, kellel olid minust mõni aastad nooremad lapsed, kuid kes kinnitas, et on mu vend. Hiljem selgus muidugi, et onupoeg on vene keeles ka vend – двоюродный брат. Tolik üritas mind õpetada Mzõmtast kala püüdma, kuid pärast seda, kui ta pidi korduvalt vette ronima, et mõne risu taha haakunud õngekonksu lahti päästa, andis ta alla. Veel meenub ainus veel elus olnud isa vend Ruudi, väike imekõhn mees, kellel kodus tüsedapoolne vene naine. Ruudi oli kange kreeka pähkleid puu otsast alla tooma ja see sai talle hiljem ka saatuslikuks - ühel sügisel kukkus ta pähklipuu otsast nii rängalt, et suri saadud vigastustesse. Käisime vaatamas ka isa sünnikohta kusagil künkal praegusest külast palju kõrgemal, kus kasvasid veel vanaisa istutatud õunapuud. Kusagil nende juures pidi olema ka üks suur kivi, mille lähedal seisis kunagi maja. Selgus, et küla ei asunudki vanasti ainult all jõeorus, vaid elati laiemalt ka orgu ümbritsevatel nõlvadel. Alles kolhoosikord koondas endised talud alla jõeorgu brigaadidesse. Muidugi on meeles käik väikese kose juurde, mis asus ka kusagil 2. brigaadi kohal Aibga nõlval (külaosad kandsid kollektiviseerimise meenutusena ikka veel nimesid 1., 2. ja 3. brigaad, kusjuures 1. brigaad ehk küla keskus paiknes jõe teisel kaldal ja veidi ülesvoolu, kolmas brigaad aga juba Mzõmta ja Atsiptse ühinemiskohast edasi, kus jõeorg järjest kitsamaks muutub). Mäletan võõraid sinakate siledate tüvedega lehtpuid, nende vahel looklevat rada ning mingit erilist rammusat-kibekat lõhna, mida pidid põhjustama teatud liiki ussikesed, kui neile peale astuti. Mõni päev pärast kose juures käimist võtsime ette pikema matka piki Mzõmta kallast ülesvoolu, kus asus mineraalveeallikas (hapuveeallikas). Sinna oli 14-15 kilomeetrit mööda niisket jõeäärset metsateed. Allika vesi mulle tookord eriti ei maitsenud, pealegi lõhnas see ebameeldivalt. Veel jäi meelde, et mägiojasid kutsuti sorideks, igal neist oli nimi vastavalt selle pere maadele, kus oja voolas. Vesi oli väga külm ja puhas, täiesti maitseta. Huvitavad olid kõikjal otsekui metsikult kasvavad ploomipuud ja allõtšad. Siis ma veel ei teadnud, et 1930-tel aastatel oli Eesti Rohuaed kuulus just mustade ploomide poolest, mida kuivatatult isegi välismaale müüdi. Veel kasvas küla ümbruses palju kreeka pähkleid ja kastaneid, kusjuures viimased ei sarnanenud üldse meie koduste hobukastanitega. Teadsin juba enne sõitu, et sealsete kastanite vili on söödav. Meenub ujumine külma veega mägijõe vaiksemas sopis koos hiigelsuure roninastikuga, keda me kõik kartsime. Mäletan ka üht kinoskäiku ja seda, et mõnede külalastega oli raske eesti keeles suhelda.

1986. aasta augustis käisin Eesti Aiakeses (nüüd eelistati kasutada seda nimekuju) Etnograafiamuuseumi töötajana, ülesandega teha võimalikult palju pilte külast ja selle elanikest. Minuga koos reisis muuseumi teadur Marika Mikkor. Peatusime onupoja Toliku juures, kelle vanem poeg oli nüüd umbes sama vana kui Anatoli ise kahekümne aasta eest. Üle jõe viis nüüd korralik metallist sild, samas võis külas (ka teises brigaadis) märgata üksikuid tühje maju ning kõrv tabas eesti keelt harvemini. Toliku majapidamine koosnes kahest majast, millest vanemas elas ta ise koos naise Taja ning laste Olja ja Olegiga, väiksema maja asukateks oli vanema poja Ediku pere – naine Anja ja tütred Kristina ning Nastja. Mõlemad pered näisid elavat üsna õnnelikult. Tolik pidas metsavahi ametit ning tegeles mesindusega, lisaks peeti loomi, aias aga kasvatati kurki, tomatit, sibulat, baklažaane, paprikat jne. Kartulimaa oli veidi eemal jõe ääres. Nagu vist kõik teisedki küla meeshinged, käisid ka Tolik ja Edik jahil. Toliku jaoks oli see oluline tegevus, sest ta oli ümbruskonnas tuntud kütt, keda sageli telliti kas teejuhiks või saatjaks linnasakste jahiretkedele. Taja tegeles koduse majapidamisega. Suvel toimetati, söödi ja istuti peamiselt õues, samas oli gaasipliit ning räästa varjus ka külmkapp. Edik mõistis veel eesti keelt, ka tema naine sai lihtsamast jutust aru, kuid lapsed mitte. Ka Toliku ja Taja nooremad lapsed ei osanud sõnagi eesti keelt.


Maja 3. brigaadis. Juba 1991. aastal oli sellel kohal laskumisnõlva lõpp. Aado Lintropi foto 1986.

Tollest käigust meenub kõigepealt jalutu Karl Naeltok, kes elatus käsitööst (korvid jne) ning kes oli millegipärast pisarateni liigutatud, kui sai teada, kes ma olen. „Richardi poeg tuli mind vaatama,” oli ainus, mida ta öelda suutis. Hiljem kuulsin vihjeid perekondade vahelisest vaenust, mis otsapidi suurte repressioonide aega ulatunud. Teine usin korvipunuja oli Leonore Germani valge habemega kreeklasest mees, kelle tööpaigas sara all rippus palju eri kuju ja suurusega vitstest korve. Kolmandas brigaadis külastasime ligi 80 aastast Senni Pettaid, kelle maja ja eriti vana ait olid väga muljetavaldavad. Veel vaatasime Lilli Reismanni ja Meeta Tobiase käsitöid ja käisime koos Ellen Tindiga kalmistul, kus palusin näidata sugulaste, sealhulgas vanaema ja onude haudu. Vanematest inimestest vestlesime veel Alma Rootsi, Miili Obermanni ja Toliku ema Elmiga. Käisime ka mineraalveeallika juures, kus metsikus laagris telkis nüüd üle saja inimese. Nägime, kuidas pudeleid veega täideti ja kastide kaupa autosse laaditi, et tervislikku jooki ka kodus pruukida. Veel otsisin mägedes üles selle kose, mille juures kahekümne aasta eest terve perega käisime ning veetsin paar päeva mägiheinamaal nn perevalis, kus külarahvas parajasti heina tegi. Samas olid ühel mäenõlval ka Toliku mesitarud.


Senni Pettai vana ait 3. brigaadis. Oli kadunud juba 1991. aastal. Aado Lintropi foto 1986.

Kolmandat korda saabusin Eesti Aiakesse mõned päevad pärast 1991. aasta augustiputši koos poja Mikuga, kes oli siis 12 aastane. Kui Pihkva dessantdiviisi soomukid Tallinna poole mürisesid, olin lennupiletitest loobunud, aga kui putš ootamatult kiiresti ja häbiväärselt läbi kukkus, ostsin täpselt samad kohad samale lennule tagasi. Onupoeg Tolik oli aasta tagasi ootamatult infarkti surnud, kuid ülejäänud pere, mujale õppima asunud Olja välja arvatud, elas endiselt koos. Seekord oli mul kindel plaan mägedes rohkem ringi kolada. Mõne päeva pärast viisidki Edik ja ta sõber meid mootorratastega kuhugi mineraalveeallikast kaugemale ja kõrgemale mägedesse, kus oli nende jahionn – palagan. Teel jooksis üle tee metsseakari ja Edikul õnnestus üks põrsas maha lasta. See nüliti sealsamas metsa all (Mikk oli toimingut vaadates üsna kahvatu) ja võeti kaasa. Onni juures keedeti liha erilise hoolega (keeritsusside kartuses). Öösel istusime varitsuses lähedalasuva lagendiku eri ostes, kuid peale kaugete häälte ja sahinate ei näinud ega kuulnud midagi. Hommikul läksid mehed külla tagasi, meie Mikuga jäime onni ilma paranemist ootama. Oli vist 26. august, sest õhtul kuulsime Ameerika Häälest, et Lennart Meri ja Islandi välisminister kirjutasid alla diplomaatiliste suhete taastamise deklaratsioonile. Päris ülev tunne oli istuda kaugel mägedes ja kuulata selges eesti keeles (segajate mõju sinna ei ulatunud) uudiseid sellest, kuidas Euroopa riigid järjest tunnustasid Eesti iseseisvust. Viimaks paranes ka ilm ning meil õnnestus sooritada paaripäevane retk mööda Aibga nõlvu, mis oma kaugemas punktis paraku lõppes ületamatu kalju juures kuid siiski üsna kõrgel oru kohal. Tagasiteel avastasin, et kolmanda brigaadi kaugematest majadest (nende hulgas ka Senni Pettai oma) polnud enam ühtegi alles. Tee ääres oli kõrge võrkaed, selle taga kerkisid Aibgat mööda ülespoole metsast puhastatud laskumisnõlvad. See oli Punaselageda suusakuurordi tagasihoidlik algus - veel polnud Eesti Aiakeses ühtki hotelli ega suusabaasi hoonet, ainult nõlvad. Keegi ei osanud siis ette kujutada, et umbes tosina aasta pärast saab neist väikesekasvulise, kuid ettevõtliku Venemaa presidendi Vladimir Putini üks lemmikpaiku mäesuusatamisega tegelemiseks. Ning et aastal 2007 valitakse Sotši ilmselt just seetõttu 2014. aasta taliolümpia linnaks.


Vaade umbes samast paigast, kus kunagi seisis Senni Pettai ait. Aado Lintropi foto 1991.