kolmapäev, 30. oktoober 2013

Ladakhi matk 3

30. september, esmaspäev. Hommikul sadas jälle lund. Mitte palju ja sadu läks peagi vihmaks üle, aga ikkagi tundub mulle imelik, et paigas, kus üldteada andmete kohaselt on kuiv kui kõrbes, sajab nii tihti. Tänane vihm oli rohkem udu moodi, isegi kaamerat ei olnud vaja kotti peita. Matkasime mööda ilusat orgu, millele madalad pilved lisasid müstilise mõõtme. Paremal üleval pruunikad kaljud kui lohe hambad suitsu sees, vasakul jõe kallastel kollased pajud. Vahepeal viis rada meid puude alla, siis tõi jõe kaldale, et näidata jätkumist teisel pool. Taas sumasin sandaalidega veest läbi, osa seltskonnast jäi aga otsima paremat koolmekohta ja jätkas kõndimist jõe teisel kaldal. Korraks tõusis rada klibusel nõlval kõrgemale, ees paistsid kaljud kui hiigelsuure värava postid, jõgi kadus nende vahele. Jõe kannul suundusime kitsa lõhe poole ka meie. Kitsas org, tumepruunidd vihmast läikivad kaljud, nende jalamil kuldsed pajud ja jõgi. Hall pinnas ja punakad puhmad. Üsna varsti hakkas org laienema, ees ilmus nähtavale lumine mäetipp. Juba kõndisime mööda orupõhja, kus kruusa hallikad varjundid segunesid rohu vaskse, punaka ja rohelisega, puud-põõsad aga lõppesid. Möödusime mõnest nomaadide kivimüürist ja karjaaia varemeist, mille järel tuli vapustav kollakasroheline rohumaa, kahel pool lumega ehitud nõlvad. Jõudsime pühapaika orgu läbival kõrgemal seljandikul. Stuupad, manimüürid, rohkesti palvelippe ja veel rohkemini sarvi. Konchok ütles, et karmide talvede ajal on nomaadid sunnitud sööma jakke ja muid kariloomi, kelle sarved siia ohvriks jäetakse. Vaskse rohuga org jätkus. Kohati oli maa mättaline, mätaste vahel vesi. Mitte soiselt tüma, vaid lihtsalt märg maapind. Kohati oli rada üsna sügavaks tallatud, kuid nii kitsas, et sinna kaks jalga kõrvuti ei mahtunud. Viis tundi käimist ja jõudsimegi Dati, kharnaki nomaadide talvekülasse, kus asub ka drukpa klooster paari mungaga. Kui pärast laagri ülespanemist avaldasime Konchokile soovi kloostrit kaema minna, vastas ta, et praegu pole mõtet, kuna mõlemad mungad mängivad parajasti hobusemehe telgis kaarte. Kaardi järgi on Dati kõrgus 4300 meetrit, siit algab ka maantee, mis peaks Leh-Manali suurele teele välja jõudma.


Kella viie paiku käisime kloostriga tutvumas. Gompa, mida ehtisid Buddha ja tuhandekäelise Chenrezigi kujud, näis mitusada aastat vana. Ümber kloostri oli hiljuti hulgaliselt puid istutatud. Siin oli ka maja, kus asus satelliittelefon, mille abil meie giid linnast uut provianti tellis. Maja ees seisis kaks autot. Tsivilisatsiooni märgid. Elektriga varustamiseks oli rajatud päris suur päikesejaam. Pärast gompas käimist tegime tiiru nomaadide külas, pildistasime maju ja karjaaedu.


Täna vaevas mind ebatavaliselt suur koduigatsus. Tundus imelik, et selle reisi üldse ette võtsin. Kõik on tore ja matkakaaslased vahvad, aga hirmsasti tahaks kodus olla. Ilmselt avaldas mõju ka see, et pole mingit sidepidamise võimalust. Õhtul olin üsna kindel, et see matk jääb viimaseks sedalaadi ettevõtmiseks.

1. oktoober, teisipäev. Öö oli külmavõitu, kuid hommik kaunis. Olin juba enne seitset jalul, asjad pakitud. Hommikusöögi ajaks sai päike meid kätte. Orud on siin laiad ja päike pääseb üsna vara soojendama. Pool üheksa hakkasime astuma. Pool tundi õnnestus käia teed nägemata, siis aga algas igav matk piki maanteed läbi kõrbe, kus polnud näha ühtki veeniret ega rohelist laiku. Konchok ütles, et nii tuleb marssida kolm tundi, alles siis saab teelt ära pöörata, et kurule (Yar La 4860 m) tõusma hakata. Ainus vaheldus teel, mis oli suures osas sirge nagu püssist lastud, oli kohtumine kiangide ehk tiibeti eeslikute kuuepealise karjaga. Graatsilised loomad ei lasknud väga lähedale, kuid ilmselgelt oli neil huvitav meie liikumist jälgida, sest vahepeal kappasid nad paralleelselt teega, siis peatusid jälle ja vaatasid kaua meie poole. Kui kolmest tunnist oli käidud kaks ja pool, tuli tagantpoolt auto, mille Erica otsustava žestiga peatas. Astusin ligi. Lungmoche nime kuuldes astus juht kabiinist välja ja joonistas maapinnale üheselt mõistetava numbri 1000. Mitme peale jagatuna ei tundunudki summa eriti suur. Kutsusime läheneva Piibu ka kampa. Et autos oli juba üks reisija, siis rohkem rahvast peale ei mahtunud. Autojuht tundus muhe vana, laulis päris korralikult kaasa lauludele, mida meile mälupulgalt lasi. Kurule lähenedes selgus, et teed alles ehitati, kõik truubid olid pooleli, masinad tõkestasid liiklust. Yar La’l tegime pildistamispeatuse, seejärel sõit jätkus, kuid mitte ehitatavat serpentiini pidi, vaid otse alla suunduvaid rattajälgi mööda. Õnneks polnud kallak ülearu järsk. Möödusime tee-ehitajate telklaagrist, lapsed jooksid auto juurde kommi nuruma. Sohvril oligi nende jaoks maiustusi taskus. Ka Erica leidis kotist väikese eesti šokolaadi. Lungmoches, ühes nomaadide suveküladest, pandi meid suure kotihunniku kõrvale maha, kotid aga laaditi autole. Seal me siis olime, kolmekesi inimtühjas külas 4600 meetri kõrgusel. Valisime istumiseks ühe paljudest nomaadide telgiasemetest. Need on korralikult (ja ühe plaani järgi) laotud madalad kivimüürid koos mõne panipaiga ja kiviriiuliga, kolle keskel. Siia püstitatakse kuulus must jakivillast telk, mille kangast tohivad kududa ainult mehed.


Ilm kiskus pilve. Läksime küla peale otsima kohta, kus saju korral peavarju leida. Hulk telgiasemeid ja karjaaedu, sekka mõni üksik tilluke lameda katuse ja muldpõrandaga maja, omapärase kujuga plekkahi keskel. Saame hakkama isegi siis, kui ülejäänud seltskond peaks mujal ööbima! Kaks pumbakaevu, mis silma hakkasid, töötasid mõlemad, veemuret seega pole. Keset küla oli imelik pikk raudustega ehitis. Nagu kolhoosilaut, aga katuseta. Tõsi küll, siin polnud loomade jaoks katuseid veel välja mõeldudki. Piisas sellest, kui neile tuulevarju pakkuda. Ega need kitsed soojades tingimustes pehmet kašmiiri villa kasvatakski.

Täie rauaga matkajad saabusid peale kolme, loomad jõudsid neist veidi varem. Et puhuma oli hakanud tugev tuul, kiirustati telke üles panema. Siis kadusid kõik telkidesse, kellel oli naaber, see sai lobiseda. Mina aga hakkasin taas mõtisklema, miks olen siin, oludes, kus sageli on raske mõeldagi, kirjutamisest rääkimata. Kõndides kumiseb peas vaid hingamise rütm või mõni viisijupp, mis sellega sobib. Korrutad tundide kaupa: „naised, need kõik usuvad, usuvad...” või mõnda muud sarnast jaburat rida. Peaksin juba kirgastuma, sest olen nii kaua mõtlemata olnud.

Kell saab kaheksa. Enamus kaaslasi on ennast magama sättinud, hääli kostab vaid koka telgist. Täna õhtul tehti osa toite juba sõnnikutule peal, ju hakab petrooleumivaru lõppema. Aga homme peaks saabuma täiendus nii söögile kui kütusele. Aasta eest olime samal ajal Kathmandus, pärast lõunat lendasime Nepalgunji, sellesse põrgu eeskotta.

2. oktoober, kolmapäev. Lungmochest tuli Yagangi (ca 4400 m) umbes kolm tundi teed mööda kõndimist koos ühe kümneminutilise peatusega. Org oli endiselt igavapoolne kuni Zara jõeni, mille sängis vett kuigivõrd ei voolanud. Seal aga kohtasime esimesi nomaadide kitse- ja lambakarju. Karjased, kaks naist, istusid maanteel kui eikellegi maal kahe karja vahel ja keerutasid kedervarsi. Veel pool tundi, siis tuli maanteelt keerata vasakule orusoppi viivale rajale. Kaugelt ei jätnud Yagang eriti meeldivat muljet, silma hakkasid suured plekkatusega hooned. Ligemalt vaadates polnud külal vigagi. Igatahes oli siin inimesi. Kohe pärast seda, kui olime kotid seljast visanud, kutsuti meid ühte nomaadi elamusse teed jooma. Hoone oli samasugune tilluke muldpõrandaga lahtistest kividest laotud ehitis nagu nägime Lungmoches. Istusime mahalaotatud vaipadele, noor perenaine pakkus piimaga teed. Kui nomaadide telgid on jaotatud rangelt naiste- ja meestepooleks, siis majas selline asi silma ei hakanud. Uks oli paremal nurgas, selle vastas köögnurk gaasipliidiga. Uksest vasakule jäi raudahi, selle taga nõuderiiulid, neist vasemal (ukse juurest vaadates) kodualtar drukpa liini tähtsate laamade piltidega, altari all kausid veeohvriga. Seinte ääres tsingitud plekist kastid, milles majakraam ilmselt ühest külast teise toimetatakse, rõivad rippumas mitmel pool lae all seintel. Üks väike aken. Pärast teed kallati suurest pajast jogurtit, mis maitses hea. Õues värviti suures tünnis kangast, sellega oli ametis vanem naine, keda abistas peremees.


Kui telgid üles saime, tuli üks paksus ürbis mees meiega suhtlema. Ürbi alt paistsid punased dressipüksid ja korralikud matkasaapad. Ta sõrmitses pidevalt palvehelmeid ja pomises mantraid. Lugesin mõned mantrad vastu. Seejärel lugesime ja laulsime juba koos. Kui ta muud juttu rääkima hakkas, kutsusime Konchoki tõlgiks. Saime teada, et noorena olevat mees olnud tõeline eluvend, joonud, suitsetanud ja ajanud naisi taga. Nüüd aga sisustab oma päevad meditatsiooni ja palvega. Saanud teada, et koka naine hiljuti jalga laskis, rääkis ta viimasega pikalt ja ennustas palvehelmestega. Veidi hiljem ilmus nähtavale nunn, vaatas meie laagrit veidi eemalt, naeratus suul, siis astus lähemale ja tuli otse minu juurde. Ma ei mõistnud öelda muud kui ani la. „Ani la,” kordas ta mõtlikult, siis aga kiirustas äkki minema.


Siia peaks meile söögikraami toodama. Homme on puhkepäev ja Aldo sünnipäev. Usun, et tuleb tore pidu. Sünnipäev nomaadide külas peaks olema asi, mis kauaks meelde jääb. Ehk saab natuke pesu pesta ja ennast kasida, kuigi veega pole siin kiita lugu, seda saab vaid pumbakaevudest.

Sonam saabus džiibiga üsna varakult, kastist laaditi maha igasugust toidumoona – sibulat, tomatit, lillkapsast, konserve jne. Ka õlut ja rummi. Karjad saabusid päevaloojangu ajal üksteise järel nagu sõjaväe rügemendid. Korraga võis näha kolme-nelja karja, millest esimene kadus otsapidi majade vahele, viimane aga ilmus nõlva tagant nähtavale. Loomade häälitsused, sadade sõrgade klõbin, karjuste hõiked, tolm. Vaatepilt oli nii võimas, et võttis pisara silma.


esmaspäev, 28. oktoober 2013

Ladakhi matk 2

25. september, kolmapäev. Lahe laskumine Shingost Skyusse, tõeline jalutamine. Selge taevas üksikute pilvelammastega, kitsas ja väänlev org, ühtlaselt laskuv rada. Kui kõnnitud oli paar tundi, nihkusid nõlvad kaugemale ja peagi olimegi Skyus. Jäime istuma kloostri vastas oleva telgikatuse varju. Skyu gompa on drukpa liini käes nagu paljud siinsed väikesed kloostrid. Nende suur vend Hemis lõikab tulu ka laagripaikadelt. Kuna kedagi ei ilmunud, kes oleks tahtnud meile õlut müüa, liikusime edasi, kuni leidsime avatud söögitelgi. Kulutasime paar tundi õlut juues ja viimaks lasime lõunagi kohale tuua. Pärast sööki kostitas perenaine tšangiga. Siis kõmpisime veel veerand tundi laagripaika kaunil lagendikul, mis ümbritsetud sügisvärvis põõsastest. Ilm oli soe, kõrgust kõigest 3400 m. Telgid olid juba püsti, nii et meil polnud enam mingit vaeva. Pesime jões pesu ja ennast, vesi oli karastav, kuid mitte jäine. Pärast istusime, ajasime juttu ja võtsime napsu. Selline puhkepäeva moodi päev.


26. september, neljapäev. Pikk, kuid vahelduslik matk Markhasse. Ilm juba liigagi palav, tundsin käies, kuidas üks pool kõrbes päikesekreemist hoolimata. Asustatud kohti jäi teele päris palju: Pentse, Nakdi, Sara, Chala. Päeva peale tõusu veidi üle 200 meetri ehk praktiliselt kõndisime nagu tasasel maal. Ilusad värvid, põõsaste kollakad, rohekad ja punakad toonid, kohatisi rohulaike muidu kiviklibuse oru põhjas. Sarasse oli mehele läinud meie teejuhi Konchoki õde. Tegime tema teemaja juures väikese peatuse, jõime piimaga teed ja puhkasime jalgu. Meie grupi esiots oli muidugi Sarast peatumata läbi marssinud, sest Konchok kõndis tagapool. Nii saidki ta õe külalislahkust nautida lisaks mulle veel Erica ja Aldo. Pärast Sarat oli kaunis kuldse rohuga org, kahjuks piiratud inetute traataedadega nagu siin kandis tavaks. Nepaali mägipiirkondades selliseid aedu ei ole. Ja siis pärast Chalat neemikul kahe oru ühinemise kohas võimas pühapaik stuupade, manamüüride ja väikese kohalikust kivist laotud templiga. Igal pool punaseks värvitud sarvede hunnikud. Punaseks oli võõbatud ka templi sein. Ja oru kohal loodusliku samba otsas kõrguv punane rahn nagu mingi ürgne elukas. Enne Markhat sukeldusime suurte astelpajude vahele. Tõeline mets, puud paksult marju täis. Siis tuli läbi jõe sumada. Toppisin sokid saabastesse ja Konchok viskas saapad üle jõe. Aga üks sokk kukkus vette. Sain selle kepiga välja õngitseda, kuid edasi pidin mitu kilomeetrit kõndima, paljad jalad saabastes. Jalad pidasid katsele vastu. Laagripaik oli Markha kindluse varemete lähedal rohelises orusopis. Kõrgust 3750 m.


Kell kaheksa õhtul oli õues ikka üsna soe. Võimas tähistaevas, Suurest Vankrist paistis ainult ais. Küla paikeb tegelikult teisel pool varemetega neemikut, meie pool küljes on ainult kool, kus pidi käima 15-16 õpilast. Rahvas liigub pidevalt üle künka, pimedaski oli näha lambitulesid.

27. september, reede. Matk Markha jõe kallast pidi jätkus. Ilm kiskus taas kuumaks. Tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime Tacha või Techa kloostrini, mis paikneb kalju otsas oru vasakul nõlval. Mitmed varemed, millele Konchok tähelepanu juhtis, tähistavad gompa endisi asupaiku veelgi kõrgemal. Neid vaadates võis hakata uskuma lugusid lendavatest munkadest. Meie hulgas polnud vabatahtlikke kalju otsa ronima, õigemini ütlesid kõik, et kui mina ei viitsi üles minna, siis nemad ka ei lähe. Seega jätkasime marssimist. Umlungis, kus parajasti tuulati vile saatel vilja, tegime lühikese peatuse Konchoki õetütre juures, kes kostitas teega. Enne Hankari muutusid vaated veelgi vägevamaks, sest punastele põõsastele kontrastiks hakkas särama Kang Yatse lumine tipp (6401 m). Hankar oli nagu viimane sõbralik maja, pärast pidime keerama Langthang Chu orgu, eemale turistide tavalistest matkaradadest. Istusime toas, jõime õlut limonaadiga pooleks. Erica oli teel tutvunud šveitsi tüdrukuga, Erica nimelise alpinistiga. Nimekaimud lobisesid teel Hankarisse üsna kaua. Sellal, kui meie toas õlut võtsime, istusid šveitslased õues. Erica (too teine) ütles, et nende giid oli neil joomise ära keelanud. Meil õnneks sellist muret polnud. Aga viimaks tuli ikkagi edasi minna. Pärast Markha orust lahkumist jäime varsti laagrisse 4100 m kõrgusel.


28. september, laupäev. Varahommikul hakkas vihma sadama. Pilved olid madalal nõlvade kohal nagu katus. Jätkasime tõusmist piki Langthang Chu orgu. Suurt midagi polnud näha, kahel pool kollakad-hallikad nõlvad uttu kadumas. Vihm läks pikapeale üle lumesajuks, õnneks mitte kuigi tugevaks. Rada vonkles korduvalt jõe ühelt kaldalt teisele. Sildu polnud. Otsustasin ennast mitte piinata jalgade paljaks võtmisega. Lõppude lõpuks olid mul jalas Keeni veematkasandaalid. Sumasin nendega otse läbi vee sel ajal, kui teised vaeva nägid kivide vette veeretamise ja neil turnimisega. Märjad jalad ei halvendanud enesetunnet üldse, sandaalid tundusid endiselt mugavad. Ülevalt rabistas vihma lisaks. Mul oli seljas üsna veekindel jope, aga muretsesin koti pärast, mis üha niiskemaks muutus. Paaril korral tegin filmimispeatusi, õnnestus ka üks mägikitsekari kaadrisse püüda. Erica arvates oli tegemist sinilammastega ehk bharalitega, tõenäoliselt oli tal õigus. Siiski ei saa ma aru, miks neid sinilammasteks kutsutakse, välimuselt on bharalid kitsed mis kitsed. Sinised pole nad ka. Yakrupali kandis jäime laagrisse, kõrgust oli 4680 meetrit. Hobused jõudsid kohale pärast meid. Just siis, kui olime telgid lahti pakkinud, tehti taeva kotisuu lahti ja hakkas tulema laia märga lund. Lumesajus püstitasime telgid ja pugesime neisse varjule. Aga nagu Madis oli ennustanud, sai sadu läbi ja pärast kahte tuli päike välja. Tund hiljem oli olemine juba päris mõnus. Homset teekonda kaardilt uurides jäi mulje, et kuruni on 600 meetrit tõusu, pärast tuleb sama palju laskuda.


Kella nelja ajal hakkas uue hooga sadama, nüüd jälle vihma. Ent öösel pöördub see kindlasti lumesajuks. Teha pole midagi, telgis vedelemine ajab une peale. Kuidagi ei tahaks praegu magama jääda, et siis öösel üleval olla. Mul ei jätku und kaheteistkümneks tunniks järjest. Prooviks õige lugeda, kuigi seda pole telgis eriti mugav teha. Haarasin kodust kaasa e-lugeri, olen seda siin paaril korral juba kasutanud. Pooleli on Vladimir Wiedemanni „Püha kaljukitse radadel”. Igati sobiv lektüür mägedes lugemiseks.

29. september, pühapäev. Öösel puistaski lund lisaks. Kuulsin läbi une, kuidas see telgikatusele rabises. Paaril korral lõin kätega vastu katust. Kostis maha libiseva lume sahin. Siiski oli telk hommikuks üsna paksult lumine. Enne sadanud vihm oli jäätunud ja hoidis lund paigal. Tuli päris hoolega kraapida, et telgikatet enam-vähem puhtaks saada. Maa ümberringi oli kenasti valge, seda rõõmu jätkus paariks tunniks, siis sulatas päike enamuse lumest kiiresti ära. Pilved hakkasid varahommikul hõrenema ja kuigi nad taevast päriselt ei kadunud, ei olnud sadu enam karta. Tõusime mööda suhteliselt kitsast, kivise põhjaga orgu, kus lookles väike ojake. Käia oli üsna mõnus. Tõus läks järsemaks, kuid erilisi raskusi ei valmistanud. Kolme tunniga jõudsime Zalung Karpo La’le (5190 m). Üleval oli suhteliselt vaikne, sai rahulikult pildistada ja filmida. Keegi oli heledatest kividest hoolikalt ladunud kirja Free Tibet. Hobused jõudsid üles tükk aega pärast meid. Hakkas välja kujunema uus traditsioon - kurunaps. Igaüks sai üles jõudes lonksu kanget alkoholi, mis tundus sellises olukorras taevalik neste. Laskumine oli algul üsna järdk, pärast muutus laugemaks. Vantsisime hulk tunde mööda uut orgu (Gunlus Tokpo), mis tundus esialgu üsna igav. Laagrisse Tsokrasse 4200 m kõrgusele jõudsime alles kell neli. Järelikult oli laskumist kilomeetri jagu. Õhtusöögiks pakuti lambaliha (olime juba paari päeva eest looma ostmiseks raha kokku pannud), tuulest hoolimata tehti ka lõket, kuna naabruses asuvas orus oli rohkesti kuivanud puid ja oksi.