30. september, esmaspäev. Hommikul sadas jälle lund. Mitte palju ja sadu läks peagi vihmaks üle, aga ikkagi tundub mulle imelik, et paigas, kus üldteada andmete kohaselt on kuiv kui kõrbes, sajab nii tihti. Tänane vihm oli rohkem udu moodi, isegi kaamerat ei olnud vaja kotti peita. Matkasime mööda ilusat orgu, millele madalad pilved lisasid müstilise mõõtme. Paremal üleval pruunikad kaljud kui lohe hambad suitsu sees, vasakul jõe kallastel kollased pajud. Vahepeal viis rada meid puude alla, siis tõi jõe kaldale, et näidata jätkumist teisel pool. Taas sumasin sandaalidega veest läbi, osa seltskonnast jäi aga otsima paremat koolmekohta ja jätkas kõndimist jõe teisel kaldal. Korraks tõusis rada klibusel nõlval kõrgemale, ees paistsid kaljud kui hiigelsuure värava postid, jõgi kadus nende vahele. Jõe kannul suundusime kitsa lõhe poole ka meie. Kitsas org, tumepruunidd vihmast läikivad kaljud, nende jalamil kuldsed pajud ja jõgi. Hall pinnas ja punakad puhmad. Üsna varsti hakkas org laienema, ees ilmus nähtavale lumine mäetipp. Juba kõndisime mööda orupõhja, kus kruusa hallikad varjundid segunesid rohu vaskse, punaka ja rohelisega, puud-põõsad aga lõppesid. Möödusime mõnest nomaadide kivimüürist ja karjaaia varemeist, mille järel tuli vapustav kollakasroheline rohumaa, kahel pool lumega ehitud nõlvad. Jõudsime pühapaika orgu läbival kõrgemal seljandikul. Stuupad, manimüürid, rohkesti palvelippe ja veel rohkemini sarvi. Konchok ütles, et karmide talvede ajal on nomaadid sunnitud sööma jakke ja muid kariloomi, kelle sarved siia ohvriks jäetakse. Vaskse rohuga org jätkus. Kohati oli maa mättaline, mätaste vahel vesi. Mitte soiselt tüma, vaid lihtsalt märg maapind. Kohati oli rada üsna sügavaks tallatud, kuid nii kitsas, et sinna kaks jalga kõrvuti ei mahtunud. Viis tundi käimist ja jõudsimegi Dati, kharnaki nomaadide talvekülasse, kus asub ka drukpa klooster paari mungaga. Kui pärast laagri ülespanemist avaldasime Konchokile soovi kloostrit kaema minna, vastas ta, et praegu pole mõtet, kuna mõlemad mungad mängivad parajasti hobusemehe telgis kaarte. Kaardi järgi on Dati kõrgus 4300 meetrit, siit algab ka maantee, mis peaks Leh-Manali suurele teele välja jõudma.
Kella viie paiku käisime kloostriga tutvumas. Gompa, mida ehtisid Buddha ja tuhandekäelise Chenrezigi kujud, näis mitusada aastat vana. Ümber kloostri oli hiljuti hulgaliselt puid istutatud. Siin oli ka maja, kus asus satelliittelefon, mille abil meie giid linnast uut provianti tellis. Maja ees seisis kaks autot. Tsivilisatsiooni märgid. Elektriga varustamiseks oli rajatud päris suur päikesejaam. Pärast gompas käimist tegime tiiru nomaadide külas, pildistasime maju ja karjaaedu.
Täna vaevas mind ebatavaliselt suur koduigatsus. Tundus imelik, et selle reisi üldse ette võtsin. Kõik on tore ja matkakaaslased vahvad, aga hirmsasti tahaks kodus olla. Ilmselt avaldas mõju ka see, et pole mingit sidepidamise võimalust. Õhtul olin üsna kindel, et see matk jääb viimaseks sedalaadi ettevõtmiseks.
1. oktoober, teisipäev. Öö oli külmavõitu, kuid hommik kaunis. Olin juba enne seitset jalul, asjad pakitud. Hommikusöögi ajaks sai päike meid kätte. Orud on siin laiad ja päike pääseb üsna vara soojendama. Pool üheksa hakkasime astuma. Pool tundi õnnestus käia teed nägemata, siis aga algas igav matk piki maanteed läbi kõrbe, kus polnud näha ühtki veeniret ega rohelist laiku. Konchok ütles, et nii tuleb marssida kolm tundi, alles siis saab teelt ära pöörata, et kurule (Yar La 4860 m) tõusma hakata. Ainus vaheldus teel, mis oli suures osas sirge nagu püssist lastud, oli kohtumine kiangide ehk tiibeti eeslikute kuuepealise karjaga. Graatsilised loomad ei lasknud väga lähedale, kuid ilmselgelt oli neil huvitav meie liikumist jälgida, sest vahepeal kappasid nad paralleelselt teega, siis peatusid jälle ja vaatasid kaua meie poole. Kui kolmest tunnist oli käidud kaks ja pool, tuli tagantpoolt auto, mille Erica otsustava žestiga peatas. Astusin ligi. Lungmoche nime kuuldes astus juht kabiinist välja ja joonistas maapinnale üheselt mõistetava numbri 1000. Mitme peale jagatuna ei tundunudki summa eriti suur. Kutsusime läheneva Piibu ka kampa. Et autos oli juba üks reisija, siis rohkem rahvast peale ei mahtunud. Autojuht tundus muhe vana, laulis päris korralikult kaasa lauludele, mida meile mälupulgalt lasi. Kurule lähenedes selgus, et teed alles ehitati, kõik truubid olid pooleli, masinad tõkestasid liiklust. Yar La’l tegime pildistamispeatuse, seejärel sõit jätkus, kuid mitte ehitatavat serpentiini pidi, vaid otse alla suunduvaid rattajälgi mööda. Õnneks polnud kallak ülearu järsk. Möödusime tee-ehitajate telklaagrist, lapsed jooksid auto juurde kommi nuruma. Sohvril oligi nende jaoks maiustusi taskus. Ka Erica leidis kotist väikese eesti šokolaadi. Lungmoches, ühes nomaadide suveküladest, pandi meid suure kotihunniku kõrvale maha, kotid aga laaditi autole. Seal me siis olime, kolmekesi inimtühjas külas 4600 meetri kõrgusel. Valisime istumiseks ühe paljudest nomaadide telgiasemetest. Need on korralikult (ja ühe plaani järgi) laotud madalad kivimüürid koos mõne panipaiga ja kiviriiuliga, kolle keskel. Siia püstitatakse kuulus must jakivillast telk, mille kangast tohivad kududa ainult mehed.
Ilm kiskus pilve. Läksime küla peale otsima kohta, kus saju korral peavarju leida. Hulk telgiasemeid ja karjaaedu, sekka mõni üksik tilluke lameda katuse ja muldpõrandaga maja, omapärase kujuga plekkahi keskel. Saame hakkama isegi siis, kui ülejäänud seltskond peaks mujal ööbima! Kaks pumbakaevu, mis silma hakkasid, töötasid mõlemad, veemuret seega pole. Keset küla oli imelik pikk raudustega ehitis. Nagu kolhoosilaut, aga katuseta. Tõsi küll, siin polnud loomade jaoks katuseid veel välja mõeldudki. Piisas sellest, kui neile tuulevarju pakkuda. Ega need kitsed soojades tingimustes pehmet kašmiiri villa kasvatakski.
Täie rauaga matkajad saabusid peale kolme, loomad jõudsid neist veidi varem. Et puhuma oli hakanud tugev tuul, kiirustati telke üles panema. Siis kadusid kõik telkidesse, kellel oli naaber, see sai lobiseda. Mina aga hakkasin taas mõtisklema, miks olen siin, oludes, kus sageli on raske mõeldagi, kirjutamisest rääkimata. Kõndides kumiseb peas vaid hingamise rütm või mõni viisijupp, mis sellega sobib. Korrutad tundide kaupa: „naised, need kõik usuvad, usuvad...” või mõnda muud sarnast jaburat rida. Peaksin juba kirgastuma, sest olen nii kaua mõtlemata olnud.
Kell saab kaheksa. Enamus kaaslasi on ennast magama sättinud, hääli kostab vaid koka telgist. Täna õhtul tehti osa toite juba sõnnikutule peal, ju hakab petrooleumivaru lõppema. Aga homme peaks saabuma täiendus nii söögile kui kütusele. Aasta eest olime samal ajal Kathmandus, pärast lõunat lendasime Nepalgunji, sellesse põrgu eeskotta.
2. oktoober, kolmapäev. Lungmochest tuli Yagangi (ca 4400 m) umbes kolm tundi teed mööda kõndimist koos ühe kümneminutilise peatusega. Org oli endiselt igavapoolne kuni Zara jõeni, mille sängis vett kuigivõrd ei voolanud. Seal aga kohtasime esimesi nomaadide kitse- ja lambakarju. Karjased, kaks naist, istusid maanteel kui eikellegi maal kahe karja vahel ja keerutasid kedervarsi. Veel pool tundi, siis tuli maanteelt keerata vasakule orusoppi viivale rajale. Kaugelt ei jätnud Yagang eriti meeldivat muljet, silma hakkasid suured plekkatusega hooned. Ligemalt vaadates polnud külal vigagi. Igatahes oli siin inimesi. Kohe pärast seda, kui olime kotid seljast visanud, kutsuti meid ühte nomaadi elamusse teed jooma. Hoone oli samasugune tilluke muldpõrandaga lahtistest kividest laotud ehitis nagu nägime Lungmoches. Istusime mahalaotatud vaipadele, noor perenaine pakkus piimaga teed. Kui nomaadide telgid on jaotatud rangelt naiste- ja meestepooleks, siis majas selline asi silma ei hakanud. Uks oli paremal nurgas, selle vastas köögnurk gaasipliidiga. Uksest vasakule jäi raudahi, selle taga nõuderiiulid, neist vasemal (ukse juurest vaadates) kodualtar drukpa liini tähtsate laamade piltidega, altari all kausid veeohvriga. Seinte ääres tsingitud plekist kastid, milles majakraam ilmselt ühest külast teise toimetatakse, rõivad rippumas mitmel pool lae all seintel. Üks väike aken. Pärast teed kallati suurest pajast jogurtit, mis maitses hea. Õues värviti suures tünnis kangast, sellega oli ametis vanem naine, keda abistas peremees.
Kui telgid üles saime, tuli üks paksus ürbis mees meiega suhtlema. Ürbi alt paistsid punased dressipüksid ja korralikud matkasaapad. Ta sõrmitses pidevalt palvehelmeid ja pomises mantraid. Lugesin mõned mantrad vastu. Seejärel lugesime ja laulsime juba koos. Kui ta muud juttu rääkima hakkas, kutsusime Konchoki tõlgiks. Saime teada, et noorena olevat mees olnud tõeline eluvend, joonud, suitsetanud ja ajanud naisi taga. Nüüd aga sisustab oma päevad meditatsiooni ja palvega. Saanud teada, et koka naine hiljuti jalga laskis, rääkis ta viimasega pikalt ja ennustas palvehelmestega. Veidi hiljem ilmus nähtavale nunn, vaatas meie laagrit veidi eemalt, naeratus suul, siis astus lähemale ja tuli otse minu juurde. Ma ei mõistnud öelda muud kui ani la. „Ani la,” kordas ta mõtlikult, siis aga kiirustas äkki minema.
Siia peaks meile söögikraami toodama. Homme on puhkepäev ja Aldo sünnipäev. Usun, et tuleb tore pidu. Sünnipäev nomaadide külas peaks olema asi, mis kauaks meelde jääb. Ehk saab natuke pesu pesta ja ennast kasida, kuigi veega pole siin kiita lugu, seda saab vaid pumbakaevudest.
Sonam saabus džiibiga üsna varakult, kastist laaditi maha igasugust toidumoona – sibulat, tomatit, lillkapsast, konserve jne. Ka õlut ja rummi. Karjad saabusid päevaloojangu ajal üksteise järel nagu sõjaväe rügemendid. Korraga võis näha kolme-nelja karja, millest esimene kadus otsapidi majade vahele, viimane aga ilmus nõlva tagant nähtavale. Loomade häälitsused, sadade sõrgade klõbin, karjuste hõiked, tolm. Vaatepilt oli nii võimas, et võttis pisara silma.
Kella viie paiku käisime kloostriga tutvumas. Gompa, mida ehtisid Buddha ja tuhandekäelise Chenrezigi kujud, näis mitusada aastat vana. Ümber kloostri oli hiljuti hulgaliselt puid istutatud. Siin oli ka maja, kus asus satelliittelefon, mille abil meie giid linnast uut provianti tellis. Maja ees seisis kaks autot. Tsivilisatsiooni märgid. Elektriga varustamiseks oli rajatud päris suur päikesejaam. Pärast gompas käimist tegime tiiru nomaadide külas, pildistasime maju ja karjaaedu.
Täna vaevas mind ebatavaliselt suur koduigatsus. Tundus imelik, et selle reisi üldse ette võtsin. Kõik on tore ja matkakaaslased vahvad, aga hirmsasti tahaks kodus olla. Ilmselt avaldas mõju ka see, et pole mingit sidepidamise võimalust. Õhtul olin üsna kindel, et see matk jääb viimaseks sedalaadi ettevõtmiseks.
1. oktoober, teisipäev. Öö oli külmavõitu, kuid hommik kaunis. Olin juba enne seitset jalul, asjad pakitud. Hommikusöögi ajaks sai päike meid kätte. Orud on siin laiad ja päike pääseb üsna vara soojendama. Pool üheksa hakkasime astuma. Pool tundi õnnestus käia teed nägemata, siis aga algas igav matk piki maanteed läbi kõrbe, kus polnud näha ühtki veeniret ega rohelist laiku. Konchok ütles, et nii tuleb marssida kolm tundi, alles siis saab teelt ära pöörata, et kurule (Yar La 4860 m) tõusma hakata. Ainus vaheldus teel, mis oli suures osas sirge nagu püssist lastud, oli kohtumine kiangide ehk tiibeti eeslikute kuuepealise karjaga. Graatsilised loomad ei lasknud väga lähedale, kuid ilmselgelt oli neil huvitav meie liikumist jälgida, sest vahepeal kappasid nad paralleelselt teega, siis peatusid jälle ja vaatasid kaua meie poole. Kui kolmest tunnist oli käidud kaks ja pool, tuli tagantpoolt auto, mille Erica otsustava žestiga peatas. Astusin ligi. Lungmoche nime kuuldes astus juht kabiinist välja ja joonistas maapinnale üheselt mõistetava numbri 1000. Mitme peale jagatuna ei tundunudki summa eriti suur. Kutsusime läheneva Piibu ka kampa. Et autos oli juba üks reisija, siis rohkem rahvast peale ei mahtunud. Autojuht tundus muhe vana, laulis päris korralikult kaasa lauludele, mida meile mälupulgalt lasi. Kurule lähenedes selgus, et teed alles ehitati, kõik truubid olid pooleli, masinad tõkestasid liiklust. Yar La’l tegime pildistamispeatuse, seejärel sõit jätkus, kuid mitte ehitatavat serpentiini pidi, vaid otse alla suunduvaid rattajälgi mööda. Õnneks polnud kallak ülearu järsk. Möödusime tee-ehitajate telklaagrist, lapsed jooksid auto juurde kommi nuruma. Sohvril oligi nende jaoks maiustusi taskus. Ka Erica leidis kotist väikese eesti šokolaadi. Lungmoches, ühes nomaadide suveküladest, pandi meid suure kotihunniku kõrvale maha, kotid aga laaditi autole. Seal me siis olime, kolmekesi inimtühjas külas 4600 meetri kõrgusel. Valisime istumiseks ühe paljudest nomaadide telgiasemetest. Need on korralikult (ja ühe plaani järgi) laotud madalad kivimüürid koos mõne panipaiga ja kiviriiuliga, kolle keskel. Siia püstitatakse kuulus must jakivillast telk, mille kangast tohivad kududa ainult mehed.
Ilm kiskus pilve. Läksime küla peale otsima kohta, kus saju korral peavarju leida. Hulk telgiasemeid ja karjaaedu, sekka mõni üksik tilluke lameda katuse ja muldpõrandaga maja, omapärase kujuga plekkahi keskel. Saame hakkama isegi siis, kui ülejäänud seltskond peaks mujal ööbima! Kaks pumbakaevu, mis silma hakkasid, töötasid mõlemad, veemuret seega pole. Keset küla oli imelik pikk raudustega ehitis. Nagu kolhoosilaut, aga katuseta. Tõsi küll, siin polnud loomade jaoks katuseid veel välja mõeldudki. Piisas sellest, kui neile tuulevarju pakkuda. Ega need kitsed soojades tingimustes pehmet kašmiiri villa kasvatakski.
Täie rauaga matkajad saabusid peale kolme, loomad jõudsid neist veidi varem. Et puhuma oli hakanud tugev tuul, kiirustati telke üles panema. Siis kadusid kõik telkidesse, kellel oli naaber, see sai lobiseda. Mina aga hakkasin taas mõtisklema, miks olen siin, oludes, kus sageli on raske mõeldagi, kirjutamisest rääkimata. Kõndides kumiseb peas vaid hingamise rütm või mõni viisijupp, mis sellega sobib. Korrutad tundide kaupa: „naised, need kõik usuvad, usuvad...” või mõnda muud sarnast jaburat rida. Peaksin juba kirgastuma, sest olen nii kaua mõtlemata olnud.
Kell saab kaheksa. Enamus kaaslasi on ennast magama sättinud, hääli kostab vaid koka telgist. Täna õhtul tehti osa toite juba sõnnikutule peal, ju hakab petrooleumivaru lõppema. Aga homme peaks saabuma täiendus nii söögile kui kütusele. Aasta eest olime samal ajal Kathmandus, pärast lõunat lendasime Nepalgunji, sellesse põrgu eeskotta.
2. oktoober, kolmapäev. Lungmochest tuli Yagangi (ca 4400 m) umbes kolm tundi teed mööda kõndimist koos ühe kümneminutilise peatusega. Org oli endiselt igavapoolne kuni Zara jõeni, mille sängis vett kuigivõrd ei voolanud. Seal aga kohtasime esimesi nomaadide kitse- ja lambakarju. Karjased, kaks naist, istusid maanteel kui eikellegi maal kahe karja vahel ja keerutasid kedervarsi. Veel pool tundi, siis tuli maanteelt keerata vasakule orusoppi viivale rajale. Kaugelt ei jätnud Yagang eriti meeldivat muljet, silma hakkasid suured plekkatusega hooned. Ligemalt vaadates polnud külal vigagi. Igatahes oli siin inimesi. Kohe pärast seda, kui olime kotid seljast visanud, kutsuti meid ühte nomaadi elamusse teed jooma. Hoone oli samasugune tilluke muldpõrandaga lahtistest kividest laotud ehitis nagu nägime Lungmoches. Istusime mahalaotatud vaipadele, noor perenaine pakkus piimaga teed. Kui nomaadide telgid on jaotatud rangelt naiste- ja meestepooleks, siis majas selline asi silma ei hakanud. Uks oli paremal nurgas, selle vastas köögnurk gaasipliidiga. Uksest vasakule jäi raudahi, selle taga nõuderiiulid, neist vasemal (ukse juurest vaadates) kodualtar drukpa liini tähtsate laamade piltidega, altari all kausid veeohvriga. Seinte ääres tsingitud plekist kastid, milles majakraam ilmselt ühest külast teise toimetatakse, rõivad rippumas mitmel pool lae all seintel. Üks väike aken. Pärast teed kallati suurest pajast jogurtit, mis maitses hea. Õues värviti suures tünnis kangast, sellega oli ametis vanem naine, keda abistas peremees.
Kui telgid üles saime, tuli üks paksus ürbis mees meiega suhtlema. Ürbi alt paistsid punased dressipüksid ja korralikud matkasaapad. Ta sõrmitses pidevalt palvehelmeid ja pomises mantraid. Lugesin mõned mantrad vastu. Seejärel lugesime ja laulsime juba koos. Kui ta muud juttu rääkima hakkas, kutsusime Konchoki tõlgiks. Saime teada, et noorena olevat mees olnud tõeline eluvend, joonud, suitsetanud ja ajanud naisi taga. Nüüd aga sisustab oma päevad meditatsiooni ja palvega. Saanud teada, et koka naine hiljuti jalga laskis, rääkis ta viimasega pikalt ja ennustas palvehelmestega. Veidi hiljem ilmus nähtavale nunn, vaatas meie laagrit veidi eemalt, naeratus suul, siis astus lähemale ja tuli otse minu juurde. Ma ei mõistnud öelda muud kui ani la. „Ani la,” kordas ta mõtlikult, siis aga kiirustas äkki minema.
Siia peaks meile söögikraami toodama. Homme on puhkepäev ja Aldo sünnipäev. Usun, et tuleb tore pidu. Sünnipäev nomaadide külas peaks olema asi, mis kauaks meelde jääb. Ehk saab natuke pesu pesta ja ennast kasida, kuigi veega pole siin kiita lugu, seda saab vaid pumbakaevudest.
Sonam saabus džiibiga üsna varakult, kastist laaditi maha igasugust toidumoona – sibulat, tomatit, lillkapsast, konserve jne. Ka õlut ja rummi. Karjad saabusid päevaloojangu ajal üksteise järel nagu sõjaväe rügemendid. Korraga võis näha kolme-nelja karja, millest esimene kadus otsapidi majade vahele, viimane aga ilmus nõlva tagant nähtavale. Loomade häälitsused, sadade sõrgade klõbin, karjuste hõiked, tolm. Vaatepilt oli nii võimas, et võttis pisara silma.