Neljapäev, 30. detsember 2010

Lumine aasta saab läbi

Aasta 2010 algas üsna lumiselt ja lõpeb veel lumisemalt. Head vana aasta lõppu! Loodetavasti ei pea keegi, kel sellist kavatsust pole, uut aastat hanges vastu võtma.


Teisipäev, 28. detsember 2010

Pööriajal pööra mõtted pahupidi

Tuisk lihvib
teravaks tajud
näonaha kaudu
tunned olemasolu
valusat rõõmu
kui pöörad pahupidi
oma mõtted
jahvatab pühadeõhtu
su siseilma
kuhjunud hanged
lumejahuks
mille vabastav tuul
puistab laiali
põldudele ja metsa
tagasi endasse tõmbudes
seisad plagisevate
palvelippude all
jalad kõvasti maas
vastne ja värske
otsekui hommikul
uuesti sündiv valgus

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Lumekellade kahin

Hanged astuvad
üle mu õue
akende poole
vääramatult
aeglasel sammul
jõulutuisu
võidukas hingus
katab koheva valgusega
pimeda aja jäljed
ükski rada eemale
enam ei vii
ainult tullakse
kestmise nimel
jääma ja vaatama
teravaks ihutud
hangeharjadelt
lehvivaid tuisulippe
kuulama kuidas
lumekellade kahin
mõõdab kõigile
võrdselt pühadeaega

Pühapäev, 26. detsember 2010

14. jõulupühad Kamsul
























Reede, 24. detsember 2010

Jõulud jõuavad

14. korda tähistame jõulupühi siin Kamsul. Tänaseks on meid kogunenud kümme hinge: Mikk, Kerttu, Tuule ja Uku, Mann, Oliver ja Ott, Renata, Mare ja mina. Ukul on esimesed jõulud, Otil teised, kumbki ei mäleta neist hiljem midagi. Meie ülejäänud mäletame, kes paremini, kes kehvemini. Ilm tahab vägisi tuisuseks minna. Mul vist ei olegi ühtki tuisust jõulumälestust seni. Ainult üks kauge aeg tuleb meelde, kui käisin emaga jõululaupäeval Toomkirikus ja sadas laia märga lund. See võis olla 1972. aastal, siis olid meil ju üsna lumevaesed talved. Ka siin oleme mitmeid musti jõule näinud, aga rohkem on olnud ikka neid lumiseid. Mullu ja tänavu on taeva luugid üsna lahti olnud ja kui jaanuaris tundus, et rohkem lund enam õuele ei mahu, siis praegu paistab tuisuilmade jätkudes uus lumerekord üsna tõenäoline. Vanasti oli lihtne - kui teed tuiskasid nii umbe, et saaniga enam läbi ei saanud, jäi kirikus käimata. Mujale polnud nagunii hädasti minna vaja, kogu söök oli ju omal talus olemas, pühadeõlut ka paras vaaditäis tehtud ja kogu pere koos. Tänapäeva inimene peab aga linnast maale vanemate või vanavanemate juurde sõitma, tavaliselt veel mitmesse kohta järjest, nii et jõuluõhtul ollakse ühtede pool, järgmisel või ülejärgmisel päeval teiste pool. Autod jäävad lumme kergemini kinni kui hobused ja nii põhjustabki pühadeaegne tuisuilm tuska luhta minna ähvardavate plaanide pärast. Raske on praegu ette kujutada elu ilma elektri, interneti, televisiooni ja mobiilsideta, kuigi just jõulude ajal istutakse vähem teleri ees või arvuti taga. Aga liha, piim, leib ja muu söögikraam tuleb mitte laudast ja aidast, vaid poest, ja selleks on tarvis läbitavaid teid. Tänapäeva inimene on seega palju abitum ja haavatavam kui olid meie vanavanemad. Meil on õnneks rahvas koos, tuisk saab seega segada ainult ärasõiduplaane, mitte aga jõuluõhtut. Kui just tugev tuul elektrit ära ei puhu.

Pühapäev, 19. detsember 2010

4. advent

Küünlaleek
peegeldub tagasi
aknaklaasilt
pimedus
ikka ei taha
kuulata valgust
minu pilk
ämbliku kombel
kudumas näiva
ja põleva
tule vahele
õhtuste hetkede
muutlikku
kassikangast

Neljapäev, 16. detsember 2010

Värisegu varjud

Viis päeva lühemaks
veel kulub valgus
seejärel täis saab ring
puulatvu riivav päike
korraks hangedele
toetab kuldse soa
et tulelõim saaks nähtavaks
küünalde leegis
ning tõestuks hetk
mil värisevad varjud

Esmaspäev, 13. detsember 2010

3. advent

Tuisk on möödas
teed on jälle lahti
aga külmasaanud vaim
on ikka kinni
sisemise talve hangedes
nendes õuedes
ei roogi seni
radu vabaks
ükski kojamees
siiski lumeseinte taga
juba helisevad
suured templikellad
juba ulatab
mu lumekurdi kõrvu
mitmehäälse palvelaulu
kutse teenistusele
sinna pühamusse selgesse
kus pärast pööripäeva
ohvriks tuleb tuua
oma meelte kammitsad

Laupäev, 11. detsember 2010

Teisel pool vett


Marju Peterson ja Heno Sarv Helleroga 1978. aastal Toilas. Nüüd on mõlemad teisel pool vett.


Järgnev luuletus on kirjutatud vanade Hellero kaaslaste peale mõeldes. Olgu see täna teist korda siia blogisse üles pandud. Kajad kõlavad kokku. Ka üle vete.

Kunagi saame kajaks

Pikk palav päev vajub putukapininaks
kastemärgade radade kohale
jõge mööda hõljuvad õhtused hetked
pikas uduviirus loojangukaare poole

päike on jätnud kuuma käe minu õlale
koormat seda täna ma kannatan rõõmuga
kutsudes meelde laule ja lahkunud sõpru
nopin jalgadelt sääski kui veremarju

on alles juuli algus kuid elatav suvi juba
niriseb kellaliivana olematusse aega
kusagil seal on viimasteks päevadeks hoitud
kõik minu poisipõlve heinakuu õhtud

laulame praegu veel koos ja räägime jutte
mis jäävad sellel männivaigust lõhnaval maal
alati mäletama me uhke kõlaga häälte
laiskade vete kohal ekslevat kaja

Neljapäev, 9. detsember 2010

Võistulaulmine

Ei ole võimalik
edasi jääda
tuultemütsiga
vanaks meheks
sinu päevastes
unistustes
sellel tasandil
suhtlemine
enam toimi
sõnadest
mida ma räägin
saadakse ikka
võõriti aru
mõtetest rääkimata
ega luulest
kus iga rida
segadust lisab

tuleb lõpuks
ärgata välja
kokkutõmbuva
universumi
musta südame poole
koolduvast unest
teravaks ihutud
galaktikate keskel
eneseks saades
seada oma
selged sõnad
sinu põiklevate
sõnade vastu
laulda täie
tähise kõriga
oma vaimu tõelise
kodumaa laulu

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Ah

Otse värava taga
algab nägija mets
puude rippuvaist oksist
kasvavad juuksed
mille alla ilmuvad
kõigepealt silmad
seejärel näod käed kehad
kokkupõimunud jalad
liigutavad tuule käes
juurpeeni varbaid
maapinnalt lähedalt
saadavad teelist
sõnajalgade tuhanded
väikesed pruunid silmad
mille all sosinal roomavad
pilgule püüdmatud maod
ahahahah oled juba mu meie
kanname hoolt sinu
lõhkiste kandade eest

otse värava taga
algab nägija mets
kusagil selles laanes
allikas on mille vesi
selgeks teeb vaimusilmad
siis kui ränduri tuline pilk
ükskord sellesse kustub
suudab ta vaadata tõtt
näiva ja olevaga
silmad silmade vastu
kui sõnad võetakse ära

ammu juba kulutab aeg
sinu maailma ukseesist
leiaks ainult värava üles
enne kui lävepakule
hakkab kasvama jää
ahah

Teisipäev, 7. detsember 2010

Mõtteist välja

Vajusin mõtteisse
siis tulid kassid
kaua tiirutasid
ümber mu palava pea
viimaks sikutasid
ta mõttetest välja
ütlesid hakkame minema
vastu juhtus
kollast koera jalutav õhtu
kassid jooksid ära
koer rebis rihma
ja haukus õhtu
valget kasukat kandvaks ööks
kes ajas hõlmad laiali
ja lendas öökullina
murdunud kuuse otsa
koer aga liputas saba
lakkus oma punase keelega
minu kahvatut kätt
nüüd olen kerge
kui lumesajune hommik
keda kollane koer
enda sabas tirib
pilvede poole

Ninalaeva tüürimees

Kallid pimedad
öised minutid
tiksuvad ära
teadvuse uks püsib
ikka veel poikvel
kolba all tuksuvaist
mõtetest vabanemiseks
keskendun enese ninale
soe ja suur
maailma täitev
helendav nina
purjetab läbi öö
kuu valguse poole
mina kui tüürimees
valevas ninalaevas
vaatan kahjutundeta
aeglaselt alla vajuvaid
tuhme lumiseid välju
pehme tuul
kõrvadest varbaotsteni
keerutab mind
elava maailma vaipa
selle soojades kurdudes
üha edasi seilates
tunnen et olen
üks kogu talvise taevaga
kuu on lamp
minu metsade kohale
kaardunud roiete vahel

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Rebased tulevad

Rebased tükivad linna
võtke tulijad vastu
rääkige neile õigest
maailmakorrast
loomade õigusest
elada metsas
lubadustega meelitage
kasutage näitena
valimisvõitluses
söötke ja jootke
enne kui kutsute
jahimehed nülgima nahku
nagunii avavad
linnavärava taga
tuhanded teised
enne müürile ronimist
oma punased suud
rebasesabalippude kannul
kappavad steppidest
kohale uued
karmid isandad

Pühapäev, 5. detsember 2010

Lumiseid pühapäevapilte

Oli soe, kuid tuulisepoolne päev, kraad näitas miinus kahest miinus kolme ja pooleni. Sellise ilmaga suudab soojuspump juba maja temperatuuri üsna normaalse hoida.






Kolmapäev, 1. detsember 2010

Liisk on langenud

Eile ostsin ära lennupiletid Kathmandusse. Jälle tuttav marsruut Amsterdami ja Delhi kaudu. Internetist ostes kulus kokku 11779 krooni. Halb on see, et sain kaks eraldi elektroonilist piletit, üks Tallinnast Delhisse, teine Delhist Kathmandusse. Tagasi ka muidugi. Kardan, et pean nüüd ikkagi India viisa muretsema, sest äkki tuleb pagas Delhis välja võtta. Tallinnast lahkun 4. aprillil ja tagasi jõuan 4. mail. Nende kuupäevade vahele jääb loodetavasti 14 päeva kestev matk Langtangi ja Helambu piirkondades koos pühade Gosai(n)kunda järvede külastamisega, kümnepäevane meditatsioonikursus Kopani kloostris ja neli päeva Kathmandus olemist. Aga kui sõit maksab nii palju, siis pole ju mõtet ainult kümneks päevaks minna, arvan ma. Nepaalis valisin reisibürooks esimesest korrast tuttava First Environmental Trekkingu, peamiselt seepärast, et nendega tekkis tookord täitsa tore kontakt, üks firma juhtidest käis meiega koos mägedes ja kutsus pärast kõik endale külla. Mäletan hästi toda õhtut Kathmandu neljakorruselise eramu lamedal katusel, kus suures pajas põles lõke ning kohal oli kogu Ganeshi perekond alates isast ja lõpetades kenade tütardega. Seekordse matka eest küsitav hind 577 dollarit sisaldab öömajad ja kõik söögid matka kestel (nagu tavaliselt) ning giidi ja kandja teenused ja transpordi. Viimase osas on kahtlus, et Syabru Besisse tuleb loksuda üheksa tundi hariliku liinibussiga, aga pole viga, elame üle. Mullu kevadel sai Kathmandust Besisahari sõidetud samamoodi, ja polnudki väga hull. Matk lõpeb loodetavasti 20. aprillil Sundarijalis, kust jääb alla 10 km Kopani kloostrisse. Klooster küsib kümnepäevase kursuse eest (ühes öömaja ja söögiga) 110 dollarit. Tuleb loota, et kõik sujub ning et kitsas ja oru põhjast väga kõrgele tõusev rada Sing Gompa ja Gosaikunda vahel pole lumine.


Teerada enne Gosaikunda järvesid. Foto Guillaume Deflaux 2009.