Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Läinud, läinud, päriselt läinud...

Pikk päevatee
kas seda üldse oli
või ainult kiired sööstud
ehast koiduni
ma tahaks kuulutada
kuigi puudub voli
et iga mõte
jõuab viimaks võiduni

kuid mis on võit
oh vasta õpetaja
kas tähendab see
olemise haihtumist
või ära minemise
vaskse kella kaja
või siin ja sealpool
eksisteerimist

Kae – tume täiskuu
veereb raskelt vete kohal
oks valgust viipav
raugeb varsti oma hoos
leht pudeneb ja elu
liugleb selle kohal
nii äraütlemata kaugel
ja nii koos

mis saama peab sest
äädikakärbse valust
mis emasääse lennust
halla eel
kas hoolimiseks ühist alust
meil on siin aja ääremaal
või pole veel

täht tõuseb taeva
pisut enne lumepilvi
ja enne mõtte
talvist tardumist
ma vaatan koidu poole
vaatan vaimusilmi
ja mida näen
on unenägu vist

gate gate paragate parasamgate
bodhi svaha


Teisipäev, 17. oktoober 2017

Valguseta päev

Pärastlõunane hämarus
orkaani sabasuled
segasid kodumaa taevasse
kaugete tulekahjude tuhka
veelgi kaugema kõrbe
liivatormi tõstetud tolmu
põhjala madalais pilvedes
lahjenes segu tindiks
millega kirjutatakse praegu
Tallinna poolt Võru suunas
katuste kaldus pinnale
nagu ripakil vihikusse
vihmaseid ridu millele allpool
annavad tähenduse
meie kõigi poolt süüdatud
tulede peegeldused
lugege enne kui pimedus
tiheneb pilkaseks ööks

Pühapäev, 8. oktoober 2017

Ometi


Võib-olla ma unistasin
mullu või tunamullu
sügisel muustki kui
õllesse uppuvaist
tuhmidest õhtutest
aga tänavu tuksub
meel tuikavas rütmis
nagu oleks kohtunik
mu kolba võlvide all
stopperi käima pannud
the final countdown

ometi paistab päike
läbi merevaiguse klaasi
kui parajasti ei saja
ometi venitab Helsingist
Delhisse suunduv
lennuk valget jutti
üle mu maja
isegi siis kui seda
pilvede tagant ei näe
ometi oskan ma tänaseni
rääkida tuultega
merel ja mägedes

MIKS SEE EI LOE
isegi korrates aastasadu
väge kogunud sõnu
olen väetimast väetim
mõeldes edasi ajastuid
mõlgutatud vägevaid mõtteid
olen ma jõuetu

veel üks sügis sahistab
oma hingust läbi puude
juba variseb koltunud lehti
mu lagipähe mis veel
pole täiesti raagus
pudiseb krae vahele
vajub sealt ihule kõige lähema alla
appi neid kleepub ka
kingadele ja auto kapott
ning tuuleklaaski
on sügisest kirjatud
silmad – mis imelik tunne
olen äkitselt lehepime

MIKS SEE EI LOE
kui kõnnin ikka ja jälle
üle mitut värvi kirjaga muru
kuld juba põleb jälgedes
aga pole seda kes võtaks ja viiks
mina ise ei saa seda korjata
sest hõõgun seestpoolt niigi
kõigist maailma kuldadest rohkem
aga mu käte jäine haare
kustutaks tule

Pühapäev, 24. september 2017

Öödest...

Öödest me veel ei räägi
kuigi õhtud on valla
loojang lööb vereva täägi
taeva südame alla

pudeneb pihlakamarju
kõhkleja sammude taha
veel jagab valgust ja varju
vette puisse ja maha

hämar on udule velleks
koidik käib kasteseid radu
sügis on saabunud selleks
et sünd ei unustaks kadu

Teisipäev, 5. september 2017

Olevik

Aeg jäi seisma
suve ja sügise vahele
madal terase karva taevas
kollakas kõrrepõld
toonekured muide
on juba kadunud
lapsed koolis
hallad tulemas
postkastis klantsiv ajakiri
mille kaanelt võib lugeda
sajaga tulevikku
otsekui algaks elu
kunagi hiljem
otsekui tänast päeva
polekski oma madala
hinge lõikava taeva
ja kindaid küsiva tuulega
need ongi elu
koos kukeseente ja
kasepuravike lõhnaga
tee ääres viljateri
nokkivad varesed teavad
nii lihtsaid tõdesid
aga meie ei mäleta

Laupäev, 2. september 2017

***

Üle mu õue sahiseb vihm
külmad märjad varbad
rõhuvad õrnalt rohtu
istun trepil
ei küsi midagi
enese kohta
ei taha midagi
teistelt

ainult siin
ainult selles arglikus sajus
avades öisest lugemisest
väsinud silmi
tühjaks nõrguvate
pilvede poole
korraga lihtsalt mõistan
sama on kogu
olemasolu kude
milles põimub nii taassünd
kui virgumine

Teisipäev, 30. mai 2017

Taevad kihutavad

Taevad kihutavad
üksteise järel
mööda nagu pilved
kas neil on sealpool
ilma lennukitriipudeta kodu

mu süda galaktika haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
olge õnnelikud
õhtumaade hirmunud lapsed
parajasti on käimas õppus kevad
ööbik pudistab põõsast noote
ja õhk küllastub hõisetega kui
leige lombivesi sääsevastsetega

kägu jätab muide samuti
vahele iga kolmeteistkümnenda
kukkumise aga sosistatakse
et taeva roiete murdmiseks
piisab tosinast korrast
ega see pole mingi
vihmavarjuna kokku käiv
teismelise kanepilõhnane maailm
vajutad nuppu ja pauhti –
öö voldib kirevad tähed otse
üle pealinna katuste

see siin on päris
Eestimaa sinitaevas ja rapsipõld
taamal ka männik kus reedeõhtuti
püüab nädala elamusi
aja olemusega kokku viia
kodutanuma topeltnägemisprohvet

keegi on õnnetu – niiskete
seenemetsade sekka
tallatakse üha rohkem
uutele raiesmikele kalduvaid radu
keegi muretseb – karulaugu asemel
närivad võhikud mürgiseid piibelehti

aga alati tulevad
pärast õppuse lõppemist
jumalamehed kes siluvad
liiga sügavad roopad
ravivad mürgitused nii füüsilised
kui vaimseid
korjavad kokku metsi mööda
laiali lennanud kellavärgiga käod
ja üle lubatud piiri
hõisata julgenud elektriööbikud

taevad seevastu
kihutavad ikka mööda
nagu kevadised pilved
ja mu süda kodumaa haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
kuid talupojamõistus ütleb –
sama kindlalt kui kõrgeks kasvab rohi
paranevad jaanipäevaks
kõik kevadõppuse haavad





Neljapäev, 11. mai 2017

Kes toidab hipisaari?

Mulle turgatas Triin Heinla reisikirjaks tituleeritud lugu lugedes pähe lasteraamat „Üksinda maailmas“, kus Palle nimeline poiss avastab hommikul, et linn on tühi, aga kõik toimib – poed lahti, trammid sõiduvalmis jne. Ilmselt arvab ka Triin, et ühiskond toimib hoolimata sellest, mida ta liikmed teevad. Saadan kõik putsi ja lähen hipikommuuni, seal on vaba elu, head paremat saab luksushotellide ja suurte kaupluste poolt ära visatavast aegunud toidust või hullemal juhul prügikastidest. Need hotellid, kauplused, restoranid ja muud ettevõtted ju toimivad iseenesest, samuti tekivad kusagilt lennukid ja rongid, mis võimaldavad odavate piletite abil mööda maailma ringi liikuda. Sõidan sinna, kuhu tahan, teen seda, mis meeldib, ei aja mugavust taga, vaid lepin ka soojal maal koopas või lahtise taeva all magamise ja äravisatud delikatesside söömisega. See on Triinu poolt põlatavas ühiskonnas tõepoolest võimalik, sest seda võimaldavad kõik need privaatsed ja nõmedad inimesed, kes käivad tööl , maksavad makse, ostavad poodidest rõivaid ja toiduaineid, söövad mõnikord isegi restoranides ja peatuvad reisi ajal hotellides. Kui selliseid lolle tüüpe poleks, siis poleks ka poode, söögikohti, hotelle, ühiskondlikku transporti. Ja Triinul poleks võimalik ei reisida ega isegi süüa. Nälgiks vaeseke kodumaise kuuse all surnuks. Või juhtuks veel hullem. Kujutame ette olukorda, kus suurele osale meie kapitalistliku maailma elanikkonnast lööb pähe sama piss – saadan kõik sinnasamma, lähen maailma mööda kolama ja uusi tuttavaid otsima. Süüa saab ju ilma eest, sõit maksab vähe, selle nimel võib isegi veidi vaeva näha, kindlat peavarju pole soojadel maadel vaja. Mis järgneks, oleks halvem kõige halvemast unenäost. Kõigi poolt põlatud ja mõnitatud maailmakord variseks kiiresti kokku, õnnelike lillelaste asemel liiguksid ringi relvastatud kambad, kes tappes ja röövides ennast elus püüaksid hoida. Ja siis tuleksid need, kes pole seni saanud nautida läänemaailma vabadusi. Nad ei mõtleks kaua, vaid kehtestaks tugevama õigusega oma korra, kus kõigist vabaduse lastest saaksid paremal juhul lihtsa töö tegijad, halvemal juhul aga orjad. Ainult et erinevalt Pallest poleks võimalik halvast unest ärgata ja näha, et maailm on ikka endine.

Neljapäev, 27. aprill 2017

Rail Balticust. Vaidlus iseendaga.

Mongoolia ideaalmaastik. Ei raud-, ega maanteid. Pilt oli samasugune ka 800 aastat tagasi.


Et Rail Balticu teemast paremini aru saada, panen enda jaoks kirja mõned poolt ja vastu esitatud argumendid ja püüan neile hinnangut anda.

1. Vastased räägivad loodusele tekitatavast pöördumatust kahjust.
Paraku piirdutakse üldsõnalisusega – Eesti kaheks jagamine, soode rikkumine jne ilma mingeid kindlaid tõendeid esitamata. Lihtsalt usu küsimus.

Pooldajad püüavad sellest teemast üldse mööda vaadata või öelda, et iga suurem ehitus muudab ümbritsevat keskkonda. Räägitakse ka loomade jaoks rajatavatest tunnelitest jm.

Kaine mõistus ütleb – ehitus mõjutab kindlasti keskkonda. Kui palju on kahju, pole võimalik kohvipaksu pealt ennustada. Ent see kahju või mõju oleks vist suurem, kui rekonstrueerida 60 meetri laiuseks Tapa ja Tartu kaudu kulgev olemasolev trass, mis on palju pikem.

Kõige selle juures enamasti ei mainita, et uus raudtee oleks elektriraudtee, mis on põhimõtteliselt palju keskkonnasõbralikum kui üha paisuv maanteetransport.

Alternatiiv – jätta uus raudtee ehitamata ja vana samuti ühe rööpapaariga.
Küsimused: 1) miks peaksid lätlased sel juhul olema huvitatud Valka – Riia trassi kaasajastamisest? Seni nad pole seda teinud. 2) Kas meil oleks tarvis paremat raudteeühendust Pärnu, Riia ja Vilniusega? Arvan, et oleks. Kui tulevikus lisanduks veel Varssavi ja ehk ka Helsingi, siis seda enam. Mõttetu on võrrelda rongi ja lennukit ja väita, et kui on vaja sõita kaugemale kui mõnisada kilomeetrit, saab lennukiga kiiremini. Tõepoolest, lennuaeg on lühike. Aga lisage sõit lennujaama ja sealt linna, paar tundi enne lendu kohaletuleku nõue, turvakontrolli ebamugavused, pagasi eest eraldi maksmine, selle ootamine jne, siis mina ise eelistaksin rongiga sõita ka pikemaid otsi. Kümnetunnine rongisõit võimaldaks jõuda juba päris kaugele. Pealegi näeb rongiaknast palju rohkem kui lennuki omast.

2. Vastased ütlevad, et raudtee ehitatakse inimtühja piirkonda, kes sellel sõitma hakkab.
Ent trassil on Rapla, Järvakandi, Pärnu, edasi jäävad lähedusse rannaäärsed Häädemeeste, Kabli, Treimani ja Ikla, mis jääksid trassist paraja rattasõidu kaugusele.

Pooldajad rõhuvad suuremate linnade vahelisele kiirele ühendusele.

Muidugi on oluline ka see, et Pärnu ja Tallinna vahe ajaliselt väheneb niivõrd, et Pärnu muutub nagu Tallinna osaks, Riia tuleb aga sama lähedale, kui Pärnu praegu. See on kindlasti positiivne. Selleks, et väiksemad asustatud punktid uuest raudteest kasu saaksid, tuleks käima panna ka kohalikud rongid, mis tähendaks lisa haruteesid ja jaamasid. Neid pole esialgu vist plaanis rajada. Aga kui tee ükskord valmis, ja planeeritud kasumit siiski ei tooda, ehk hakatakse ka kohaliku transpordi peale mõtlema. Kui selline võimalus juba uut trassi ehitades ette näha, oleks hilisem laiendamine lihtsam.

Samas oleks Tapa ja Tartu kaudu kulgeval trassil kindlasti rohkem Eesti piires sõitjaid. Ent kui tahetakse tõesti kiirust tõsta kasvõi nii palju, et Tartust Tallinna jõuaks vähem kui 90 minutiga, tuleb trass ikkagi teha samasuguseks laiaks nagu planeeritav uuski. Kohaliku jaamadevõrgu säilitamiseks peaks siis tegema päris palju lisakulutusi. Pealegi – kui mööname, et Tapa on niigi linn, mida raudtee laia jõena läbib, siis tabaks trassi laiendamine samamoodi ka teisi teele jäävaid asustatud punkte (eriti Tapast Valgani). Karta on, et mõnel pool pole laiemat trassi üldse võimalik läbi linna viia. Trass linnadest mööda viia – milliseid vaidlusi see põhjustaks? Võtke näiteks Tartu (mis polegi väike puust linn). Mida arvaksid kõik need linna taha uutesse elamurajoonidesse kolinud inimesed perspektiivist, et nede õue alt hakkab kulgema lai raudtee? Mida arvaks linnavalitsus linna potentsiaalse kasvuala piiramisest või äralõikamisest?

Alternatiiv – jätta kõik nii, nagu on ja öelda, et meile pole tulevikus raudteetransporti tarvis. Niisugust juttu on asjast huvitatud seltskond rääkinud juba sellest ajast peale, kui hakati praegust raudteed remontima ja uusi ronge soetama. Tuletame meelde, et osa argumente on kasutusel praegugi – raudtee on kallis, rongid ka kallid, reisijaid vähe, mis mõtet nende väheste jaoks nii suuri kulutusi teha, reisijaid käputäis, aga maksma peame kõik, buss on rongist palju mugavam ja odavam. Mõned isegi kuulutasid, et odavam on igale külamehele Mersu osta, kui rongiliiklust parandada. Aga Mersusid ei tulnud, tulid Porgandid, mis hakkasid sõitma rahva jaoks sobivatel aegadel. Siis tulid ka reisijad.

3. Vastased kinnitavad, et raudteetransport on kallim, kui maanteetransport. Seega pole
mõtet kulutada raha projektile, mis nagunii jääb kahjumisse juba seetõttu, et pole reisijaid ega kaupu, mida vedada, kuna kõik eelistavad maanteed.

Pooldajad usuvad, et tarvitseb vaid raudtee valmis ehitada ja siis tulevad nii kaup kui reisijad.

Siin ütleb kaine mõistus, et mõlemal on omast kohast õigus. On ainult üks suur aga: täpselt samuti, kui eelmise raudteega seotud vaidluse korral, ei arvestata ka nüüd seda, et raudteetranspordi puhul on hinna sees ka kogu infrastruktuur – raudteetamm, rööpad jne iga viimase poldini. Maanteetranspordi puhul aga on kodumaised rasked veokid meil küll maksustatud, kuid võõrad seni mitte. Ka pole selge, kas laekunud maksu kasutatakse teede korrashoiuks või mõnel muul otstarbel. Kui tehakse transpordi kulukuse kalkulatsioone, siis mängitakse, nagu oleksid maanteed meil tasuta või poolmuidu saadud ja nende hooldamine ning remont ei maksaks ka suurt midagi.

Seega ei saa samadel alustel võrrelda maanteed ja raudteed. Pealegi toetuvad kõik need, kes räägivad kauba maanteel vedamise odavusest, praegustele hindadele. Kas keegi tõesti usub, et autokütus on 30 aasta pärast sama odav kui praegu? Või on silmapiiril võimsad elektrirekkad ja bussid? Kui Euroopa Liit tõepoolest tahab maanteel veetavate kaupade hulka vähendada, on selleks mitmesuguseid hoobasid. Nii tuleks kütuse kallinemisele lisada võimalikud saastemaksud ja tee kasutamise maksud. Praegu maksame me kõik kaudselt üsna märkimisväärses osas kinni nii teede ehitamise kui remondi selleks, et rekkad saaksid rongidest palju odavamalt vurada.

Kui õnnestuks pooled raskeveosed maanteedelt raudteedele suunata, kuluks vähem raha maanteede remondiks, liiklus oleks hõredam ja õhk puhtam. Poleks vaja ehk neljarealist Tallinn – Tartu maanteedki. Muidugi saaks kaupa vedada ka olemasoleval raudteel ilma RB-d ehitamata. Aga siis tuleks ikkagi teha see raudtee Tapast Valgani korralikuks kahe rööpapaariga teeks ning mõjutada ka lätlasi omal pool sama tegema. Muidu juhtub sama, mis oli transiidi hiilgeaegadel – reisirongid hakkavad sõitma nii, et nad kaubaronge ei segaks.

4. Rail Balticu vastased arvavad, et paar tundi hiljem Riiga jõudmine ei tähenda midagi,
sest sihtkohta jõudmise kiirus pole nii oluline, et kaaluks üle kõik vana trassi kasutamise poolt rääkivad seisukohad või äärmisel juhul uue trassi ehitamise tavalise kahe rööpapaariga raudteena.

Pooldajad rõhuvad just kiirusele, väites, et see ongi projekti juures otsustav.

Tegelikult ei argumenteeri kumbki pool selles osas piisavalt. Väide, et keskmine euroopa reisija sõidab alla 50 kilomeetri pikkusi otsi ajab naerma, sest ei tähenda selles kontekstis midagi. Kui näiteks Tallinna sõidab lähikonnast igal hommikul rongiga tööle 5000 inimest (arv on laest võetud), linnade vahel aga on sõitjaid kümme korda vähem, siis tulebki selline keskmine välja. See ei ütle meile, et linnadevahelist transporti pole tarvis. Samas ei ole millegagi põhjendatud ajafaktori nii suure tähtsuse rõhutamine. Jääb mulje, et need, kes arvavad, et kui Pärnust Tallinna jõuab viisteist minutit aeglasemalt, siis keegi enam rongiga ei sõida, pole kunagi külastanud ühtki suurlinna, kus inimestel kulub tööle jõudmiseks sagel palju üle tunni.

Muidugi on kiirus oluline. Kes meist ei tahaks võimalikult kiiresti ja mugavalt reisida? Aga kahtlen, kas juhul, kui mugaval rongil kuluks Tallinnast Tartusse jõudmiseks näiteks tund ja kakskümmend minutit ja Tartust Riiga jõudmiseks üks tund ja viiskümmend viis, kokku ütleme kolm tundi ja viisteist minutit (koos 8 peatusega), keskmise kiirusega nii 160 km/h (suurim kiirus trassil jääks alla 200), kas seda oleks siis liiga palju. Tallinn – Riia buss sõidab praegu ligi neli ja pool tundi, Tartu – Riia neli tundi. Suuremad võitjad oleksid muidugi tartlased, see vist ei mahugi pealinna rahvale hinge.

Kauba puhul pole kiirus üldse nii oluline. Tellija tahaks küll oma kraami võimalikult kähku kätte saada, aga kaubavedu nõuab aega õige mitmes punktis. Peale- ja mahalaadimised peavad ikka toimuma, selleks peab rong seisma haruteel. Vaguneid tuleb lisada ja ära võtta ehk koosseisu komplekteerida jne, sest on raske kujutada olukorda, kus kogu saadetis läheb ühest algjaamast ühte lõppjaama. Siin on veoautol mõningane eelis, sest on lihtsam koormat saata ilma vahepealsete laadimisteta uksest ukseni.

Kas tavaline kahe rööpapaariga raudtee on oluliselt loodussõbralikum kui 60 meetri laiune turvaaedadega trass, see pole samuti kindel. Raudteetamm on märkimisväärne keskkonna poolitaja igal juhul. Kitsam ja taradeta raudtee seaks loomad vist suuremasse ohtu, kui RB jaoks kavandatav trass.

Mis puudutab seisukohta, et ehitame RB valmis, küll siis tekib ka see, mida vedada, siis osaliselt kommenteerib seda eespool öeldu (et asi on paljuski poliitikas). Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisega kaasnevat mõju on raske hinnata, aga tuleb silmas pidada seda, et minevikus on see nö mägesid paigast liigutanud. Eesti näitel võib öelda, et Kehra, Aegviidu, Tapa, Tamsalu, Rakke ja Jõgeva hiilgus ja viletsus on tihedalt seotud raudteega. Muust maailmast toon näiteks Novosibirski linna, mis oma 1,7 miljoni elanikuga on praegu suuruselt Venemaa kolmas linn, lisaks tähtis teaduskeskus. Ometi elas linna asemel olnud asulas 1893. aastal vaid 685 inimest. Kui Siberi raudteemagistraali ehitamise käigus valmis 1897. aastal raudteesild üle Obi, oli küla kohale tekkinud Novonikolajevski asulas juba 7832 elanikku. Edasi kasvas elenikkond järgmiselt: 1906. aastal 47 000, 1926. aastal 100 000. Muidugi olid ajad teised ja Venemaa olud samuti, kuid arvan, et enne raudtee ehitamise algust ei osanud ükski külamees ette näha saja aasta pärast samas paigas laiuvat miljonilinna.

Samamoodi ei oska ei Rail Balticu pooldajad ega vastased praegu ette näha kõiki tagajärgi, mida raudtee ehitamine kaasa toob. Kaasaegsed transpordikoridorid, olgu need maanteed või raudteed, paratamatult lõhuvad loodust ja tekitavad piire, mis inimestele mõnikord tüütud, loomadele aga rasked või ohtlikud ületada. Samas pole ma veel näinud ühtki loodusesõpra, kes jätaks käimata protestiaktsioonidel, festivalidel või suvelavastustel vaid seetõttu, et on liikumiseks sunnitud kasutama neidsamu koridore. Pigem vastupidi – olen tähele pannud, et päris suur osa aktiivsetest rohelistest ja looduslähedase elu võlude ülistajatest elab meie suuremates linnades, kasutades suvekoju või lemmikpaika pääsemiseks ikka neidsamu loodusvaenulikke trasse ja liiklusvahendeid.

Eelnev ei tähenda seda, et kutsun iseennast ja kõiki teisi üles RB-d toetama. Vastupidi, ma ise olen selle rajamise suhtes üsna kõhkleval seisukohal. Tahaksin rahulikult kaaluda kõiki poolt ja vastu argumente. Paraku leian neid vähe, rohkem räägitakse asjast usu tasandil ja siis paratamatult üksteisest mööda. Mõlemalt poolt kostab faktide asemel rohkem hirmutamist ja sisutühja retoorikat. Tartumaalasena on mul raske leppida sellega, et uus trass on kavandatud ida- ja lõunaeestlastest kaugelt mööda minema. Sellega võimendatakse veelgi Eesti ida- ja kagupoolsete piirkondade eraldatust Lääne- ja Edela-Eestist, sest meie teedevõrk hargneb niigi kiirtena Tallinnast. Sealt saab sõita Rakverre, Narva, Paidesse, Tartusse, Võrru, Valka, Pärnusse ja Haapsallu üsna otsseid teid mööda. Tartlasel ja võrokesel tuleb Pärnusse või Haapsallu jõudmiseks aga vingerdada mitmete maanteede ja linnade kaudu. Ja nii tahetakse asi jättagi. Kõigest hoolimata lepiksin Rail Balticu rajamisega, kui asjalikult ja selgesti näidataks selle kasu mitte ainult Tallinnale ja Pärnule, vaid kogu Eestile.


Kolmapäev, 1. märts 2017

Hamelni lapsed

Kas mul on pääsu kui
muusika juba mängib ja paraad
hingab käsklust oodates ühes rütmis
tundub et kogu maailm on marsiks valmis
tuttava kõlaga vilepillid kus ometi
olen enne kuulnud neid viise

vihmane õhtu läbi lompide
astuvad lapsed panevad virvendama
pilvede peegelduse
keegi ei nuta kuigi märjad
särgid ja kleidid liibuvad ihule
kellelgi pole külm
marsirütm kütab keha
sõprade lähedus julgustab
sellepärast ei kõhkle ükski meist
kui vilepuhuja kannul
pimedasse koopasse astub

õhk lõhnab tänagi niiskelt kui surm
pillimehed on teised aga marsile
kutsuv muusika sama
samamoodi oleme sunnitud
astuma kusagil linnamüüride taga
koopasuud avava mäenõlva poole
kui just keegi viimasel hetkel ei hüüa
pidage kinni ma maksan
selle ammu legendiks muutunud võla