Ometi

Võib-olla ma unistasin
mullu või tunamullu
sügisel muustki kui
õllesse uppuvaist
tuhmidest õhtutest
aga tänavu tuksub
meel tuikavas rütmis
nagu oleks kohtunik
mu kolba võlvide all
stopperi käima pannud
the final countdown

ometi paistab päike
läbi merevaiguse klaasi
kui parajasti ei saja
ometi venitab Helsingist
Delhisse suunduv
lennuk valget jutti
üle mu maja
isegi siis kui seda
pilvede tagant ei näe
ometi oskan ma tänaseni
rääkida tuultega
merel ja mägedes

MIKS SEE EI LOE
isegi korrates aastasadu
väge kogunud sõnu
olen väetimast väetim
mõeldes edasi ajastuid
mõlgutatud vägevaid mõtteid
olen ma jõuetu

veel üks sügis sahistab
oma hingust läbi puude
juba variseb koltunud lehti
mu lagipähe mis veel
pole täiesti raagus
pudiseb krae vahele
vajub sealt ihule kõige lähema alla
appi neid kleepub ka
kingadele ja auto kapott
ning tuuleklaaski
on sügisest kirjatud
silmad – mis imelik tunne
olen äkitselt lehepime

MIKS SEE EI LOE
kui kõnnin ikka ja jälle
üle mitut värvi kirjaga muru
kuld juba põleb jälgedes
aga pole seda kes võtaks ja viiks
mina ise ei saa seda korjata
sest hõõgun seestpoolt niigi
kõigist maailma kuldadest rohkem
aga mu käte jäine haare
kustutaks tule