esmaspäev, 25. august 2014

Vihmase päeva etüüdid

I

Taevas võeti ära
värvid segati kokku
hall laev seilab
vihmapurjede all


II

Kipper vihm
kus on su süüdvester
pikad juuksenired
varjavad vaate


III

Sadu saab kätte
kõiki meid mõõdetakse
ühe ja sama veega
mille miljardis tilgas
peegeldub sama palju
kordumatuid maailmu
milleks mulle kaotatud
tähised kaugused
püüan huultega nina pealt
langevaid piisku

kolmapäev, 6. august 2014

Kuuma päeva etüüdid

I

Olen ettevaatlik
hiilin varjulaikusid pidi
aga ristmikul püüab
päike mind kinni
mis see nüüd on
lähenev auto väreleb
nagu kõrbeviirastus
jalad vajuvad teesse
ah mulla Nasreddin
laena nüüd oma eeslit
keda ma kuulen karjumas
teisel pool maja


II

Sulan asfaldipannile
tüdrukute kerged jalad
astuvad üle
jutukatked naer
kleitide vaikne sahin
see pole tuul
see on tervitus paradiisist
kuumast kui põrgu


III

Hommiku pool kuulsin
vaidlesid keerubid
selle mehe jätame
tulemõõgale ütles üks
panen ise jala
tema haigele kaelale
kõneles teine
imelik – mõtlesin mina
mitte ei mäleta
kuidas sattusin kõndima
elupuu teele

teisipäev, 5. august 2014

Kihnuskäik

29. juuli ennelõunal sõitsime kolmekesi Kamsult Pärnu poole kindla plaaniga veel samal päeval Kihnu purjetada. Ilm oli üsna kuum, tuul nõrk. Prognoosid, milliseid ka ei uurinud, lubasid maksimaalseks puhangute kiiruseks 5 - 6 meetrit sekundis. Pärnus varusime enne sadamasse sõitmist provianti, see võttis veidi aega. Nii juhtuski, et hakkasime laeva mereklaariks sättima alles kolme paiku. Enne imetlesime sadamas seisvat hollandi alust Stamper Shock.


Et tuul tundus endiselt leebe, otsustasin valmis seada suure genua, millega pärast Vassilissa Soomest toomist purjetanud polegi. Liikuma saime 15.26, kui treenerite juhendusel krüssas mere poole päris mitu Rs Fevat. Püüdsime neid mitte takistada. Enne muulide vahelt välja jõudmist üllatas üsna kõrge laine. Imelik – tuult ju ei lubatud. Hiljem sadama ilmajaama tuuleinfot uurides selgus, et siis oli puhangute kiirus juba 8 m/s, suund üsna SW. Hakkasime krüssama, algul kursil 263 – 267 (tõeline), siis 152 – 165. Tegime endi meelest üsna head sõitu, nii 5 – 6,3 sõlme. Tuul muudkui tõusis ja umbes kaks tundi ja nelikümmend viis minutit peale sadamast lahkumist leidsime, et on viimane aeg eespuri väiksema vastu vahetada. Meie üsna kogenematu meeskond sai selle ülesandega kenasti hakkama, pärast tegime kursil 266 ikkagi kohati oma 6 sõlme. Laine käis päris kõrgelt, tuul kandis veepritsmed vihinal mööda. Kell kuus näitas sadama ilmajaam tuule kiiruseks kuni 11,5 m/s, merel oli see kindlasti suurem. Usu siis prognoose. Paari paudiga õnnestus sõita kuni Kakra sääre otsani. Sinna jõudes oli juba päris pime. Pöörasime sadama suunas, õnneks hakkasid varsti paistma nii teljepoi kui sellest maa pool oleva rohelise lateraali tuled. Panime mootori käima ja tuksusime kenasti sadamasse. GPS näitab saabumise ajaks 22.45, ise taipasime kella vaadata nii üheteistkümne ajal. Otse suure kai ääres seisis Jenny Kruse, meist vasakul ja paremal kaks suuremat soome jahti. Loomulikult oli kodus ka Liisi. Teekonna pikkuseks kujunes 30,1 miili, keskmiseks kiiruseks 4,1 sõlme, teel olime 7 tundi ja 15 minutit.


Järgmine päev kujunes üsna tuulevaikseks ja kuumaks. Rentisime sadamast jalgrattad, sõitsime esimese hooga kuhugi Rock City taha randa, kus madalast veest hoolimata ujumas käisime. Pärast sõitsime Kurasele, võtsime mõned jahedad õlled. Edasi Kihnu muuseum ja kirik, siis tiir Linakülla ja uuesti Kurase kohvikusse, seekord sööma.


Kella viieks viisime rattad tagasi, pärast jalutasime lappajate ja väikeste traalide juurest Rock City manu. Mulle pakkus asi huvi seetõttu, et olin 1971. aastal seal paar-kolm ööd maganud. Isa, kes töötas sadamate ehitusel, võttis meid suvel sageli kaasa ja tol aastal saadeti ta Ruhnu sadamat taastama. Sõitsime mingi imetillukese praamiga, kuhu mahtusid vaid kallur ja kraana, Pärnust välja, kuid olime tugeva tuule ja lõrge laine tõttu sunnitud Kihnust varju otsima. Rock City suur maja nägi välja enam-vähem nii, nagu vanasti (kui õigesti mäletan), kõrts aga haises kuuma ilma tõttu jubedalt. Jõime terrassil mõned õlled ja astusime edasi Kakra siäre poole. Metsa veeres seisid telgid, ent rand oli mõnusalt tühi. Veetsime seal aega kuni loojanguni.


Oli teada, et 31. juuli kujuneb tuuliseks. Nii oligi, juba hommikul ulus tuul taglases, kella üheteistkümnest hakkasid lääne poolt pilved üles tulema. Kuigi olime tahtnud Ruhnu edasi purjetada, puhus üha tugevnev tuul merelemineku mõtted peast. Isegi rattaga ei tahtnud sõita. Mare parandas käepäraste vahenditega ära väikese genua tagaliigi lahti hargnenud õmbluse, siis hakkasime kõmpima saare lõunatipu poole. Paraku ei jõudnud me kaugemale Lohu poest, kui kõuekõmin ja kiiresti üles kerkiv tume pilv andsid märku, et targem oleks varju otsida Kuraselt. Vaevalt jõudsime sinna, kui taeva luugid lahti tehti ja tuul täie rinnaga puhuma hakkas, nii et vesi katuste kohal lausa tuiskas. Sadas nii kõvasti, et polnud võimalik varjualusest majjagi joosta. Nii istusime vihma lõpuni õues, pärast läksime kohvikusse kalasuppi sööma. Õhtul molutasin laevas ja rüüpasin õlut, Mare ja Mikk käisid poest leiba toomas. Kai pealt ostsime ahjusooje suitsuahvenaid.


1. augusti hommik oli jälle vaiksem. Sõime kõhud täis ja hakkasime tagasi purjetama. Ruhnu jaoks kahjuks seekord aega enam ei jätkunud, juba homme pidin olema Seto kuningriigis. Õhtul vaatasime kaarti ja otsustasime, et võtame kohe teljepoi tagant kursi 40,5 (kompass), et jõuda kusagil ida pool Tammepakku laevateele, ent selgus, et sel kursil puhus nüüd tuul otse tagant. Seega tegime ikka saki Kakra otsa juurde, ent saime korralikult purjetada. Kihnu väina laevateel liikusime päris jõudsalt Pärnu laheni. Tuult võis olla nii 6 – 8 m/s, kuid laine poolpõiki ahtrist ja kiirus hea. Kihnus sadamast väljusime 9.15, kell 14.45 panime otsad kodusadamas kinni. Tagasitee pikkuseks kujunes 25,4 miili, keskmiseks kiiruseks 4,4 sõlme.


Õhtuk koju jõudes avastasime, et tuul oli murdnud ühe suure kase ladva ja pirnipuu keskmise haru.