teisipäev, 30. mai 2017

Taevad kihutavad

Taevad kihutavad
üksteise järel
mööda nagu pilved
kas neil on sealpool
ilma lennukitriipudeta kodu

mu süda galaktika haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
olge õnnelikud
õhtumaade hirmunud lapsed
parajasti on käimas õppus kevad
ööbik pudistab põõsast noote
ja õhk küllastub hõisetega kui
leige lombivesi sääsevastsetega

kägu jätab muide samuti
vahele iga kolmeteistkümnenda
kukkumise aga sosistatakse
et taeva roiete murdmiseks
piisab tosinast korrast
ega see pole mingi
vihmavarjuna kokku käiv
teismelise kanepilõhnane maailm
vajutad nuppu ja pauhti –
öö voldib kirevad tähed otse
üle pealinna katuste

see siin on päris
Eestimaa sinitaevas ja rapsipõld
taamal ka männik kus reedeõhtuti
püüab nädala elamusi
aja olemusega kokku viia
kodutanuma topeltnägemisprohvet

keegi on õnnetu – niiskete
seenemetsade sekka
tallatakse üha rohkem
uutele raiesmikele kalduvaid radu
keegi muretseb – karulaugu asemel
närivad võhikud mürgiseid piibelehti

aga alati tulevad
pärast õppuse lõppemist
jumalamehed kes siluvad
liiga sügavad roopad
ravivad mürgitused nii füüsilised
kui vaimseid
korjavad kokku metsi mööda
laiali lennanud kellavärgiga käod
ja üle lubatud piiri
hõisata julgenud elektriööbikud

taevad seevastu
kihutavad ikka mööda
nagu kevadised pilved
ja mu süda kodumaa haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
kuid talupojamõistus ütleb –
sama kindlalt kui kõrgeks kasvab rohi
paranevad jaanipäevaks
kõik kevadõppuse haavad





neljapäev, 11. mai 2017

Kes toidab hipisaari?

Mulle turgatas Triin Heinla reisikirjaks tituleeritud lugu lugedes pähe lasteraamat „Üksinda maailmas“, kus Palle nimeline poiss avastab hommikul, et linn on tühi, aga kõik toimib – poed lahti, trammid sõiduvalmis jne. Ilmselt arvab ka Triin, et ühiskond toimib hoolimata sellest, mida ta liikmed teevad. Saadan kõik putsi ja lähen hipikommuuni, seal on vaba elu, head paremat saab luksushotellide ja suurte kaupluste poolt ära visatavast aegunud toidust või hullemal juhul prügikastidest. Need hotellid, kauplused, restoranid ja muud ettevõtted ju toimivad iseenesest, samuti tekivad kusagilt lennukid ja rongid, mis võimaldavad odavate piletite abil mööda maailma ringi liikuda. Sõidan sinna, kuhu tahan, teen seda, mis meeldib, ei aja mugavust taga, vaid lepin ka soojal maal koopas või lahtise taeva all magamise ja äravisatud delikatesside söömisega. See on Triinu poolt põlatavas ühiskonnas tõepoolest võimalik, sest seda võimaldavad kõik need privaatsed ja nõmedad inimesed, kes käivad tööl , maksavad makse, ostavad poodidest rõivaid ja toiduaineid, söövad mõnikord isegi restoranides ja peatuvad reisi ajal hotellides. Kui selliseid lolle tüüpe poleks, siis poleks ka poode, söögikohti, hotelle, ühiskondlikku transporti. Ja Triinul poleks võimalik ei reisida ega isegi süüa. Nälgiks vaeseke kodumaise kuuse all surnuks. Või juhtuks veel hullem. Kujutame ette olukorda, kus suurele osale meie kapitalistliku maailma elanikkonnast lööb pähe sama piss – saadan kõik sinnasamma, lähen maailma mööda kolama ja uusi tuttavaid otsima. Süüa saab ju ilma eest, sõit maksab vähe, selle nimel võib isegi veidi vaeva näha, kindlat peavarju pole soojadel maadel vaja. Mis järgneks, oleks halvem kõige halvemast unenäost. Kõigi poolt põlatud ja mõnitatud maailmakord variseks kiiresti kokku, õnnelike lillelaste asemel liiguksid ringi relvastatud kambad, kes tappes ja röövides ennast elus püüaksid hoida. Ja siis tuleksid need, kes pole seni saanud nautida läänemaailma vabadusi. Nad ei mõtleks kaua, vaid kehtestaks tugevama õigusega oma korra, kus kõigist vabaduse lastest saaksid paremal juhul lihtsa töö tegijad, halvemal juhul aga orjad. Ainult et erinevalt Pallest poleks võimalik halvast unest ärgata ja näha, et maailm on ikka endine.