Ennäe õuna (ikka pagulastest)

Jälle algan mõtlemata muust
ennäe õuna kinni hoidmas puust
hobune ei taha valla reest
metsnik metsast pargivaht alleest
üks saab sooja viinast teine teest
mõni lapsest mõni koerast truust
aga koer on pulstund kirbutuust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

Paul-Eerik Rummo

Üks asi, mis mind kogu pagulaste ümber keerleva infomüra juures üllatab, on see, kuidas püütakse näidata, et eestlased on just nüüd muutunud eriti sallimatuteks. Tuleb meelde sügis umbes viis aastat tagasi. Jalutasin tuttavaga konverentsi lõunapausi ajal Tallinna kesklinnas, seljas oli must palitu, peas Katmandust ostetud kašmiiri müts. Möödusime Woodstocki baarist parajasti siis, kui sealt väljus kaks tagides tegelast. Üks neist jõllitas mind klaasistunud pilgul, tõstis keskmise näpu ja hüüdis siis: „Juudid ahju!“ Keda kõiki pole meil ammu enne põgenikekriisi püütud sõnadega ahju ajada. Ja kes on õhtul või öösel linnas (eriti Tartus) peksa või mõnitada saanud teistsuguse välimuse (ka nahavärvi) pärast. Tuletage meelde Postimehe selleteemalisi kirjutisi pagulaskriisi eelsetest aegadest. Iga rahva seas on igasuguseid tüüpe, ka selliseid, kes paari pudeli õlle või paari lonksu kangema kraami järel ajavad silmad pulka pähe ja hakkavad tänaval otsima nägusid, kes neile ei meeldi. Selliste põhjal ei saa iseloomustada kogu rahvast. Pole vaja luua muinaslugusid eestlastest kui kõiki võõraid vihkavatest värdjatest.

Suurem osa põgenike teemal mõtteid avaldavatest inimestest on mures, mitte vihased. Nende halvustamise asemel tuleks selgitada, et praegune kriis ei ole eesti asi selles mõttes, et meil pole siin midagi otsustada. Rahvaste rändamine on alanud, olgu selle põhjused millised tahes, ja meie siin oma väikesel maal ei saa aega tagasi pöörata. Pole mõtet süüdistada või näpuga näidata, tuleb mõelda, kuidas uutes oludes elada ja rahvana püsima jääda. Mis kasu on sellest, kui karjume, et ei taha siis võõraid või kui vaidleme kvootide üle? Nad ei tahagi siia tulla. Vähemalt seni, kui Saksamaal, Rootsis, Austrias ja mujal Lääne-Euroopas veel ruumi on, tuleks pagulasi Eestis relva ähvardusel kinni pidada. Aga kui seal enam ruumi pole, siis pole Euroopatki enam praegusel kujul alles. Peaksimegi mõtlema, mis teha, et meie maailmajagu jääks püsima sellisena, nagu meie tahame. Peaksime vähem mõtlema enda peale ja rohkem terve Euroopa muredele. Võib-olla natuke ka sellele, mida teha siis, kui praegune maailmakord neis paigus kokku variseb. Peaksime võimaluste piires aitama olukorda leevendada. Sest meil pole valikut, kui just ei taheta pöörduda tagasi Venemaa rüppe. Ent sealgi poleks me kaitstud ja eesti noortel meestel tuleks ehk varsti minna sõtta Taga-Kaukaasiasse või mujale, kuhu ISIS või mõni muu radikaalne liikumine püüab kalifaati rajada. Kõige mõttetum on praegu süüdlaste otsimine, rasside ja religioonide demoniseerimine ja oma rahvuse halvustamine – need ei aita meid edasi. Sama mõttetu on minna tervitussõnadega piiri äärde ootama inimesi, keda meie maa huvitab vaid kui territoorium, mille kaudu edasi läände liikuda.

On selge, et sadu tuhandeid Euroopasse jõudnud immigrante ei saa tagasi saata, koonduslaagritesse paigutada või lihtsalt tappa. Vägivald oleks kiireim tee Euroopa hävitamiseks. Ma ei usu, et meile meeldiks elada tarastatud ja omavahel vaenujalal lääneriikide ning sellest järjest enam indu saava idanaabri vahel. Ja ega meil lastakski.

Tähenduslike kõrguste poole

H. Pajula "Õpetlaste hämarast" (Postimees 1. septembril 2015) ajendatud mõtteid.

Hardo Pajula tundub üsna konkreetse sõnakasutusega mehena. Oma kirjatükis (või peaks seda nimetama haritlaste vastaseks vihakõneks?) „Õpetlaste hämaras“ jätab ta mulje, et haarab härjal sarvist – meie teadus- ja haridusvaldkonna hädad tulenevad haritlastest endist, kes (NB! eriti sotsiaalteadlased) on sama mõttetud, kui nende jutt, sest nende peamiseks eesmärgiks on vaid omasuguste „suurte mõtlejate“ taastootmine. Doktorikraadis näeb Pajula seda kurja juurt, mis Eesti riigivankri ratta alla jääb ja selle uppi ajab. Selle kinnituseks toob ta Oki aruande lõigu, mis näitab, et teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud on viimase kümne aasta jooksul kasvanud viiekordseks vaid Euroopa Liidu struktuurifondide toel ning summeerib: „Rõhuv osa TAsse paigutatud rahast on tulnud Euroopast ja maandunud ehitusettevõtete kaukasse.“ Aga ta ei seleta sealjuures, kuidas on asjasse segatud doktorikraadiga haritlased. Kas mõtlesid meie ülikoolide „akadeemilisel ahjul konutavad doktorid“ need fondid välja või kehtestasid nad sellise rahakasutuse korra, mis võimaldas küll betooni, klaasi, torusid, juhtmeid ja seadmeid, kuid mitte palgaraha? Mis puutub siia üldse doktorikraad? Ja kuidas see kõige mõttetum inimkonna osa ennast järjest rohkem kloonib, kui selleks mingit lisaraha ei tule? Väidab ju Oki raport, et „pärast 2008. aastat on kogu avaliku sektori kasv saavutatud ELi struktuurifondide vahendite arvel ja Eesti maksumaksja panus on nominaalselt samaks jäänud.“ Järelikult on kloonimismasinateks needsamad infrastruktuuri objektid, betoon, klaas jne. Aga kuidas võib sooja ahju peal konutav ja „tähenduseta sügavust“ tootev rahva „harituim“ osa sel moel paljuneda? Helbitav supp peaks ju sööjate arvu kasvades järjest lahjemaks muutuma. Ega siis hooned ja seadmed süüa sünni, pihta panna või maha parseldada pole neid ka enamasti võimalik. Ilmselt peab doktorite tootmiseks veel kusagilt lisavahendeid tulema. Piisavalt selgesti öeldakse, et Eesti riigilt see raha ei tule. Ometi kinnitab Pajula: „Igal juhul jääb tõsiasjaks, et lõviosa Eesti kõrgharidustsunftide arvetest maksab kinni riik.“ See on juba tõeline mõttelend, tähenduseta sügavusest ei saa siin kuidagi rääkida! Kui „kloonijate ja kloonitavate“ tegevuse maksab kinni Eesti riik, miks väidab siis Oki raport, et TA valdkonnas pole Eesti maksumaksja panus suurenenud? Või on riigil mingid salareservid, ette nähtud just doktorikraadiga haritlaste aretamiseks, raha, millest maksumaksja (ja äkki isegi Riigikontroll) ei tea? Milles ikkagi asi, härrad majandustegelased? Kas selles, et eesti teadlased on olnud liiga head projektikirjutajad, mistõttu riigil on olnud võimalik viiekordistada teadus- ja arendustegevuse rahastust? Kuidas on tulemuslik rahataotlemine võimalik „tähenduseta sügavust“ tootes? Seda Hardo Pajula meile ei selgita. Tema arvates tuleks vähkkasvaja võimalikult kähku opereerida: „Kõigist riskidest hoolimata tuleks valitsusel kulude kärpimise programmiga kiiresti pihta hakata, sest vastasel juhul on aastaks 2025 juba 95 protsendil Eesti elanikkonnast kaenla all doktorikraad ja suus sügavustest kubisevad mõttetused.“ Loomulikult ei avalikusta kõrge mõttelennuga majandusmees, mis arvutuse alusel ta nimetatud protsendi sai, millised vahendid tagaksid sellise doktorite arvukuse kasvu ja kuhu on vaja suunata kärpimise abil säästa loodetav raha. Äkki usub Pajula, et doktorikraadiga ühes saavutab inimene surematuse? Ainult sellisel juhul võiks Eesti pikapeale doktoritega täituda, ehk isegi sajaprotsendiliselt.

Lõpetuseks tahan lisada, et kui 3+2 kõrghariduse mudeli, struktuurifondid, hariduse ja teaduse rahastamise skeemid ja muu sarnase mõtlesid välja doktorid (ka sotsiaalteaduste omad) selleks, et mitte "õue" sattuda, vaid sooja "akadeemilise ahju" peale pikutama jääda, siis ei olnud need kindlasti Eesti haritlased, järelikult ei aita isegi kodumaistes niisketes teadus- ja haridusmetsades tehtav lageraie probleemi lahendada.

Jaanipäeva eel

Alati tekib just jaanipäeva paiku imelik ängistus. Kas on põhjuseks see, et ööd hakkavad varsti jälle pikenema või hoopis kevadise aja asendumine küpse suvega, mine tea. Mäletan, et kolmkümmend aastat tagasi ja varemgi oli tunne, nagu algaks jaanipäevast suve allakäik. Selgesti on meeles see kahekümne neljanda juuni varahommik, kui sõitsin Moskva rongiga läbi alles magava Lõuna-Eesti Tartusse. Kõikjal suitsesid veel lõkkeasemed, aga ühtki jaanipeolist polnud enam näha. Peas trummeldas mõte – kahju, kõige ilusam aeg sai veedetud välitöödel Udmurdimaa kuumuses, nüüd on suvi läbi. Kui järele mõelda, siis sai jaanipäevaks läbi vaid välitööde hooaeg, südasuviseid ekspeditsioone tuli sel ajal harva ette. Hiljem küll, siis sai käidud juulis ja septembriski ja suvine pööripäev ei seostunud enam suve lõpuga. Kuid ängistus jäi. Tõsi, pärast jaanipäeva läheb see üle, sest siis on mul enamasti puhkus, mis kestab augusti teise nädalani.

Üsna tüütu on igal aastal lugeda ja kuulata kurtmisi jaanipäeva viletsast ilmast. Justkui läheks ilm eestlasele tõeliselt korda ainult kaks korda aastas. Muidu tulgu taevast või pussnuge, aga jaanilaupäev olgu kuiv ja soe ning jõululaupäev vaikne ja lumine. Nojah, ega mullegi meeldi hommikust õhtuni ladisev vihm, kuid väike sabin ei riku päeva. Üldse hädaldatakse hirmus palju külmade suvede üle, ju on viimaste aastate kuumalained pannud unustama, milline Eestimaa suvi tegelikult on. Näiteks mäletan, et 1997. aastal läks ilm suviselt soojaks alles juuli lõpus. Kuid on olnud igasuguseid aegu, ka selliseid, kui juuni algusest septembrini ei saja üldse. Meie kliima on muutlik, selle üle pole mõtet nuriseda. Tänavustel ilmadel pole häda midagi kõigi nende jaoks, kelle suvepäevad ei möödu rannas. Purjetaja seisukohast on ehk veidi tuuline olnud, aga parem tugev tuul kui totaalne plekk.

Täna hommikul avastasin uksematilt surnud varblase, Kassid olis selle toonud kui panuse pere toidulauale. Muidugi tegi see kurvaks, samas on mõttetu kurvastada kiskjate loomuse üle. Loomus, olgu paiga või elusolendite oma, ongi seetõttu loomus, et selle muutmine pole meie võimuses. Jah, olid ajad, kui arvati, et inimene suudab kõik ümber korraldada oma parema äranägemise kohaselt, kuid siis selgus, et see parem äranägemine polegi kõigi või kõige jaoks sobiv. Õnneks jäid Siberi suured jõed ringi pööramata, ent loodusele suudeti siiski palju kahju teha. Suudetakse praegugi. Ärpleme oma teadmistega ja arvame, et oskame neid õigel moel kasutada, kuid ikka selgub, et mingi pisiasi jäi arvesse võtmata. Elu siin planeedil aga koosnebki loendamatust hulgast pisiasjadest.

Kurvastab ka suutmatus sõlmida püsivaid kokkuleppeid purjetamise alal. Alles üleeile jõudsime ühisele veendumusele, et sel nädalavahetusel saame kõik merele minna, järgmine aga tuleb mitmesuguste kohustuste tõttu vahele jätta. Kellel seisab ees Seto folgil esinemine, kellel muu asi. Ent juba päev hiljem öeldi, et ka sel nädalavahetusel ei saa, et näe, meil tuleb hoopis jaanipäeva matk. Pööripäeva matk on muidugi tore, ent kuidas see päev varem meelde ei tulnud, sellest ei saa ma aru. Nagu oleks jaanipäev liikuv püha, mille väljarehkendamine nõuab aega ja oskusi. Pigem on asi selles, millisel kohal on purjetamine asjade pingereas üldse. Kui see on ajaviide, millega tegelda vaid siis, kui muud targemat ette võtta pole, siis muidugi, elu pakub kogu aeg sündmusi, mis tunduvad olulisemad. Aga väärtuste muutmine pole minu võimuses. Purjetamine on asi, mis võib hakata meeldima nii, et kerkib elus olulisele kohale või jääbki see ainult väikeseks kõrvalharrastuseks. Kõige halvematel juhtudel muidugi on meri niivõrd vastunäidustatud, et iga temaga kohtumine valmistab vaid piina. Siingi sõltub kõik loomusest, mistõttu kurvastamine on sama kasutu tegevus kui ilma kirumine.

Jaanipäev jõuab kätte, aga sirelid alles õitsevad. Tegelikult on korralikud õiekobarad ungari sirelitel, kodumaised pudisesid paari päeva eest üsna ära. Ma ei mäleta Kamsul elatud aja jooksul teist sellist kevadet, kui sirelid on mu sünnipäeval täies õieehtes. Isegi mõned tulbid hoidsid veel päid püsti. Selline pikaldane kevad meeldib mulle hästi, on vist kooskõlas mu loomusega, mis talub lühiajalist kiirustamist, kuid eelistab enamasti pikkamööda talitada.

Hobusevaraste lastest ja põgenikest

Põgenikest tehakse viimasel ajal palju juttu. Et miks nad tulevad ja kas peaksime aitama. Või miks nad üldse on. Põgenikud. Immigrandid. Me ei taha näha Vahemerel hulpivatest paatidest kaugemale, või kui, siis ainult relvakonfliktideni, mis meie meelest sunnivad inimesi surmahirmus kodust lahkuma. Aga kui prooviks vaadata? Me näeksime seda, kuidas meie niinimetatud lääne kultuur on kõikjal maailmas levitanud, või tuleks öelda – müünud, kindlaid arusaamu ajast, elust, edust jne. Kunagi anti neid edasi trükisõna kaudu. Meie õnn oli, et maailmas ei osanud väga paljud lugeda. Siis tuli film, mis oli laiemalt arusaadav, aga taas oli meil õnne, sest kinosid ehitati peamiselt linnadesse. Filmitootjatele olukord muidugi ei meeldinud – väga palju potentsiaalseid vaatajaid (ostjaid) jäi nende kinodest eemale. Aga siis tuli televisioon ja levis kahekümnenda sajandi viimasel veerandil kulutulena pea kõikjale. Iga riik, olgu see nii väike ja vaene, et suutis vaevu pinnal püsida, vajas oma telekanalit. Sest kui oma ei saanud, murdsid sisse võõrad. Inimesed kõikjal maailmas, nii kõrbes kui tundras, vajasid äkki meelelahutust ja teadmisi sellest, kuidas mujal elatakse. Ja õpetusi, kuidas tuleks elada. Ja sõnumeid oma maal toimuvast ning näiteid, kui hästi neid valitsetakse. Seda viimast tahtsid muidugi näidata valitsejad ise. Lääne meediatööstus oli ammu rajal, kui teised alles startisid. See polnud võrdne võistlus. Vähestel riikidel jätkus südikust sealtpoolt pakutavat kraami tagasi lükata. Nii saigi kogu maailm Saaremaast Sahhalinini ja Tšuktšimaast Tulemaani osa sellest, mida arvab elust valge mees. Olen ikka mõelnud, mida võisid mõelda Taimõri nganassaanidest kütid, kes sageli polnud Dudinkast kaugemal käinud, sellistest seriaalidest nagu „Kaheksajalg“. Või mismoodi mõistab Nepaali kauge mägiküla elanik „Vapraid ja ilusaid“. Hispaaniakeelne maailm võttis väljakutse vastu, seedis pakutava läbi ja muutis seriaalid nii omaks, et telenovelast sai omaette mõiste, millega hakati tähistama kõiki sedalaadi nähtusi, olgu filmid mis keeles tahes. Suur filmimaa India levitas omi versioone ja arusaamu. Teised lõid jõudumööda kaasa. Nii juhtuski, et ükskõik kus vaene kalur, kütt või põllumees teleri ette istus, ikka nägi ta seda, kuidas kusagil on olemas hea ja kerge elu. Tõnu Õnnepalu mõtiskleb „Lõpetuse inglis“ kunsti üle ja leiab, et telenovelad on mingis mõttes kõrgeim kunstiliik, sest pakub inimestele lohutust ja seltsi. Ent see pakub lisaks ka veendumust, et filmides näidatav ilus elu on saavutatav. See on juba usu valdkond. Ja põllumees ei taha enam puuadra taga käia või käsitsi sõnnikut laotada. Kas peaksime ta hukka mõistma? Peaksime nüüd, pärast tõotatud maa näitamist näppu viibutama ja ütlema, püsi kodus oma traditsioonilise elulaadi juures. Kui veab, tuleme sind su autentsuse hiilgusesse vaatama ja ehk viskame mõne mündigi. Ma arvan, et selleks pole meil õigust. Ja ega keegi kuulakski. Ikka minnakse õnnemaad otsima või lastakse kodust lapsed. Kõigepealt lähimatesse linnadesse, sealt edasi suurematesse, veendumusega, et tuleb leida see muinasjutumaa, kus kuked kulda ja kanad karda söövad. Kus liiguvad rikkad, kuid rumalad turistid, kes ihaldavad häid sööke, lõbu ja mõttetuid suveniire. Sest mida oskab linnas peale hakata külakooli haridusega noormees või neiu? On piirkondi, kus minnakse massiliselt vabrikutesse õmblejateks. On teisi piirkondi, kus linnatulnute osaks jääb ainult tänavakaubandus ja -toitlustus. Muidugi unistab iga käigu pealt noa, kõrvarõngaste või tiigrisalviga kaubitseja oma tillukesest poest. Ja iga puuvilja- , piruka- või mahlamüüja loodab kunagi avada oma restorani. Nepaalis on veel üks teenimisvõimalus – võib hakata kandjaks, seejärel aga saada kas sirdariks või giidiks. Siis unistab ka iga giid oma turismibüroost. Nii see käib, ikka aste astmelt ülespoole. Seda on lapsest peale nähtud ja kuuldud, see on sisse kasvanud.

Kuid massimeedia vahendusel levivad ka ideoloogiad. Armastame kõikjal rõhutada individuaalset ja ettevõtluse vabadust, räägime vabadest ja õiglastest valimistest, demokraatiast. Ilmselt ei kuku seemned kaljusele pinnale. Me rõõmustame, kui ühes või teises diktatuuririigis algavad rahutused, elame mässajatele kaasa, toetame neid kas salaja või otseselt. Mäletame kõik hiljutist araabia kevadet. Mille see kaasa tõi? Mille tõi kaasa Saddam Husseini kukutamine? Sekkumine Afganistani siseasjadesse? Kas on üheski neist riikidest sündinud elujõulist demokraatiat? Parimal juhul on feodaalaega lääneliku demokraatiaga ristates saadud poliitilised hübriidid, mis ilma toeta ei püsi. Halvimal juhul on kaasnenud kodusõjad ja radikalismi võidukäik.

Kujutame nüüd ette, et segadused tabavad neid linnu, kuhu viimaste aastakümnete jooksul on tõotatud maad otsima läinud suured rahvahulgad. Nad pole veel päriselt kohanenud, pole veel suutnud oma unistusi teostada, pole ehk tänavakaubanduse juurest kaugemale jõudnud. Nad on selles keskkonnas endiselt võõrad, kuid neil pole ka tagasiteed koju, see oleks kõigi lootuste luhtumine. Kui rahutused ei lakka, siis turiste enam ei tule. Pole kedagi, kellele müüa. Linnad on täis noorepoolset rahvast, kellel on unistused, kuid pole võimalusi neid ellu viia. Kui konflikt kujuneb kodusõjaks, on mehed ahvatlev kontingent, keda võitlevad pooled püüavad üksteise võidu värvata, halvemal juhul aga lihtsalt sundida enda huvide eest sõdima. Lisaks vabatahtlikult kodust lahkunutele sunnib vägivald liikvele veel paljusid. Nad räägivad eri keeli, eelistavad erinevaid sööke, paluvad erinevalt jumalat. Põgenike laagris kohtuvad kõik. Ainus, mis seda massi ühendab, on ähmane ettekujutus kusagil eksisteerivast muinasjutumaast, mida nad filmidest ja telenoveladest näinud on. Arvatavasti hakkavad kõigepealt tegutsema need, kes juba korra selle tee jalge alla on võtnud. Need, kes tulid linnadesse õnne otsima. Järgnevad kõik need, kes suudavad. Sest midagi peab tegema. Nii saadaksegi viimaks paadipõgenikeks.

Kas peaksime kõik need, kes tahavad tulla, nüüd vastu võtma? Kasvõi seepärast, et oleme neid oma lugudega tahtmatult meelitanud. Arvan, et mitte ükski seebika režissöör ega produtsent ei ole taotlenud massirände esilekutsumist. Ometi on nii läinud. Folkloristi ja usundiuurijana võin kinnitada, et massimeedia pole süüdi, süüdi pole ka lavastajad, näitlejad. Samuti ei saa enamasti süüdistada poliitikuid. Mõtleme oma mineviku peale. Mitte üle mere põgenemisele, millele Itaalia randa saabuvad paadid meie mõtted paratamatult juhivad, vaid varasemale ajale. Ajale, mille kohta käivad lauluread „lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“. Siis polnud televisiooni, polnud filmi ega raadiot. Alles hakkasid ilmuma esimesed maakeelsed ajalehed. Sellest hoolimata kiputi linnadesse, otsiti paremat elu ja rännati selle nimel kaugetele maadele – Krimmi, Kaukaasiasse. Sest siis, kui polnud massimeediat, olid jutud, mis täitsid sedasama rolli. Need ei toiminud ehk nii kindlalt ja kiiresti, aga avaldasid ikkagi pöördumatut mõju. Sellest ajast peale, kui inimesest sai inimene, on ta ikka levitanud oma ettekujutusi ja arusaamu. See käib inimeseks olemise juurde nagu ka empaatia, arusaamise ja vastuvõtmise võime. Isegi siis, kui teeme näo, et jutt läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja, puudutab see meid. Eriti lähevad korda need lood, mis räägivad paremast elust, olgu see seotud jõukuse või õiglasema ühiskonnakorraga. Kas peaksime kõik ennast sellepärast süüdlastena tundma, et meie vanemad või vanavanemad kunagi linna läksid, kuigi seal mõnede arvates õpiti vaid hobusevargaks? Meist ei saanud vargaid, said hoopis unistuste levitajad. Ehk varastasime me seeläbi kelleltki tegelikkuse tükis maja põldude ja ka hobusega. Aga kui seda poleks teinud meie, oleks asi juhtunud kellegi teise lugude, laulude, raamatute, filmide ja arvutimängude abil. Mida nüüd teha?

Nugis

Passisin nugist. Kui väljas hakkas poole üheteistkümne paiku hämarduma, istusin köögis ja ootasin. Ehk ta näitab ennast täna. Vahepeal käisin ka teistest akendest vaatamas. Tahtsin teda veel korra näha, hea õnne puhul isegi pildistada. Et veenduda, kas tegemist on ikka nugisega. Mõne päeva eest nägin teda varahommikul. Kassisuurune, üsna pikkade jalgade, pruuni pulstunud karva ja hõreda sabaga. Tuli kusagil maja tagusest võsast, liikus otsekui tantsusammul. Läksin õue, mingi hetke vaatasime tõtt, ta oli umbes nelja meetri kaugusel. Kadus paari hüppega heki varju. Järgmisel hommikul kella poole viie ajal äratas mind krabin seina taga. Kui silmad avasin, nägin aknast, kuidas seesama hõre saba kadus katuseräästa alla. Olin aasta eest sellist pilti juba näinud. Siis kostis lae pealt ka samme, aga mõtlesin, et äkki käis seal kass. Nüüd teadsin kindlalt, et tegemist on metsloomaga. Aga pööningul oli vaikne. Muidugi ei tule nugis siis, kui teda parajasti ootad. Ent viirpuude all liikus miski. Häh, kõigest võõras kass, ilus valge nina ja kurgualusega must loom. Vaatas ringi, tuli lagedale, tegi koonilise kuuse peale lõhnamärgi. Siis istus nagu õige peremees kaevukaanele ja vaatas otse mu poole. Ole pealegi, mõtlesin. Äkki annad mulle märku, kui nugis läheduses liikuma hakkab. Kass tüdines varsti kaevu peal istumisest, tegi tiiru õunapuu all, nuusutas elektriposti ja kadus siis põõsastesse.

Ootasin. Süttisid esimesed päikeseenergiaga töötavad lambid. Õu tundus nüüd veel tühjem kui päeval. Ma ei saanud magama minna, tahtsin teada. Nugis on ju tõeline röövel, saab sügavas lumes isegi kitsest jagu. Nii vähemalt kirjutatakse. Kodulinde ja küülikuid meil pole, aga kassid on. Kui läheme mitmeks päevaks kodust ära, praegusel aastaajal näiteks merele, jäävad nad omapead õue. Seni pole midagi juhtunud, aga mine tea. Muidugi on kass samuti kiskja, aga nugis ronib pagana hästi. Miks peab ta üldse maja lähedal pesitsema? Või majas? Pööningul elavad meil nahkhiired, räästa all katuse vahel on varblaste pesad. Aprilli algul nägin köögi akna all siili. Neid olevat nugised ka murdnud.

Õu oli endiselt elutu, ilm üsna vaikne. Kella seitsme ajal, kui põõsaid pügasin, puhus paras läänetuul, puhanguti nii seitse – kaheksa meetrit sekundis. Maja ja puude varjus polnud seda eriti tunda. Olin üsna üllatanud, kui meist mitte väga kaugel elav mees kurtis sotsiaalmeedias, et õhtul, kui puhangud olid kakskümmend kuni kakskümmend kaheksa meetrit sekundis, tuldi tema naabruses asuvat põldu mürgiga pritsima. No ei meeldi mulle see mürgitamine, mitte ei meeldi. Aga liialdamine, olgu kasvõi õilsa eesmärgi nimel, see pole ka ilus. Kakskümmend kaheksa meetrit sekundis on sisemaa jaoks tõsine torm, läänerannikul oleks tuule kiirus pidanud sel juhul ületama kolmekümne piiri. Igaks juhuks vaatasin ilmajaamade andmeid, kella kaheksa paiku oli kõige tugevam tuul 15,7 üles märgitud Kundas. Läänerannikul ja Pärnu kandis oli puhanguid kuni kaksteist meetrit sekundis. No ei olnud tormi. Äikest ka polnud, mõned kergemad pilvealused pagid võisid ju käia, aga kuidagi ei saanud esineda selliseid puid murdvaid ja katuseid lennutavaid iile. Minuga on nii, et kui satun alusetute väidete, valede või liialduste peale, vähendavad need kohe usku kõigisse antud inimese sõnadesse. Hea küll, enamasti pole meil kodus tuulemõõtjaid, aga mingi kogemus peaks igal inimesel siin mereäärsel maal olema. 20,8 kuni 24,4 meetrit sekundis annab üheksapallise tormi, mis lõhub katuseid. Edasi tuleb kümnepalline tugev torm (kuni 28,4 m/s), mis murrab puid. Tuulemõõtja võis kella kaheksa paiku näidata üle kahekümne vaid sõlmedes, mitte m/s. Mürgi pritsimine peaks olema siiski keelatud juba palju nõrgema tuulega.

Nugis ei tahtnud ennast ikka näidata. Valge ninaga must kass tegi õues teise ringi ja sukeldus jälle põõsaste alla. Puuoksad liikusid üsna vähe, taevas oli pilves. Otsustasin valvekorra lõpetada ja magama minna. Ega nugis minu ärkvelolekust nagunii ei hooli.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult passisin nugist üks õhtu varem, siis oli taevas päris selge ja ilm tuuletu. Eile öösel oli valvekord Mare käes, kes varahommikuni eksamiküsimusi koostas. Ka tema ei näinud nugist, ei näinud vist võõrast kassigi. Tormi polnud nagunii.

Kontrollitud

Ma olen mõelnud. Et kirjutan. Aga siis, kui see neetud valge lehekülg avaneb, ei puuduta näpud klaviatuuri. Põrnitsen ekraani nagu lootes, et nähtavale ilmuvad saatuslikud sõnad. Need sõnad. Kunagi võis neid lugeda plankudelt ja räämas majade seintelt. Nüüd kõlavad need kusagil mu teadvuse piirimail. Hämaraladel, kus leiavad pelgupaiga tühja läinud lootused ja nurjunud plaanid. Ja muud asjad, mida ei tahaks mäletada. Kui kujutlen teadvust maastikuna, siis on see udusid sünnitav soo. Edasi – tume vool, millel pole teist kallast. Vähemalt siis, kui olen teadvusel. Unes suudan võib-olla üle sõuda. Või jõuavad need, kes on teisel pool. Sest nad tulevad ikka mu unedesse. Järjest suurema hulgana, sest järjest rohkem on tuttavaid, kes on siit läinud. Mõnikord arvan teadvat, et surm tulebki siis, kui nad ümbritsevad mind igast küljest ja sirutavad kõik koos käed välja, et puudutada... Loodan, et see ei sünni täna öösel ega sel aastal. Nii palju on veel teha. Mu ülesanne või nagu tänapäeval armastatakse öelda – missioon – pole veel täidetud.

Miks mulle ei öeldud, et siin on inimeste käsutuses vahendid, mida manustades suudetakse teadvust kontrollida? Et need rohud suudavad lämmatada sideme ja panna unustama, miks üldse oled selles maailmas. See juhtuski minuga. Ühel varahommikul tuldi ja võeti esmalt mu füüsiline, pärast, haigla helgete seinte vahel ka vaimne vabadus. Sõbralik naeratus näol, sandistasid nad mu vaimu. Seda jälgisid seintele riputatud piltidelt samasugused naeratavad silmad. Nii head ja leebed. Aga ma juba ei mäletanud oma suurt eesmärki. Naeratasin totakalt kõigile vastu. Eriti piltidele ja eriti pärast seda, kui olin saanud järjekordse annuse ravimit. Uskusin, et naeratajad on mu sõbrad, kes tahavad aidata.

Aeg möödus ega jätnud minusse jälgi. Siis, ühel õhtul, kohtasin helevalges koridoris teda, kelle silmad ei naernud. Ta pea oli pöetud, suu sirge kriips ja silmad terashallid. Need meenutasid midagi. Ja suu avanes ristkülikuks ja ütles: „Ma tulin sulle meelde tuletama, et meie töö pole tehtud. Ära võta enam tablette, mida antakse selleks, et sind elavalt matta. Vaata – ma olen selle üle elanud ja saanud uue sõnumi, kõigest hoolimata. Jätsin rohud võtmata ja maailm avardus. Leidsin taas tee metsa taga laiuvatele niitudele ja tean, et nende taga on endiselt soo ja selle taga must vesi. See ei kurvasta mind põrmugi ja ma ei karda soo olendeid ega neidki, kes tulevad unes mu juurde teiselt poolt vett. Aga seda pean sulle ütlema – kõigepealt rääkisid nad sinu kurvast saatusest. Seepärast ära võta enam oma tablette ja ära naerata enam.“

Ja kui ma olin teinud nii, nagu see, kes ei naeratanud, oli mulle öelnud, sain tagasi mälu ja side uuenes. Mäletasin jälle, kes olen, kust tulen ja milleks olen siin. Ning juhtuski, et esimesel ööl nad tulid ja olid kõik jälle mu ümber ja ma ei kartnud üldse, vaid tundsin suurt rõõmu. Hommikuhämaras ronisin üle plangu, aga enne võtsin remonditavast korpusest kaasa purgi head tumedat värvi ja pintsli. Sealsamas, kus mu jalad maad puudutasid, maalisin suurte tähtedega aia peale HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD...

VTK - Vandenõuteooriatest ja kodumaa kaitsest

Äärmused tõmbavad teineteist. Seetõttu pole ime, kui aktiivsest antiglobaliseerumise liikumise tegelasest saab Islamiriigi sõdur. Ta otsib kohta, kus oma ameerika-vastasust kõige paremini rakendada ja leiabki selle ISISe musta lipu all. Või läheb võitlema Ida-Ukraina vabaduse eest. Võib-olla pole tegemist isegi otsese ameerika-vastasusega, vaid arenenud lääneriikide või nende piires tegutsevate korporatsioonide vastu suunatud protestiga, mis kasvab üle kogu lääne kultuuri vihkamiseks. Varjatult on kõige taga siiski USA, nii arvatakse.

Ühendriigid on ise palju kaasa aidanud enda demoniseerimisele. Kõigepealt meeletu kogus ameerika kinofilme ja TV seriaale, millega ujutati üle suur osa maailmast ja mis tegelevad igasuguste vandenõuteooriatega või paljastavad valitsuse salasepitsusi. Tuletame meelde mõned neist: “Kaljukits 1“, „Kondori kolm päeva“, „Vandenõuteooria“. Siia kuulub ka kogu „Salatoimikute“ sari. Nõukogude Liidus levitati just neid ameerika filme, mis paistsid silma ühiskonnakriitilise hoiaku, sõjavastasuse või korruptsiooni ja valitsuse alatusi paljastavate süžeede poolest. Minu põlvkond on selliste filmidega üles kasvanud. Pole siis ime, kui kusagil ajusopis kripeldab kogu aeg küsimus – äkki on kõige taga ühendriikide salasepitsused. Sedalaadi materjal meeldib praegugi vene äärmuslastele, kes püüavad näidata onu Sami karvast kätt kõigi konfliktide niite tõmbamas. Nii kirjutas Irboska klubi esimees Aleksandr Prohhanov klubi poolt välja antavas ajakirjas mullu pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist:

„Donbassi kohal alla tulistatud Malaisia Airlainesi Boeinng 777 toob lähemale kohtutunni, on „maailmalõpu lennuk“, mis koondab oma plahvatuses kaasaegse maailma mürgised energiad. Ta tirib koletusse surmaakti riigid, armeed, eriteenistused, propagandamasinad ja mandrid. See „Boeing“ võib valla päästa kolmanda maailmasõja.

Omal ajal muutis Alaskalt õhku tõusnud Lõuna-Korea Boeing marsruuti, lähenes nõukogude Tšukotkale ja Kamtšatkale, liikus piki Ohhota mere rannikut, tegeldes elektroonilise luurega. Ei vastanud maapealsetele signaalidele ega nõukogude hävitajate hoiatustele. Jätkas kindlameelselt luuret ja tulistati lõpuks alla Sahhalini kandis. See kutsus esile tohutu vastukaja kogu maailmas, mis demoniseeris nõrgenevat nõukogude riiki – vastukaja, mille tõttu võeti maha kogu NSV Liidu sõjalis-intellektuaalne ladvik, erru läks kindralstaabi ülem Nikolai Ogarkov. See oli esimene purustav sündmus nõukogude armee demoraliseerimiseks, ja Riikliku Eriolukorra Komitee perioodil ei suutnudki armee ära hoida riigi lagunemist.

Ameeriklased on suurte provokatsioonide korraldajad. Ristleja Maine õhku lendamine Havanna reidil vallandas 1898. aasta ameerika-hispaania sõja, mille tagajärjel Hispaania kaotas Filipiinid, Kuuba, Puerto Rico ja Guami. Provokatsioonid Tonkingi lahes, kus Põhja Vietnami kaatrid väidetavasti tulistasid ameerika sõjalaevade gruppi, said Põhja Vietnami ja Hanoi massiivse pommitamise ajendiks. 11. septembri „terroriaktid“, kus korralikult ei „vajunud kokku“ mitte ainult lennukite poolt rünnatud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid, vaid ka korpus number 7, mida keegi ei puutunud, aga Pentagoni ramminud Boeing „aurustus“ jäljetult. Täna arvab üle poole USA kodanikest.et 11. septembri sündmused, mille tagajärjel moodustus Manhattanil kaks jubedat musta kraatrit, olid USA eriteenistuste korraldatud ning said ajendiks ameerika vägede paljudeks sekkumisteks kõigil kontinentidel.“
Aleksandr Prohhanov. Boeing 666. Izborskii klub nr 7 (19) 2014.

USS Maine sisenemas Havanna sadamasse 1898.

See demagoogia musternäidis vihjab mitmele vandenõuteooriale. Kõige värskem neist oli see, mille kohaselt korraldas laipu täis topitud lennuki allatulistamise USA, et sel moel saada ajendit sõjaliseks sekkumiseks Ukrainas. Prohhanov, kes muide on kirjanik, laob sinna juurde ritta mitu vanemat teooriat, kusjuures isegi N. Liidu poolt alla lastud Korea reisilennuk rakendatakse läbiva idee teenistusse. Kõik kuri on läbi aegade lähtunud USA-st, ka Nõukogude Liidu hävitamine oli ameerika osav salaplaan, mille esimeseks käiguks sai õnnetu Lõuna-Korea reisilennuk. Just selle allatulistamise tagajärjel kõrvaldati armee eesotsast parimad juhid ja hävitati alamate satmete võitlusmoraal.

Selle kirjutise taustal omandavad minu arvates kindla tähenduse ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme allpool tsiteeritavad sõnad intervjuust Telegram.ee-le, nagu kogu selle portaali poolt levitatav desinformatsioon.

„Kas see oleks teile üllatus, kui tuleks välja, et 9/11 oligi lavastus, et sõjad on lavastused ja nii öelda illuminaatide orkestreeritud.
Mulle see ei oleks üllatus. Sellepärast, et ma olen pidanud üle kümne aasta ülikoolis loenguid Ameerika sise- ja välispoliitikast ja ameeriklaste sõtta sekkumised on üldreeglina kuidagi väga kahtlaselt organiseeritud. Tänapäeval on ju enam-vähem kindel, et Pearl Harbouri puhul oli informatsioon sellest, et jaapanlased ründavad, juhtkonnale teada. Seda lihtsalt ignoreeriti.

1898. alustasid ameeriklased sõda Hispaania vastu, ettekäändeks oli Kuuba ülestõusu toetamine ja ajendiks oli Ameerika kodanikke Havannasse kaitsma saadetud ristleja Maine õhku lendamine. Keegi ei ole suutnud välja selgitada, miks ta ikkagi õhku lendas. Paljud on arvanud ka, et see plahvatus lihtsalt korraldati.

Ka Panama kanali ehitamise puhul korraldati väga selgelt provokatsioon. Või nagu lugu Hawaii saartega, kus kuningas andis ameerika istandustele õiguse maad kasutada ja kui leping täis sai, siis andis teada, et ei pikenda seda. Äkitselt ilmusid kuskilt välja kuningaga väga rahulolematud inimesed, korraldasid revolutsiooni, kutsusid ameeriklaste väed ja tulemus on see, et Hawaii saared on praegu USA osariik.

Kuidagi kahtlaselt paljudel puhkudel on kokkusattumusi, mille tulemusena Ameerika alustab mingit sõda või siis organiseeritud asjad kujunevad alati ameeriklaste kasuks. Selles mõttes see ei üllataks mind absoluutselt. Iseküsimus on see, kas uued uurimistulemused ka kuskile viivad, sest enamus asitõendeid on ilusti ära hävitatud kõik.“
Mart Helme intervjuust Telegram.ee-le

Kahtluseidu pandi muidugi idanema ammu ja tõenäoliselt nii nende poolt, kellele ei meeldinud USA keskvõimu tugevnemine (siseriiklik aspekt), kui nende abil, kes ei soovinud Ühendriikide poliitilise ja majandusliku kaalu suurenemist (rahvusvaheline aspekt), seda toideti usinalt NSV Liidu ajal hoolimata abist, mida USA-lt saadi (ilma milleta oleks olnud raske väljuda II maailmasõjast võitjate poolel) ning selle levitamine on muutunud uue Venemaa doktriini üheks peamiseks koostisosaks.

Venekeelsest internetist leiame Mart Helme seisukohtadele sarnaseid avaldusi. Juba 2009. aasta detsembris kirjutab näiteks ennast ajaloolaseks nimetav Sergei Holodov saidil Narodnoje analititšeskoje agentstvo NA-Russia.Ru:

"Palju aastaid pärast Pearl Harbouri tragöödiat uurisid tuukrid uppunud laevu, eelkõige drednoot „Arizonat“, mis oli jaapanlaste rünnaku peamiseks sihtmärgiks. Ilmnesid imelikud asjad. Selgus, et laeva keres polnud ühtki torpeedo poolt põhjustatud auku, kuigi „Arizona“ hävitati ametliku versiooni kohaselt just sel teel. Veel enamgi – uurijad jõudsid järeldusele, et drednoot uppus laeva sees toimunud plahvatuste seeria tagajärjel. Ainult sel kombel, rebides laeva seestpoolt lõhki, võis uputada kahesaja meetri pikkuse hiiglase.

Tundub, et ameeriklased mitte üksnes ei teadnud jaapanlaste poolt ette valmistatavast rünnakust Havail asuvale baasile , vaid aitasid neil tekitada oma laevadele maksimaalset kahju. [---] Nende esmapilgul kummaliste manipulatsioonide mõte oli lihtne: luua põhjus Ameerika sõtta astumiseks. [---] Ameerika eriteenistused on üldse suured meistrid selliste asjade peale. Näiteks korraldati 1898. aastal samasugune trikk ristlejaga Maine... [---] Midagi sarnast toimus ka 11. septembril 2001. aastal New Yorgis. Nüüd pole enam kellegi jaoks saladus, et kaksiktornid ei varisenud kokku seetõttu, et neid tabasid terroristide lennukid, vaid hoonetes endis korraldatud plahvatuste seeria tagajärjel."
Sergei Holodov, ajaloolane, Moskva. http://na-russia.ru/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=77

Miks peab soliidne eesti poliitik, endine diplomaat, levitama selliseid kuulujutte?

USS Arizona.

Eesti kui väikeriik on üsna ebameeldivas positsioonis. Meile pole kunagi meeldinud suured ja ennast jõuliselt kehtestavad riigid. Ajaloolise paratamatuse tõttu on siinne USA kuvand mõjutatud nõukogudeaegsetest stereotüüpidest, millele nüüd lisanduvad Kremli netitrollide poolt levitatavad seisukohad. Populaarsed on ideed rahuarmastavast väikesest ökoriigist, kus sõjalisel otstarbel ei kulutataks palju vahendeid. Viidatakse Rootsi poole, kes pole sõdinud sadu aastaid. Paraku unustatakse, et Rootsis on ligi kümme miljonit elanikku, neil on kodumaine kõrgelt arenenud relvatööstus (kaasa arvatud lennukite tootmine), et Rootsi ja Venemaa vahel puudub maismaapiir, mis tähendab et Venemaa peaks ründamiseks sooritama löögi üsna Euroopa südamesse jne jne. Seda, mida maksab Venemaaga sõlmitud leping, näeme hästi Ukraina praegusest olukorrast, ent meil on ette näidata ka Tartu rahuleping kui valus ja endiselt aktuaalne meeldetuletus allkirjade ja pitsatitega kinnitatud sõnadest, mille taga polnud jõudude tasakaalu. Seepärast ma ei kurda siia saabuvate ameerika relvade üle ega arva, et Eesti kaitsmist peaks harjutama pigem Nevadas või äärmisel juhul Lätis, peaasi, et me oma kodu lähedal valitseks vaikus. Ehk saaksimegi seda nautida aasta või paar enne, kui NATO lennukite asemel hakkaksid taevas undama Venemaa omad.

Kui tagasi tulla teineteise poole tõmbuvate äärmuste teema juurde, siis tõenäoliselt olid paljud lääneriikide praegu viiekümnendatesse jõudnud globaliseerumise vastased nooruses kõvad kommunistid, kes selle ideoloogia kokkuvarisemise järel endale uut elu mõtet otsima hakkasid. Need noorema põlvkona esindajad aga, kes tänapäeval alustavad parem- või vasakäärmuslike ideedega flirtimisest, jõuavad varem või hiljem valikuni – sulada meinstriimi või sattuda üksteise vastu kaevikutesse, kusjuures vasakäärmuslased võivad vabalt ühte heita roiskuva Lääne vastu sõdivate paremradikaalidega, olgu need ISIS, Novorossia või mõni tulevikus tekkiv relvastatud liikumine.

Veidi eeposejuttu

Obinitsas peetud soomeugri eeposte päev pani mõtlema, kes ja miks vajavad eeposeid. 19. sajandil, rahvusromantilisel ärkamisajal, eepose mõttes vist ei kaheldud, vähemalt Soomes ja Eestis. Siis arvati, et kultuurrahvaks saamine käibki eeposekirjutamise vaevade kaudu. Muidugi pidi selline teos olema loodud seotud kõnes, mitte proosajutustusena. Ülelahe hõimuvendadel oli runolaulu kujul sobiv vorm olemas, sisugi sai suures osas sealtsamast ammutada. Tulemuseks teos, mida eheda rahvaluulega mitte kursis olev inimene võib vabalt – ja õigustatult, lisaksin ma – pidada otse rahva vaimse varaaida piimapüti pealt riibutuks. Meil oli küll regilaul, kuid paraku ei tuntud seda eepose kirjutamise ajal veel nii hästi, et punuda kõik jutustavamad laulud kokku, lisades ehk mõned läbivad tegelased ja arenguliinid. Rahvuse sünnivalud piirasid mõttelendu, keegi ei näinud isegi unes võimalust minna veel elavate lauluemade juurde lugulaulu tellima, nagu tegi Paulopriit Voolaine aastaid hiljem. Tulemus – hiiumuistendite regilaululaadsesse vormi luuletamine koos vürtsiks lisatud näputäie ehedate lauluridadega – andis küll vägeva tõuke rahvusliku eneseteadvuse tõusuks ja selle kaudu ka autentse folkloori laialdaseks kogumiseks, kuid jäi ja jääb siiski rahvapäraseks kirjatööks, sedagi mööndustega.

Kui vaadata ida poole, siis on pilt mingil määral sarnane eesti ja soome eeposekirjutamise looga. Need rahvad, kelle folklooris on palju jutustavaid laule, saavad oma eeposed nendest kokku panna, nagu seda on teinud erzad. Kellel sedasorti rahvaluulet napib või pole üldse, tuleb otsida sobivaid motiive muistendite maailmas ning need värsistada, soovitavalt rahvapäraseid väljendusvahendeid kasutades. Võimalik on luua midagi ka lüürikat, muistendeid ja muinasjutte kokku segades. Kõik sellised katsetused ei tekita küsimusi juhul, kui need tulevad seestpoolt, see tähendab kasvavad välja oma kultuurist. Siis peaks meie suhtumine sõltuma sellest, mida antud kultuuri kandjad ise arvavad. Aga mis teha selliste eepostega, mis on koostatud teise kultuuri esindaja poolt ja võõras keeles, kasutades rahvaluulet vaid moe pärast? Tundub, et sel juhul ei saa rääkida isegi rahvalikust tekstist. Ometi on selliseid eeposeid loodud.

Kui võrrelda omavahel Mihhail Hudjakovi „Kõldõsini aja“ ja Mihhail Plotnikovi „Jangal-maa“, ehk siis udmurdi ja mansi kunsteeposte sünnilugusid, hakkab kõigepealt silma ühine joon – mõlemad loodi keskmisest kõrgemal ühiskondlikul positsioonil olevate haritud venelaste poolt. Hudjakov sündis kaupmehe perekonnas (1894), Plotnikovi kohta (s 1892) aga rääkisid kolleegid ajakirjanikud, et tema isale kuulusid Siberi jõgedel liikunud parimad laevad. Hudjakov oli erialalt ajaloolane-arheoloog, Plotnikovi kohta teame, et tal oli kõrgharidus (mõnes kirjutises nimetatakse teda pedagoogiks ja folkloristiks) ning et ta käis välismaal (USAs, Inglismaal, Saksamaal). Mõlemad mehed hukkusid repressioonide käigus, Hudjakov lasti maha 1936. aastal, Plotnikovi jäljed kaovad aasta hiljem. Mõlemad väidavad, et nende lugulaulude aluseks on rahvapärimus. Hudjakov viitab käsikirjas isegi üheksa laulu allikatele (Pervuhhin, Potanin, Gavrilov, Munkácsi, Žakov, Kuznetsov, Tšainikov, Spitsõn). Enamus mainituist on tuntud-tunnustatud udmurdi usundi ja rahvaluule uurijad. Teine asi, mis kujul üsna napisõnalised muistendid eeposeks arendatakse. Plotnikov kirjutab eessõnas „Jangal-maale“, et tugineb mansi folkloorile, mida ta on paljude aastate jooksul kogunud. Mis kujul see kogumistöö toimus, võib poeemi põimitud rohkete „pärismaiste“ sõnade põhjal aimu saada. Laias laastus võib umbes pooltele neist tõesti mansi murretest vaste leida, ülejäänud on handi, neenetsi, permi (tõenäoliselt ižmakomi) ja ehk isegi sölkupi keeltest, kusjuures viiendiku osas napib mul päritolu väljaselgitamiseks teadmisi. Tõenäoliselt on Plotnikov saanud tuge Kai Donneri 1913. aastal kirjutatud artiklist „A Samoyede Epic“, mis oli talle venekeelses tõlkes (1915) kättesaadav ja mida ta eessõnas korduvalt mainib. See andis idee sölkupi jutukangelase Itša või Itte~Itje laadi tegelase loomiseks viitega Donnerile, kes tõesti mainib, et sölkupi uuemaid kangelaslugusid tunti ka Obi ääres. Mansi mütoloogiaga seostuvad mõned tegelaskujud – taevajumal Numi Torum (esineb Plotnikovil ka kui Torm ja Num, viimane on juba neenetsi nimi), kuri jumalus Meik (tegelikult mansi menkv – mesthiid, tegemist pole mitte ühe isendiga, vaid see on üht liiki üleloomulike olendite üldnimi), maa all elav mammut (Plotnikovil muhor ja ves, mansi mahar). Samuti teab ta obiugrilaste kombest karu nimel vandeid anda ning seda, et karu peeti taevajumala lapseks. Kahekümne ühe laulu kohta on seda vähevõitu.

Vormi osas kasutavad mõlemad autorid kalevalamõõdu sarnast värssi, mis udmurdi rahvaluulele päris võõras (sõnades on rõhk viimasel silbil), mansi laulude puhul aga mõeldav. Kuigi udmurdi ja mansi eepose sünnilugudes ilmneb teatud sünkroonsus, on lood kahe teose tagamaade osas erinevad. Udmurtidel polnud märkimisväärset eepilisi ega lüroeepilisigi laule, seega sai autor tõesti toetuda vaid proosale, mida tollaste uurijate venekeelsed tööd sisaldasid enamasti lühendatud kujul või sisu kokkuvõtetena. Manside 20. sajandi läveni või üle selle jõudnud eepiliste laulude hulga kohta annavad aimu Reguly, Munkácsi ja Kannisto kogud. Eepose looja oleks saanud liita müütilisi ja kangelaslaule, vahele põimida karupeo repertuaari lõbusamaid palasid, ehk mõne sobiva isikulaulugi. Autentses folklooris puudus vaid läbiv kangelane, muu kõik oli olemas. Paraku on lugu selline, et mainitud kogudest olid tolleks ajaks olemas vaid Reguli ja Munkácsi omad, kus teaduslikus transkriptsioonis kirja pandud mansikeelsele tekstile lisandusid ungarikeelsed tõlked. Neist köidetest, nagu hilisematest Kannisto – Liimola omadestki (veel täpsem transkriptsioon, saksakeelne tõlge) polnud erihariduseta inimeste jaoks mingit kasu. Seega pole ime, et Plotnikov ei aima mansi rahvaluulest kuigi palju. Ta ei tunne laulude peamisi vormivõtteid – parallelismi, algriimi, vormelkeelt. Ja kuigi ta ise kirjutab sissejuhatuses, et mansi uuem eepika on kõnekeelne ja napisõnaline, moodustavad päris suure osa ta lauludest lüürilised looduskirjeldused. Neid ei tunne mansi rahvaluule üldse.

Teatud sarnasust võib leida ka eeposte käekäigus. Hudjakovi lugulaul jäi kauaks käsikirja, leiti arhiivist 1966. aastal ning avaldati teaduslikus väljaandes 1986. aastal. Selle põhjal tehti kaks tõlget udmurdi keelde, esimene, 2004. aastal ilmunud Vassili Vanjuševi tekst loobus võõrapärasest värsimõõdust, samuti kohandati udmurdipärasemaks sõnastust. Tõlkija ise nimetab seda vabatõlkeks. Teine, Viktor Šibanovi tõlge, mis järgib Hudjakovi originaali, ilmus koos venekeelse paralleeltekstiga 2008. aastal. Nii on udmurdid saanud ootamatult Hudjakovi lugulaulu kaks versiooni. Plotnikovi „Jangal-maa“ ilmus 1933. aastal küllaltki suures tiraažis (10 800), ent pole ilmselt kuigi paljude mansideni jõudnud. Kirjastuse poolt lisatud eessõnas süüdistatakse autorit liigses venevastasuses ja panfinnistlikus natsionalismis. Kui lisada juurde, et poeemi ilmumisaasta detsembris kulmineerusid Kazõmi sõja sündmused venelastest agitaatorite brigaadi ohverdamisega Numto järve ääres, millele järgnesid põhjalikud repressioonid, pole Plotnikovi teose laiem levik eriti usutav. Ka pole seda kunagi mansi keelde tõlgitud. „Jangal-maaga“ samade kaante vahel ilmus luuletaja Sergei Klõtškovi loodud Plotnikovi poeemi vaba töötlus. Nii et mansidki oleksid võinud saada kaks eepost korraga.

Ma ei tea, kas Hudjakov ise pidas oma teost udmurdi eeposeks, kuid Plotnikov nimetab „Jangal-maad“ mansi poeemiks. Eessõnana kasutab ta 1924. aastal kirjutatud pikemat tööd „Mansi eepos“ (lk 9 – 46), kus üritab selgitada poeemi tagamaid. Selle lõpus tunnistab ta ise: „Meie poeem Jangal-maa, mida eespool tsiteeriti, pole mansi rahva vabastaja-vägimehe saaga täpne tõlge, see on kirjutatud hoopis teises värsimõõdus, mis pole omane ei mansi ega handi keelele, mitmed korduvad episoodid on välja jäetud. Üldse oli mansi saaga koos sellesse kuuluvate kihtide ja variantidega ainult poeemi koestikuks, kusjuures kõik lood kangelasest-vabastajast, mis meil õnnestus üles kirjutada, liideti sellega tegelase nimest hoolimata. Tahtsime peamiselt säilitada pärimuse vaimu ja originaalteksti võimalikult täpset edasiandmist ning taastada muistendi kangelasest-vabastajast sel kujul, nagu see oleks võinud eksisteerida kui mansi rahvusliku vabadusvõitluse eepose lõpetatud teos...“ (Lk 46).

Püstol paukus ja ohver langes

Vandenõuteooria põhiküsimus tundub olevat kasu – kellele ühe või teise sündmuse toimumine kasu toob. Kusjuures isegi vanade juhtumite puhul lähtutakse antud hetke teadmisest, mida oletatavatel teo toimepanijatel kuidagi olla ei saanud. Järjest rohkem tundub mulle, et kasulikkuse järele pärimine sünnitab küsija peas plaani, millel pole reaalsusega palju pistmist. Kasu järele pärides suuname mõtted stsenaariumis ette nähtud rajale, mis peab välja viima meie oma teooriani. See on loominguline lähenemine ja looming, eriti meie oma looming on meile armas. Isegi nii armas, et annab uue nägemise silmade sulgemise kaudu. Jah, oma loomingu nimel paneme silmad kinni ega vaata seda, mis toimub, vaid näeme asju, mis saavad teoks me mõtetes. Võiks isegi üldistada – vandenõuteooria varjab vandenõu, muidugi juhul, kui vandenõu üldse eksisteerib.

Boriss Nemtsovi tapmise puhul pakutakse meile samuti võimalusi oma teooria loomiseks. Tuhanded inimesed reastavad oma peas neid, kellele tegu otsest kasu võiks tuua. Aga kui eksisteerib tõeline vandenõu, mille osalised ei otsi hetkelist edu? Kui tuntud opositsioonijuhi mõrvamine otse Kremli müüri kõrval ei ole otsene kättemaks, vastureaktsioon paljastamishirmule või muu sarnane põhjuselt tagajärjeni viiv otseseos, vaid hoopis ülbe sõnum? Verekiri ilma otsese kasuta. Ja mitte mustsadalaste, putinjugendi, antimaidani ja mootorrattajõukude kirjust leerist, vaid sealtsamast Kremli müüride tagant. Sõnum, mille meieni mitte kunagi jõudvad seigad peavad ütlema tsaarile, kes isiklikult lubab „kätt juurdluse pulsil hoida“ – etskae, isake, jumal ei hoida isegi neid, kelle iga sammu jälgitakse. Kas arvad, et ta suudab hoida neid, kes ennast ise hoiavad?

On laialdaselt teada, et Venemaal leidub palju neid, kelle jaoks Putin on pehmo. Vaadake kasvõi Irboska klubi juhtivate ajude kirjutisi. Kindlasti on ka tsaari lähikonnas neid, kellele ei meeldi Ukrainas kehtima hakanud järjekordne relvarahu. Neid, kellel on kontroll jõustruktuuride üle. Neid, kes võivad oma läkitusi verega kirjutada. Sel juhul võib mõrv sillal tähendada Putinile märklaua kaela riputamist. Sel juhul saab Putin sellest varsti ka ise aru, aga kas on veel tema võimuses ära muuta või lükata edasi hetke, mil tal tuleb rögiseda: „Ka sina, Brutus.“

Neid ridu kirjutades tean, et samamoodi on tõesed Umberto Eco sõnad: „Aga kui sinu välja mõeldud Plaani teevad teoks teised, siis Plaan justkui oleks, või õigemini ongi olemas.“ Loodan väga, et see pole minu Plaan.

Mõte käis ringi

Millestki sündis teadmine, et istun ranna lähedal suurel lamedal kivil. Randa polnud näha, silmapiirgi sulas uttu, ainult vee vaevunähtav õõtsumine oli ümberringi. Ja piimjas valgus vee kohal. Vaatasin vett ja enese laialivalgunud peegeldust ja mõtlesin, et peaksin mõtlema millestki kaunist ja rahulikust. Aga mõtted pole kalad ja mina pole kalamees ega isegi inimhingede püüdja, tähelepanu hajus koos merega, olin ikka voodis, ikka kestis öö, ikka püsisin ärkvel.

Millest see tuleb, et ma ei oska mediteerida? Kehv enesedistsipliin, laisk teadvus ei taha pingutada? Või on öö lihtsalt selline aeg, kui mõte rändabki üsna kontrollimatult oma radu, nagu uneski. Ainult et ärkvel olles püüad teda asjatult sundida käima teatud kindlaid radu ja kui see ei õnnestu, tunned ennast petetuna. Nagu praegugi, kui tahaksin mõtiskleda päeval tõlgitud gnostilise teksti ainetel, kuid pähe tikuvad õhtul loetud mõtted retsensioonist, kus otsekui etteheitena öeldakse, et mu raamatus aeg seisab ja kulgeb üheaegselt. No seda ma ju tahtsin ja lõin selleks kõik need ajas edasi-tagasi liikuvad arutlused. Tore, kui mu kavatsus vilja kandis. Aeg pole ju midagi iseenesest mõistetavat, ütleb tänapäeva kvantfüüsika. Pole võimalik põhjendada, miks see kulgeb suunas, mida meie tulevikuks nimetame. Oletatakse Suure Paugu poolt antud impulssi. Aga kui Suurt Pauku polnudki, nagu mõned nüüd väidavad? Kuidas seletame universumit siis? Kas oleme jälle tagasi alguses?

Ainus – see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline jumal ja kõige isa, nähtamatu vaim, kes on üle kõigi, kes on rikkumatuses, kes on puhtas valguses – see, keda mitte mingi silmavalgus ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast kui jumalast või millestki sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi tema üle, pole kedagi, kes oleks tema isand. Ta pole mitte mingisuguses alluvuses, sest kõik eksisteerib temas endas. Ta on igavene, sest ta ei vaja mitte midagi, kuna on täiuslik. Tal pole mitte midagi puudu, pole miskit, millega teda saaks täiustada, vaid ta on täiesti täiuslik oma valguses. Ta on piiritu, sest tema ees pole kedagi, kes teda piiraks. Ta on kättesaadamatu, sest pole kedagi ta ees, kes võiks teda kätte saada. Ta on mõõtmatu, sest pole olnud kedagi ta ees, kes mõõdaks teda. Ta on nähtamatu, sest keegi ei näe teda. Ta on igavene, sest ta eksisteerib igavesti. Ta on väljendamatu, sest keegi ei suuda teda hõlmata, et temast rääkida. Ta on nimetamatu, sest tema ees pole kedagi, kes teda nimetaks. Ta pole kehaline ega kehatu. Ta pole suur ega väike. Pole võimalik öelda, mis on ta hulk või mis on ta omadus, kuna keegi ei suuda teda tunda. Ta pole nende hulgast, kes on olemas, vaid on palju enamat. Mitte lihtsalt nii, et ta oleks teistega võrreldes ülim, vaid et tal pole osa ei aioonis ega ajas. Sest see, millel on osa aioonis, oli algselt loodud. Ta pole suletud aega, sest pole kedagi ta ees, kellelt ta midagi saaks. Sest ta vaatleb iseennast üha uuesti oma puhtas valguses.(Johannese apokrüüf)

Ennäe – jõudsin ikkagi oma Nag Hammadi tekstini. Ilma lõpu ja alguseta universumit võiks iseloomustada gnostikute püüdluste abil kirjeldada kirjeldamatut, seda, kes oli, on ja jääb, pealegi mitmel kujul. Androgüünsus Metropatori ja isesündimine Autogenese kujul – need on mõned Ainsa aspektid, mis pidid aitama mõistusel nii rasket ülesannet lahendada. Äkki hüppab mõte Buddhale, kelle kujutamisel (silmad ja nina) kasutatakse ka numbrit üks, sümboliseerimaks kõige ühtsust. Ja erinevad vaimolendid kui Buddha omaduste väljendused, just samuti nagu Barbelo on Ainsa naiselik alge ja tema esimene laiendus – aioon. Kõiksuse sopistus. Mustast august välja murdnud valgus. Olemise esimene väli? Või hoopis välu? Allapoole laskuva vaimsuse aste? Kus on üleval, kus all? Aioonid halgahtavad mõtte jõul olemisse.

Sest ta näeb ise ennast valguses, mis teda ümbritseb. See on eluvee allikas, ta annab kõigile aioonidele igal kujul. Ta tunneb oma kuju ära, kui näeb seda Vaimu allikas. Ta suunab soovi oma valgusvette, mis on puhta valgusvee allikas, mis teda ümbritseb. Ja tema mõte (ennoia) sooritas teo ja ta (f) ilmus ta ette ta valguse hiilguses. See on esimene vägi, mis oli olemas enne kõiki aioone ja mis avanes ta mõttest – kõige pronoia (ettenägevus), tema (f) valgus hiilgas ta oma valguse kombel, täiuslik vägi – see on nähtamatu täiuslik neitsilik vaim (pneuma). Ta (f) on vägi, auhiilgus, Barbelo, täiusliku kirkuse aioon, ilmutamise hiilgus, neitsiliku vaimu hiilgus. (Johannese apokrüüf)

Kohe ilmub silmade ette taevakehadest troonil mediteeriv Buddha. Ent tema pole looja. Kas oleme Ainsa meditatsiooni vili, kujustus,“sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie“ (Ap 17: 28)? Kui oleks nii, peaksime in principio olema täiuslikud. Aga pole, sest pimedus segunes valgusega ja mateeria vaimuga. Mitme usundi üks põhiküsimusi on ju see, kuidas seletada, miks on täiusliku olendi looming ebatäiuslik.

Ent pimedas toas liigub mõte ikka omasoodu, mitte sirgjooneliselt nagu rong jaamast A jaama B, vaid sooritab kusagilt teadvuse sügavusest tõusvate impulsside tõukel ootamatuid jõnkse. Kokkuvõttes tiirutab see muidugi mingis ringis, mille kohta usun, et mõtleja huvides võiks see olla üsna avar. Taas tuleb meelde Loomingus ilmunud arvustus „Imelise koja“ kohta. Ka seal tõdeb arvustaja, et ringikujulist liikumist:

Või mine sa seda arenguvärki tea: folkloristina võib sellele „minale” olla külge hakanud ja jäänud nii antiikmaailmas kui ka barbarite (loodusrahvad, soomeugrilased Siberis, kus ta on korduvalt käinud) seas valitsev teistsugune maailmavaade ja ajatunnetus, kus aeg ei käi lineaarselt, vaid seisab (s. t. minevik, olevik ja tulevik on igas hetkes koos) või käib siis sõõrjalt. Sellele viitab asjaolu, et mõningates tekstiüksustes on autor suutnud aja seisma panna, selle tunneb lugedes ära. Ja kui siis aeg veel ka sõõrjalt käib, võib ju vabalt olla, et autor on selles raamatus mõeldud mõtteid ennegi mõelnud, samadele järeldustele varemgi jõudnud; samu tundmusi ja tundeid ka mujal läbi elanud, aga Mazzanos viibimine oli vajalik ehk selleks, et need selgineks ja kinnistuks. (R. Tootmaa. Mazzano-päevik: nulla dies sine linea. Looming 1, 2015)

Nii ongi, mitte ainult aeg ei liigu sõõrjalt, vaid sama mudelit kordab ka mõtlemine. Ma ei mäleta praegu, kas olen kusagil kirjutanud sellest, et siis, kui puutun kokku mõne keerulise küsimusega, näiteks teadusliku uurimistööd tehes, ei klammerdu ma sellesse kunagi paaniliselt. Ma ei suhtu asjasse nii, et enne vastuse leidmist ei tohi tegeleda ühegi muu asjaga, sest olen veendunud, et aju on liiga võimekas selleks, et ta ühe probleemi taha lukustada. Mõttel peab olema ruumi tulla, halgahtada olemisse. Seepärast käitun hoopis vastupidi, jätan asja sinnapaika ja otsin vaimule muud toitu, lootes, et kusagil teadvuse sügavustes jätkub informatsiooni sõelumine, võib-olla mitte väga intensiivselt, aga siiski. Intensiivne mõttetöö ühe küsimuse kallal on nagu kange hape, mis söövitab ajju sellised seosed, mille kütkeist on hiljem raske välja pääseda. Sellist mõtlemist võibki võrrelda rööbastel kindlaid teid pidi liikuva rongiga. Ent kui ma tahan avastada midagi uut, eeldab see ka uusi seoseid. Järelikult pean loobuma lineaarsest kindlapiirilisest mõtlemisest, minema rööbasteelt maastikule, kus võib liikuda eri suundades. See pole mingi šamaanikursusel õpitud tarkus, vaid elu jooksul läbi proovitud praktika. Ja tõsiasjas, et mõtlemine käib sõõrikujuliselt, võib veenduda igaüks unetul ööl voodis väherdes. Soovitan siis oma vaimu mitte liialt palju tagant sundida. Las ta käib ja toimetab oma tahtmist mööda. Kindlasti on selleks kaalukaid põhjuseid.

Mitu aastat tagasi sõnastasin oma esimese vandenõuteooria. Asi puudutas servapidi ka Andrea Rossi niinimetatud külma termotuumareaktsiooni, mille generaator on saanud nimeks e-cat või ecat. Kuigi sellest ajast on üsna palju vett merre voolanud, pole asi kuigivõrd reaalsem. Tõsi – on leitud teadlasi, kes on Rossi seadet uurinud ilma selle toimimisprintsiipe mõistmata. Sest neid peetakse ikka saladuses. On kirjutatud palju teaduslikke artikleid Rossi seadmes toimuva oletatava reaktsiooni kohta. Sest looja ei suvatse seda ise kommenteerida. Endiselt pakutakse müügiks 1 MW võimsusega jaama, ja ikka klausliga, et seeriatootmiseni on jäänud mõned kuud. Endiselt väidetakse, et kodutarbimiseks mõeldud 10 kW seade on katsetamisel. Milles siis asi? Näib, et inimkonna käsutuses on muinasjutuline energiaallikas, kuid keegi, isegi mitte selle loojad, ei kiirusta seda praktikasse juurutama. Näidatakse ühtainsat kuumusest hõõguvat silindrit, mõõdetakse seda ja nenditakse, et tõepoolest, tundmatut laadi reaktsioon annab energiat kaks kuni kümme korda rohkem, kui seadme töös hoidmiseks tarvis. Muidugi, kahekordne koefitsent on üsna vähe võrreldes kolm-neli aastat tagasi välja hõigatud tulemustega. Võib-olla ongi selles põhjus? Üle viie ulatuv COP saavutatakse tänapäeval ka tavaliste soojuspumpadega, milles ei kasutata mingit salapärast reaktsiooni. Milleks riskida Rossi sünteesiga, kui selle kasutegur on umbes sama, ent toimuv protsess arusaamatu ja loojate poolt salastatud? Ükskõik kuidas asi ka ei oleks, jään kindlaks oma varasemale seisukohale, et kõige lihtsam viis oma toodet müüa oleks see valmis teha ja toimivana ette näidata, mitte jääda laboritingimustes katsetama. Aga kui loojad ise ka aru ei saa, mille nad on välja mõelnud, siis peaksid nad leiutise ligi laskma teisi teadlasi, kes aitaksid neil selgusele jõuda. Seni on näidatud ainult hõõguvat silindrit ja lastud mõõta, kui palju energiat kulub ning kui palju seade ise kiirgab. Mis on silindri sees, see on ikka saladus. Nime järgi võib oletata, et toimub mingi katalüüs, on ka teada, et selles osaleb vesinik ning et radioaktiivsust ei teki. Aga kui loodetakse saladust hoides tulevikus tervet maailma kontrollima hakata, siis on see asjata lootus, varem või hiljem jõuab keegi samade tulemusteni. Kui on, milleni jõuda. Kui katalüüs ei kasuta üle mõistuse kalleid või haruldasi keemilisi elemente, mis toodetava energia hinna konkurentsivõimetuks muudavad. Kui pole tegemist bluffiga nafta hinna langetamiseks, nagu tookord oletasin.

Miks ma selliseid asju kirjutan? Kas on õigustust sellele, et püüan sõõrikmõtlemist sõnadesse panna? Ehk loodan, et keegi hakkab kunagi pärast mu surma arvutist faile otsima ja leiab need mõttekäigud? Miks üldse kirjutada eesti keeles? Kunagi oli mul mõte kirjutada raamat kassidele. Sest nad ei oska lugeda. Eesti keeles kirjutamine on umbes sama – saja aasta pärast pole vahet, kas kirjutasid inimestele või kassidele. Teeme näo, et meil on oma kirjandus, oma kultuur, mis kestab igavesti. Kulka jagab raha ja auhindu. Aga tõde on hoopis see, et Andrei Ivanov, kellele me kodakondsust anda ei taha, on rahva poolt loetav ka siis, kui valik meie vendade raamatuid on paigutatud igaks juhuks säilitamisele vanade raamatute ja käsikirjade juurde, lootuses, et mõni teadlaned tulevikus võtab vaevaks eesti keele ära õppida. Ma saan aru Kaur Kenderist, kes ropendab kogu südamest. Palju muud polegi ühe väikese väljasureva rahva kirjanikul teha. Valada kogu oma sapp ja põlgamine välja, kuni veel võimalik, kuni keegi saab veel aru, millest kirjutad. Kuni keegi veel viitsib lugeda. Sama kehtib Kivisildniku kohta. Masendav on olla kirjanik rahva seas, kes sind ei hinda ega loe, kes produtseerib riiulite kaupa mõttetuid raamatuid, kulutades oma niigi nappivat vaimujõudu. Ja pole loota, et aeg annab meelepärast arutust.

Äkki peaks eestluse muutma salaseltsiks, nagu on vabamüürlased, roosiristlased ja teised. Salapära aitaks meil kestma jääda. Ehk saaksime ennast okultsete teadmiste valdajatena isegi maailmas müüa? Mõtleks välja legendi sellest, kuidas templirüütlid tõid oma saladused Maarjamaale ja tegid meist nende pärijad. Hargla on sellest juba kirjutanud, tuleks rauda edasi taguda. Või rõhuks pigem ürgsele soomeugri tarkusele, mis igas emakeelses sõnas varjul. Telliks Mikitalt veel mõned raamatud meie unikaalsuse kinnituseks. Kas siis selle maa keel salakeelena ei või endale püsimist otsida? Austatud lauljast saaks veel austatum šamaan või preester ja Kristjan Jaagu saksa keeles kirja pandud sõnad osutuksid tõeks. Siiski – et asi muule maailmale korda läheks, tuleks põhjala pilvede alla tuua natuke idamaist müstikat. Kalevipoeg, kabala ja gnostikud, see juba läheks! Kalev kui disharmooniaks kehastunud mateeria, Jaldabaoth ise, ja tema poeg Sabaoth, kes sai sõõmu valgust Sophia valgusest (kas kusev Saarepiiga?) ja ühes sellega suure väe kaose jõudude üle. Oh jaa, enne Kalevipoega on meil ju veel ilmalind koos oma müstilise pesa ja munadest kooruvate taevakehadega. Millised interpretatsioonivõimalused!

Mis puudutab kiivust, siis on see leitud olevat nurisünnitus ilma ühegi vaimuta selle sees. Otsekui vari sai ta olevaks ääretus vesises aines. Seejärel visati sapp, mis sai olevaks varjust välja tulles, kaose ühte ossa. Sellest päevast peale on vesine substants ilmne. Ja mis uppus selle sisse, voolas ära, olles kaoses nähtav; nii on naisega, kes sünnitab lapse – kõik ta üliküllus voolab välja, just samamoodi tuli aine varjust väljudes olemisse ja heideti sellest lahku. (Nimetu Nag Hammadi käsikiri)

Ja Kalevipoja nimi annaks palju rohkem variante kui seitsesada kakskümmend erinevat Jehovah tähekombinatsiooni. Vaadake ise – 10 häälikut, neist kordub vaid kaks vokaali! Kui anda sümbolväärtus ka hääliku positsioonile, saab ainuüksi Kalevipoja nimega väljendada kogu maailma tarkust.

Istun jälle kivil keset laisalt õõtsuvat vett. Ent see pole vesivalgus, vaid päris tavaline merevesi, mis pilvise taeva all kummaliselt helendab. Minu peegelpilt loksub vees. Kui pilk seda tabab, ei juhtu midagi. Olen endast niivõrd teadlik, et ei suuda seda isegi unes unustada. Mõte liigub sama laisalt kui laine. Olgu ringikujuliselt või otsejoones silmapiiri poole. Vees on kive, silmapiiril ehk hakkavad paistma purjed. Sõnad halgahtavad olevaiks, sünnib tekst.

Unest ja pärimusest

Unenägu sarnaneb pärimusega – tarvitseb hakata seda meelde tuletama, kui iga teadvuse pinnale kerkinud detail saab õngeks uuele. Üks motiiv hargneb teisest ning peagi avastad üllatusega, et mäletad asju, millest sul enda arvates aimugi polnud. Sama juhtub pikka laulu või lugu jutustades. Kui algus tehtud, tulevad sõnad otsekui iseenesest, kuigi alles hetk tagasi kahtlesid, kas mäletad neid. Pealegi on unenägu pärimuse sugulane selles mõttes, et meenutamise käigus, mis toimub jutustades, omandavad varem üsna hajusad nägemused konkreetsed piirjooned. Pange tähele – kui te ka valjusti ei räägi, jutustate pärast ärkamist unenägu endale mõttes, vormides sellest traditsioonilise narratiivi.

Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.

Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.

Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.

Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.

Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.

Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.

Tagametsa jutt

Kui seda metsa ees ei oleks. Juhan Liiv

Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita

Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.

Ärkan keset ööd, akna taga kohiseb tuul. Pilv on vajunud metsaserva ligi, vana kuu kaame valgus langeb mu peale. Püüan meelde tuletada, mida unes nägin, teadvus kuvab kummalisi pilte – rohtukasvanud raudteeveer, taamal roostes vagunid, kolm meest astumas linna poole. Üks neist on tegelikult surnud, meenub äkki. Tapetud nimetus väikeses kohvikus. Miks? Oli vist mingi mõttetu kättemaks mulle tundmatute inimeste poolt. Julm ja jabur surm. Ma ei imesta, et ta praegu koos meiega kõnnib, unes pole ajal kindlat suunda, püüan ainult meelde tuletada, kuhu parkisin auto. Mäletan, et sõitsin linna autoga, sealt lendasin kuhugi, kus pärast toimus kuritöö. Ja uuesti tagasi, nüüd vist rongiga, kartus hinges, et samad mehed varitsevad mindki. Siis see raudtee mahajäetud vagunitega. Miks peab inimene selliseid asju unes nägema? Tegelikult oleme ju metsarahvas, kes elab oma maal juba kümme tuhat aastat, väidab Mikita. Sellest ei jõua miskit mu unedesse, kus on jõgesid, merd ja mägesid, aga mitte metsa. Veel on palju asjade pakkimist, rongile või lennujaama kiirustamist, hiljaksjäämist – seda näidatakse. Võõraid linnu ja maastikke samuti. Ent aastatuhandete geneetiline kaja, kuhu see jääb? Olen küll toolilt toolile ronides vältinud põrandal roomavaid madusid või püüdnud väljuda vee poolt üle ujutatud majast, kuid pole ühtki hirmuunenägu metsa eksimisest. Võib-olla see ongi geenidest tulenev, ma lihtsalt ei eksi metsas ära ega oska seda isegi unes karta. Tegelikult pole ma ka võõras linnas kunagi ära eksinud, aga sellist asja tuleb unes ette. Paigad muudavad ennast ootamatult: oli vaksal, kuid sisenedes leiad ennast hoopis rahvast tulvil postkontorist. Mida nad kõik siin teevad ja kus, pagan võtaks, on väljapääs perroonile? Üks viimasel ajal sageli esinevaid hirmumotiive on auto kaotamine. Alati juhtub olema talv, alati on kõikjal hullupööra autosid, mille vahelt püüan asjata leida enda oma. Tean, et parkisin selle mingi jabura metallist angaari seina äärde. Aga pole, seal õue peal on küll töökoda, kuid isegi sealt ei leia ma oma sõiduriista. Ilma mingi üleminekuta seisan äkki Tallinnas nõukaaegsel Võidu väljakul ja ootan bussi – Tartusse sõitmiseks. Või asun teele jalgratta sadulas, peas mõte, et kaks otsa ühe päevaga on liig mis liig.

Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?

Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.

Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.

Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.

Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?

Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.

Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.

Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.

Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.

Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.

Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.

Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.

Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.

Kiuslikud mõtted

Mõnikord valimiseelsel ajal, tüdinult kõikjalt peale pressivaist kõlavatest lubadustest, tulevad pähe kiuslikud mõtted. Täna hommikul hakkas kummitama mu oma partei loosung kaheksasaja eurosest alampalgast. Sotsid pole ainsad, kes näivad just enne valimisi taipavat, et võrreldes mitmete naabritega on eestlaste palganumbrid naeruväärsed, hinnad paraku aga väga tõsiselt võetavad. Järelikult suudetakse mõista, et praegune üliliberaalne majandusmudel pole jätkusuutlik. Saadakse aru, et tulumaksu võrdne vähenemine ei aita vaesemaid, kes võidavad kuus vorstijupi või viinapudeli raha, samal ajal kui kümneid tuhandeid teenivad kaasmaalased saavad riigile maksmata jätta sadu eurosid. Lähenevad valimised otsekui annaksid poliitikutele mõtlemisvõime tagasi. Mõneks ajaks, kuni koalitsioonikaubad tehtud ja avansina väljakäidud ideed, mille turjal võimule tõusti, taas prügikasti visatud. Mis teha, sellised on olud, vabandatakse siis. Tahtsime parimat, aga välja tuli jälle harju keskmine. Oleme sellise asjade käiguga üsna harjunud, sest selline on demokraatia.

Ent kuidas elada teadmisega, et töötasu, mida saan oma ala juhtiva teadlasena, kvalifitseerub valimiseelsete mõttelendude valguses kuhugi alampalga kanti? Sellest kiuslikust mõttest hargneb teisi. Miks on nii, et sõnades ülistatakse teadmisi, praktikas aga ei too nende omamine peagi sisse niipalju, et inimväärselt elada, normaalses rahvusvahelises teaduselus osalemisest rääkimata? Miks armastatakse rääkida hõimurahvastest, kuid nende kultuure uurivaid teadlasi nagu poleks olemaski? Kas teadus polegi kultuuri osa? Kas kultuur on vaid teater, etnofutu, rahva- ja folkmuusika? Kas kultuur on ainult taust, mille ees poliitikud saavad poseerida ja ärimehed oma tooteid müüa? Minusuguse tööd ja tegemised lähevad korda vaid niivõrd, kuivõrd aitavad seda tausta luua. Eksootilised fotod välitöödelt, need kõlbavad seintele küll, kui on tasuta saadaval. Filmid lähevad samuti, kui pole liiga pikad ja spetsiifilised. Uurimuste seisukohad kõlbavad erandkorras, kui rõhutavad populaarseid arusaamu või suundumusi, mida saab kasutada oma ideede toetamiseks. Muul juhul need ainult segavad. Pealegi on oma erialal tõsiselt võetavad kirjatööd üsna raske lugemine neile, kes enam päevalehtigi lugeda ei viitsi, populaarteaduslikud väljaanded aga on edukalt surmanud käibiv teaduspoliitika.

Kuidas müüa usundi-alaseid uurimusi ajal, kui internet kubiseb kõikvõimalikust esoteerikast? Kes ostab rahvalaulu- ja muusika kohta kirjutatud artikleid, kui saab tasuta või sümboolse raha eest kasutada ja ise tõlgendada arhiivides leiduvat materjali? Pealegi arvatakse, et rahva vaimuvara peab olema tasuta kättesaadav ka juhul, kui see sisaldab lisandväärtusi, olgu need loodud materjali säilitamise ja korrastamise või interpreteerimisega. Miskipärast aga ei kipu seesama kultuurilooja, kes meie poolt vahendatu ja tõlgendatu oma loomingusse paneb, seda tasuta jagama. Kaverite ajastul, näe, on tema loodud lisaväärtus kordades hinnalisem, sellised on turu reeglid. Tundub ka, et Eestile on kombeks üks teadlane korraga, olgu selleks X, Y või Z, sest mingil etapil tunneb meedia huvi vaid vaid ühe inimese arvamuste kohta, mida siis serveeritakse kogu teadusharu seisukohtadena. Aga keda see huvitab. Teadlane, eriti humanitaarteadlane olla pole uhke ja hea. Samuti pole hea olla kirjanik. Koos teadlasega paikneb viimane praeguses ühiskonnas redeli alumistel pulkadel, või kui soovite võrdlust loomariigist – mõlemad on toitumisahela alumised lülid, kes süüakse kindla peale ära. Aga siis tuleb ikka keegi, kes korjab luud kokku ja viib metsa kännu peale. Seepärast ei saa meie sugu kunagi otsa, olgu ühiskonnakord milline tahes.

Proosaline luuletus. Kassidele.

Nojah. Kui on juba jõulu teise püha õhtu, siis pole seda aastat enam kuigi palju järel. Veel mõned lühikesed ja loodetavasti valged päevad ning pikad ja ehk mitte liiga külmad ööd. Kõlab nii, nagu oleks aasta maantee, mis lõppeb ootamatu kaljuseina või kuristikuga. Kui mitte kaljud, siis tõkkepuu peaks ikka ees olema. Ent mis on tõkkepuu taga? Kõigepealt peaks tulema ju mingisugune raudtee, aga kui uus aasta algab teisel pool seda, siis mis rongid kihutavad vana ja uue aasta vahel? Kas kiirrongid, ütleme näiteks, aastast 1956 aastasse 2034?. Või suvalisest jaamast, vabandust, aastast, suvalisse aastasse vastavalt tõkkepuu taga seisjale? Või pole neil ajaga üldse pistmist? Pühivad mööda mälestustega laetud vagunite tulede säras, aga mitte nii, et üks vagun ühest ja teine teisest aastast. Ei, kõik läbisegi. Näed ehk oma nabanööri lõiganud ämmaemandat. Ja siuhti – üle näo lehvib Alevtina nunnarüü. Ja siis juba pritsib mulda. Või tuld? Põhiline, kuidagi tuleb üle rööbaste teisele poole saada. Üle raudse jõe, aga see pole unustuse jõgi, mis võibki olla voolava veega, ainult et pigem lookleb see unustuse kallaste vahel. Umbes nagu Emajõgi nimetute luhtade ja põõsaste vahel. Kalameeste prügi ja tühjad pudelid mõlemal pool. Seiskunud mootoriga paat triivib allavett, sest isegi sellel jõel saab kütus enne otsa, kui peatub vool. Antud juhul aga tuleb ületada aastavahetuse ilutulestikku peegeldavad rööpad, mis näivad pilduvat sädemeid. Otsekui lõikaks keegi relakaga relsse. Ja sädemeid kiljub mu hing. Aga miks, mind ju ei lõigata ega lihvita. Või ehk siiski. Oleks ometi rongide vahel väikegi vahe! Kusagil kahe raudtee vahelisel saarel peaks ju olema Depoo, unelmate söögi- ja joogimaja ajatud lauad, väikeste kiviplaatidega kaetud põrand ja tagaseinas roostevabalt helkiv lett. Rujaline maailm! Ööpäev avatud marjamaa, hakkšnitsel ja mannavaht, ehk isegi kiire õlu söögi kõrvale või lonks viina kaasavõetud pudelist peldikuseinte varjus. Igavesti haljas kiri soovimas Head Uut Aastat. Aga kui tõkkepuu normaalasend on suletud – nii võib lugeda valvuriputka kõrval helendavalt sildilt – kust ma siis tean, millal võib üle rööbaste minna? Aeg oleks juba helgesse tulevikku pääseda nagu Jukul, kes hüüdis – õpetaja mina tahaksin ka Nõukogude Liidus elada! No kes ei tahaks paremat homset, näidake mulle näpuga. Aga ikka läheb nii, nagu tollel sellil, kes tahtis Kremlit näha, kuid sattus selle asemel raudteejaama. Vot, siin ma seisan ega saa sotti, millal ja kuhu kõik need rongid sõidavad. Kukekesi pole mulle vaja, apostlikke pätte kaheteistkümne kaupa ka mitte. Olen ise kolmeteistkümnes, vanakurja tosinas mees, kes kohe tõkkepuu taha saades kavatseb kodumaa reeta. Sest vaadake, ka mina olen sisserändaja poeg, sääskede ja parmude jumal, ja tahan sealpool sood kirjutada evangeeliumit kassidele.

Sajaga?

Eelmisel nädalal Pärnust sajaga Tartu poole sõites juurdlesin selle üle, miks öeldakse: ela sajaga. Sõitsin sajaga selleks, et kiiremini koju jõuda. Tee oli tuttav, tänavu kümneid kordi sõidetud. Aga elu? Kuhu ma peaksin sajaga elades kiiremini jõudma? Hauda? See on ju elu lõpp-punkt. Või mõeldakse mingit vahefinišit? Ela sajaga, saad kiiremini pensile! Kuidas kõlab? Või: ela sajaga, saad ratsa rikkaks! Rikkaks saamise vastu pole mul midagi, ent kuidas aitab sellele kaasa sajaga elamine? Isegi sajaga tööd tehes võib enamus inimesi jõukusest und näha. Või hoopis: praegu ela sajaga, pärast on aega järele mõelda! Selle tähendus oleks – tee noorena, mis pähe tuleb ja meeldib, kui oled vana ja väeti, siis võid targutada. Ma praegu ju targutan, eks ole. Muuseas on samanimelise saatesarja venekeelne pealkiri palju mõistlikum: Живи на все сто, mida võib tõlgendada: ela sajaprotsendiliselt. Aga see on hoopis teine asi, kui elada sajaga.

Lux est umbra Dei

Hommikuti tööle sõites keerleb peas igasuguseid mõtteid. Keeran rooli ja pean omaette plaani, kuidas mõnda neist sõnastada. Täna võiks kirjutada merest, mõtlen. Või arutleda teemal, miks sigineb meid ümbritsevasse inforuumi järjest rohkem teadlikku valet. Või mõtiskleda selle üle, miks mulle meeldib Himaalaja. Või hoopis jätkata tööd mõne pooleli oleva käsikirja või teadusartikli kallal. Pargin auto, ronin välja, löön ukse pauguga kinni. Ja pea on äkki tühi. Otsekui elaksid kõik viljakad mõtted ainult kabiinis või vajaksid nad arenemiseks teatud müratausta või erilist õhku või hoopis seda, et mu motoorika tegeleks teatud kindlate asjadega. Võib-olla sünnivad tuumakamad mõtted üldse teadvuse ääremail ning kardavad esialgu tähelepanu nagu vanakurat välku? Äkki nad püüavad mulle kogu aeg märku anda, et liigne tähelepanu tapab? Lase meil ometi natuke kosuda, ära pimesta meid oma teadlikkuse valguskiirtega! Kas on see nii või mitte, aga tulemus on alati sama. Sisenen majja, võtan valvurilt võtme, kõnnin tühje hämaraid koridore mööda kabinetini, käivitan arvuti, istun helendava ekraani ette ja avastan, et pea on täitsa tühi. Kõik sõidu ajal mõeldud mõtted on põgenenud, jättes vaid ähmase mälestuse.

Põrnitsen aknast kahvatut märga hommikut ning ainus, mis meelde tuleb, on tõdemus, et varsti on kogu lumekirme sulanud. Siis ilmub kusagilt fraas „uttu lahkuvad laevad”. Ei, Kristiina laulus oli teisiti – „...sadamast lahkuvad laevad / täis naisi, lapsi ja mehi”. Aga meri on kaugel koos kõigi oma udude ja sadamatega. Nende seas on nüüd üks, mida tinglikult oma sadamaks võin kutsuda, sest seal ootab kevadet mu purjekas „Vassilissa”. Järgmisena turgatab pähe eile enne uinumist loetud „Rännud kuue teejuhiga”, õigemini selle esimene peatükk, kus oli aimata õige pisut Hispaania hõngu, Tuglas kui teejuht aga kippus jääma Vares-Barbaruse, Ristikivi ja isegi bussijuhi varju. Tundus üsna nüri vaimumõõga vehklemine, kahvatud põhjamaised virmalised sealpool Püreneesid, mille valgel välgatasid mõned kohad, kohvikulauad ja kuulsate kunstnike näod. Sekka paar fakti ajaloost ja oligi kaasaegne Hispaania teekond valmis, peaasi, et keegi ei saaks autorit uussiiruse sildiga õnnistada.

Nonii, paistab, et mõte hakkab pakkima nagu sulalumi. Olen varemgi omaette juurelnud selle üle, miks on uussiirus siinmail muutunud põlgust väljendavaks mõisteks, millega saab hästi inimesi paika panna. Ja huvitav - iga kord kangastub lõpuks Mihkel Muti blaseerunud nägu, nagu oleks temal sellega miskit pistmist. Viimasel ajal lisandub talle näppu vibutav Rein Raud, kelle pilk näib ütlevat: „Vaata ette, mees, muidu pead selle häbiga surmani elama.” Kas siirus on häbiasi? Või on asi selles, et see müüb? Või tahetakse öelda, et uussiiruse stigmaga märgitud autoritel pole hinge taga muud, kui isiksuse tühisus? Me oleme harjunud targaks pidama neid, kes oma puudused voorusteks muudavad. Küllap on targad ka need, kes oskavad ennast hästi müüa. Mul pole selle vastu midagi, lasku käia. Tegelikult on iga inimene ühes oma kogemuste ja mõtetega kordumatu. Ja kui ta oskab seda esile tuua mulle arusaadaval ja isegi nauditaval viisil, on see tore.

Minu arvates hoiab kaasaegse maailma tüüri hoopis müstika, mille tasakaalustamiseks võib siirusest kasu olla. Kirjanduse ja filmikunsti lahkel toel näib müstika olevat haaranud kõik eluvaldkonnad. Minult on korduvalt uuritud, kas olen oma Himaalaja reisidel kogenud midagi üleloomulikku või puutunud kokku salateadmistega. Eitava vastuse korral on ikka imestatud: „No mis sa seal siis käid?” Justkui peaks esoteerika olema ainus motiiv, mille nimel maailmas ringi liikuda. Justkui ei piisaks inimhinge liigutamiseks enam looduse ja kultuuri nähtavatest imedest, vaid oleks vaja veel midagi neist võimsamat. Salapäral on suur vägi, mis lisaks hingevärinaid esile kutsuvale emotsionaalsele pingele käivitab ka uudishimu ja võimaldab pühendumist. Ja kuigi üleloomulikule pühendumine võib eeldada ego mahasurumist, on see näiline, sest kõik, mis kaotatakse mõtlemise tasandil, võidetakse mitmekordselt tagasi tundeelus. Seni, kuni ei tegeleta spetsiaalsete ja üldsegi mitte müstiliste meeleharjutustega, ei kao kuhugi küsimus, mida ma saan.

See selleks. Kui ennist ütlesin, et maailma tüürib müstika, siis ei mõelnud ma seda, et ta teeb seda iseseisvalt. Müstika tundub olevat pigem käsutäitja, tõeline Suur Tüürimees eelistab laeva juhtida varjust. Me ei tea, kes ta on, ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kuhu kurssi hoiab. Kui üldse on keegi, kes valdab informatsiooni ka selles mõttes, et suudab iga hetk teha vahet tõe ja väljamõeldu vahel. Meie ei suuda seda ammu. Elame ajal, mil teadmiste valgusest on saanud pimedus. Kõikjalt meile suunatud teave pimestab, kurdistab, desorienteerib. Meie vaim on abitu võimsate infovoogude fookuses. Raske on öelda isegi seda, kas oleks parem uskuda, et praegune olukord on juhuslik või toimub kõik kellegi targal juhtimisel.

Umbes sellised mõttekäigud ei lase mul oma reisipäevikuid ümber töötada müstilisteks vaimurännakuteks või üleloomulikke elemente sisaldavateks seiklusteks. Isegi siis, kui see müüks. Luulega on teised lood, see peabki veidi üleloomulik olema, vähemalt seni, kui erineb piisaval määral päevauudistest. Ent proosa, eriti reisikirjandus või miski, mis seda meenutab, võiks vähemalt minu puhul jääda kahe jalaga maa peale. Millleks peaksin lisama veel bitte meid ümbritsevasse mürasse?