Alati tekib just jaanipäeva paiku imelik ängistus. Kas on põhjuseks see, et ööd hakkavad varsti jälle pikenema või hoopis kevadise aja asendumine küpse suvega, mine tea. Mäletan, et kolmkümmend aastat tagasi ja varemgi oli tunne, nagu algaks jaanipäevast suve allakäik. Selgesti on meeles see kahekümne neljanda juuni varahommik, kui sõitsin Moskva rongiga läbi alles magava Lõuna-Eesti Tartusse. Kõikjal suitsesid veel lõkkeasemed, aga ühtki jaanipeolist polnud enam näha. Peas trummeldas mõte – kahju, kõige ilusam aeg sai veedetud välitöödel Udmurdimaa kuumuses, nüüd on suvi läbi. Kui järele mõelda, siis sai jaanipäevaks läbi vaid välitööde hooaeg, südasuviseid ekspeditsioone tuli sel ajal harva ette. Hiljem küll, siis sai käidud juulis ja septembriski ja suvine pööripäev ei seostunud enam suve lõpuga. Kuid ängistus jäi. Tõsi, pärast jaanipäeva läheb see üle, sest siis on mul enamasti puhkus, mis kestab augusti teise nädalani.
Üsna tüütu on igal aastal lugeda ja kuulata kurtmisi jaanipäeva viletsast ilmast. Justkui läheks ilm eestlasele tõeliselt korda ainult kaks korda aastas. Muidu tulgu taevast või pussnuge, aga jaanilaupäev olgu kuiv ja soe ning jõululaupäev vaikne ja lumine. Nojah, ega mullegi meeldi hommikust õhtuni ladisev vihm, kuid väike sabin ei riku päeva. Üldse hädaldatakse hirmus palju külmade suvede üle, ju on viimaste aastate kuumalained pannud unustama, milline Eestimaa suvi tegelikult on. Näiteks mäletan, et 1997. aastal läks ilm suviselt soojaks alles juuli lõpus. Kuid on olnud igasuguseid aegu, ka selliseid, kui juuni algusest septembrini ei saja üldse. Meie kliima on muutlik, selle üle pole mõtet nuriseda. Tänavustel ilmadel pole häda midagi kõigi nende jaoks, kelle suvepäevad ei möödu rannas. Purjetaja seisukohast on ehk veidi tuuline olnud, aga parem tugev tuul kui totaalne plekk.
Täna hommikul avastasin uksematilt surnud varblase, Kassid olis selle toonud kui panuse pere toidulauale. Muidugi tegi see kurvaks, samas on mõttetu kurvastada kiskjate loomuse üle. Loomus, olgu paiga või elusolendite oma, ongi seetõttu loomus, et selle muutmine pole meie võimuses. Jah, olid ajad, kui arvati, et inimene suudab kõik ümber korraldada oma parema äranägemise kohaselt, kuid siis selgus, et see parem äranägemine polegi kõigi või kõige jaoks sobiv. Õnneks jäid Siberi suured jõed ringi pööramata, ent loodusele suudeti siiski palju kahju teha. Suudetakse praegugi. Ärpleme oma teadmistega ja arvame, et oskame neid õigel moel kasutada, kuid ikka selgub, et mingi pisiasi jäi arvesse võtmata. Elu siin planeedil aga koosnebki loendamatust hulgast pisiasjadest.
Kurvastab ka suutmatus sõlmida püsivaid kokkuleppeid purjetamise alal. Alles üleeile jõudsime ühisele veendumusele, et sel nädalavahetusel saame kõik merele minna, järgmine aga tuleb mitmesuguste kohustuste tõttu vahele jätta. Kellel seisab ees Seto folgil esinemine, kellel muu asi. Ent juba päev hiljem öeldi, et ka sel nädalavahetusel ei saa, et näe, meil tuleb hoopis jaanipäeva matk. Pööripäeva matk on muidugi tore, ent kuidas see päev varem meelde ei tulnud, sellest ei saa ma aru. Nagu oleks jaanipäev liikuv püha, mille väljarehkendamine nõuab aega ja oskusi. Pigem on asi selles, millisel kohal on purjetamine asjade pingereas üldse. Kui see on ajaviide, millega tegelda vaid siis, kui muud targemat ette võtta pole, siis muidugi, elu pakub kogu aeg sündmusi, mis tunduvad olulisemad. Aga väärtuste muutmine pole minu võimuses. Purjetamine on asi, mis võib hakata meeldima nii, et kerkib elus olulisele kohale või jääbki see ainult väikeseks kõrvalharrastuseks. Kõige halvematel juhtudel muidugi on meri niivõrd vastunäidustatud, et iga temaga kohtumine valmistab vaid piina. Siingi sõltub kõik loomusest, mistõttu kurvastamine on sama kasutu tegevus kui ilma kirumine.
Jaanipäev jõuab kätte, aga sirelid alles õitsevad. Tegelikult on korralikud õiekobarad ungari sirelitel, kodumaised pudisesid paari päeva eest üsna ära. Ma ei mäleta Kamsul elatud aja jooksul teist sellist kevadet, kui sirelid on mu sünnipäeval täies õieehtes. Isegi mõned tulbid hoidsid veel päid püsti. Selline pikaldane kevad meeldib mulle hästi, on vist kooskõlas mu loomusega, mis talub lühiajalist kiirustamist, kuid eelistab enamasti pikkamööda talitada.
Üsna tüütu on igal aastal lugeda ja kuulata kurtmisi jaanipäeva viletsast ilmast. Justkui läheks ilm eestlasele tõeliselt korda ainult kaks korda aastas. Muidu tulgu taevast või pussnuge, aga jaanilaupäev olgu kuiv ja soe ning jõululaupäev vaikne ja lumine. Nojah, ega mullegi meeldi hommikust õhtuni ladisev vihm, kuid väike sabin ei riku päeva. Üldse hädaldatakse hirmus palju külmade suvede üle, ju on viimaste aastate kuumalained pannud unustama, milline Eestimaa suvi tegelikult on. Näiteks mäletan, et 1997. aastal läks ilm suviselt soojaks alles juuli lõpus. Kuid on olnud igasuguseid aegu, ka selliseid, kui juuni algusest septembrini ei saja üldse. Meie kliima on muutlik, selle üle pole mõtet nuriseda. Tänavustel ilmadel pole häda midagi kõigi nende jaoks, kelle suvepäevad ei möödu rannas. Purjetaja seisukohast on ehk veidi tuuline olnud, aga parem tugev tuul kui totaalne plekk.
Täna hommikul avastasin uksematilt surnud varblase, Kassid olis selle toonud kui panuse pere toidulauale. Muidugi tegi see kurvaks, samas on mõttetu kurvastada kiskjate loomuse üle. Loomus, olgu paiga või elusolendite oma, ongi seetõttu loomus, et selle muutmine pole meie võimuses. Jah, olid ajad, kui arvati, et inimene suudab kõik ümber korraldada oma parema äranägemise kohaselt, kuid siis selgus, et see parem äranägemine polegi kõigi või kõige jaoks sobiv. Õnneks jäid Siberi suured jõed ringi pööramata, ent loodusele suudeti siiski palju kahju teha. Suudetakse praegugi. Ärpleme oma teadmistega ja arvame, et oskame neid õigel moel kasutada, kuid ikka selgub, et mingi pisiasi jäi arvesse võtmata. Elu siin planeedil aga koosnebki loendamatust hulgast pisiasjadest.
Kurvastab ka suutmatus sõlmida püsivaid kokkuleppeid purjetamise alal. Alles üleeile jõudsime ühisele veendumusele, et sel nädalavahetusel saame kõik merele minna, järgmine aga tuleb mitmesuguste kohustuste tõttu vahele jätta. Kellel seisab ees Seto folgil esinemine, kellel muu asi. Ent juba päev hiljem öeldi, et ka sel nädalavahetusel ei saa, et näe, meil tuleb hoopis jaanipäeva matk. Pööripäeva matk on muidugi tore, ent kuidas see päev varem meelde ei tulnud, sellest ei saa ma aru. Nagu oleks jaanipäev liikuv püha, mille väljarehkendamine nõuab aega ja oskusi. Pigem on asi selles, millisel kohal on purjetamine asjade pingereas üldse. Kui see on ajaviide, millega tegelda vaid siis, kui muud targemat ette võtta pole, siis muidugi, elu pakub kogu aeg sündmusi, mis tunduvad olulisemad. Aga väärtuste muutmine pole minu võimuses. Purjetamine on asi, mis võib hakata meeldima nii, et kerkib elus olulisele kohale või jääbki see ainult väikeseks kõrvalharrastuseks. Kõige halvematel juhtudel muidugi on meri niivõrd vastunäidustatud, et iga temaga kohtumine valmistab vaid piina. Siingi sõltub kõik loomusest, mistõttu kurvastamine on sama kasutu tegevus kui ilma kirumine.
Jaanipäev jõuab kätte, aga sirelid alles õitsevad. Tegelikult on korralikud õiekobarad ungari sirelitel, kodumaised pudisesid paari päeva eest üsna ära. Ma ei mäleta Kamsul elatud aja jooksul teist sellist kevadet, kui sirelid on mu sünnipäeval täies õieehtes. Isegi mõned tulbid hoidsid veel päid püsti. Selline pikaldane kevad meeldib mulle hästi, on vist kooskõlas mu loomusega, mis talub lühiajalist kiirustamist, kuid eelistab enamasti pikkamööda talitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar