Põgenikest tehakse viimasel ajal palju juttu. Et miks nad tulevad ja kas peaksime aitama. Või miks nad üldse on. Põgenikud. Immigrandid. Me ei taha näha Vahemerel hulpivatest paatidest kaugemale, või kui, siis ainult relvakonfliktideni, mis meie meelest sunnivad inimesi surmahirmus kodust lahkuma. Aga kui prooviks vaadata? Me näeksime seda, kuidas meie niinimetatud lääne kultuur on kõikjal maailmas levitanud, või tuleks öelda – müünud, kindlaid arusaamu ajast, elust, edust jne. Kunagi anti neid edasi trükisõna kaudu. Meie õnn oli, et maailmas ei osanud väga paljud lugeda. Siis tuli film, mis oli laiemalt arusaadav, aga taas oli meil õnne, sest kinosid ehitati peamiselt linnadesse. Filmitootjatele olukord muidugi ei meeldinud – väga palju potentsiaalseid vaatajaid (ostjaid) jäi nende kinodest eemale. Aga siis tuli televisioon ja levis kahekümnenda sajandi viimasel veerandil kulutulena pea kõikjale. Iga riik, olgu see nii väike ja vaene, et suutis vaevu pinnal püsida, vajas oma telekanalit. Sest kui oma ei saanud, murdsid sisse võõrad. Inimesed kõikjal maailmas, nii kõrbes kui tundras, vajasid äkki meelelahutust ja teadmisi sellest, kuidas mujal elatakse. Ja õpetusi, kuidas tuleks elada. Ja sõnumeid oma maal toimuvast ning näiteid, kui hästi neid valitsetakse. Seda viimast tahtsid muidugi näidata valitsejad ise. Lääne meediatööstus oli ammu rajal, kui teised alles startisid. See polnud võrdne võistlus. Vähestel riikidel jätkus südikust sealtpoolt pakutavat kraami tagasi lükata. Nii saigi kogu maailm Saaremaast Sahhalinini ja Tšuktšimaast Tulemaani osa sellest, mida arvab elust valge mees. Olen ikka mõelnud, mida võisid mõelda Taimõri nganassaanidest kütid, kes sageli polnud Dudinkast kaugemal käinud, sellistest seriaalidest nagu „Kaheksajalg“. Või mismoodi mõistab Nepaali kauge mägiküla elanik „Vapraid ja ilusaid“. Hispaaniakeelne maailm võttis väljakutse vastu, seedis pakutava läbi ja muutis seriaalid nii omaks, et telenovelast sai omaette mõiste, millega hakati tähistama kõiki sedalaadi nähtusi, olgu filmid mis keeles tahes. Suur filmimaa India levitas omi versioone ja arusaamu. Teised lõid jõudumööda kaasa. Nii juhtuski, et ükskõik kus vaene kalur, kütt või põllumees teleri ette istus, ikka nägi ta seda, kuidas kusagil on olemas hea ja kerge elu. Tõnu Õnnepalu mõtiskleb „Lõpetuse inglis“ kunsti üle ja leiab, et telenovelad on mingis mõttes kõrgeim kunstiliik, sest pakub inimestele lohutust ja seltsi. Ent see pakub lisaks ka veendumust, et filmides näidatav ilus elu on saavutatav. See on juba usu valdkond. Ja põllumees ei taha enam puuadra taga käia või käsitsi sõnnikut laotada. Kas peaksime ta hukka mõistma? Peaksime nüüd, pärast tõotatud maa näitamist näppu viibutama ja ütlema, püsi kodus oma traditsioonilise elulaadi juures. Kui veab, tuleme sind su autentsuse hiilgusesse vaatama ja ehk viskame mõne mündigi. Ma arvan, et selleks pole meil õigust. Ja ega keegi kuulakski. Ikka minnakse õnnemaad otsima või lastakse kodust lapsed. Kõigepealt lähimatesse linnadesse, sealt edasi suurematesse, veendumusega, et tuleb leida see muinasjutumaa, kus kuked kulda ja kanad karda söövad. Kus liiguvad rikkad, kuid rumalad turistid, kes ihaldavad häid sööke, lõbu ja mõttetuid suveniire. Sest mida oskab linnas peale hakata külakooli haridusega noormees või neiu? On piirkondi, kus minnakse massiliselt vabrikutesse õmblejateks. On teisi piirkondi, kus linnatulnute osaks jääb ainult tänavakaubandus ja -toitlustus. Muidugi unistab iga käigu pealt noa, kõrvarõngaste või tiigrisalviga kaubitseja oma tillukesest poest. Ja iga puuvilja- , piruka- või mahlamüüja loodab kunagi avada oma restorani. Nepaalis on veel üks teenimisvõimalus – võib hakata kandjaks, seejärel aga saada kas sirdariks või giidiks. Siis unistab ka iga giid oma turismibüroost. Nii see käib, ikka aste astmelt ülespoole. Seda on lapsest peale nähtud ja kuuldud, see on sisse kasvanud.
Kuid massimeedia vahendusel levivad ka ideoloogiad. Armastame kõikjal rõhutada individuaalset ja ettevõtluse vabadust, räägime vabadest ja õiglastest valimistest, demokraatiast. Ilmselt ei kuku seemned kaljusele pinnale. Me rõõmustame, kui ühes või teises diktatuuririigis algavad rahutused, elame mässajatele kaasa, toetame neid kas salaja või otseselt. Mäletame kõik hiljutist araabia kevadet. Mille see kaasa tõi? Mille tõi kaasa Saddam Husseini kukutamine? Sekkumine Afganistani siseasjadesse? Kas on üheski neist riikidest sündinud elujõulist demokraatiat? Parimal juhul on feodaalaega lääneliku demokraatiaga ristates saadud poliitilised hübriidid, mis ilma toeta ei püsi. Halvimal juhul on kaasnenud kodusõjad ja radikalismi võidukäik.
Kujutame nüüd ette, et segadused tabavad neid linnu, kuhu viimaste aastakümnete jooksul on tõotatud maad otsima läinud suured rahvahulgad. Nad pole veel päriselt kohanenud, pole veel suutnud oma unistusi teostada, pole ehk tänavakaubanduse juurest kaugemale jõudnud. Nad on selles keskkonnas endiselt võõrad, kuid neil pole ka tagasiteed koju, see oleks kõigi lootuste luhtumine. Kui rahutused ei lakka, siis turiste enam ei tule. Pole kedagi, kellele müüa. Linnad on täis noorepoolset rahvast, kellel on unistused, kuid pole võimalusi neid ellu viia. Kui konflikt kujuneb kodusõjaks, on mehed ahvatlev kontingent, keda võitlevad pooled püüavad üksteise võidu värvata, halvemal juhul aga lihtsalt sundida enda huvide eest sõdima. Lisaks vabatahtlikult kodust lahkunutele sunnib vägivald liikvele veel paljusid. Nad räägivad eri keeli, eelistavad erinevaid sööke, paluvad erinevalt jumalat. Põgenike laagris kohtuvad kõik. Ainus, mis seda massi ühendab, on ähmane ettekujutus kusagil eksisteerivast muinasjutumaast, mida nad filmidest ja telenoveladest näinud on. Arvatavasti hakkavad kõigepealt tegutsema need, kes juba korra selle tee jalge alla on võtnud. Need, kes tulid linnadesse õnne otsima. Järgnevad kõik need, kes suudavad. Sest midagi peab tegema. Nii saadaksegi viimaks paadipõgenikeks.
Kas peaksime kõik need, kes tahavad tulla, nüüd vastu võtma? Kasvõi seepärast, et oleme neid oma lugudega tahtmatult meelitanud. Arvan, et mitte ükski seebika režissöör ega produtsent ei ole taotlenud massirände esilekutsumist. Ometi on nii läinud. Folkloristi ja usundiuurijana võin kinnitada, et massimeedia pole süüdi, süüdi pole ka lavastajad, näitlejad. Samuti ei saa enamasti süüdistada poliitikuid. Mõtleme oma mineviku peale. Mitte üle mere põgenemisele, millele Itaalia randa saabuvad paadid meie mõtted paratamatult juhivad, vaid varasemale ajale. Ajale, mille kohta käivad lauluread „lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“. Siis polnud televisiooni, polnud filmi ega raadiot. Alles hakkasid ilmuma esimesed maakeelsed ajalehed. Sellest hoolimata kiputi linnadesse, otsiti paremat elu ja rännati selle nimel kaugetele maadele – Krimmi, Kaukaasiasse. Sest siis, kui polnud massimeediat, olid jutud, mis täitsid sedasama rolli. Need ei toiminud ehk nii kindlalt ja kiiresti, aga avaldasid ikkagi pöördumatut mõju. Sellest ajast peale, kui inimesest sai inimene, on ta ikka levitanud oma ettekujutusi ja arusaamu. See käib inimeseks olemise juurde nagu ka empaatia, arusaamise ja vastuvõtmise võime. Isegi siis, kui teeme näo, et jutt läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja, puudutab see meid. Eriti lähevad korda need lood, mis räägivad paremast elust, olgu see seotud jõukuse või õiglasema ühiskonnakorraga. Kas peaksime kõik ennast sellepärast süüdlastena tundma, et meie vanemad või vanavanemad kunagi linna läksid, kuigi seal mõnede arvates õpiti vaid hobusevargaks? Meist ei saanud vargaid, said hoopis unistuste levitajad. Ehk varastasime me seeläbi kelleltki tegelikkuse tükis maja põldude ja ka hobusega. Aga kui seda poleks teinud meie, oleks asi juhtunud kellegi teise lugude, laulude, raamatute, filmide ja arvutimängude abil. Mida nüüd teha?
Kuid massimeedia vahendusel levivad ka ideoloogiad. Armastame kõikjal rõhutada individuaalset ja ettevõtluse vabadust, räägime vabadest ja õiglastest valimistest, demokraatiast. Ilmselt ei kuku seemned kaljusele pinnale. Me rõõmustame, kui ühes või teises diktatuuririigis algavad rahutused, elame mässajatele kaasa, toetame neid kas salaja või otseselt. Mäletame kõik hiljutist araabia kevadet. Mille see kaasa tõi? Mille tõi kaasa Saddam Husseini kukutamine? Sekkumine Afganistani siseasjadesse? Kas on üheski neist riikidest sündinud elujõulist demokraatiat? Parimal juhul on feodaalaega lääneliku demokraatiaga ristates saadud poliitilised hübriidid, mis ilma toeta ei püsi. Halvimal juhul on kaasnenud kodusõjad ja radikalismi võidukäik.
Kujutame nüüd ette, et segadused tabavad neid linnu, kuhu viimaste aastakümnete jooksul on tõotatud maad otsima läinud suured rahvahulgad. Nad pole veel päriselt kohanenud, pole veel suutnud oma unistusi teostada, pole ehk tänavakaubanduse juurest kaugemale jõudnud. Nad on selles keskkonnas endiselt võõrad, kuid neil pole ka tagasiteed koju, see oleks kõigi lootuste luhtumine. Kui rahutused ei lakka, siis turiste enam ei tule. Pole kedagi, kellele müüa. Linnad on täis noorepoolset rahvast, kellel on unistused, kuid pole võimalusi neid ellu viia. Kui konflikt kujuneb kodusõjaks, on mehed ahvatlev kontingent, keda võitlevad pooled püüavad üksteise võidu värvata, halvemal juhul aga lihtsalt sundida enda huvide eest sõdima. Lisaks vabatahtlikult kodust lahkunutele sunnib vägivald liikvele veel paljusid. Nad räägivad eri keeli, eelistavad erinevaid sööke, paluvad erinevalt jumalat. Põgenike laagris kohtuvad kõik. Ainus, mis seda massi ühendab, on ähmane ettekujutus kusagil eksisteerivast muinasjutumaast, mida nad filmidest ja telenoveladest näinud on. Arvatavasti hakkavad kõigepealt tegutsema need, kes juba korra selle tee jalge alla on võtnud. Need, kes tulid linnadesse õnne otsima. Järgnevad kõik need, kes suudavad. Sest midagi peab tegema. Nii saadaksegi viimaks paadipõgenikeks.
Kas peaksime kõik need, kes tahavad tulla, nüüd vastu võtma? Kasvõi seepärast, et oleme neid oma lugudega tahtmatult meelitanud. Arvan, et mitte ükski seebika režissöör ega produtsent ei ole taotlenud massirände esilekutsumist. Ometi on nii läinud. Folkloristi ja usundiuurijana võin kinnitada, et massimeedia pole süüdi, süüdi pole ka lavastajad, näitlejad. Samuti ei saa enamasti süüdistada poliitikuid. Mõtleme oma mineviku peale. Mitte üle mere põgenemisele, millele Itaalia randa saabuvad paadid meie mõtted paratamatult juhivad, vaid varasemale ajale. Ajale, mille kohta käivad lauluread „lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“. Siis polnud televisiooni, polnud filmi ega raadiot. Alles hakkasid ilmuma esimesed maakeelsed ajalehed. Sellest hoolimata kiputi linnadesse, otsiti paremat elu ja rännati selle nimel kaugetele maadele – Krimmi, Kaukaasiasse. Sest siis, kui polnud massimeediat, olid jutud, mis täitsid sedasama rolli. Need ei toiminud ehk nii kindlalt ja kiiresti, aga avaldasid ikkagi pöördumatut mõju. Sellest ajast peale, kui inimesest sai inimene, on ta ikka levitanud oma ettekujutusi ja arusaamu. See käib inimeseks olemise juurde nagu ka empaatia, arusaamise ja vastuvõtmise võime. Isegi siis, kui teeme näo, et jutt läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja, puudutab see meid. Eriti lähevad korda need lood, mis räägivad paremast elust, olgu see seotud jõukuse või õiglasema ühiskonnakorraga. Kas peaksime kõik ennast sellepärast süüdlastena tundma, et meie vanemad või vanavanemad kunagi linna läksid, kuigi seal mõnede arvates õpiti vaid hobusevargaks? Meist ei saanud vargaid, said hoopis unistuste levitajad. Ehk varastasime me seeläbi kelleltki tegelikkuse tükis maja põldude ja ka hobusega. Aga kui seda poleks teinud meie, oleks asi juhtunud kellegi teise lugude, laulude, raamatute, filmide ja arvutimängude abil. Mida nüüd teha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar