reede, 30. aprill 2010

Olympos ja Kimäär

Täna õnnestus viimaks Kimäärini jõuda. Hommikul läksin varakult Atatürki puiesteele busside liikumist jälgima, aga endale meelepärast ei leidnud. Siis tuli mõte otsida üles turistide infopunkt. Seda polnudki nii kerge leida, kuigi asus hotellist vaid 5 minuti tee kaugusel. Paraku tuli viitade järgi enne poolele linnale tiir peale teha. Kasu oli selline, et juhatati suurele maanteele mööduvaid busse peatama. Esimesega mul ei vedanud, juht vist arvas, et tahan otse Chimaera juurde välja jõuda. Teine oli mikrobuss, mille juht arvas ise, et ehk tahan Olympiasse. Muidugi ei sõitnud ta 11 km kitsast teed alla mere äärde, vaid peatus teeotsas (mida oligi arvata). Hakkasin vantsima, aga ei saanud viitsadat meetritki käia, kui kõrval peatus valge Opel Corsa, mille juht päris, kuhu tahan minna. Nii saingi küüti. Juht oli tõmmu ja ilmselt türklane, tema kaaslanna aga üsna valge nahaga. Mõlemad rääkisid korralikku inglise keelt. Sain teada, et mees on professionaal massaži alal. Naine aga paistis jutu järgi pärit olevat meie endiselt suurelt kodumaalt, sest ütles, et siinsed paigad meenutavad Abhaasiat, ja kui ma ütlesin, et nõukaajal sai sealgi käidud, siis ta kommenteeris, et eks temagi mäletab seda aega. Lühidalt, olid toredad inimesed, andsid mulle veel pudeli vett ühes ja muudkui imestasid, kuidas mul tuli mõte jalgsi nii pikka teed ette võtta. Olympose varemete juurde pääsemise eest küsiti kolm liiri. Maksin ära ja hakkasin muudkui jõeorgu mööda mere poole minema. Linn paikneski jõe mõlemal kaldal. Ka siinsed varemed olid valdavalt 2. 3. või veel hilisemast sajandist A.D. Aga vahva ikkagi. Mets tundus olevat varemeid täis - rooma templi esisein, põrandamosaiikidega maja ja keset metsa asuv lüükia stiilis sarkofaag. Kohati tuli kõndida mööda vanu veekanaleid, mille kõrval vesi praegu vabalt voolab.








Kuskilt juhatas viit Akropolile. Sinna minek tähendas üsna järsku ronimist mööda kiviklibust ohtlikku rada. Kogu nõlv oli müürijuppe täis. Üleval oli ruumi napilt, kuid avanesid suurepärased vaated.




Päris mere lähedal olid kaljus veel mõned hauakambrid uhkete sarkofaagidega. Vaatasin need ära ja hakkasin mööda randa Çirali poole kõmpima. See on vist vana kaluriküla, praegu muidugi turistide ootel. Ilus rahulik paik paistis olevat kena ranna ja vahvate puudega. Käia tuli vist oma kolm kilomeetrit, aeg-ajalt vastutulevaid kohalikke tervitades. Hakkasin juba kartma, et olen eksinud, kuid viimaks osutas viit Chimaera poole.






Vana Kimääri, õigemini tema leegitseva keele, mille Bellerophon küljest olevat raiunud, juurde viis üsna kõrgete astmetega rada. Ka siin müüdi pileteid - 3.50 lugu. Ronisin aeglaselt ja higistades pikkamööda üles ega aimanudki, milline ronimine veel ees ootab. Nimelt selgus, et Kimääri juurest viib otserada maanteele kuhugi Ulupinari kanti. Kohale jõudes paistis väikeseid leeke siin ja seal, päevavalges pole vaatepilt muidugi eriti uhke, aga pimedas seiklemisega ma riskida ei tahtnud, isegi volbriööl mitte. Ohverdasin Kimäärile korgitäie brändit, jäägi jõin ise ära. Puhkasin natuke ja suhtlesin inimestega. Oli üks lastega perekond Ukrainast, teine Venemaalt. Ja kaks Euroopa türklast, kes kodumaaga tutvuma olid sõitnud.






Ülevaltpoolt tuli kivide klobinal nooremapoolne paar, matkakepid käes. Neilt kontrollisin üle, kas rada ikka on see, mis mulle sobib, seejärel alustasin tõusu. Kokku polnud meetreid ju väga palju (alustasin rannast), Kimääri juures näitas kell 230 m, mäeharjal 350, aga ronida oli pagana palav. Just siis, kui toss oli väljas, ütlesin nalja pärast "Kimäär, anna jõudu!" Ja ennäe imet, järgmise käänaku tagant ilmusid uued tillukesed leegid, otse metsaveeres. Ja seejärel oligi juba nö kuru. Üleval tegin muidugi veel pilti, siis hakkasin laskuma.




Lüükia tee valge-punaste triipudega tähistatud rada juhtis mind läbi kena männimetsa kaljude vahelisse orgu. Vahepeal oli alt kuulda kellade helinat ja kitsekarjuse häält ning koera haukumist. Taevas kiskus järjest enam pilve. Viimaks jõudsin väikese jõekese kaldale, mille kohta luureinformatsiooni põhjal teadsin, et sellest tuleb läbi kahlata. Vesi oli lausa põlvini, kusagil krooksusid konnad. Teisel kaldal kadusid äkki kõik rajamärgid, mine, kuhu tahad. Palju võimalusi polnud, ronisin mulluste lehtedega kaetud nõlvast üles ja sattusingi mingile rajale, kuid see oli märgitud vaid punaste täppidega. Pärast kilomeetrit sinka-vinka jõekaldal käimist tegi rada järsu pöörde ja muutus äkki metsateeks. Enam polnud ühtki märki. Läksin siiski edasi ja kui olin just lootust kaotamas, nägin taati lehmaga. Seejärel esimene maja. Nüüd juba müristas ja hakkas ka sadama. Esialgu ma vihmavarju välja ei võtnud, aga varsti pidin siiski ennast saju eest kaitsma. Jõgest läbi minnes olin kaamera kotti pannud ja rohkem ma seda välja ei võtnudki.




Läbisin üsna märjana just viimaseid meetreid maanteeni, kui sõitis mööda pirukakäru tüüpi auto ja jäi eespool pidama. Juht küsis saksa keeli, kuhu ma lähen. Kuulnud, et Kemerisse, viipas kutsuvalt. Ta vist oligi sakslane, aga kõrval istuv naine türklane mis türklane. Kuigi tõmbasin autosse istudes oma pikkade jalgadega seina küljest lahti turvavööd katva paneeli, toodi mind ikkagi üsna hotelli juurde. Õhtul ostsin 50 euro (sic!) eest türgi maiustusi, oli lihtsalt hirmus hea meel, et pood, mille olin mõttes välja valinud, veel kella poole kaheksa ajal lahti oli. Ja kõik asjad, mida ma proovisin, olid hirmus head, ei osanud valida. Ilma selle tüüpilise tuhksuhkruta ja vist üldse ilma suhkruta tehtud. Seejärel käisin hüvastijätuõhtusöögil tuttavas Aspavas, kus pidin grtillvalikule alla vanduma. Ja ongi Türgiga ühel pool.

neljapäev, 29. aprill 2010

Välgukirjas sõnum

Miks on nii raske sinuni jõuda Kimäär
võib-olla pole ma äragi teeninud võimalust
turgutada ennast su igielava tulega

meri võib tunduda ükskõik kui sillerdav
kaldakaljud nii maalilised et kahtlustad võltsingut
männid lausa ebarealistlikult jändrikud

ometi igatsen sinu lõõma rohkem kui päikest
sest need on leegid mis suudavad ehtida ööd

täna kui uskusin kerkivat Yanartaşi mäge
vines rannikuküngastest juba selgesti esile
pöördus äkki tagasiteele mu laev

aga veel enne seda kui lõunamaa pimedus
jõudis avada oma vürtsise suu
pärale jõudis äikesepilv mis kirjutas
linna kohale sõnumi välgukirjas

Laevaga mööda Lüükia rannikut

Tahtsin kangesti Olympose varemete ja Kimaera juurde pääseda, seepärast ostsin eile firmast nimega "Score travel" laevareisi. Mees, kes selle müüs, väitis et just täna sõidab grupp koos venekeelse giidiga laevaga sinna, kiitis kauneid vaateid, peatusi ja ütles, et 20 eurose hinna sees on ka lõunasöök laeval. Kahjuks pean nüüd kuulutama, et ärge seda firmat (aadress Kemeris Liman Caddesi 38 ehk üsna sadama juures) eriti usaldage. Tundub, et nende jaoks on peaasi sulle mingi reis müüa ja selle nimel siis vassitakse. Kõik oli muidu õige - ilus rannik, peatused, söök, aga Olympose lähedale see laev küll ei jõudnud. Tegemist oli kõige tavalisema lõbusõiduga mööda rannikut, mida ma muidu poleks vist ostnud. Kahtlemata oli hind õige, kuid see ei legaliseeri valet. Algul mõtlesin, et lähen pärast büroost läbi ja ähvardan nende kohta kõigis portaalides halvasti kirjutada, aga pärast viimast peatust imekaunis lahesopis ning jalutuskäiku selle kõrval oleval neemel, kuhu ma muidu poleks kindlasti sattunud, leebusin. Ei tasu tuju rikkuda, laevasõit oli tegelikult ka vahva.


Kemerit lahutab Çamyuvas järsk neem ja selles on suur koobas, mida muidugi kutsutakse Piraatide koopaks. Aga selles kandis on muidugi mereröövleid olnud ka.


Vaade Phaselisele merelt.


Paistab tõesti, et hulk varemeid on sellel metsasel künkal, kunagisel Akropolil, peidus.


Linnamüüri fragment lõunasadama lähedal.


Seda ilusat kohta kutsutakse Paradiisi laheks.


Ronisin võsast nõlva mööda kõrgele neemele, mida kattis ilus männimets. Teisel pool oli kallas kaljune ja avanesid uhked vaated. On näha, et mägede kohale hakkab kogunema äikesepilv.


Seisab üksi.


Siinsed männid peaksid olema kreeta männi (Pinus brutia) sugulased.




Kaldad paistavad olevat vulkaanilist päritolu.



Veel kord Piraatide koobas. Tagasiteel sõitsime sinna niipalju sisse, kui taglas võimaldas.


Karismaatiline laevamees - diskor, baarimees ja meremees ühes isikus. Lõi tantsu, lõbustas rahvast, ronis vanti mööda masti, tõi merest välja kellegi poolt pillatud päikeseprillid jne. Tore, kui inimesed teevad oma tööd mõnuga.


Tagasi linnas. Pilv on ka mägede kohalt alla vajumas.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Tuleotsija

Tühi päev üsna tühjal rannal
taga mäed mida ma parajasti ei näe
eespool siiruviiruline sinimeri
ja sumus nähtamatuks kaarduv kallas
tasane briis hingamas üle vee
kahistamas palmilehti
rahustavalt kui kodune regilaul
kuid mu hingekaljude kohal
on vihisemas teistlaadi tuuled
ja pilvini pritsimas
haavatud lainete vaht
sest mitte tuult ega merd
vaid tuld olen tulnud siit leidma
vastset leeki mis valgustaks
põhjamaa pimeda aja poolt
lahutamatuks muutunud meelt
see kelle talveunes
kordki on naernud Kimäär
vaimupimedaks enam jääda ei saa

teisipäev, 27. aprill 2010

Kimääri naer

Liiga palju eri aegade kive
matab elava ajaloo hääle
müürijuppide seinatüügaste
ukseavade katkiste treppide
sambaköntide põrandamosaiikide
heleda antisümfooniaga
kreeta mändide tumedal taustal
iga detail milles kisades
kutsub vaatama ennast

Phaselise laia tänavat pidi
ühe sadamapaiga mant
teise jäänuste poole kõndides
lootsin ehk kuulda sellegi rahva
juubeldamise hääbuvat kaja
suurt Aleksandrit kes kogunes
kullast krooniga vastu võtma
või lüükia neiu hommikust laulu
uitamas kosilast otsides
päikesekuumade päevaste seinte vahel
või mereröövlite saagiga naasmise
õhtust melu

isegi reisiva keisri Hadrianuse auks
tuhandeist kõridest karjutud tervitusi
täna ei kuulnud mu varemeist valusad kõrvad
kui seisin ta värava aluskivide juures
ainult lainete kaldasse jooksmise kahin
linna tagant soost kostev konnade laul
ja rannakivide krabin jalgade all
kõlasid kokku autentselt
pühendatu jaoks lisandub helipilti
metsade tagant lähenev
Kimääri homeeriline naer

Phaselise varemetes

Phaselise varemed on vaadatud. Sõitsin sinna liinibussiga, pilet 2 eurot või 4 liiri, juht pööras isegi suurelt teelt kõrvale ja sõidutas otse piletiputkani (oma 2 km). Teadmiseks neile, kes tulevikus kavatsevad Türgi seda piirkonda külastada - kohalikud bussid on väikesed, aga üsna mugavad, peatuvad märguande peale pea igas marsruudi paigas ja lasevad reisijaid maha ka igas paigas. Raha makstakse mitte sisenedes, vaid väljudes. Minu kogemus näitab, et juht annab alati täpse raha tagasi. Phaselise alale pääsemise eest tuli tasuda 8 liiri, siis võis edasi ranna poole vantsida. Sisse saab ka autodega, sest otse varemeteni viib asfalttee. Kõndida oli samuti mõnus, ilus männimets ümber. Enne linna tuli väike soo, kus meloodiliselt krooksusid või laulsid konnad.

Lühipilk ajalukku. Linna rajasid oletatavasti Rhodoselt tulnud asukad 7 sajandil e. Kr. Oma kolme sadamaga oli Phaselis tähtis kaubanduskeskus, mida vahepeal valitsesid pärslased ja Lüükia Limüüra linna kuningas Perikles. Aastal 333. saabus linna Makedoonia Aleksander, kes väidetavasti puhkas seal enne suurt retke itta. 167. aastal e. Kr. sai Phaselisest Lüükia linnade liidu liige, paraku hakkas linn sada aastat hiljem liialt palju piraatidega mehkeldama ning heideti koos naabri Olymposega liidust välja ja sattus 43. e. Kr. Rooma valitsemise alla. Järgmine suurhetk linna ajaloos oli keiser Hadrianuse visiit aastal 129 A.D. Linn kannatas 7. sajandil moslemite rünnakute all ning kaotas oma tähtsuse pärast seldžukkide sissetungi 1158. aastal ning suuri maavärinaid, mis purustasid sadamad. Phaselise 2000 aastat kestnud ajalugu lõppes 13. sajandil, ehk umbes samal ajal, kui muistsed eestlased kaotasid vabaduse. Ja nüüd kõndisin mina neid vanu kive mööda.


Phaselise kõige silmatorkavamaks muistiseks on akvedukt.


Linnale vett andnud allikas ei asunud kaugel, kuid ma ei hakanud akvedukti algust otsima.


Linnal oli lausa kolm sadamat. Pildil neist keskmine, kõige väiksem.


Keskmise sadama juurest algab uhke peatänav, mis lõppeb lõunasadama juures.


Peatänava algul on mitu saunakompleksi - paremat kätt suur (pildil osa sellest) ja vasemal väike.


Mosaiigi fragmendid sauna põrandal.


Veel üks osa saunadest.


Agoraa ees laieneb tänav väljakuks.


Teatraalne vaade.


Sadama tee 13. Uks ei kuhugi (või hoopis teise aega).


Veel üks ajauks.


Hadrianuse värav lõunasadama juures.


Lõunasadam.


Veel üks säilinud mosaiigi fragment.


Nekropol. Meri uhub hauad lahti.