pühapäev, 25. aprill 2010

Jalgsimatk kanjonisse

Hommik oli üsna pilvine. Sõin hotellis oma kesise hommikueine ja kaalusin, kas minna Phaselise varemeid või kanjonit vaatama. Otsustasin nii, et kui sobivat bussi ei tule kaua oodata, siis sõidan Phaselise poole, vastasel juhul aga kõnnin mägede vahele. Bussi polnud, seega hakkasin vantsima. Esimesed kilomeetrid Kemeri tänavatel olid üsna tüütud, eriti siis, kui tee üles kaevatud. Tänavanimesid siin majadele ka ei armastata panna, ainult ristmikel on viidad, mis mõnikord üsna umbmääraselt suunda osutavad. Korralikku kaarti või teejuhti ma seni ka leidnud pole. Seepärast kahtlesin, kas ikka lähen õiges suunas. Selgus, et läksin. Pärast ca 4 km igavat ja üsna palavat kõmpimist (päike oli nüüd väljas ja küttis läbi õhukeste kiudpilvede, ilmselt oli kotti pandud vihmavari mõju avaldanud) hakkasid tulema uhked vaated.



Usun, et paljud Kemeris ringi tatsavad turistid pole sellistest mägedest undki näinud. Peale minu polnud ühtki jalgsimatkajat näha. Küll võis mööda sõita auto liisinud rahvast. Vaated läksid iga sammuga uhkemaks. Süda lausa hõiskas sees, maailm tundus jälle ilus ja kõik asjad paigas.



See türgi mees seisis tee ääres oma auto kõrval ja kui ma mööda hakkasin minema, sirutas käe välja ja tervitas südamlikult. Peale türgi keele ei kõnelnud ta midagi, aga huvitav - iga lauset ütles ta väga selgelt ja lasi mul üle korrata. Siis küsis, kas ma apelsini tahan ja otsis autost paar tükki. Neid mulle ulatades ütles ta midagi sarnast: "Aglys marladyk. Gülai, gülai." Kordasin järele ja küsisin, kas ma teda pildistada tohin.



Astusin edasi. Kanjon läks järjest kitsamaks. Tundus, et edasi enam ei pääsegi. Kaljud all jõe ääres olid vee poolt lihvitud. Viimaks jõudsin Panoramio piltidelt tuttava kivisillani. Selle lähedal märkasin posti Lüükia tee viitadega. Olin mitu kilomeetrit seda mööda käinud. Tegelikult teadsin seda, aga kui Novotoursi giidid kinnitasid, et Lüükia tee on mägedes ja selle lähimasse punkti on Kemerist oma 20 versta, jäin neid peaaegu uskuma.




Kivisilla juures olevas söögikohas käisid ka alles ettevalmistustööd avamiseks. Tegin oma klõpsud ära ja istusin jõe äärde apelsini sööma. Ühe olin juba varem nahka pannud. Mõlemad olid head ja mahlased. Mõtlesin tänuga mehele, kes need mulle andis. Veidi allpool silda oli koht, kus jõgi hargnes ja paremale viis veel kitsam kanjon, millele sai ligi ainult vees käies. Ilmselt sinnapoole oligi teel suur seltskond kanjonimatkajaid, kes siledal teel kõndimise asemel eelistasid üle kaljude ronida ja vees sumbata. Loodetavasti tasus nende vaeva see kitsas kanjon.




Selle traktori võtsin pildile ja panen nüüd blogisse seetõttu, et roolis olnud noormees peatus mu kõrval ja pakkus lahkesti küüti.


Tagasiteel jälgisin hoolega kividele ja postidele võõbatud punavalgeid Lüükia tee märke. Mingil hetkel keerasid need mu tuldud teest paremale. Otsustasin nende järgi kõndida, lootes välja jõuda Phaselise kanti. Millalgi juhatasid märgid mind kenasse männimetsa ja kadusid siis. Teed mööda edasi minnes jõudsin kummalisse pooltühja külla, kus osa maju polnud veel valmiski. Tee aga lõppes ühes õues. Tüng! Mis muud, kui tagasi minna ja märgid üles otsida. Leidsingi just teelt vasemale pöörduva raja otsa, kui mu kõrval peatus sinine mikrobuss, mille tagumine osa oli madratseid täis. Juhi kõrvalt kargas välja mees ja viipas enda poolt vabastatud kohale. Et olin juba üsna väsinud, otsustasin pakkumise vastu võtta. Nii sattusin pärast kümneminutilist sõitu laia jõesängi ääres taas linnamoodi paika. Teeviit näitas umbmääraselt Atatürki tänava poole. Hakkasin selles suunas astuma. Oh ma õnnetu, oleksin pidanud enne mõtlema! Siin on ju igas külas Atatürgi tänav või puiestee. Lühidalt - Kemeri asemel jõudsin naaberlinna Camyuvasse. Teadsin niipalju, et sealt randa mööda Kemerisse ei pääse, ainsa mulle pähe turgatanud võimaluse jalgsimatka jätkamiseks mööda neljarealise maantee serva matsin kohe maha. Eks tutvugem siis Camyuvaga. Aga polnud eriti millegagi tutvuda - algul uuemat sorti eramud, pärast rannaäärsed uhked hotellid. Kõikjal pühapäevane unine tühjus. Käisin korra rannas ja tegin pildi, millel peaks juba paistma Phaselise varemetega metsane neem. Aga jõudu sinna matkamiseks enam polnud.


Otsisin esimese bussipeatuse moodi paiga ja jäin sinna ootama. Ja ennäe imet - veerand tunni pärast tuligi buss, mis ei peatunus küll seal, kus mina ootasin, vais otse ringteel kohvriga onu kõrval. Sõit Kemerisse maksis 3 liiri või 1,5 eurot. Muuseas on Türgi vähemalt selles piirkonnas täiesti rahvusvaheline, sest maksta saab pea igal pool eurodega ja paljud kohad võtavad vastu ka dollareid. Restoranis küsitakse alati, mis vääringus arve koostada. Homme siis Myra ja Kekova.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar