Otsin sõnade lõikajat

Istutasin su akna alla
sõnade puu
loojangukulda esmalt
puistasin okstele
seejärel sinakad tähed
võras lõid loitma

puu aga kasvas
ta oksad tükkisid taevasse
varjasid pilved ja päiksegi
ära su eest
nõnda jäid kurvaks
su valguselembesed silmad

korraks veel pilguga
riivasin vägevaid oksi
millesse pesa said teha
laia maailma linnud
kuid nende kaunis laul
ei meeldinud sulle

sinu süda igatses
avarat taevast ja pilvi
lihtsat lõokeselõõritust
rohkem kui võõramaa linde
seepärast võtsin pauna
ja asusin teele

nüüd otsin raiujat
oma südamepuule
oma sõnade lõikajat
taevaste alt loodan leida
enam ei hooli ma sellest
mis tehakse okstest või tüvest